Võlaõigus › Võõrandamislepingud

menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

EDASIKAEBE KORD

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:

Hagiavalduse kohaselt 14.03.2007 sõlmisid AS Tungren (pankrotis, endine ärinimi Oma Varahalduse AS) ja kostjad XXXXXXX kinnistu XXXXXX külas Rae vallas Harjumaal võlaõigusliku müügilepingu. Pooled leppisid kokku kinnisasja müümises ostuhinnaga 5 480 423,86 eurot. Võlgnik tasus kostjatele ostuhinna ja intressi kokku summas 1 055 875 eurot. Kinnisasja omandit ei ole võlgnikule üle antud ning ostuhinda ei ole tervikuna tasutud. 10.02.2011 kuulutati välja võlgniku pankrot. 17.03.2011 esitas hageja kostjatele avalduse võlgniku poolt oma lepinguliste kohustuste täitmisest loobumiseks. 17.11.2011 edastas hageja kostjatele nõudekirja müügilepingu alusel tasutud raha tagastamiseks. 08.04.2011 esitasid kostjad võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse oma nõude tunnustamiseks. Kostjate nõue jäi nõuete kaitsmise koosolekul täies ulatuses tunnustamata. 02.09.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-27122 keeldus Harju Maakohus kostjate hagi nõude tunnustamiseks AS Tungreni (pankrotis) pankrotimenetluses menetlusse võtmast. Kostjad on hageja arvel alusetult rikastunud. Kostjatel on kohustus tagastada hagejale vaidlusaluse müügilepingu alusel kinnistu omandamise eesmärgil tasutud summa. AS Tungren (pankrotis) on maksnud vaidlusaluse summa õigusliku aluseta, sest võlgniku kohustus täita lepingut on hiljem ära langenud. Pankrotihaldur on müügilepingu üles öelnud. Kuigi hageja on tuginenud oma nõude esitamisel VÕS § 1028 lg-le 1, on võimalik analoogia korras kohaldada VÕS-s ette nähtud lepingute tagasitäitmise regulatsiooni. Kuna lepingu täitmine ei ole hageja poolt enam võimalik ja leping on lõpetatud, tuleb kostjatel VÕS § 189 lg 1 alusel müügilepingu alusel saadu hagejale tagastada. Hageja palus:  välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 14.03.2007 sõlmitud kinnistu võlaõigusliku müügilepingu alusel Tungren AS (pankrotis) poolt kostjatele tasutud summa 1 055 875 eurot;  juhul kui kohus asub seisukohale, et vaidlusaluses asjas kuulub kohaldamisele VÕS § 189 lg 1, välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 14.03.2007 sõlmitud kinnistu võlaõigusliku müügilepingu alusel Tungren AS (pankrotis) poolt kostjatele tasutud summa 1 055 875 eurot kasutamise eest intress summas 100 714,24 eurot;  juhul kui kohus asub seisukohale, et vaidlusaluses asjas kuulub kohaldamisele alusetu rikastumise regulatsioon, välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 14.03.2007 sõlmitud kinnistu võlaõigusliku müügilepingu alusel Tungren AS (pankrotis) poolt kostjatele tasutud summa 1 055 875 eurot kasutamise eest intress summas 925,70 eurot;  välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 14.03.2007 sõlmitud kinnistu võlaõigusliku müügilepingu alusel Tungren AS (pankrotis) poolt kostjatele tasutud summa 1 055 875 eurot tagastamisega viivitamise eest viivis summas 64 741,05 eurot. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu. Pankrotiseadus ei võimalda olukorda, kus haldur ise loobub võlgniku kohustuse täitmisest ning nõuab teiselt poolelt lepingu täitmist, antud juhul tagasitäitmist. Kostjad ei ole alusetult rikastunud. Õiguslik alus ei ole halduri poolt kohustustest täitmisest loobumise avalduse esitamisega ära langenud. Halduri avaldus ei saanud lõpetada müügilepingut tagasiulatuvalt. Kinnisasja müügileping ei ole lõppenud. Alusetu rikastumise nõue on aegunud. Aegumistähtaeg möödus 01.07.2011. Tagasitäitmise nõude esitamine 17.11.2011 on toimunud mõistlikku aega ületades. Esimese astme kohtu otsus

3(11)

