Hageja GD (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Kristo Kallas Kostja EG (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 10.02.2014 otsus osas, millega maakohus jättis kostjalt välja mõistmata hageja kasuks kahju hüvitise 7 500 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha selles osas hagi osaliselt rahuldav otsus ja mõista välja EG-lt GD kasuks kahju hüvitis 7 500 eurot.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad 33 % ulatuses hageja ja 67 % ulatuses kostja kanda.
Välja mõista GD-lt riigilõiv 1 172.50 eurot riigituludesse. Selgitada apellandile, et kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg-d 5 ja 9).
5.Välja mõista EG-lt riigilõiv 577.50 eurot riigituludesse. Selgitada vastustajale, et kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma
jõustumisest alates 15 päeva jooksul, nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg-d 5 ja 9).
6.Saata kohtulahendi ärakiri pärast lahendi jõustumist viivitamatult Kohtute Raamatupidamiskeskusele (TsMS § 179 lg 4).
7.Jätta rahuldamata apellandi taotlus võtta asja juurde Gmaili ekraanipilt ja test.ddoc katse läbiviimisel digitaalallkirjastatud dokument. Edasikaebe kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja ja MV sõlmisid 27.01.2009 ja 27.03.2010 kaks laenulepingut, mille alusel hageja laenas MV-le raha, viimane aga kohustus tasuma laenusummad koos intressidega lepingu määratud tähtajaks. MV täitis lepinguid osaliselt, lepinguid pikendati mitmel korral. Hageja, MV ja kostja sõlmisid 08.05.2012 laenulepingu ja käenduslepingu, millega hageja laenas MV-le 7500 eurot. Kostja käendas MV-i laenulepingust tulenevaid kohustusi, käendaja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 22 500 eurot. MV pidi laenusumma tagastama hiljemalt 22.05.2012, kuid laenusumma on käesoleva ajani täies ulatuses tagastamata.
2.Tõendamata on asjaolu, et käenduslepingut ei allkirjastanud kostja. Kui see nii oleks, siis on kostja olnud raskelt ettevaatamatu oma ID kaardi ja PIN-koodide hoidmisel ning peab hagejale hüvitama sellega tekitatud kahju. Kahju on 7500 eurot ehk raha, mille hageja laenas MV-le, sest laenuraha hageja tagasi ei saanud. Ilma käenduslepinguta ei oleks laenulepingut sõlmitud. Vastutustundlik isik hoiab ID-kaardi ja sellega seotud PIN-koodid ruumiliselt eraldi, parimal juhul hävitab PIN-koodid, jätab need autentsel kujul üles kirjutamata ja kellelegi avaldamata. Puudub alus kahelda, et sertifikaadi väljaandja on jaganud taotlejale infot sertifikaadi turvalise kasutamise kohta, sealhulgas teavitanud kostjat tema kohustusest kaitsta oma PIN-koode parimal võimalikul viisil ning kohustusest koodid viivitamatult ära muuta või sertifikaadi kehtivus peatada, kui PIN-koodid on väljunud sertifikaadi omaniku kontrolli alt. Vastavat infot on lisaks pidevalt korratud meedias ning viidatud kasutustingimused on vabalt kättesaadavad. Seega peab iga mõistlik inimene olema teadlik kohustusest oma PIN-koode kaitsta ja takistada nende teatavaks saamist kõrvalistele isikutele ning teadma või aduma selle kohustusega kaasnevaid võimalikke tagajärgi. PIN-koodide ja ID-kaardi hoidmisega viisil, mis võimaldab kõrvalisel isikul need enda valdusesse saada, jätab isik olulisel määral järgimata käibes vajaliku hoole. Järelikult on kostja käitunud raskelt hooletult DAS § 3 lg 5 mõttes. Kostja ja MV olid elukaaslased või muul viisil lähedases suhtes 08.05.2012 lepingu sõlmimise ajal. Hageja töötas laenunõustajana. MV-i poolt kostja nimel digitaalallkirja andmise tunnistamine või olla kostja ja MV-i kokkumäng, vabastamaks kostjat käendaja kohustustest.
Hageja ei ole kunagi kostjaga kohtunud, kuid digitaalallkirja üks eesmärk on operatiivsus ehk võimaldada isikutel dokumente allkirjastada ja ühest kohast teise toimetada enda füüsilisest asukohast sõltumata. Digitaalallkrija andmine ei eelda allakirjutajate viibimist ühel ajal samas kohas. Digitaalallkirja olemusest lähtuvalt ei tekkinud ega pidanud hagejal tekkima kahtlusi allakirjutaja isikus.
