Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.09.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-31753
Tsiviilasi
Swedbank Liising AS-i ja BOLE OÜ hagi PROJECTA BALTI AS-i vastu müügilepingu alusel üle antud 131 322 euro koos intressi 559.12 eurot ja viivisega saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.04.2014 vaheotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank Liising AS ja BOLE OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
35 759.47 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja I Swedbank Liising AS (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, 15039 Tallinn) Apellant/hageja II BOLE OÜ (registrikood 11905099, asukoht Lõuna 6B, 76805 Paldiski) Apellantide/hagejate esindajad v/adv Erki Kergandberg ja adv Tauno Tark Vastustaja/kostja PROJECTA BALTI AS (registrikood 10203394, asukoht Kesk tee 21, Aaviku küla, Rae vald, 75305 Harjumaa), esindaja v/adv Klen Laus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 14.04.2014 otsus tühistada ja saata tsiviilasi tagasi esimese astme kohtule uueks lahendamiseks.
Menetluskulud jaotatakse asja uuel lahendamisel (TsMS § 173 lõige 5).
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hagejate nõue
1.28.06.2013 esitasid Swedbank Liising AS (hageja I) ja BOLE OÜ (hageja II) Harju Maakohtule hagi PROJECTA BALTI AS-i (kostja) vastu müügilepingu alusel üleantu summas 131 322 eurot koos intressi 559.12 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisega 6898.21 eurot, samuti kahju 4258.56 eurot väljamõistmiseks. Menetluskulud palusid jätta kostja kanda.
2.Kostja ja hageja I 25.01.2012 sõlmisid kostja 24.01.2012 pakkumise alusel müügilepingu nr 01146668L Torwegge PROJECT PWR 100/70/13E liimipressi ostmiseks. Samal päeval sõlmisid hagejad liisingulepingu nr 01146668L liimipressi liisimiseks hageja II poolt. 23.03.2012 paigaldati press hageja II tootmishoonesse. 22.08.2012 esitasid hagejad kostjale nõude tagastada hagejale I kogu pressi soetushind ning hagejale II selleks hetkeks tema poolt hagejale I liisingulepingu alusel tasutud liisinguintressid. Koos nõudega esitasid hagejad müügilepingust taganemise avalduse. Hagejad leidsid, et kuna press ei vasta müügilepingu tingimustele (võlaõigusseaduse (VÕS) § 217 lõige 1), on kostja kohustatud vastavalt VÕS § 189 lõikele 1 tagastama hagejale I pressi maksumuse ja tasuma tagastatavalt rahalt intressi ning viivist, samuti on kostja kohustatud hüvitama hagejale II tekitatud kahju. Kostja vastuväited ja menetluse edasine käik
3.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt küsis hageja II kostjalt pakkumist ainult pressi mudelile Torwegge PWR 100, mis oligi müügilepingu esemeks, muid alternatiive ega ka teiste tootjate seadmeid hageja II kostjalt ei küsinud. Seega pidi hageja II olema nimetatud pressi omadustest ja tehnilisest suutlikkusest teadlik. Press vastab 25.01.2012 müügilepingu tingimustele, samuti on hagejad minetanud õiguse tugineda pressi väidetavatele puudustele, mistõttu lepingust taganemine ei ole kehtiv. Seega on alusetud ka hageja I nõue müügihinna tagastamiseks koos intressi ja viivisega ning hageja II nõue kahju hüvitamiseks.
4.04.03.2014 esitas kostja taotluse asjas vaheotsuse tegemiseks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lõikele 1. Kostja leidis, et hagejad on esitanud pretensioonid pressi suhtes hilinenult ja on sellega kaotanud õiguse vara väidetavale lepingu tingimustele mittevastavusele tugineda.
5.Hagejad leidsid, et kostja taotlus vaheotsuse tegemiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna hagejad (hageja II) on esitanud pretensioonid pressi puuduste suhtes õigeaegselt (II tl 1923). Esimese astme kohtu otsus
6.Harju Maakohus tegi 14.04.2014 vaheotsuse, millega tunnistas, et kuna hagejad ei täitnud VÕS § 220 lõigetest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi, ei või nad asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda (VÕS § 220 lg 3 esimene lause). Maakohus lõpetas menetluse ja jättis menetluskulud hagejate kanda.
7.Kohus nõustus kostjaga, et menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on asjas võimalik teha vaheotsus küsimuses, kas ostja on teatanud asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale õigeaegselt (VÕS § 220 lõige 3). Kohtu hinnangul, juhul, kui hagejad on teatamiskohustuse rikkumise tõttu õiguse asja lepingutingimustele mittevastavusest teatada kaotanud, ei kuulu hagi rahuldamisele isegi juhul, kui hagejate väited pressi lepingutingimustele mittevastavuse kohta oleksid põhjendatud.
