Võlaõigus › Muud

siis eeldab käenduskohustuse sissenõutavus põhikohustuse sissenõutavust. 3) Hageja ei ole tõendanud käenduskohustuse olemasolu. Kostja I esitab alternatiivselt täiendava vastuväite: Käenduslepingu eesmärgist lähtuvalt sõlmitakse käendusleping isikuga, kellel on piisavalt vara, et täita selle vara arvel põhivõlgniku kohustus. Käendus peab katma tagatud nõudest ilmajäämise riski. Vastav eeldus peab kostjate hinnangul olema täidetud juba käenduslepingu sõlmimise ajal. Kui käendatakse kohustust, mis mitmeid kordi ületab käendaja vara või kui käendajal lasuvad ülisuured kohustused teiste isikute ees, siis on ilmne, et käenduslepingu eesmärgiks ei ole reaalse tagatise andmine, vaid selle eesmärgiks on survemehhanismi loomine, et äriplaani ebaõnnestumisel nö kättemaksuna käendaja majanduslikult hävitada. Selline eesmärk ei ole aga käenduslepingu olemusega kooskõlas. Käenduse kui tagatise väärtus sõltub käendaja majanduslikust võimekusest ja maksevõimest. Arvestades kostja I majanduslikku olukorda käenduslepingu sõlmimise ajal ja hiljem (kostja ei ole vahepealsel perioodil teinud tehinguid, mis väljuks tavapäraste tehingute ringist või kahjustaks kostja majanduslikku olukorda) ning võrreldes seda summaga, mis on käenduslepingu järgi kostja I vastutuse piirmääraks ning millist summat kostjatelt käesoleva hagiga nõutakse või potentsiaalselt oleks võimalik nõuda, on ilmselge, et kostjate I ja II antud tagatis on tegelikult väärtusetu ja sisutühi ning käenduslepingu sõlmimise eesmärgiks ei saanud olla täiendav rahaline tagatis hageja jaoks. Kostjale I ei ole ei käenduslepingu sõlmimise ajal ega ka pärast seda kuulunud vara, mis üleüldse võimaldaks käenduslepingus märgitud summa (18 476 600 Eesti krooni) ulatuses või märkimisväärses ulatuses käenduslepingust tulenevat nõuet rahuldada. VÕS § 142 lg 6 järgi on kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks kõrvale VÕS 8. ptk-s sätestatust, tühine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses ei ole käenduse kohta sätestatud, et käenduslepingu eesmärgi ja olemasoluga vastuolus olev nö „käendusleping“ peaks kehtima. Seega, kuivõrd käendusleping ei ole käesoleval juhul mõeldud reaalse materiaalse tagatisena (VÕS § 142 lg 1), on käendusleping VÕS § 142 lg 6 alusel tühine. Ka juhul, kui oleks tõendatud käenduslepingu aluseks oleva põhikohustuse olemasolu ja sissenõutavus ning käenduslepingu ehtsus, oleks käendusleping eeltoodud asjaoludel tühine ning hageja nõue seetõttu alusetu. Hageja 25.02.2014 seisukoht Kostja I on esitanud aegumise vastuväite. Kostja 2 ei ole aegumise vastuväidet esitanud. Hagi ei ole aegunud, kuna kostjad on hageja nõuet tunnustanud. Nõude tunnustamise tulemusena on aegumine katkenud ning uuesti alanud (TsÜS § 158 lg 1). Nõude tunnustamine on toimunud nii otseselt vastava suulise tahteavalduse tegemisega hagejale kui ka tegudega (TsÜS § 158 lg 2), millest selgelt ilmneb kostjate tahe võlga tunnustada. Teod, millega kostjad on võlga tunnustanud, on seisnenud selles, et kostjad on oma kohustuse täitmiseks hagejale pakkunud kostjale II kuulunud kinnistut (s.h omandamiseks läbi täitemenetluse), eesmärgiga kooskõlastatult hagejaga korraldada kinnistu arendamine, arendustegevuse tulemist aga omakorda rahuldada hageja nõudeid kostjate vastu. Hageja kirjeldab neid tegusid detailselt alljärgnevas, esitades pooltevahelise

2-13-44292 suhtlemise ja asjakohaste taustafaktide kronoloogia. -05.06.2006 kantakse kostja II kinnistusraamatusse XXX kinnistu (registriosa nr XXX) omanikuna; -22.10.2008 sõlmivad hageja ja põhivõlgnik XXX OÜ laenulepingu, mille p 1.1.1 kohaselt leppisid pooled kokku, et XXX OÜ võlgneb hagejale laenuna (vrd VÕS § 396 lg 2) 1 180 870 eurot. Samal päeval sõlmis hageja käenduslepingu kostjatega; -10.02.2009 ütleb hageja laenulepingu üles. Vastavalt teatisele eeldas hageja, et põhivõlgnik saab teatise kätte hiljemalt 12.02.2009 ning palus kohustuste täitmist hiljemalt 13.03.2009; -20.03.2009 saadab hageja kostjatele nõude käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks; -27.03.2009 saab kostja I kätte laenulepingu ülesütlemise teate ja käenduslepingu järgsete kohustuste täitmise nõude; -28.03.2009 saab kostja II kätte laenulepingu ülesütlemise teate ja käenduslepingu järgsete kohustuste täitmise nõude; -16.09.2009 sõlmivad kostja II, OÜ XXXja hageja hüpoteegi üleandmise ja muutmise lepingu, millega kaaskäendaja XXXkontrolli all olev XXXOÜ loovutas hagejale hüpoteegi. Hüpoteek loovutati tasuta ning hüpoteek hakkas tagama hageja nõudeid põhivõlgnik XXX OÜ vastu. Hüpoteegiga koormatud kinnistu kuulus kostjale 2; -niisugune tegu, kus kostja II ja tema äripartner ja kaaskäendaja annavad hagejale üle hüpoteegi põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks, näitab selgelt, et kostjad/käendajad olid valmis oma kohustuste täitmise korraldamiseks ka muul viisil kui otseselt raha maksmisega; -23.12.2009 saab põhivõlgnik XXX OÜ laenulepingu ülesütlemisavalduse ja laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise nõude kätte; -08.02.2010 kuulutatakse välja põhivõlgniku XXX OÜ pankrot. PankrS § 35 ja § 36 kohaselt ei saa põhivõlgniku juhatuse liikmed enam põhivõlgnikku esindada ega põhivõlgniku nimel tehinguid teha. Seega kõik järgnevad viited põhivõlgniku kohustustele tähendavad tegelikkuses viiteid käendajate kohustustele, mis on lihtsalt aluse saanud põhivõlgniku kohustusest. -07.04.2010 esitab hageja nõudeavalduse põhivõlgniku OÜ XXX pankrotimenetluses; nõuet tunnustati 12.05.2010; seega on nõue põhivõlgniku vastu esitatud tähtaegselt (TsÜS § 160 lg 2) ning käendajad ei saa esitada vastuväidet (VÕS § 149 lg 1), et põhinõue oleks aegunud; -08.07.2010 teeb hageja juhatuse liige XXX XXX kinnistu täitemenetluses toimunud enampakkumisel parima pakkumise. Juhatuse liige omandas kinnistu hageja käsundi alusel, see ilmneb mh. ka kirjavahetusest. Ka praegu on kinnistu hageja käsundi alusel hageja praeguse nõukogu liikme nimel.; -19.07.2010 kirjutab kostja I hagejale, koopiaga kostjale II ja Tanel Peetersile, esitades omapoolse nägemuse "lahendusest", mille kohaselt kostjate kontrolli all oleva maa (XXX kinnistu) omandab hageja juhatuse liige või hagejaga seotud ettevõte (mis oligi juba täitemenetluse läbi juhtuma hakanud), tegeletakse kinnistu arendustegevusega, ca 1 miljon eurot, mille ulatuses vähemalt kasumit loodetakse, peaks minema hagejale, edasise kasu jagaksid käendajad ja võlausaldaja pooleks. Kostja I jääb ootama hageja nõukogu heakskiitu, peale mida valmistaks ta ette vastava dokumendi; -19.07.2010 kirjutab kostja I hagejale, et XXX kinnistu "on XXX nimel olnud ja XXX kuulub XXX"; -26.07.2010 teeb kohtutäitur enampakkumise tulemuste alusel avalduse hageja juhatuse liikme XXXsissekandmiseks kinnistusraamatusse XXX

kinnistu omanikuna; -06.08.2010 kantakse hageja juhatuse liige XXX XXX kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse; -08.08.2010 kirjutab kostja I hagejale, kinnitades veelkordselt oma soovi "tehing" varemkirjeldatud viisil ära teha ja plaaniga edasi liikuda. E-kirja tekstist ilmneb, et kostja I kirjutab seda kooskõlastatult kostjaga II, millele viitab tekst "kinnitan veelkord, et meil ei ole soovi seda lasteaeda endale hoida"; -08.08.2010 vastab hageja kostja I eelviidatud e-kirjale, küsides mh., kas XXX OÜ ikka hakkaks plaani järgima. Samuti juhib hageja tähelepanu asjaolule, et põhivõlgniku võlgujäädud summa ja hageja poolt maa omandamiseks tehtud lisakulutus ületab prognoositavat tulu, ning ootab ettepanekuid, kuidas seda kokkuleppe tegemisel arvestada; -hageja selgitab veelkordselt, et kuna selleks ajaks oli põhivõlgnik juba pankrotistunud, peeti "SLP" all loomulikult silmas käendajaid, st inimesi, kes seisid põhivõlgniku kui juriidilise isiku taga ning kes seetõttu põhivõlgniku kohustusi ka käendasid; -09.08.2010 vastab kostja I hagejale, et "teeme ühe korraliku dokumendipaki kõikide teemade katmiseks ja siis liigume edasi. /.../ saan ma õigesti aru, et peame lasteaia lepingu üle andma teades, et tegelikult ei ole XXX midagi otsustanud kohustuse restruktureerimise osas? Ja XXX ei pruugi positiivselt otsustada ja võib järgmisel päeval ikkagi vaenulikuks muutuda?"; -hageja selgitab, et kostjate kontrolli all oleval XXX OÜ-l oli leping XXX vallaga lasteaia rajamiseks. Kostjate pakkumise kohaselt oleks see nö. "lasteaia projekt" saanud arendusprojekti osaks; -09.08.2010 kirjutab üks kaaskäendajatest, XXX, hagejale ja kostjale I, et nad on kostjaga I samal päeval suhelnud ning nendepoolne lepinguprojekt lasteaia lepingu üleandmiseks on valmis ja selle võiks varsti alla kirjutada; -10.08.2010 vastab hageja XXX ja kostjale I, et oodatud lepinguprojekti ta siiski ei leidnud, ning viitab sellele, et käendajad on ise pakkunud koostööd; -10.08.2010 vastab hagejale omakorda kostja I,kinnitades, et kokkulepe siiski on kohe-kohe tulemas, käendajate ("meie") poolt pannakse sinna sisse klausel selle kohta, et rendileping antakse üle SLP kohustuste täitmiseks ning peale seda saab planeeritud arendustegevusega edasi liikuda; -10.08.2010 kirjutab kostja I hagejale, lubades "täna-homme" rendilepinguga seonduva selgeks teha ja siis edasi liikuda, k.a. otsida arendusprojekti finantseerimisvõimalusi; -10.08.2010 vastab hageja kostjale I, selgitades, et hagejale sobiks, kui käendajad ostaksid arendusprojekti mingil hetkel hagejalt välja, millisel juhul oleks hagejal "põhjust diskonteerida nõuet". Samuti kirjutab hageja, et "ei ole saanud teie ettepanekut võla tänase suuruse osas. Samuti ootan ettepanekut AH-SLP lepingu osas"; -16.09.2010 teeb kostja I hagejale ettepaneku, mille kohaselt XXXOÜ ostaks XXX jagamise tulemusena tekkiva kinnistu välja, tasuks selle eest kokku 2 miljonit krooni ning annaks arendusprojekti kasumist hagejale 20%. Kostja I selgitab, et see 20% kasumist "on meie osa" ning et see oleks mõeldud "XXX SLP vana kohustuse tagamiseks". Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et kostja I kirjutab läbivalt "meie" vormis, pidades ilmselgelt peale enda silmas ka vähemalt oma venda, vähem kaaskäendajat XXX; "tekkiva kinnistu" all pidasid pooled silmas nn lasteaia projektiks vajalikku osa XXX kinnistust.

