Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Krista Kirspuu ja Margo Klaar UK ja LK hagi AS Tungren (pankrotis) pankrotihalduri Maire Armi vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 052/2015/758 ja 052/2015/759 Harju Maakohtu 17.06.2016 määrus
Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend
Kaebuse esitaja ja kaebuse UK ja LK määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Hageja: UK (isikukood XXXXXXXXXX) Hageja 2: LK (isikukood XXXXXXXXXX) esindajad Hagejate lepinguline esindaja: vandeadvokaat Andrus Lillo Kostja: AS Tungren (pankrotis, registrikood 10349471) pankrotihaldur Maire Arm, lepinguline esindaja: vandeadvokaat Britta Oltjer Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Harju Maakohtu 17.06.2016 määrus jätta muutmata.
2.UK ja LK määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta hagejate UK ja LK kanda. Hagejad vastutavad menetluskulude eest võrdsetes osades.
5.Mõista UK-lt AS Tungren (pankrotis) pankrotihalduri Maire Armi kasuks pankrotivarasse välja määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud 624 euro ulatuses (sh käibemaks). Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb
1(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-19634 UK-l tasuda AS Tungren (pankrotis) pankrotihaldurile Maire Armile viivist alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Mõista LK-lt AS Tungren (pankrotis) pankrotihalduri Maire Armi kasuks pankrotivarasse välja määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud 624 euro ulatuses (sh käibemaks). Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb LK-l tasuda AS Tungren (pankrotis) pankrotihaldurile Maire Armile viivist alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6). Asjaolud
1.UK ja LK (hagejad) esitasid 31.12.2015 Harju Maakohtule hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 052/2015/758 ja 052/2015/759.
2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on täiteasjades nr 052/2015/758 ja 052/2015/759 täitedokumendiks Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2014 otsus tsiviilasjas nr 2-12-2420 (edaspidi: täitedokument). Seda täitedokumenti täidetakse jõustumata, st kõrvalnõuete osas. Sundtäitmine on lubamatu ka põhjusel, et hagejad on sellest täitedokumendist tuleneva nõude enda nõudega AS Tungren (pankrotis, edaspidi: võlgnik) vastu tasaarvestanud.
3.Hagejad ja võlgnik sõlmisid 14.03.2007 Harjumaal, Rae vallas Peetri külas asuva Pihelga kinnistu võlaõigusliku müügilepingu hinnaga 5 480 423,86 eurot. Võlgnik tasus hagejatele 15% ostuhinnast ja intressi, kokku 1 005 446,97 eurot. Ülejäänud osa pidi võlgnik tasuma hagejatele ühes osas hiljemalt 14.06.2008, kuid jättis selle tasumata. 10.02.2011 kuulutati välja võlgniku pankrot. 17.03.2011 esitas võlgniku pankrotihaldur Maire Arm (kostja) hagejatele avalduse võlgniku poolt oma lepinguliste kohustuste täitmisest loobumiseks pankrotiseaduse (PankrS) § 46 lg 1 alusel. 17.11.2011 edastas kostja hagejatele nõudekirja müügilepingu alusel tasutud raha tagastamiseks. Seejärel esitas kostja maakohtule hagi müügilepingu alusel makstud summade tagastamiseks ning nõudis hagejatelt 1 055 875 euro ja lisanduvate kõrvalnõuete tagastamist pankrotivarasse. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 18.11.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-2420 hagi ning mõistis hagejatelt solidaarselt
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-19634 välja 1 055 875 eurot, intressi 100 714,24 eurot, viivise 62 741,05 eurot ning edasiulatuva viivise. Riigikohus tühistas 27.05.2015 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-4715 ringkonnakohtu otsuse osaliselt (viivisenõude rahuldamise osas). Ülejäänud osas jättis Riigikohus otsuse muutmata.
4.Hagejad esitasid Riigikohtu 27.05.2015 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-47-15 tulenevalt võlgnikule 08.07.2015 tasaarvestusavalduse PankrS § 46 lg 7 alusel. Kostja loobus 17.03.2011 avaldusega PankrS § 46 lg 1 alusel kinnistu müügilepingu täitmisest ja sellest tekkis hagejatel tasaarvestatav nõue. Lepingu täitmata jätmisest tulenevast nõudest PankrS § 46 lg 7 alusel said hagejad teada 27.05.2015, kui Riigikohus tegi otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-47-15.