Maakohus jättis Tungren AS (pankrotis) pankrotihalduri Maire Armi hagi rahuldamata ning Tungren AS (pankrotis) hagi PankrS § 541 lg 1 ja TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Menetluskulud jättis kohus Tungren AS (pankrotis) kanda. PankrS § 46 lg 1 sätestab, et halduril on õigus võlgniku poolt sõlmitud lepingust tulenev seni täitmata kohustus täita ja nõuda teiselt poolelt tema kohustuse täitmist või loobuda võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, kui seadusest ei tulene teisiti. Haldur ei või loobuda võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, kui kohustuse täitmise tagamiseks on kinnistusraamatusse kantud eelmärge. PankrS § 46 lg 7 sätestab, et kui haldur loobus pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku kohustuse täitmisest, võib lepingu teine pool esitada lepingu täitmata jätmisest tuleneva nõude pankrotivõlausaldajana. Kohtu hinnangul tuleb PankrS § 46 lg 1 mõtte väljaselgitamiseks sätet tõlgendada koos PankrS § 46 lg-ga 7. Kohtu hinnangul ei ole lepingu teisel poolel võimalik lepingu täitmata jätmisest tulenevat nõuet pankrotivõlausaldajana esitada, kui pooltevaheline võlasuhe, millest täitmata nõue tuleneb, on lõppenud. Seega eeldab seaduse mõte, et pooltevaheline võlasuhe ei lõpe. Eeltoodut arvestades sätestab PankrS § 46 lg 1 üksnes pankrotihalduri valikuõiguse kehtiva lepingu täitmise osas: halduril on võimalus leping täita ja nõuda lepingu teiselt poolelt lepingu täitmist nii, nagu võlgnik polekski pankrotis või võimalus loobuda võlgniku kohustuse täitmisest, mis välistab lepingu teisel poolel lepingust tulenevat nõuete esitamise muul viisil kui pankrotivõlausaldajana. PankrS § 46 lg-s 1 sätestatud täitmata kohustuse täitmisest loobumine ei too seega kaasa pooltevahelise võlasuhte lõppemist, mistõttu ei saa täitmisest loobumist lugeda lepingust taganemiseks või lepingust taganemisega sarnast mõju omavaks institutsiooniks. Eeltoodust tulenevalt ei saa halduri poolt täitmisest loobumise tagajärjel tekkida VÕS § 189 lg-s 1 nimetatud lepingu täitmiseks üleantu tagastamise nõudeõigust. PankrS § 46 lg-s 1 nimetatud loobumise õiguse kasutamine eeltoodud põhjendustel ei ole käsitletav ka VÕS § 186 punktides 1-4 ning 6-8 nimetatud võlasuhte lõppemise alusena. VÕS § 186 punktis 9 nimetatud muud seaduses sätestatud aluse olemasolu kohtule teadaolevalt ei esine. PankrS § 46 lg-t 1 ei saa selliseks aluseks pidada seetõttu, et PankrS § 46 lg-s 1 nimetatud täitmisest loobumise õiguse kasutamise järgselt pooltevaheline võlasuhe ei lõpe ning võlausaldaja võib pankrotivõlgnikult selle täitmist ikkagi nõuda, kuigi ta peab seda tegema pankrotivõlausaldajana. Kuna täitmata kohustuse täitmisest loobumine PankrS § 46 lg 1 alusel ei lõpeta pooltevahelist võlasuhet, siis ei lange täitmisest loobumisega ära ka pooltevahelisest lepingust tulenev raha tasumise kohustus. Kohustuse allesjäämisele viitab üheselt ka PankrS § 46 lg 7. Eeltoodust tulenevalt ei saa halduri poolt täitmisest loobumise tagajärjel tekkida VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud kohustuse täitmiseks üleantu tagastamise nõudeõigust alusetu rikastumise sätete alusel. Kohtu hinnangul ei ole hageja tuginemine oma seadusekäsitluses Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25.11.2004 otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-134-04, asjakohane. Riigikohus on leidnud, et PankrS § 46 kohaselt on pankrotihalduril üldjuhul õigus võlgniku kohustusi täita või sellest loobuda. Kui haldur täitmisest keeldub, võib võlausaldaja esitada oma nõude pankrotimenetluses üldises korras (p 22). Selline käsitlus üksnes kinnitab maakohtu tõlgendust, mille kohaselt ei lõpe pooltevaheline õigussuhe kohustuse täitmisest loobumisega halduri poolt. Riigikohus ei ole lahendis andnud hinnangut tõlgendusele, mille kohaselt omab kohustuse täitmisest loobumine lepingust taganemise iseloomu. Samuti ei ole asjakohane hageja viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2002 otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-93-02 (p 13), sest otsus käsitleb olukorda, kus võlausaldaja on lõpetanud lepingu põhjusel, et haldur on keeldunud lepingu täitmisest. Kohtu hinnangul kinnitab Riigikohtu tõlgendus seisukohta, et halduri loobumine (keeldumine) kohustuse täitmisest ei too kaasa lepingu või