8.Hagejad tuginesid müügilepingust taganemise avalduses väitele, et ca 20% pressi kasutamisega liimitatud toodangust (6mm naturaalpuidust spoonparketist) on osutunud defektseks, kuna masina pressimisaeg ei ole piisav, et võimaldada liimil ületada 6mm paksuse puitlamelli puhul sisemist jõudu. Selle tulemusena tuleb liimitud lamell mõne aja pärast alusplaadilt lahti (t I kd lk 61-68). Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja II on esitanud pretensioonid seoses pressi väidetava lepingutingimustele mittevastavusega kooskõlas VÕS § 220 lõigetega 1 ja 2. Hagejad leidsid, et pressi lepingutingimustele mittevastavusest teatamise tähenduses tuleb käsitada hageja II esindaja HT 03.04.2012, 28.05.2012 ja 05.07.2012 e-kirju kostja esindajale KK-le (t I kd lk 55-60). Täiendavalt leidsid hagejad, et kostja oli tegelikult teadlik pressi lepingutingimustele mittevastavusest juba müügilepingu sõlmimise ajal, kuna 24.01.2012 e-kirjas väitis eksitavalt, et pressiga läbiviidud testi tulemuseks oli „väga hea“, mitte aga „rahuldav“, mis nähtub tegelikult testi tulemustest (t I kd lk 87-88). Samuti leidsid hagejad, et pressi tarnimisest selle ülespaneku, kommunikatsioonidega ühendamise ja käivitamiseni ning töötajate esmane väljaõpe võtab rohkem aega kui üks kuu. Antud juhul võttis pressi puuduste tuvastamine aega, sest nii kiiresti ei olnud võimalik tuvastada, miks press nõuetekohaselt tööle ei hakka. Hagejate arvates pressi üleandmist poolte vahelise müügilepingu tähenduses ei ole toimunud, seega ei saa lugeda müügilepingu punktis 6.2 sätestatud 1-kuulise tähtaja kulgemise algust alates pressi tarnimise hetkest.
9.Kostja vastuväidete kohaselt esitasid hagejad oma põhjendustega pretensioonid esmakordselt alles 22.08.2012 taganemisavalduses, so ca 5 kuud peale pressi kasutuselevõttu 23.03.2012, mida ei saa lugeda mõistlikuks ajaks vastavalt VÕS § 220 lõikele 1. Lisaks sellele oli ostjal tulenevalt müügilepingu punktist 6.2 kohustus esitada pretensioonid 1 kuu jooksul vara vastuvõtmisest ehk hiljemalt 23.04.2012.
10.Asjas ei ole vaieldav, et ostja sõlmis müügilepingu seoses oma majandustegevusega. Seega pidid hagejad (hageja II), leides, et press ei vasta lepingutingimustele, lisaks kostjale asja puudustest mõistliku aja jooksul teatamisest ka asja mittevastavust piisavalt täpselt
kirjeldama (VÕS § 220 lõige 2). Hinnates asjas esitatud tõendeid, ei nõustunud kohus hagejatega, et müügilepingujärgset asja üleandmist 23.03.2012 ei toimunud. Asjaolu, et press paigaldati 23.03.2012 hageja II tootmishoonesse, on hagejad kinnitanud nii hagiavalduses kui ka taganemisavalduses. Lisaks on kohtu hinnangul pressi üleandmine kostjalt hagejale II seisuga 23.03.2012 tõendatud ka vastuvõtu/üleandmise aruandega (t II kd lk 33-34, 41-42) ja liisingueseme üleandmise-vastuvõtu aktiga (t II kd lk 43). Seega oli press alates 23.03.2012 ostja valduses ja kasutuses.
