19.06.2014.a. Rakvere kohtumaja, Rohuaia 8 Rakvere
Tsiviilasja number
2-11-43315
Tsiviilasi
Xxxx hagiavaldus A J vastu võlgnevuse 16800.- euro nõudes
Menetlusosalised, esindajad
Hageja: Xxxx (reg.kood: xxxx; asukoht: xxxx) Hageja esindaja: vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar (Advokaadibüroo Aivar Pilv Tartu osakond) Kostja: A J (ik xxxx) Kostja esindaja: Diana Tandru
Kohtuistungite toimumise ajad
11.04.2013.a., 16.07.2013.a.
Hagi hind
13 669.- eurot
RESOLUTSIOON:
Rahuldada hagi osaliselt. Mõista kostjalt välja hageja kasuks kahjuhüvitis summas 12 000.- eurot. Hageja menetluskulud jätta 88% ulatuses kostja kanda ja 12% ulatuses hageja enda kanda. Kostja kulud jätta 88% ulatuses tema enda kanda ja 12% ulatuses hageja kanda. Kohtuotsuse ärakiri pooltele kätte toimetada. Edasikaebamise kord: Kohtuotsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest põhjendatud apellatsioonikaebus Tartu Ringkonnakohtule. Menetluse käik ja asjaolud.
1.14.09.2011.a. saabus Viru Maakohtu Rakvere kohtumajja hagiavaldus, s.o Xxxx nõue A J vastu summas 16 800.- eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15.08.2010.a. töölepingu, mille kohaselt kostja asus tööle autojuht-ekspediitorina. Töö sisuks oli kauba vedu Euroopas. Töötajale rakendati katseaega kuni 16.12.2010.a. 15.08.2010.a. sõlmisid pooled varalise vastutuse lepingu, mille järgi võttis töötaja täieliku varalise vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara eest, sh auto ja haagis. Varalise vastutuse ülempiir oli 300 000.- krooni (19173,50 eurot). Tööandja maksis töötajale kohustuse võtmise eest hüvitist 250.- eurot kuus. 24.09.2010.a. ehk katseajal põhjustas kostja hagejale kuuluva sadulveokiga xxxx avarii. Avarii toimumise järgselt pukseeriti sadulveok hoiustamisele ettevõttesse xxxx, kes esitas 06.10.2010.a. hagejale tasumiseks pukseerimis- ja päästeameti kulud 2869 eurot. 06.10.2010.a. andis xxxx teada soovist sõiduk osta. Müügi mittetoimumisel oli parklatasuks 15.- eurot päevas. Müügiarve mitteesitamisel paluti sõidukile järgi tulla ja tasuda võlgnevus sularahas. 01.12.2010.a. seisuga oli võlgnevus 3889,60 eurot. Arvestades rahaliste vahendite puudumist, oli hageja sunnitud sõiduki müüma 2869,60 euro eest. 25.10.2010.a. esitas kostja avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 25.10.2010.a. Hageja luges avaldust ülesütlemistähtaja mittejärgimise tõttu tühiseks ning luges töölepingu kehtivaks kuni 25.11.2011.a. (k.a). Ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastas ka töövaidluskomisjon. Sadulveoki turuväärtuseks enne liiklusõnnetust hindas xxxx 16 800.- eurot (sh käibemaks). Selle summa palub hageja kostjalt varalise vastutuse lepingu alusel välja mõista.
2.Kostja 10.10.2011.a. vastuse kohaselt ei vasta varalise vastutuse kokkulepe seaduses sätestatud nõuetele, kuna vara ei ole esemeliselt piiritletud, samuti pole hüvitis proportsionaalne vastutuse ülempiiriga. Töötajalt ei saa nõuda kahju hüvitamist suuremas ulatuses, kui talle on makstud hüvitist. Seega ei ole kokkulepe kehtiv. Kuivõrd sõiduki kahjustumine avariis on hageja põhitegevusala arvestades tavapärasest majandustegevusest tulenev risk, ei saa kostja vastutada. Kostja poolt hüvitatav kahju saaks olla see, millises ulatuses kindlustusandja kahju ei hüvita. Sõiduk ei olnud õnnetuse hetkel tehniliselt korras, hagejat oli nimetatud asjaolust teavitatud, hageja lubas sõitu jätkata ja seega kostja töölepingust tulenevaid kohustusi ei rikkunud. Hageja ei rakendanud hoolsust kahju ärahoidmisel, kuigi kahju vältimine oli tema mõjupiirkonnas. Tõendamata on väide, et kostja jäi autoroolis magama ja põhjustas sellega avarii. Kostja hagi õigeks ei võta.