4(11)

võlasuhte lõppemist. Vastasel juhul ei saaks teine lepingupool reageerida halduri keeldumisele omapoolse lepingu lõpetamisega. Ka käesoleval juhul ei ole PankrS § 46 lg-te 1 ja 7 järgi välistatud lepingu ülesütlemine või lepingust taganemine või muu õiguskaitsevahendi kasutamine lepingu teise poole poolt põhjusel, et haldur loobub täitmata kohustuste täitmisest. Sellisel juhul peab lepingu teine pool esitama võlausaldajana nõude võlgniku pankrotimenetluses. Õige ei ole hageja arvamus, et võlgniku ja kostjate vahelised õigussuhted ei ole selged. Poolte vahel on jätkuvalt kehtiv 14.03.2007 võlaõiguslik müügileping, mis pooltevahelisi suhteid reguleerib. Pooltel on jätkuvalt võimalik nõuda teineteiselt lepingu täitmist, kuid seejuures tuleb arvestada PankrS §-s 46 sätestatuga. Kohtu hinnangul ei võta halduri poolt PankrS § 46 lg 1 alusel ostuhinna tasumise kohustuse täitmisest keeldumine haldurilt õigust nõuda lepingu teiselt poolelt lepingu täitmist võlgnikule. PankrS § 46 lg 2 välistab halduri õiguse nõuda lepingu täitmist ilma võlgniku kohustust eelnevalt täitmata üksnes siis, kui haldur pole õigeaegselt vastanud teise lepingupoole ettepanekule teha PankrS § 46 lg-s 1 nimetatud valik. Kui haldur keeldub kohustuse täitmisest enne teiselt poolelt ettepaneku saamist või õigeaegselt pärast ettepaneku saamist, säilib halduril õigus nõuda teiselt poolelt lepingu täitmist ilma, et teine pool saaks nõuda võlgniku täitmata kohustuse täitmist muul viisil kui pankrotivõlausaldajana vastavalt PankrS § 46 lg-le 7. Kostjate poolt ostuhinna endale jätmine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Kohtule avaldatud asjaoludest ei nähtu, et kostjad keelduvad kehtiva lepingu täitmisest. Seetõttu jääb kohtule arusaamatuks hageja väide selle kohta, et kostjatel tekib õigus jätta endale ostuhind, kuid vastusoorituse kohustus puudub. Asjaolu, et võlgnik ostjana ei soovi omandada müügilepingu eset, ei muuda kostjaid müüjatena pahauskseks. Kostjate müügilepingust tulenevate nõuete pankrotimenetluses tunnustamata jätmine ei oma tähendust pooltevahelise võlasuhte olemasolule. Võlausaldaja nõude pankrotimenetluses tunnustamata jätmine ei lõpeta nõuet ega pooltevahelist võlasuhet, kuid välistab võlausaldaja võimaluse panna nõue pankrotivõlgniku vastu maksma. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjatel võimalik tunnustamata nõude täitmist võlgnikult nõuda. Kostjate nõudele pankrotimenetluses vastuväite esitamine ei oma mõju juba täidetud nõuete osas ega too kaasa juba täidetud nõude aluse äralangemist. Vastupidine käsitlus oleks vastuolus lepinguõiguse põhimõttega, mille kohaselt on sõlmitud lepingud täitmiseks kohustuslikud. Isiku pankrot või isiku pankrotimenetluses võlausaldaja nõudele vastuväite esitamine ei saa olla vahendiks, mis võimaldab pankrotivõlgnikul nõuda teiselt lepingupoolelt kehtiva lepingu alusel saadu tagastamist. Halduril on võimalik kaitsta võlausaldajate ja võlgniku huve tagasivõitmise hagi esitamisega, mille rahuldamise korral tunnistatakse kehtiv leping pankrotiseaduses sätestatud alustel kehtetuks. Haldur ja võlgnik ei saa tuletada tagasivõitmisega sarnaseid instituute muudest pankrotiseaduse instituutidest selleks, et saavutada kehtiva lepingu alusel üleantu tagastamist. Kuna kohus tuvastas, et võlgnikul ei ole tekkinud nõudeõigust müügilepingu alusel üleantu või lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks üleantu tagastamiseks, puudub hagejal nõue kostjate vastu. Kohus ei hinda kostjate aegumise ja mõistliku aja ületamise vastuväidet nõuete esitamisel, sest võlgnikul puudub nõudeõigus kostjate vastu. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et