11.Samas nõustus kohus hagejatega, et käesoleval juhul ei ole võimalik piirata ostja poolt vara mittevastavuse korral pretensiooni esitamise tähtaega 1 kuuga alates vara vastuvõtmisest, so kuni 23.04.2012. VÕS § 106 lõike 2 kohaselt on tühine kokkulepe, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks, samuti kokkulepe, mis võimaldab võlgnikul täita kohustuse oluliselt erinevana võlausaldaja poolt mõistlikult eeldatust või muul viisil ebamõistlikult välistab vastutuse või piirab seda. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-50-06 märkinud (punktis 19), et VÕS § 220 lõike 3 puhul tuleb eristada tavapärasel üle vaatamisel avastatavaid puudusi nn varjatud puudustest, so lepingutingimustele mittevastavusest, mida ostja ei võinuks avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul kaotab ostja õiguse tugineda VÕS § 220 lõike 3 järgi ostetud asja lepingutingimustele mittevastavusele, kui ta õigeaegselt asja üle ei vaadanud ja mittevastavusest ei teatanud üksnes juhul, kui mittevastavus oli selline, mille ostja oleks tavalist hoolsust rakendades võinud asja üle vaatamisel avastada (vt ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-131-05 punkt 13). Ka majandustegevuses tegutsev ostja ei pea eeldama, et talle tarnitakse lepingutingimustele mittevastav asi ning üldjuhul rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja. Vastutusest varjatud puuduste eest vabaneb müüja VÕS § 220 lõikele 3 tuginedes üksnes juhul, kui ostja ei teatanud puudustest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai puudustest teada või pidi teada saama. Ostja eeldatav hoolsus võib varieeruda sõltuvalt nt ostetud asja ainulaadsusest, komplitseeritusest, kasutuseesmärgist, väärtusest ja pakendi iseärasustest. Lisaks säilivad ostjal ka ülevaatamis- ja teatamiskohustuse rikkumisel õigused VÕS § 220 lõike 3 teise lause ja § 221 järgi.
12.Eeltoodust tulenevalt on oluline tuvastada, millal ostja (hageja II) pressi väidetavast puudusest teada sai või pidi teada saama ning millal ta sellest müüjale teatas. Taganemisavalduse kohaselt on hagejad lugenud pressi lepingutingimustele mittevastavuseks asjaolu, et pressiga ei ole võimalik saavutada 6mm lamellide 100% liimitatust aluspinnale. Nagu eespool märgiti, loevad hagejad puudustest teatamiseks hageja II e-kirju kostjale 03.04.2012, 28.05.2012 ja 05.07.2012. Kohus hagejatega selles osas ei nõustu. Nimetatud kirjad ei vasta majandustegevuses müügilepingu sõlminud ostja suhtes sätestatud puudustest teatamise tingimustele, so VÕS § 220 lõike 2 nõuetele. Kuigi nimetatud kirjades viidatakse probleemidele pressi suutlikkuse kohta 6mm lamelli pressimisel, ei nähtu neist siiski piisavalt täpselt, milles väidetav puudus avaldub, samuti ei haaku need hilisemas taganemisavalduses väljatoodud põhjendustega pressi olulise mittevastavuse kohta (VÕS § 116 lõige 2, § 223 lõige 1). Nii nenditakse hageja II 03.04.2012 kirjas küll kahtlust, kas press on kasutatav vastavalt hageja vajadustele ning et 6mm lamell on liiga palju, kuid eeskätt on kiri suunatud sellele, et kostja teataks, millised on lisaks Jowat'ile (kelle testi tulemuse hindas hageja II väga heaks) veel kaks kuumliimi (PUR) tootjat, kes suudaksid tarnida liimi vastavalt pressi spetsifikatsioonile (t I kd lk 5556). Hageja II 28.05.2012 kirjas väidetakse, viidates Henkeli esindajale, et liin (press) ei ole piisavalt varustatud, puudub tooriku infrapuna eelsoojendus, mis ei võimalda kontrolli protsessi temperatuuri üle, mis on kriitiline tegur PUR kuumliime kasutatavate lahenduste
juures. Henkeli hinnangu kohaselt ilma infrapuna eelsoojenduseta liin ei vasta pideva kvaliteetse toodangu väljaandmise nõuetele. Samuti märkis hageja II, et kuna 6mm tamme mälujõud on nii tugevad, et isegi, kui suudetakse hoida liimi lahtisena pressiajani, ei suuda press seda piisavalt kiiresti maha jahutada ja liim piisavalt kiiresti kõveneda. Henkeli soovitusel peaks pressil olema vähemalt 3 pressirulli ning jahutusagregaat, et mingigi tulemus saavutada. Jowati testid, mida 24h vees leotati, näitasid halbu tulemusi (t I kd lk 57-58). Kohtu hinnangul võib sellest kirjast küll järeldada, et press on pideva kvaliteetse toodangu väljaandmiseks ebapiisavalt varustatud (peaks olema infrapuna eelsoojendus, vähemalt 3 pressirulli ja jahutusagregaat), kuid milles seisneb pressi toodangu ebakvaliteetsus