Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja esitatud väited ja nõue Hageja, XXX ja kostja II sõlmisid 08.05.2012 laenulepingu ja käenduslepingu, millega hageja laenas XXX 7 500 eurot. Kostja II käendas XXX laenulepingust tulenevaid kohustusi, käendaja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 22 500 eurot. XXX pidi laenusumma tagastama hiljemalt 22.05.2012, kuid laenusumma on käesoleva ajani täies ulatuses tagastamata.

Hageja leiab, et tõendamata on, et käenduslepingut ei allkirjastanud kostja II. Kui see aga nii oleks, siis on kostja II olnud raskelt ettevaatamatu oma ID kaardi ja PIN-koodide hoidmisel ning peab hagejale hüvitama sellega tekitatud kahju. Kahju on 7 500 eurot, mille hageja laenas XXX, sest laenuraha hageja tagasi ei saanud. Ilma käenduslepinguta ei oleks laenulepingut sõlmitud ja XXX7 500 eurot antud. Hageja palub kostjalt II välja mõista põhivõlgnevus 7 500 eurot ning viivis 15 000 eurot, alternatiivselt 7 500 eurot kahjuhüvitis. Kostja II seisukohad Kostja II hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja II ei ole käenduslepingut sõlminud. Käenduslepingu allkirjastas kostja II ID-kaarti kasutades tema toonane elukaaslane XXX, kes ID-kaardi salaja võttis. ID-kaardi koodid olid kirjutatud retseptimärkmikusse, mida kostja II hoidis ainult kodus. Kostja II ei tea, kuidas XXX koodid leidis. Arusaamatuks jääb, miks laenuandja aktsepteeris käendust suurele summale isikult, keda ta polnud kunagi näinud ega kellega vestelnud. XXX suhtes on kostja II esitanud avalduse politseile ning algatatud on kriminaalmenetlus. Kostja II palub hagi jätta rahuldamata. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Hageja ja XXX sõlmisid 08.05.2012 laenulepingu (kd I, lk 32-33), millega hageja laenas XXX 7 500 eurot. Nimetatud asjaolu üle vaidlus puudub. Pooled vaidlevad, kas kostja II on sõlminud hagejaga laenulepinguga samas dokumendis käenduslepingu, millega käendas XXX laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kohtule esitatud 08.05.2012 laenuleping ja käendusleping kannab nähtuvalt digitaalallkirjade kinnituslehelt (kd I, lk 34-35) kostja II digitaalallkirja. Kostja II väitel ei ole ta lepingut allkirjastanud, lepingu sõlmimisest hageja ja XXX vahel ei teadnud ning lepingu allkirjastas tema ID-kaardiga XXX, kes kasutas kostja II isikutunnistust kostja II loata. Oma väidete tõendamiseks on kostja II esitanud politseiametnike e-kirjad. Üleminspektor XXX 17.07.2012 e-kirja (kd I, lk 150) kohaselt kontrollitakse kriminaalasja raames kostja II kuriteoavalduses toodud asjaolusid, et keegi, kuritarvitades kostja II isikuandmeid, sõlmis mitmeid laenude käenduslepinguid. XXX 13.08.2013 e-kirja (kd I, lk 151) kohaselt on kriminaalasi vanemkomissar XXX menetluses. 13.08.2013 e-kirjas kostjale II (kd I, lk 152) teatab XXX kostjale II oma kontaktandmed ning palub võtta ühendust. Kohtu hinnangul ei sisalda nimetatud tõendid teavet selle kohta, kes kasutas kostja II ID-kaarti käenduslepingule digitaalse allkirja andmiseks. Tõenditest nähtub vaid asjaolu, et kostja II on esitanud kuriteoavalduse politseisse seoses tema isikuandmete kuritarvitamisega, mille üle menetlusosalistel ka vaidlus puudub. Kuriteoavalduse esitamisest ei järeldu, et kostja II ei allkirjastanud käenduslepingut ise. Kohus kuulas kostja II vande all üle. Vastavalt kostja II vande all antud seletusele (kd II, lk 4448) olid kostja II ja XXX elukaaslased. Hagejat kostja II ei tunne ning temaga seoses ühtegi dokumenti allkirjastanud ei ole. Samuti ei pöördunud hageja ega hageja esindaja kostja II poole enne lepingu allkirjastamist. Kostja II ei teadnud midagi sõlmitud lepingutest, sh 08.05.2012 lepingust, enne kui hakkasid tulema kirjad ja telefonikõned võlausaldajatelt. XXX palus alguses kostjal II mitte muretseda, kuid viimaks tunnistas, et oli leidnud retseptimärkmikust ID-kaardi paroolid ja kasutanud neid lepingute allkirjastamiseks. Kostjal II olid ID-kaardi paroolid kirjas retseptimärkmikus, mida ta hoidis köögis. Juurde ei olnud kirjutatud, et tegemist on ID-kaardi paroolidega. ID-kaarti hoidis kostja II rahakotis. XXX tunnistas talle, et võttis ID-kaarti

