Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

1.4.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

tervisekontrolli ajaks märkinud juuni 2006. Hageja järgmise tervisekontrolli otsuse kuupäev on 19.11.2007. Sellega rikkus kostja Sotsiaalministri 24.04.2003 määrusega nr 74 kehtestatud „Töötajate tervisekontrolli korra“ § 2 lg 1 p 3 ja § 5 lg 2 nõudeid. Lisaks eeltoodule ei hinnanud kostja töökeskkonna ja töötingimuste muutumisel meistri töökohal mõjuvaid terviseriske ja ohutegureid, rikkudes sellega 09.06.1992-27.06.1999 kehtinud EV töökaitseseaduse § 5 lg 2 pi 2 ning alates 26.07.1999 kehtiva töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p-i 6 nõudeid. Kostja ei ole kuni 30.04.2007 tehtud riskianalüüsini hinnanud töötajate raskuste käsitsi teisaldamise terviseriske, samuti pole hinnanud tainavalmistaja terviseriske raskuste käsitsi teisaldamisel. Sellega on kostja rikkunud Sotsiaalministri 27.02.2001 määrusega nr 26 kehtestatud „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 3 lg 1 p-i 1. Kuna kostja jättis hageja tööga seotud riskid hindamata ja sellest tulenevalt ei informeerinud hagejat võimalikest ohuteguritest ja riskidest, samuti jättis hageja õigeaegselt tervisekontrolli saatmata, ei teadnud hageja esinevatest ohuteguritest ega osanud oma tervist kahjustavates tingimustes töötamise ajal hoida. Tööandja tegevusetuse tagajärjel tekkis hagejal kutsehaigus ja kahju. Hageja heitis kostjale ette ka seda, et viimane on küll 17.08.2003 koostanud ja kinnitanud raskuste teisaldamise tööohutusjuhendi, kuid see juhend ei sisalda informatsiooni kõigist teisaldustööga seotud ohtudest, õigetest tööasenditest ja -võtetest. Sellega on kostja rikkunud raskuste käsitsi teisaldamise nõuete § 3 lg-t 3. Arvestades, et hageja töötas kostja ja tema õiguseellaste juures 1993-2009, kuuluvad kohaldamisele nii töökoodeksi (TööK) § 448 lg-d 1 ja 2 ja § 463 lg 1 kui ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja 1045 lg 1 p 2. Hageja arvestas kahju hüvitise Vabariigi Valitsuse 10.06.2002 määrusega nr 172 kehtestatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel tekitatud vigastuste või muu tervisekahjustustega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra“ alusel. Kostja vastuväited Kostja hagiavaldust ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja leidis, et tema ei ole hagejale kahju tekitanud. Kuna tõendamata on, et hagejal ka pärast vanaduspensioni ikka jõudmist on tuvastatud kutsehaigusest tingitud püsiv töövõimetus, ei ole hagejal õigus nõuda kutsehaigusest tingitud kahju hüvitamist vähemalt alates vanaduspensioni ealiseks saamisest 03.08.3013. Hageja kutsehaiguse kujunemine algas oluliselt varem kui hagiavalduses märgitud, s.t alates 1968. Sellel perioodil töötas hageja RTK Ü (ei ole kostja õiguseellane) laohoidja ja laojuhatajana. Sellel tööl pidi hageja kaupa vastu võtma, välja andma ja üle lugema, seda tõstma ja ümber paigutama. Järelikult puutus ta kokku koormusega kätele, õlavöötmele, korduvate ühetaoliste jõu rakendamist vajavate liigutustega, mis eksperdi poolt on nimetatud kutsehaiguse põhjusena. RTK Ü peab kandma kahju hüvitamisel osavastutust. Kostja ei nõustunud hageja kahju hüvitamise põhimõtete ega lähteandmetega, leides, et kahju arvestuse aluseks ei tuleks võtta mitte kutsehaiguse tuvastamisele eelneva aja palka, vaid palka, mida hageja saaks hetkel, kui tal poleks kutsehaigust. Samuti vaidles kostja vastu keskmise palga indekseerimisele ja leidis, et see muudab kunstlikult hageja sissetuleku suuremaks kui see oleks olnud, kui hagejal poleks kutsehaigust. Kostja ei nõustunud, et hagejale peaks hüvitama kutsehaigusest tekkinud kahju 30% ulatuses. Kostja oli seisukohal, et hageja kutsehaigestumisest tingitud kahju ei saa olla suurem kui 10%. Kostja ei ole rikkunud hageja tervisekontrolli saatmise kohustust ning samuti ei ole õige, et kostja pole hinnanud raskuste käsitsi teisaldamise riske. Kostja on täitnud tööohutusnorme ning esitatud asjaolude alusel pole usutav, et kostja põhjustas hagejale kutsehaiguse. Kostja leidis, et kostja ei ole süüdi hagejale kahju tekkimises. Hageja töövõimekaotus on osaliselt tingitud

hageja enda süülisest käitumisest – hageja elas ebatervislikult, sealhulgas suitsetas kogu kostja juures töötatud aja. Maakohtu otsus 01.08.2014 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kutsehaigusest põhjustatud varalise kahju hüvitise 21 460,77 eurot ühekordse maksena. Poolte menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Maakohus loetles hagiavalduse ja menetluses esitatud täpsustuste ja uuritud tõendite alusel tuvastatud asjaolud ning märkis, et olenemata hageja kutsenimetusest (pagar-tainatöötleja, pagar või pagar-brigadir) oli tema töö sisuks muu hulgas ka taina valmistamine (I kd tl 8490,134,135, II kd tl 124,125,127, 128-129,130-132). Seega valmistas hageja tööülesandena tainast 01.07.1968-01.02.1973 ning 01.11.1998-04.01.2006. Samuti märkis kohus, et hageja on menetluse käigus esitatud täpsustusega, milles ta avaldas, et kokkupuude ohuteguritega toimus aastatel 1968-1973 kui 1993-2006, pikendanud ohuteguritega kokkupuutumise aega varasemaks (algus 1968) ja seda põhjendusel, et ka perioodil 01.07.1968-01.02.1973 töötas ta kostja õiguseellase juures pagarina, et tema töö sel perioodil oli füüsiliselt raske ning samalaadne selle tööga, mida ta tegi aastatel 1993-2006. Ka kostja oli seisukohal, et hageja kutsehaiguse väljakujunemine toimus alates 1968 (III kd tl 94). Teisalt lühendas hageja ohuteguritega kokkupuutumise aega varasema 2009. aasta asemel aastani 2006. Hageja sellisele seisukohale kostja vastu vaielnud ei ole. 26.11.2013 eelistungil avaldas hageja esindaja, et 2006-2009 töötas hageja meistrina ja siis ohutegureid ei olnud (III kd tl 89). Kohus leidis, et asjaolud kogumis annavad tunnistust, et hageja peab ohuteguritega kokkupuutumise ajaks töötamist kostja juures kuni meistri töökohale asumiseni. Töölepingu nr 189 Lisa 3 ja Isikukaardi 119 andmetel töötas hageja meistrina alates 04.01.2006 (II kd tl 102-104, 121). Kõike eeltoodut arvestades