Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. november 2014, Tartu
Tsiviilasja number
2-14-542
Tsiviilasi
OÜ Spitak Krunk hagi OÜ Viru Rand vastu võlgnevuse väljamõistmiseks ja OÜ Viru Rand vastuhagi OÜ Spitak Krunk vastu laenutehingu tühisuse tuvastamiseks
Tsiviilasja hind
92 318,75 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 16. mai 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Viru Rand apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja/vastuhagi hageja): OÜ Viru Rand (rk: 10380469), esindaja Avo Viiol Vastustaja (hageja/vastuhagi kostja): OÜ Spitak Krunk (rk: 11436373), esindaja Tiina Kullamä
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 16. mai 2014 otsus OÜ-lt Viru Rand OÜ Spitak Krunk kasuks väljamõistetud intressi suuruse osas ning teha selles osas uus otsus, millega mõista OÜ-lt Viru Rand OÜ Spitak Krunk kasuks välja intress 2312,50 eurot.
2.1.Rahuldada OÜ Spitak Krunk hagi ning välja mõista OÜ-lt Viru Rand OÜ Spitak Krunk kasuks põhinõude katteks 45 000 (nelikümmend viis tuhat) eurot, intressi katteks 2312 (kaks tuhat kolmsada kaksteist) eurot 50 senti ja viivise katteks ajavahemiku eest 01.10.2013 kuni 19.04.2014 45 000 (nelikümmend viis tuhat) eurot, kokku 92 312 (üheksakümmend kaks tuhat kolmsada kaksteist) eurot 50 senti.
2.2.Jätta OÜ Viru Rand vastuhagi laenulepingu tühisuse tuvastamiseks rahuldamata.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus OÜ Viru Rand kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Spitak Krunk (edaspidi hageja) esitas 07.01.2014 maakohtule OÜ Viru Rand (edaspidi kostja) vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõlg 45 000 eurot, intress perioodi 25.09.2012 kuni 30.09.2013 eest 2318,75 eurot, viivis perioodi 01.10.2013 kuni 06.01.2014 eest 21 825 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis alates 07.01.2014 kuni 19.04.2014. a 23 175 eurot või juhul kui kostja tasub põhinõude varem kui 19.04.2014, siis viivis kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt andis hageja kostjale laenu 45 000 eurot tähtajaga 30.09.2013. Laen kanti kostjale üle 25.09.2012 kahes osas: 25 000 eurot ja 20 000 eurot. Laenuleping vormistati kirjalikult 01.11.2012. Laenulepingu p-s 1.2 leppisid pooled kokku, et laenu kasutamise eest maksab kostja hagejale 5% aastaintressi, mida arvestatakse alates laenu väljastamise päevast ja tasutakse laenu tagastamisel. Intress perioodi 25.09.2012 kuni 30.09.2013, s.o 371 päeva eest moodustab (45 000×5%:360×371) 2318,78 eurot. Kostja laenu ei tagastanud. Hageja saatis 31.10.2013 kostjale meeldetuletuse, paludes laenu ja intressi tasuda hiljemalt 20.11.2013. Kostja meeldetuletusele ei reageerinud. 05.12.2013 saatis hageja kostjale teate, et pöördub kohtusse, kui kostja ei tasu laenu ja intressi 23.12.2013. Kostja vastas 19.12.2013, et ei ole 01.11.2012 lepingu alusel laenu võtnud ning hageja nõue on alusetu. Lepingu p 4 järgi on hagejal õigus nõuda hüvitist 0,5% tagastamata laenusummast iga viivitatud päeva eest.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, väites, et poolte vahel puudub laenusuhe. Tegemist on näiliku tehinguga. Kuigi hageja 25.09.2012 ülekannete selgituseks on märgitud laen vastavalt lepingule, oli ülekannete tegelik sisu kostja ainuosaniku Sadat Azimovi raha ülekandmine kostjale. Ülekantud raha ei kuulunud hagejale, vaid selle raha andis hageja juhatuse liikmele Slavik Zahharjanile S. Azimov (S. Zahharjan oli S. Azimovi usaldusisik Eestis). 01.11.2012 leping ei ole sõlmitud 25.09.2012 ülekannete kohta. Lepingus ei ole viidet ülekantud summadele ja ülekandmise kuupäevale. Leping sõlmiti silmas pidades hageja poolt tulevikus
tehtavaid ülekandeid. Kuna kostja ei ole hagejalt laenu võtnud, puudub hagejal alus ka intressi ja viivise nõudmiseks.