või ostja jaoks ebarahuldav tulemus, kirjast ei nähtu (mida tähendab „mingigi tulemus“ või „halb tulemus“?). Kirjas selgelt osundatud puudusi, so pressi väidetavat mittekomplektsust, hagejad taganemisavalduses kostjale ette ei heida. Ka hageja II 05.07.2012 kiri, milles nenditakse, et press ei ole võimeline tootmistingimustel pressima 6mm tammelamelli, ei kirjelda pressi väidetavat lepingutingimustele mittevastavust majandustegevuses müügilepingu sõlminud ostjale kohaselt piisavalt täpselt, kuna ei ole aru saada, millised on hageja(te) nägemuses tootmistingimustel pressimiseks vajalikud tulemused, mida puudused ei võimalda saavutada (t I kd lk 59-60). Kohus leidis, et kuivõrd asja lepingutingimustele mittevastavusest nõuetekohase teatamise tulemusena tekib ostjal õigus rakendada müüja suhtes õiguskaitsevahendeid, milleks üldjuhul on lepingu täitmise nõue (VÕS § 222), peab ka müüjal olema õigus piisavalt täpselt teada, milles seisneb ostja poolt väidetud asja oluline puudus, sest müüjal on ka õigus raskemate tagajärgede vältimiseks (nt ostja poolt lepingust taganemine) rikkumine omal kulul heastada (VÕS § 107). Seega, kui majandustegevuses müügilepingu sõlminud ostja piirdub asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamise korral ebamääraste märkustega asja väidetavate puuduste kohta (nt et press ei anna tulemusi), rikub see omakorda müüja õigusi, mistõttu sellega ei saa VÕS § 220 lõigete 1 ja 2 mõttes arvestada.
13.Eeltoodu alusel nõustus kohus kostjaga, et kuni 22.08.2012 taganemisavalduse esitamiseni ei ole hagejad kooskõlas VÕS § 220 lõigetega 1 ja 2 kostjale pressi lepingutingimustele mittevastavusest teatanud. Isegi, kui lugeda hageja II 05.07.2012 kirja alusel tuvastatuks, et hageja II oli selleks ajaks n-ö lõplikult (peale testimisi, konsultatsioone ja klientidelt laekuvaid pretensioone) pressi väidetavast puudusest teada saanud (et see ei suuda anda 100% defektivaba toodangut), pidi ta kooskõlas müügilepingu punktiga 6.2 hiljemalt 1 kuu jooksul, so kuni 05.08.2012, kostjale piisavalt täpselt teatama, milles väidetavad puudused avalduvad. Hageja II seda tähtaegselt ei teinud, teatades sellest alles 22.08.2012 taganemisavalduses. Seega tuleb tõdeda, et hagejad on pressi lepingutingimustele mittevastavusest teatanud kostjale hilinenult, mille tagajärjeks on, et hagejad ei või nimetatud mittevastavusele tugineda (VÕS § 220 lõige 3 esimene lause).
14.Kohtu hinnangul ei ole samuti tõendatud, et kostja oli tegelikult teadlik pressi lepingutingimustele mittevastavusest juba müügilepingu sõlmimise ajal, kuna 24.01.2012 e-kirjas on kostja eksitavalt väitnud, et pressiga läbiviidud testi tulemuseks oli „väga hea“, mitte aga „rahuldav“, mis nähtub tegelikult testist. Kohtu arvates võiks kostjale ette heita hagejate tahtlikku eksitamist (VÕS § 221 lõike 1 punkt 2) juhul, kui kostja oleks hageja II eest Jowati testi tegelikke tulemusi varjanud (väites, et tulemus oli väga hea, kuigi tegelikult test näitas rahuldavat). Nimetatud kostja kirjast nähtuvalt seevastu edastati hagejale II ka Jowati testi tegelikud tulemused (olgugi et saksakeelsed; t I kd lk 69-72). Et kostja hindas testi tulemusi kommenteerides Jowatile viidates neid väga heaks (võttes arvesse materjali seisundit ja ettevalmistustaset), on kohtu arvates tegemist kostja subjektiivse hinnanguga, mitte aga tahtlikult eksitava väitega, millest hageja II kui majandustegevuses müügilepingu sõlminud ostja pidi ka iseseisvalt aru saama.
15.Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja taotlus vaheotsuse tegemiseks tuleb rahuldada ning sellega lugeda, et kuna hagejad ei täitnud VÕS § 220 lõigetest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi, ei või nad asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda (VÕS § 220 lõike 3 esimene lause). Sellest tulenevalt tuleb tunnistada hagejate nõue põhjendamatuks ja lõpetada asja menetlemine. Apellatsioonkaebus
16.13.05.2014 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad hagejad tühistada maakohtu otsuse ja teha uus vaheotsus, millega jätta kohaldamata VÕS § 220 lõike 3 esimene lause ning saata asi menetlemise jätkamiseks maakohtule või alternatiivselt saata asi lepingutingimuste mittevastavuse tuginemise õiguse minetamise ning menetluse jätkamise otsustamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud jätta kostja kanda.
