Jätta tähelepanuta Aare Jõgise poolt ringkonnakohtule esitatud sõiduki hinnapäring ja TSD kokkuvõte.
5.Jätta käesoleva otsuse jõustumisel kehtima Tartu Ringkonnakohtu 10. septembri 2014 määrusega hagi tagamise abinõuna Aare Jõgisele kuuluvale kinnistule (asukohaga Lääne-Virumaa Sõmeru vald Ussimäe küla Pagusoo 7-12) seatud kohtulik hüpoteek. Menetluskulude jaotus
1.Menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda.
2.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta 57% ulatuses Aare Jõgise kanda ja 43% ulatuses OÜ Oviot kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Oviot (hageja) esitas 13. septembril 2011 hagi Aare Jõgise (kostja) vastu kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel 15.08.2010 sõlmitud tööleping, mille kohaselt asus kostja hageja juures tööle autojuht-ekspediitorina, ning varalise vastutuse leping. 24.09.2010 põhjustas kostja hagejale kuuluva veokiga avarii Saksamaal. Avarii tekkepõhjuseks on Saksamaa kiirteepolitsei nimetanud sõidukijuhi magama jäämist. Veok viidi pukseerimisautoga hoiustamisele ettevõttesse G. Bormann GmbH, kes esitas hagejale nõude summas 2869 eurot (pukseerimis- ja päästeameti kulud) ning tegi ettepaneku avariilise sõiduki ostmiseks. Kuivõrd hagejal puudusid rahalised vahendid G. Bormann GmbH nõude rahuldamiseks, oli hageja sunnitud veoki maha müüma. Varalise vastutuse leping vastas TLS § 75 lg-s 2 sätestatud nõuetele ning oli seega kehtiv. Lepingu alusel tuleb kostjal hüvitada hagejale tekkinud kahju summas 16 800 eurot.
31.oktoobri 2012 menetlusdokumendis esitas hageja alternatiivse nõude kahju hüvitamise sätete alusel. 11. aprilli 2014 menetlusdokumendis vähendas hageja oma nõuet 13 669 euroni.
2.A. Jõgis vaidles hagile vastu. Varalise vastutuse kokkuleppes puudub esemeline piiritlemine. Töötajale makstav hüvitis peab olema vastutuse ülemmääraga proportsionaalne. Tuleb arvestada hageja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude kindlustamiseks. Kuna transporditeenuse osutamine on hageja põhitegevus ning sõidukite võimalik kahjustumine avariis tavapärasest majandustegevusest tulenev risk, siis selle eest kostja ei vastuta. Nõude suuruseks ei saa olla
16 800 eurot. Kostja seletuskirjadest nähtub, et sõiduk ei olnud 24.09.2010 tehniliselt korras ning kostja teavitas sellest hagejat. Hageja lubas kostjal sõitu jätkata, seega kostja ei ole töölepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Töötaja ei vastuta kohustuse rikkumise eest vabandatavuse korral. Hageja ise ei rakendanud vajalikku hoolsust kahjujuhtumi ärahoidmiseks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 19. juuni 2014 otsusega hagi osaliselt ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitise summas 12 000 eurot. Maakohus jättis hageja menetluskulud 88% ulatuses kostja kanda ja 12% ulatuses hageja enda kanda, kostja menetluskulud 88% ulatuses tema enda kanda ja 12% ulatuses hageja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on varalise vastutuse kokkulepe sõlmitud kirjalikult, see on nii ruumiliselt, ajaliselt kui esemeliselt piiratud, veokile oli ligipääs vaid kostjal ning kokku oli lepitud vastutuse ülempiir. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et töötajalt ei saa nõuda kahju hüvitamist suuremas ulatuses, kui talle on makstud hüvitist. Samas peab töötajale makstav hüvitis olema mõistlik, arvestades vastutuse ülempiiri. Kohtu hinnangul ei ole igakuise hüvitise suurus rahalise vastutuse ülempiiri arvestades mõistlik, kuivõrd töötaja vastutuse ulatus on ulatuslik, hõlmates kogu tema tööülesannete täitmiseks antud vara ning kõiki võimalikke kahjustumise viise. Poolte vahel sõlmitud varalise vastutuse kokkulepe ei ole kehtiv. Samas ei välista eeltoodu hageja kahju hüvitamise nõuet kahju hüvitamise sätete