3.OÜ Viru Rand esitas 11.03.2014 maakohtule OÜ Spitak Krunk vastu vastuhagi, milles palus tuvastada hageja poolt kostjale 25.09.2012 tehtud rahaülekannetega seotud laenutehingu tühisus. Vastuhagiavalduse kohaselt ei ole kostja teinud tahteavaldust laenu võtmiseks ning 25.09.2012 rahaülekannete puhul ei ole tegemist hageja ja kostja vahelise laenutehinguga, vaid tegemist on näiliku tehinguga. Kostja teadis, et hageja poolt 25.09.2012 tehtud ülekanded on kostja osaniku panus kostja tegevuseks, mis hiljem vormistatakse omaniku laenuna kostjale.
4.Hageja kostja vastuhagi ei tunnistanud, väites, et kostja küsis hagejalt laenu, sest vajas raha palkade maksmiseks. Kostja rahavajadust tõendab kostja 2012. a majandusaasta aruanne ning samuti asjaolu, et kostjal on Maksu- ja Tolliametiga sõlmitud maksude ajatamise maksegraafik.
MAAKOHTU LAHEND
5.Viru Maakohus rahuldas 16. mai 2014 otsusega OÜ Spitak Krunk hagi ning mõistis välja OÜ-lt Viru Rand OÜ Spitak Krunk kasuks 69 143,75 eurot, millest 45 000 eurot on põhinõue, 2318,75 eurot intress ja 21 825 eurot viivis ajavahemiku 1. oktoobrist 2013 kuni
6.jaanuarini 2014 eest, ning viivise alates 7. jaanuarist 2014 (hagi esitamisest) kuni
19.aprillini 2014 summas 23 175 eurot. OÜ Viru Rand vastuhagi laenutehingu tühisuse tuvastamiseks jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel OÜ Viru Rand kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kuulas kohus rahaülekannete ja lepingu sõlmimise asjaolude väljaselgitamiseks poolte seaduslikud esindajad 23.04.2014 kohtuistungil ära vande all. Poolte seaduslike esindajate vande all antud ütlused on teineteisele risti vasturääkivad. 12.03.2014 kohtuistungil kuulas kohus tunnistajana üle kostja ainuosaniku S. Azimovi. Laenulepingu regulatsioon ei sätesta kohustuslikku kirjalikku vormi. Seega piisab laenulepingu sõlmimiseks vastastikustest tahteavaldustest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 67-69, võlaõigusseaduse (VÕS) § 9). Hageja on maksekorraldustega (selgituses „laen vastavalt lepingule“) tõendanud, et laenusumma 45 000 eurot on kostjale üle kantud. Kostja on 45 000 eurot kätte saanud, kuid ei ole raha tagastanud. Iseenesest on õige kostja väide, et hageja esitatud kostja 2012. a majandusaasta aruanne ei tõenda laenutehingu tegemist ja laenulepingu sõlmimist. Kostja laenuvajadust ei olnud aga hagejal vaja tõendada, sest laenuvajaduse puudumisele tugines kostja. Hagejal tuli tõendada ainult laenusuhte olemasolu ja laenu ülekannet. Eksitav on kostja väide kohtukõnes, et hageja kandis 25.09.2012 kostjale üle 45 000 eurot, kuid seejuures on kostja teinud 20 000 euro tagasikande. Kirjalike tõenditega on tõendatud, et hageja kandis 21.06.2012 kostja arvelduskontole 10 000 eurot selgitusega „ettemaksuarve 123520“ ja 19.07.2012. a 10 000 eurot selgitusega „ettemaksuarve 123520“ väidetavalt kaupade soetamiseks, kuid tegelikkuses kaupu ei soetatud. Kostja tagastas 25.09.2012 hageja arveldusarvele 20 000 eurot selgitusega „Ettemaksu tagastus 21.06.2012 ja 19.07.2012“. Seega 25.09.2012 kostja poolt tagastatud 20 000 eurot ei ole laenuna üle kantud 45 000 euro osaline tagasimakse, vaid 21.06.2012 