5.Hagejad tasaarvestasid võlgniku nõude summas 1 055 875 eurot PankrS § 46 lg-st 7 tuleneva nõudega summas 4 962 423 eurot ning lugesid nõuded kattuvas osas ehk 1 055 875 euro ulatuses lõppenuks. Kostja seisukoht
6.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja asus seisukohale, et kohtumenetlus tuleks lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 1 alusel või jätta hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel.
7.Nõue, mis tuleneb sellest, et pankrotihaldur loobub kohustuse täitmisest, pole PankrS § 148 lg 1 p 2 järgne massikohustus, vaid PankrS § 46 lg 7 alusel tekkinud nõue.
8.Hagejad esitasid võlgniku pankrotimenetluses 08.04.2011 avalduse oma nõude summas 9 698 447,23 eurot tunnustamiseks. Hagejate nõue jäeti 11.05.2011 tunnustamata ja Harju Maakohus keeldus hagejate hagi nõude tunnustamiseks menetlusse võtmisest 02.09.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-27122.
9.PankrS § 99 lg 1 järgi võib võlausaldaja esitada avalduse nõude tasaarvestamiseks kuni kohtule viimase jaotusettepaneku esitamiseni. PankrS § 102 lg 1 järgi ei saa nõuet esitada pärast seda, kui jaotusettepanek on esitatud kohtule kinnitamiseks. Viimane jaotusettepanek võlgniku pankrotimenetluses kinnitati Harju Maakohtu 05.02.2012 määrusega, mis jõustus 30.04.2013. Seega on hagejate õigused nõude maksmapanekuks lõppenud.
10.Hagejad soovivad saavutada Riigikohtu otsusega jõustunud kohtulahendiga tuvastatud asjaolude ümberhindamist, mis ei saa olla sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk. TMS § 221 lg 2 kohaselt on sama paragrahvi esimeses lõikes märgitud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Hagejatel tekkis õigus esitada kõik PankrS § 46 lg 7 alusel tekkinud nõuded ja teha tasaarvestusavaldus PankrS § 99 lg 4 järgi alates hetkest, mil pankrotihaldur loobus võlgniku lepingulise kohustuse täitmisest. Hiljemalt 17.11.2011, mil kostja esitas nõude müügilepingu alusel tasutud
3(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-19634 raha tagastamiseks, pidid hagejad olema kostja nõudest teadlikud ning saanuks esitada vastunõude korral ka avalduse nõude tasaarvestamiseks.
11.Hagejate vastuväited kõrvalnõuete täitmise osas on alusetud, sest kostja pole kõrvalnõudeid täitmiseks esitanud. Maakohtu määrus
12.Harju Maakohus jättis hagi 17.06.2016 määrusega TsMS 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Menetluskulud jättis kohus hagejate kanda ning mõistis hagejatelt solidaarselt kostja kasuks pankrotivarasse välja menetluskulud 634,40 eurot.
13.Maakohus tuvastas, et täiteasjades nr 052/2015/758 ja 052/2015/759 on täitedokumendiks Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2014 otsus tsiviilasjas nr 2-122420. Täitmisel on solidaarne nõue hagejate vastu 1 055 875 euro väljamõistmiseks. Hagejad tuginevad sellele, et neil on müügilepingu täitmata jätmisest tulenev nõue võlgniku vastu (kinnisasja turuhinna ja kokkulepitud hinna vahe 4 962 423,85 eurot). Hagejad esitasid kostjale 08.07.2015 tasaarvestusavalduse, milles tasaarvestasid enda nõude Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2014 otsusega väljamõistetud 1 055 875,05 euro suuruse nõudega. Hagejate hinnangul on kostja nõue sellega lõppenud.