5(11)

asjas ei ole võimalik teha uut otsust, tühistada maakohtu otsus ning saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta kostjate kanda. Vaidlus puudub selle üle, et kostjad on AS Tungern (pankrotis) arvel rikastunud, kuna ostja on müüjatele XXXXXXX kinnistu omandamise eesmärgil tasunud 1 055 875 eurot. Ostja aga müüjatelt vastusooritust saanud ei ole. Käesolevaks ajaks on kinnistu omandi ülekandmine ostjale võimatuks muutunud ja ostja on PankrS § 46 lg 1 alusel müügilepingu üles öelnud lepingu täitmise võimatuse tõttu. Seega on AS Tungern (pankrotis) maksnud vaidlusaluse summa õigusliku aluseta, sest viidatud kohustus on hiljem ära langenud. Seega on täidetud VÕS § 1028 lg 1 eeldus. Maakohus ei ole hageja alusetu rikastumise nõuet otsuses sisuliselt hinnanudki. On selge, et juhul, kui tehing või toiming, mille eest üks lepingupool teisele ettemaksu või muu tasu maksab, jääb tegemata, tuleb hea usu põhimõtte kohaselt tagastada teisele poolele enam saadud summad. Vastupidine käitumine ei oleks kooskõlas hea usu põhimõttega. Isegi juhul kui maakohus leidis, et võlasuhe ega täitmisnõue ei lõppenud, oleks kohus pidanud analüüsima, kas rahasumma tagastamata jätmine kostjate poolt on kooskõlas hea usu põhimõttega. Maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud vääralt PankrS § 46 lg-t 1. Nii kohtupraktikas kui ka erialases kirjanduses on leidnud kinnitamist, et PankrS § 46 lg-l 1 on lepingust taganemise iseloom. Nii on võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande autorid rõhutanud, et PankrS § 46 lg 1 annab aluse võlasuhte lõpetamiseks VÕS § 189 p 9 mõttes muul seadusega ettenähtud juhul. Ka Riigikohus on oma 30.09.2002 otsuses nr 3-2-1-93-02 selgelt väljendanud seisukohta, et kui pankrotihaldur loobub võlgniku kohustuste täitmisest, tekib lepinguosaliste vahel tagasitäitmise võlasuhe. Samuti on Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-11-38251 rõhutanud, toimingu tegemine, kus haldur kasutab oma õigust loobuda lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, on lepingust taganemise iseloom. Väär on kohtu arusaam, et VÕS § 46 lg 1 koostoimes sama sätte lg-ga 7 ilmestab, et lepingulise kohustuse täitmisest loobumine halduri poolt ei lõpeta lepingut ega sellest tulenevat täitmisnõuet. VÕS § 46 lg-st 7 tulenev „lepingu täitmata jätmisest tulenev nõue“ tähendab võlgniku õiguskaitsevahendeid, mida ta saab esitada tulenevalt sellest, et haldur lepingu lõpetas. Viidatud säte võimaldaks võlausaldajal esitada nt kahjunõude, võimaliku leppetrahvinõude, kuid mitte lepingu täitmise nõuet. Lepingu täitmise nõude esitamine oleks vastuolus ka sätte mõttega: olukorras kus haldur on keeldunud lepinguliste kohustuste täitmisest, kuna lepingu täitmine ei ole objektiivselt võimalik, ei ole võlausaldajal võimalik nõuda lepingulise kohustuse täitmist. Õige ei ole kohtu seisukoht, et halduril puudub mistahes olukorras müügilepingu lõpetamise õigus ning lepingust tulenevad õigused ja kohustused (sh täitmisnõuded) jäävad alatiseks kehtima. Olukord, kus leping kehtiks määramata ajal edasi oleks vastuolus ka õigusselguse põhimõttega. Iga võlasuhe peab ühel hetkel (VÕS § 186 p-des 1-9 loetletud alusel) lõppema ning võlasuhtesse peab saabuma õigusselgus. Kohtu seisukoht, et leping lõppeb ainult siis, kui kostjad selle lõpetavad on vastuolus kohtupraktika ja hea usu põhimõttega. On eluliselt usutav, et tekib olukord, kus müüja on kohustatud kasutama oma õigusi, kuid ei tee seda teadlikult ja pahatahtlikult. Ei ole mõeldav, et kirjeldatud olukorras oleks leping jätkuvalt kehtiv, olenemata pankrotihalduri poolt väljendatud kavatsusest loobuda lepingu täitmisest. Kuna müüjad ei ole käesoleval juhul kasutanud seaduses ettenähtud oma õiguste maksma panemise vahendeid, tuleb käsitada pankrotihalduri poolt PankrS § 46 lg 1 alusel esitatud lepingu täitmisest loobumise teadet igal juhul kui lepingust taganemise avaldust. Oleks ilmselgelt põhjendamatu, ebaõiglane ja hea usu põhimõtte vastane jätta hageja nõue rahuldamata ning tekitada