2-13-44292 16.09.2010 kommenteerib hageja kostja I ettepanekut mh. järgmiselt: "seda [st arenduseelarvete kooskõlastamist hagejaga] on siis vaja kui te taotlete mingi summa ulatuses käenduste külmutamist"; 16.09.2010 vastab kostja I hagejale: et sobib, lubades hoolitseda selle eest, et vallas läheks plaanid läbi ning et oktoobri alguses saaks tehingu ära teha; -08.10.2010 saadab kostja II hagejale notariaalse lepingu projekti, millega hageja (juhatuse liige XXX) müüks XXX kinnistu jagamise tulemusena tekkiva kinnistu OÜ-le XXX; -26.10.2010 sõlmivad hageja toonane juhatuse liige XXXmüüjana ja OÜ XXX ostjana tekkiva kinnistu võlaõigusliku müügilepingu. Lepingu kohaselt müüs XXX osa (nominaalselt talle kuulunud) XXX kinnistust OÜ-le XXX. Lepingu punktis 1.9.1. kajastus poolte kokkulepe selle kohta, et 20% müüdava/tekkiva kinnistu arendusprojekti netokasumist annab OÜ XXX üle hagejale. Samas lepiti ka kokku, et ehitaja ja arendusprojekti eelarve kooskõlastatakse hagejaga; OÜ XXX ainsaks juhatuse liikmeks oli tehingu tegemise ajal kostja II ning osanikuks OÜ XXX, kelle registrikaart näitab samuti ühingu ilmset seotust kostjatega. Registrikaardilt ilmneb, et kõnealuse ostu-müügilepingu sõlmimise ajal oli juhatuses kaks liiget – kostja I ja kostja II. Osanikuks oli kõnealusel ajal küll XXXainuisikuliselt, kuid XXXsai oma osaluse just kostjatelt. XXXon olnud kostjate pikemaajalisem äripartner. Seega ei peaks olema kahtlust, et OÜ XXX oli samuti kostjate kontrolli all, mis omakorda tähendab, et ka OÜ XXX oli kostjate kontrolli all; -11.05.2011 teatab kostja I hagejale (koopiaga kostjale II ja XXX ), et arendusprojektiga seoses on veel asjaajamisi ja kulusid, ning teeb ettepaneku, et asjaajamine ja kulud võiks jääda käendajate kanda, samas kokku leppides, et "kasum läheb XXX kohustuse mahamaksmiseks SLP osas"; -11.05.2011 kirjutab hageja kostjatele ja XXX , et arendusprojektist oodatavast kasumist peab kustutama käendajate võlad, samas on ebaselge, kas kasumist selleks piisaks. Sellele järgneb veel poolte kirjavahetus seonduvalt kohtumistega ja vallaga asjaajamisega; -08.06.2011 saadab notar hagejale ja XXX vallale XXX kinnistu võlaõigusliku lepingu projekti. 09.07. edastab hageja selle kostjatele; nimetatud lepingu mõtteks oli, et vald ostaks ära nn lasteaia projekti juurde kuuluva transpordimaa. -13.06.2011 vastab kostja I hagejale (koopiaga kostjale II, kolmandale isikule ja XXX), et lasteaia kinnistu osas peaks vald tegema tee oma kuluga; -05. ja 19.07.2011 püüab hageja tagajärjetult kostjatega ühendust saada; -19.07.2011 kinnitab kostja I hagejale, et saabub varsti Eestisse ning siis võiks hagejaga rääkida; -19.07.2011 saadab hageja kostjatele e-kirja, milles väljendab tõsist kahtlust selles, kas kostjad ikkagi suudavad või kavatsevad oma SLP-ga seonduvaid lubadusi pidada; -20.07.2011 kirjutab kostja II hagejale, et töö projekti kallal käib endiselt, lähipäevil tuleb investor Tallinnasse kostjatega kohtuma; probleem on tekkinud ehitushinna tõusuga, aga selle lahendavad kostjad ära; samas soovib vald vähendada oluliselt kruntide arvu, mis on omaette probleemiks; -10.08.2011 kirjutab hageja kostjatele, et asjad jällegi ei liigu; -10.08.2011 selgitab kostja I hagejale, et kostjad on vajalikud laenutaotlused pankadele esitanud, tegelevad omafinantseeringuga, suvel on puhkuste periood ja asjad liiguvad seetõttu aeglasemalt, ehituse alustamisega on aega novembrini, enne seda korraldavad kostjad finantseeringu ja siis teevad

maja valmis; -10.08.2011 vastab hageja, et ta ei saa enam lihtsalt niisama oodata, kuna tal ei ole mingit kindlust ega tagatisi ning kostjate lubaduste täitmine muudkui venib; -10.08.2011 kirjutab kostja I hagejale (koopiaga kostjale II), et nad on kahe pangaga laenutingimuste osas juba lõpusirgel ning investoreid on leitud juba kolm; septembri alguses peaks finantseerimise osas selgus olema; -16.08.2011 kirjutab hageja mõlemale kostjale, et hageja ei ole rahul asjade venimisega, selgitab, et kui "asi asiseks ei muutu, loovutame nõude" ning tuletab meelde, et "Slp osas on teil solidaarne vastutus"; -16.08.2011 vastab kostja I hagejale, mille peale hageja omakorda vastab kostjale I (koopiaga kostjale II ja kolmandale isikule), selgitades, et kostja poolt pakutu ei ole hageja jaoks lahendus ning et kostjate/käendajate võlg on endiselt lahendamata; -25.08.2011 edastab kostja I (koopiaga kostjale II) hagejale valla seisukohad seoses XXX kinnistuga. E-kirja subjektireal "Re: slp"; -01.09.2011 kirjutab kostja I hagejale, tehes ettepaneku, et rendileping "tõstetakse ümber" hagejale, kostjad maksavad hagejale teatud summad, kostjad juhivad lasteaia ehitusprojekti jmt. Kostja I teeb ettepaneku panna kogu tema poolt pakutud tehingu struktuur "ühte lepingusse, selliselt et XXX-XXX on XXX probleemiga lõpetanud, kui oleme need kolm punkti ära teinud." Kostja I vastav e-kiri on saadetud vastuseks hageja varasemale ekirjale, milles hageja heidab kostjatele ette venitamist; -26.10.2012 kantakse XXXasemel XXX kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse sisse XXX, kes on hageja nõukogu liige; kinnistu omaniku vahetus oli vajalik seoses sellega, et senine juhatuse liige XXX soovis hageja juurest lahkuda. Niisugune vahetus tõendab mh. seda, et nii XXX kui ka XXX olid kinnistu omanikeks just hageja käsundi alusel; -23.09.2013 esitab hageja hagiavalduse kostjate vastu. Hageja leiab, et eeltooduga on tõendatud, et perioodil 16.09.200901.09.2011 on kostjad oma tegudega (TsÜS § 158 lg 2) tunnustanud oma kohustusi, mis käenduslepingust tulenevad. Niisuguseid tegusid on olnud suuremal hulgal ning iga tegu eraldi on hinnatav kohustuse tunnustamisena. Samuti on kostjate ja hageja vahel on olnud sisuliselt pidev kommunikatsioon, mille sisuks ongi olnud see, et kostjad tunnustavad oma käenduslepingust tulenevaid kohustusi ning loodavad need kokkuleppel hagejaga täita. Lisaks eeltoodud dokumentaalsetest tõenditest järelduvale nõude tunnustamisele on kostjad nõuet tunnustanud ka mitmetes isiklikes vestlustes hageja seadusliku esindaja XXX . Käendusleping ei ole tühine. Kostja ei ole TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendanud seda, et kostja(te) majanduslik olukord tõepoolest oli nii halb, et käenduslepingu täitmine ei olnud mõeldav. Arvestades asjaolu, et mõlemad kostjad olid seotud paljude erinevate suuremahuliste kinnisvaraprojektidega (asjaolu, mida võiks vist peaaegu isegi pidada üldtuntud asjaoluks TsMS § 231 lg 1 mõttes), ei ole niisugune olukord just eriti tõenäoline. Samuti peaks kostja ära tõendama selle, et hageja teadis kostja(te) väidetavat niisugust majanduslikku olukorda, mis välistaks käsunduslepingu järgsete kohustuste täitmise ning et hageja ei soovinud käenduslepinguga saada mitte tagatist, vaid et hageja eesmärk oli kostjate "majanduslik hävitamine". Hageja on äriühing ning tema eesmärgiks ei ole mitte kellegi hävitamine,