17.Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigusnormi, eiras Riigikohtu praktikat, hindas valesti tõendeid ning kohaldas valesti materiaalõigust. Valesti tõendeid hinnates tegi kohus väära järelduse, nagu ei oleks hageja II piisava täpsusega oma pretensioonides kirjeldanud liimipressi puudusi. Vastuoluline on kohtu poolt sedastatu, et hageja II 05.07.2012 kiri ei kirjelda pressi väidetavat lepingutingimustele mittevastavust majandustegevuses müügilepingu sõlminud ostjale kohaselt piisavalt täpselt, kuna ei ole aru saada, millised on hageja(te) nägemuses tootmistingimustel pressimiseks vajalikud tulemused, mida puudused ei võimalda saavutada. Kohus ise viitas seoses hageja II 03.04.2012 e-kirjaga, et kõnealuses kirjas nenditakse kahtlust, kas press on kasutatav vastavalt hageja vajadustele ning et 6mm lamell on liiga palju. Varasemalt on kohus hinnanud, et 22.08.2012 taganemisavalduse kohaselt on hagejad lugenud pressi lepingutingimustele mittevastavuseks asjaolu, et pressiga ei ole võimalik saavutada 6mm lamellide 100% liimitatust aluspinnale. Kohus on asunud seisukohale, et taganemisavalduses on liimipressi puudusi kirjeldatud VÕS §-s 220 nõutud põhjalikkusega ning taganemisavalduses on puudusena käsitletud liimipressi suutmatust pressida 6mm paksust lamelli. Samaaegselt on otsuses esile toodud, et juba hageja II esimeses pretensioonis (03.04.2012 e-kiri) heidetakse kostjale ette, et 6mm lamelli „on liiga palju“. 28.05.2012 ja 05.07.2012 pretensioonides on korratud samasisulist etteheidet. Seega on kohus jõudnud vastuolulisele järeldusele, leides ühelt poolt, et taganemisavalduses on piisavalt sisustatud liimipressi lepingutingimustele mittevastavust, samas kui samu etteheiteid sisaldavatest varasematest pretensioonidest väidetavalt ei nähtu neist siiski piisavalt täpselt, milles väidetav puudus avaldub, samuti ei haaku need hilisemas taganemisavalduses väljatoodud põhjendustega pressi olulise mittevastavuse kohta.
18.Kohtu seisukohad seoses väidetava mittepiisava kirjeldusega liimipressi puuduste osas hageja II e-kirjades on meelevaldsed. Kostja ei ole kordagi menetluses tuginenud väitele, et ta ei saa või ei ole saanud aru viidatud pretensioonide sisust. Kohtuotsuses sedastatu, et väidetavalt ei nähtu viidatud e-kirjadest „siiski piisavalt täpselt, milles väidetav puudus avaldub“, on täiesti põhjendamatu ega tugine asjas uuritud tõenditele.
19.Kohus on otsuses leidnud, et majandustegevuses tegutsev ostja ei pea eeldama, et talle tarnitakse lepingutingimustele mittevastav asi, ning üldjuhul rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja; ostjalt eeldatav hoolsus võib varieeruda sõltuvalt nt ostetud asja ainulaadsusest, komplitseeritusest, kasutuseesmärgist, väärtusest ja pakendi iseärasustest. Hagejad on eelnevaga seoses menetluses korduvalt rõhutanud, et koostöös kostjaga proovis hageja II heas usus leida õigeid tehnoloogilisi lahendusi ning pöörduti liimitootjate ja kostja enda poole. Kohtuotsuses on jäetud täiesti tähelepanuta hagejate seisukoht, et olukord, kus hageja II järgis kostja enda soovitusi (lisaks teiste spetsialistide kaasamisele), püüdis pärast
liimipressi ülesseadmist aktiivselt leida koos kostjaga probleemile lahendusi ning kus hilisemalt on kostja hakanud väitma, et hageja II on minetanud õiguse pretensioone esitada, ilmestab kostja pahatahtlikkust. Kostja põhjendused seoses puudustele tuginemise õiguse minetamisega on vastuolus hea usu põhimõttega.