korduvalt salaja rahakotist. Kostja II kasutas ID-kaarti harva, seetõttu ei märganud kaardi kadumist. Kostja II ei kontrollinud igapäevaselt, kas kaart on alles. Kohus kuulas tunnistajana üle XXX . XXX ütluste (kd II, lk 50-52) kohaselt allkirjastas ta kostja II ID-kaarti ja paroole kasutades hagejaga käenduslepingu. XXX on kostja II kaarti ja koode kasutanud korduvalt kostja II teadmata. XXX selgitas, et oli sattunud suurtesse rahalistesse raskustesse, kattis ühtesid laene teiste laenudega. Võlausaldajad ähvardasid teda. Kostjale II ta oma probleemidest ei rääkinud, käendust ei lubanud uhkus paluda. Kuna keegi tuttavatest ei nõustunud tema kohustusi käendama, otsustas ta kuritarvitada oma elukaaslase, kostja II, usaldust. XXX nuhkis välja paroolid ja varastas kaardi. XXX teadis, et kostja II ei ole harjunud ID-kaarti kasutama, ta võttis kaarti kostja II teadmata kostja II rahakotist korduvalt, vahel oli kaart XXX käes nädal aega ilma et kostja II oleks seda tähele pannud. Koodide teada saamiseks otsis XXX korduvalt igalt poolt kodust, tuhlas isiklikes paberites ja otsis koodide ümbrikku. XXX otsis kõik dokumendid läbi. XXX leidis märkmiku retseptidega, kus olid koolija tööasjad. Seal olid numbrid 1 ja 2, üks oli 4-kohaline ja teine 5-kohaline. Iga 4-kohaline number oli potentsiaalne kood. XXX kirjutas numbrid üles ja pani märkmiku tagasi, et kostja II aru ei saaks. Millises märkmiku osas numbrid täpselt asusid, XXX ei mäleta, vaatas neid ainult ühe korra. XXX katsetas neid numbreid ID-kaardi kasutamiseks ning need osutusid õigeteks. Kostja II ei olnud ühestki käenduslepingust ega muust lepingust teadlik. Ta ei teadnud, et XXX oli tema koodid välja uurinud. XXX ei suuda kindlalt meenutada, kus ta oli 08.05.2012 lepingu allkirjastamise ajal. Arvatavasti autos, kuskil parklas, kodus ei julgenud allkirjastada. Kindlasti ei olnud lepingu allkirjastamise ajal kostjaga II koos. Paljud lepingud sõlmis autost, kuhu sai kaasa võtta arvuti ja internetipulga. Kohus leiab, et kostja II vande all antud seletusega ning XXX tunnistusega on tõendatud, et 08.05.2012 laenu- ja käenduslepingu allkirjastas kostja II nõusoleku ja teadmiseta kostja II nimel digitaalselt XXX. Kostja II ja XXX ütlused on omavahel kooskõlas. Nähtuvalt digitaalallkirjade kinnituslehelt on kostja II allkiri lepingule antud vahetult pärast XXX allkirja, allkirjastamiste ajavahe on alla 2 minuti. Selline aeg vastab tavapärasele ajakulule, mis kuluks ühe ID-kaardi lugejast välja võtmisele, teise kaardi lugejasse panemisele, ootamisele, kuni seade andmeid loeb, ning PIN-koodi sisestamisele. Mingiteks täiendavateks tegevusteks aega ei jagu. Seega viitab ka allkirjastamise ajavahe asjaolule, et nii XXX kui kostja II digiallkirjad andis üks isik, ning toetab seeläbi XXX ja kostja II ütlusi. Kohus loeb tuvastatuks, et kostja II ei ole 08.05.2012 käenduslepingut allkirjastanud. Hageja palub kostjalt II välja mõista põhivõlgnevus ja viivis tulenevalt 08.05.2012 käenduslepingust. VÕS (võlaõigusseadus) § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja väidab sisuliselt, et kostja II on teinud tahteavalduse käenduslepingu sõlmimiseks selle allkirjastamisega. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et kostja II ei ole käenduslepingut allkirjastanud, siis tuleb asuda seisukohale, et puudub kostja II tahteavaldus käenduslepingu sõlmimiseks. Kostja II tahteavalduse puudumise tõttu ei saa käenduslepingut lugeda sõlmituks. Kuivõrd kostja II ei ole 08.05.2012 käenduslepingut sõlminud, ei saa nimetatud lepingust tuleneda talle õiguseid ega kohustusi. Ka digitaalallkirja seaduse (DAS) § 3 lg 1 kohaselt on digitaalallkirjal samad õiguslikud tagajärjed nagu omakäelisel allkirjal, kui seadusega ei ole neid tagajärgi piiratud ning on tõendatud allkirja