2-13-44292 vaid raha teenimine. See, et käenduslepingud omavad ka teatud survestamise elementi, on käenduslepingute olemuslik osa. Majanduslikus mõttes ei ole selles midagi üllatuslikku, eriskummalist ega taunitavat. Majanduslikus (sisulises) mõttes on võlausaldaja esmane või peamine eesmärk ikkagi kohustuse täitmine, ning kui seda ei täida põhivõlgnik, peab selle täitma käendaja. Kostjate 14.03.2014 seisukoht Kostjad vaidlevad hagile vastu ega tunnista nende vastu suunatud nõuet. Kostja I jääb tervikuna varem esitatud seisukohtade juurde, samuti ühineb kostja II kõigi kostja I varem esitatud seisukohtadega ning palub neid käsitelda kostjate ühiste seisukohtadena. Samuti taotleb kostja II sarnaselt kostjaga I hagi aegumise kohaldamist ning palub jätta hagi rahuldamata muuhulgas nimetatud põhjusel. Kostjad on seisukohal, et hagejal puudub nõudeõigus kostjate vastu, mistõttu tuleb hagi jätta läbi vaatamata. Alternatiivselt, isegi kui hagejat saab pidada võlausaldajaks, ei ole võimalik hagi rahuldada, kuna 22.10.2008 sõlmitud käendusleping on tühine. Samuti võivad (osaliselt) tühised olla laenulepingud, millest tulenevate kohustuste tagamiseks käendusleping sõlmiti. Isegi kui käendusleping või selle aluseks olevad põhilepingud ei ole tühised, on nõude olemasolu ja selle sissenõutavus täielikult tõendamata ning kostjatele jääb nõue arusaamatuks. Isegi kui hagejal on nõudeõigus kostjate vastu, on nõue aegunud ja kostjad taotlevad aegumise kohaldamist, mistõttu ei ole võimalik hagi rahuldada. Hagejal puudub väidetav nõudeõigus, kuna hageja on väidetava nõude loovutanud. Hageja nõude aluseks olevad lepingud on tühised. Käendusleping on tühine ning alternatiivselt, isegi kui käendusleping ei ole tühine, on vähemalt osaliselt tühine 22.10.2008 laenuleping, mille tagamiseks käendusleping on sõlmitud. Kuna hageja ei ole selgitanud oma nõude arvestust ega koosseisu, võivad tegelikkuses tühiseks osutuda kõik laenulepingud (lisaks 22.10.2008 laenulepingule võib tühiseks osutuda ka 02.04.2007 laenuleping), millest tulenevaid kohustusi käendusleping peaks tagama. Kuna käendusleping on aktsessoorne leping (VÕS § 142 lg 1), siis laenulepingute tühisuse korral puuduvad ka käenduslepingust tulenevad väidetavad kohustused, mida hageja käesolevas menetluses realiseerida soovib. Käendusleping on tühine. Käenduslepingust tulenevate kostjate kohustuste mahu ja kostjate sooritusvõime vahel on äärmuslik ebaproportsionaalsus, mis juba iseenesest viitab vastuolule heade kommetega. Samuti on käenduslepinguga ebamõistlikult piiratud kostjate majandusvabadust ja edasist toimetulekut. Kostjate hinnangul tingib see käenduslepingu vastuolu heade kommetega ja seetõttu ka tühisuse. Käenduslepingu järgne kostjate vastutus on 18 476 600 krooni, s.o 1 180 870 eurot, mis kostjate hinnangul iseenesest muudab käenduslepingu heade kommetega vastuolus olevaks. Kostjatele ei ole kunagi, sh ka käenduslepingu allkirjastamise ajal, kuulunud vara, mille arvelt kas või teoreetiliseks oleks võimalik täita käenduslepingust tulenevaid kohustusi. Kostjad viitavad siinjuures Riigikohtu lahenditele 3-2-1-104-08 ja

3-2-1-158-05. Seega on heade kommete vastane ka käendusleping, kui käendatakse kohustust ulatuses, mis ületab käendaja vara mitmeid kordi, kuna ka sellisel juhul piiratakse ebamõistlikult tagatise andja (käendaja) majandusvabadust ja edasist toimetulekut. Käenduslepinguga on kostjatele pandud kohustus tagada OÜ XXX (pankrotis) kohustusi, mis tulenevad 22.10.2008 laenulepingust. Tegemist on kohustusega, mis kordades ületab kummagi kostja vara nii käenduslepingu sõlmimisel kui ka käesoleval ajal. Kostjatele ei ole kunagi kuulunud sellises mahus vara, mille arvelt oleks olnud võimalik täita käenduslepingust tulenevaid kohustusi. Kinnistusraamatust nähtub, et kostjale I kuulub üksnes ühisomandis olev korteriomand (XXX vald, XXX küla, XXX), mis mh on koormatud hüpoteekidega kokku summas 3 956 000 krooni, s.o 252 834,50 eurot, AS-i Swedbank kasuks. Vastav hüpoteek oli kantud kinnistusraamtusse juba enne käenduslepingu sõlmimist. Kostjale II kuulus Käenduslepingu sõlmimise ajal ühisomandis olevad kinnistud (Sambliku 8 ja 10, Rannamõisa küla Harku vald), mis olid ja on koormatud kumbki eraldi hüpoteegiga 2200 000 krooni suuruses summas Sampo Pank kasuks. Rohkem kinnisasju kostjatele ei kuulu ega kuulunud ka käenduslepingu sõlmimise ajal. Tegemist on ühisvara hulka kuuluva varaga. Kuigi kostjatele kuulus osalus OÜ-s XXX, siis tulenevalt ülemaailmsest finantskriisist ja saabunud kinnisvarakrahhist oli OÜ XXX maksejõuetus kohe-kohe saabumas (OÜ XXX olulised makseraskused tekkisid 2008 esimeses pooles, 15.10.2009 esitas OÜ XXX pankrotiavalduse ja 08.02.2010 kuulutati välja pankrot). Samuti oli OÜ XXX osalus koormatud finantstagatisena AS XXXkasuks, kes hiljem tagatise ka realiseeris, võttes kostjatelt OÜ XXX osaluse endale. Seega on ilmne, et kostjad pidid käendama kohustust, mis kümneid kui mitte sadu kordi ületas kostjate vara ning mis ebamõistlikult piiras kostjate majandusvabadust ja edasist toimetulekut. Arvestades m.h. kinnitusraamatust ja äriregistrist nähtavaid andmeid, pidanuks hageja teadma kostjate majanduslikust olukorrast. Eelnevat arvestades võib öelda, et hageja eesmärgiks käenduslepingu sõlmimisel ei ole olnud oma nõude potentsiaalne hilisem rahuldamine kostjate vara arvel, vaid hageja eesmärgiks oli luua mehhanism, kuidas vajaduse tekkimisel kostjad kui füüsilised isikud materiaalselt/majanduslikult hävitada nö. kättemaksuks OÜ XXX pankrotistumise eest. Antud juhul ei ole käenduslepingu puhul olnud tegemist mingisuguse reaalse tagatisega, vaid isikliku survestamis- ja hävitusvahendiga, mis ei ole aga käenduslepingu olemuslikuks tunnuseks. Käendusleping on tühine ka seetõttu, et käenduslepingul puudus juba lepingu sõlmimise ajal reaalne sisu (puudub ka käesoleval ajal) ning selle eesmärk oli/on vastuolus käenduslepingu eesmärgiga. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusleping on oma olemuselt suunatud isikliku tagatise andmisele, mis annavad võlausaldaja põhivõlgniku vara kõrval võimaluse rahuldada oma nõue võlgnikupoolse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral tagatise andja vara arvel. Seega käenduslepingu eesmärgist lähtuvalt sõlmitakse käendusleping isikuga, kellel on piisavalt vara, et täita selle vara arvel põhivõlgniku kohustus. Käendus peab katma tagatud nõudest ilmajäämise riski ja vastav eeldus peab kostjate hinnangul olema täidetud

2-13-44292 juba käenduslepingu sõlmimise ajal.Käesoleval juhul on käenduslepingu sõlmimine kantud üksnes survestamise eesmärgist, mis ei ole aga käenduslepingu olemuslikuks tunnuseks. Erinevalt käendusest täidab leppetrahv surveabinõuna tagamisfunktsiooni. Käenduse eesmärgiks saab üksnes olla täiendava varalise allika andmine mitte survestamisvahendi tekitamine. VÕS § 142 lg 6 järgi on kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks kõrvale VÕS 8. ptk-s sätestatust, tühine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostjad märgivad, et seaduses ei ole käenduse kohta sätestatud, et käenduslepingu eesmärgi ja olemasoluga vastuolus olev nö „käendusleping“ peaks kehtima. Seega, kuivõrd käendusleping ei ole käesoleval juhul mõeldud reaalse materiaalse tagatisena (VÕS § 142 lg 1) vaid hageja poolt üksnes surveabinõuna, mis ei ole aga käenduse olemuslikuks peamiseks eemärgiks, on käendusleping VÕS § 142 lg 6 alusel tühine. Isegi kui käendusleping ei ole tühine, on (vähemalt osaliselt) tühised käendatava kohustuse aluseks olevad laenulepingud (02.04.2007 laenuleping ja 22.10.2008 laenuleping). Kostjate hinnangul on eelviidatud laenulepingute sõlmimisel rikutud VÕS § 113 lg 6 sätestatud kategoorilise sisuga imperatiivset normi, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on tehingu tühisus (RKTKo nr 3-2-1-169-13 p 28). Käenduslepinguga tagatav nõue on arusaamatu ning tõendamata. VÕS § 149 lg 1 tulenevalt saavad kostjad hageja nõudele esitada ka vastuväiteid, mis tulenevad 02.04.2007 ja 22.10.2008 laenulepingutest. 22.10.2008 laenuleping on refinantseerimise leping. Hageja ei ole seniajani tõendanud, et tal oleks kehtiv ja sissenõutavaks muutunud nõue OÜ XXX vastu. Samuti ei ole tõendatud, et hageja omaks sissenõutavaks muutunud nõuet kostjate vastu. Hageja on hagiavalduse p-s 3 üksnes deklareerinud, et OÜ XXX ei ole oma kohustusi täitnud. Samas on täielikult tõendamata, et OÜ-l XXX hageja ees mingeid kohustusi oli. Seejuures ei oma OÜ XXX pankrotimenetlus ja selles hageja nõude tunnustamine kostjate suhtes mingisugust õiguslikku tähendust. Käendaja saab esitada nõudele vastuväiteid, nagu ta saaks esitada juhul, kui põhivõlgniku pankrotti ei oleks välja kuulutatud (Riihikohtu otsused nr 3-2-1-64-12 p 41, 3-2-1-12-10 p 11; 32-1-102-07 p 13). Hageja nõuab kostjatelt 787 246 euro tasumist, mis tulenevalt hageja 15.10.2013 menetlusdokumendi p-st 3 peaks sisaldama üksnes põhinõuet (väidetavalt andis hageja OÜ-le XXX laenu 1 180 870 eurot, millest OÜ XXX ei ole väidetavalt midagi tagasi maksnud; hageja nõuab kostjalt I väidetava põhisumma võlgnevuse tasumist summas 787 246 eurot). Samas ei ole hageja selgitanud, milles see põhinõue seisneb. Ei ole arusaadav, kas selles põhikohustuses sisalduvad ka varasemalt kapitaliseeritud intress ja viivis. Samuti ei ole hageja selgitanud nõude kujunemist ega esitanud vastavat arvestust. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks OÜ-le XXX kunagi reaalselt laenu andnud ja laenusumma üle kandnud. Kostjate hinnangul on ilmne, et varasemad intressid ja viivised on kapitaliseeritud ning hageja nõuab käesolevas menetluses nende tasumist. Käenduslepingu preambulas on samuti üksnes konstateering, et OÜ XXX on saanud hagejalt 22.10.2008 laenulepingu alusel laenu summas 1 180 870 eurot. 22.10.2008 laenulepingu preambula p-st (A) nähtub samuti üksnes konstateering, et hageja on OÜ-le XXX andnud laenu summas 1 000 000

