Apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulude jaotus
Menetluskulud maakohtus jätta O.R kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta K.S. kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.O.R (hageja) esitas 05. septembril 2012 hagi K.S. väljamõistmiseks.
(kostja) vastu saamata jäänud tulu
Hagiavalduse kohaselt on tsiviilasjas nr 2-09-41583 tuvastatud, et 19.09.2008 toimus liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku hageja ja kostja poolt juhitud sõiduautod. Liiklusõnnetuse tagajärjel on hagejal tekkinud püsivad tervisekahjustused. Viidatud tsiviilasjas jõustunud lahendiga mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kantud kulutused transpordile, igakuised transpordikulud, saamata jäänud tulu perioodil 19.09.2008-30.06.2011 summas 20 108,33 eurot, mittevaralise kahju hüvitis 30 000 eurot. Sotsiaalkindlustusameti 07.06.2011 otsuse nr 753377 kohaselt tegi ekspertarst Anneli Ojasalu kindlaks, et hageja esinevad hulgitrauma jääknähuna liikumise piiratus, kahelinägemine, tasakaaluhäired. Töövõime kaotuse protsent on 100%, põhjus liiklusõnnetuses saadud vigastus. Püsiva töövõimetuse kestuseks on 10.05.2011-31.05.2016. Sotsiaalkindlustusameti 07.06.2011 otsuse nr 753379 kohaselt on hagejal raske puue. Hageja nõue tugineb VÕS § 1056 lg-le 1, §-le 1057, § 127 lg-le 1, § 128 lg-le 1 ja 4, § 130 lg-le 1. Hageja on seisukohal, et tal ei ole vajalik hakata uuesti tõendama tsiviilasjas nr 2-09-41583 tuvastatud asjaolud – kostja poolt on tekitatud hagejale kahju, kahju tekkis suurema ohu allika kasutamisega iseloomuliku ohu realiseerimise tagajärjel ning kostja kui suurema ohu allika valdaja tegevuses ei esine VÕS §-s 1057 sätestatud eeldusi, millised välistaksid vastutuse tekkinud kahju eest. Hagejal puudub oma tervisliku seisundi tõttu võimalus saada töötasu. Kohtuotsusega kostjalt välja mõistetud hüvitis ei kata hagejale kostja poolt tekitatud kahju, mistõttu hageja palub kohtul mõista kostjalt välja hageja saamata jäänud tulu kui täiendava kahju kuni 31.05.2016. Saamata jäänud tulu arvestamise aluseks võtab hageja 19.08.2008 liiklusõnnetusele eelnenud aasta tuludeklaratsioonis näidatud tulu, s.o perioodil 2007. september kuni 2008. august teenitud tulu summas 159 274 krooni (s.o 10 179,46 eurot). Igakuiseks keskmiseks töötasuks on 848,29 eurot. Arvestades, et hagejal jääb saamata 59 kuu töötasu, on hageja saamata jäänud palgatuluks 50 049,11 eurot. Nimetatud summast tuleb maha arvestada riigi poolt makstavad töövõimetuspension ja toetused. Hageja nõudeks on 32 195,34 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt väljub saamata jäänud tulu nõue deliktiõigusliku vastutuse piiridest (RKTKo nr 3-2-1-64-05, nr 3-2-1-123-05, nr 3-2-1-19-11, nr 3-2-1-53-11 ning nr 3-2-1-89-11). Hageja nõue on vastuolus normi kaitse-eesmärgi teooriaga. Hageja peab muuhulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks olnud võimalik teenida sama suurt sissetulekut, kui aastatel 2007 ja 2008. Hageja peab oma saamata jäänud tulu nõudest maha arvama kõik kulutused, mida ta peaks tegema, et sissetulekut teenida. Hageja on ainuosanik ja juhatuse liige OÜ-s XXX , mille 2011.aasta majandusaruandest nähtub selgelt, et ettevõte tegutseb aktiivselt ning on teeninud ka kasumit. Kostjal on põhjendatud