luges kohus tuvastatuks hageja töötamise kostja ja tema õiguseellaste juures, hageja kokkupuutumise aja ohuteguritega 01.07.1968-01.02.1973 ja 11.01.1993-03.01.2006, hagejal kutsehaiguse kui tervisekahjutuse tekkimise fakti ja hagejal kutsehaiguse väljakujunemise perioodil 01.07.1968-03.01.2006. Seoses kostja vastuväitega, mille kohaselt mõjutas hageja kutsehaiguse tekkimist ka töötamine RTK Ü laohoidja ja laojuhatajana, märkis kohus TsMS § 230 lg-le 1 viidates, et kostja esitas menetluse käigus vastuväite, mida ta tõendanud ei ole. Kohus leidis, et kostja vastuväidet ei tõenda ka kostja kirjeldatud eksperdi arvamus. Ekspert on tõepoolest arvamuse p-s 3 märkinud, et hageja töö iseloom oli alates 1968. aastast seotud pideva koormusega kätele, õlavöötmele, korduvate ühetaoliste liigutustega ja raskuste tõstmisega, kuid ekspert ei ütle, et hageja selliste ohuteguritega puutus kokku ka töötamise ajal teiste tööandjate (RTK Ü, EI jne) ajal. Hageja selliste ohutegurite esinemist RTK Ü töötamise ajal eitas ning ekspert samas arvamuse punktis avaldas, et ajaperioodi, milline oli hageja kutsehaiguse tekkimise ja kujunemise seisukohalt määravaim, pole võimalik täpselt hinnata. Eeltoodut arvestades oli kohus seisukohal, et kostja vastuväide, nagu puutunuks hageja kutsehaigust tekitanud ohuteguritega kokku ka töötamise ajal RTK Ü laohoidja ja -juhatajana, on paljasõnaline ning kohus jättis selle vastuväite ning sellega seotud muud väited (osavastutus) tähelepanuta. Arvestades, et hageja kutsehaigus kujunes välja perioodil 01.07.1968-03.01.2006, pidid ka hageja tervist kahjustavad teod aset leidma samal perioodil. Juhindudes võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-st 11 ja § 22 lg-st 1, märkis kohus, et seega kuuluvad kohaldamisele nii ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) kahju tekitamisest tuleneva vastutuse sätted kui ka võlaõigusseaduse (VÕS) vastavad sätted. TsK § 448 lg 1 sätestas üldpõhimõtte, mille kohaselt tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses. TsK § 463 lg 1 kohaselt

vigastuse või muu tervise-kahjustuse tekitamise korral on kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. VÕS § 1043 kohaselt peab õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati muuhulgas ka tervisekahjustuse tekitamisega. Kohus tuvastas, et hagejal on diagnoositud kutsehaigus. Kutsehaigus on oma olemuselt tervisekahjustus (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-55-10 p 16). Sotsiaalkindlustusameti 03.12.2009 otsusest nr 571923 nähtub, et hageja on osaliselt kaotanud töövõime ning alates 03.03.2010 on tema kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotuse protsent 300% (I kd tl 12, 13). Sotsiaalkindlustusameti 25.02.2011 otsuse nr 715646 kohaselt alates 17.12.2010 kuni 03.08.2013 on hageja kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotus 30%, üldhaigestumisest 60% ja kogu püsiva töövõimetuse ulatus 80% (I kd tl 15). Ka eksperdi arvamuse kohaselt hageja „kutsehaigusest põhjustatud töövõimekaotus võib olla 30%“ (III kd tl 27 p 4). Kohtu hinnangul ja vastupidiselt kostja vastuväitele, et hageja kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotus saab olla maksimaalselt 10%, kinnitavad eeluuritud tõendid kogumis, et hageja kaotas kutsehaigusest põhjustatuna 30% oma töövõimest. Sellest tulenevalt vähenes kutsehaiguse tagajärjel ka hageja võime saada sissetulekut ning seda 30% ulatuses. Kohtu sellist seisukohta toetab ka Riigikohus, kes on oma lahendites korduvalt toonitanud, et kui isik on kutsehaiguse tõttu kaotanud töövõimest 60%, siis on eelduseks, et samas ulatuses on vähenenud tema võime saada sissetulekut (nt lahendid nr 3-2-1-68-10 ja 3-2-1-92-03). Eeltoodu tähendab, et hagejale on perioodil 03.03.2010-03.08.2013 tekkinud kutsehaigusest tingituna kahju. Tõendeid selle kohta, et hagejal oleks tuvastatud kutsehaigusest põhjustatud töövõimetus ka pärast 03.08.2013, st alates 04.08.2013, asjas esitatud ei ole. Nimetatud asjaolule juhiti hageja tähelepanu juba 26.11.2013 kohtuistungil. Hageja lubas vastava tõendi esitada, kuid ei teinud seda ei enne üleminekut kirjalikku menetlusse ega ka kirjalikus menetluses avalduste ja dokumentide esitamiseks antud tähtaja jooksul (III kd tl 91, 202). Olukorras, kus hagejal alates 04.08.2013 kutsehaigusest põhjustatud töövõimetust tuvastatud ei ole, pole tõendatud ka hagejal kutsehaigusest põhjustatud kahju esinemine. Riigikohus on korduvalt toonitanud, et tööandja vastutusele võtmiseks tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest on vaja tuvastada, milles tööprotsess kostja juures oli vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid (nt lahendid 3-2-1-114-08, 3-2-1-55-10, 3-2-1-68-11). Seega tuleb eelkõige tuvastada, kas ja mis osas oli kostja tegevus vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ja/või missugusest seadusest tulenevaid ohutusnõudeid kostja rikkus. Seoses hageja väitega, et kostja rikkus Sotsiaalministri 24.04.2003 määrusega nr 74 kehtestatud „Töötajate tervisekontrolli kord“ (kord) § 2 lg 1 p-s 3 sätestatud kohustust sellega, et ei saatnud hagejat tervisekontrolli töötervishoiuarsti poolt tervisekontrolli otsuses märgitud ajal juunis 2006, märkis kohus, et töötervishoiuarst KK on 09.06.2004 Tervisekontrolli otsuses märkinud juuli 2006 (I kd tl 67). 23.04.2010 kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte (uurimiskokkuvõte) alajaotuses V „Hinnang kutsehaiguse tekkele ja väljakujunemisele“ p-s 5 on töötervishoiu tööinspektor J.R. samuti märkinud, et tervisekontrolli otsusel on töötervishoiuarst märkinud hageja järgmise tervisekontrolli ajaks juuli 2006, kuid hageja järgmise tervisekontrolli otsuse kuupäev on 19.11.2007 (I kd tl 21-25). Kohus leidis, et eeluuritud hageja seisukohast ja tõenditest tulenevalt pidi kostja väidetav korra § 2 lg 1 p-i 3 rikkumine toimuma juulis 2006. Sel ajal töötas hageja meistrina. Hageja ise on avaldanud, et meistrina töötamise ajal kutsehaigust põhjustanud ohutegureid ei esinenud. Ka kohus on tuvastanud, et hageja kutsehaiguse väljakujunemise aeg oli kuni 03.01.2006. Kuna eeltoodut arvestades ei saanud kirjeldatud võimalik rikkumine olla