3.31.10.2011.a. saabunud vastuses märgib hageja, et varalise vastutuse leping on kehtiv. Kostja vastutus on lepingus ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt ning arusaadavalt piiritletud. Töötaja võttis täieliku varalise vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara, mille hulka kuuluvad mh auto ja haagis, ja selle säilimise eest, kohustudes hüvitama kogu tekitatud kahju. Töötaja vastutus oli piiritletud temale üle antud varaga. Ligipääs varale oli ainult töötajal. Tööandja on maksnud töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist. TLS-ist ei tulene, et tööandja ei saa nõuda töötajalt kahju hüvitamist suuremas ulatuses, kui ta on maksnud töötajale hüvitist. Varalise vastutuse kokkuleppega võtab töötaja sõltumata süüst vastutuse vara säilimise eest. Siiski on tõendanud kostja süü avarii põhjustamisel. Avarii toimumise fikseeris xxxx kiirteepolitsei, kelle teatises on avarii tekkepõhjusena nimetatud sõidukijuhi magama jäämist. Xxxx annab tööülesannete täitmiseks oma töötajate valdusesse sõidukid, mille kasutamisel tuleb järgida sõiduki seisukorda. Kui autojuht tuvastab rikke, tuleb tööandjat sellest viivitamatult teavitada ja sõiduki kasutamine lõpetada, kuni rike on kõrvaldatud. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et kostja jäi sõidukit juhtides magama. Muid põhjusi ei ole
õnnetuse tekkepõhjusena märgitud. Kui kostja väidab, et sõidukil oli rike, on ta võtnud omaks süü avarii tekitamisel. Kostja oli teadlik riketest, kuid otsustas jätkata sõiduki kasutamist. Avarii tekitamine on erandlik olukord, mitte tavapärane risk. Hageja võtab autojuhina tööle isikuid, kes valdavad selleks piisavaid oskuseid ja teadmisi. Sõiduki pukseerimis- ja päästeameti kulud ning Eestisse transportimise kulud olid suuremad kui sõiduki väärtus pärast avariid. Seega oli majanduslikult otstarbekaim jätta sõiduk Saksamaale. Kuivõrd süü tuvastamine ei oma olukorras, kus on sõlmitud varalise vastutuse leping, tähtsust, siis puudub vajadus sõiduki ekspertiisi tegemiseks. Kui kohus leiab, et varalise vastutuse leping pole kehtiv, tugineb hageja alternatiivselt kahju hüvitamise sätetele. Kostja on rikkunud kohustust täita ülesandeid hoolega ja hoiduda tegevusest või tegevusetusest, mis võib tekitada varalist kahju. Autojuht ei täida oma tööülesandeid mõistliku ja vajaliku hoolsusega, kui ta teab, et ta on väsinud ja et tema seisundi tagajärjel võib tekkida olukord, mille käigus võib kahjustuda nii tööandja kui ka kolmandate isikute vara. Hageja on tõendanud, et tal on tekkinud kahju summas 16 800 eurot. Samuti on tõendatud põhjusliku seose olemasolu kostja tegevuse ja hagejal tekkinud kahju vahel. Kostja süü kahju tekitamisel on tõendatud xxxx kiirteepolitsei teatisega, milles on fikseeritud, et avarii tekkis sõidukijuhi magamajäämise tulemusena. Kui kostja tugineb sellele, et sõidukil oli enne avariid rike, siis on kostja süü tõendatud tema seletuskirjadega. Kostja oli teadlik riketest ja nende tagajärgedest, kuid otsustas jätkata sõiduki kasutamist. Kostja on töölepingus sätestatud kohustusi rikkunud tahtlikult või vähemalt raskest hooletusest. Kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Hageja jäi pärast õnnetust ilma sadulveokist, mille väärtus enne õnnetuse toimumist oli 16 800 eurot.
4.13.07.2012.a. seisukohas märgib hageja, et esitab If P&C Insurance AS-i vastuse ja omapoolse selgituse. Vastuse kohaselt oli xxxx liiklusõnnetuses osalenud sõiduk xxxx xxxx kindlustatud liikluskindlustuse tavalepingu poliisiga nr xxxx ja xxxx ei ole makstud kindlustuse poolt kindlustushüvitist. Kahju tekitaja liikluskindlustus katab liiklusõnnetuse korral kannatanu kahjunõude ja liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki varakahju liikluskindlustus ei hüvitata. If P&C Insurance AS-i vastus oli seisukohale lisatud. Lisaks eeltoodule selgitas hageja, et Xxxx majandusaasta aruandes kajastub veoauto xxxx xxxx müük hinnaga 132 996.- krooni. Nimetatud sõiduk tuli müüa peale kostja juhitud autoga toimunud avariid, et tagada ettevõtte majandustegevuse jätkamine. Veoauto müümine ei ole antud tsiviilvaidluses vaidluse esemesse puutuv asjaolu.
5.04.04.2013.a. seisukohas jääb kostja esitatud seisukohtade juurde. Varalise vastutuse leping ei ole kehiv, sest see pole ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud ning tööandja ei ole maksnud töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist. Kostja ei näinud ette, et hageja nõuab temalt sellises ulatuses hüvitist, kuna eeldas, et sõidukil on kindlustus, mis kahjud korvab ja tema osaks jääks omavastutuse tasumine. Lugedes töölepingu tingimused tüüptingimusteks, on ebamõistlikult suure kahjuhüvitise maksmise kohustus tühine, kuna see on töötajale liialt koormav. Vastavalt hageja töökorralduse reeglitele koostatakse varaliste väärtuste üleandmise või tagastamise kohta vastav akt ning töötaja vastutab tahtlikult tekitatud kahju eest. Töötajal puudus tahtlus kahju tekitada ning tahtlus on tõendamata. Kostja palus hagejal esitada temale üle antud sõiduki üleandmisakt. Hageja ei saa nõuda kahjustatud vara turuväärtuse hüvitamist. Hüvitada tuleb võimaliku väärtuse vähenemine ehk hüvitada ei tule turuhinda, mille aluseks on vaid ühe automüüja
hinnang auto võimalikule turuväärtusele, vaid kahju, mis seisneb endise olukorra taastamiseks vajalikes kuludes ning nimetatud kahju ei ole hageja küsinud. Kahju hüvitamise nõude korral tuleb arvestada, kas hageja on teinud mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Olukorda, kus hageja ei pea oma vara oluliseks, et seda vabatahtliku liikluskindlustusega kindlustada ning nõuab töötajalt varalise vastutuse lepingu alusel hüvitist, on pahatahtlik. Hageja 2010. aasta majandusaruandest ei nähtu sõiduki xxxx müük või maha kandmine või kahju põhivara müügist ning hageja pole oma majandusaasta aruande kohaselt kahju kandnud. Tõendamata on väide, justkui oleks kostja roolis magama jäänud ning sellega avarii põhjustanud.