kahtlus selles osas, millised on hageja tegelikud sissetulekud. Samuti on kostja põhjendatud kahtlus seoses hageja töövõimetuse ulatusega. OÜ-l XXX puuduvad töötajad, järelikult on ettevõtte käive ja kasum tekkinud tänu hageja tööle. Hagejat ei saa pidada 100%-liselt töövõimetuks. Kostja esitas taotluse kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 140 alusel ning otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks TsMS § 445 lg 1 alusel. Kostja esitas 08.08.2013 menetlusdokumendis taotluse kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS 139 alusel. 02.05.2014 menetlusdokumendis esitas kostja aegumise vastuväite.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus tegi 27. mail 2014 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise perioodi 01.07.2011 - 31.05.2016 eest summas 19 385,78 eurot. Maakohus määras hüvitise tasumise järgmiselt: perioodi 01.07.2011 - 30.06.2014 eest 11 828,61 eurot tasuda 01. juuliks 2014, perioodiline hüvitis summas 985,71 eurot alates 01.07.2014 järgmiselt: 05.07.2014, 05.10.2014, 05.01.2015, 05.04.2015, 05.07.2015, 05.10.2015, 05.01.2016 ja summas 657,14 eurot 05.04.2016. Maakohus jättis 40% menetluskuludest hageja ja 60% kostja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 19.09.2008 valdasid nii hageja kui kostja sõiduautosid, mida loetakse suurema ohu allikaks VÕS § 1056 lg 2 alusel. VÕS § 156 lg 1 teise lauses on selgelt nimetatud õigushüved, mille puhuks norm kaitse annab: surma põhjustamine, kehavigastuste tekitamine, tervisekahjustuse tekitamine või asjade kahjustamine. Kuna pooltel puudub vaidlus, et hageja on saanud liiklusõnnetuse tagajärjel püsiva tervisekahjustuse, siis laieneb talle ka normist tulenev kaitse. See, millises ulatuses norm kaitset pakub, on omakorda sätestatud VÕS §-s 130. Seega on ka deliktiõiguse puhul võimalik hüvitada sissetulekute vähenemisest tekkinud kahju. Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-09-41583 leidnud, et hageja nõue vähenenud sissetuleku hüvitamiseks varasema perioodi eest (s.o kuni 30.06.2011) ei ole puhtmajanduslik kahju. Maakohtu hinnangul on mõistlikule isikule selgelt ette nähtav ja arusaadav, et kui tema juhitud sõiduki tõttu saab teine isik tervisekahjustuse või kehavigastuse, on ta kohustatud hüvitama ka sellega tekkivad kahjud. Samuti on selgelt mõistetav, et kui teine isik ei saa tervisekahjustuse tõttu enam teenida töist tulu ja kaotab seetõttu sissetuleku või see väheneb oluliselt, siis peab selle korvama isik, kes kehavigastuse tekitas. Maakohus leidis, et hageja sissetuleku määramisel saab tugineda ainsale tõendile, mis kohtule esitati – Tartu Maakohtu 25.02.2011 ja Tartu Ringkonnakohtu 14.11.2011 otsustele tsiviilasjas nr 2-09-41583, millega lahendati osaliselt samasisuline vaidlus hageja ja kostja vahel (küll teise perioodi kohta). Varasemad kohtuotsused on tõendiks vastavalt TsMS § 272 lg-le 1. Kostja ei esitanud tõendeid, mis lükkaks ümber varasemas kohtuasjas tuvastatud sissetuleku suuruse. On otsitud ja tõendamata kostja väide, et hageja ei ole tõendanud oma kavatsust ka edaspidi tulu saada. Kohus tuvastas tsiviilasja nr 2-09-41583 otsuses, et hageja töötas kuni 2008. juulini ning kavatses asuda uuesti tööle – käisid läbirääkimised uue tööandjaga, kuid leping jäi sõlmimata.