ja 19.07.2012 üle kantud 20 000 euro tagastamine, mis ühtib ka S. Zahharjani vande all antud ütlustega, et enne laenu andmist 25.09.2012 nõuti varem üle kantud summade tagastamist. Kostja väited omaniku laenu kohta ei ole eluliselt usutavad ja kostja seisukohad on vastuolulised. S. Azimovil puudus vajadus osaniku sissemakse tegemiseks teise äriühingu (hageja) kaudu. Arvestades kostja juhatuse liikme Igor Solomkini selgitusi, et kostjal polnud septembris 2012 vaja laenu võtta, majanduslik olukord oli sedavõrd hea, et lisavahendite
vajadust polnud, siis järelikult puudus vajadus ka osaniku sissemakse järele ning tulevikku suunatud laenulepingu sõlmimiseks. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et 01.11.2012 sõlmitud lepingut ei saa seostada 25.09.2012 ülekannetega, sest lepingus ei ole viidet ülekantud summadele ja kuupäevadele. Lepingu p 1.1 kohaselt annab laenuandja laenu summas 45 000 eurot tähtajaga 30.09.2013. Laenusumma ühtib 25.09.2012 hageja poolt ülekantuga. Kuivõrd laenulepingu sõlmimine ei eelda kindla vorminõude järgimist, ei keela ükski säte varem suuliselt saavutatud kokkulepet hiljem kirjalikult vormistada. VÕS § 396 lg 2 kohaselt võivad pooled mis tahes võlasuhte, mille sisuks on rahasumma üleandmine, kujundada ümber laenuks. Võlakohustuse ümberkujundamise kokkulepe omab sisuliselt (deklaratiivse) võlatunnistuse tähendust – kokkuleppe tulemusena tekib uus kohustus, mille täitmist saab võlausaldaja nõuda ning mille osas on tõendamiskoormus ümber pööratud, st kohustatud isik peab vaidluse korral tõendama, et kohustust tegelikkuses ei eksisteeri. Kuna hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis pidi kostja tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada ning kostjal kohustust seda tagasi anda (3-2-1-11-08). Seda kostja tõendanud ei ole, vastupidi, kostja nõustus 23.04.2014 istungil, et 45 000 eurot tuleks hagejale tagastada. Näiliku tehingu puhul on määrava tähendusega poolte tahe, mida tegelikult sooviti. Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal (3-2-1-137-09, p 11). Kohus oli seisukohal, et kostja (vastuhagi hageja) ei ole tõendanud 25.09.2012 laenutehingu näilikkust. Kostjal tulnuks tõendada seda, et poolte tahe lepingu sõlmimisel ei olnud suunatud laenulepingus märgitud tagajärgede esilekutsumisele. Kostja seadusliku esindaja I. Solomkini ütlused, et S. Zahharjan kinnitas detsembris 2012 Narva restoranis Salvodor, et raha ei ole ei tema ega firma oma, ning S. Azimovi ütlused, et S. Zahharjan kinnitas restoranis, et kandis üle S. Azimovi raha, ei viita 25.09.2012 laenutehingu näilikkusele ega lükka ümber tõendeid, millest tuleneb, et 45 000 eurot kanti 25.09.2012 kostjale üle laenuna ja vormistati 01.11.2012 laenulepinguna. Eeltoodud põhjendustel leidis kohus, et poolte vahel oli laenusuhe. 01.11.2012 lepingu p 1.2 järgi pidi kostja maksma hagejale intressi 5% aastas. Lepingu p 5.1 kohaselt ühe päeva intress arvestati jagades aastase protsendimäära 360 päevaga. Intressi tasumise kohustus oli 25.09.2012 (laenu saamine) kuni 30.09.2013 (laenu tagastamise tähtaeg), s.o 371 päeva. Intress moodustab (45 000×5%:360×371) 2318,78 eurot. Lepingu p 4 järgi juhul, kui laenusaaja pole tagastanud laenu määratud tähtajaks, on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist 0,5% tagastamata laenusummast iga tagastamisega viivitatud päeva eest. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist kuni hagi esitamiseni, s.o alates 01.10.2013 kuni 06.01.2014, 97 päeva eest. Sissenõutavaks muutunud viivis moodustab (45 000×0,5%=225 eurot päevas; 225×97) 21 825 eurot. Lisaks nõuab hageja TsMS 367 alusel tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist kuni põhinõude suuruseni, alates 07.01.2014, s.o hagi esitamisest, kuni 19.04.2014 ehk ajani mil kogu viivise nõue ei ületa põhinõuet.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.OÜ Viru Rand esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 16. mai 2014 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada OÜ Viru Rand vastuhagi ja tuvastada OÜ Spitak Krunk poolt OÜ-le Viru Rand 25.09.2012 tehtud rahaülekannetega seotud laenutehingu tühisus ning jätta OÜ Spitak Krunk hagi rahuldamata. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on olenemata tehingu näilikkusest tehing tühine, kuivõrd apellant ei ole teinud tahteavaldust laenutehinguks. Kohus jättis apellandi selle väite tähelepanuta, rikkudes TsMS § 442 lg-t 8. Apellandi nimel sai laenutehinguks tahteavaldust teha juhatuse liige või selleks volitatud isik
(äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 1; § 181 lg 1). Apellandi juhatuse liikmeteks olid kuni 31.10.2012 Airi Lill ja Raivo Paiste. Tõenditest nähtuvalt puudus vastustaja juhatuse liikmel S. Zahharjanil 25.09.2014 rahaülekannete tegemise ajal kontakt apellandi juhatuse liikmetega. S. Zahharjani 23.04.2014 kohtuistungil vande all antud ütluste järgi oli 25.09.2012 ülekannete puhul raha küsijaks S. Azimov ja S. Azimoviga oli suuline laenuleping. Eeldades nende väidete õigsust, ei olnud laenutehingut vastustaja ja apellandi vahel. S. Azimovi tunnistajana antud ütluste järgi puuduvad tal rahalised suhted vastustajaga, ta ei ole apellandi jaoks laenu küsinud ning ei ole sõlminud S. Zahharjaniga kokkulepet laenu võtmiseks apellandile, samuti ei ole tema teada apellant laenu võtnud. S. Azimov on apellandi suhtes kolmandaks isikuks, kellel puudub õigus teha tehinguid apellandi nimel. Asja materjalidest ei ilmne, et S. Azimovil oleks olnud volitus apellandi nimel tehingute tegemiseks. Samuti ei ole S. Azimov käitunud selliselt, mis annaks alust arvata, et ta esindab apellanti. S. Azimovi ütluste järgi, mida kinnitavad S. Zahharjani vande all antud seletused, olid tal rahalised suhted isiklikult S. Zahharjaniga. Ülekannete puhul käsutas ta temale isiklikult kuuluvat raha, mis ta oli andnud S. Zahharjani kätte; 2) oli vastustaja rahaülekanne näilik tehing. Tehingu tegelikuks sisuks oli S. Azimovi raha ülekandmine S. Zahharjani poolt, mida ta oleks pidanud tegema isiklikult, kuid tegi oma firma kaudu. Apellant tõendas näiliku tehingu asjaolusid tunnistaja ja apellandi seadusliku esindaja vande all antud ütlustega, samuti muude tõenditega (kohtukõne p 2.2). Apellant soovis tõendada tehingu näilikkust tunnistaja