hageja kutsehaiguse tekkimise põhjuseks, puudub vajadus tuvastada, kas kostja rikkus korra § 2 lg 1 p-i 3 või mitte. Järgnevalt käsitles kohus hageja väidet, mille kohaselt ei hinnanud kostja kuni 30.04.2007 riskianalüüsini riskianalüüside tegemisel töötajate, sh tainavalmistaja, terviseriske raskuste käsitsi teisaldamisel, rikkudes nii EV töökaitseseaduse (TKS) § 5 lg 2 p-e 1 ja 2, töötervishoiu ja tööohutuse (TTOS) § 9 lg-t 1, § 13 lg 1 p-e 3 ja 6 ning Sotsiaalministri 27.02.2001 määrusega nr 26 kehtestatud „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ (raskuste teisaldamise nõuded) § 3 lg-te 1, 3 ja 5 nõudeid. Kohus on tuvastanud, et olenemata kutsenimetusest, oli hageja tööülesandeks muu hulgas ka taina valmistamine. Uurimiskokkuvõttes on tööinspektor tuvastanud, et tööülesannetest tulenevalt on hageja teisaldanud käsitsi raskusi, mille hulka kuuluvad raskuste tõstmine, tõmbamine, lükkamine, kandmine, liigutamine ning raskuste toetamine käte ja kehaga. Tööandja väitel oli tainavalmistaja käsitsi teisaldatav raskus kuni 20 kg (I kd tl 24 p 9,14). Tunnistajad M.A., E.T. kui E.K. kinnitasid, et hageja töötas väikesaia osakonnas pagarina ja pagar-tainatöötlejana ning tema tööks oli muu hulgas ka taina valmistamine. Taina valmistamine seisnes jahu, suhkru, soola jm panemises tainamasinasse. Tunnistaja M. A. ütluste kohaselt sai jahukott kärule kaastöötaja või transportööri abiga ning transporttööline doseeris jahu katlasse. Tunnistajad E. T. ja E.K., kes oma töö tõttu hagejat isiklikult ja korduvalt nägid tainast valmistamas, rääkisid vastupidist, kinnitades, et transporttöölised tõid jahukotid brigaadilattu, et sealt tuli kott sülle võtta ja tainamasina juurde viia. Lisaks jahule tõsteti ka soola, margariini jm, osa neist olid kuni 50 kg. Kes tootmisprotsessi tunneb, see teab, et lisainimesi, keda appi kutsuda, polnud. Valmis tainas tuli masinast tükkidena välja kiskuda ja lauale panna. Paljud naised ei saanud selle kõigega hakkama. E. T., kes õpetas väikesaia osakonnas töötajaid seadmetega töötama, lisas, et uue väikesaia liini juurutamisega toorme käitlemine ning taina töötlemise ja käitlemise sisu ei muutunud (III kd tl 189-190,192,194-195). Hinnates tunnistajate vastuolulisi ütlusi jahukottide jm raskuste teisaldamise asjaolude kohta, luges kohus usaldusväärsemaks ning muude tõenditega kooskõlas olevaks tunnistajate E.T.- i ja E.K. -i ütlused. Kõiki eeluuritud tõendeid kogumis hinnates luges kohus tuvastatuks, et taina valmistamisega seonduvalt teisaldas hageja käsitsi vähemalt kostja poolt nimetatud 20 kg raskusi. Arvestades, et tainast valmistas hageja perioodidel 01.07.1968-01.02.1973 ja 01.11.1998-04.01.2006, teisaldas ta raskusi käsitsi samadel perioodidel, s.t aastaid. Uurimiskokkuvõtte kohaselt on tööinspektor tuvastanud, et kuni 30.04.2007 riskianalüüsini ei ole tööandja hinnanud töötajate raskuste käsitsi teisaldamise terviseriski, sealhulgas tainavalmistaja terviseriske raskuste käsitsi teisaldamisel (I kd tl 24 p 14). Kohtule on esitatud kolm töökeskkonna riskianalüüsi – 27.11.2001, 21.08.2006 ja 30.04.2007 (I kd tl 26-36, 37-55, 56-60), millest ainult 30.04.2007 riskianalüüsis on kostja hinnanud pagari (tainavalmistaja) terviseriske raskuste käsitsi teisaldamisel. Seega on kostja tööandjana alates raskuste teisaldamise nõuete jõustumisest 01.06.2002 kuni 30.04.2007 riskianalüüsini jätnud täitmata talle raskuste käsitsi teisaldamise nõuete § 3 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse hinnata töötajate terviseriske, sealhulgas hageja terviseriske taina valmistamisel raskuste käsitsi teisaldamisel. Kohus oli seisukohal, et kostja eelmärgitud rikkumist ei vabanda ega muuda olematuks kostja kirjeldatud asjaolud, et varasemal perioodil viidi tööandja poolt läbi riskianalüüsid, mille käigus selgitati välja ohutegurid, sealhulgas ka ergonoomilised tegurid, mõõdeti neid ning hinnati nende mõju töötajate tervisele, võeti riskianalüüside alusel vastu tegevuskavad jne, samuti neid kirjeldusi kinnitavad tõendid. Kostja kirjeldatud asjaolude suhtes polegi vaidlust. Vastupidi, ka tööinspektor on uurimiskokkuvõttes kinnitanud varasema riskianalüüsi ja selle alusel vastu võetud tegevuskava ja raskuste käsitsi teisaldamise tööohutusjuhendi ning selle muudatuste olemasolu, kuid rõhutanud, et üheski nendest dokumentidest enne 30.04.2007 riskianalüüsi, ei ole hinnatud tainavalmistaja terviseriske raskuste käsitsi teisaldamisel kooskõlas raskuste

teisaldamise nõuete § 3 lg 1 p-s 1 sätestatuga. Suures hulgas kostja kirjeldatud asjaolusid kinnitavaid tõendeid on aga käesolevas asjas asjakohatud, kuna need on koostatud hageja etteheites märgitust hiljem ning ajal, kui hageja kutsehaigus oli juba välja kujunenud. Seoses hageja väitega kostja poolt raskuste käsitsi teisaldamise nõuete § 3 lg 3 rikkumisega leidis kohus, et arvestades, et pooled ei ole vaidlusalust 17.08.2003 raskuste teisaldamise tööohutusjuhendit tõendina esitanud, puudub kohtul võimalus poolte väiteid ja vastuväiteid kontrollida ning tuvastada, kas nimetatud juhend sisaldab informatsiooni kõigist teisaldustööga seotud ohtudest, õigetest tööasenditest ja -võtetest või mitte. Eeltoodu tähendab, et tõendamata jääb hageja väide, nagu oleks kostja rikkunud raskuste käsitsi teisaldamise nõuete § 3 lg-t 3. Seega leidis tuvastamist, et kostja tööandjana rikkus raskuste käsitsi teisaldamise nõuete § 3 lg 1 p 1, s.t töötaja tervist ja tööohutust kaitsvat õigusnormi, milline tegu on kohtu hinnangul õigusvastane. Arvestades rikutud õigusnormi kaitse-eesmärki kogumis hagejal kutsehaigusena diagnoositud ülekoormushaigusega on kostja õigusvastane tegu põhjuslikus seoses hagejal tekkinud tervisekahjustusega. Kohus ei jaganud kostja seisukohta kostjal süü puudumise osas. Kohus tuvastas, et kostja rikkus talle õigusaktiga kehtestatud kohustust, mille eesmärk oli kaitsta töötaja tervist võimalike tervisekahjustuste eest. Raskuste käsitsi teisaldamise nõuete § 3 lg 1 p-st 1 tulenev kohustus on tööandjale