Hageja töötus on ajutise iseloomuga ja ei ole mingeid tõendeid, mis viitaks hageja kavatsusele tööle mitte asuda. Maakohus leidis, et kohaldada tuleb TuMS § 12 lg-s 3 sätestatud erandit ja kahjuhüvitis tuleb lugeda selliseks sissetulekuks, mis ei ole maksustav. Kuna hageja ei pea kahjuhüvitiselt tulumaksu tasuma, ei saa hüvitise aluseks võtta hageja brutotasu ning lähtuda tuleb netotasust. Maakohtu hinnangul on põhjendatud sissetulekust maha arvestada kütusekulu. Hageja säästab tööl mitte käies kütusele kulunud summa ja nimetatud summa on võimalik ligikaudsena ka välja arvestada. Kõik muud kostja poolt välja toodud kulud jättis maakohus arvestamata. Maakohtu hinnangul ei tõenda asjaolu, et hagejale kuulunud äriühing 2011 - 2012. aastal kasumit teenis, seda, et hageja on võimeline käima tööl ja teenima sellega sissetulekut. Kostja on esitanud vaid kahtlustused, mis tuginevad äriühingu tegevusele, kuid mitte hageja konkreetsele võimetele ja tervislikule seisundile. Hageja täielik töövõimetus on piisavalt tõendatud. Kohtul puudub alus kahelda ekspertarsti arvamuses ja selle alusel määratud töövõimetuses. Kostja ei ole nimetatud tõendeid omapoolsete tõenditega ümber lükanud. Asjaolu, et hageja juhitud äriühing teenib mingil määral kasumit, ei lükka ümber tõsiasja, et hagejal puudub võimalus saada palgatulu, mida ta sai enne liiklusõnnetust ja mida ta oleks saanud ka edaspidi käies tööandja juures tööl ja saades palka. Osaühingu kinkimine ei puutu käesolevasse vaidlusesse. Hageja nõude alusel on ainult töölepingu alusel saadud sissetulekute saamise võimaluse kaotus ning nõude aluseks on VÕS § 130. Puudub vaidlus, et nimetatud sissetuleku on hageja osaliselt kaotanud. Hageja ei ole nõudnud temale kuuluva vara võimalikust vähenemisest tingitud kahju hüvitamist. Kannatanu puhul ei oma tähtsust, kui varakas isik on, oluline on see, et talle on teoga kahju tekkinud. Kohus jättis sisuliselt hindamata osaühingu osa müügiga seoses esitatud tõendid. Samadel põhjustel ei oma tähtsust ka see, kas ja millisel määral osaleb hageja elukaaslane tema ülalpidamises. Ei vasta tegelikkusele kostja väited, et hageja ei tasu enda eluks vajalike kulutuste eest. Hageja kahju on järgmine: 1) perioodil 01.07.2011 kuni 31.03.2012: 405,32 eurot kuus, kokku 3 647,88 eurot; 2) perioodil 01.04.2012 kuni 31.03.2013: 394,61 eurot kuus, kokku 4 735,32 eurot; 3) alates 01.04.2013: 381.91 eurot kuus, kokku perioodil 01.04.2013 kuni 31.05.2015 seega 14 512,58 eurot Kogu periood kokku 22 895,78 eurot, millest tuleb maha arvestada säästetud kütusekulu summas 3 510 eurot. Lõplikuks kahju suuruseks on seega 19 385,78 eurot kogu 59-kuulise perioodi eest. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-7-13 valguses tuleb asuda seisukohale, et puuduvad alused VÕS § 139 alusel kahjuhüvitise vähendamiseks: kostja oli see, kelle sõiduk ületas oluliselt kiirust, kostja süül õnnetus üldse tekkis ning hageja on püüdnud kahju vähendada või ära hoida. Kostja on oluliselt rikkunud liikluses tavaliseks peetavat hoolsusmäära, rikkudes liikluseeskirju tahtlikult (kiiruse ületamine sellises määras sai toimuda vaid tahtlikult). Kui riskivastutuse puhul ei hinda kohus kahju tekitanud süüd, siis kahjuhüvitise vähendamise taotluse lahendamiseks võtab kohus arvesse ka süü komponenti. VÕS § 139 lg 1 alusel saab kahjuhüvitist vähendada vaid siis, kui ka hageja tegevus oleks viinud või kaasa aidanud kahju tekkimisele või suurenemisele. Maakohus leidis, et kostja