14.Maakohus asus seisukohale, et hagiga pole võimalik eesmärki saavutada, sest hagejad tuginevad faktiväidetele, mille alus oli tekkinud enne Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2014 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-12-2420 jõustumist. Hagejatel puudus objektiivne takistus kinnistu müügilepingu täitmata jätmisest tuleneva nõude alusel vastuhagi või tasaarvestusavalduse esitamiseks tsiviilasjas nr 2-12-2420. Tasaarvestusolukord tekkis 17.03.2011, mil pankrotihalduri poolt lepingu täitmisest loobumisega pooltevaheline võlasuhe lõppes ning poolte vahel tekkis lepingu tagasitäitmisega sarnane võlasuhe. Asjaolu, et selle nõude üle tsiviilasjas nr 2-12-2420 vaieldi, pole määrav, sest kohtuotsus ei loonud hagejate nõuet, vaid üksnes kinnitas seda. Hagejate väide, et neil polnud võimalik tasaarvestusavaldust kohtumenetluses esitada, on vastuoluline, arvestades, et hagejad esitasid enda nõude pankrotivõlausaldajana pankrotimenetluses 08.04.2011 (s.o pärast seda, kui pankrotihaldur teatas lepingu täitmisest loobumisest). Seetõttu võinuks sellele põhimõtteliselt ka kohtumenetluses tugineda.
15.Hagejad on kaotanud võimaluse tugineda pankrotimenetluses tasaarvestusele. PankrS § 44 lg 1 kohaselt võivad pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras, samuti toimub nõuete rahuldamine pankrotiseaduses sätestatud korras. PankrS § 46 lg 7 sätestab, et kui haldur loobus pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku kohustuse täitmisest, võib lepingu teine pool esitada lepingu täitmata jätmisest tuleneva nõude pankrotivõlausaldajana. See tähendab, et võlausaldaja saab otsustada, kas ta soovib tasaarvestuse aluseks olevat nõuet esitada või mitte, kuid seda tuleb teha pankrotimenetluses. Hagejad ongi enda nõude 08.04.2011 pankrotivõlausaldajana
4(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-19634 esitanud, kuid nõue jäeti tunnustamata. Hagejad esitasid PankrS § 106 lg 1 alusel kohtule hagi nõude tunnustamiseks, kuid 02.09.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-0927122 keeldus kohus hagi menetlusse võtmisest (tlk 60-61). Seega pole tasaarvestuse aluseks olev nõue pankrotimenetluses kaitstud ega tunnustatud.
16.Maakohus ei nõustunud hagejate käsitlusega tasaarvestuse aluseks olevast nõudest kui massikohustusest PankrS § 148 kohaselt. Asjaolu, et lepingu täitmisest tulenev nõue esitatakse pankrotivõlausaldajana, tuleneb PankrS § 46 lg 7 sõnastusest.
17.Maakohtu hinnangul ei täideta vaidlustatud täitemenetlustes täitedokumenti jõustumata osas. Nõude suuruseks on täitmisteates märgitud 1 055 875 eurot ja selles osas jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2014 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-12-2420 otsus 27.05.2015 Riigikohtu otsusega.
18.Maakohus jättis hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest hagis toodud asjaolud ei saa olla aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele. Määruskaebus
19.Maakohtu määrusele esitasid hagejad 04.07.2016 määruskaebuse, milles palusid maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega võtta hagiavaldus menetlusse.
20.Hagejate hinnangul on hagi aluseks olevad väited tekkinud pärast Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2014 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-12-2420 jõustumist. TMS § 221 lg 1 esimene lause sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on tasaarvestatud. Nõue saab olla tasaarvestatud ainult pärast tasaarvestuse avalduse tegemist ja selle kättesaamisest teise poole poolt. TMS § 221 lg-t 2 tuleb sisustada koosmõjus TMS § 221 lõikega 1. TMS § 221 lg-s 2 nimetatud „alus“ ei viita mitte tasaarvestusolukorra tekkimisele, vaid tasaarvestusavalduse tegemisele (kujundusõiguse teostamisele). Hagejad said esitada kostja vastu tasaarvestusavalduse ka pärast täiteasjade nr 052/2015/758 ja 052/2015/759 alustamist. Alus (tasaarvestusavalduse kättesaamine kostja poolt), millest lähtuvalt saaks väita, et nõue on alates 17.03.2011 kattuvas ulatuses lõppenud, on tekkinud 18.07.2015 ehk pärast kohtulahendi jõustumist.
21.Hagejad ei nõustu maakohtu arvamusega, et hagejatel puudus objektiivne takistus tugineda tasaarvestusele tsiviilasja nr 2-12-2420 menetluse kestel. Kuna esimese astme kohus jättis kostja hagiavalduse rahuldamata, siis ei olnud hagejal õigust esitada kostja suhtes avaldust nõude tasaarvestamiseks, kuna puudus (kostja) nõue mida tasaarvestada. Alles pärast Tallinna Ringkonnakohtu otsust ehk kassatsioonkaebuses oleks saanud hageja esitada avalduse nõude tasaarvestamiseks. Kassatsioonimenetluse iseloomu tõttu ei oleks saanud kohus selle kohta enam seisukohta võtta.