täitmiseks kohustuslik ilma eranditeta. Tööandjana oli kostjal valida, kas ta täidab õigusnormist tulenevat tööandja kohustust või mitte. Kostja tööandjana teadis ja pidi teadma, et jättes kohustuslikud nõuded täitmata, käitub ta õigusvastaselt. Asjaolu, et ta eeltoodule vaatamata tööandjale kohustuslike nõuete täitmist eiras, annab tunnistust teadlikust kohustuse rikkumisest. Kohus ei jaganud ka kostja seisukohta selles, et hageja on ise osaliselt süüdi kutsehaiguse ja sellest tulenevalt tervisekahju tekkimises põhjusel, et ta suitsetas ja elas ebatervislikult. Ekspert on küll avaldanud, et suitsetamine, vähene liikumine, ebatervislik toitumine, liigne stress jms võisid mõjutada hageja kutsehaiguse kulgu. Samas ei selgu ekspertiisiaktist, mille alusel ekspert tuvastas, et hageja üldse suitsetab, et ta liigub vähe, toitub ebatervislikult ja on liigselt stressis. Samuti ei nähtu ekspertiisiaktist, kuidas loetletud asjaolud mõjutavad kroonilise rotaatormanseti kahjustuse ja/või õlavöötmekäte müofastaalsete valude (ülekoormushaiguse) tekkimist ja/või kulgu. Kohtu hinnangul on kostja süüdi hagejale õigusvastases tervisekahju tekitamises ning peab hageja kutsehaigusest põhjustatud kahju hüvitama tõendatud ulatuses. Kuna poolte vahel puudus üksmeel kahju hüvitamise arvestuse osas, leidis kohus, et seega ei saa hüvitist arvestada ajutise korra põhimõtete järgi nagu seda leidis hageja. Seejuures märkis kohus, et VÕS § 130 lg 1 mõtte kohaselt tuleb isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju. Kohus on tuvastanud, et hageja on kutsehaiguse tagajärjel kaotanud osa (30%) oma sissetulekust. Kohus märkis, et hageja on hüvitise arvestamisel aluseks võtnud enda keskmise palga enne tervisekahju tuvastamist. Keskmise palga arvutamisel on aluseks võetud 12 kalendrikuud, millal hageja ei olnud haige. Menetluse käigus vähendas hageja 2009 detsembrikuu palka 11 477,48 krooni võrra (III kd tl 159 p 4.2). Kostja ei nõustunud hageja poolt arvesse võetud keskmise palga suurusega, väites, et hageja pole sellist palka saanud. Uuritud tõendid kinnitavad, et hageja on keskmise palga arvestuse aluseks võtnud kostjalt saadud andmed hageja palga suuruste kohta (I kd tl 11). Samas pole aga kostja esitanud ühtegi asjaolu ega tõendit oma vastuväite põhistamiseks ega ka nimetanud, millist palka hageja siis tegelikult sai. Seoses kostja seisukohaga, mille kohaselt tuleb kahju arvestamisel aluseks võtta keskmise palga suurus, mida hageja võiks reaalselt teenida, kui tal ei oleks kutsehaigust, märkis kohus, et milline see „reaalselt teenitav palk“ on, pole kostja nimetanud, rääkimata põhistamisest ja tõendamisest. Kohtu hinnangul vastab keskmise palga arvestamine hageja poolt aluseks võetud põhimõtte

alusel VÕS § 127 lg 1 eesmärgile. Kohus esitas otsuses ülevaate hageja keskmise palga kujunemisest ja märkis, et hageja keskmine töötasu kuus on seega 836,30 eurot. Hageja hüvitise arvestuses ei ole maha arvestatud hagejale makstud töövõimetuse pensioni, millisele asjaolule on kostja menetluses korduvalt tähelepanu juhtinud. Hageja on vastuseks kostjale korduvalt avaldanud, et töövõimetuspensioni ei tule maha arvata, kuna 30% töövõimetusega ei määrata töövõimetuspensioni. Hageja kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotus on 30%. Kohus viitas riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 14 lg 1 p-le 2 ning leidis, et kohtu hinnangul ei anna RPKS § 14 lg 1 p 2 alust jätta perioodil 17.12.201003.08.2013 terviskahju hüvitisest maha arvamata töövõimetuspensioni kutsehaigusest põhjustatud töövõimekaotuse protsendi ulatuses, kuna sel perioodil on hageja tunnistatud püsivalt töövõimetuks 80% ulatuses. Perioodil 03.03.2010-16.12.2013 oli hageja tunnistatud püsivalt töövõimetuks 30% ulatuses, mistõttu sel perioodil ta töövõimetuspensioni ei saanud. Seega sellel perioodil puudus töövõimetuspension, mida hüvitisest maha arvata. Vastavalt Sotsiaalkindlustusameti teatisele (I kd tl 69) on hageja saanud töövõimetuspensioni järgmiselt: 17.12.2010-31.12.2010 summas 3658 krooni ehk 233,79 eurot, sellest 30% = 70,14 eurot, 01.01.2011-31.03.2011 summas 233,83 eurot, sellest 30% = 70,15 eurot, 01.04.201131.03.2012 summas 234,43 eurot, sellest 30% = 70,33 eurot ja 01.04.2012-23.04.2012 (teatise väljastamine) summas 244,54 eurot, sellest 30% = 73,36 eurot. Tõendeid hagejale makstud töövõimetuspensioni kohta alates 24.04.2012 kuni 03.08.2013 hageja esitanud ei ole. Arvestades, et kutsehaigusest tingitud töövõimetuspension tuleb hüvitisest maha arvata, ei ole töövõimetuspensioni suurust teadmata võimalik tuvastada kahju suurust. Eeltoodut arvestades jääb hüvitis perioodi eest 24.04.2012 kuni 03.08.2013 arvestamata. Hageja on hüvitise arvestamisel VÕS § 136 lg-le 4 tuginedes indekseerinud keskmise töötasu tarbijahinna indeksiga, millega kostja ei nõustunud. Kohus viitas VÕS § 136 lg 4 teisele lausele ja märkis, et asjas esitatud tõendid ei kinnita, et hagejal oleks tuvastatud kutsehaigusest põhjustatud töövõimetus ka pärast 03.08.2013. Tõendite puudumise tõttu ei ole võimalik arvestada hüvitist perioodi eest alates 24.04.2012. Eeltoodu tähendab, et hüvitist on võimalik arvestada kuni 23.04.2012. Selle ajani arvestatud hüvitis kuulub väljamõistmisele mitte perioodiliste maksetena, vaid ühekordse summana. Ühekordselt maksena väljamõistetavat hüvitist VÕS § 136 lg 4 mõttes ei indekseerita. Esitades otsuses vastava arvestuse, leidis kohus, et eeltoodut arvestades on ühekordne hüvitis perioodi 03.03.2010 kuni 23.04.2012 eest 21 460,77 eurot. Hageja apellatsioonkaebus 01.09.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Pärnu Maakohtu 01.08.2014 otsuse osas, millega kohus jättis hageja kasuks välja mõistmata hüvitise perioodi 24.04.2012 kuni 03.08.2013 eest ja pärast 04.08.2013, ning teha selles osas uue otsuse, millega mõista hageja kasuks välja hüvitise perioodi eest 24.04.2012 kuni 03.08.2013 ja pärast 04.08.2013. Hageja hinnangul kohaldas maakohus valesti materiaalõiguse normi. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 14 lg 1 p 2 ei anna alust jätta perioodil 17.12.2010-03.08.2013 terviskahju hüvitisest maha arvamata töövõimetuspension kutsehaigusest põhjustatud töövõimekaotuse protsendi ulatuses, kuna sel perioodil on hageja tunnistatud püsivalt töövõimetuks 80% ulatuses. Hageja leiab, et hüvisest ei saa maha lahutada töövõimetuspensioni, kuna töövõimetuspensioni ei määrata 30%-lise töövõimetusega. Seejuures viitab hageja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-107-02, milles Riigikohus on TsK § 464 lg-le 1 tuginedes leidnud, et seega ei pea tööandja hüvitama töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või