6.04.07.2013.a. vastuses leiab hageja, et kostja väide, et varalise vastutuse kokkuleppes sisalduv säte vastutuse ülempiiri kohta on tüüptingimus ja tühine, on asjakohatu. Kokkuleppe tingimused on tööandja ja töötaja vahel eraldi läbi räägitud ning töötaja sai mõjutada tingimuste sisu. Kostja väited kahju ettenähtamatuse kohta on põhjendamatud. Kostja sai kokkuleppe sõlmimisel aru varalisest vastutuse sisust ja ülempiirist, ega saanud eeldada, et vastutus on osaline või, et keegi teine hüvitab tema poolt tekitatud kahju.
7.11.04.2013.a. kohtuistungil leidis hageja, et kostja põhjustas liiklusõnnetuse ning toimunud on vara kahjustamine. Auto pole sõidukõlbulik. Auto pukseerimiskulud olid 2 869,60 eurot. Eestisse pukseerimise kulud olnuks 6 000.- eurot, mis oleks olnud liiga kulukas. Kuna autot taastada polnud võimalik, auto võõrandati. Nõue tugineb materiaalvastutuse lepingul ja sellest on maha võetud 2 869,60. Seega on lõplik nõue 16 800.- eurot. Hiljem hageja täpsustas, et tehtud on arvutusviga, mis tuleb tõlgendada kostja kasuks ning nõue on 16 304,49 eurot. Hageja on kahju tekkimise tõendanud ning majandusaasta aruanne ei oma tähtsust. Vanadele autodele kaskokindlustust ei tehta, kuna see pole majanduslikult otstarbekas. Kostja väide, nagu polnud sõiduk tehniliselt korras, pole tõendatud. Eraldi akti sõiduki üleandmise ja vastuvõtmise kohta ei ole. Kostja leidis, et kahju pole tõendatud. Majandusaasta aruandest peaks nähtuma kahju, sõiduki müük või selle mahakandmine, mida seal aga ei ole. Kostja leidis, et õiglane oleks hüvitada parandamise kulud. Ebamõistlikult suure kahju hüvitise nõudmine on tühine, kuna tegemist oli tüüptingimusega ja kohustus oli liialt koormav. Tööandjal oli võimalik liikluskindlustus teha. Kostja märkis, et sõiduk ei olnud tehniliselt korras.
8.01.07.2013.a. esitatud taotluses märgib hageja, et ta pöördus xxxx poole küsimustega, milline oli vaidlusaluse veoki turuväärtus pärast avariid ja milline võis olla remondikulude eeldatav kogumaksumus. Hinnangu andmiseks edastas hageja xxxx xxxx politsei raporti koos tõlkega, kostja seletuskirjad, xxxx hinnangu, Xxxx e-kirja xxxx ning fotod sõidukist enne ja pärast avariid. xxxx on kontserni xxxx toodete ametlik maaletooja xxxx ja tegeleb igapäevaselt xxxx sõidukite müügi, hoolduse ja remondiga, mistõttu omavad nad oskusteavet vaidlusaluse sõiduki väärtuse ja selle remondikulude maksumuse hindamiseks. xxxx hinnangu kohaselt oleks veoki taastamiskulud olnud vähemalt 22 000.- eurot, avariijärgse sõiduki väärtus oli 6 000.- eurot. Veoauto remondikulu ja transpordikulu oleks moodustanud kokku ca 28 000.- eurot. Veoauto viidi xxxx parklasse xxxx. Hageja tegevuskoha ja xxxx vahemaa on ca 2000 km ja avariilise veoauto transpordikulu 1,3 – 2 eurot/km. Kohtule esitatud hinnakirja järgi on avariilise veoauto transpordikulu 1,5-1,6 eurot/km, s.o puksiirauto sõitmine xxxx xxxx ja sõiduki transportimine sealt tagasi oleks hagejale läinud maksma ca 6000.- eurot. Eeltoodule lisandusid sõiduki pukseerimis- ja päästeameti kulud summas 2869 eurot. Majanduslikult otstarbekaim oli jätta sõiduk xxxx. xxxx puudusid rahalised vahendid xxxx nõude rahuldamiseks ja hageja oli sunnitud viimasele sõiduki võõrandama 2869,60 euro eest.
Sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akti puudumine ei muuda varalise vastutuse lepingut tühiseks.
9.Kostja märgib 08.07.2013.a. seisukohas, et hageja on kohustatud pidama raamatupidamises tekkepõhist arvestust. Hageja ei ole saanud kahju põhivara müümisest ega hävinemisest või ei ole see ettevõtte jaoks oluline, kuna see ei kajastu majandusaasta aruannetes 2010, mil toimus avarii, ega järgmisel aastal, mil oli võimalik teha korrigeerimine. Jätkuvalt ei ole selge nõutav kahjusumma. 01.07.2013.a. vastuses on hageja esitanud sõiduki väärtuse peale avariid. Kahjuna tuleb hüvitada väärtuse vähenemine, mis on esitamata. Hageja on esitanud taastamiskulu, kuid taastama asutud ei ole, st seda ei tule hüvitada ja selliselt jääb vaid võimalik väärtuse vähenemine. Samuti ei nähtu, millele tuginedes on arvutatud taastamisele kuluv summa ning missuguseid taastamistöid läbi viidaks. Esitatud on fotod sõiduki avariieelsest ajast, mis ei kajasta sõiduki seisukorda välimiselt avariieelsel ajal, sest sõiduki kere oli kohati korrodeerunud. Fotosid avariijärgsest seisukorrast lisatud ei ole. xxxx ei ole riiklikult tunnustatud ekspert tegemaks sõiduki tehnilist ekspertiisi ja andmaks hinnangut põhivara seisukorra ning remondivajaduse kohta. Hageja väide, et kaskokindlustuse sõlmimine polnud majanduslikult mõistlik, on tõendamata. Kahju hüvitise määramisel tuleb arvestada vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja majanduslikku olukorda, sh kindlustuse olemasolu, ning kostja on kohtult palunud kahjuhüvitise vähendamist. Poolte vahel oli töösuhe. Töötaja ei ole töölepingut rikkunud tahtlikult, vaid hooletusest. Hüvitise määramisel tuleb hinnata töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, töötaja töötasu, tööandja mõistlike võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Kahjuhüvitist vähendatakse, kui tekitatud kahju on selline, mille saabumise võimalus tööandja tegevuses on tõenäoline ja ettenähtav. Kaskokindlustuslepingu olemasolu korral oleks omavastutusmäär 300-383 eurot, mille tasumisega kostja nõustub. Tööandja on käitunud pahauskselt jättes kaskokindlustuse sõlmimata, tuginedes varalise vastutuse lepingule. Turuväärtusele tuginemine ei ole õige ning ühe automüüja ligikaudne hinnang auto väärtuse kohta on küsitav.