vastavus käesoleva seaduse § 2 lõike 3 nõuetele. DAS § 3 lg 3 järgi digitaalallkirja andmine ei too kaasa käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tagajärgi, kui on tõendatud, et isiklikku võtit on kasutatud allkirja andmiseks ilma vastava sertifikaadi omaniku nõusolekuta. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja täitmisnõue, so nõue põhivõlgnevuse 7 500 euro ning viivise 15 000 euro väljamõistmiseks, jätta rahuldamata. Alternatiivselt on hageja esitanud lepinguvälise kahju hüvitamise nõude. Hageja käsitluse kohaselt seisneb kostja II õigusvastane tegu selles, et ta oli oma ID-kaardi ja selle koodide hoidmisel raskelt ettevaatamatu. Teo tagajärjena tekkis hagejal 7 500 eurot kahju, mis oli XXX välja makstud laenusumma. Seda raha ei ole hageja tagasi saanud. Põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel seisneb selles, et kui käendust ei oleks antud, siis hageja ei oleks XXX laenu andnud. DAS § 3 lg 5 kohaselt kui isiklikku võtit on kasutatud allkirja andmiseks ilma vastava sertifikaadi omaniku nõusolekuta peab sertifikaadi omanik hüvitama kahju, mis tekkis teisele isikule, kes ekslikult pidas allkirja antuks sertifikaadi omaniku poolt, kui isikliku võtme kasutamine ilma sertifikaadi omaniku nõusolekuta oli toimunud sertifikaadi omaniku tahtluse või raske ettevaatamatuse tõttu. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Hageja väitel hoiab vastutustundlik isik ID-kaardi ja sellega seotud PIN-koodid eraldi ja parimal juhul hävitab PIN-koodid, jätab need üles kirjutamata ja kellelegi avaldamata. PIN-koodide ja ID-kaardi hoidmisega viisil, mis võimaldab kõrvalisel isikul need enda valdusesse saada, jätab isik olulisel määral järgimata käibes vajaliku hoole. Vastavalt isikutunnistusele, elamisloakaardile ja digitaalsele isikutunnistusele väljastatavate sertifikaatide kasutustingimuste p 2.3 (www.sk.ee/repositoorium/kasutustingimused) on sertifikaadi omanikul kohustus kaitsta oma PIN-koode parimal võimalikul viisil ning kohustus viivitamata koodid muuta või sertifikaadi kehtivus peatada, kui PIN-koodid on väljunud sertifikaadi omaniku kontrolli alt. Kohus leiab, et hageja poolt viidatud kasutustingimused ei saa olla kostja II kohustuse tekkimise aluseks, kuna nimetatud tingimused kehtivad alates 01.01.2011. Laenu- ja käenduslepingu faili avamisel nähtub aga, et kostjal II oli allkirjastamise ajal kaks sertifikaati, mis kehtivad alates vastavalt 30.06.2010 ja 01.12.2009. See tähendab, et sertifikaadid väljastati kostjale II enne hageja poolt viidatavate kasutamistingimuste kehtima hakkamist. Teiseks on sertifikaatide kasutusse andmise puhul tegemist lepingulise suhtega sertifikaatide kasutusse andja ja sertifikaatide kasutaja vahel. Hageja ei ole nimetatud lepingulise suhte osapooleks, mistõttu ei saa kostjal II tekkida lepingulisi kohustusi hageja suhtes. Siiski nõustub kohus, et tulenevalt DAS sätestatud digitaalallkirja andmise õiguslikest tagajärgedest ning DAS § 3 lg 5 sätestatud vastutusest, on digitaalallkirja andmist võimaldava andmekandja kasutajal kohustus hoida andmekandjat (ID-kaarti) ning selle kasutamist võimaldavat teavet (PIN-koode) viisil, mis välistaks digitaalallkirja omavolilise andmise kolmandate isikute poolt. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kohus leiab, et kostja II on seadusest tulenevat kohustust rikkunud, kuivõrd asjas on tõendatud, et laenu- ja käenduslepingu digiallkirjastas kostja II ID-kaardiga XXX. Järelikult ei olnud digitaalallkirja omavoliline andmine kolmanda isiku poolt välistatud. VÕS § 1045 lg 3 kohaselt seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine ei ole õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Kohus leiab, et asjassepuutuva kohustuse eesmärgiks on tagada digitaalse allkirja usaldatavus käibes. Kohustus peab ära hoidma kahju, mis tekib teisel isikul seoses sellega, et ta uskus ekslikult, et digitaalne allkiri on kaasa toonud õiguslikud tagajärjed, kuigi õiguslikke tagajärgi tegelikult ei tekkinud, sest digitaalse allkirja andis kolmas isik omavoliliselt. Käesolevas asjas õigusvastase teoga