eurot. Raha/laenu tegelikku üleandmist ei ole hageja tõendanud. 22.10.2008 laenulepingu p-st 1.1.1 nähtub, et varasemat laenu on kapitaliseeritud, st varasem tasumata intress ja viivis on muudetud 22.10.2008 laenulepingu põhisummaks ning sellest on omakorda asutud intressi ja viivist arvestama. Samuti ei ole jälgitav ega arusaadav, milles seisneb 02.04.2007 laenuleping. On võimalik, et ka selles sisaldub juba mingisuguse varasema võlgnevuse nn refinantseerimine, mille raames on varasem intress ja viivis kapitaliseeritud. 22.10.2008 laenulepingu p-st 1.1.1 nähtub keelatud kokkulepe, kus varasem intress ja viivis on muudetud põhikohustuseks, millelt taaskord on hakatud intressi ja viivist arvestama. Selline kokkulepe on VÕS § 113 lg 6 järgi tühine. Samas võib ka 22.10.2008 laenulepingu preambula p-s (A) märgitud väidetav kohustus, mis tuleneb 02.04.2007 laenulepingust, olla kapitaliseeritud varasem võlgnevus. Kostjad vaidlevad vastu hageja nõudele ning on seisukohal, et hageja nõudes võivad sisalduda kapitaliseeritud intress ja viivis. Aegumist puudutavad seisukohad. Kostjad ei ole hageja ega tema esindajatega kunagi pidanud läbirääkimisi 22.10.2008 sõlmitud käenduslepingust tulenevate väidetavate nõuete täitmise üle. Samuti ei ole kostjad kunagi tunnistanud ei otseselt ega kaudselt käenduslepingust tulenevaid nõudeid. Hageja poolt 25.02.2014 menetlusdokumendis esitatud seisukohad moonutavad tegelikku olukorda ja toimunut ning selle lisad ei kinnita hageja väiteid. Hageja on meelevaldselt asunud asjaolusid tõlgendama ja neid moonutama, soovides selliselt kõrvaldada oma varasemad minetused käenduslepingust väidetavalt tuleneva nõude tähtaegselt esitamata jätmisel. Kostjad selgitavad, et XXX kinnisvaraarenduse projekt oli iseseisev projekt, mida vedasid eelkõige XXXning XXX. Vastava projekti ühise arendamise initsiatiiv ei tulnud kostjatelt ning see ei olnud tingitud ega seotud OÜ-ga XXX. Alles projekti hilisemas faasis käsitles XXXvõimalust, et XXX kinnisvaraarenduse projekti realiseerimisel võiks sellega lugeda lõppenuks ka OÜ XXX kohustuse. Vastav asjaolu nähtub ka e-kirja vahetusest. Kostjad rõhutavad veelkord, et käenduslepingust väidetavalt tulenevaid kohustusi ei ole XXX kinnisvaraarendus kunagi puudutanud ning kostjad ei ole XXX kinnisvaraarendusega seoses mitte kunagi käenduslepingust väidetavalt tulenevaid nõudeid ei otseselt aega kaudselt tunnustanud ega nende täitmise üle ka läbirääkimisi pidanud. Hagejale andis hüpoteegi OÜ XXXning XXXvabatahtlikult oma ja/või hageja huvidest lähtuvalt omandas täitemenetluses toimunud avalikul enampakkumisel XXX kinnisasja. Kostjale I jääb mõistetamatuks, kuidas XXX kinnisasja omandamisega XXXpoolt täitemenetluses enampakkumisel on käenduslepingust väidetavalt tulenevat nõuet tunnustatud või üldse oleks saanud tunnustada. Kostjad rõhutavad, et käenduslepingust tulenev kohustus on iseseisev kohustus, mille aegumine kulgeb samuti iseseisvalt. XXXei ole olnud käenduslepingust tuleneva õigussuhte pooleks, XXX kinnistu ja hüpoteek ei ole olnud seotud käenduslepingu esemeks olevate kohustustega ning mistahes kinnistu omandamine (sh. tasu eest ning iseäranis täitemenetluses enampakkumisel) ei saa olla käsitletav omandaja ees oleva kohustuse tunnustamisena või läbirääkimisena selle kohustuse täitmise üle. Vastupidised hageja mõttearendused jäävad nii sisult kui ka õiguslikult kostjatele arusaamatuks. Hageja on asunud e-kirjavahetuses mõnel üksikul juhul kasutatud väljendit

2-13-44292 „SLP kohustus/võlg“ tõlgendama kui käenduslepingust tulenevat kohustust. Kostjatele tulevad hageja 25.02.2014 menetlusdokumendis esitatud väited üllatusena, kuna hageja on andnud kirjavahetusele ja tehingutele sisu, mis ei vasta objektiivsele olukorrale – räägitud on üksnes SLP kohustustest (mis tulenevad 22.10.2008 laenulepingust) ning sedagi XXXpoolt esitatuna. Kostjad ei ole kunagi avaldanud, et nad tunnistavad käenduslepingust tulenevat kohustust või selle täitmist ega ole kunagi selle läbirääkimisi pidanud. Kostjad eitavad kõiki vastupidiseid hageja väiteid. Hageja nõue on aegunud. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest, põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta aegumist käendajate suhtes. Võlausaldaja saab esitada käendaja vastu täitmise nõude käenduslepingu alusel. Hageja ütles OÜ-ga XXX sõlmitud laenulepingu üles 10.02.2009 ülesütlemisavaldusega. Hageja on 25.02.2014 menetlusdokumendis esitanud väite, et põhivõlgnik (OÜ XXX) sai laenulepingu ülesütlemise teate kätte hiljemalt 12.02.2009. Kostjad esitatud väidet ei vaidlusta. Seega muutus käenduslepingust tulenev väidetav kohustus sissenõutavaks 12.02.2009. Nõude sissenõutavaks muutumisega hakkab kulgema aegumistähtaeg (TsÜS § 147 lg 1 ja 2). Hageja nõue OÜ XXX vastu muutus sissenõutavaks 12.02.2009. Samaaegselt põhivõlgniku (OÜ XXX) vastu suunatud nõude aegumise tähtaja algusega algas ka käendajate (kostjad) vastu suunatud nõude aegumistähtaeg (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-33-09 p 10 ja 3-2-1-12-10 p 11). Hageja nõue aegus seega 12.02.2012. Hageja esitas käenduslepingust tuleneva nõude kostjate vastu alles 23.09.2013, seega oluliselt hiljem pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist. Seega on käenduslepingust väidetavalt tulenev nõue aegunud. Aegumine ei ole katkenud. Kostjad on seisukohal, et tuleb rangelt eristada OÜ XXX kohustusi, mis tulenesid 22.10.2008 laenulepingust ning kostjate kui käendajate väidetavaid kohustusi, mis tulenevad käenduslepingust. OÜ XXX vastu suunatud nõude osas hilisemate väidetavate läbirääkimiste pidamine ei ole võrdsustatav käenduslepingust tuleneva nõude tunnustamisega. Tegemist on kahe erineva nõude ja võlasuhetega. Hageja ei erista 25.02.2014 menetlusdokumendis OÜ XXX kohustusi ega käendajate kohustusi. Käenduslepingust tuleneva väidetava nõude aegumine ei ole kordagi katkenud. Kostjad ei ole kunagi ei otseselt ega kaudselt tunnustanud käenduslepingust väidetavalt tulenevaid nõudeid (TsÜS § 158 lg 1), sh ei ole kostjad tasunud (ka mitte osaliselt) käenduslepingust väidetavalt tulenevaid võlgnevusi, samuti ei ole kostjad maksnud intressi, andnud tagatist ega käitunud muul viisil, millest võiks järeldada käenduslepingust tulenevate nõuete tunnustamist (TsÜS § 158 lg 2). Kostja I ei ole kunagi pakkunud käenduslepingu täitmist vms. Hageja esitatud kirjavahetus ei puuduta käenduslepingust väidetavalt tulenevaid kohustusi. Kirjavahetusest võib järeldada, et selles on puudutatud hageja ja OÜ XXX vahelisi õigussuhteid, kuigi ka selles osas ei ole tunnustatud hageja nõudeõigust ega peetud läbirääkimisi. Ilmtingimata ei ole kordagi läbirääkimisi peetud käenduslepingust väidetavalt tulenevate kohustuste täitmise osas ega seda kohustust tunnustatud. Seejuures ei ole

kostjad mitte kunagi tunnistanud käenduslepingust tulenevaid nõudeid ega pakkunud kas või osalist käenduslepingu täitmist. Kostja II ei ole üldse hageja poolt viidatud kirjavahetuses osalenud, mistõttu kostja II osas ei oma hageja esitatud kirjavahetus ega sellega seotud hageja väited üldse õiguslikku tähendust. Juriidilise isiku pankroti väljakuulutamisega juhatus kui organ ära ei kao ning piiratud ulatuses säilib juhatusel esindusõigus, sh saab juhatus näiteks pidada läbirääkimisi kompromissi osas. Kostjad on OÜ XXX juhatuse liikmed kuni käesoleva ajani. Samuti võis SLP kohustuse täita või selle osas läbirääkimisi pidada ka mistahes kolmas isik (VÕS § 78 lg 1), kes ei ole käendaja. Kohustuse täitmisel kolmanda isiku poolt loetakse täidetuks võlgniku (OÜ XXX) kohustus (VÕS § 78 lg 1 2. lause). Kui OÜ XXX kohustuse täidab kolmas isik, siis sellisel juhul ei saa automaatselt lugeda, et täidetud oleks käenduslepingust tulenev kohustus või pakutud oleks käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmist. Alternatiivselt, isegi kui hageja ja OÜ XXX vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg katkes (millega kostja I ei nõustu), siis see automaatselt ei tähenda, et aegumine oleks katkenud ka kostjate kui käendajate suhtes. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-134-13 p-s 10 selgitanud, et aegumise katkemine põhivõlgniku suhtes ei mõjuta käenduslepingust tulenevate nõuete aegumist. Kuna suhtlus puudutas OÜ XXX kohustuse täitmist, siis see ei katkestanud aegumist kostjate suhtes. Aegumine ei olnud peatunud. Käendajate suhtes ei ole lisaks aegumise katkemise puudumisele aegumine ka kunagi peatunud. Kirjavahetust ei ole peetud käendajate isikliku vastutuse osas ehk käenduslepingust tulenevate nõuete osas, vaid kirjavahetuses viidatud on üksnes OÜ XXX kohustustele, mis tulenesid 22.10.2008 laenulepingust. Kohtuistung 03.11.2014 Kostja I XXXvastas kohtule, et ta ei ole 2010 või hiljem pidanud läbirääkimisi XXXAS või XXXuga OÜ või tema ja XXXja XXXkäenduskohustuse täitmise üle. Kostja I selgitab hageja 25.02.2014 menetlusdokumendi lisa nr 19, XXXe-kiri XXX , lk 2/2 (kd 1, lk 196) viimase lause kohta, et 31.08. sai ta ilt kirja, peale mida otsekohe avastas kodu ukse taga XXXja XXX, kes esindasid XXXAS jaoks kohtusüsteemi teemas, millest kostja I hästi seni aru ei saa ja nendega läbirääkimised hakkasid pihta selliselt, et küsimus pole, kas kostja I sureb, vaid millal ta sureb. Peale seda lähenes kostja I esmalt kabuhirmus XXXule. XXXja XXX käskisid tal otsekohe anda üle XXXAS-ile XXX kinnistuga seotud keelumärge. See oli seotud XXX valla lasteaed/kooliga. OÜ XXX kuulus kostjale I. Tänaseks on see ettevõte likvideeritud. Kostja I ettepanek XXX oli tõsta rendileping üle XXXAS-i, maksta investorile, kes lasteaeda rahastas ja ta tegi ka muid ettepanekuid. XXXja XXX olid XXXesindajad. Kostjal I oli nende ees kabuhirm. Hetkel kui XXXsekkus, käis kogu asi ümber keelumärke. Kostja I on viibinud korduvalt kohtumistel XXXja XXXuga, kus XXXräägib läbi XXX OÜ kohustusi ja muuhulgas seob neid XXX kinnistuga ja saab alati eranditeta XXXult vastuse, et läbi rääkida nii lolli ettepaneku üle pole mõtet. Kostja I on XXX alati nõus. Ettepanekud, mis XXX tegi, olid absurdsed, sellepärast, et XXX tegi matemaatiliselt võimatuid ettepanekuid. Näiteks, kinnistu osteti 5 mln