taotlus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 140 alusel tuleb jätta rahuldamata. Kohtu hinnangul ei ole kahjuhüvitise väljamõistmine kostjalt äärmiselt ebaõiglane või mõistlikult vastuvõetamatu. Kohus arvestas kostja tegevust kahju tekkimises. Lisaks arvestas kohus ka seda, et hageja on töövõimetu 100% ulatuses, kuid kostja vaid 80% ulatuses ja on seetõttu võimeline siiski töötama ja osalema ühiskondlikus elus. Kuigi jooksvast sissetulekust ei ole kostjal võimalik kohustust täita, ei ole kostja varatu. Asjaolu, et vara on arestitud just hageja ja teiste kahjustatud isikute nõuete katteks, ei tee seda vara olematuks või väärtusetuks. Seadusandja on kehtestanud mehhanismid, mis ei lase kahju tekitanud isikul langeda vaesusesse ning võimaldab tagada talle siiski äraelamiseks võimaliku sissetuleku (TMS § 132 lg 1). Maakohus leidis, et
käesolevalt ei ole tõendatud, et kostja osaleks reaalselt oma lapse ülalpidamises. Lapse huvid on kaitstud muul moel, kuna kohtutäitur saab arvestada ülalpidamiskohustuse olemasolu. Maakohus leidis, et kostja taotlus täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks TsMS § 445 alusel tuleb rahuldada osaliselt. Kostja toimetulek ja lapse huvid on kaitstud muul moel. Kostja tervislik seisund ei mõjuta lahendi täitmist, kuna täitmine saab toimuda eeldatavalt kostja vara arvelt. Otsuse täitmise korra kindlaksmääramisel tuleb juhinduda VÕS § 136 lg-st 2. Kuna lahendi tegemise ajaks on osa kahju perioodist juba möödunud, on nimetatud osas igakuiste kahjuhüvitise maksete tasumise tähtaeg juba saabunud ja nimetatud osas tuleb hüvitus välja mõista ühe summana ning edasi perioodiliste maksetena. Perioodiliste maksete tasumise määras maakohus lähtudes VÕS § 136 lg-st 3 kvartaalsete maksetena. Maakohus jättis TsMS § 402 lg 2 alusel kostja aegumise vastuväite analüüsimata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.K. S esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 27. mai 2014 otsuse tühistamist osas, milles hagi rahuldati osaliselt, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub apellant: 1) piirata kahjunõude suurust VÕS §-de 139 ja 140 alusel; 2) määrata mõistlikkuse põhimõttest ning K. S ja tema alaealise lapse R.S. huvidest lähtudes kindlaks kohtuotsuse täitmine ositi. Apellant palub jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti ja vastuolus apellandi poolt viidatud kohtupraktikaga leidnud, et deliktiõiguses kuulub hüvitamisele puhtmajanduslik kahju; 2) on maakohus ebaõigesti leidnud, et kahju oli ettenähtav. Apellandilt on nõutud sellises ulatuses kahju hüvitamist, mis ei saanud talle 19.08.2008 liiklusõnnetuse toimumise tagajärjel olla mõistlikult ettenähtav. Apellandilt on hageja kasuks juba välja mõistetud hüvitis, mis vastab keskmise inimese enam kui viie aasta töötasule ning täiendavate kahjunõuete esitamiseks puudub mistahes mõistlik alus; 3) on maakohus ebaõigesti jätnud tähelepanuta aegumise vastuväite TsMS § 402 lg 2 alusel. Viidatud säte ei kohaldu kirjaliku menetluse puhul. Isegi kui kirjaliku menetluses kohalduks TsMS § 402 lg 2, ei ole aegumise vastuväite puhul tegemist asjaoluga, vaid õigusküsimusega, seega ei ole aegumise vastuväite esitamine n.