20.Sisutu on otsuses toodud kriitika, mille kohaselt, kui majandustegevuses müügilepingu sõlminud ostja piirdub asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamise korral ebamääraste märkustega asja väidetavate puuduste kohta (nt et press ei anna tulemusi), rikub see omakorda müüja õigusi, mistõttu sellega ei saa VÕS § 220 lõigete 1 ja 2 mõttes arvestada. Kostja käitumine on hagejate suhtes olnud vastuoluline ning seetõttu hea usu põhimõttega vastuolus olev, kuna on aktiivselt püüdnud tuvastada liimipressi viga ja see edutult likvideerida ning seejärel hakanud väitma, et hagejad ei ole suutnud õigeaegselt seadme mittevastavust kirjeldada. Viidatud tegevus on sisuliselt lepingulise õiguse kuritarvitamine kostja poolt. Eelneva osas on maakohus läinud vastuollu Riigikohtu praktikaga. Lahendi nr 3-2-1-102-07 punktis 16 on sedastatud, et tsiviilõiguse ühe üldise põhimõtte – hea usu põhimõtte – funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega.
21.Hagejate jaoks on absurdne etteheidete tegemine seoses väidetavate formaalsuste mittejärgimisega (maakohtu nägemus „piisava põhjalikkusega“ pretensioonide esitamisest tähtaegselt), kui kostja on puuduse tuvastamise ja kõrvaldamise protsessi olnud algusest peale kaasatud. Seega on asjakohatu kohtu etteheide, nagu ei oleks hagejad kaasanud puuduste tuvastamiseks asjatundjaid, kui koheselt pärast liimipressi testimist kaasati puuduse tuvastamiseks ja kõrvaldamiseks kostja kui spetsialist. Kohus on valesti jätnud kohaldamata VÕS § 6 ning rikkunud põhjendamiskohustust.
22.Otsuses on valesti järeldatud, nagu ei olnud kostja müügilepingu sõlmimise ajal teadlik liimipressi puudustest. Kohus on menetluses esitatud tõendite sisusse ja asjaoludesse süüvimata teinud valesid järeldusi. Seoses otsuses viidatud saksakeelse nn Jowat AG testiga selgitavad hagejad, et tähendust omab, et viidatud testi osas on hagejad hoidunud menetluses täpsustamast, et test viidi läbi liimi pidavuse hindamiseks, mitte liimipressi enda hindamiseks. Hagejad on sellele tähelepanu juhtinud oma varasemates kirjalikes seisukohtades, kuid kaevatavas otsuses ei ole seda arvesse võetud. Viidatud testi läbiviimisel tuli puiduspooni pealiskihi lamellid alusmaterjali küljest lahti ekstreemkatsetusel, kus materjali peksti ja lõhuti. Sellistes ekstreemtingimustes (materjali rebimine ning peksmine) ei tulnud 60–80% spoonilamellidest alusmaterjali küljest lahti ning seda on liimitootja ja kostja poolt hinnatud väga heaks tulemuseks ning sobivaks hageja II tootmisele ning toodangule. Hagejatele teadaolevalt ei kasutata käesolevas menetluses vaidluse all oleva liimipressi tüüpi (PWR100-tüüpi) masinaid 6mm paksuse puitspooni pressimiseks vineerile, vaid enamikul juhul kasutatakse tööstuses 0,6mm-st ehk 10 korda õhemat spoonikihti. Kostja kinnitas aga liimipressi müües, et liimipress on suuteline pressima 4–6mm paksust spooni, mis ongi hageja II toote eripära ning vajadus.