pension. Samuti märkis Riigikohus viidatud lahendis, et jääb tsiviilasjas nr 3-2-1-14-02 kolleegiumi kogu koosseisu poolt väljendatud seisukohale, et TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Riigikohus leidis, et järelikult saab kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses tervisekahjustusega. Ka TsK § 466 kehtestab, et kui isikule ei ole seoses tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on kahju tekitaja kohustatud hüvitama kahju täies ulatuses. Eeltoodust nähtuvalt leiab hageja, et kuna 30% töövõimetusega (kutsehaiguse osa töövõimetusest) töövõimetuspensioni ei määrata, siis ei ole hagejale kutsehaigusest tingitud tervisekahjustusega pensioni määratud ja hageja pensioni ei saa määratavast hüvitisest maha arvestada. Seega ei oma käesolevas asjas tähtsust asjaolu, et puuduvad tõendid hagejale makstud töövõimetuspensioni kohta alates 24.04.2012 kuni 03.08.2013 ning maakohus pidanuks mõistma hagejale välja ka hüvitise perioodi 24.04.2012 kuni 03.08.2013 eest. Samuti ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et alates 04.08.2013 ei ole tõendatud hagejal kutsehaigusest põhjustatud kahju esinemine. Tuginedes TsMS § 231 lg-tele 2 ja 4 märgib hageja, et kostja on küll vaidlustanud kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotuse suuruse tuvastamise metoodika, kuid kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hagejal esineb kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotus pärast 04.08.2013. Eeltoodust tulenevalt oli hagejal alus eeldada, et kostja on omaks võtnud asjaolu, et hagejal esineb kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotus ka pärast 04.08.2013. Seega on kohus valesti kohaldanud protsessiõiguse normi, asudes seisukohale, et hageja ei ole tõendanud hagejal kutsehaigusest põhjustatud tervisekahju olemasolu pärast 04.08.2013. Maakohus oleks pidanud kostjalt hageja kasuks välja mõistma hüvitise ka pärast 04.08.2013. Apellatsioonimenetluse käigus esitatud täpsustuse kohaselt taotleb hageja mõista kostjalt välja indekseeritud hüvitise vastavalt töötleva tööstuse tegevusalal töötavate isikute keskmise brutokuupalga muutust kajastavale indeksile, seejuures kindla summana kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni ja alates otsuse tegemisest perioodiliselt. Kostja apellatsioonkaebus 01.09.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Pärnu Maakohtu 01.08.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja peab otsust õigeks osas, milles kahjuhüvitis mõisteti välja ühekordse maksena kuni 23.04.2012. Samuti peab kostja otsust õigeks selles osas, et ühekordse maksena väljamõistetavat hüvitist ei indekseerita ja töövõimetuspension tuleb hüvitisest maha arvata. Maakohus on rikkunud TsMS §-i 439, ületades hageja nõude piire. Hageja nõudis kostjalt kutsehaigusest tingitud kahju hüvitust 30% enda keskmisest palgast, kuid kohus on mõistnud kostjalt hageja kasuks välja kutsehaigusest põhjustatud kahju hüvise perioodil 2010-2012 iga kuu eest 100% hageja varasema keskmise palga suurusest. Otsuses puudub põhjendus, miks on kohus mõistnud kostjalt välja 100% hageja varasemast sissetulekust. Kostja palub ringkonnakohtul viga parandada. Samuti märgib kostja, et ilmselgelt on otsuse p-i 5 teises lõigus märgitud „300%” trükiviga, sest töövõime kaotuse protsent ei saa olla 300. Maakohtu otsus on alusetu ja põhjendamata osas, mis puudutab kahju väljamõistmist hageja keskmisest palgast 30%-st suuremas ulatuses. Seda põhimõtet on selgitanud ka Riigikohus maakohtu poolt viidatud otsustes. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et kutsehaigusest tingitud kahju on 30% hageja varasemast keskmisest palgast. Kostja leiab, et puudub põhjuslik seos hageja kahju ja kostja tegevuse vahel, hagejale ei ole kutsehaigusest tekkinud kahju 30%

ja hageja kahju ei saa olla suurem kui 10% hageja varasemast keskmisest palgast. Nii Sotsiaalkindlustusameti 25.02.2011 otsus nr 715646 kui ka eksperdi arvamus tõendavad, et hageja püsivast töövõimetusest 60% on põhjustatud üldhaigestumisest perioodil 17.12.2010vanaduspensioni eani. Eksperdi arvamusega on tõendatud, et hagejal on säilinud vähemalt 30% töövõimet kogu vaidlusalusel perioodil. Põhjusliku seose puudumise tõttu ei pea kostja hüvitama hagejale tema üldhaigustest põhjustatud 60% töövõimetusest tingitud kahju ega ka hagejal säilinud 30% töövõimele vastavat sissetuleku osa. Maakohus on valesti tuvastanud hageja keskmise palga suuruse. Hüvise arvutamisel on hageja keskmine sissetulek arvutatud meistri ametikoha palga alusel 2008 novembrist kuni 2009 detsembrini, kuid meistri ametikohal töötamiseks ei esine takistusi töötingimuste näol. Maakohus on ise tuvastanud, et meistri ametikohal ei esine neid tingimusi, mis on arstide poolt tuvastatud hageja tervist kahjustanud faktoritena. VÕS § 127 lg-st 1 ja § 130 lg-st 1 ning TsK § 463 lg-st 1 lähtudes tuleb lähteandmetena aluseks võtta keskmise palga suurus, mida hageja võiks reaalselt teenida, kui tal ei oleks kutsehaigust, kuid millise tööga teenimist takistab kutsehaigusest põhjustatud osaline töövõimetus. Meistrina töötamist takistab hageja üldhaigestumisest tingitud tervisekahjustus, kuid mitte kutsehaigus. Puudub põhjuslik seos, miks peab kostja igakuiselt maksma hagejale meistri palga ilma hageja tööta. Seega on maakohus rikkunud VÕS § 127 lgtes 1 ja 4, § 130 lg-s 1 ning TsK § 463 lg-s 1 sätestatud põhimõtteid. Lisaks märgib kostja, et enne meistri ametikohale asumist töötas hageja pagarina, taignavalmistajana