ö lõplikes seisukohtades piiratud. TsMS § 651 lg 2 võimaldab aegumise vastuväidet esitada esmakordselt isegi ringkonnakohtus; 4) on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja kavatsus ja võimalus liiklusõnnetuse toimumise ajal tulu saada on tõendatud ning et hageja on oma nõude alusena õigesti aluseks võtnud töötuks jäämisele eelnevas töökohas saadud töötasu. Kohtu seisukoht, nagu pidanuks kostja tõendama seda, et hagejal puudub kavatsus tööle minna, on ilmses vastuolus kohtupraktika ja menetlusõigusnormidega. Üksnes väidetavad tööläbirääkimised ei tõenda hageja kavatsust tulu teenida. Olukorras, kus hageja oli töötu, ei saa tulu arvutamisel meelevaldselt aluseks võtta eelmises töökohas teenitud summasid. OÜ XXX osaluse kinkimine kinnitab seda, et hagejal puudus soov ja kavatsus tulu teenida; 5) on maakohus jätnud ebaõigesti maha arvestamata osa sissetuleku teenimiseks vajalikest kulutustest. Olukorras, kus hageja ei käi tööl, on ilmne, et tal on apellandi poolt välja toodud kulude võrra vähem kulusid. Lisaks kütusekulule tuleb nõudest maha arvestada ka tööl käimisega seonduvad sõiduki korrashoiu kulud, kulud riietusele ja toitlustusele ehk täiendavalt veel 6 517 – 6 694 eurot; 6) on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, et hagejal puudub käesoleval ajal muu sissetulek. Ilma hageja tegeliku sissetuleku suuruse ja koosseisu kindlakstegemiseta ei ole antud asjas õige
otsuse tegemine võimalik. Maakohus ei ole otsuses hinnanud apellandi väiteid hageja ja tema elukaaslase seltsingule omase elukorralduse ning sellest tuleneva varaühisuse kohta. Hagejale kuulunud äriühingu OÜ XXX tulud tuleb lugeda hageja tuludeks; 7) on maakohus tõendite ebaõige hindamise tulemusena asunud väärale seisukohale, et hageja töövõimetuse ulatus on tõendatud. Apellant on menetluses asunud seisukohale, et hageja ei ole tegelikkuses 100%-liselt töövõimetu. Kuna kohus jättis apellandi taotluse CD salvestise vastuvõtmiseks ja uurimiseks rahuldamata, ei võimaldanud kohus apellandil esitada tõendeid hageja tegeliku tervisliku seisundi kohta; 8) isegi kui hagejal oleks kostja vastu mingiski ulatuses nõue, on maakohus jätnud ebaõigesti hageja nõude VÕS § 139 alusel vähendamata. Ka hageja ise valdas kokkupõrke hetkel suurema ohu allikat, mis soodustas vähemalt osaliselt talle kahju tekkimist. Apellant on kokkupõrke tagajärjel kannatanud ja on tunnistatud 80% ulatuses töövõimetuks. On ebaõige maakohtu viide süülisusele ja hinnang apellandi tahtluse kohta, kuivõrd need asjaolud ei ole riskivastutuse puhul relevantsed. On arusaamatu maakohtu seisukoht, et hageja on püüdnud kahju vähendada või ära hoida; 9) isegi kui hagejal oleks kostja vastu mingiski ulatuses nõue, on maakohus jätnud ebaõigesti hageja nõude VÕS § 140 alusel vähendamata. Apellant oli alates 09.03.2012 kuni 31.03.2013 70% ulatuses püsivalt töövõimetu ning alates 31.03.2013 kuni 31.03.2015 on ta 80% ulatuses püsivalt töövõimetu. Kahju hüvitamise kohustus täies ulatuses oleks apellandi suhtes äärmiselt ebaõiglane, kuivõrd sellega kaasneks paratamatult apellandi majanduslik suutmatus end ja oma last ülal pidada. Asjaolu, et täitemenetluse seadustik sätestab mittearvestitava sissetuleku suuruse, ei anna alust VÕS § 140 kohaldamata jätmiseks. Kogu apellandi vara on juba hageja kasuks arestitud; 10) isegi kui hagejal oleks kostja vastu mingiski ulatuses nõue, on maakohus jätnud otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramisel ebaõigesti arvestamata apellandi ja tema ülalpeetava alaealise lapse huvid. Kohtu poolt määratud otsuse täitmise viis ja kord ei arvesta piisavalt apellandi ja tema lapse huve ning on ebamõistlik. On õiglane määrata lahendi täitmine kindlaks veelgi pikema tähtaja jooksul.