10.10.07.2013.a. esitatud vastuses leiab hageja, et avarii toimumist ja sõiduki hävimist on kostja ise kinnitanud, samuti on see tõendatud xxxx politsei raportiga ja fotodega. Avarii toimumise fakti osas puudub vaidlus ja kostja väide, et avarii tulemusena ei tekkinud hagejale kahju, on väär, kohtule esitatud tõenditega ümber lükatud ja kostja poolt omaks võetud. Majandusaasta aruanded ei tõenda, et kahju ei tekkinud. Samuti ei ole võimalik järeldada, et kahjustunud sõiduk Xxxx valduses ja müügitehingut xxxx ettevõttega ei ole toimunud. Xxxx on kohtule esitanud xxxx hinnangu, mille kohaselt oli vaidlusaluse sõiduki turuväärtus enne liiklusõnnetuse toimumist 14 000.- eurot (lisandub käibemaks). Pukseerimis- ja päästeameti kulud olid 2 869.- eurot. Hageja oli võlgnevuse katteks sunnitud sõiduki võõrandama ja jäi ilma sadulveokist väärtusega 16 800.- eurot. xxxx hinnangu kohaselt oleks veoki taastamiskulud olnud vähemalt 22 000.- eurot ja avariijärgse veoki väärtuseks oli 6 000.- eurot. Pukseerimiskulud oleksid olnud ca 6000 eurot. Seega ei olnud sõiduki taastamine ja Eestisse transportimine otstarbekas. Eseme harilik väärtus on selle turuhind xxxx hinnangu on koostanud eriteadmisi omav isik lähtudes sõiduki andmetest ja fotodest. Üleandmisakti puudumine ei muuda varalise vastutuse lepingut kehtetuks ega muuda fakti, et liiklusõnnetus vaidlusaluse sõidukiga toimus kostja juhtimisel. Töötaja vastutuse alus tuleneb varalise vastutuse lepingust ja töötaja süü küsimus pole oluline. Kostja on 24.09.2010.a
seletuskirjas tunnistanud, et sõiduki pidurituled ja ABS pidurid ei funktsioneerinud korrektselt juba mõned päevad enne avariid, kuid jätkas veokiga sõitmist. Tööandjat riketest ei teavitatud ja tööd ei katkestatud. Vastavalt ametijuhendile oli töötajal võimalik keelduda tööst, milleks tal puudus väljaõpe või mille teostamiseks kasutatav tehnika ei vastanud nõuetele. Kuigi kostja peab võimalikuks hageja nõude hüvitamist summas 300–383 eurot, ei ole see hageja hinnangul piisav ja hõlmab väga väikese osa tegelikkuses tekitatud kahju ulatusest. Sealjuures on omavastutuse määraks 600.- eurot.
11.16.07.2013.a. toimunud kohtuistungil märkis kostja, et soovib ekspertiisi, et teada saada sõiduki väärtust ja infot tehnilise seisundi kohta.
12.26.08.2013.a. seisukohas selgitas hageja, et kostja töötas xxxx 15.08.2010.a kuni 25.11.2010.a, millest 24.09.2010.a kuni 24.10.2010.a oli töötaja tervislikel põhjustel töölt eemal ja alates 25.10.2010.a enam tööle ei ilmunud, teatades 26.10.2010.a töölepingu erakorralisest ülesütlemisest. Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni Jõhvi töövaidluskomisjon tuvastas Xxxx avalduse alusel töövaidlusasjas nr xxxx A. J 26.10.2010.a ülesütlemisavalduse tühisuse ja tööleping loeti lõppenuks tööandja avalduse alusel. Xxxx palgalehed ning maksekorraldused tõendavad, et kostjale arvestati tema töötamise perioodil materiaalse vastutuse hüvitist vastavalt töötatud päevadele ja hüvitised maksti välja koos töötajale antud perioodi eest ettenähtud muude tasudega, 09.09.2010.a kogusummas 10 084 krooni ja 18.10.2010.a kogusummas 3 842,20 krooni. Salva Kindlustuse AS-i e-kiri tõendab, et xxxx viimane kaskokindlustus oli tehtud AS-is Salva Kindlustus algusega 05.01.2008.a ja poliis on lõpetatud seoses liisinglepingu lõppemisega 28.03.2008.a. Auto kindlustusväärtuseks oli lepingu kehtivuse ajal 29 400.- eurot ja kindlustusmakse 876.- eurot aastas. See lükkab ümber hageja väited auto väärtuse kohta enne avariid, mis jääb alla esitatud nõude väärtust. Samuti lükkab tõend ümber, et vaidlusaluse sõiduki kaskokindlustuse makse oleks maksimaalse omavastutuse korral kuni 433 eurot aastas. Üldteada on, et vanemate sõidukite kindlustamine on kallim kui uuemate sõidukite oma ja see on koos auto vananemisega progresseeruvalt kasvav kulutus, mis ei saanud 2010.a olla väiksem kui 2008.a, seega oleks kaskokindlustuse makse 2010. aastal kindlasti oluliselt ületanud 2008.a kehtinud 876.- euro suurust summat, mistõttu hageja loobus majanduslikel kaalutlustel uue kaskolepingu sõlmimisest peale liisinguperioodi lõppemist. Veoauto kaskokindlustuse olemasolu ei oleks ära hoidnud kostja põhjustatud liiklusõnnetust ja kahju.