6(11)

olukord, kus kostjatel on raha saamise õigus, kuid selle raha eest toimingu sooritamise kohustus puudub. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, kuulanud ära pooled, tutvunud tsiviilasja materjalidega ning esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et maakohtu otsus tuleb edasikaevatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada ja ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi. Samuti tuleb tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus tühistas hagi tagamise abinõu ning jättis menetluskulud hageja kanda. Kuna maakohtu otsus on edasi kaevatud ainult osas, milles maakohus jättis rahuldamata AS Tungren (pankrotis) pankrotihalduri Maire Armi hagi, siis tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles maakohus jättis läbi vaatamata AS Tungren (pankrotis) hagi. AS Tungren (pankrotis) pankrotihaldur Maire Arm esitas kostjate vastu hagi, milles palus välja mõista kostjatelt solidaarselt 1 055 875 eurot ning intressi ja viivise sellelt summalt. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et

7(11)

kohustuse täitmise tagamiseks on kinnistusraamatusse kantud eelmärge. Maakohus leidis, et PankrS § 46 lg-s 1 haldurile antud õiguse kasutamine ja võlgniku lepingulise kohustuse täitmisest loobumine ei lõpeta AS Tungren (pankrotis) ja kostjate vahelist võlasuhet ja halduril on jätkuvalt õigus vaatamata loobumisele nõuda kostjatelt lepingu täitmist. Maakohus tõlgendas PankrS § 46 lg 1 koosmõjus sama paragrahvi lõikega 7. Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt hageja poolt 16.03.2011 avalduses tehtud PankrS § 46 lg 1 järgne tahteavaldus AS Tungren (pankrotis) ja kostjate vahelisest 14.03.2007 lepingust tuleneva müügihinna 4 668 360,25 eurot tasumise kohustuse täitmisest loobumise kohta ei lõpeta pooltevahelist võlasuhet. VÕS § 186 p 9 sätestab, et võlasuhe võib lõppeda ka muul seaduses ettenähtud juhul. Kolleegium leiab, et PankrS § 46 lg-s 1 sätestatu annab haldurile võimaluse võlasuhte lõpetamiseks. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande VÕS § 186 kommentaaride kohaselt annab PankrS § 46 lg 1 eraldi aluse lepingu lõpetamiseks ja võlgniku pankroti korral võib pankrotihaldur otsustada, kas ta jätkab lepingu täitmist või loobub sellest, mida võib pidada teise lepingupoole jaoks sisuliselt lepingu lõpetamiseks (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. § 186 kommentaarid 5.6 ja 8.4, Kirjastus Juura 2006). Kolleegium leiab, et PankrS 46 lg-s 1 sätestatu annab haldurile võimaluse võlasuhte lõpetamiseks tulenevalt pankrotimenetluse eripärast. Pankroti väljakuulutamise eelduseks on see, et võlgnik on maksejõuetu, mis tähendab, et võlgnikul puudub vara, et