5.O. R vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on VÕS § 1056 kaitse-eesmärk tagada kahjustatud isikule VÕS §-s 130 sätestatud kahju hüvitamine, sh ka kahjustatud isiku töövõimetusest tekkinud kahju hüvitamine. Isikule kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamise korral kuulub hüvitamisele VÕS § 130 lg-s 1 ja § 134 lg-s 3 nimetatud kahju; 2) arvestades menetluse pikkust ning asjas esitatud menetlusdokumentide mahtu, on maakohus põhjendatult käsitlenud tema poolt määratud kirjalike seisukohtade esitamist sarnaselt kohtukõnega, milles uute asjaolude esitamine ei ole lubatud. Aegumise vastuväide ei ole asjakohane. Töövõimetus ja selle määr ei ole isikule ettenähtavad koheselt kahju tekkimisel. Püsiva töövõimetuse tuvastamisest alates sai vastustaja teada hüvitisnõude esitamiseks õigustavatest asjaoludest ning aegumistähtaeg algas 10.05.2011; 3) on vastustaja kavatsust ja võimalust tulu teenida tõendanud juba tsiviilasjas nr 2-09-41583. Apellant ei ole võrreldes tsiviilasjas nr 2-09-41583 otsuse tegemise ajaga muutunud asjaolusid esile toonud. Apellandi võimatus tulu teenida on tuvastatud Sotsiaalkindlustusameti otsusega, temale kuuluva vara käsutamine ei ole sellega mingit puutumust. OÜ XXX ja vastustaja samastamine ei ole millegagi põhjendatud. Vastustaja ei nõua ettevõtlusega tegelemisega
võimatusest tuleneva saamata jäänud tulu hüvitamist, vaid töölepingu alusel saamata jäänud tulu hüvitamist; 4) on apellandi poolt osutatud kulutused hüpoteetilised ning apellandi poolt väidetud töötasu teenimiseks vajalike kulude tekkimine ja kulude suurus on sisuliselt prognoosimatud. Sarnase väite esitas apellant ka tsiviilasjas nr 2-09-41583 ning Tartu Ringkonnakohus on 14.11.2011 otsuse punktis 11.5 asunud seisukohale, et on tõendamata, et apellandi poolt viidatud kulu oleksid sissetuleku saamiseks vajalikud; 5) on vastustaja esitanud oma arveldusarve väljavõtted, millelt nähtub tema sissetulekute suurus. Seltsingu olemasolu on tõendamata. M.K. poolt teenitavat töötasu ei saa lugeda vastustaja tuluks. OÜ XXX ja vastustaja on erinevad isikud ja nende samastamine pole põhjendatud. Vastustaja pole OÜ-st XXX tulu saanud; 6) on vastustaja Sotsiaalkindlustusameti otsuse kohaselt täielikult töövõimetu. CD salvestus 2009 toimunud kevadlaadalt ei tõenda vastustaja tervislikku seisundit alates töövõimetuse tuvastamisest 07.06.2011. Nimetatud tõendile on tsiviilasjas nr 2-09-41583 andnud hinnangu nii maa- kui ringkonnakohus, leides, et see ei tõenda vastustaja töövõimet; 7) on tuvastatud, et apellant rikkus liikluseeskirja ning ka vastustaja poolne sõiduki peatamine ei ole kahju vältinud. Vastustaja poolne püüd kahju vältida oli pidurdamine kokkupõrke vältimiseks. Vastustaja möönab, et apellandi süü küsimus ei ole antud juhul oluline; 8) on maakohus põhjalikult analüüsinud hüvitise vähendamist VÕS § 140 alusel. Apellant ei ole tõendanud ülalpidamise andmist; 9) on maakohtu ostus täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramise osas seaduslik ja põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Maakohtu 27. mai 2014 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab O. R hagi K. S vastu saamata jäänud tulu väljamõistmiseks aegumise tõttu rahuldamata.