2-13-44292 krooniga, võimaliku nõude summa, mida XXX OÜ XXXläbi rääkis, oli 1-1,2 mln eurot, see oli võimalik kohustus. OÜ XXX eelmärge kustutati ja selle eest maksti OÜ-le XXX 36 000 eurot. Maksja oli XXX. Rohkem ei ole kostja I XXX soovil midagi teinud. Eelmärke loovutamise osas ei ole kostja I tühistamise avaldust esitanud. Kostja I ei ole politseile avaldust esitanud. Kostja I ei ole kirjavahetuses XXXOÜ-le selgitanud, et tema esindajad on kostjat I kuidagi häirivad, sest ta ei tohtinud, kuna vastasel juhul XXX ähvardas teda tappa. Kostja I ei mäleta täpselt, millal need kohtumised, kus XXXoma ettepanekuid XXXOÜ-le tegi, toimusid. Kostjale I jääb mõistetamatuks, miks ta neil kohtumistel osales. XXXvastas kohtule, et XXX projekti puhul oli tegemist XXX ja XXXpoolt välja pakutud projektiga, et tagasi töötada nende varasem võlakohustus XXXOÜ ees. XXXOÜ jaoks ei olnud see tavapärane projekt, kuna tegemist on elukondliku kinnisvaraprojektiga, aga XXXOÜ tegeleb ärikinnisvaraga. XXXOÜ ei tahtnudki sellega tegeleda, sellega pidid tegelema võlgnikud XXX ja XXX. Projekt sai välja valitud, kuna see oli kõige ligilähedasem XXXOÜ tegevusele. Selle pakkusid välja võlgnikud. Nad pakkusid välja ka muid projekte, aga hageja valis välja selle. Tunnistaja on selle projekti raames mõlema kostjaga kohtunud, muude projektide raames polnud põhjust kohtuda, muid ärisid neil polnud. Kuna probleemi lahendamine kestis aastaid, siis kohtumiste arv oli mitukümmend. Erinevatel ajahetkedel olid vestlustel erinevad rõhuasetused, aga põhiline teema oli võla tagasimaksmine. Küsimusele, et kuidas selle projekti läbi selle võla tagasimaksmine pidi aset leidma, vastas tunnistaja, et tegemist oli arendusprojektiga. Ostu hetkel oli maa hind x. Kui oleks maa tehtud kruntideks, peale ehitatud majad, oleks realiseerimisel rohkem raha saanud ja sellelt tegevuselt saadud tulu oleks olnud probleemi lahendus. Küsimusele, et kas tunnistaja nendel kohtumistel XXX ja XXX rääkis nende ja/või XXX OÜ võlast ka, vastas tunnistaja, et alguses saigi ainult võlast rääkida, räägiti XXX OÜ võlast, mis sai ka nende ettevõtjatega, XXX ja XXXja XXX , ära seotud. Küsimusele, kas XXX projekti puhul töötasid kostjad tagasi oma kohustuse või kellegi teise kohustusi, vastas tunnistaja, et tema ja XXXOÜ jaoks olid need kostjate kohustused. Tunnistajale ütleb nimi OÜ XXX midagi, ka nimi XXXütleb, kuna sellele sai loovutatud nõuet, nimedega XXX ja XXXsai tunnistaja tuttavaks millalgi läbi meedia. Küsimusele, kas tunnistaja on nendest kolmest kellelgi palunud kedagi ära tappa või ähvardada, vastas tunnistaja, et XXXOÜ loovutas oma nõude XXX eesmärgiga võlg tagasi saada, kuna väga vaevaliseks läks võlgnike kättesaamine. Tunnistaja ei ole lasknud ühelgi neist kolmel kedagi tappa või ähvardada. Seda, kuidas XXXtöötab, ta ei oska öelda. Küsimusele, kas XXXOÜ maksis ise või maksis XXXkaudu selle projekti raames OÜ-le XXX mingit raha, vastas tunnistaja, et OÜ XXX maksis XXXOÜ-le, mingi käsiraha, lepingutes peaks olema kirjas. XXXOÜ OÜ-le XXX tunnistaja teada midagi ei maksnud. Küsimusele, et kui tunnistaja nõude XXX loovutas, kas ta siis teadis, et XXX on XXXüks osanik, vastas tunnistaja, et seda, et ta osanik oli, pole tunnistaja kunagi teadnud. Ta teadis, et XXX oli XXX seotud, see sai teatavaks hilisemalt, mitte algsel perioodil. Tunnistajale ei meenu, et XXXOÜ oleks enne või pärast seda korda, kui nõude loovutas, veel kasutanud XXXteenuseid. Tunnistajal täna XXXOÜ-ga juriidilisi seoseid ei ole, on inimeste vaheline seos. Tunnistajal ei ole XXXOÜ-ga läbi äriühingute seost,

aga aitab vanu probleeme lahendada. Hageja lõplikud seisukohad On tõendatud, et kostjad on nii oma tegudega kui ka selgesõnaliselt tunnistanud käendusnõude olemasolu ning et seetõttu ei ole hagi aegunud. Hagile esitatud muud vastuväited ei ole õiguslikult pädevad ega asjakohased. Hageja palub hagi rahuldada. XXXvande all antud tunnistus ei ole usaldusväärne. Kostja I tõi menetlusse üllatusena põhimõtteliselt kaks uut väidet – et teda on ähvardatud ning et XXXon eelmärke kustutamise eest kostjale kuulvale OÜ-le XXX maksnud 36 000 eurot. Mõlemad väited on ilmselgelt esitatud sooviga menetluse tulemust kuidagi kostjate kasuks mõjutada, kuid kummagi väite (vande all antud seletus on tõendiks TsMS mõttes) puhul ei olnud eelnevalt teada ega ole ka praegu teada, milliseid oma menetluses esitatud väiteid kostja nende tõenditega tõendada tahab. Ähvarduse ja 36000 euro maksmise puhul on tegemist väidetega, mis suures osas lähevad oma (soovitud) sisult käesolevast menetlusest välja. Sisuliselt on tegemist ähvarduse kui faktiväite esitamisega ning püütud seda teha üllatuslikult ja mõjuvalt. Hageja ei ole kellelgi kunagi palunud kedagi ähvardada või üleüldse mingeid ebaseaduslikke vahendeid kasutada. Tunnistaja XXX on ka selgitanud, et "kodanikega XXX ja XXX" sai ta tuttavaks alles pärast nõude loovutamist "millalgi läbi meedia". Hagejale ei olnud samamoodi ettenähtav väide, justkui oleks XXXmaksnud OÜ-le XXX eelmärke kustutamise eest raha. Hagejale jääb arusaamatuks, mida selle väite menetlusse esitamisega ja selle tõendamisega läbi vande all antud seletuse saavutada soovitakse – ühest küljest väidab kostja justkui, et ta korraldas eelmärke loovutamise ähvarduse tulemusena, samas aga väidab, et eelmärke loovutamise eest maksti talle raha. Tulenevalt asjaoludest on hageja seisukohal, et nn eelmärke episoodi küsimus ei ole asja õige lahendamise seisukohalt oluline. Tapmisega või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine on KarS § 120 kohaselt kuritegu. Tsiviilkohtumenetluses menetlusosalise poolt vande all teadvalt vale seletuse andmine on KarS § 320 lg 1 kohaselt kuritegu. TsMS § 45 lg 6 kohaselt juhul kui menetlusosalise või muu isiku käitumises ilmnevad kohtus kuriteo tunnused, edastab kohus kuriteoteate prokuratuurile või politseile. Kostja XXXon vande all andnud seletuse, et XXX ja XXXon ähvardanud teda tappa. Kui see väide vastab tõele, siis kohustab seadus vältimatult sellest (st niisugusest ähvardusest) prokuratuurile või politseile teatama. Kui see väide ei peaks tõele vastama, siis kohustab seadus sellest (st niisugusest valeväitest) samamoodi vältimatult prokuratuurile või politseile teatama. Hageja hinnangul on üks kahest võimalikust kuriteost ilmselt toime pandud ja õiguskaitseorganid peaksid välja selgitama, milline nimelt. Kostjad on väitnud (14.03.2014 menetlusdokumendi p 2.43), justkui kostja XXXei oleks hageja poolt selgitatud XXX projektis (või vähemalt kirjavahetuses) üldse osalenud. See ei vasta tõele ja on tõendatud hageja esitatud faktoloogiaga hageja 25.02.2014 menetlusdokumendis. Nii hageja kui ka XXX(ja XXX ) e-kirjad on tavaliselt (või vähemalt tihti) olnud adresseeritud mh. ka XXX XXX. E-kirjad ei ole mitte niisama kirjutatud, vaid