3.Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 7500 eurot ning viivise 15 000 eurot, alternatiivselt kahju hüvitise 7500 eurot. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole käenduslepingut sõlminud. Kostja pole kunagi hagejaga kohtunud, mistõttu on mõistetamatu, kuidas laenulepinguga seostati isik, keda laenuandja ei ole näinud ega kellega ta pole vestelnud. Hageja oleks pidanud laenuriskide vältimiseks võtma ühendust ka käendajaga, sellisel juhul ei oleks antud olukorda tekkinud. Käenduslepingu allkirjastas kostja ID-kaarti kasutades tema toonane elukaaslane MV, kes ID-kaardi salaja võttis. Kostja ei kasutanud ID-kaarti igapäevaselt ega märganud selle ajutist kadumist. Kostja on võtnud ID-kaarti ja PIN-koodide hoidmisel kasutusse vajalikud turvameetmed. Kostja hävitas koheselt isikutunnistuse turvaümbriku ja kirjutas PIN-koodid enda retseptimärkmikusse, mida hoiab ainult kodus. Isikutunnistus oli kostja rahakotis. Retseptimärkmikut kasutas vaid kostja. Kostja ei ole kunagi kellelegi rääkinud, kus oma PIN-koode hoiab. Kostja ei tea, kuidas MV koodid leidis. MV-iga elas kostja sel hetkel (allkirjade andmise ajal) koos ja kostjal ei tekkinud mõtet kahtlustada MV-it seesuguses teos. MV-i suhtes on kostja esitanud avalduse politseile ning algatatud on kriminaalmenetlus. Maakohtu otsus
5.Harju Maakohus rahuldas hagi MV-i suhtes tagaseljaotsusega. Hagi kostja vastu jättis kohus sisulise otsusega rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Pooled vaidlevad, kas kostja on sõlminud hagejaga käenduslepingu, millega käendas MV-i laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kuriteoavalduse esitamisest ja kriminaalasja raames peetud kirjavahetusest ei järeldu, et kostja ei allkirjastanud käenduslepingut ise. Kohus tuvastas kostja vande all antud seletuse ning MV-i tunnistuse alusel, et 08.05.2012 laenu- ja käenduslepingu allkirjastas digitaalselt kostja nõusoleku ja teadmiseta kostja nimel MV. Kostjate ütlused on omavahel kooskõlas. Nähtuvalt digitaalallkirjade kinnituslehelt on kostja allkiri lepingule antud vahetult pärast MV-i allkirja, allkirjastamiste ajavahe on alla 2 minuti. Selline aeg vastab tavapärasele ajakulule, mis kuluks ühe ID-kaardi lugejast välja võtmisele, teise kaardi lugejasse panemisele, ootamisele, kuni seade andmeid loeb, ning PIN-koodi sisestamisele. Mingiteks täiendavateks tegevusteks aega ei jagu. Seega viitab ka allkirjastamise ajavahe asjaolule, et nii MV-i kui kostja digiallkirjad andis üks isik, ning toetab seeläbi MV-i ja kostja ütlusi. Sellest tulenevalt ei ole kostja lepingut allkirjastanud ja kostja tahteavalduse puudumise tõttu ei saa käenduslepingut lugeda sõlmituks (VÕS § 8 lg 1, § 9 lg 1, TsÜS
§ 67 lg 1, DAS § 3 lg 1). Eeltoodu tõttu ei saa 08.05.2012 käenduslepingust tuleneda kostjale õiguseid ega kohustusi. DAS § 3 lg 3 järgi digitaalallkirja andmine ei too kaasa käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tagajärgi, kui on tõendatud, et isiklikku võtit on kasutatud allkirja andmiseks ilma vastava sertifikaadi omaniku nõusolekuta. Eeltoodu tõttu jättis maakohus rahuldamata hageja käenduslepingust tuleneva nõude kostja vastu 7500 euro ning viivise 15 000 euro väljamõistmiseks.