23.Asjaolu, et kostja oli teadlik, et 6mm lamelli perfektne liimimine on hagejale II vajalik, on 12.03.2014 istungil kinnitanud ka kostja seaduslik esindaja. Maakohus on eelneva jätnud valesti arvestamata ning seetõttu teinud vale järelduse liimipressi tingimustele mittevastavuse teadmise osas kostja poolt. Hagejad on menetluses selgitanud, kuidas kostja on mh Jowat AG testi esitlenud hagejale II vales kontekstis, pannes viimase uskuma, et liimipress vastab hageja II vajadustele. Kostja oli oma majandus- ja kutsetegevuses mh
Torwegge seadmete edasimüüjana teadlik müüdava kauba omadustest. Hagejad on õigustatult eeldanud kostja erialaste teadmiste olemasolu säärase seadme müümisel, võttes arvesse ka aastatepikkust varasemat edukat koostööd hageja II ja kostja vahel. Liiatigi oli kostjale enne müügilepingu sõlmimist täpselt teada, millist kasutuseesmärki paigaldatav seade hageja II tooteliinis omama hakkab. Pööramata tähelepanu eelnevatele hagejate esitatud seisukohtadele ning tõendeid valesti hinnates on maakohus ka valesti järeldanud, et kostja ei olnud teadlik seadme puudustest müügilepingu sõlmimisel. Vastustaja seisukoht
24.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
25.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 220 lõiget 1. Kuna vaidlustatud otsuses käsitles maakohus vaid ühte hagejate nõuete rahuldamise eeldust (eelduslikust lepingurikkumisest (müüdud asja puudusest) teatamise aja mõistlikkust), siis ei ole ringkonnakohtul võimalik asja lõpuni lahendada ning see tuleb saata edasiseks menetlemiseks tagasi maakohtule (TsMS § 657 lõike 1 punkt 3). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
27.Esmalt juhib kolleegium tähelepanu TsMS § 449 tõlgendamisele ja leiab, et käesolevas asjas puudus maakohtul TsMS-st tulenev alus kostja 04.03.2014 taotluse (II kd lk 5) rahuldamiseks ning vaheotsuse tegemiseks. Hagejad esitasid nõuded raha saamiseks müügilepingu tagasitäitmise võlasuhte alusel. TsMS § 449 lõige 1 sätestab kohustusliku eeldusena vaheotsuse tegemiseks raha saamisele suunatud nõude menetluses selle nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta nõutava rahasumma tõendamise kulukuse või keerukuse. Käesolevas asjas ei ole kostja oma taotluses seda alust esile toonud. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, millist keerukust või kulukust ta müügilepingu tagasitäitmiseks hagejate poolt nõutavate summade kindlakstegemisel näeb. Hagiavaldusest nähtub, et hagejate summad on kujunenud vastavalt müügi- ja liisingulepingu alusel tasutud summadest, millele lisandub viivis ja intress ning ilmselget keerukust või kulukust nõudesumma kindlakstegemiseks tsiviilasja materjalidest ei nähtu. Asjaolu, et müügieseme lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks võib olla vajalik määrata ekspertiis ja et selleks kulub teatud hulk rahalisi vahendeid ja aega, ei anna TsMS § 449 mõttes alust vaheotsuse tegemiseks. Samas on kirjeldatud menetlusõiguslik rikkumine sisult selline, mis iseseisvalt ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
28.Vaidlustatud otsuses käsitles maakohus ühte müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse alusel müügilepingust taganemise kehtivuse eeldust, milleks on müüdud asja puudusest teatamise mõistlik aeg VÕS § 220 lõike 1 mõttes. Maakohus ei võtnud seisukohta, kas hagejate poolt esiletoodud puuduse näol oli üldse tegemist 25.01.2012 müügilepingu tingimustele mittevastava liimipressi üleandmisega. Seega ei võta ka kolleegium käesolevas otsuses seisukohta nimetatud asjaolu ja see tuleb tuvastada asja uuel läbivaatamisel maakohtus.
29.Kostja on seisukohal, et masin tarniti 23.03.2012, kuid põhjendatud pretensioon esitati alles 22.08.2012; müügilepingu punktis 6.2 olid pooled leppinud kokku vara lepingule mittevastavuse korral pretensioonide esitamise tähtajaks 1 kuu alates vara vastuvõtmisest (t I kd lk 126). Hagejad on seisukohal, et teatasid esimestest kahtlustest tarnitud pressi sobilikkuse kohta 03.04.2012, hiljemalt sellest kuupäevast oli kostja probleemist teadlik;
teavitust korrati 28.05.2012; ajavahemikul 03.04.2012 kuni 04.07.2012 võttis hageja II tarvitusele erinevaid kostja soovitatud meetmeid olukorra parandamiseks; 05.07.2012 esitati veekordne teavitus (t I kd lk 158-159). Maakohus leidis hageja II 03.04.2012, 28.05.2012 ja 05.07.2012 e-kirju hinnates, et nendes ei olnud väidetavat puudust kirjeldatud majandustegevuses müügilepingu sõlminud ostjale ettenähtud piisava täpsusega, mistõttu luges kohus seadusega kooskõlas olnud teavituseks alles 22.08.2012 taganemisavalduses esiletoodu ja hagejad õiguse kaotanuks lepingutingimuste mittevastavusele tugineda.