7.Ebaõige on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti jätnud aegumise vastuväite TsMS § 402 lg 2 alusel tähelepanuta. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 31. märtsi 2011 (tsiviilasi nr 3-2-1-136-10) otsuse punktis 14 asunud seisukohale, et „Ülaltoodut arvestades saab menetlusosaline esitada ka aegumise vastuväite tsiviilasja sisulise arutamise lõpetamiseni esimese astme kohtus. Kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel TsMS § 66 järgi üldjuhul õigust menetlustoimingut hiljem teha, sõltumata sellest, kas teda sellise tagajärje eest enne hoiatati. Kui menetlusosaline esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite pärast kohtu määratud või TsMS §-dest 329-330 tuleneva tähtaja möödumist, menetleb kohus seda TsMS § 331 lg 1 järgi üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Seega peab kohus jätma hilinemisega esitatud aegumise kohaldamise taotluse eelduslikult tähelepanuta.“ Nähtuvalt asja materjalidest, määras maakohus 01. aprilli 2014 määrusega muuhulgas, et kohus teeb kohtuotsuse teatavaks 27. mail 2014 kohtukantselei kaudu (III kd tl 95-97). Seega oli tsiviilasja sisuline arutamine lõpetatud ning kostja poolt 02.05.2014 aegumise vastuväide oli esitatud hilinemisega ning maakohus on õigustatult jätnud aegumise kohaldamise taotluse tähelepanuta.
8.Samas on TsMS § 651 lg 2 kohaselt on poolel õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Kostja on taotlenud aegumise kohaldamist
apellatsioonkaebuses, s.o apellatsioonitähtaja jooksul, ning seetõttu tuleb eelkõige apellatsioonkaebuse läbivaatamisel lahendada küsimus, kas hageja saamata jäänud tulu nõue kostja vastu on aegunud või mitte.
9.Hageja on esitanud hagi kostja vastu saamata jäänud tulu väljamõistmiseks 05.09.2012 (I kd tl 3-10). Kostja väite kohaselt on hagi aegunud, sest nõude aluseks on 19.09.2008 toimunud liiklusõnnetus ning hageja mis tahes väidetavad nõuded aegusid 20.09.2011. Hageja on aegumise kohaldamisele vastu vaielnud ja vastuväite järgi on tema töövõimetus ja selle määr tuvastatud Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Tallinna büroo 07.06.2011 otsusega nr 753377, millega on kindlaks määratud püsiv töövõimetus alates 10.05.2011, ning alates sellest ajast sai ta teada hüvitusnõude esitamiseks õigustavatest asjaoludest ning hagi on esitatud tähtaegselt. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga ja leiab, et hagi on aegunud. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 153 lg 1 järgi kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Tsiviilasjas nr 2-09-41583 tehtud Tartu Ringkonnakohtu 14. novembri 2011 otsusega on muuhulgas välja mõistetud kostjalt hageja kasuks saamata jäänud tulu ajavahemikus 19.09.2008 – 30.06.2011. Käesolevas tsiviilasjas on hageja taotlenud kostjalt saamata jäänud tulu väljamõistmist perioodi 01.07.2011 – 31.05.2016 eest. Saamata jäänud tulu arvestuses lähtub hageja samadest alustest, s.o aluseks on võetud tuludeklaratsioonis näidatud tulu perioodil 2007 september kuni 2008 august.