alusel. Maakohus tugines VÕS § 115 lg-le 1, § 128 lg-le 1-3, TLS §-le 72 ja § 74 lg-le 1. Hageja on liiklusõnnetust põhjustades rikkunud töölepingus sätestatud kohustust, s.o hoiduda tööandjale varalise kahju tekitamisest. Seejuures ei ole rikkumise jaatamiseks vajalik tuvastada, millest tingituna rikkumine toime pandi. Kostja pole vääramatu jõu olemasolu tõendanud, seega pole rikkumine vabandatav. Isegi kui vaidlusalusel sõidukil oli tehniline rike, pole tegemist vääramatu jõuga, kuivõrd sõidu lõpetamine tehniliselt mittekorras sõidukiga oli kostja mõjusfääris olev asjaolu. Ka pole tõendamist leidnud, et hageja oli väidetavast rikkest teadlik. Seletuskirjad on koostatud pärast õnnetust. Kuigi hageja majandustegevust arvestades ei ole välistatud sõidukite sattumine avariisse, ei saa sõiduki hävimist ja sõidukõlbmatuks muutumist lugeda siiski tavapärasest majandustegevusest tulenevaks riskiks. Analoogse ulatusega kahju tekkimine on pigem erandlik. Samas tuleb kostja tegevusala ja sellega seonduvaid mõistlikke riske, s.o sõiduki avariisse sattumise võimalikkust, arvesse võtta kahju hüvitise suuruse määramisel. Maakohus leidis, et antud juhul saab kohaldada TsMS § 233 lg-t 1, kuivõrd ekspertiisi teostamine olukorras, kus avariiline sõiduk asub Saksamaal, tooks ekspertiisi tegemisega kaasa ebamõistlikud kulud. Kostja on ekspertiisi taotlusest loobunud. Maakohus ei saanud nõustuda kostja taotlusega tunnistada hagejale tekkinud kahju suurus tõendamatuks, kuivõrd see oleks vastuolus kahjustatud isiku õigusega nõuda talle tekitanud isikult hüvitist. AS Ivi Pluss hinnangut saab pidada piisavalt usaldusväärseks olukorras, kus ekspertiisi teostamine avariilisele sõidukile on raskendatud ning puudub vaidlus kahju tekkimise fakti osas. Käesoleval juhul ei tulene asjaoludest, et töötaja võis soovida õigusvastast tagajärge, seega pole tuvastatud kostjal tahtluse olemasolu. Kostja ei ole eitanud, et ta oli teadlik sõidukil rikke olemasolust. Kuivõrd kostja kohustuseks oli ära hoida tööandjale varalise kahju tekkimine, oleks kostja pidanud tehnilise rikkega sõidukiga mitte edasi sõitma. Jättes nimetatud kohustuse täitmata, ei täitnud kostja kohustusi vajaliku hoolsusmääraga. Kohtu hinnangul on kostja jätnud järgimata käibes vajaliku hoole. Vaidlusaluse sõiduki turuväärtuseks enne õnnetust oli 16 800 eurot, sõiduki müügist saadud kasuks on 2869 eurot, seega oleks hüvitatavaks summaks 13 931 eurot. Kahjuhüvitise lõpliku
suuruse määramiseks tuleb siiski arvesse võtta TLS § 74 lg-st 2 tulenevaid asjaolusid, kuna töötaja ei ole rikkumist toime pannud tahtlikult. Arvestades kostja süü astet ning töö iseloomust tulenevat riski tuleb kahjuhüvitist vähendada. Kohus rahuldas kahjunõude osaliselt, s.o summas 12 000 eurot. Maakohus leidis, et hagejal ei olnud kohustust sõlmida kaskokindlustusleping, kui ta leidis, et see pole majanduslikult otstarbekas sõiduki vanuse tõttu. Kindlustuslepingu sisu ei mõjuta kostja kohustust järgida töölepingus sätestatud kohustust tööandjale varalist kahju mitte tekitada. Asjaolu, et veoki müümine pole hageja majandusaasta aruandes kajastatud, ei oma käesolevas tsiviilasjas tähtsust.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.A. Jõgis esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Viru Maakohtu 19. juuni 2014 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hüvitamisele kuuluvat summat vähendada. Alternatiivselt palus apellant jätta kahju välja mõistmata. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei ole kohus töölepingu rikkumise asjaolu piisavalt põhjendanud. Autojuhi tööülesannete täitmisel ei saa tööandjale kahju tekkimise vältimine olla töötaja peamiseks ja kõige olulisemaks kohustuseks. Tööandjale kahju tekkimise fakt iseenesest ei saa olla käsitletav töölepingu rikkumisena. Töötaja tegi kõik endast mõistlikult võimaliku, et tööandjale tekkivat kahju ära hoida; 2) on Riigikohus otsuse nr 3-2-1-53-06 p-s 13 selgitanud, et kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks, ei tähenda see seadusest tulenevalt alati seda, et põhjusliku seoses olemasolul tuleks hüvitisnõue rahuldada. Kui eeldada, et toimus töötaja poolne töölepingu rikkumine ja töötaja oli kahju tekkimises süüdi (hooletus), tuleks vastutuse määra arvestamisel arvestada: 1) töötaja tööülesandeid; 2) süü astet; 3) töötajale antud juhiseid; 4) töö iseloomust tulenevat riski; 5) tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahju vältimiseks või kindlustamiseks; 3) ei ole maakohus arvestanud töö iseloomustust tulenevat riski, kus 9-11 tundi ööpäevas maanteel liiklev sõiduk võib igal ajahetkel avariisse sattuda juhist sõltumatutel asjaoludel; 4) ei ole maakohus arvestanud töötaja töötasu. Aastal 2014 on 12 000 eurot miinimumtasu saava inimese üle kolme aasta palk kulusid arvestamata, missugune summa on töötaja jaoks koormav. Kohus on hüvitist vähendanud, kuid ei põhistanud lähtumist VÕS § 140 lg-st 1. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaskokindlustuse sõlmimine oleks majanduslikult ebamõistlik; 5) ei ole maakohus arvestanud VÕS § 139 lg-d 1 ja 2. Vastustaja ei ole keelanud autoga edasi liigelda, st ei teadvustanud ise ega juhtinud tähelepanu tekkivale ohule, samuti jättis tõrjumata kahju tekkimise ohu ning see viis kahju tekkimiseni; 6) ei arvestanud töötaja tööle asudes sellise kahju tekkimisega (VÕS § 127 lg 3); 7) on Iv Pluss AS-i hinnang paljasõnaline ning seda ei tuleks arvestada. Fotodele tuginedes ei ole võimalik välja tuua vara taastamiseks tehtavate kulutuste loetelu; 8) on maakohus ebaõigesti leidnud, et majandusaasta aruanne ei oma kahju tõendamise seisukohalt tähtsust. Hageja on juriidiline isik ning juriidilise isiku vara kajastab bilanss kui üks majandusaasta aruande osa ning põhivara kajastatakse sageli eraldi majandusaasta aruande lisana. 2010. aasta majandusaruandest ei nähtu vaidlusaluse sõiduki müük või maha kandmine või kahju põhivara müügist ning vastustaja ei ole majandusaasta aruande kohaselt kahju kandnud.
5.OÜ Oviot vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.
Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus õigesti tuvastanud, et apellant on liiklusõnnetust põhjustades rikkunud töölepingus sätestatud kohustust hoiduda tööandjale varalise kahju tekitamisest. Kostja ei ole tõendanud, et avarii tekkis sõiduki rikke tulemisena. Rikke olemasolul oleks töötaja pidanud töölepingu p-st 2.6 juhindudes sõiduki seiskama ja kooskõlastama tööandjaga sõiduki parandamise korraldamise; 2) on maakohus õigesti tuvastanud, et apellandi rikkumine ei ole vabandatav; 3) ei muuda apellatsioonkaebuses toodud väited apellandi vastutuse ulatust. Töötaja ülesandeks ei olnud ainult veoki juhtimine. Kahju ärahoidmine ei olnud töötaja jaoks võrreldes teiste kohustustega vähemtähtis. Vastustaja on põhjalikult selgitanud, et tal ei olnud kohustust kaskokindlustust sõlmida; 4) ei vasta tõele apellandi väide, et maakohus ei ole kahjuhüvitise suuruse määramisel kaalunud olulisi asjaolusid. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid kahju suuruse kohta. Kostja on ekspertiisi taotlusest loobunud. Apellandi taotlus uue tõendi vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata. Majandusaasta aruande tõendusliku väärtuse üle on pooled maakohus piisavalt vaielnud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja Viru Maakohtu 19. juuni 2014 otsus tühistada osaliselt väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse osa. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab välja A. Jõgiselt OÜ Oviot kasuks kahjuhüvitise 6834,50 eurot.