täita oma kohustusi. PankrS § 46 lg-s 1 haldurile antud õigus lähtub eelkõige kohustuste täitmise majanduslikust sisust ja sellest, et juhul, kui võlgnikul ei ole võimalik maksejõuetuse tõttu enam täita oma kohustusi, siis on haldurile antud võimalus kohustuste täitmisest loobumise teel lõpetada leping, millest tulenevaid kohustusi ei ole pooled täitnud. Kolleegiumi arvates ei kummuta eelnevas lõigus toodud järeldust ka PankrS § 46 lg 7, mille kohaselt kui haldur loobus pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku kohustuse täitmisest, võib lepingu teine pool esitada lepingu täitmata jätmisest tuleneva nõude pankrotivõlausaldajana. Kolleegium leiab, et eelviidatud sätte kohaselt saab pärast halduri poolt kohustuse täitmisest loobumist lepingu teine pool esitada VÕS § 101 lg-s 1 toodud nõude. Lepingu täitmise nõude esitamisel (VÕS § 101 lg 1 p 1) on võlausaldaja sisuliselt mittenõustunud halduri poolt tehtud tahteavaldusega lepingust tuleneva kohustuse täitmisest loobumise kohta ja nõuab lepingu täitmist võlausaldajana. Kostjad on seda ka teinud ja nõudnud enda nõude rahuldamist pankrotimenetluses, kuid nende nõue jäi tunnustamata, mis tähendab, et nad on kaotanud õiguse oma nõuet pankrotimenetluses rahuldada. Seega on pärast kostjate nõude tunnustamata jätmist tekkinud olukord, kus kummalgi lepinguosalisel ei ole võimalik nõuda lepingu täitmist, kuna hageja on loobunud oma täitmisnõudest ja kostjate täitmisnõuet ei ole võimalik pankrotimenetluses maksma panna. Kolleegiumi arvates ei saa olla seadusandja eesmärgiks, et tekiks õiguslikult ebaselge ja määramatu situatsioon ja lepingud, mida on võimatu täita ja mille rikkumisest tulenevaid nõudeid maksma panna, jääksid määramatuks ajaks sellisesse olekusse. Kuna kolleegium leiab, et pooltevaheline võlasuhe on VÕS § 186 p 9 ja PankrS § 46 lg 1 järgi lõppenud, siis järgnevalt määratleb kolleegium, millisel õiguslikul alusel on hagejal õigus nõuda kostjatelt lepingu alusel üleantu tagastamist. Pankrotiseadus üleantu tagastamisega seotud õigussuhteid ei reguleeri. Hageja on esitanud oma nõude kahel erineval viisil. Esiteks leiab ta, et pärast lepingu lõppemist tekib poolte vahel tagasitäitmise võlasuhe ja hagejal on õigus kostjatelt 14.03.2007 lepingu järgi saadu tagasi nõuda VÕS § 189 lg 1 järgi ning alternatiivselt on hageja tuginenud VÕS § 1028 lg-le 1, s.t alusetult saadu tagastamise regulatsioonile. Esmalt kontrollib kolleegium, kas hageja nõuet on võimalik rahuldada VÕS § 189 lg 1 järgi. Kolleegium leiab, et võlasuhte lõppemisel PankrS § 46 lg 1 järgi halduri poolt lepingust tuleneva kohustuse täitmisest loobumisel on tegemist lepingust taganemisele sarnase olukorraga, kuna PankrS

8(11)