tekkinud võimalik kahju sobitub seega rikutud normi kaitsealasse. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Hageja leiab, et kostja II õigusvastase teo tõttu tekkis tal kahju 7 500 eurot. Kuna hageja uskus, et kostja II käendab XXX kohustusi, nõustus ta laenama XXX7 500 eurot. Hageja andis XXX7 500 eurot üle, kuid vaatamata tagastamise tähtaja möödumisele ei ole XXX tänaseni raha tagastanud. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kohus leiab, et hageja 7 500 eurot ei ole kaotsi läinud, hävinud ega halvenenud. Hageja andis 7 500 eurot XXX laenulepingu alusel üle ning omandas selle vastu lepingu alusel tagasimakse tähtaja saabumisel nõudeõiguse XXXi vastu 7 500 euro tagastamiseks koos intressidega. Hagejal on endiselt nõudeõigus XXX vastu 7 500 euro tasumise nõudes, mida kohus on ka käesolevas menetluses tunnistanud, mõistes 02.09.2013 osalise tagaseljaotsusega XXX hageja kasuks välja mh asjassepuutuva 7 500 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et 7 500 eurot ei ole võimalik XXX sisse nõuda. Seetõttu leiab kohus, et hagejal ei ole kahju tekkinud. Isegi kui kahju oleks tekkinud, on kohus seisukohal, et kostja II selle eest ei vastuta. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 104 lg 2 alusel on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Erinorm DAS § 3 lg 5 seob vastutuse tahtluse ja raske ettevaatamatusega. Pooled vaidlevad, kas kostja II käitus ID kaardi ja sellega seotud PINkoodide hoidmisel raskelt ettevaatamatult. Raske ettevaatamatus on süü vorm, mille nägi ette DAS-i kehtestamise ajal kehtinud TsK (tsiviilkoodeks). Riigikohus on raske ettevaatamatuse mõistet sisustanud lahendis 3-2-1-81-02 (p 15), mille kohaselt tuleb raske ettevaatamatusena mõista käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmist oma kohustuste täitmisel. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Seega on raske ettevaatamatus ja raske hooletus oma sisult kattuvad. Kostja II vande all antud seletuse kohaselt peab ta tööga seoses palju paroole meeles pidama. IDkaarti kasutab ta harva ning selleks, et ID-kaardi koode mitte unustada, kirjutas ta need üles retseptimärkmikku. Sinna juurde ei pannud ta kirja, et tegemist on ID-kaardi koodidega. Koode sisaldanud turvaümbriku viskas kostja II kohe ära. ID-kaarti ennast hoidis ta rahakotis, ei kontrollinud igapäevaselt selle olemasolu. Kunagi ei näinud, et midagi oleks rahakotist kadunud. Retseptimärkmikku hoidis kodus köögis. Märkmikus oli ka muid märkmeid ja toiduretsepte. XXX ütluste kohaselt hoidis kostja II ID-kaarti rahakotis. Kuna kostja II ja XXX olid elukaaslased, teadis XXX, et kostja II ei ole harjunud ID-kaarti kasutama. Enne ID-kaardi võtmist otsis XXX koode, otsis läbi kostja II paberid ja kapi, lappas koolivihikuid. Otsis ühe korra ja teise korra, kuid ei leidnud. Viimaks leidis märkmiku, kuhu mh olid kirjutatud 4- ja 5kohaline number. Need numbrid kirjutas XXX endale üles, pani märkmiku tagasi ja proovis numbreid koodidena kasutada. Numbrid osutusidki ID-kaardi koodideks. Eelnevalt XXX ei teadnud, et kostjal II on märkmik isiklike asjade kirjutamiseks. XXX leidis märkmiku otsimise käigus, ei eeldanud, et koodid on just seal, eelkõige otsis turvaümbrikku. Hageja leiab, et kostja II ja XXX ütlustest nähtub, et kostja II ei omanud kontrolli oma ID kaardi üle. Tal ei olnud aimu, kus see on ja kas see olemas on. PIN-koodide leidmiseks piisas vaid märkmiku leidmisest ning sellesse kirjutatud numbreid sai lihtsa kontrollimisega tuvastada kui ID-kaardi PIN-koode. Kostja II toimis raskelt ettevaatamatult.