I.N. ütlustega, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata. Apellandi ja vastustaja vahel toimunud eelnev näilik tehing, mida mõlemad pooled tunnistavad näiliku tehinguna, tõendab samuti 25.09.2012 rahaülekannetega seotud tehingu näilikkust (vastuhagi p 3.2.3). Kohus hindas tehingu näilikkuse asjaoludena vaid apellandi seadusliku esindaja I. Solomkini vande all antud seletusi ja tunnistaja S. Azimovi ütluseid, jättes muud tõendid hindamata ning varjatava tehingu asjaolud välja selgitamata. Kohus märkis õigesti, et tehingu näilikkuse tuvastamise puhul tuleb tuvastada (tõendada) poolte tahte puudumine näiliku lepingu (laenulepingu) õiguslike tagajärgede esilekutsumiseks. Apellant on seda teinud. TsÜS §-st 89 tulenevalt tuleb näiliku tehingu puhul tuvastada ka asjaolu, kas pooled on teinud varjatud tehingu. Apellant on esitanud tõendeid selle kohta, et tegelik tehing oli S. Azimovi poolt S. Zahharjanile antud isikliku raha ülekandmine; 3) ei saa 01.11.2012 krediidilepingut pidada väidetava eelneva laenukokkuleppe deklaratiivseks võlatunnistuseks. Apellant sõlmis krediidilepingu tulevikus laekuvate ülekannete puhuks. 01.11.2012 krediidilepingul ei ole seost 25.09.2012 ülekannetega. Krediidilepingus ei ole mingit viidet, millega pooled tunnistavad lepingu kehtivaks eelnevalt üle kantud summade kohta. Deklaratiivne võlatunnistus sõltub selle aluseks olevast võlasuhtest (3-2-1-22-09). VÕS § 397 lg 2 kohaldamisel tuleb tuvastada, millised olid algsed laenutehingu tingimused. S. Azimovi ja I. Solomkini ütluste järgi ei ole nad laenutehingut teinud, mistõttu ei ole nende ütlustes ka tehingu tingimusi. S. Zahharjani ütlustest ei ilmne üheselt, milles ta enne 25.09.2012 ülekandeid kokku leppis. 12.03.2014 kohtuistungil vastas S. Zahharjan „Tähtaja ja intressi me leppisime kokku hiljem, kui tegime kirjalikult.” S. Zahharjani 23.04.2013 vande alla antud ütluste järgi: „Oli ainult tingimus, et raha õigel ajal tagasi. Viivis 0,02 protsenti. Kui laenutähtaeg üle läheb, siis tuleb viivis peale. Azimov lubas kahe kolme kuu pärast tagasi maksta. Maksimaalselt aasta jooksul.” Need tingimused ei vasta krediidilepingu tingimustele. Puudub intress (lepingus 5%), viivis on 0,02% (lepingus 0,5%), laenu tähtaeg on lahtine, 2 kuud kuni aasta (lepingus 30.09.2013). Kokku langeb vaid summa (45 000 eurot). Summa kokkulangevus ei anna alust pidada krediidilepingut deklaratiivseks võlatunnistuseks; 4) puudub vastustajal alus intressi ja viivise nõudmiseks 01.11.2012 lepingu alusel, kuna selle lepingu alusel ei ole apellant vastustajalt krediiti küsinud, rahaülekandeid ei ole toimunud ning vastavalt ei kohaldu ka muud lepingutingimused;
5) on kohtu intressiarvutuses viga. Perioodil 25.09.2012 kuni 30.09.2013 ei ole mitte 371 päeva, vaid 369 päeva. Kohus on kohaldanud viivist määras, mis on ebamõistlikult suur. Arvestades kohtu poolt tõendatuks peetud asjaolusid, ei tohiks viivis ületada 0,02% põhisummast, s.o 2043 eurot; 6) on vastustaja käitunud heade kommete vastaselt ja esitanud nõuded pahatahtlikult lepingu alusel, mida tegelikult ei ole täidetud. Riigikohus on leidnud (3-2-1-20-12), et kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt.