2-13-44292 nad kajastavad kostjate tegevust. Selles olukorras saab XXXpoolt e-kirjadele vastamisest järeldada üksnes seda, et ta on XXX projektiga kursis, tegeleb sellega aktiivselt, teda hoitakse (ja ta soovib olla) vastava kirjavahetusega kursis ning ta oskab kirjavahetuses ka omalt poolt õigel ajal midagi sisulist öelda. See tähendab seda, et XXXtegeles XXX projektiga samuti nagu XXX, XXX projektiga tegelemine aga tähendas nõude tunnustamist. Lisaks eeltoodud dokumentaalsetest tõenditest järelduvale nõude tunnustamisele on mõlemad kostjad nõuet tunnustanud ka mitmetes isiklikes vestlustes hageja seadusliku esindaja XXX , mida tunnistaja on 03.11.2014 kohtuistungil vande all ka kinnitanud. Käendusleping ei ole tühine. Kostjad peaksid tõendama, et mõistlik inimene (või vähemalt hageja konkreetselt) ei saanud mingitel selgetel põhjustel neilt kuidagi käenduslepingu täitmist oodata, samuti seda, et hageja eesmärk tõepoolest oli kostjate "majanduslik hävitamine". Samas on kostjad käitunud kui inimesed, kelle kontrolli all on miljonite eurodega tegelevad firmad; selle mulje alusel on ka hageja kostjatega üleüldse tegemist teinud. Muuhulgas juhtisid kostjad ettevõtet (põhivõlgnik XXX OÜ), mis väitis, et tal on võimekus teenindada 1 M€ suurust laenu. Käenduslepingu sõlmimisega väitsid sedasama de facto ka kostjad ise. Kostjate väide, justkui oleks laenulepingud "vähemalt osaliselt" tühised VÕS § 113 lg 6 rikkumise tõttu, on ekslik. Menetlusse esitatud laenulepingu p-s A kinnitasid pooled selgelt, et põhivõlgnik oli kõigepealt saanud laenu 1 M€; see laen ja kogunenud kõrvalkohustused vormistati ümber uueks laenuks. Käesoleva hagiga ei nõua hageja kostjalt intressidelt intresse või viivistelt viiviseid. Kostjatelt nõutav summa 787 246 eurot jääb ükskõik millise arvestuse juures alla igasugusele niisugusele teoreetiliselt võimalikule summale, mille puhul võiks rääkida, et hageja nõuab viivistelt viivist vmt. Peale põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist ei saanud kostjad isegi teoreetiliselt enam põhivõlgniku nimel mingeid lubadusi anda, seega väide, justkui oleks kostjad mitte enda, vaid põhivõlgniku kohustust püüdnud täita, ei vasta tõele. Lisaks ei ole niisugune väide loomulikult usutav ka asjas olemas olevaid tõendeid kogumina hinnates. Hageja on nõude põhivõlgniku vastu esitanud õigeaegselt (nõue esitatud pankrotimenetluses 07.04.2010). Seega ei saa kostjad esitada vastuväidet, et nõue põhivõlgniku vastu oleks aegunud. Kostjate lõplikud seisukohad Kostjad ei tunnista hagi ning vaidlevad sellele vastu ja jäävad kõikide seisukohtade, põhjenduste ja vastuväidete juurde, mille kostjad on käesolevas menetluses juba varasemalt esitanud. Hagejal puudub kostjate vastu käenduslepingust tulenev nõue, kuna hageja nõude aluseks olevad lepingud on tühised. Hageja ei ole kohtumenetluses seniajani tõendanud XXX OÜ-le laenu andmist ega esitanud arvestust, millest nähtuks hageja nõude kujunemine ja täpne koosseis. Hageja kogu nõue võib seisneda varasemas intressis ja viivises, millelt on omakorda intressi/viivist arvestatud. Hageja väidetav nõue kostjate vastu muutus sissenõutavaks 12.02.2009 ning aegus 12.02.2012, s.o enne hagi esitamist. Kostjad ei ole koos ega eraldiseisvalt ei otseselt ega kaudselt tunnistanud käenduslepingust tulenevaid võlgnevusi hageja ees ega pidanud läbirääkimisi käenduslepingust tulenevate väidetavate kohustuste täitmise üle. Laenulepingust tulenev XXX OÜ kohustus, mille täitmist XXXsoovis, ei

ole samane käenduslepingust tulenevate käendajate kohustusega – viidatud kohustused tulenevad erinevate isikute vahel sõlmitud erinevatest lepingustest ja õigussuhetest. Samuti, ühe käendaja (kostja I) poolt mistahes väidetav läbirääkimiste pidamine või väidetav nõude tunnustamine ei saa oma tähendust teiste käendajate suhtes (VÕS § 68 lg 3). Kui XXXmidagi isiklikult arvab või on ise teinud ebamääraseid viiteid kostjate väidetavale vastutusele, kuid kostjad sellele ühemõtteliselt ja selgelt ei reageeri/vasta, siis puuduvad sellel mistahes siduvaid õiguslikud tagajärjed kostjate jaoks. Üksnes kostjate enda poolt isiklikult tehtud ja võlausaldajale suunatud tahteavaldus, milles väga selgelt ja vaieldamatult tunnustatakse just käenduslepingust tulenevat nõuet, saab olla nõude katkemise aluseks TsÜS § 158 tähenduses. Kostjad pole kordagi hageja esitatud e-kirjavahetuses ega isiklikes vestlustes teinud ettepanekuid käenduslepingu osas ega tunnustanud käenduslepingust tulenevat väidetavat kohustust ega nõustunud mistahes teiste isikute võimalike ettepanekutega seoses käenduslepinguga. XXX kinnistu arendamine oli eraldiseisev projekt, mille osas otsis järjepidevalt kontakti ja tegi ettepanekuid just XXX, mitte kostjad. Kostjad ei ole suhelnud käenduslepingu tingimuste vm käenduslepinguste tuleneva üle. Hageja survestas kõnealusel ajal kostjat I ja temale kuulunud OÜ-d XXX kõnealusel kinnistul lasunud eelmärke kustutamiseks. Selleks kasutas hageja XXXOÜ ja tema esindajate XXX ja XXXabi, kes on ajakirjanduse vahendusel Eestis üldtuntud kriminaalse tausta tõttu. Nimetatud isikud nõudsid kostjalt I koheselt hagejale XXX kinnistuga seotud eelmärke üleandmist. See on ka ainus põhjus, miks kostja I kirjutas 01.09.2011 e-kirja XXX . Hageja juhatuse liige XXXei ole eitanud XXXOÜ teenuste kasutamist ning hageja on ise kinnitanud oma hagi aluseks oleva nõude ajutist loovutamist nimetatud äriühingule. Tunnistajana üle kuulatud hageja endise juhatuse liikme XXXütlused ei ole usaldusväärsed ning need tuleb jätta arvestamata või hinnata neid äärmiselt kriitiliselt (TsMS § 238 lg 5) tema otsese majandusliku huvi tõttu käesoleva tsiviilasja tulemi vastu. Lisaks on XXX ütlused vastuolus ka hageja enda esitatud e-kirjavahetusega. Viidatud e-kirjavahetuses ei ole kostjad mitte kordagi tunnistanud käenduslepingust tulenevaid kohustusi, samuti ei ole läbirääkimisi peetud käenduslepingust tulenevate kohustuste üle. Arvestades seda, et e-kirjade sisu ei ole tagant järgi muuta võimalik, ei saa e-kirjade sisu olla ebausaldusväärne, kuid samas kinnitab nimetatud vastuolu tunnistaja ütluste usaldusväärust ja eeltoodud kahtluste põhjendatust Kohtu seisukoht Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 235 kohaselt tuleb väidet kohtule põhistada selliselt, et

2-13-44292 põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda selle väite usutavaks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 396 lg 2 kohaselt, isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. VÕS § 142 lg 3 kohaselt, käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 142 lg 4 kohaselt, käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. VÕS § 146 lg 2 kohaselt, põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. VÕS § 149 lg 1 kohaselt, käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. VÕS § 150 kohaselt, kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt, tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt, aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 1 kohaselt, hagi esitamisega on võrdsustatud nõude esitamine pankrotimenetluses. TsÜS § 168 lg 1 kohaselt, aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka. Harju Maakohus jättis 08.04.2014 määrusega hagi läbi vaatamata, kuna tuvastas, et hagi esitamise aja seisuga ei olnud hagejal kostjate vastu nõuet ning et hagejal ei olnud nõuet kostjate vastu kuni 27.03.2014, mil OÜ XXXnõude hagejale tagasi loovutas. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule tagasi menetluse jätkamiseks. Maakohus jätkas menetlust, kuna ringkonnakohtu seisukohast tulenevalt on menetluslikult mõistlik ja aktsepteeritav, kui isik pöördub kohtusse ilma nõudeõigust omamata, omandades hagis esitatud nõude alles pärast ~ 6kuulist hagi menetlemist. Kohus loeb hageja poolt 27.03.2014 esitatud selgitusega ja OÜ XXX kinnitusega tõendatuks, et käesolevas kohtumenetluses esitatud nõue kuulus ajavahemikul 25.10.2011-27.02.2014 OÜ-le XXX. Kostjad on 14.03.2014 menetlusdokumendis kinnitanud, et olid nõude loovutamisest teadlikud. Kohtu hinnangul ei ole hageja nõude aluseks olevad lepingud tühised. Hagiavaldusele lisatud 22.10.2008 käenduslepingu p 1 kohaselt leppisid hageja ja kostjad ja käendaja 3 kokku selles, et lepinguga on tagatud kõik laenuandja XXXAS nõuded laenusaaja XXX OÜ vastu, mis tulenevad XXX OÜ ja XXXAS vahel 22.10.2008 sõlmitud laenulepingust, kusjuures käendajad (käesolevas menetluses kostjad) kinnitavad, et nad on tutvunud