30.Kolleegium maakohtuga ei nõustu ja leiab, et hinnatud tõendid annavad aluse asuda esimese astme kohtust erinevale seisukohale. Seadus ei sätesta puuduse kirjeldust sisaldavale ostja tahteavaldusele kohustuslikku vorminõuet ega muid kriteeriume, kui et see peab olema „piisavalt täpne“. Ka ei täpsustanud pooled lepingus puudusest teatamise kohustuse sisu. Seega võis vastav tahteavaldus olla nt ka suuline ja selle sisu piisavust tuleb hinnata, lähtudes müügilepingu pooltest, nendevahelistest suhetest, müüdud asja iseloomust jmt asjaoludest, millised on iga vastava õigussuhte puhul spetsiifilised. Seejuures on oluline vastava seadusesätte eesmärk – tagada, et müüdud asja puuduste üle peetavad vaidlused lahendataks võimalikult peatselt pärast vastava puuduse ilmnemist. Välistatud peab olema olukord, kus ostja võib pärast seda, kui ta on avastanud müügilepingu objekti lepingutingimustele mittevastavuse kaasa toova puuduse, oodata müüja vastu hagi esitamisega kuni lepingu tulenevate nõuete suhtes kehtestatud aegumistähtaja lõpuni.
31.Käesolevas vaidluses on müüdud asja väidetavaks puuduseks liimipressi pressimisaeg, mis ei ole piisav, et võimaldada liimil ületada puidu sisemist jõudu naturaalpuidu kasutamisel, mille tulemusena liimipress toodab osaliselt ebakvaliteetset ja kasutamiskõlbmatut komposiitplaati (lepingust taganemise avaldus t I kd lk 64). Tsiviilasja materjalidest nähtub, et müüjaks on põhitegevusalana tööpinkide müügiga tegelev äriühing ja isikuks, kelle ülesandel hageja I asja ostis, puidust tarbe- ja dekoratiivesemete jm puittoodete tootmisega tegelev äriühing (t I kd lk 98-100). Vaidlusalune liimipress toodeti ja tarniti konkreetse tellimuse alusel Saksa äriühingu Torwegge Holzbearbeitungsmaschinen Gmbh poolt. Nii ostja kui müüja on vaieldamatult vastavalt oma ala spetsialistid, kes olid ja pididki olema teadlikud mh tarnitava toote kasutamise spetsiifikast, samuti on neil mõlemal kogemused ühelt poolt puidutööpinkide tarnimise ning teisalt nendega töötamise alal. Seega ei saanud kostja spetsialistidele jääda arusaamatuks hageja II poolt 03.04.2012 saadetud e-kiri, milles oli kirjeldatud tekkinud probleemi Torwegge poolt paigaldatud masina tööle hakkamises. Selles kirjas ei hoiatatud küll veel lepingust taganemisest, kuid probleemi, mille ostja luges tarnitud masina puuduseks, oli selles kirjas kirjeldatud viisil ja mahus, mis vastab kolleegiumi arvates VÕS § 220 lõike 2 mõttele. Seaduse mõtte kohaselt ei ole puudusest teatamisel vajalik selle põhjuse väljatoomine, vaid selle iseloomu kirjeldamine määral, mis on tuvastatav välisel vaatlusel. Ka kostja 28.05.2012 (t I kd lk 82) ja hageja II 05.07.2012 e-kirjadest nähtub, et kostja oli probleemist teadlik ja sai sellest aru määral, mis andis talle müüjana võimaluse kaitsta oma õigusi ja pooltele võimaluse tekkinud probleemid võimalikult ruttu lahendada. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et pooled tegid seadme paigaldamisest kuni juunini/juulini aktiivset koostööd kujunenud olukorra parandamiseks, mis omakorda annab kinnitust, et kostja oli teadlik probleemist, mida hagejad loevad asja oluliseks puuduseks. Eeltoodu alusel on kolleegium seisukohal, et tuvastamist leidis müügilepingu punktis 6.2 kokkulepitud tähtaja jooksul puudusest teatamine piisavalt kirjeldaval viisil ja põhjendatud ei ole kostja ja maakohtu vastupidine seisukoht.
32.Kolleegium peab vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu asjaolule, et sõltumata apellatsioonkaebuse väidetest peab ringkonnakohus tühistama maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 3, mille kohaselt maakohus lõpetas asjas menetluse. Selline maakohtu
otsustus jääb arusaamatuks, sest ühtegi TsMS §-s 428 sätestatud menetluse lõpetamise alust maakohus ei väida ega olegi võimalik väita. Tegelikkuses jättis maakohus hagi rahuldamata nõuete põhjendamatuse tõttu. TsMS § 449 lõike 2 kohaselt kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Lõppotsus selle sätte tähenduses on nn tavaline sisuline otsus, mille sisu peab vastava TsMS §-s 442 sätestatule.
33.Kuna tsiviilasi saadetakse tagasi lahendamiseks maakohtule, jaotatakse käesoleva kaebuse menetlemisega seotud menetluskulud lõpplahendis koos teiste jaotamisele kuuluvate kuludega (TsMS § 173 lõige 4).
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Jänes
Indrek Parrest
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.