7.OÜ Spitak Krunk vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) võib isik tehinguvabadusest tulenevalt teha tahteavalduse mistahes viisil, oluline on, et tema tahe oleks teistele äratuntavalt väljendatud. Laenulepingu sõlmimiseks tegi tahteavalduse ja sõlmis suulise lepingu apellandi ainuosanik S. Azimov. ÄS § 148 lg 5 järgi annab osa osanikule õiguse osaleda osaühingu juhtimises ning kasumi ja osaühingu lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses ja põhikirjas ettenähtud õigused. ÄS § 168 lg 2 kohaselt võivad osanikud võtta vastu otsuseid ka juhatuse ja nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes. Sellisel juhul vastutavad osanikud nagu juhatuse või nõukogu liikmed. TsÜS § 116 lg 2 järgi, kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandusvõi kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. S. Azimov kinnitas oma tegude ja käitumisega, et teeb laenutehingu apellandi nimel. S. Azimovi palvel kandis vastustaja kahel korral (21.06.2012 ja 19.07.2012) üle 10 000 eurot. Järgmise summa, 45 000 euro laenamisel leppisid S. Azimov ja vastustaja kokku, et kõigepealt tagastatakse 20 000 euro suurune laen ning seejärel vastustaja laenab apellandile 45 000 eurot. Nii apellant S. Azimovi korralduste alusel ka toimis, tagastades 20 000 eurot enne uue laenu saamist. S. Azimov tegutses üheselt arusaadavalt apellandi nimel ning see oli apellandiga suhtlemisel tava. Vastuhagi p-s 3.2.3 kinnitab ka apellant, et S. Zahharjan tegi ülekanded apellandi arvele S. Azimovi ülesandel; 2) ei ole vastustaja rahaülekanded näilik tehing. Apellant vajas raha töölistele palga maksmiseks ja S. Azimov korraldas laenu saamise. Apellandi 2012. a majandusaasta aruanne ja selle põhjal koostatud suhtarvude analüüs näitab selgelt ettevõtte rasket majanduslikku olukorda. Seda kinnitab ka Maksu- ja Tolliametiga sõlmitud maksude ajatamise maksegraafik. Näiliku tehingu puhul on pooltel huvi jätta kolmandatele isikutele mulje, et tehing on tegelikult tehtud ja õiguslikud tagajärjed saabunud. Näiliku tehingu tõendamine on apellandi kohustus. Apellandi väited näiliku tehingu kohta on arusaamatud, sest puudub kolmas isik, kellele oleks olnud vaja jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut; 3) esitas vastustaja nõude 25.09.2012 üle kantud 45 000 euro ja 01.11.2012 allkirjastatud laenulepingu alusel, mis on omavahel seotud. 12.03.2014 kohtuistungil kinnitas I. Solomkin lepingu kohta, et selline summa (45 000 eurot) oli juba laenatud ülekannete alusel. Apellandi väited on vastuolulised, sest 23.04.2014 kohtuistungil ütles I. Solomkin, et kirjutas 01.11.2014 lepingule alla, et kui tekivad finantsilised vajadused, siis saab lepingut kasutada. Samas väitis apellant 12.03.2014 kohtuistungil, et krediidileping tehti selleks, et kui tekib veel selliseid ülekandeid, et siis oleks mingi alus olemas. Apellandi väited laenulepingu sõlmimise põhjuste kohta olid kogu kohtumenetluse vältel vastuolulised;
4) nõustub apellant apellatsioonkaebuses (p 3.2.2.2), et kohus on tõendanud viivise ja intressi nõudmise aluseks olevaid asjaolusid, kuid kohus on kohaldanud viivist määras, mis on ebamõistlikult suur. Sellega on apellant võtnud omaks laenu intressi ja viivise nõude olemasolu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 16. mai 2014 otsus tuleb tühistada kostjalt väljamõistetud intressi (2318,75 euro) suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi 2312,50 eurot. Apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud.
9.TsÜS § 135 lg 1 kohaselt tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Laenulepingu p 1.2 kohaselt pidi kostja maksma hagejale intressi alates laenu väljastamise päevast ning vaidlust ei ole selles, et laen 45 000 eurot kanti kostja arvele 25.09.2012. Kuna laenulepingus ei olnud sätestatud, et tähtaja kulgemine algab alates 25.09.2012, siis kohaldub TsÜS § 135 lg-s 1 sätestatud reegel, mille kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast kalendripäeva, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Seega algab kostjal intressi maksmise kohustus 26.09.2012 ning sellest tulenevalt on intressi arvestamise perioodiks 370 päeva (26.09.2012-30.09.2013). Maakohus on TsÜS § 135 lg-s 1 sätestatu jätnud tähelepanuta ning arvestanud intressi ka 25.09.2012 eest. Seetõttu tuleb kostjalt välja mõista intress 2312,50 eurot lähtudes 370 päevasest perioodist (45 000x5%:360x370). Apellandi seisukoht, et lähtuda tuleb 369 päevasest perioodist, ei ole põhjendatud.