5(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-19634
22.Hagejal on õigus kostja pankrotimenetluses tugineda tasaarvestusele. Pankrotivõlausaldajana saab võlgniku pankrotimenetluses esitada vaid nõudeid, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Hagejate (kahju hüvitamise ehk lepingu täitmata jätmisest tulenev) nõue, mida nad tasaarvestasid kostja nõudega, on tekkinud pärast pankroti väljakuulutamist. Seega hagejate nõude puhul ei ole tegemist nõudega, mida hagejad pidid esitama võlgniku pankrotimenetluses ja et hagejate nõuet pole vaja esitada kaitsmisele.
23.Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et asjaolu, et hagejate nõue jäi pankrotimenetluses tunnustamata tähendab, et hagejate nõue oleks lõppenud. Kohus jättis tähelepanuta, et 08.04.2011 esitasid hagejad nõude müügihinna ja viivise tasumiseks. Hilisema menetluse käigus tuvastas kohus, et sellist nõuet ei saa hagejad esitada, vaid saavad esitada kahju hüvitamise nõude PankrS § 46 lg 7 alusel. 22.02.2012 esitasidki hagejad uue nõudeavalduse kahju hüvitamise nõudega summas 2 101 894,34 eurot. Isegi kui hagejate poolt 22.02.2012 nõudeavalduses esitatud nõue on jäänud tunnustamata, saavad hagejad nõuda selle täitmist massikohustusena ja/või seda tasaarvestada. PankrS § 46 lg 7 alusel tekkinud kohustus on massikohustus, sest see tekib pankrotihalduri tegevusel võlgniku lepinguliste kohustuste täitmisel/täitmata jätmisel (PankrS § 46 lg 1).
24.Kui kostja väidab, et tal on rahaline nõue hagejate vastu, mille sissenõudmiseks on ta alustanud täitemenetluse, siis ei saa Harju Maakohtu poolt 05.02.2012 määrusega kinnitatud jaotusettepanek olla viimane. Kostjalt võlgnevuse sissenõudmisel tekib pankrotihalduril kohustus koostada uus jaotusettepanek.
25.Võlausaldaja võib ise otsustada, kas ta esitab nõuded, mis on tekkinud pankrotimenetluse ajal, võlgniku pankrotimenetluses või nõuab nende täitmist pärast pankrotimenetluse lõpetamist eraldi hagimenetluses.
26.Isegi kui asuda seisukohale, et tegemist ei ole massikohustusega, ei oma see asjas määravat tähtsust. Hagejatel on sellegipoolest kehtiv nõue kostja vastu, mida nad saavad tasaarvestada kostja nõudega. Menetluse edasine käik
27.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
28.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
Määruse põhjendused
29.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse
6(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-19634 tühistamiseks. Määruskaebus jääb rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
30.Hagejad on määruskaebuses enamjaolt korranud juba maakohtule esitatud seisukohti. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 ei pea neid vajalikuks korrata. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium täiendavalt järgmist.
31.Kolleegium ei nõustu hagejate arvamusega, et maakohus on eksinud TMS § 221 lg 2 tõlgendamisel. Maakohtu seisukoht on kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Maakohus on korrektselt viidanud Riigikohtu 15.04.2015 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-111-15, mille p-s 10 on selgitatud, et kui täitedokumendiks on kohtulahend, piirab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist oluliselt TMS § 221 lg 2. TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi asjaolusid, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Praegusel juhul väidavad hagejad määruskaebuses, et määrav on kujundusõiguse teostamise (tasaarvestusavalduse esitamise ja kostjale kättetoimetamise) ajahetk. Selline seisukoht on vastuolus eespool nimetatud Riigikohtu otsuse p-s 10 märgituga. Riigikohus on selgitanud, et kujundusõigusliku vastuväite korral peab tasaarvestusolukord võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 mõttes olema tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist ning määrav ei ole seetõttu mitte tasaarvestusavalduse tegemise vaid tasaarvestusolukorra tekkimise aeg (vt Riigikohtu 15.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Kui tasaarvestusolukord tekkis kohtumenetluse ajal ja oli võimalik seal maksma panna, kuid seda ei tehtud, ei anna TMS § 221 g 1 järgse hagi esitamiseks alust asjaolu, et tasaarvestusavaldus tehakse pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist.