ja brigadirina. Pagarid ega tainavalmistajad ei ole kunagi saanud nii suurt palka, nagu on maakohus võtnud aluseks hagejale hüvitise väljamõistmisel (836,30 eurot). Ilma pagari töökoha palgaandmeteta ei ole võimalik arvutada kutsehaigusest tingitud kahju suurust. Hagejale on palka makstud pangaarvele ja hagejal on võimalik oma palgaandmed esitada. Hageja ei ole kostjalt taotlenud pagari või tainavalmistaja töökohtade palgaandmeid. Kuna kahju suurus on põhjendamata ja tõendamata, siis puudub alus kostjalt kahju väljamõistmiseks. Eksperdi arvamuse kohaselt kahjustasid hageja tervist töötingimused perioodil 1968-2006, millisel ajaperioodil töötas hageja lisaks kostja ja tema õiguseelnejate ettevõtetele ka tööandjate juures, kes ei ole kostja õiguseelnejad, s.o RTK Ü toitlustusettevõtetes laohoidjana. Seetõttu peab hageja tervisekahjustusega tekitatud kahju eest vastutama RTK Ü õigusjärglane või tuleb rakendada osavastutust erinevate tööandjate vahel. Maakohus ei ole kostja vastutust vähendanud ajaperioodi eest, mil hageja töötas tööandjate juures, kes ei ole kostja õiguseelnejad. Maakohus on valesti tuvastanud nagu ei oleks hageja RTK Ü ettevõtetes töötanud tervist kahjustanud tingimustes. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt pidi laohoidja tööülesanded ja töötingimused RTK Ü tõendama kostja, on vastuolus Riigikohtu seisukohtadega. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-68-11 p-st 10 tuleneb, et kohus pidi eeldama seda, et esineb põhjuslik seos hageja kahju ja selle vahel, et RTK Ü põhjustas kutsehaigusega hagejale töövõime osalise kaotuse. Kostja hinnangul ei ole võimalik täpselt hinnata, milline ajaperiood oli kutsehaiguse tekkimise ja kujunemise seisukohalt määravaim. RTK Ü laohoidjana ja laojuhatajana puutus hageja kokku koormusega kätele, õlavöötmele ja korduvate ühetaoliste jõu rakendamist vajavate liigutustega, mis on eksperdi poolt nimetatud kutsehaiguse põhjusena. Kostja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-55-10, milles Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus konkreetse tööandja osa ei ole võimalik kutsehaiguse kujunemises tõendada või tõendamine on seotud ebaproportsionaalsete raskustega, on kolleegiumi arvates mõistlik lähtuda TsK § 186 lg-st 1 ja kohaldada osavastutust. Samale seisukohale on Riigikohus tsiviilkoodeksi kohaldamisel jõudnud kostja poolt viidatud lahendi nr 3-2-1-56-02 p-s 24. Kostja leiab viidates VÕS § 138 lg-tele 1-3, et osavastutusest lähtudes tuleks eri tööandjate vahel jaotada kahju eest makstav hüvitis kutsehaiguse põhjustamisel ka võlaõigusseaduse alusel.

Kohus on valesti tuvastanud asjaolu, nagu oleks kostja rikkunud Sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 § 3 lg 1 p-i 1 nõudeid, mille kohaselt peab tööandja hindama riski töötaja tervisele. Samuti on kohus valesti tuvastanud, nagu ei oleks kostja enne 30.04.2007 hinnanud töötajate terviseriske taigavalmistaja töös raskuste teisaldamisel. Tunnistaja E.T.- i ütlustega, tööohutusjuhendiga jm kirjalike tõenditega on tõendatud, et ka enne 30.04.2007 olid ohud ja riskid välja selgitatud kooskõlas viidatud määruse § 3 lg-s 1 sätestatuga. Seda ei tehtud aga riskianalüüsi nimetusega pealkirjastatud dokumendina. Tuginedes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1145-09 p-s 12 märgitule leiab kostja, et kuna hagejat oli juhendatud raskuste teisaldamise terviseriskidest, siis puudub põhjuslik seos töökeskkonna riskianalüüsi kui formaalse dokumendi tegemata jätmise ja töötaja tervise kahjustamise vahel. Hageja juhendamist tõendavad 01.10.2012 kostja vastusele lisatud raskuste käsitsi teisaldamise tööohutusjuhend (lisa nr 23). Hageja on oma allkirjaga juhendamise kohta kinnitanud, et ta on tutvunud ohutusjuhenditega. See on tõendatud hageja töökaitsealase koolituse registreerimise kaartidega (lisa 17 01.10.2012 kostja vastusele) ja ka Tööinspektsiooni poolt koostatud hageja kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttega 23.04.2010, kus on tuvastatud, et töökaitsealase koolituse registreerimise kaardilt nähtub, et sissejuhatav juhendamine on läbi viidud 04.12.2000 ja edaspidiselt korduvjuhendamised. Töötajaid teavitati töös esinevatest ohuteguritest ka stendidele välja pandud riskianalüüside kokkuvõtetega, millised olid hagejale kättesaadavad hageja töötamise ajal. Tunnistajate I.P., M.A. ja I.N. ütlustega on tõendatud, et kõik töötajad olid juhendatud. Tunnistaja E.T-i ütlustega on tõendatud, et kostja juures oli kogu hageja töötamise ajal olemas raskuste teisaldamise juhend ja seda juhendit ka rakendati. Seega on tõendatud, et kostja ei ole rikkunud hageja poolt etteheidetud 27.02.2001 määruses nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” sätestatud nõudeid. Tunnistajate E.T. -i ja E.K.- i ütlused 2000. aastast varasema aja kohta ei ole asjakohased, sest hageja ei ole esitanud viiteid konkreetsetele õigusnormidele 2000. aastast varasema aja kohta. Sellest tulenevalt ei ole kostjal võimalik esitada oma vastuväiteid nende asjaolude kohta. Samuti on maakohus kostja hinnangul rikkunud TsMS § 436 lg-t 3 ja § 442 lg-t 8, jättes arvesse võtmata kostja vastuväiteid, et hageja ei esitanud 2000. aastast varasema aja eest viiteid sel ajal kehtinud konkreetsetele õigusnormidele ja seetõttu kostja ei saanudki ennast vastuväidetega kaitsta 2000. aastast varasema aja eest. Kui pole ette heidetud konkreetseid õigusnormide rikkumisi, siis ei ole võimalik vastuväiteid ega tõendeid esitada. Vastused apellatsioonkaebustele Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja ei esitanud vastust kostja apellatsioonkaebusele. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebustega ja asja materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada 13 396,80 euro väljamõistmise osas ja teha uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid hagi rahuldamise osas tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on hagi rahuldamisel ületanud nõude piire, rikkudes TsMS §-i 439. Hageja palus ajavahemiku 03.03.2010 kuni 31.05.2012 eest välja mõista 7414,61 eurot. Maakohus mõistis ajavahemiku 03.03.3010 kuni 23.04.2012 eest välja 21 460,77 eurot. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja kaotas kutsehaigusest põhjustatuna 30% oma töövõimest ja võimest saada sissetulekut. Maakohus on õigesti osundanud Riigikohtu praktikale