10.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. jaanuari 2013 otsuse (tsiviilasi nr 3-2-1-177-12) punktis 12 märgitu kohaselt jääb kolleegium oma varasema seisukoha juurde, et tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi. Ka tsiviilasjas nr 3-2-1-199-13 tehtud otsuses on Riigikohus selgitanud, et tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi (aegumise kohaldamisel tuleb lähtuda kahju ühtsuse põhimõttest ja kohaldub aegumise kohaldamise küsimuses TsÜS § 153. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12 tehtud otsuse punktis 12 asunud samuti seisukohale, et „Kuigi VÕS § 136 lg 2 näeb tervise kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse täitmise üldjuhul ette perioodiliste maksetega, ei tähenda see, et tegemist oleks perioodiliste kohustuste täitmisega TsÜS § 154 mõttes. Nõude aegumine on seotud selle sissenõutavaks muutumisega. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et kui kahju tekib tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist, st niipea kui kahjuhüvitise mingit osas saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue.“ Asja materjalide kohaselt on O. R tunnistatud Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti 15.06.2009 otsusega täielikult töövõimetuks (töövõime kaotuse protsent 100 %). Ringkonnakohus leiab, et hageja sai kahjust, sh saamata jäänud tulust, teada 15.06.2009, mil tal tuvastati töövõime kaotuse protsent 100%. Alates sellest ajast algab TsÜS § 153 lg 1 kohaselt nõude aegumistähtaeg. Nimetatud seisukohta kinnitab ka O. R poolt tsiviilasjas nr 2-09-41583 hagi esitamine maakohtule 21.08.2009, milles ta muuhulgas esitas ka nõude saamata jäänud tulu hüvitamiseks, piirates ise saamata jäänud tulu nõude ajavahemikuga 19.09.2008 – 30.06.2011 ning mitte nõudes kahju hüvitamist perioodiliste maksetega. Lähtudes nn kahju ühtsuse printsiibist, mille kohaselt niipea,
kui kahjuhüvitise mingit osas saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue, tuleb hakata hagi aegumist käesolevas asjas arvestama alates 15.06.2009 ning seega oli hagi esitamise ajaks 05.09.2012 hageja nõue aegunud (aegus 16.06.2012).
11.Ebaõige on hageja vastuväite aegumise kohaldamisele, mille kohaselt kuna tema töövõimetus ja selle määr on tuvastatud Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Tallinna büroo 07.06.2011 otsusega nr 753377, millega on tuvastatud püsiv töövõimetus alates 10.05.2011, siis alates sellest ajast sai ta teada hüvitusnõude esitamiseks õigustavatest asjaoludest ning hagi on esitatud tähtaegselt. Kahju hüvitamise nõudest saamata jäänud tulu näol sai hageja teadlikuks 15.06.2009 ning arvestades nn kahju ühtsuse põhimõtet omaks Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Tallinna büroo 07.06.2011 otsus tähtsust sel juhul, kui hageja tervis oleks halvenenud (s.o oleks muutunud töövõimetuse määr) ja selle tõttu oleks muutunud talle kostja poolt tekitatud kahju suurus (nõudeõigus oleks hagejal osas, milles kahju oleks suurenenud). Käesoleval juhul aga esine nimetatud olukorda, sest mõlema viidatud Sotsiaalkindlustusameti otsuse kohaselt on O. R töövõime kaotuse protsent 100%.
12.TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Antud juhul on kostja taotlenud ringkonnakohtult aegumise kohaldamist. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue on aegunud ja seetõttu teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hagi aegumise tõttu rahuldamata. Seoses aegumise kohaldamisega ei vasta ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud sisulistele väidetele, samuti ei võta seisukohta poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta.
13.Menetluskulud maakohtus tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 171 lg 3 kohaselt kui kostja, kelle kahjuks maakohus on otsuse teinud, taotleb ringkonnakohtus aegumise kohaldamist, kuigi ta seda maakohtus ei taotlenud, ja ringkonnakohus aegumist kohaldab, võib kohus jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 3 alusel apellandi kanda. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.