7.Alternatiivselt on hageja esitanud lepinguvälise kahju hüvitamise nõude. DAS § 3 lg 5 kohaselt kui isiklikku võtit on kasutatud allkirja andmiseks ilma vastava sertifikaadi omaniku nõusolekuta peab sertifikaadi omanik hüvitama kahju, mis tekkis teisele isikule, kes ekslikult pidas allkirja antuks sertifikaadi omaniku poolt, kui isikliku võtme kasutamine ilma sertifikaadi omaniku nõusolekuta oli toimunud sertifikaadi omaniku tahtluse või raske ettevaatamatuse tõttu. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastavalt isikutunnistusele, elamisloakaardile ja digitaalsele isikutunnistusele väljastatavate sertifikaatide kasutustingimuste p 2.3 (www.sk.ee/repositoorium/kasutustingimused) on sertifikaadi omanikul kohustus kaitsta oma PIN-koode parimal võimalikul viisil ning kohustus viivitamata koodid muuta või sertifikaadi kehtivus peatada, kui PIN-koodid on väljunud sertifikaadi omaniku kontrolli alt. Hageja poolt viidatud kasutustingimused ei saa olla kostja kohustuse tekkimise aluseks, kuna nimetatud tingimused kehtivad alates 01.01.2011. Laenu- ja käenduslepingu faili avamisel nähtub aga, et kostjal II oli allkirjastamise ajal kaks sertifikaati, mis kehtivad alates vastavalt 30.06.2010 ja 01.12.2009. See tähendab, et sertifikaadid väljastati kostjale II enne viidatud kasutamistingimuste kehtima hakkamist. Teiseks on sertifikaatide kasutusse andmise puhul tegemist lepingulise suhtega sertifikaatide kasutusse andja ja sertifikaatide kasutaja vahel. Siiski, tulenevalt DAS sätestatud digitaalallkirja andmise õiguslikest tagajärgedest ning DAS § 3 lg-s 5 sätestatud vastutusest, on digitaalallkirja andmist võimaldava andmekandja kasutajal kohustus hoida andmekandjat (ID-kaarti) ning selle kasutamist võimaldavat teavet (PIN-koode) viisil, mis välistaks digitaalallkirja omavolilise andmise kolmandate isikute poolt. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kostja on seadusest tulenevat kohustust rikkunud, kuivõrd asjas on tõendatud, et laenu- ja käenduslepingu digiallkirjastas kostja ID-kaardiga MV. Järelikult ei olnud digitaalallkirja omavoliline andmine kolmanda isiku poolt välistatud. VÕS § 1045 lg 3 kohaselt seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine ei ole õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Asjassepuutuva kohustuse eesmärgiks on tagada digitaalse allkirja usaldatavus käibes. Kohustus peab ära hoidma kahju, mis tekib teisel isikul seoses sellega, et ta uskus ekslikult, et digitaalne allkiri on kaasa toonud õiguslikud tagajärjed, kuigi õiguslikke tagajärgi tegelikult ei tekkinud, sest digitaalse allkirja andis kolmas isik omavoliliselt. Käesolevas asjas õigusvastase teoga tekkinud võimalik kahju sobitub seega rikutud normi kaitsealasse. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.
8.Hageja andis 7500 eurot MV-ile laenulepingu alusel üle ning omandas selle vastu lepingu alusel tagasimakse tähtaja saabumisel nõudeõiguse MV-i vastu 7500 euro tagastamiseks koos intressidega. Hagejal on endiselt nõudeõigus MV-i vastu 7500 euro tasumise nõudes, mida kohus on ka käesolevas menetluses tunnistanud, mõistes 02.09.2013 osalise tagaseljaotsusega MV-ilt hageja kasuks välja mh
asjassepuutuva 7500 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et 7500 eurot ei ole võimalik MV-ilt sisse nõuda. Seetõttu ei ole hagejal kahju tekkinud (VÕS § 128 lg 3).
9.Isegi kui kahju oleks tekkinud, siis kostja selle eest ei vastuta. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 104 lg 2 alusel on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Erinorm DAS § 3 lg 5 seob vastutuse tahtluse ja raske ettevaatamatusega. Raske ettevaatamatus on süü vorm, mille nägi ette DAS kehtestamise ajal kehtinud tsiviilkoodeks. Riigikohus on raske ettevaatamatuse mõistet sisustanud lahendi 3-2-1-81-02 p-s 15, mille kohaselt tuleb raske ettevaatamatusena mõista käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmist oma kohustuste täitmisel. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Seega on raske ettevaatamatus ja raske hooletus oma sisult kattuvad. Nähtuvalt kostjate ütlustest hoidis kostja ID-kaarti ja PIN-koode eraldi. Rahakott on tavapärane koht dokumentide hoidmiseks ning ei saa mõistlikult eeldada, et hoolikalt toimiv isik peaks iga päev oma rahakoti sisu üle kontrollima. MV võttis salaja kaardi ära ja pani tagasi korduvalt, kaart ei olnud pidevalt rahakotist kadunud. Kostja hävitas turvaümbriku ega öelnud MV-ile, et ta oli koodid üles kirjutanud. Ka ei kirjutanud kostja märkmikusse, et tegemist on ID-kaardi PIN koodidega, MV-il õnnestus numbrid koodidena tuvastada proovimise teel. Koodid ei olnud hõlpsasti leitavad, selleks tuli MV-il kostja asjad korduvalt ja süstemaatiliselt läbi otsida. Selline võimalus oli MV-il tingituna asjaolust, et ta elas kostjaga koos. Ühelgi muul kolmandal isikul, kes võinuks korterisse juhuslikult pääseda või sisse murda, poleks olnud tõenäolist võimalust märkmikust koode otsida, leida, seostada neid ID-kaardiga ning samal ajal saada ka ID-kaardi valdus. Asjas esitatust ei nähtu, et kostjal olnuks põhjust MV-it mitte usaldada. MV ei rääkinud kostjale oma probleemidest võlgadega. Isikule ei ole etteheidetav, et ta ei osanud ette näha oma vara vastu suunatud sihipärast kuritegelikku käitumist endale kõige lähedasema isiku poolt, kes ei ole oma varasema käitumisega andnud aimu oma ebausaldusväärsusest. Vastupidine seisukoht välistaks normaalsete perekondlike suhete olemasolu võimalikkuse. Riigikohus on seostanud rasket hooletust nii olulise tavalise hoolsuse määra rikkumisega, et selline käitumine oleks rikkujaga sarnasele isikule mõistlikult vastuvõetamatu (3-2-1-125-08, p 13). Vastuvõetamatult ebamõistlikuks ei või pidada unustamise vältimiseks PIN-koodide kirjutamist kodus ID-kaardist eraldi hoitavasse juhuslikku märkmikusse, eriti, kui koodide ülesmärkimist hoitakse vaid enda teada. Küll oleks mõistlikult vastuvõetamatu osata oodata oma perekonnaliikmete poolt isiklike asjade süstemaatilist läbiotsimist kuritegelike kavatsuste realiseerimiseks. Kostja ei ole olnud oma IDkaardi ja PIN-koodide hoidmisel raskelt ettevaatamatu. Eeltoodust tulenevalt tuleb ka hageja alternatiivne nõue lepinguvälise kahju hüvitamiseks jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus
10.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi kogu ulatuses. Ebaõige on maakohtu järeldus käenduslepingu ühe isiku poolt digitaalallkirjastamise kohta. 2minutilise vaheajaga saanuks anda digitaalallkirjad kaks erinevat inimest ja seda isegi juhul, kui isikud asuvad erinevas kohas ja allkirjastamiseks vajalik fail saadetakse e-postiga.
11.Maakohus on ekslikult pidanud tõendatuks, et kostja nimel on digitaalallkirja 08.05.2012 käenduslepingule andnud MV. Maakohus tugineb üksnes MV-i tunnistusele, ent muud tõendid vastava
asjaolu kinnitamiseks puuduvad. MV-i ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks, kuna ta on samas asjas esimese astme menetluses olnud kostja, kes on hagejaga laenulepingud sõlminud ning kelle osas on maakohus teinud tagaseljaotsuse hagi rahuldamiseks hageja kasuks. MV-i tunnistus antud kohtuasjus ei muudaks tema olukorda halvemaks, kuid võimaldaks vabastada kostja ohustustest ja vastutusest hageja ees.
12.Ka juhul, kui kostja tõepoolest ei allkirjastanud käenduslepingut, vastutab ta oma isikutunnistuse PIN-koodide kasutamisega seotud tagajärgede eest. Sertifikaadi omaniku kohustustel on oluline kaal hindamaks, kas kostja on olnud piisavalt hoolikas. Seega omavad isikutunnistuse kasutustingimused ning kostja ja sertifikaatide väljastaja vahelisest lepingust tulenevad kohustused tähendust ka hageja jaoks.
13.Õige ei ole kohtu seisukoht, et hagejal ei ole kahju tekkinud, kuna hagejal on endiselt nõudeõigus MV-i vastu 7500 euro saamiseks. Käesoleval juhul tuleb kahjuks lugeda ka tähtajaks tagasisaamata rahasummat. Tuginedes VÕS § 128 lg-le 3 tuleb pidada võimalikuks kahju väljamõistmist ka olukorras, kus hagejal eksisteerib nõudeõigus MV-i vastu, kuid nõue ei ole rahuldatud.
14.Õige ei ole kohtu seisukoht, et isegi kui hagejal oleks kahju tekkinud, ei vastutaks kostja selle eest. Elukaaslase usaldamist ei saa pidada isikutunnistuse ja sellega seotud PIN-koodide hooletust hoidmisest tekkinud vastutusest vabanemise aluseks. Digiallkirja andmine toob kaasa samasuguseid õiguslikke tagajärgi kui paberdokumendile omakäelise allkirja andmine, mistõttu peab ID-kaardi ja vastavate koodide lihtsamast kuritarvitamisest tulenevalt ID-kaardi omanik sellevõrra suuremat hoolsust rakendama, et välistada ID-kaardi ja selle koodide sattumist kolmandate isikute kätte. PIN-koodide mistahes viisil üleskirjutamine on ebamõistlik ja seotud suure riskiga. Isik peab aru saama, et selliselt käitudes ei ole PIN-koodid täielikult turvatud ehk ei ole välistatud PIN-koodide sattumine kolmandate isikute kätte. Kolmandaks isikuks tuleb pidada ka isiku elukaaslast. Lubamatuks tuleb pidada käitumist, mis ei ole vältimatult vajalik. Koodide unustamise vältimiseks ei ole koodide autentsel kujul üleskirjutamine kindlasti vältimatult vajalik, vaid rangelt ebasoovitatav või isegi keelatud. Seega on maakohus hinnanud ebaõigesti, et kostja ei olnud PIN-koodide üleskirjutamisel raskelt ettevaatamatu.