10.Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud ülejäänud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi.
10.1.Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt puudusid S. Azimovil volitused apellandi nimel laenulepingut sõlmida ning seega puudub kehtiv laenusuhe poolte vahel. Ringkonnakohus apellandi selle seisukohaga ei nõustu. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sõlmis suulise kokkuleppe 45 000 euro laenamiseks kostja ainuosaniku S. Azimoviga ning selle kokkuleppe alusel kandis hageja 25.09.2012 kostja arvele 45 000 eurot. Iseenesest õige on apellandi väide, et S. Azimov ei olnud kostja juhatuse liige ning tal puudusid seetõttu volitused laenulepingu sõlmimiseks. Samas nähtub asja materjalidest, et pooled sõlmisid 01.11.2012 kirjaliku laenulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 45 000 eurot tähtajaga kuni 30.09.2013 ning sellele lepingule kirjutas kostja poolt alla kostja juhatuse liige I. Solomkin. TsÜS § 129 lg 1 kohaselt teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle heaks kiidab. Nimetatud sättest tuleneb, et kui isik on teinud tehingu esindusõigust omamata, võib isik, kelle nimel tehing tehti, tehingu heaks kiita. Eelnevast tulenevalt saab kostja juhatuse liikme poolt
01.11.2012 kirjaliku laenulepingu sõlmimist 45 000 euro laenu saamise kohta käsitleda suulise laenulepingu (mille sõlmis kostja poolt kostja ainuosanik S. Azimov) heakskiiduna ning seetõttu on ekslik apellandi seisukoht, et poolte vahel puudub kehtiv laenuleping. Maakohus ei ole tuvastanud, et 01.11.2012 kirjaliku laenulepinguga kujundasid pooled eelneva võlasuhte VÕS § 396 lg 2 alusel ümber laenuks. Ainuüksi sellest, et maakohus on muu hulgas viidanud VÕS § 396 lg 2 regulatsioonile, ei saa seda järeldada. Apellandi vastupidine seisukoht on põhjendamatu.
10.2.Maakohus on õigesti tuvastanud, et 01.11.2012 sõlmitud laenuleping on seostatav 25.09.2012 rahaülekannetega ning kostja vastupidised väited on alusetud. Hageja juhatuse liikme S. Zahharjani vande all antud ütlustega on tõendatud, et raha küsis laenuks kostja ainuosanik S. Azimov kostja töötajatele palga maksmiseks ning pärast 45 000 euro ülekandmist vormistati laenuleping kirjalikult. Maksekorraldustes märgitud selgitus „Laen vastavalt lepingule“ ning ülekantud summa suuruse vastavus kirjalikus laenulepingus märgitud summa suurusega 45 000 eurot kinnitab S. Zahharjani ütluste tõelevastavust. Samuti on kostja juhatuse liige I. Solomkin kinnitanud 12.03.2014 kohtuistungil (I kd, t.l 98), et kirjalikku lepingusse märgiti laenusummaks 45 000 eurot seetõttu, et selline summa oli juba laenatud ülekannete alusel. Vande all ülekuulamisel 23.11.2014 (I kd, t.l 166) ei ole I. Solomkin kinnitanud, et tema poolt 12.03.2014 kohtuistungil antud seletus oleks ebaõige, lisaks on I. Solomkin kinnitanud, et ülekannete alusel saadud summad tuleb hagejale tagastada. Lisaks on I. Solomkin vande all kinnitanud (I kd, t.l 169), et kostja äriühingul oli maksegraafik ning võlad said tasutud 25.04.2013. Nimetatud I. Solomkini ütlused kinnitavad samuti hageja juhatuse liikme S. Zahharjani ütluste usaldusväärsust, et kostja vajas laenatud raha töötajatele palkade maksmiseks. Seega oli I. Solomkin 01.11.2012 kirjaliku lepingu sõlmimisel teadlik 25.09.2012 tehtud laenu saamisest summas 45 000 eurot ning tema vastupidine seletus ei ole usutav. I. Solomkini seletust, et laenuleping sõlmiti juhuks, kui tulevikus peaks tekkima vajadus rahaliste vahendite järele ning laenuleping vormistati kirjalikult raamatupidamise dokumentide jaoks, ei kinnita teised tõendid ja ei ole seetõttu usutavad.