32.Hagejad on kohtule esitatud menetlusdokumentides kinnitanud, et kostja esitas 17.03.2011 hagejatele võlgniku ja hagejate vahel sõlmitud lepingu täitmisest loobumise teatise PankrS § 46 lg 1 alusel (I kd, tl 2, p 1.6). Kolleegium nõustub seega maakohtuga, et praegusel juhul tekkisid tasaarvestuse aluseks olevad asjaolud 17.03.2011, mil kostja loobus võlgniku ja hagejate vahel sõlmitud lepingu täitmisest, pooltevaheline võlasuhe lõppes ning tekkis lepingu tagasitäitmisega sarnane võlasuhe.
33.Põhjendamatu on hagejate arvamus, et tasaarvestusolukord tekkis pärast Tallinna Ringkonnakohtu 14.11.2014 kohtuotsuse tegemist. Maakohus on õiguspäraselt leidnud, et tsiviilasja nr 2-12-2420 menetlemine ei mõjutanud tasaarvestusolukorra ja selle aluseks olevate faktiliste asjaolude tekkimist. See kohtumenetlus, sh Tallinna Ringkonnakohtu 14.11.2014 otsus, üksnes kinnitas kostja nõude olemasolu, mitte ei loonud seda.
34.Kolleegium ei nõustu hagejate arvamusega, et PankrS § 46 lg 7 alusel tekkinud nõuet saab tasaarvestada ilma, et see nõue oleks pankrotimenetluses tunnustatud. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas pankrotiseaduses sätestatuga. Pankrotimenetluses on nõuete
7(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-19634 tasaarvestamiseks sätestatud erikord. Üldreeglina on tasaarvestuseks pankrotivõlgniku suhtes nõutavad kaks eeldust: esiteks peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal ning teiseks peab tasaarvestuseks kasutatav nõue võlgniku vastu olema võlgniku pankrotimenetluses kaitstud (PankrS § 99 lg 1). Esimesest eeldusest sätestab erandi PankrS § 99 lg 4, mille kohaselt võib võlausaldaja tasaarvestada ka PankrS § 46 lg-s 7 nimetatud nõuded, s.o need nõuded, mis on tekkinud pärast pankroti väljakuulutamist. PankrS § 46 lg 7 alusel tekkinud nõuded tuleb PankrS § 46 lg 7 lause teise poole kohaselt esitada pankrotivõlausaldajana. Seega ei näe pankrotiseadus PankrS § 46 lg 7 alusel tekkinud nõuete tasaarvestamiseks ette erisust, mille kohaselt ei pea olema PankrS § 99 lg 4 alusel tasaarvestatav nõue pankrotimenetluses tunnustatud. Tunnustamise menetlust ei pea läbima vaid juhul, kui nõue on kohtu jõustunud lahendiga rahuldatud (PankrS § 103 lg 4). Sellisel juhul loetakse nõue kaitsmiseta tunnustatuks.
35.PankrS § 99 lg-t 1 võimalik tõlgendada avaramalt juhul, kui pankrotivõlgnik on esitanud hagi rahalise nõude sissenõudmiseks teiselt isikult ja see isik tugineb vastunõudele ja tasaarvestusele. Sellisel juhul saab lugeda nõude haldurile esitatuks kohtumenetluses võlgnikust hageja suhtes tasaarvestusele tuginemise ajast ning nõude kaitstuks alates vastunõuet tunnustava kohtulahendi jõustumisest tasaarvestuse kohta (vt ka Riigikohtu 12.10.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 25). Sellist olukorda praegu ei esine. Hagejad ei ole toonud kohtu ette muid asjaolusid, millest nähtuks, et hagejate nõue on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud.
36.PankrS § 46 lg 7 alusel tekkinud nõuded tuleb sama lõike teise poole kohaselt esitada pankrotivõlausaldajana, mistõttu ei ole ka praegusel juhul tegemist massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu määruses toodud järeldustega.