15.Arvestades asjaoluga, et kostja töötas ja töötab laenufirmas nõustajana, on hageja varasemas menetluses korduvalt märkinud, et ei saa välistada kostja ja MV-i kokkumängu, mille eesmärgiks on vabastada kostja käenduslepinguga võetud kohustuste täitmisest. Maakohus ei ole hageja väidetele hinnangut andnud.
16.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
17.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja alternatiivnõude, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel). I
18.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, et hageja ja kostja vahel käenduslepingut ei sõlmitud. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse rikkumist tõendite hindamisel, mis puudutavad MV-i tegevust hageja nimel ilma vastava tahteavalduseta käenduslepingu allkirjastamisel. Kostja ja MV-i väidetavat kokkumängu, mille eesmärgiks on
vabastada kostja käenduslepinguga võetud kohustustest, pidi tõendama hageja. Vastavate tõendite asjas puudumise tõttu jäävad hageja väited oletuslikeks.
19.Hageja ei taotlenud vaidlusaluse retseptimärkmiku väljanõudmist kostjalt maakohtus, ei uurinud kostjalt märkmiku asukoha kohta, mistõttu vastavasisulised väited apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). Lisaks möönab hageja apellatsioonkaebuses ka ise, et sellise märkmiku kui tõendi fabritseerimine oleks kerge.
20.Tunnistaja ja kostja seletuste detailsus PIN-koodide asukoha osas märkmikus, arvestades kahe aasta taguseid sündmusi, viitaks ringkonnakohtu hinnangul pigem nende ütluste kooskõlastatusele. Tunnistajate ütlused ei ole ebausutavad. MV-i antud ütluste usaldusväärsust kinnitab asjaolu, et hoolimata kriminaalmenetluse algatamisest tema vastu, annab ta ennast süüstavaid ütlusi käesolevas tsiviilasjas. Hageja ei ole maakohtus esile toonud asjaolusid, millest tulenevalt saaks väita, et MV-i näol on tegemist isikuga, kellele ei oleks kriminaalkaristuse määramine oluline ja peamine oleks vabanemine tsiviilõiguslikest kohustustest. Kokkumängu ei ole võimalik järeldada ka asjaolust, et kostja on laenunõustaja. Ühtegi isikut iseenesest ei saa pidada kokkumängu-altiks tulenevalt tema elukutsest, kui puuduvad muud täiendavad asjaolud.
21.Maakohus ei ole väitnud, et digitaalallkirju pole võimalik anda erinevas asukohas isikute poolt 2minutiliste vaheaegadega. Maakohtu hinnang kajastab maakohtu siseveendumuse kujunemist tõendite hindamisel. II
22.Alternatiivselt tugines hageja deliktilise kahju hüvitamise nõudele. Hageja heidab kostjale ette, et kostja tegevuse või tegevusetuse tagajärjel oli võimalik digitaalallkirja andmise ID-kaardiga kolmanda isiku poolt, mistõttu uskus hageja täiendavasse tagatisse laenulepingu sõlmimisel ja pidas võimalikuks uue summa laenamist MV-le.
23.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et nõudeõiguse olemasolu MV-i vastu välistab hagejal kahju tekkimise. Hageja huvi sõlmida käendusleping oli täiendava tagatise saamine laenulepingu sõlmimiseks. Hageja kahjuks on hagiavalduse kohaselt MV-ilt tagastamata jäänud laen ja sõlmimata täiendavat tagatist võimaldav käendusleping, so kaotus varalises olukorras, mis on VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi kaitstav õigushüve. MV ei ole tagastanud laenusummat tähtaegselt, käenduslepingut sõlmitud ei ole ja sellega on hagejale tekkinud kahju. III
24.Seadusest ei tulene kohustust ID-kaarti ja PIN-koode teatud viisil hoida, PIN-koodid pähe õppida ning need seejärel hävitada või PIN-koodid teatud kindlal viisil üles kirjutada. Seadusandja ei saa ette näha ja reguleerida kõiki inimkäitumise kahju tekitavaid olukordi. Käibes nõutav käitumisstandard vastab mõistliku isiku käitumisele samas olukorras ja sõltub käitumisega mõjutatavate õigushüvede olemusest ja väärtusest, tegevuse ohtlikkusest, käitujalt oodatavast asjatundlikkusest, kahju tekitaja ja kannataja vahelise suhte lähedusest või nendevahelisest erilisest usaldusest, samuti ettevaatusabinõu ning eesmärgi saavutamise alternatiivse viisi kättesaadavusest ja maksumusest. ID-kaarti ja PIN-koodide hoidmisel lasus kostjal kohustus hoida neid selliselt, et kolmas isik ei saaks nende leidmisel kasutada neid vastavalt nende otstarbele. Vaeva, mida oleks tulnud teha selleks, et õppida PIN-koodid pähe või kirjutada nad üles mitteautentsel kujul, ei saa pidada liigseks võrreldes tagajärgedega, mida nende õigustamatu kasutamine kolmanda isiku poolt käesoleval juhul kaasa tõi. Nimetatust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et teo õigusvastasus tuleneb kostja seaduses sätestatud kohustuse rikkumisest.