Kohus hageja seisukohaga ei nõustu. Nähtuvalt kostja II ja XXX ütlustest hoidis kostja II IDkaarti ja PIN-koode eraldi. Rahakott on tavapärane koht dokumentide hoidmiseks ning ei saa mõistlikult eeldada, et hoolikalt toimiv isik peaks iga päev oma rahakoti sisu üle kontrollima. XXX võttis salaja kaardi ära ja pani tagasi korduvalt, kaart ei olnud pidevalt rahakotist kadunud. Kostja II hävitas turvaümbriku ega öelnud XXX, et ta oli koodid üles kirjutanud. Ka ei kirjutanud kostja II märkmikusse, et tegemist on ID-kaardi PIN koodidega, XXX õnnestus numbrid koodidena tuvastada proovimise teel. Koodid ei olnud hõlpsasti leitavad, selleks tuli XXX kostja II asjad korduvalt ja süstemaatiliselt läbi otsida. Selline võimalus oli XXX tingituna asjaolust, et ta elas kostjaga II koos. Ühelgi muul kolmandal isikul, kes võinuks korterisse juhuslikult pääseda või sisse murda, poleks olnud tõenäolist võimalust märkmikust koode otsida, leida, seostada neid ID-kaardiga ning samal ajal saada ka ID-kaardi valdus. Asjas esitatust ei nähtu, et kostjal II olnuks põhjust XXX mitte usaldada. XXX ei rääkinud kostjale II oma probleemidest võlgadega. Kohus leiab, et isikule ei ole etteheidetav, et ta ei osanud ette näha oma vara vastu suunatud sihipärast kuritegelikku käitumist endale kõige lähedasema isiku poolt, kes ei ole oma varasema käitumisega andnud aimu oma ebausaldusväärsusest. Vastupidine seisukoht välistaks normaalsete perekondlike suhete olemasolu võimalikkuse. Riigikohus on seostanud rasket hooletust nii olulise tavalise hoolsuse määra rikkumisega, et selline käitumine oleks rikkujaga sarnasele isikule mõistlikult vastuvõetamatu (3-2-1-125-08, p 13). Kohus leiab, et vastuvõetamatult ebamõistlikuks ei või pidada unustamise vältimiseks PIN-koodide kirjutamist kodus ID-kaardist eraldi hoitavasse juhuslikku märkmikusse, eriti, kui koodide ülesmärkimist hoitakse vaid enda teada. Küll oleks mõistlikult vastuvõetamatu osata oodata oma perekonnaliikmete poolt isiklike asjade süstemaatilist läbiotsimist kuritegelike kavatsuste realiseerimiseks. Kostja II ei ole olnud oma ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmisel raskelt ettevaatamatu. Eeltoodust tulenevalt tuleb ka hageja alternatiivne nõue lepinguvälise kahju hüvitamiseks jätta rahuldamata. 27.01.2009 ja 27.03.2010 laenulepingud (vastavalt kd I, lk 16-27 ja kd I, lk 28-31) on sõlmitud hageja ja XXX vahel, mistõttu ei puuduta need hageja ja kostja II õigussuhet ning kohus nimetatud tõendeid ei hinda. Samuti ei oma kostja II vastu suunatud nõuete lahendamisel tähendust hageja ja XXX e-kirjavahetus (kd I, lk 36-38). Menetluskulude jaotus Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.