Võlaõigus › Muud

kostja hagejale kahju 3 090 eurot. Hageja nõuab nimetatud kahju hüvitamist 16.06.2013 varalise vastutuse kokkuleppe alusel. Kuigi kokkuleppe kohaselt on kostja varalise vastutuse ülempiiriks 2 500 eurot, nõuab hageja heasoovlikkusest ainult 1 000 euro hüvitamist. Hageja palub kohtul mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 1 000 eurot, viivis 14,26 eurot ja viivis VÕS (võlaõigusseadus) § 113 lg 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt hagi esitamisest võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud tuleks jätta kostja kanda. Kostja seisukohad Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Tulevikus hüpoteetiliselt suurenev kindlustusmakse ei ole hüvitamisele kuuluv kahju VÕS § 128 mõttes. Ei ole arusaadav, millist lepingulist kohustust on kostja rikkunud. Kostja täitis töölepingust tulenevaid autojuhi kohustusi oma oskuste ja kogemuste piires. Kostja jaoks ei olnud ettenähtav, et ta peab võtma enda kanda suuremast kindlustusmaksest tekkiva kulu. Kokkupõrkes ei saanud kostja kasutuses olnud sõiduk üldse viga. Sõiduki tasuta kasutamise lepingust ei tulene hagejale kohustust hüvitada sõiduki omanikule kindlustusega seotud kulutused. XXXOy-l puudus alus nõuda hagejalt 3 090 euro hüvitamist. Kostjal saaks tekkida kohustus hageja suhtes üksnes juhul, kui hageja oleks õiguspäraselt ja õiguslikul alusel kolmandale isikule kahju hüvitanud. Varalise vastutuse kokkuleppe alusel ei tekiks kahju hüvitamise kohustust aga ka sellisel juhul, sest suurenenud kindlustusmaksete hüvitamise kulu ei ole kokkuleppega hõlmatud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused 16.06.2013 sõlmisid hageja kui tööandja ja kostja kui töötaja töölepingu (lk 50-52), mille alusel asus kostja tööle autojuhi ametikohal. Hageja ja kostja sõlmisid samas ka varalise vastutuse kokkuleppe (lk 53-54). 09.09.2013 sattus kostja Soome Vabariigis tööülesannete täitmise käigus liiklusõnnetusse, mille põhjustamises tunnistas ta end süüdi (liiklusõnnetuse akt lk 55-56, tõlge lk 61-63). Õnnetuses osales kostja juhtides XXXOy-le kuuluvat sõidukit, mis oli antud hageja kasutusse vastavalt vara tasuta kasutamise lepingule (lk 68-69, tõlge lk 91-92). Nimetatud asjaolude üle vaidlus puudub. Hageja väitel tekitas kostja talle liiklusõnnetuse põhjustamisega kahju 3 090 eurot, sest niivõrd kallinesid XXXOy sõiduki kindlustusmaksed ning hageja pidi XXXOy-le tekkinud kahju hüvitama. Kindlustusmaksete tõus nähtub kindlustusfirma kirjast (lk 60, tõlge lk 67). Hageja pidi XXXOy-le 3 090 eurot hüvitama VÕS § 1043 ja TLS (töölepinguseadus) § 76 lg 1 alusel. Hageja hüvitamiskohustus on täidetud sellega, et XXXOy arvestas 3 090 eurot enda poolt hagejale väljamaksmisele kuuluvast summast maha. Kohus palus 26.06.2014 kirjaga hagejal selgitada oma nõude õiguslikku alust. Hageja vastas 27.03.2014, et esitab nõude varalise vastutuse kokkuleppe alusel. Samuti viitab hageja TLS § 75. TLS § 75 lg 1 kohaselt võtab varalise vastutuse kokkuleppega töötaja sõltumata süüst vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest. Varalise vastutuse kokkuleppe p 2 kohaselt lepivad pooled kokku tingimused, millest lähtudes töötaja, kes töötab tööandja juures autojuhi ametikohal, võtab endale täieliku varalise vastutuse süüst sõltumata temale tööülesannete täitmiseks antud vara ja selle väärtuse säilimise eest, kohustudes hüvitama tööandjale kogu kahju, mis tekib vara puudujäägi, hävimise, rikkumise, riknemise, lõhkumise, kaotsimineku, purunemise vms asjaolu tõttu. Vara all mõistavad pooled tööandjale kuuluvaid vahendeid (veoauto, töövahendid), raha ja muud rahaliselt hinnatavat, mis on mõeldud tööülesannete täitmiseks või sellega seotud toimingute läbiviimiseks. Hageja väitel vähenes kostja tegevuse tulemusel tema vara, kuna kolmandal isikul tekkis hageja vastu nõue ja hageja rahuldas selle. Hageja viitab TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 66, mille kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Kohus