37.Hagejate kinnitusel on nad esitanud nõude pankrotivõlausaldajana 08.04.2011 ja 22.02.2012, kuid mõlemal juhul jäi hagejate nõue tunnustamata. Pidades silmas, et (nii hagejate kui kostja esitatud andmete kohaselt) kinnitas Harju Maakohus jaotusettepaneku võlgniku pankrotimenetluses 05.02.2012 määrusega, mis jõustus 30.04.2013, on hagejate õigused nõude pankrotimenetluses maksmapanekuks praeguseks lõppenud (PankrS § 102 lg 1).
38.Hagejatelt täitemenetluses võlgnevuse sissenõudmine ei tingi uue jaotusettepaneku koostamise vajadust, sest pankrotivarasse lisanduv raha jaotatakse vastavalt juba kinnitatud jaotusettepanekule (PankrS § 154 lg 2).
39.Hagejate etteheited, et maakohtu järeldus hagejate nõude lõppemise kohta pole õige, ei ole asjakohane, sest maakohtu määrus sellist järeldust ei sisalda.
40.Kuna tasaarvestusolukord tekkis juba 17.03.2011, tuginevad hagejad oma faktiväidetes asjaoludele, mis on tekkinud enne täitedokumendiks oleva kohtuotsuse jõustumist
8(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-19634 27.05.2015. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagejad pole esitanud asjakohaseid põhjendusi, millest tulenevalt oli hagejatel objektiivselt takistatud tasaarvestusolukorrale tugineda tsiviilasja nr 2-12-2420 menetluse kestel. Järelikult on maakohus õiguspäraselt jätnud hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Menetluskulud jaotus ja kindlaksmääramine
41.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab kolleegium määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hagejate kanda. TsMS § 165 lg 1 järgi vastutavad kaashagejad menetluskulude eest võrdsetes osades.
42.Kostja on esitanud ringkonnakohtule 11.08.2016 avalduse (II kd, tl 81-86), mille kohaselt on kostjal tekkinud määruskaebuse menetlemisest tingitult menetluskulud summas 1853,80 eurot (sh käibemaks). Avalduse kohaselt on kostja esindajal kulunud määruskaebusele vastuse koostamiseks kokku 11 tundi ja 53 minutit. Kostja esindaja ühe tööühiku hind on 130 eurot, millele lisandub käibemaks.
43.Hagejad on vaielnud 08.09.2016 menetlusdokumendis kostja menetluskuludele vastu. Hagejate hinnangul on kostja menetluskulud ülepaisutatud. Lisaks polnud hagejate hinnangul kostjal vajalik lepingulise esindaja abi määruskaebusele vastamisel kasutada.
44.Kolleegiumi hinnangul pole põhjendatud hagejate vastuväide, et kostja lepingulise esindaja kulud tuleks jätta hüvitamata põhjusel, et kostjal puudus lepingulise esindaja kaasamiseks vajadus. Asjaolu, et menetlusosalisel on õigusteadmised, ei võta temalt võimalust kasutada menetluses osalemiseks lepingulist esindajat ega ole TsMS kohaselt aluseks lepingulise esindaja kulude hüvitamata jätmiseks.
45.Menetlusosaliste esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel hinnata nii esindamisele kulunud aega kui ka ühe tööühiku hinda (s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kolleegiumi hinnangul ei ületa kostja esindaja tunnitasu keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu, mistõttu tuleb kostja esindaja ühe tööühiku hind lugeda põhjendatuks. Samas tuleb kolleegiumi arvates nõustuda hagejatega selles, et vastuses määruskaebusele kordas kostja esindaja vähemalt osaliselt menetluses juba varasemalt esitatud seisukohti. Kuivõrd ka hagejate määruskaebus põhines valdavalt varasemalt esitatud argumentatsiooni taasesitamisel, ei saa kolleegiumi hinnangul pidada määruskaebusele vastamiseks põhjendatud kuluks rohkem kui 8 tundi.
46.Eelmärgitut arvestades rahuldab kolleegium kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõistab kummaltki hagejalt kostja kasuks välja 624 eurot ((8*130*1,2): 2), sh käibemaks summas 104 eurot.
9(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-19634
47.Kooskõlas kostja taotlusega märgib kolleegium määruse resolutsioonis, et hagejatel tuleb menetluskulude tasumisega viivitamisel tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses viivist.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.