laenulepinguga ning on teadlikud laenulepingu sisust ja tingimustest. Käenduslepingu p 2 kohaselt on iga käendaja vastustuse rahaline maksimumsumma 18 476 600 krooni (1 180 869,97 eurot). Laenulepingust tulenevate kohustuste mittetäitmise korral vastutavad käendajad laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest nii omavahel kui ka laenusaajaga solidaarselt. Käenduslepingu p 3 kohaselt, juhul kui laenusaaja ei täida laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, kohustuvad käendajad igaüks tagama nimetatud kohustuste nõuetekohase ja tähtaegse täitmise hiljemalt 10 päeva jooksul alates vastavasisulise laenuandja nõude saamisest (I kd, tlk 4-6). Kohtule esitatud 22.10.2008 laenulepingu p A kinnitasid laenuandja XXXAS ja laenusaaja XXX OÜ, et poolte vahel on 02.04.2007 sõlmitud laenuleping, mille alusel XXXAS on XXX OÜ-le andnud laenu kokku 1 000 000 eurot tagastamistähtajaga 02.04.2008 ning XXX OÜ käesolevaga kinnitab laenu summas 1 000 000 eurot kättesaamist. Laenulepingu p B kinnitasid laenuandja XXXAS ja laenusaaja XXX OÜ, et p A sätestatud laen (s.o 1 000 000 eurot), koos kogunenud ja tasumata intressidega ja viivistega on 22.10.2008 seisuga XXXAS-le tasumata lepingu p 1.1.1 sätestatud summas (s.o 1 180 870 eurot). Laenulepingu p C avaldasid laenuandja XXXAS ja laenusaaja XXX OÜ, et käesoleva lepinguga soovivad XXXAS ja XXX OÜ vormistada laenulepingust tuleneva laenu koos kogunenud ja tasumata intresside ja viivistega, kokku lepingu p 1.1.1 sätestatud summas (s.o 1 180 870 eurot), ümber uueks laenuks. Laenulepingu p 1.1.1 kohaselt, kinnitavad laenuandja XXXAS ja laenusaaja XXX OÜ, et 22.10.2008 seisuga on XXX OÜ võlgnevus XXXAS ees kokku 1 180 870 eurot, mille XXXAS ja XXX OÜ vormistavad käesoleva lepinguga ümber uueks laenuks. Laenulepingu p 1.1.2 ja p 1.2.1 kohaselt kohustub XXX OÜ tagastama XXXAS-le 1 180 870 eurot koos intressidega hiljemalt 22.04.2009 (I kd, tlk 123-130). Käesolev hagi on esitatud 22.10.2008 hageja ja kostjate vahel sõlmitud käenduslepingu alusel, millega kostjad kohustusid tagama 22.10.2008 hageja ja XXX OÜ vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude summas 1 180 870 eurot. Nimetatud laenulepinguga vormistasid hageja ja XXX OÜ samade poolte vahel 02.04.2007 sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude, mis oli 1 180 870 eurot koos kogunenud ja tasumata intresside ja viivistega ümber uueks laenuks ning samast lepingust tuleneb, et 02.04.2007 sõlmitud laenulepingu alusel on XXXAS andnud XXX OÜ-le laenu 1 000 000 eurot. 22.10.2008 laenulepingust ei tulene, et 02.04.2007 sõlmitud laenuleping põhineks mõnel muul, varasemal lepingul või et laenusumma 1 000 000 eurot hulka kuuluksid intressid ja viivised. Ka ei ole nimetatud asjaolu käesolevas menetluses tõendanud kostjad, kes XXX OÜ juhatuse liikmetena peaksid olema teadlikud XXX OÜ poolt tehtud tehingutest, s.h. võetud rahalistest kohustustest ja vastavast kohustuste arvestusest. XXX OÜ on 22.10.2008 laenulepingus kinnitanud, et on laenusumma 1 000 000 eurot kätte saanud, millega kohus loeb raha tegeliku üleandmise tõendatuks. Samuti on kostjad käenduslepingus kinnitanud, et nad on tutvunud

2-13-44292 22.10.2008 sõlmitud laenulepinguga ja on teadlikud laenulepingu sisust ja tingimustest ning käenduslepingule alla kirjutamisega on kostjad kohtu hinnangul mõlemas lepingus avaldatud asjaoludega nõustunud ja nende õigsust kinnitanud. Seega on kostjad nõustunud hageja poolt 22.10.2008 laenulepingus ja käenduslepingus avaldatuga, muuhulgas sellega, et XXX OÜ-l oli 22.10.2008 seisuga hageja ees kehtiv võlgnevus summas 1 180 870 eurot. Hageja on esitanud hagiavalduse kostjate vastu nõude summas 787 246 eurot, mis on väiksem kui 22.10.2008 laenulepingus kokkulepitud summa 1 180 870 eurot, mis sisaldas ka intressi ja viiviseid. Samuti on hageja nõue väiksem kui 02.04.2007 sõlmitud laenulepingu järgselt üle antud 1 000 000 eurot, millega on tõendatud, et hageja nõue kostjate vastu ei sisalda kapitaliseeritud intrssi ja viivist. Kohus märgib, et kostjad on käenduslepingus kokku leppinud, et iga käendaja vastutuse maksimumsumma on 1 180 869,97 eurot, mis ületab hageja nõuet. Lähtudes eeltoodust ei nõustu kohus kostjate seisukohaga, et hageja nõue on arusaamatu ja tõendamata. Kostjad on menetluses asunud seisukohale, et käendusleping on tühine, kuna on vastuolus heade kommetega. Nimetatud vastuolu tuleneb kostjate hinnangul sellest, et kostjate kohustuste maht ja kostjate sooritusvõime on äärmuslikult ebaproportsionaalsed ning sellega on ebamõistlikult piiratud kostjate majandusvabadust ja edasist toimetulekut, kuna käendatav kohustus ületab kordades kostjate kohustustest vaba vara ning et kostjatel oli käenduslepingu sõlmimise ajaks kohustusi rohkem kui vara, mille arvelt neid kohustusi täita. Kostjad on ka väitnud, et käenduslepingul puudus lepingu sõlmimise ajal reaalne sisu ning selle eesmärk oli/on vastuolus käenduslepingu eesmärgiga. Lähtuvalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-126-06 (p 16) väljendatud seisukohast tuleneb õiguse üldpõhimõtetest, et tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise ajal kehtinud materiaalõigust. Käenduslepingu sõlmimise ajal, 22.10.2008 kehtinud TsÜS § 86 kohaselt, heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Tehingu ja toimingu tegemisest hiljem jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes on võimalik ainult erandkorras, kui selline tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse rakendussätetes. Käesoleval juhul ei nähtu võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadusest, et 01.05.2009 jõustunud TsÜS §-le 86 oleks kõnealune tagasiulatuv jõud ette nähtud. Seega tuleb hageja ja kostjate vahel 22.10.2008 sõlmitud käenduslepingu tühisuse hindamisel lähtuda lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse redaktsioonist. Kohus ei nõustu kostjatega selles, et 22.10.2008 käenduslepingus kostjate kokkulepitud vastustuse ulatuse tõttu puudub käenduslepingul reaalne sisu ning et sellega piiratati kostjate majandusvabadust, samuti sellega, et käenduslepingu eesmärgiks oli kostjaid survestada ning kättemaksuks majanduslikult hävitada. Riigikohus on leidnud, et heade kommete vastane tehing on seotud õigluse ning moraaliga ning eeldab objektiivset heade kommete vastast käitumist. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse

üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (kohtuasi 3-2-1-158-05, 3-2-1-111-08). Heade kommete vastane on üldjuhul tehing, mille sisu on suunatud üldiselt hukkamõistetud tegevusele või mis piirab suurel määral teist lepingupartnerit tema isiklikus või majanduslikus vabaduses, samuti tehing, mille üks pool on sõlminud oma positsiooni ebaausalt ära kasutades. Põhimõtteliselt peavad mõlemad pooled olema käitunud heade kommete vastaselt, välja arvatud juhul, kui heade kommete vastane käitumine väljendub just teise lepingupoole vastases käitumises. Tuvastatud asjaolude järgi ei saa väita, et üks lepingupool oleks teise suhtes ebaõiglaselt käitunud. Lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Kui leping oli sõlmimise ajal kooskõlas heade kommetega, siis asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust. Kaaludes 22.10.2008 käenduslepingu heade kommete vastasust, tuleb kõrvuti kostjate ettekujutustele, ajenditele ja eesmärkidele hinnata ka hageja kaalutlusi lepingu sõlmimisel. Kohtu hinnagul ei ole kostjad tõendanud, et hageja eesmärk oli kostjaid majanduslikult hävitada. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostjad ei ole tõendanud, et mõistlik inimene või hageja äriühinguna, ei oleks saanud kostjatelt, kes olid teise lepingupoole juhatuse liikmed, mingitel selgetel põhjustel kuidagi käenduslepingu täitmist oodata. Asjaolu, et kostjad on käitunud kui inimesed, kes on aktiivselt tegevad äritegevuses ja sealjuures edukad, on tõendatud muuhulgas ka sellega, et hageja on jätkuvalt, ka pärast XXX OÜ pankroti väljakuulutamist, soovinud teha kostjatega ja nendega seotud äriühingutega koostööd (kirjavahetus, I kd, tlk 149-160, 182-196). Kohus ei pea usutavaks, et hageja sõlmiks laenulepingu veendumuses, et kohustuse täitmine teise lepingupoole poolt ei ole väidetavalt millegagi tagatud, kuna kostjate isiklikust varast selleks ei piisanud. Kostjad ei ole väitnud, et 22.10.2008 käenduslepingu sõlmimine oli näilik. Kostjad ei ole ka väitnud, et nad oleksid sõlminud käenduslepingu, andmata endale äriühingute juhtide ja omanikena, kes tegutsesid igapäevaselt majandustegevuses, aru sellest, et käenduslepinguga võetud kohustuste täitmist on neilt võimalik nõuda ning pannud sellega iseennast ja oma pere teadlikult olukorda, mis piiraks ebamõistlikult nende edasist toimetulekut. Kostjad juhtisid ka XXX OÜ-d, kes sõlmis 22.10.2008 laenulepingu ja suutis laenuandjat veenda, et tal on majanduslik võimekus teenindada 1 000 000 euro suurust laenu. Kohus nõustub hagejaga selles, et käenduslepingu sõlmimisega on ka kostjad faktiliselt kinnitanud sama enda majandusliku seisukorra ja võimekuse kohta. Samuti ei ole kostjad 22.10.2008 sõlmitud käenduslepingut siiani tühistanud, mis viitab kuni käesolevas menetluses nõudele vastuvaidlemiseni kostjate nõustumist lepinguga võetud kohustusega. Kohus leiab, et kuna käesolevas menetluses ei ole leidnud kinnitust, et 22.10.2008 käendusleping on vastuolus käenduslepingu seaduses sätestatud eesmärgiga ning et käendajate kahjuks ei ole kõrvale kaldutud VÕS 8.ptk-s sätestatust, siis ei ole käendusleping

2-13-44292 tühine ka VÕS § 142 lg 6 järgi. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et hageja nõude aluseks olev 22.10.2008 käendusleping ei ole tühine ja samuti ei ole tühine käenduslepingu aluseks olev 22.10.2008 laenuleping. Hageja väide, et XXX OÜ ei ole oma 22.10.2008 laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi täitnud, on tõendatud hageja 29.08.2013 e-kirjaga kostjale I, millele kostja I 03.09.2013 e-kirjas vastu ei vaidle. Samuti on nimetatud asjaolu tõendatud sellega, et hageja on esitanud XXX OÜ-le 10.02.2009 laenulepingu ülesütlemisavalduse (I kd tlk 74-75), kostjatele 20.03.2009 nõude käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks (I kd, tlk 76) ja kostjatele 02.02.2010 pankrotihoiatuse (I kd, tlk 80-81). Hageja esitas 22.10.2008 laenulepingust tuleneva nõude XXX OÜ pankrotimenetluses 07.04.2010, kus nõuet tunnustati 12.05.2010 (I kd, tlk 145-147). Hageja on 22.10.2008 laenulepingu üles öelnud 10.02.2009 kirjaga, millele on märgitud XXX OÜ juhatuse liikme XXXkättesaamiskinnitus 23.12.2009. Hageja on kostjatele esitanud 20.03.2009 nõude 22.10.2008 käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks, mis on kostjale I kätte toimetatud 27.03.2009 ja kostjale II kätte toimetatud 28.03.2009. Seega olid kostjad XXX OÜ juhatuse liikmetena teadlikud sellest, et XXX OÜ ei täitnud 22.10.2008 laenulepingust tulenevaid kohustusi ning et hageja on lepingu üles öelnud. VÕS § 195 lg 1 kohaselt, lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kostjad on 14.03.2014 menetlusdokumendis kinnitanud, et XXX OÜ on hageja 10.02.2009 ülesütlemisteate kätte saanud 12.02.2009 ja on nõustunud sellega, et käenduslepingust tulenev kohustus muutus sissenõutavaks 12.02.2009. Ka hageja on ülesütlemisteate esitamisel eeldanud, et XXX OÜ saab hageja teate kätte 12.02.2009. Isegi kui lugeda, et XXX OÜ sai ülesütlemisteate kätte alles 23.12.2009, siis oleks nõude esitamise tähtaeg möödunud 22.12.2012. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-134-13 viitega kohtuasjale nr 3-2-1-12-10 märkinud, et nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist. Kuivõrd võlausaldaja saab käendajate vastu esitada täitmise nõude käenduslepingu alusel, siis tekib käendajal käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt, aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt, nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kohus nõustub kostjatega selles, et hageja nõue OÜ XXX vastu muutus sissenõutavaks 12.02.2009. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-33-09 selgitanud, et nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Samaaegselt põhivõlgniku (OÜ XXX) vastu suunatud nõude aegumise tähtaja algusega algas ka käendajate (kostjad) vastu suunatud nõude aegumistähtaeg. Kohus, tutvunud kostjate taotlusega aegumise kohaldamiseks ja hageja vastuväidetega sellele, asub seisukohale, et kostjate taotlus aegumise kohaldamiseks on põhjendatud ja hagi tuleb aegumise tõttu jätta rahuldamata. Nähtuvalt hagiavaldusest põhineb hageja nõue hageja ja kostjate vahel

22.10.2008 sõlmitud käenduslepingul, millega kostjad kohustusid tagama kõik laenuandja XXXAS nõuded laenusaaja XXX OÜ vastu, mis tulenevad XXX OÜ ja XXXAS vahel 22.10.2008 sõlmitud laenulepingust. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Võttes arvesse, et käesoleval juhul on tegemist laenulepingust tuleneva nõudega, mille puhul algas aegumistähtaeg 12.02.2009, aegus hageja nõue 11.02.2012. Hageja esitas hagi kohtusse 23.09.2013, seega on hageja nõue aegunud ning kostjatel on TsÜS § 142 lg 1 alusel õigus keelduda kohustuse täitmisest. Asjaolul, et hageja esitas 23.09.2013 hagi kohtusse olukorras, kus tal tegelikult kostjate vastu nõuet ei olnud ning ta omandas nõude tagasiloovutamise teel alles 2014 märtsis, ei ole siinjuures tähtsust, sest nõue oli igal juhul enne hagi esitamist aegunud. Hageja on esitanud aegumisega seoses vastuväite, et hagi ei ole aegunud, kuna kostjad on hageja nõuet tunnustanud, mille tulemusena on aegumine katkenud ning uuesti alanud (TsÜS § 158 lg 1). Nõude tunnustamine on toimunud nii otseselt vastava suulise tahteavalduse tegemisega hagejale kui ka tegudega (TsÜS § 158 lg 2), millest selgelt ilmneb kostjate tahe võlga tunnustada. Hageja on seisukohal, et teod, millega kostjad on võlga tunnustanud, on seisnenud selles, et kostjad on oma kohustuse täitmiseks hagejale pakkunud kostjale II kuulunud kinnistut (s.h omandamiseks läbi täitemenetluse), eesmärgiga kooskõlastatult hagejaga korraldada kinnistu arendamine, arendustegevuse tulemist aga omakorda rahuldada hageja nõudeid kostjate vastu. Hageja leiab, et tema poolt esitatud tegude kronoloogiaga, kirjavahetusega ja tunnistaja ütlustega on tõendatud, et perioodil 16.09.2009-01.09.2011 on kostjad oma tegudega (TsÜS § 158 lg 2) tunnustanud oma kohustusi, mis käenduslepingust tulenevad; et niisuguseid tegusid on olnud suuremal hulgal ning iga tegu eraldi on hinnatav kohustuse tunnustamisena. Samuti on kostjate ja hageja vahel on olnud sisuliselt pidev kommunikatsioon, mille sisuks ongi olnud see, et kostjad tunnustavad oma käenduslepingust tulenevaid kohustusi ning loodavad need kokkuleppel hagejaga täita. Lisaks eeltoodud dokumentaalsetest tõenditest järelduvale nõude tunnustamisele on kostjad hageja väitel nõuet tunnustanud ka mitmetes isiklikes vestlustes XXX . Seega ei ole hageja hinnangul esitatud nõue aegunud TsÜS § 167 alusel tulenevalt asjaolust, et poolte vahel olid käimas läbirääkimised. TsÜS § 167 lg 1 kohaselt peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. TsÜS § 167 lg 2 kohaselt on aegumine peatunud õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. Kohus on seisukohal, et nähtuvalt esitatud tõenditest on hageja ja kostja aktiivselt suhelnud seoses Harjumaal XXX vallas Lubja külas asuva XXX kinnistuga (kinnistusregistriosa nr XXX), millele seatud hüpoteegi oli OÜ

2-13-44292 XXX 16.09.2009 sõlmitud lepinguga loovutanud hagejale ja hüpoteek hakkas tagama hageja nõudeid XXX OÜ vastu. Kohtu hinnangul ei tulene nimetatud hüpoteegi loovutamisest, et käendajad oleksid asunud korraldama oma käenduskohustuse täitmist, vaid lepingus on sõnaselgelt kokku lepitud OÜ XXX ja hageja vahelises tehingus. Samuti ei tulene hilisemast XXX kinnistu hageja juhatuse liikmete poolt järjestikku väidetavalt hageja käsundi alusel enda nimele omandamisest ja kinnistu arendustegevuse käigus toimunud hageja ja kostjate vahelistest vestlustest ja kirjavahetusest, et kostjad oleksid sõnaselgelt tunnustanud 22.10.2008 sõlmitud käenduslepingust tulenevat hageja nõuet kostjate vastu, samuti ei arutleta poolte kirjavahetuses kostjate võimaliku käenduskohustuse täitmise üle. Hageja poolt 25.02.2014 esitatud menetlusdokumendis kirjeldatud tegevused ja hageja poolt esitatud kirjavahetus võimaldavad üheselt järeldada, et hageja ja kostjate vahel oli aktiivne, mitmekülgne ja osaliselt ka usalduslik äritegevus, mis võimaldas teha koostööd suurprojektidega ja erinevate partneritega. Kohtule esitatud e-kirjavahetuses nimetatakse küll ka nime SLP, kuid ainult sellest ei saa kohtu hinnangul tuletada või üheselt järeldada, et kostjad oleksid arutanud just käenduslepingust tuleneva kohustuse üle. Kostjad on endiselt XXX OÜ (pankrotis) juhatuse liikmed, mistõttu on nende poolt XXX OÜ (pankrotis) ja hageja vaheliste õigussuhete vastu huvi tundmine täiesti põhjendatud ja usutav. Kohus on seisukohal, et poolte kõikvõimalikku kirjavahetust, mis eelneb hagiavalduse esitamisele, ei saa käsitleda aegumist peatavate läbirääkimistena TsÜS § 167 lg 1 või 2 mõttes. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-25-13 p-s 12 asunud seisukohale, et TsÜS § 167 lg 1 järgi peatub aegumistähtaeg eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ning soovivad leida kokkuleppel lahendust. Samuti on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-10-11 p-s 10 märkinud, et läbirääkimisteks saab pidada poolte arvamuste vahetamist nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle, kui pooled on nõus üksteisega suhtlema ning peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Kohus leiab, et antud juhul ei nähtu hageja ja kostjate vahetatud kirjadest, et tegemist oleks olukorraga, kus pooled täpsustaksid käenduslepingu täitmise aluseks olevaid asjaolusid või prooviksid leida kokkuleppel lahendust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-44-11 (p 36) asunud seisukohale, et aegumine ei peatu, kui kostja selgelt läbirääkimistest keeldub või pretensioonile ei reageeri. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostjad oleksid hageja 20.03.2009 nõudele reageerinud. Seega asub kohus ka seda arvestades seisukohale, et antud juhul ei ole hageja käenduslepingust tulenev nõue TsÜS § 167 lg 1 või lg 2 alusel peatunud. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et XXX projektiga tegelemine tähendas 22.10.2008 käeanduslepingust tuleneva käendusnõude tunnustamist kostjate poolt. Seega ei ole XXX kinnistu eelmärkega ja XXX valla lasteaed/kooliga seonduvad tegevused ja vestlused kolmandate isikutega, mida avaldas kostja I 03.11.2014 kohtuistungil, asja lahendamisel olulised ning kohus ei pea põhjendatuks asja arutamise uuendamist TsMS § 437 p 1 alusel seetõttu, et hageja väitel ei ole ta saanud kostja väidete kohta oma sisulist seisukohta ja tõendeid esitada. Kohus on seisukohal, et hirmutunnet ja selle tugevust tajub iga inimene erinevates olukordades isemoodi, mistõttu peab kohus võimalikuks, et kostja I tõepoolest tundis ärikohtumisel ja läbirääkimisel

hirmu, eriti kui see võis toimuda tema kodu juures ja mitte temale tavapäraste äripartneritega. Seega ei pea kohus põhjendatuks hageja väidet, et kostja I on andnud vande all teadvalt vale seletuse. Samas ei ole kostja I pidanud tema poolt kohtuistungil avaldatud, temale väidetavalt tehtud tapmisähvardust, piisavalt tõeliseks ja usutavaks, kuna ta ei pöördunud ähvardamise osas politseisse ja ei avaldanud ka kohtuistungil selleks vähimatki soovi. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas menetluses tegemist TsMS § 45 lg 6 sätestatud olukorraga, milles kohus peaks edastama kuriteoteate prokuratuurile või politseile. Kohus leiab, et kostja I poolt kohtuistungil avaldatu puhul on tegemist olukorraga, mida kostja I tajus ja mäletab tema poolt kirjeldatud viisil ning kostja I ülekuulamisel ei ilmnenud kohtus kuriteo tunnuseid. Kohtus ei ole käesolevas menetluses viibinud peale menetlusosaliste ja nende esindajate ning tunnistaja muid isikuid, kelle käitumisele oleks kohtul võimalik TsMS § 45 lg 6 alusel hinnangut anda. Võttes arvesse, et hageja esitatud nõue aegus 11.02.2012, kuid hagi on esitatud 23.09.2013, jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt, menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. /digitaalselt allkirjastatud/

Raivo Einula

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.