§ 46 lg 1 järgi tehtud tahteavalduse tagajärjeks on lepinguosaliste vabanemine lepinguliste kohustuste täitmisest, mis on analoogne VÕS § 188 lg-s 2 sätestatuga. PankrS § 46 lg-s 1 alusel tehtud halduri tahteavaldus ei muuda lepingut tühiseks ega kehtetuks. Eeltoodule viitab PankrS § 46 lg 7, mille kohaselt on halduri poolt võlgniku kohustuse täitmisest loobumisel lepingu teisel poolel õigus esitada lepingu täitmata jätmisest tulenev nõue võlausaldajana. Seega jäävad enne kohustuse täitmisest loobumist tekkinud kohustused kehtima. VÕS § 188 lg 2 teise lause järgi jäävad lepingust taganemisel enne taganemist tekkinud kohustused kehtima. VÕS § 189 lg 1 järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Seega tuleb kostjatel tagastada AS-le Tungren (pankrotis) 14.03.2007 lepingu täitmiseks tasutu. Samuti on õigus hagejal nõuda kostjatelt intressi raha saamisest alates. Kostjad ei ole hageja nõude arvestusele põhinõude, intressi ja viivise osas vastuväiteid esitanud. Hageja poolt esitatud nõude arvutuslik käik on esitatud hagiavalduses ning see on jälgitav ja kontrollitav. Hageja on kostjatele 14.03.2007 lepingu täitmiseks maksnud 1 055 875 eurot, milles ei ole poolte vahel vaidlust. Hageja on palunud kostjatelt välja mõista intressi 100 714,24 eurot. Intressi nõue on esitatud VÕS § 94 lg 1 järgi. Alates 18.04.2011 on kostjad nõude täitmisega viivituses ja eeltoodu tõttu nõuab hageja kostjatelt VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi viivist perioodi eest 18.04.2011 kuni 17.01.2012 summas 64 741,05 eurot. Kuna kostjad intressi ja viivise suuruse ja arvestuse ja nende nõuete aluseks olevate asjaolude osas vastuväiteid esitanud ei ole ja hageja hagiavalduses toodud arvestused on kontrollitavad, siis leiab kolleegium, et intressi ja viivise nõuded tuleb rahuldada. Hageja taotlusel tuleb alates hagi esitamisest välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kostjate poolt põhinõude 1 055 875 eurot tasumiseni. Kolleegium ei nõustu kostjate väitega, et hageja nõude välistab see, et AS Tungren (pankrotis) ja pankrotihaldur Maire Arm on kostjate väidete kohaselt kasutanud oma tsiviilõigusi pahauskselt, kuna hageja jättis pikemat aega oma kohustuse ostuhinna tasumiseks täitmata. 14.03.2007 lepingu p 2.2 järgi oli lepingu sõlmimiseks tasutud 822 063,55 eurot ja intressi ning p-de 2.3 ja 3.1. järgi pidi ostja tasuma ülejäänud 4 658 360,25 eurot enne asjaõiguslepingu sõlmimist, mis pidi toimuma hiljemalt 14.06.2008. Vaidlust ei ole, et hageja oma kohustust ei täitnud ja esitas kostjatele avalduse lepingust taganemiseks, mille üle toimunud kohtumenetluses tuvastati, et lepingust taganemise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud ja taganemine oli seetõttu kehtetu. Kostjad lepingu täitmise nõuet enne pankrotimenetlust esitanud ei ole. Kolleegium leiab, et AS Tungren (pankrotis) poolt müügihinna tasumise kohustuse täitmata jätmine on tegevus, mille alusel oli kostjatel õigus rakendada õiguskaitsevahendeid, s.t nõuda lepingust tulenevate kohustuste täitmist, nõuda kahjude hüvitamist, taganeda lepingust jne., kuid see ei ole asjaoluks, mis annaks väita, et hageja on kaotanud kostjate vastu VÕS § 189 lg-st 1 tuleneva tagasitäitmise nõude. Samuti ei ole hageja kaotanud VÕS § 189 lg-st 1 tulenevat nõuet seetõttu, et ta ei esitanud 16.03.2011 avalduses koheselt tehingu järgi saadu tagastamise nõuet, vaid tegi seda alles 17.11.2011 avaldusega. VÕS § 118 lg 1 järgi tuleb taganemisavaldus teha mõistliku aja jooksul. Kuna alus PankrS § 46 lg 1 järgi kohustuse täitmisest loobuda tekkis hagejal alates pankroti väljakuulutamisest 10.02.2011, siis 16.03.2011 avaldus on tehtud mõistliku aja jooksul. 17.11.2011 avalduses ei esitata hageja poolt PankrS § 46 lg-s 1 sätestatud tahteavaldust 14.03.2007 lepingust tulenevate kohustuste täitmisest loobumise kohta, vaid täpsustatakse tagasitäitmise nõuet.