25.Maakohus leidis õigesti, et DAS § 3 lg-s 5 sätestatu on kaitsenorm ja tegemist on seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmisega (VÕS § 1045 lg 1 p 7). Hüvitamise võimaldamine sellise kahju korral on piiratud eelkõige sellega, et kannatanule tekkinud kahju peab olema just selle ohu realiseerumise tagajärg, mille vastu kaitsmiseks seadusandja on vastutuse kehtestanud. DAS sätestatud digitaalallkirja andmise õiguslikest tagajärgedest ning DAS § 3 lg-s 5 sätestatud vastutusest tulenevalt on digitaalallkirja andmist võimaldava andmekandja kasutajal kohustus hoida andmekandjat (ID-kaarti) ning selle kasutamist võimaldavat teavet (PIN-koode) viisil, mis välistaks digitaalallkirja omavolilise andmise kolmandate isikute poolt. Kohustus peab ära hoidma kahju, mis tekib teisel isikul seoses sellega, et ta uskus ekslikult, et digitaalne allkiri on kaasa toonud õiguslikud tagajärjed, kuigi õiguslikke tagajärgi tegelikult ei tekkinud, sest digitaalse allkirja andis kolmas isik omavoliliselt. Käesolevas asjas õigusvastase teoga tekkinud võimalik kahju sobitub seega rikutud normi kaitsealasse. Asjassepuutuva kohustuse eesmärgiks on tagada digitaalse allkirja usaldatavus käibes. Seetõttu võimaldab kaitsenorm hüvitada ka kostjale tagatise saamata jäämisest tekkinud kahju, mille on tekitanud hageja oma kohustuse täitmata jätmisega.
26.Õige on maakohtu põhjendus, et isikutunnistusele, elamisloakaardile ja digitaalsele isikutunnistusele väljastatavate sertifikaatide kasutustingimuste p-s 2.3 sätestatu seondub kostja ja sertifikaatide väljastaja vahelise õigussuhtega. Samas ei ole kostja vaielnud vastu hageja väitele, et IDkaarti ja PIN-kaartide väljastamisel informeeritakse isikuid sertifikaadi turvalise kasutamise kohta, sealhulgas teavitatakse kohustusest kaitsta oma PIN-koode parimal võimalikul viisil. IV
27.Põhjusliku seoses tuvastamiseks kasutatakse seadusest tuleneva kohustuse rikkumise puhul asendusmeetodit. Kui kostja oleks oma PIN-koodid pähe õppinud, ei oleks MV neid leidnud ja hagejale poleks käenduslepingu sõlmimata jätmisega kahju tekkinud. Kui kostja poleks kirjutanud PIN-koode autentsel kujul märkmikusse, poleks MV neid PIN-koodidena proovinud ja kahju poleks samuti tekkinud. Siinkohal tuleb arvestada ka kahju tekitamise subjektiivse küljega. Tuleb vastata küsimusele, kas kahju tekitajal oli konkreetses olukorras võimalik ja jõukohane tema käitumisele esitatud nõudmisi ära tunda ja vastavalt nendele käituda. Ringkonnakohtu hinnangul pidi kostja aru saama, mis tähendus on identiteedi vargust võimaldaval PIN-koodide võõrastesse kätesse sattumisel. ID-kaarti koodide autentsel kujul kodus asuvasse märkmikusse kirjutamisega tuli kostjal arvestada, et märkmikule ja rahakotile juurdepääsu omav isik võib need kerge vaevaga seostada ja allkirjastamiseks kasutada. V
28.Vastutuseks vabanemiseks ei ole kostja esile toonud VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavaid asjaolusid. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekkimises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. DAS § 3 lg 5 kohaselt peab sertifikaadi omanik hüvitama kahju, mis tekkis teisele isikule, kes ekslikult pidas allkirja antuks sertifikaadi omaniku poolt, kui isikliku võtme kasutamine ilma sertifikaadi omaniku nõusolekuta oli toimunud sertifikaadi omaniku tahtluse või raske ettevaatamatuse tõttu. Siinkohal tuleb arvesse võtta kostja käitumist õigustavaid aluseid ning tõendeid välise hoolsuse järgimise kohta.