leiab, et hageja viide seadusest tulenevale vara definitsioonile on asjakohatu, sest nähtuvalt varalise vastutuse kokkuleppe punktist 2 on pooled ise kokku leppinud, mida vara all kokkuleppe tähenduses mõistetakse. Punkti 2 kohaselt puudutab kokkulepe tööülesannete täitmiseks antud vara – vahendeid, raha või muud rahaliselt hinnatavat tööülesannete täitmiseks, mitte aga kogu hageja rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumit. Ka TLS § 75 lg 1 reguleerib vastutuse võtmist tööülesannete täitmiseks antud, mitte igasuguse vara säilimise eest. Kuivõrd XXXOy nõue hageja vastu ei tekkinud kostjale tööülesannete täitmiseks antud vara suhtes, ei kuulu hagejale väidetavalt tekkinud kahju varalise vastutuse kokkuleppe reguleerimisesemesse. Kohus leiab, et varalise vastutuse kokkulepe ei saa üleüldse olla hageja kahju hüvitamise nõude tekkimise aluseks, kuna kokkulepe reguleerib vastutuse ulatust lepingulise kohustuse rikkumisel. Asjassepuutuvateks lepingulisteks kohustusteks kokkuleppe tähenduses on aga töölepingust tulenevad kohustused. Seega saab nõude alus tuleneda ainult töölepingust. Hageja on 27.03.2014 dokumendis märkinud, et kostja on rikkunud TLS § 16 lg 1 tulenevat kohustust. Vastavalt TLS § 16 lg 1 töötaja peab täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Hageja väitel eiras kostja hoolsuskohustust. Kohus saab aru, et hageja heidab kostjale ette, et kostja hooletusest põhjustas liiklusõnnetuse. Töölepingu p 2.1 kohaselt on töö sisuks autovedude teostamine. Kohus leiab, et autoveo hoolsaks teostamiseks tuleb mh liikluses käituda hoolikalt. Kuivõrd nähtuvalt liiklusõnnetuse aktist kostja põhjustas avarii, siis järelikult ei käitunud ta liikluses hoolikalt ning rikkus töölepingust tulenevat vastavat kohustust. Rikkumise väidetav tagajärg oli hagejal kahju hüvitamise kohustuse tekkimine XXXOy ees, so otsene varaline kahju. Hindamaks, kas kahju on tekkinud, tuleb hinnata, kas hagejal tekkis kohustus hüvitada XXXOy-le kindlustusmaksete kallinemine. Õigussuhteid, mis tekivad töötajal, tööandjal ja kolmandal isikul, kui töötaja tekitab tööülesannete täitmise käigus kahju kolmandale isikule, reguleerib erinormina TLS § 76, millele hageja on ka ise 07.05.2014 menetlusdokumendis viidanud. TLS § 76 lg 1 järgi kui töötaja vastutab kolmandale isikule tööülesannete täitmise käigus tekitatud kahju eest, peab tööandja vabastama töötaja kahju hüvitamise ja vajalike kohtukulude kandmise kohustusest ning need kohustused ise täitma. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 1-8 on loetletud, millal on kahju tekitamine eelkõige õigusvastane. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 127 lg 2 järgi kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kohtu hinnangul peab kohustus käituda liikluses hoolikalt hoidma ära isiku- ja asjakahju tekkimise. Kuivõrd kindlustusmaksete tõus ei kujuta endast isiku- ega asjakahju, ei ole kostja oma teoga kahjustanud XXXOy deliktiõiguslikult kaitstud õigushüvesid. Kindlustusmaksete tõus on puhtmajanduslik kahju, mille hüvitamist VÕS § 1043 alusel nõuda ei saa. Kuigi väidetav kahju tekitati mootorsõidukiga sõitmisel, ei saaks kohalduda ka § 1057 tulenev riskivastutus, kuna vastavalt § 1056 lg 1 teisele lausele kohaldub riskivastutuse regulatsioon surma põhjustamise, kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuivõrd liiklusõnnetuse põhjustamisega ei tekkinud kostjal kohustust hüvitada XXXOy-le kindlustusmaksete tõus, ei tekkinud ka hagejal TLS § 76 lg 1 alusel kohustust kahju kostja eest hüvitada. Kuna kahju hüvitamise kohustust ei tekkinud, ei saa selles seisneda hageja kahju. Kui aga hageja vastava kohustuseta XXXOy-le kindlustusmaksete tõusu hüvitas, puudub põhjuslik seos hüvitamise ja kostja teo vahel. Kohus nõustub kostjaga, et viimasel juhul on tegemist hageja vabatahtliku kulutusega, mitte kostja poolt tekitatud kahjuga.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et nõue 1 000 euro väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd põhinõuet ei ole tekkinud, ei saa sellelt arvestada ka viivist. Kohus jätab hagi täielikult rahuldamata. Kohtu arvates ei tõenda käesolevas asjas tähendust omavaid asjaolusid remondiarved liiklusõnnetuse materjalide juures (lk 57-59, tõlge lk 64-66) ning hageja kiri kostjale, milles hageja on enne kohtusse pöördumist nõudnud kostjalt kahju hüvitamist (lk 70-73, lisad lk 74-77). Seetõttu kohus nimetatud tõendeid ei hinda. Menetluskulude jaotus Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.