9(11)

Kostjate väited AS Tungren (pankrotis) juhatuse liikme poolt enne pankroti väljakuulutamist väidetavalt tehtud tehingute kohta ei anna alust järelduseks, et hagejal ei olnud õigus kasutada PankrS § 46 lg-s 1 sätestatud õigust. AS Tungren (pankrotis) pankrotihaldur esitas ringkonnakohtule taotluse maakohtu menetluses tasutud riigilõivu, milleks oli 31 676,25 eurot, osaliseks tagastamiseks, kuna riigilõivu tasumiseks kohustanud RLS § 57 lg 1 koostoimes lisa 1 viimase lausega on põhiseaduse vastane (1. jaanuarist 2012.a kuni 11.03.2012 kehtinud redaktsioonis). Apellant palus algatada ringkonnakohtul põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Kolleegium leiab, et riigilõivuseaduse vastav redaktsioon on kehtetuks tunnistatud Riigikohtu 20.06.2012 otsusega nr 3-4-1-10-12, millega tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks RLS (RT I, 23.03.2011, 1; RT I, 02.03.2012, 5) § 57 lg 1 koostoimes lisa 1 viimase lausega osas, milles tsiviilasjas hinna puhul üle 639 116 euro ja 48 sendi tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot ja 47 senti. Eeltoodu tõttu ei ole alust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamiseks. Kuna hagi esitamisel riigilõivu tasumiseks kohustav norm on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks, siis lahendab kolleegium hageja taotluse riigilõivu tagastamiseks. RLS § 12 lg 1 sätestab, et riigilõivu tasunud isikul on õigus taotleda riigilõivu võtjalt riigilõivu tagastamist käesoleva seaduse § 15 alusel. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. RLS § 15 p 1 järgi tasutud riigilõiv tagastatakse enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. 15.02.2012 määrusega määras Harju Maakohus hagiavalduselt tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 31 676,25 eurot, mis tuli maksta 30 kuu vältel. Hageja on tasunud maakohtu poolt määratud riigilõivu alates 23.02.2012 kuni 28.10.2014. Maksed on tehtud rahandusministeeriumi kontole 221023778606 viitenumbriga 2900072123. Kuna hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivu 31 676,25 eurot tasumiseks kohustav RLS säte on tunnistatud kehtetuks, siis tuleb vastavalt Riigikohtu praktikale kohaldada enne kehtetuks tunnistatud normi kehtinud riigilõivu määra, mida ei ole tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks. Seega tuleb kuni 31.12.2008 kehtinud RLS § 56 lg 1 ja lisa 1 viimase lause järgi tasuda hagejal riigilõivu 1,5% hagi hinnast ehk 15 838,12 eurot. Ebaõige on apellandi käsitlus, mille kohaselt tuleks tal hagiavalduselt tasuda riigilõivu praegusel ajal kehtiva riigilõivu määra järgi. Seega tuleb apellandi taotlus rahuldada osaliselt ja tagastada talle hagi esitamisel tasutud riigilõivust 15 838,13 eurot. Ringkonnakohus andis 28.04.2014 määrusega apellandile menetlusabi ja võimaldas tal tasuda riigilõiv 5839,69 eurot 12 osamaksega. Kohtuotsuse tegemise ajaks on apellant tasunud 3406,48 eurot. Seega on tasumata 2433.21 eurot, mis tuleb TsMS § 190 lg 3 kohaselt välja mõista LK-lt ja UK-lt solidaarselt riigituludesse. Kolleegium märgib, et riigilõivu tasudes on apellant märkinud maksekorraldustele ebaõige tsiviilasja numbri 2-10-2420, õige on 2-12-2420. Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse AS Tungren (pankrotis) pankrotihalduri Maire Armi hagi rahuldamata jätmise kohta ja rahuldas hagi, siis maakohtus selle nõudega seoses kantud menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 järgi jätta kostjate kanda solidaarselt. Seoses ringkonnakohtu poolt apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 järgi ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta vastustajate (kostjate) kanda solidaarselt. AS Tungren (pankrotis) nõude jättis maakohus TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata, kuna PankrS § 541 lg 1 viimase lause järgi saab pankrotivaraga seotud nõude kohtusse esitada ainult haldur. Võlgnikul endal puudub sellise nõude esitamise õigus. Selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. TsMS § 168 lg 2 järgi kannab hagi läbivaatamata jätmisel menetluskulud hageja ehk AS Tungren (pankrotis).

10(11)

Harju Maakohus on 24.01.2012 määrusega hagi taganud ja seadnud kostjatele kuuluvale kinnisasjale hüpoteegi summas 1 121 541,75 eurot. TsMS § 442 lg 5 järgi peab kohtuotsuses kohus lahendama muuhulgas ka rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kolleegium leiab, et seoses hagi rahuldamisega tuleb jätta kohaldatud hagi tagamise abinõu muutmata ja tagama kohtuotsuse täitmist.

Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/

Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 27.05.2015 otsusega

RESOLUTSIOON

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.