29.Kostja on esitanud järgmisi käitumist õigustavaid aluseid: ta hävitas PIN-koodide turvaümbriku, ta hoidis ID-kaarti ja PIN-koode eraldi, ta ei avalikustanud PIN-koodide asukohta, ta ei pidanud eeldama, et elukaaslane tema salajasi koode üles otsib ja kasutab. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole käibes vajaliku hoolsuskohustuse täitmist kõnealusel juhul tõendanud. Kostja on tunnistanud, et
kirjutas autentsed PIN-koodid kodus köögiriiulil asuvasse märkmikusse üles, hoidis neid samas ruumis (elukohas) ja ei pidanud vajalikuks kontrollida ID-kaarti olemasolu rahakotis, kasutas viimast harva.
30.Nõustuda tuleb apellandiga, et PIN-koodide mistahes viisil üleskirjutamine on ebamõistlik ja seotud suure riskiga. Käesoleval juhul on kostja vande all antud seletuses ja tunnistaja MV oma ütlustes väitnud, et PIN-koodid olid märgistatud ka lisaks numbritega 1. ja 2.. Isik peab aru saama, et selliselt käitudes ei ole PIN-koodid täielikult turvatud ehk ei ole välistatud PIN-koodide sattumine kolmandate isikute kätte.
31.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostja ei ole süüdi raske ettevaatamatuse vormis. Maakohus on õigesti viidanud, et Riigikohus on seostanud rasket hooletust nii olulise tavalise hoolsuse määra rikkumisega, et selline käitumine oleks rikkujaga sarnasele isikule mõistlikult vastuvõetamatu (3-2-1-125-08, p 13). Eelnimetatud vaidluses maksevahendi autosse jätmisega kaasneva vastutuse üle on Riigikohus käsitlenud raske hooletuse küsimust ja leidnud, et ainuüksi järelmaksukaardi jätmine autosse ei ole üldjuhul käsitatav raske hooletusena. Maksevahendi autosse jätmisel ei rikuta tavalist hoolsuse määra nii oluliselt, et selline käitumine oleks rikkujaga sarnasele isikule mõistlikult vastuvõtmatu. Tegemist võib olla lihtsalt hooletusega. Seejuures ei ole tähtsust sellel, kas autol, kuhu maksevahend jäeti, on signalisatsioon või kas see oli sisse lülitatud. Maksevahendi jätmine autosse võib olla raskelt hooletu juhul, kui lisanduvad muud asjaolud, näiteks see, et koos maksevahendiga hoiti ka selle kasutamist võimaldavat PIN-koodi. Samuti võib maksevahendi jätmine autosse olla käsitatav raske hooletusena juhul, kui auto jäetakse lukustamata asjaoludel, mille esinemisel rikkujaga sarnane isik autot lukustamata ei jätaks.
32.Ringkonnakohtu hinnangul on vastuvõetamatult ebamõistlik ID-kaarti mittekasutamise korral (tunnistaja MV-i ütluste kohaselt oli kostja ID-kaart tema valduses vahel päev või kaks ja mõnikord terve nädal) kirjutada PIN-koodid autentsel kujul märkmikusse (isegi, kui koodide ülesmärkimist hoitakse vaid enda teada), hoida ID-kaarti ja PIN-koode vabalt ruumis kättesaadavalt (lukustamata nt PIN-koode kappi või seifi).
