GARAAŽIÜHISTU LAINE-2 hagi PP vastu alusetult saadu tagastamiseks ning PP vastuhagi
GARAAŽIÜHISTU
LAINE-2
vastu hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 7.02.2014 määrus menetluskulude kindlaksmääramiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
GARAAŽIÜHISTU LAINE-2 määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja GARAAŽIÜHISTU LAINE-2 (rk 80032238, asukoht Laine 19, Tallinn), seaduslik esindaja Vladimir Kuznetsov Kostja PP (ik XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX XXX XX-XX XXXXX XXXXXXX), lepinguline esindaja Marko Woronowicz
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 7.02.2014 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
3.Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohus rahuldas 2.10.2012 otsusega osaliselt GARAAŽIÜHISTU LAINE-2 (hageja) hagi PP (kostja) vastu alusetult saadu tagastamiseks ning jättis kostja vastuhagi hageja vastu hüvitise saamiseks rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus 64,5% ulatuses kostja
kanda ja 35,5% ulatuses hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9.05.2013 otsusega maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonimenetluse kulud kummagi poole enda kanda. Riigikohus keeldus 27.11.2013 määrustega poolte kassatsioonkaebusi menetlusse võtmast ja jättis kassatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu 2.10.2012 ja ringkonnakohtu 9.05.2013 otsused jõustusid 27.11.2013.
2.9.12.2013 esitas hageja avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks, milles palus kostjalt välja mõista 1566 eurot 47 senti. 13.12.2013 kohustas maakohus hagejat esitama menetluskulude suurust tõendavad dokumendid 7 päeva jooksul. Hageja sai maakohtu 13.12.2013 kirja kätte 10.01.2014. 15.01.2014 esitas hageja maakohtule taotluse, milles palus lubada esitada menetluskulude suurust tõendavad dokumendid 30.01.2014. Maakohus jättis 15.01.2014 hageja taotluse rahuldamata sisuliste põhistuste puudumise tõttu ja kohustas hagejat esitama õigusabikulude arved 7 päeva jooksul. Hageja sai maakohtu 15.01.2014 kirja kätte 13.02.2014. 17.01.2014 saatis hageja maakohtule B. Oltjeri kinnituse ja vastavalt kostjaga sõlmitud lepingule FIE V. Kuznetsovi avalduse töö eest tasumise kohta. Hageja märkis, et ta ei suuda J-E. Aulelt arvet kätte saada, kuna tema telefon ei vasta, kuid J-E. Aule võib hiljem esitada hagejale nõude menetluskulu 1100 euro tasumise kohta.
3.27.12.2013 esitas kostja avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Maakohtu määrus
4.7.02.2014 määrusega rahuldas maakohus hageja ja kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldused osaliselt ning mõistis menetlusliku tasaarvestuse tulemusena hagejalt kostja kasuks välja 311 eurot 85 senti. Vahepealne menetluse käik
5.17.02.2014 esitas kostja 7.02.2014 määrusele määruskaebuse, millele kohus palus hagejal vastata.
6.20.02.2014 esitas hageja maakohtule menetlusdokumendi koos arvetega. 27.02.2014 tagastas kohus hagejale esitatud dokumendid põhjendusel, et kohus on 7.02.2014 määrusega menetluskulude rahalise suuruse juba kindlaks määranud.
7.3.03.2014 sai hageja maakohtu 7.02.2014 määruse kätte, vastas kostja määruskaebusele ning esitas mh taotluse täiendada maakohtu 7.02.2014 määrust, kuna kohus ei ole arvestanud kõiki hageja menetluskulusid, sh hageja poolt 20.02.2014 esitatud dokumente.
8.6.03.2014 määrusega jättis maakohus hageja 3.03.2014 taotluse maakohtu 7.02.2014 määruse täiendamiseks rahuldamata, kuna hageja taotluse rahuldamiseks puudus õiguslik alus. Maakohus märkis, et 6.03.2014 määrus ei ole edasikaevatav. Hageja määruskaebus
9.14.03.2014 esitas hageja maakohtu 7.02.2014 määrusele määruskaebuse, milles palus maakohtu 7.02.2014 määruse tühistada ja tagastada tsiviilasi maakohtule määruse täiendamiseks. Maakohus rikkus TsMS § 177 lg-t 3. Hageja leidis, et määrus ei ole erapooletu ja ignoreerib 20.02.2014 maakohtule esitatud õigusabikulude arveid reaalsete menetluskulude kohta. Maakohus ei ole arutanud hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust ning on ekslikult leidnud, et seaduslik esindaja ei saa äriühingut kohtumenetluses esindada lepingulise esindajana. Kostja menetluskulude suurus ja nende kandmine ei ole põhjendatud ega tõendatud.
Vahepealne menetluse käik
10.11.04.2014 määrusega jättis Tallinna Ringkonnakohus maakohtu 7.02.2014 määruse muutmata ja kostja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu 11.04.2014 määrus jõustus 27.05.2014.
11.30.06.2014 sai kostja hageja 14.03.2014 määruskaebuse kätte ning 9.07.2014 esitatud vastuses palus jätta hageja määruskaebuse rahuldamata.