10.3.Maakohus on esitatud tõendite alusel jõudnud põhjendatud järeldusele, et suuline laenuleping ei ole tühine (näilik). Apellandi seisukohast nähtuvalt on laenuleping näilik, kuna lepingu tegelikuks sisuks oli S. Azimovi rahade ülekandmine kostja arvele S. Zahharjani poolt. Maksekorraldustest nähtuvalt oli laenajaks OÜ Spitak Krunk, mitte S. Zahharjan, ning paljasõnaline on apellandi väide, et tegelikult laenas S. Zahharjan läbi OÜ-u Spitak Krunk S. Azimovi poolt S. Zahharjanile antud raha. Kuna S. Zahharjan on vande all antud seletusega kostja nimetatud väitele vastu vaielnud, oleks kostja pidanud oma vastuhagis esitatud nõuet täiendavate tõenditega tõendama. Ainuüksi S. Azimovi ütlustest, et tema arvates laenas hageja kostjale talle (S. Azimovile) kuuluvat raha, ei piisa tõendamaks vastuhagis esitatud asjaolusid. Seetõttu on põhjendatud maakohtu seisukoht, et kostja vastuhagis esitatud nõue on tõendamata. Apellandi põhjendus, mille kohaselt 25.09.2012 ülekannete puhul oli tegemist kostja osaniku panusega OÜ Viru Rand tegevusse, on paljasõnaline. Esmalt puudus kostja osanikul mõistlik põhjus panustada kostja tegevusse teise äriühingu (hageja) kaudu ning teiseks ei ole apellant ka tõendanud, et selline osaniku panus oleks vastavalt vormistatud.
9.4.Apellant ei ole vaidlustanud maakohtu seisukohta, et tegemist oli majandus- või kutsetegevuses antud laenuga ning sellise laenu puhul tuleb VÕS § 397 lg 1 järgi maksta intressi. 01.11.2012 kirjaliku laenulepinguga on varasem suuline laenuleping 45 000 euro saamise kohta kostja poolt heaks kiidetud ning kirjalikus lepingus on fikseeritud lisaks kostja kohustus maksta
intressi laenu kasutamise eest ning viivist laenusumma mitteõigeaegse tagastamise korral. 01.11.2012 kirjalik leping intressi ja viivise osas on käsitletav suulise lepingu muutmisena VÕS § 13 tähenduses ning maakohus lähtus intressi ja viivise väljamõistmisel põhjendatult 01.11.2012 kirjalikus lepingus kokkulepitud intressi ja viivise määradest. Apellandi seisukoht, et 01.11.2012 leping ei ole seostatav talle 25.09.2012 ülekantud 45 000 euroga ning seetõttu puudub tal kohustus intressi ja viivist maksta, ei ole õige. Apellandil on kohustus maksta intressi 2312,50 eurot (vt käesoleva otsuse p 9). Maakohus on mõistnud apellandilt välja viivise põhinõudega võrdses suuruses 45 000 eurot. Apellant leiab, et väljamõistetud viivis on ebamõistlikult suur ning palub seda vähendada 2043 euroni. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole apellant maakohtus viivise vähendamist taotlenud. Riigikohus on 04.05.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11 asunud seisukohale, et kui viivise vähendamist taotletakse esimest korda alles apellatsioonkaebuses, saaks ringkonnakohus asuda viivist vähendama alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui apellant uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt kaebuses põhjendab. Käesoleval juhul ei ole apellant viivise vähendamise taotluse esmakordset esitamist alles apellatsioonkaebuses põhjendanud ning asja materjalidest ei nähtu TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud. Seetõttu tuleb viivise vähendamise taotlus jätta rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ei ole apellant toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada.
10.TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes apellandi kanda. Menetluskulude teistsuguseks jaotuseks ei anna alust ka asjaolu, et ringkonnakohus vähendas apellandilt väljamõistetavat intressi summat 2318,75 eurolt 2312,50 euroni.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.