33.Õige on iseenesest maakohtu seisukoht, et mõistlikult vastuvõetamatu on oodata oma pikaajaliste usaldusväärsete perekonnaliikmete poolt isiklike asjade süstemaatilist läbiotsimist kuritegelike kavatsuste realiseerimiseks. Käesoleval juhtumi asjaoludest ei saa aga järeldada, et tegemist oli pikaajalise ja usaldusliku perekonnasuhtega. Selliseid asjaolusid ei ole kostja esile toonud ega tõendanud. Kostja on väitnud, et elas MV-iga käenduslepingu allkirjastamise ajal koos (I kd, tl 172). MV on kasutanud väljendit “elama ühes elukohas” (II kd, tl 25). Oma tunnistajana antud ütlustes on MV leidnud, et tegemist oli elukaaslastega ja kostja on väitnud, et tegemist oli pikaajalise suhtega, selle pikkust siiski täpsustamata. Ringkonnakohtu istungil ei osanud kostja esindajad vastata kohtu sellekohastele küsimustele. Arvestades, et kostja oli käenduslepingu väidetava sõlmimise ajal 2012 aastal 25-aastane, vahepeal elanud ja töötanud Inglismaal, ei ole tõenäoline, et tegemist oli pikaajalise kooseluga. MV on tunnistanud, et kartis kostjale tunnistada oma rahalisi raskusi. Seega ei saa rääkida ka poolte vahel usaldusliku suhte olemasolust. VI
34.Kostja on menetluses tuginenud väidetele, justkui pidanuks hageja kostjaga eelnevalt kohtuma ja vestlema. Hageja oleks laenuriskide vältimiseks pidanud võtma ühendust käendajaga, sellisel juhul ei oleks antud olukorda tekkinud. Hageja ja kostja vaheline suhtlus oleks aidanud ära hoida digitaalallkirja väärkasutuse, kuid nimetatust ei saa ringkonnakohtu hinnangul teha järeldust, et kostja vabaneb seetõttu oma vastutusest või tema vastutust oleks võimalik piirata (VÕS § 139 lg 1 ja § 140
alusel). Paljude lepingute sõlmimine toimub tänapäeval digiseadmete vahendusel ja ilma poolte eelnevate läbirääkimiste ja kohalolekuta. Hageja on õigustatult märkinud, et digitaalallkirja olemusest lähtuvalt ei tekkinud ega pidanud hagejal tekkima kahtlusi allakirjutaja isikus.
35.Eeltoodut arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et kostja vastutab talle etteheidetava käibekohustuse järgimata jätmise eest raske ettevaatamatuse vormis. Seetõttu kuulub hageja alternatiivne nõue kostja vastu rahuldamisele ja kostjalt tuleb välja mõista kahju 7500 eurot hageja kasuks (VÕS § 1043 alusel). VII
36.Apellant esitas apellatsioonimenetluses taotluse võtta asja juurde Gmaili ekraanipilt ja test.ddoc katse läbiviimisel digiallkirjastatud dokument. Hageja soovis sellega seonduvalt tõendada asjaolu, et digitaalallkirja on võimalik anda lühikese ajavahemiku sees ka erinevate isikute poolt, kes asuvad erinevates kohtades. Ringkonnakohus peab nimetatud asjaolu tõendamist mittevajavaks üldteada asjaoluks (TsMS § 231 lg 1) ja tõendeid seetõttu asja juurde ei võta. VIII
37.Maakohus on märkinud ebaõigesti otsuses hagihinna ja leidnud, et see on 84 931.06 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista 7500 eurot ja viivise 15 000 eurot, seega on hagi hinnaks 22 500 eurot (TsMS § 124 lg 1 ja § 133 lg 1). Seoses hagi osalise rahuldamisega jäävad poolte menetluskulud 33% ulatuses kostja kanda ja 67 % ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lg 1). Apellatsioonimenetluse kulud jaotab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu samamoodi (TsMS § 171 lg 1). Maakohtu ja apellatsioonimenetlustes sai hageja menetlusabi riigilõivu tasumiseks 1 750 euro ulatuses. Nimetatud summast kuulub 66 % väljamõistmisele hagejalt riigituludesse TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 2 alusel, 33 % kostjalt § 190 lg 3 alusel.
Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/
Otsus parandatud 29.10.2014 määrusega
RESOLUTSIOON:
1.Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.2014 otsuse resolutsiooni punkt 3 ja lugeda õigeks järgmine sõnastus: „ 3. Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad 67 % ulatuses hageja ja 33% ulatuses kostja kanda.“
2.Toimetada määrus kätte kõigile isikutele, kellele on kätte toimetatud 29.10.2014 kohtuotsus (TsMS § 447 lg 3).
3.Käesoleva kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes vandeadvokaadi vahendusel 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest (TsMS § 447 lg 4).
Otsus tühistatud osaliselt Riigikohtu 08.04.2015 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-1334835 kahjunõude rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas.
2.Jätta jõusse Harju Maakohtu 10. veebruari 2014. a otsus samas tsiviilasjas, millega maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata, arvestades Riigikohtu otsuse põhjendusi.
3.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-1334835 ka osas, millega ringkonnakohus mõistis EG-lt välja riigilõivu 577 eurot 50 senti riigituludesse (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 5). Teha selles osas uus otsus, millega mõista GD-lt täiendavalt (lisaks ringkonnakohtu otsusega välja mõistetud 1172 eurole 50 sendile) välja riigilõiv 577 eurot 50 senti riigituludesse (kokku seega 1750 eurot). Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul Riigikohtu otsuse jõustumisest ning tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda ka viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
5.Rahuldada kassatsioonkaebus.
6.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta GD kanda.