13.30.08.2013.a. on kostja lisanud, et töötades xxxx, oli välistatud igasugune hooldus ja remont autole välismaal, kuna selle oleks pidanud maksma autojuht ise ja seda ei oleks ettevõtja korvanud. Sellest tulenevalt ei pöördunud kostja iseseisvalt xxxx viibides autoga teenindusse. Riketest oli hageja teadlik.
14.29.11.2013.a. kohtule saadetud kirjas loobus kostja ekspertiisitaotlusest.
15.Viru Maakohtu 26.03.2014.a. kirjaga paluti hagejal täpsustada nõudesummat, kuivõrd kohtule esitatud menetlusdokumentides ja kohtuistungil esitatud nõudesummad erinesid. Hageja 11.04.2014.a. vastuse kohaselt oli vaidlusaluse sõiduki turuväärtus enne liiklusõnnetuse toimumist 16 800.- eurot koos käibemaksuga. Sellest vara väärtusest on hageja lähtunud nõude esitamisel ja menetlusdokumentides. Hageja ei ole oma nõude esitamisel aluseks võtnud varalise vastutuse lepingus sätestatud piirmäära 19 173,49 eurot
vaid auto turuväärtuse 16 800.- eurot, millest hageja jäi kostja süül tekkinud liiklusavarii tõttu ilma. 11.04.2013 toimunud kohtuistungil on kohus esitanud selgituse ja küsimuse lähtuvalt matemaatilisest tehtest, mille puhul on aluseks võetud varalise vastutuse lepingust tulenev piirmäär 19 173,49 eurot-2869 eurot= 16 304,49 eurot ja viidanud selle summa ja hagi hinna 16 800.- eurot mõningasele erinevusele. Hageja kinnitab, et on kõigis menetlusdokumentides lähtunud hagi hinnast 16 800.- eurot, mis on auto turuväärtus enne avariid. xxxx hinnangu kohaselt oleks veoki taastamiskulud olnud vähemalt 22 000.- eurot (koos käibemaksuga) ja avariijärgse veoki väärtuseks oli 6 000.- eurot (koos käibemaksuga). Sõiduki pukseerimiskulud Eestisse oleksid olnud ca 6 000.- eurot. Seega ei olnud sõiduki taastamine ja Eestisse transportimine majanduslikult otstarbekas. Hinnangute koostamisel on xxxx lähtunud nii hageja poolt esitatud teabest, dokumentidest ja fotodest kui ka kostja poolt oma seletuskirjades välja toodud informatsioonist. Hageja leiab, et alus xxxx hinnangu usaldusväärsuses kahtlemiseks puudub, kuivõrd ettevõtte põhitegevusalaks enam kui 20 aasta vältel on olnud xxxx sõidukite müük, hooldus ja remont. Kostja ei ole tõendanud, et vara väärtus oleks olnud väiksem kui asjatundja hinnangus näidatud 16 800.- eurot. xxxx pukseerimis- ja päästeameti kulud olid 2 869.- eurot, millise summa tasumist nõuti hagejalt avariilise auto teisaldamise tasu ja hoiutasuna. Hageja oli võlgnevuse katteks sunnitud sõiduki xxxx võõrandama, kuna sõiduki taastamine ja Eestisse transportimine ei olnud majanduslikult otstarbekas ega hageja jaoks võimalik. Hageja jäi kostja põhjustatud liiklusavarii tulemina ilma sadulveokist väärtusega 16 800.- eurot. Kuna vastavalt xxxx hinnangule ja fotodele oli veoki avariijärgseks väärtuseks 6 000.- eurot, siis tuleb õiglase hüvitisesumma leidmiseks sellest maha lahutada 2 869.- eurot, millise hinnaga xxxx nõudega tasaarvestuse korras auto jäänuk saksa ettevõttele võõrandati, seega 6000-2869=3131 eurot. Kuna auto avariijärgne väärtus oli asjatundja hinnangul 6 000.- eurot, siis 3 131.- eurot on summa, mille hageja kaotas enda otsuse tõttu auto võlgade katteks xxxx võõrandada 2 869.- euro eest ja selle summa võrra on võimalik hageja nõuet ülaltoodud asjaoludel vähendada. xxxx nõue hageja vastu summas 2 869.- eurot tekkis seetõttu, et kostja põhjustas avarii, seega nimetatud kahju on põhjuslikus seoses kostja poolt kahju tekitamisega. Õiglaseks hagi hinnaks on auto turuväärtus miinus jääkväärtus, millises väärtuses oleks hageja avariilise sõiduki säilitanud xxxx peale xxxx võlgnevuse tasumist. Arvutuslikult 16 800.- eurot-3131 eurot=13 669 eurot.