12.Maakohus võttis 14.03.2014 määruskaebuse menetlusse ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
13.13.08.2014 esitas hageja ringkonnakohtule menetlusdokumendi, milles palus maakohtu 7.02.2014 ja 6.03.2014 määrused tühistada ning tagastada hageja seaduslikule esindajale enammakstud riigilõiv 25 eurot. Ringkonnakohtu seisukoht
14.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hageja määruskaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu 7.02.2014 määruse tühistamiseks. Kostja määruskaebus maakohtu 7.02.2014 määruse peale on ringkonnakohtu 11.04.2014 määrusega lahendatud. Kuna maakohus jättis hageja 14.03.2014 määruskaebuse ringkonnakohtule õigeaegselt edastamata, vaatab ringkonnakohus läbi üksnes hageja määruskaebuse. Kuigi reeglina ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustik kõrgema astme kohtule õigust kontrollida alama astme kohtu lahendit mõlema poole kaebuse alusel erineval ajal ja teha selle kohta mitu lahendit (vt Riigikohtu 20.01.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-13, p 13), siis arvestades tsiviilasja materjale ja menetluse pikka aega on praegusel juhul mõistlik vaadata poolte kaebused läbi erineval ajal. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu määruse muutmata, hageja määruskaebuse rahuldamata ning TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid üle. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esitas 20.02.2014 lisadokumendid hilinenult. Maakohus kohustas 13.12.2013 kirjaga hagejat esitama kohtule 7 päeva jooksul alates pöördumise kättesaamisest õigusabi arved (kd IV tl 58). Hageja sai 13.12.2013 kirja kätte 10.01.2014 (kd IV tl 87) ning esitas 15.01.2014 kohtule taotluse lubada esitada õigusabikulude arved 30.01.2014 (kd IV tl 88). Maakohus saatis 15.01.2014 hagejale menetlustähtaja pikendamise taotluse rahuldamata jätmise kohta kirja, milles kohustas mh hagejat esitama õigusabikulude arved 7 päeva jooksul (kd IV tl 89). TsMS § 306 lg-st 5 tulenevalt ei pidanud kohus menetlusosalisele 15.01.2014 kirja kätte toimetama. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et hageja ei esitanud maakohtule menetluskulude suurust tõendavaid dokumente ka enda poolt taotletud täiendavaks tähtajaks 30.01.2014, on 20.02.2014 dokumendid esitatud hilinemisega. Hageja väide, et maakohus rikkus TsMS § 177 lg-t 3, kuna vaidlustatav määrus ignoreerib 20.02.2014 maakohtule esitatud õigusabikulude arveid reaalsete menetluskulude kohta, on ebaõige. TsMS § 177 lg 3 kohaselt võib menetlusosaline nõuda kohtult menetluskulude kohta tehtud määruse täiendamist, kui kohus ei võtnud seisukohta kõigi esitatud kulude suhtes ja täiendamist võib nõuda kümne päeva jooksul, alates määruse kättetoimetamisest. Seega võimaldab TsMS § 177 lg 3 menetluskulude kohta tehtud määrust täiendada üksnes nende kulude osas, mis on menetluskulude nimekirjas kohtule esitatud ja mille kohta pole kohus menetluskulude kindlaksmääramise määruses seisukohta võtnud. Antud juhul on 7.02.2014
määruses käsitletud kõiki hageja menetluskulude nimekirjas tähtaegselt esitatud kulusid ja maakohus on õigesti jätnud rahuldamata hageja avalduse täiendada 7.02.2014 määrust. Seonduvalt hageja väidetega, et maakohus ei arutanud hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust ning kostja menetluskulude suurus ja nende kandmine ei ole põhjendatud ega tõendatud, märgib ringkonnakohus, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Diskretsioonipiiride ületamist maakohtule käesoleval juhul ette heita ei saa. Menetlusosalisel on õigus valida ise endale lepinguline esindaja ja lepingulise esindaja kulude teiselt poolelt väljamõistmisel tuleb lähtuda konkreetsest esindussuhtest ja tekkinud kuludest. Maakohus on hageja menetluskulude nimekirja ja selles näidatud kulude koosseisu piisava põhjalikkusega analüüsinud ja määruskaebus ei sisalda põhjendusi, mille alusel oleks võimalik otsustada kulude põhjendatuse ja vajalikkuse üle maakohtust erinevalt. Kostja menetluskulude suuruse ja kandmise kohta on ringkonnakohus hinnangu andnud juba 11.04.2014 määruses, mida hageja ei ole vaidlustanud. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu hinnanguga, et hageja esindaja V. Kuznetsovi kulusid ei saaks üldse arvestada hageja lepingulise esindaja kuluna põhjusel, et V. Kuznetsov on hageja seaduslik esindaja. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulusid ei saa pidada põhjendamatuks üksnes seetõttu, et lepinguline esindaja on samal ajal ka menetlusosalise seaduslik esindaja ning sama isik esindas menetlusosalist nii seadusliku esindajana kui ka lepingulise esindajana. Sellises olukorras tuleb menetluskulusid välja mõistes hinnata, millises ulatuses olid õigusabikulud lepingulise esindaja osavõtu tõttu kohtumenetlusest TsMS § 175 lg 1 kohaselt põhjendatud ja vajalikud (vt Riigikohtu 18.06.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-14, p 14). Siiski ei anna eeltoodu praeguses asjas alust kaevatava määruse tühistamiseks. Lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, võib eelkõige olla õigusteenuse osutamise kulu. Toimiku materjalidest nähtuvalt on hageja esindaja V. Kuznetsov esitanud maakohtule peamiselt asjasse puutumatuid ja korduvaid avaldusi, mida kinnitab ka maakohtu 7.06.2012 määrus, millega keelati hageja esindajal V. Kuznetsovil avalduste ja taotluste esitamine kohtule käesolevas tsiviilasjas. Selliste hageja kulude käsitlemine kostjalt väljamõistetavate menetluskuludena ei ole põhjendatud. 13.08.2014 esitatud enammakstud riigilõivu 25 eurot tagastamise avalduse osas selgitab ringkonnakohus, et vastava taotluse saab menetlusosaline TsMS §-s 150 sätestatud aluste olemasolul esitada kohtule, kus tehtud menetlustoimingult on riigilõiv tasutud. Seega jääb hageja taotlus riigilõivu tagastamiseks tähelepanuta. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.