(kohtuasjad nr 3-2-1-68-10, 3-2-1-92-03), mille kohaselt, kui isik on kutsehaiguse tõttu kaotanud töövõimest konkreetse protsendi, siis on eelduseks, et samas ulatuses on vähenenud tema võime saada sissetulekut. Seevastu hüvitise suuruse arvutamisel on maakohus ekslikult jätnud kutsehaigusest tingitud töötasu saamise võime kaotuse ulatuse arvesse võtmata ning ekslikult lähtunud keskmisest töötasust 100% ulatuses. Lähtudes asjaolust, et hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus oli 30% (kd I tl 13, 15), tuleb Riigikohtu praktikaga kooskõlas võtta hüvitise arvutamisel aluseks 30% sissetulekust, mida isik oleks tõenäoliselt saanud, kui tervisekahju ei oleks tekkinud. Maakohus on ebaõigesti jätnud arvestama hüvitise ajavahemiku 24.04.2012 kuni 03.08.2013 eest. Maakohus on ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise, rikkudes TsMS § 230 lg 1 esimest lauset. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt hagejal oli kohustus tõendada hagejale makstud töövõimetuspensioni, on ebaõige. Hageja ei pidanud seda tõendama. Seisukoht, et hageja kahju suurus on saamata jäänud töötasust väiksem töövõimetuspensioni tõttu, on kostja vastuväide ning kostjal oli võimalik ja vajalik tõendada hageja saadavat töövõimetuspensioni. Samas ei ole maakohus hageja töövõimetuspensioni kohta esitatud tõendit ammendavalt käsitlenud ning on asunud ebaõigesti seisukohale, et hageja ei ole esitanud tõendit ajavahemiku 24.04.2012 kuni 03.08.2013 töövõimetuspensioni kohta. Maakohtule oli esitatud Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti 23.04.2012 teatis (kd I tl 69), mille kohaselt on hageja arvel töövõimetuspensioni saajana ja hageja töövõimetuspension alates 01.04.2012 on 244,54 eurot kuus. Töövõimetuspensioni kohta andmeid sisaldavate muude tõendite puudumisel tõendab Sotsiaalkindlustusameti teatis selle sisu kohaselt hageja töövõimetuspensioni suurust ajavahemikul 17.12.2010 kuni 03.08.2013, mil möödus Sotsiaalkindlustusameti otsusega (kd I tl 15) tuvastatud püsiva töövõime kestuse tähtaeg. Maakohtu tuvastatu kohaselt oli hageja keskmine töötasu 836,30 eurot kuus. Kutsehaigusest tingitud osa selle töötasu saamise võimaluse kaotusest on 30% 836,30-st, s.o 250,89 eurot kuus, s.o ajavahemikul 03.03.2010 kuni 03.08.2013 kokku 250,89 x (29/31 + 9 + 12 + 12 + 7 + 3/31) = 10 294,58 eurot. Maakohus on kutsehaigusest saadud kasu mahaarvamisel õigesti võtnud aluseks 30% töövõimetuspensionist, mis maakohtu tuvastatu kohaselt ajavahemikul 17.12.2010 kuni 31.12.2010 oli 70,14 eurot kuus, 01.01.2011 kuni 31.03.2011 oli 70,15 kuus, ja 01.04.2011 kuni 31.03.2012 oli 70,33 eurot kuus. Sotsiaalkindlusameti teatisest (kd I tl 69) on tuvastatav, et 30% hageja töövõimetuspensionist alates 01.04.2012 oli 73,36 eurot kuus, mida saab arvestada 03.08.2013. Töövõimetuspensionis seisnev kasu kutsehaigusest on kokku 70,14 x 14/31 + 70,15 x 3 + 70,33 x 12 + 73,36 x (16 + 3/31) = 2266,95 eurot. Lähtudes saamata jäänud töötasust ja saadud töövõimetuspensionist, oleks hagejal õigus saada hüvitist 10 294,58 – 2266,95 = 8027,63 eurot. Hageja on taotlenud hüvitise indekseerimist alates 01.06.2012 pagari- ja makarontoodete tootmise, s.o töötleva tööstuse tegevusalal töötavate isikute keskmise brutokuupalga muutust kajastava indeksiga. Ringkonnakohus on seisukohal, et välja mõistetav hüvitis ei saa väheneda tulenevalt kohtulahendini jõudmise ajast menetluses. Seetõttu tuleb ringkonnakohtul arvestada indekseerimisega ka kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana välja mõistetava hüvitise arvutamisel vastavalt hageja taotlusele. Riigikohus on 06.11.2014 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-106-14 (p 10, 11) leidnud järgmist. Iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega, mistõttu on põhjendatud hüvitist indekseerida. Kutsehaigusest tingitud perioodiliselt makstavat tervisekahjuhüvitist ei saa indekseerida tarbijahinnaindeksiga. Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstava

hüvitise eesmärgiks on hüvitada kahjustatud isikule eelkõige sissetulek, mida ta oleks saanud, kui tervisekahju ei oleks tekkinud. Sellist hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas. Selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks. Hageja on esitanud ringkonnakohtule töötleva tööstuse tegevusalal töötavate isikute keskmise brutokuupalga muutusi kvartalites ajavahemikul 2010. aasta I kvartal kuni 2014. aasta II kvartal kajastavad indeksid. Kostja ei esitanud hageja esile toodud andmetele vastuväiteid. Hageja, vaatamata ringkonnakohtu selgitusele, ei ole muutnud taotlust indekseerida hüvitist iga aasta 1. märtsil. Hüvitist ei ole võimalik indekseerida ajavahemikus 01.06.2012 kuni 30.06.2012 ega 01.07.2013 kuni 03.08.2013, sest indeksid on kvartaalsed. Hüvitist tuleb indekseerida ajavahemikul 01.07.2012 kuni 30.06.2013 ühe korra, s.o 01.03.2013. Indeksi suurus alates 2012. aasta III kvartalist kuni 2013. aasta II kvartalini on 0,97 x 1,05 x 0,98 x 1,07 = 1,07. Seega hüvitise arvestuse aluseks oleval ajavahemikul 03.03.2010 kuni 03.08.2013 lisandub 0,07 x (250,89 – 73,36) x (5 + 3/31) = 63,34 eurot. Hüvitise suurus kokku on 8027,63 + 63,34 = 8090,97 eurot. Maakohtu otsus tuleb tühistada 21 460,77 – 8090,97 = 13 396,80 euro väljamõistmise osas. Hagi jääb osaliselt rahuldamata ajavahemiku 03.03.2010 kuni 03.08.2013 eest esitatud nõudest osas, mis ületab 8090,97 eurot, ja alates 04.08.2013 nõutava hüvitise nõude osas. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Hageja saamata jäänud töötasust tuleb osa töövõimetuspensionist maha arvata, sest töövõimetuspension oli tingitud osaliselt kutsehaigusest. Sotsiaalkindlustusameti otsusest (kd I tl 15) nähtub, et hageja töövõimetuse kohta otsuse tegemisel arvestas Sotsiaalkindlustusamet ka kutsehaigust ja kutsehaigus mõjutas töövõime kaotuse protsendi suurust. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Puudub alus asuda seisukohale, nagu oleks kostja võtnud omaks asjaolu, et hagejal esineb kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotus ka alates 04.08.2013. Kostja menetlusdokumentidest nähtub, et kostja ei nõustunud nimetatud asjaoluga. TsMS § 231 lg 2 teise lause kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Hageja apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud menetlustoimingut, millega kostja oleks hageja väite omaks võtnud. Hageja töövõime ja sissetuleku kaotus pärast 03.08.2013 on tõendamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega hageja kutsehaiguse tekkimise ja kostja vastutuse kohta ning TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja apellatsioonkaebuse väited põhjusliku seose puudumise kohta kahju ja kostja tegevuse vahel ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Riigikohus on 10.04.2013 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-21-13 (p 15) leidnud, et kostja on conditio sine qua non reegli järgi VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjustanud hageja kehavigastuse, sest hageja sai kehavigastuse kostjast tuleneva kahjuliku mõjutuse tõttu kostja majandustegevuse käigus. Riigikohus märkis, et hageja ei pea kostja deliktilisele vastutusele võtmiseks tõendama, et kostja rikkus tööohutuse

nõudeid. Küll aga saab kostja tõendada, et ta järgis tööohutuse nõudeid ning selle asjaoluga põhjendada VÕS § 1050 lg 1 järgi, et ta ei olnud hagejale kehavigastuse tekitamises süüdi hooletuse tõttu (vt Riigikohtu 09.05.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-12, p 11). Kostja apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud, kuidas maakohus oleks tõendite hindamisel rikkunud menetlusnorme, kui ei tuvastanud tööohutusnõuete täielikku täitmist kostja poolt. Riigikohus leidis 14.10.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-92-03, et kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 60%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Riigikohus oli 06.10.2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10 (p 10) seisukohal, et toodud põhimõte kehtib ka siis, kui töövõime kaotus on väiksem kui 60%. Kostja ei ole tõendanud, et hageja poleks ajavahemikul 01.03.2010 kuni 03.08.2013 töötanud ka kutsehaiguse puudumise korral. Riigikohus on 07.12.2011 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-68-11 (p 12) leidnud, et kostja peab olukorras, kus tema tegevus põhjustas hagejale kutsehaiguse, vastutusest vabanemiseks kõigepealt tõendama, et kutsehaigus ei suurendanud hageja töövõime kaotuse määra üldhaigestumise tagajärjel, lisaks sellele peab kostja vastutusest vabanemiseks tõendama, et hageja oleks üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses, nagu ta väitis end olevat kaotanud kutsehaiguse tõttu. Kostja apellatsioonkaebuses esile toodud asjaolu, et alates 17.12.2010 on hageja püsivast töövõimetusest 60% põhjustatud üldhaigestumisest, ei anna alust asuda maakohtust erinevalt seisukohale. Kostja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt maakohus on ebaõigesti tuvastanud hageja keskmise palga suuruse, ei anna alust muuta maakohtu seisukohta hageja saamata jäänud töötasu suuruse kohta kuus. Kostja apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud, kui suur oli kostja arvates asjakohane hageja keskmine palk või millise summa võrra oleks kostja arvates asjakohane keskmine palk maakohtu tuvastatust väiksem. Kostja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt meistrina töötamist takistab hageja üldhaigestumisest tingitud tervisekahjustus, kuid mitte kutsehaigus, on ebatäpne. Hageja töötamist ajavahemikul 17.12.2010 kuni 03.08.2013 takistas hageja töövõime kaotus, mille põhjusteks olid osaliselt nii üldhaigestumine kui ka kutsehaigus (kd I tl 15). Kostja apellatsioonkaebuse väitest, mille kohaselt kahjustasid hageja tervist töötingimused ka kolmanda isiku juures töötades, ei piisa osavastutuse (VÕS § 138 lg 3) kohaldamiseks. VÕS § 138 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitamist nõuda kõigilt kahju tekitada võinud isikutelt, kui nad võivad tekkinud kahju eest vastutada. VÕS § 138 lg-st 3 tuleneb, et kostja saab osavastutusele tugineda lg-s 1 nimetatud juhul. VÕS § 138 eesmärk on kannatanule kahju hüvitise nõude ühe eelduse – põhjusliku seose – tõendamise lihtsustamine, seejuures eeldab VÕS § 138 kohaldamine, et põhjusliku seose olemasolu korral tõepoolest järgneks antud isikute vastutus (samal seisukohal „Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne“. P. Varul jt. 2006, lk 483– 484). Hageja poolt esitatu ei vasta VÕS § 138 lg-le 1. Kuna hageja ei ole väitnud, et hageja kutsehaiguse eest vastutab kostjaga ühiselt ka kolmas isik, ei saa kostja tugineda kolmanda isiku tegevuse põhjuslikkuse ja süülisuse eeldustele, mis raskendaksid hagejal kutsehaigusest tekkinud kahju hüvitamise nõude esitamist kostja vastu. Vastuväite, mille kohaselt tuleb solidaarvastutuse asemel kohaldada osavastutust, aluseks olevaid asjaolusid peab TsMS § 230 lg 1 esimese lausega ja VÕS § 138 lg-ga 2 kooskõlas tõendama kostja. Kostja apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud tõendeid, millega kostja sooviks tõendada VÕS § 138 lg-s 1 nimetatud asjaoluna kolmanda isiku vastutust hageja kutsehaiguse eest, sh asjaolusid kolmanda isiku juures töötamise ajavahemiku ja kolmanda isiku poolt tööohutusnõuete rikkumise kohta.

Ringkonnakohus leiab, et kostja 17.12.2014 menetlusdokumendina lisatud uued tõendid 7-l lehel tuleb tagastada, kuna nende esitamine oli võimalik juba maakohtus. Kostja ei ole TsMS § 633 lg 2 p 5 põhjendanud, miks tema enda käsutuses olevaid ja 2006. aastast pärinevaid dokumente polnud võimalik esitada varem. Ringkonnakohus jätab menetluskulud hagi osalisest rahuldamisest tulenevalt TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, välja arvatud hageja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud, mis tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.