16.Kostja 06.05.2014.a. vastuse kohaselt usub kostja, et kohus võtab hagi vähendamise osas seisukoha enne otsuse tegemist. Kostja nõutava summa vähendamisele vastu ei vaidle. Senises vaidluses on kostja lähtunud talle teada olnud nõudesummast suuruses 16 800.- eurot. Kostja jääb kõigi seni esitatud seisukohtade juurde. Kostja on võtnud ühendust ekspertidega, kes kõik on seisukohal, et ei saa hinnata auto turuväärtust enne avariid ega peale avariid ning ei ole võimalik fotodele tuginedes välja tooma vara taastamiseks tehtavate kulutuste loetelu. Sellest tulenevalt on kostja palunud kohtul mitte arvestada hageja esitatud tõendeid turuhinna kohta ning sõiduki taastamiseks kuluva summa osas, millest viimane on sisustamata ning esitatud paljasõnaliselt. Kostja palub lugeda hagejale tekkinud kahju suuruse tõendamatuks.
Kohtu seisukoht ja põhjendused:
17.Kohus on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
18.Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle. 15.08.2010.a. sõlmisid pooled töölepingu, mille alusel kostja alustas 16.08.2010.a. hageja juures tööd autojuht-ekspediitorina. Töötaja suhtes rakendati 4-kuulist katseaega ja katseaja viimaseks päevaks oli 16.12.2010.a. 15.08.2010.a. sõlmisid pooled ka varalise vastutuse lepingu, milles sätestati, et töötaja võtab täieliku varalise vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara, sh auto ja haagise, ja selle väärtuse säilimise eest, kohustudes hüvitama tööandjale kogu kahju, mis tekib mh vara hävimise tõttu. Töötaja varalise vastutuse rahaliseks ülempiiriks oli 300 000.- krooni ehk 19 173,50 eurot. Kokkuleppe kohaselt vastutab töötaja vara säilimise eest süüst sõltumata. Vastavalt töölepingu punktile 3.8 maksis tööandja töötajale varalise vastutuse lepinguga võetud kohustuste täitmise eest hüvitist 250.- krooni kuus. 24.09.2010.a. toimus kostja poolt juhitud ning hagejale kuuluva sadulveokiga xxxx xxxx avarii, mille käigus muutus veok kastutuskõlbmatuks.
19.Pooled vaidlevad esiteks selle üle, kas poolte vahel sõlmitud varalise vastutuse kokkulepe on kehtiv. Vastavalt TLS §-ile 75 võtab töötaja varalise vastutuse kokkuleppega vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest sõltumata süüst. Varalise vastutuse kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see on sõlmitud kirjalikult; see on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud; töötajale usaldatud varale on ligipääs ainult töötajal või kindlaksmääratud töötajate ringil; on kokku lepitud vastutuse rahalises ülempiiris; tööandja maksab töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist. Varalise vastutuse kokkulepe on sõlmitud kirjalikult, see on kohtu hinnangul nii ruumiliselt, ajaliselt kui esemeliselt piiritletud; veokile oli ligipääs vaid kostjal ning kokku oli lepitud vastutuse ülempiiris. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et töötajalt ei saa nõuda kahju hüvitamist suuremas ulatuses, kui talle on makstud hüvitist. Samas peab töötajale makstav hüvitis olema mõistlik, arvestades vastutuse ülempiiri. Antud juhul moodustas töötajale makstud igakuine hüvitis – 250 krooni – rahalise vastutuse ülempiirist 0,08%, seega aastane hüvitis moodustab vastutuse rahalisest ülempiirist vaid ühe protsendi (1%). Kohtu hinnangul ei ole igakuise hüvitise suurus rahalise vastutuse ülempiiri arvestades mõistlik, kuivõrd töötaja vastutuse ulatus on varalise vastutuse punktist 1 nähtuvalt ulatuslik, hõlmates kogu temale tööülesannete täitmiseks antud vara ning kõiki võimalikke kahjustumise viise. Arvestades töötajale üle antud vara väärtust, ei olnud talle makstud igakuine hüvitis piisav. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul poolte vahel sõlmitud varalise vastutuse kokkulepe kehtiv.
20.Samas ei välista eeltoodu hageja kahju hüvitamise nõuet kahju hüvitamise sätete alusel.
VÕS § 115 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. TLS § 72 kohaselt, kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-s 16 sätestatust. TLS § 74 lg 1 kohaselt, kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt, kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Töölepingust tuleneva kohustuse rikkumise tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise nõude puhul tuleb tuvastada, kas poolte vahel oli kehtiv tööleping, kas töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, kas rikkumine on vabandatav, kas tööandjale on tekkinud kahju, kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos ning töötaja on rikkumises süüdi. Hagejal tuleb sealjuures tõendada kohustuse rikkumist, kahju olemasolu, põhjuslikku seost kahju ja rikkumise vahel. Kostja peab tõendama vastutuse ning süü puudumist. VÕS § 128 lg 1-3 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.
21.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et poolte vahel oli kehtiv tööleping. Töölepingu punkti 2.6. kohaselt peab töötaja täitma tööandja ülesandeid hoolega ning ausalt ja kohustub hoiduma tööülesannete täitmisel, samuti töövälisel ajal, tegevusest või tegevusetusest, mis võib ohustada tööandaja head nime, ühiskondlikke sidemeid, kliendisuhteid või majanduslikke huve või tekitada tööandajale, teistele töötajatele või kolmandatele isikutele varalist või mittevaralist kahju. Hageja on seisukohal, et kostja on rikkunud töölepingu punktis 2.6 sätestatud kohustust, kuna jäi sõidukit juhtides magama ning põhjustas liiklusõnnetuse hagejale kuuluva veokiga. Kostja on seisukohal, et magama jäämine pole tõendatud ning et õnnetus oli tingitud auto tehnilisest rikkest. Kostja väitel teavitas ta hagejat rikkest, kuid hageja lubas kostjal sõitu jätkata. Kohus leiab, et hageja on liiklusõnnetust põhjustades rikkunud töölepingus sätestatud kohustust, s.o hoiduda tööandjale varalise kahju tekitamisest. Seejuures ei ole rikkumise jaatamiseks vajalik tuvastada, millest tingituna rikkumine toime pandi.