7.Asja materjalidest nähtuvalt oli sõlmitud poolte vahel 15.08.2010 tööleping, mille kohaselt asus kostja hageja juures tööle autojuht-ekspediitorina (I kd tl 11-15). 24.09.2010 põhjustas kostja hagejale kuuluva sadulveokiga Iveco Stralis Saksamaal liiklusõnnetuse (I kd tl 179-185), mille tagajärjel muutus veok kasutuskõlbmatuks. Hageja esitas hagi kostja vastu liiklusõnnetusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks ning täpsustatud nõude suuruseks on 13669 eurot (11. aprilli 2014 menetlusdokument, II kd tl 149-151). Poolte vahel on sõlmitud 15.08.2010 varalise vastutuse leping (I kd tl 25-26). Maakohus on asunud vaidlustatud otsuses seisukohale, et varalise vastutuse kokkulepe ei kehti, sest tööandja poolt töötajale makstud hüvitis ei olnud, arvestades töötaja vastutuse ülempiiri, mõistlik. Apellatsioonkaebuses ei ole seda asjaolu vaidlustatud ning seetõttu ei hinda ringkonnakohus varalise vastutuse lepingu kehtivust või mittekehtivust. Kuna poolte vahel ei ole kehtivat varalise vastutuse lepingut, siis on maakohus õigesti vaidluse lahendanud lähtudes TLS §-dest 72 ja 74.
8.Töötaja poolt tekitatud kahju hüvitamise eelduseks on töölepingust tuleneva kohustuse rikkumine, kahju olemasolu, põhjuslik seos lepingurikkumise ja tekkinud kahju vahel ning töötaja süü kahju tekitamises (TLS § 72, VÕS § 127 lg 4). Alusetu on apellandi väide, et maakohus ei ole kostjapoolset töölepingu rikkumist piisavalt põhjendanud. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 20-21, ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kostja rikkus töölepingu punkti 2.6. (töötaja peab täitma tööandja ülesandeid hoolega ning ausalt ja kohustub hoiduma tööülesannete täitmisel, samuti töövälisel ajal, tegevusest või tegevusetusest, mis võib ohustada tööandja head nime, ühiskondlikke sidemeid, kliendisuhteid või majanduslikke huve või tekitada tööandjale, teistele töötajatele või kolmandatele isikutele varalist või mittevaralist kahju), sest põhjustas 24.09.2010 hagejale kuuluva veokiga liiklusõnnetuse Saksamaal, mis tõi kaasa varalise kahju tekkimise, s.o kostja
põhjustas tööülesannete täitmisel oma tegevusega hagejale varalist kahju. Kostja kohustus mitte põhjustada tööülesannete täitmisel hagejale kui tööandjale kahju, tuleneb lisaks töölepingule ka autojuht-ekspediitori ametijuhendist ( I kd tl 16-18) ja OÜ Oviot töökorralduse reeglitest (I kd tl 19-24). Õige on apellandi väide, et tööandjale kahju tekkimise fakt iseenesest ei saa olla käsitletav töölepingu rikkumisena, kuid samas on antud juhul kostja tekitanud hagejale kahju oma tegevusega (liiklusõnnetus) tööülesannete täitmisel ning sellega on ta rikkunud töölepingut, sest üheks töötaja töölepingust tulenevaks kohustuseks on hoiduda tööülesannete täitmisel tööandjale varalise kahju tekitamisest. Asjakohatu on apellandi arutlus apellatsioonkaebuses VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 kohaldamise võimalikkuse kohta, sest kohustus hoiduda tööülesannete täitmisel tööandja vara kahjustamisest tulenes otseselt töölepingust ning kostja pidi aru saama, et saades enda kasutusse tööülesannete täitmiseks sadulveoki, peab ta tagama selle säilimise ning juhul, kui ta kahjustab seda tööülesannete täitmisel, peab ta kahju hüvitama.
9.Alusetu on apellandi väide, et ta tegi kõik mõistlikult võimaliku, et tööandjale tekkivat kahju ära hoida. Siinkohal on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et kostjapoolne kohustuse rikkumine ei ole vabandatav (VÕS § 103 lg-d 1 ja 2). Vastavad põhjendused on maakohus esitanud vaidlustatud otsuse punktis 22 ning ringkonnakohus ei korda neid.
10.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et liiklusõnnetuse tagajärjel sai kostja poolt juhitud ja hagejale kuuluv sadulveok raskeid vigastusi ja muutus kasutamiskõlbmatuks. Vaidlus on kahju suuruse üle. Hageja väitel on kahju suuruseks 13 669 eurot (veoki õnnetuseelne turuväärtus 16 800 – avariijärgne väärtus 6000 + pukseerimis- ja päästeameti kulud 2869 = 13 669 eurot). Kostja vastuväite kohaselt ei ole hagejal tekkinud kahju suurus tõendatud ning kahju suurus ei kajastu ka 2010. aasta majandusaasta aruannetes. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et vaidlusaluse veoki kajastamine (või mittekajastamine) majandusaasta aruandes ei tõenda tekkinud kahju suurust ning seetõttu ei ole majandusaasta aruanne asjas asjakohane tõend. Hageja on esitanud kahju suuruse tõendamiseks Iv Pluss AS hinnangu (I kd tl 51), mille kohaselt oli sadulveoki Iveco Stralis turuväärtus enne liiklusõnnetust 14 000 eurot + käibemaks, s.o 16 800 eurot. Samuti on hageja esitanud Iv Pluss AS hinnangu, mille kohaselt avariijärgse jäänuki arvestuslikuks väärtuseks on 6000 eurot (II kd tl 19). Ringkonnakohus jätab tähelepanuta hageja poolt esitatud tõendid veoki taastamismaksumuse kohta, sest hageja ei ole kavatsenud veokit taastada (remontida), vaid on avariilise veoki müünud ning seega ei saa olla tal tekkinud kahju veoki taastamismaksumuse ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et hagejal tekkinud kahjuna on käsitletav sadulveoki väärtuse vähenemine liiklusõnnetuse tagajärjel, s.o kahjuhüvitis seoses veokiga on 10 800 eurot (16 800 – 6000 = 10 800). Hagejal tekkinud kahjuna on käsitletavad on pukseerimis- ja päästeameti kulud 2869 eurot ning seega on kostja tegevuse tõttu hagejal tekkinud kahju suuruseks 13 669 eurot (10 800 + 2869 = 13 669). Pukseerimis- ja päästeameti kuludele 2869 eurot ei ole kostja maakohtus vastuväiteid esitanud. Kostja on vastu vaielnud kahju suurusele ning on esitanud omapoolsete tõenditena kahju suuruse kohta autoline.ee müügikuulutuse väljatrüki 12.06.2013; auto24.ee müügikuulutuste väljatrükid 12.06.2013 (II kd tl 59-64). Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt esitatud tõendid ei tõenda sadulveoki Iveco Stralis turuväärtust enne liiklusõnnetuse toimumist septembris 2010, sest nendest ei nähtu sadulveoki turuväärtus septembris 2010, vaid 12.06.2013, s.o ligikaudu kolm aastat hiljem. Ringkonnakohus leiab, et hageja on tõendanud sadulveoki Iveco Stralis turuväärtuse enne liiklusõnnetust 16 800 eurot ning kostja ei ole omapoolsete tõenditega nimetatud asjaolu ümber
lükanud. Seega lähtub ringkonnakohus kahju suuruse kindlaksmääramisel hageja poolt esitatust ja nõustub hagejaga, et kostja poolt on hagejale tekitatud kahju 13 669 eurot.
11.Maakohus on õigesti tuvastanud kostja süü hooletuse vormis (vaidlustatud otsuse punkt 25), ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid. Siinkohal on tõendamata kostja väide, mille kohaselt oli liiklusõnnetuse põhjuseks sõiduki tehniline rike ning hageja teadis rikke olemasolust, kuid andis korralduse jätkata sõitmist. Hageja on kostja väitele vastu vaielnud ning kostja ei ole esitanud ühtki tõendit oma väite tõendamiseks. Kuna kostja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust ning on põhjustanud sellega hagejal kahju olemasolu (s.o lepingurikkumise ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos) ning ta on süüdi (hooletuse vormis) kahju tekitamises, siis lasub kostjal kahju hüvitamise kohustus.
12.Maakohus on õigesti kahjuhüvitise vähendamisel lähtunud TLS § 74 lg-st 2 ning apellandi seisukoht, et maakohus oleks pidanud hüvitise vähendamisel esitama ka põhjendused arvestades VÕS § 139 lg-tes 1 ja 2 ning § 140 lg-s 1 sätestatut, on alusetu. TLS § 74 on erisätteks töösuhtes tekitatud kahju hüvitamiseks ning kohaldamisele ei kuulu VÕS §139 ja § 140. TLS § 74 lg 2 puhul ei ole tegemist kinnise loeteluga ja vaidluse lahendamisel võib kohus arvesse võtta ka muid asjaolusid. Seega arvestades TLS § 74 lg-s 2 sätestatut puudub vajadus VÕS §-de 139 ja 140 kohaldamiseks. Samas nõustub ringkonnakohus apellandiga selles, et maakohtu otsusest ei selgu, millistest asjaoludest oli tingitud maakohtu poolt kahjuhüvitise vähendamine just sellises määras, nagu kohus seda tegi. Ringkonnakohus leiab, et arvestades TLS § 74 lg-s 2 sätestatud asjaoludega, tuleb vähendada kahjuhüvitist suuremas määras, kui seda on teinud maakohus.
13.TLS § 74 lg 2 kohaselt kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Maakohus on arvestanud kahjuhüvitise suuruse määramisel vaid kostja süü astet ja töö iseloomust tulenevat riski. Ringkonnakohus leiab, et arvestada tuleb ka töötaja tööülesandeid, töötaja töötasu ja tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude kindlustamiseks. Töösuhte iseloomust tulenevalt teeb füüsiline isik tööd teisele isikule, s.o antud juhul on kostja tegutsenud hagejale kahju tekitades hageja huvides tööülesandeid täites ning juba seetõttu tuleb kostjalt väljamõistmisele kuuluvat kahjusummat vähendada. Töölepingust nähtuvalt oli kostja töötasu 5000 krooni (319,56 eurot) kuus. Arvestades, et tekitatud kahju suuruseks on 13 669 eurot, siis kogu summa hüvitamiseks kuluks ligikaudu 3,5 aastat (arvestamata maha igapäevavajadusi), mis on ilmselgelt ebamõistlik aeg. Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et antud juhul ei olnud hagejal kohustust sõlmida kaskokindlustuslepingut, kuid samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kaskokindlustuse puudumine ei anna alust vähendada kahjuhüvitist. Hageja tööandjana oleks pidanud kahju vältimiseks oma vara (antud juhul sadulveoki) kindlustama ning kuna ta jättis selle tegemata, siis pidi hageja aru saama, et liiklusõnnetuse korral kahju tekkimisel ei ole talle tagatud täielik kahju hüvitamine. Siinkohal ei oma tähtsust see asjaolu, kas kaskokindlustuse lepingu sõlmimine oli hagejale majanduslikult otstarbekas või mitte. Kuna hageja jättis oma vara kindlustamata, siis ei ole põhjendatud kostjalt kahju hüvitamise nõudmine täies ulatuses.
Kõige eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kostjalt väljamõistmisele kuuluvat kahjuhüvitist tuleb vähendada ning 50% tekkinud kahjust tuleb jätta kostja kanda ja 50% hageja kanda, s.o kummagi poole kanda jääb 6834,50 eurot (13 669 : 2 = 6834,50).
14.Apellant on koos apellatsioonkaebusega esitanud auto24.ee sõiduki hinnapäringu. Ringkonnakohus jätab esitatud tõendi tähelepanuta, sest puuduvad TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud asjaolud, mis annaksid aluse hinnata kohtuotsuses hindamata tõendeid. Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta TsMS § 652 lg 4 alusel 15.12.2014 ringkonnakohtule esitatud TSD kokkuvõtte.
15.Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab ringkonnakohus menetluskulud maakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse 43% ulatuses (12 000 – 6834,50 = 5165,50) ja jääb rahuldamata 57% ulatuses. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 jäävad menetluskulud ringkonnakohtus 57% ulatuses apellandi kanda ja 43% ulatuses vastustaja kanda. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.