22.Kostja on viidanud VÕS-is sätestatud üldprintsiibile, mille kohaselt ei vastuta kostja juhul, kui ta rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu ning leidis, et hageja ise ei rakendanud vajalikku hoolsust kahju ärahoidmiseks ning et kahju vältimine oli hageja mõjupiirkonnas. Kohus on seisukohal, et kostja pole tõendanud vääramatu jõu olemasolu. Isegi kui vaidlusalusel sõidukil oli tehniline rike, pole tegemist vääramatu jõuga, kuivõrd sõidu lõpetamine tehniliselt mittekorras sõidukiga oli kostja mõjusfääris olev asjaolu. Ka pole tõendamist leidnud, et hageja väidetavast rikkest teadlik oli. Kostja on viidanud küll seletuskirjadele, kuid need on koostatud pärast õnnetust. Kohus leiab, et kostja pole tõendanud vääramatu jõu esinemist ning seega pole rikkumine vabandatav. Ka ei nõustu kohus kostja seisukohaga, et õnnetus, milles hagejale kuulunud sõiduk hävines, on hageja põhitegevusala arvestades tavapärasest majandustegevusest tulenev risk ja seega ei saa kostja vastutada. Kohus leiab, et kuigi hageja majandustegevust arvestades ei ole välistatud sõidukite sattumine avariisse, ei saa sõiduki hävimist ja sõidukõlbmatuks muutumist lugeda siiski tavapärasest majandustegevusest tulenevaks riskiks. Analoogse ulatusega kahju tekkimine on pigem erandlik. Seega ei ole antud asjaolu vastutust välistavaks asjaoluks. Samas tuleb kostja tegevusala ja sellega seonduvaid mõistlikke riske, s.o sõiduki avariisse sattumise võimalikkust, arvesse võtta kahjuhüvitise suuruse määramisel.
23.Tuvastamist on leidnud, et hagejale kuuluv vaidlusalune veok muutus sõidukõlbmatuks 24.09.2010.a. xxxx toimunud avarii tagajärjel. Avarii toimumise hetkel juhtis veokit kostja. Hageja on avarii tagajärjel jäänud ilma sadulveokist, mille turuväärtus enne avarii toimumist oli 16800 eurot. Hageja on märkinud temal tekkinud kahjuna vaidlusaluse veoki turuväärtuse enne avarii toimumist. Veoki õnnetuseeelse turuväärtuse – 16800.- eurot – on määranud xxxx oma hinnangus. Hageja selgituse kohaselt on xxxx kontserni xxxx toodete ametlik maaletooja Eestis ja tegeleb igapäevaselt xxxx sõidukite müügi, hoolduse ja remondiga, mistõttu omavad nad oskusteavet vaidlusaluse sõiduki väärtuse ja selle remondikulude maksumuse hindamiseks. Vastavalt TsMS § 233 lg 1 kohaselt, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Kohus märgib, et kahju tekkimise fakt on tuvastatud ja selle osas poolte vahel vaidlust ei ole. Samuti on kohtu hinnangul tuvastatud põhjuslik seos rikkumise ja hagejale tekitatud kahju vahel. Kostja poolt põhjustatud liiklusõnnetus muutis hagejale kuulunud sõiduki sõidukõlbmatuks ning tekitas seeläbi kahju.
24.Käesoleval hetkel on vaidluse all kahju täpne suurus. Kohus leiab, et eelviidatud sätet (TsMS § 233 lg 1) saab antud hetkel kohaldada, kuivõrd ekspertiisi teostamine olukorras, kus avariiline sõiduk asub Saksamaal, tooks ekspertiisi tegemisega kaasa ebamõistlikud kulud.
Kostja on ekspertiisi taotlusest loobunud, kuivõrd Eestis puudub riiklikult tunnustatud ekspert, kelle hinnangul oleks tehnilise ekspertiisi teostamine võimalik. Kohus ei saa nõustuda kostja taotlusega tunnistada hagejale tekkinud kahju suurus tõendamatuks, kuivõrd see oleks vastuolus kahjustatud isiku õigusega nõuda talle kahju tekitanud isikult hüvitist. Kohus leiab, et kuivõrd kahju hüvitamise eesmärgiks on panna kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, on hüvitatava kahju suuruse määramiseks oluline teada eelkõige sõiduki turuhinda enne õnnetuse toimumist. Kohtu hinnangul saab xxxx hinnangut pidada piisavalt usaldusväärseks olukorras, kus ekspertiisi teostamine avariilisele sõidukile on raskendatud ning puudub vaidlus kahju tekkimise fakti osas.
25.Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb tuvastada kostjal süü olemasolu, kusjuures süü vormideks on hooletus, raske hooletus ning tahtlus. Käesoleval juhul ei tulene asjaoludest, et töötaja võis soovida õigusvastast tagajärge. Seega pole tuvastatud kostjal tahtluse olemasolu. Hooletuse kindlakstegemisel lähtutakse töösuhtele omasest hoolsusmäärast. TLS § 16 lg 1 ja 2 kohaselt peab töötaja täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu rikkumise eest, määratakse tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi. Kostja ei ole eitanud, et oli teadlik sõidukil rikke olemasolust. Kuivõrd kostja kohuseks oli ära hoida tööandjale varalise kahju tekkimine, oleks kostja pidanud tehnilise rikkega sõidukiga mitte edasi sõitma. Kohus leiab, et jättes täitmata eelnimetatud kohustuse, ei täitnud kostja kohustusi vajaliku hoolsusmääraga. Kohtu hinnangul on kostja jätnud järgimata käibes vajaliku hoole. Olukorras, kus kostja oli teadlik veokil tehnilise kahju olemasolust ja jätkas sõitu, ei järginud ta töölepingust tulenevaid kohustusi ning käitus hooletult. Kostja pidi aru saama, et tehniliselt mittekorras sõidukiga sõites võib sõiduki tehniline rike kaasa tuua olukorra, kus sõiduki juhitavus on raskendatud ning sõiduki olukord ei võimalda sellel ohutult liikluses osaleda. Töötades autojuhina pidi kostja ametialaseid teadmisi ja väljaõpet kohaldades aru saama tehniliselt mittekorras oleva sõidukiga liiklemise ohtudest.
26.Kahjuhüvitise suuruse määramisel lähtub kohus alljärgnevast. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi viienda lõike kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Vaidlusaluse sõiduki turuväärtuseks enne õnnetust oli 16 800 eurot. Sõiduki müügist saadud kasuks on 2869 eurot. Seega oleks hüvitatavaks summaks 13 931 eurot. Kohus leiab, et
kahjuhüvitise lõpliku suuruse määramiseks tuleb siiski arvesse võtta TLS § 74 lõikest 2 tulenevaid asjaolusid, kuivõrd töötaja ei ole rikkumist toime pannud tahtlikult. Viidatud sätte kohaselt tuleb kahju määramisel arvestada töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Kohus leiab, et arvestades kostja süü astet, milleks on hooletus, ning töö iseloomust tulenevat riski, st asjaolu, et hageja tegevusalal ei ole välistatud sõiduki kahjustumine, tuleb kahjuhüvitist vähendada. Kohus rahuldab kahjunõude osaliselt, s.o summas 12 000 eurot.
27.Hageja poolt avaldatud kahju suuruse arvutamise käigu osas märgib kohus täiendavalt järgmist. Hageja lõplikuks nõudeks oli 13 669.- eurot. Hageja on märkinud, et kuna veoki avariijärgseks väärtuseks 6 000.- eurot, siis tuleb õiglase hüvitisesumma leidmiseks sellest lahutada 2 869.- eurot, millise hinnaga auto jäänuk saksa ettevõttele võõrandati, seega 3 131.eurot. Õiglaseks hagi hinnaks on auto turuväärtus miinus jääkväärtus, millises väärtuses oleks hageja avariilise sõiduki säilitanud xxxx peale xxxx võlgnevuse tasumist. Arvutuslikult: 16800 eurot-3131 eurot=13 669.- eurot. Kohus leiab, et hageja arvutuskäik ei ole loogiline, kuna tekitab olukorra, kus lõpliku nõude suurus kasvab võrdeliselt selle summaga, mille eest auto jäänuk müüdi. Kohus on seisukohal, et sõiduki turuväärtus pärast õnnetuse toimumist ei oma tähtsust. Kahju hüvitise suuruse määramisel ei saa lähtuda turuväärtuste vahest, kuna see ei täida kahju hüvitamise eesmärki, milleks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu poleks esinenud.
28.Kohus on seisukohal, et kostja väide, nagu tuleks käesoleval juhul arvestada ka hageja käitumist kindlustuslepingu sõlmimisel, ei ole asjakohane. Kohus leiab, et hagejal ei olnud kohustust sõlmida kaskokindlustusleping, kui ta leidis, et see pole majanduslikult otstarbekas sõiduki vanuse tõttu. Kohus leiab, kindlustuslepingu sisu ei mõjuta kostja kohustust järgida töölepingus sätestatud kohustust tööandjale varalist kahju mitte tekitada. Kohus leiab, et asjaolu, et kaskokindlustus puudus, ei anna alust kahju hüvitise summat vähendada. Samuti pole asjakohane kostja väide, et vaidlusaluse veoki müümine pole hageja majandusaastaaruandes kajastatud. Kohus on seisukohal, et nimetatud asjaolu ei oma käesolevas tsiviilasjas tähtsust ega toeta kostja esitatud vastuväiteid.
29.TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
Seega hageja menetluskulud jäävad 88% ulatuses kostja kanda ja 12% ulatuses hageja enda kanda. Kostja kulud jäävad 88% ulatuses tema enda kanda ja 12% ulatuses hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda Viru Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
30.Kohus juhindus otsuse tegemisel TsMS §-idest 441 ja 442.
Kohtunik
/digitaalselt allkirjastatud/
Maido Roots
Tartu Ringkonnakohtu 12.01.2015 kohtuotsuse RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Viru Maakohtu 19. juuni 2014 otsus osaliselt väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse osas ja teha tühistatud osas uus otsus.
2.Xxxx hagi A J vastu kahju hüvitamiseks rahuldada osaliselt.
3.Välja mõista A J Xxxx kasuks kahjuhüvitis 6834,50 eurot (kuus tuhat kaheksasada kolmkümmend neli eurot 50 senti). 4. Jätta tähelepanuta A J poolt ringkonnakohtule esitatud sõiduki hinnapäring ja TSD kokkuvõte.
5.Jätta käesoleva otsuse jõustumisel kehtima Tartu Ringkonnakohtu 10. septembri 2014 määrusega hagi tagamise abinõuna A J kuuluvale kinnistule (asukohaga xxxx) seatud kohtulik hüpoteek. Menetluskulude jaotus: 1. Menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda. 2. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta 57% ulatuses A J kanda ja 43% ulatuses Xxxx kanda. Riigikohtu 30.03.2015 kohtumääruse RESOLUTSIOON: