Hageja: Capital Inkasso OÜ (registrikood 11553825, asukoht Estonia pst 15a, 10141 Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anneli Aab Kostja: RK (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX XX XXXXX XXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristina Schotter
Kohtuistungi toimumise aeg
11.09.2014
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 14.04.2014 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud Capital Inkasso OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja menetluse käik
1.15.07.2011 esitas Capital Inkasso OÜ (hageja) Harju Maakohtule hagi HP ja RK vastu, paludes mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõlgnevuse 14 060,56 eurot, intressi 4218,17 eurot ja viivise kuni hagiavalduse esitamiseni 3176,28 eurot ja alates hagi esitamisest 0,03% tasumata summalt päevas. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid HP laenusaajana, AK laenuandjana ja RK käendajana laenulepingu, käenduslepingu, hüpoteegi seadmise lepingul ja asjaõiguslepingud. Laenulepingu p-i 1.1. kohaselt andis laenuandja laenuandjale laenu 220 000 krooni, mille tasumise lõpptähtaeg oli 20.07.2009. Lepingu p-i 1.2 kohaselt kohustus laenusaaja tasuma laenuandjale intressi 5% kuus ning lepingu p-i 1.4 kohaselt kohustus laenusaaja juhul, kui ta ei tasu laenu ja intressi kooskõlas lepinguga, tasuma viivist 0,03% päevas. Käendaja kohustus lepingu p-i 6.1 järgi vastutama laenusaaja poolt laenuandjale maksmisele kuuluvate, kuid maksmata maksete, tasude, viiviste ja muude võlgnevuste nõuetekohase täitmise eest.
3.02.09.2009 sõlmisid AK ja hageja nõude loovutamise lepingu, mille alusel loovutas AK hagejale nõude kostjate vastu summas 220 000 krooni, koos kõrvalnõuetega, sh õigusega nõuda viivist ja kahju hüvitamist. 02.09.2009 saatis hageja põhivõlgnikule HPle ja RK-le käendajana maksenõuded võlgnevuse kogusummas 320 489,40 krooni (20 483 eurot) tasumiseks hiljemalt 18.09.2009. Kostjad võlgnevust tähtaegselt ei tasunud.
4.14.01.2013 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ning tühistas samas tsiviilasjas Harju Maakohtu 19.07.2011 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega seati Viru Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriossa nr 227031 kantud kostjale kuuluvale ARUPERE II kinnistule kohtulik hüpoteek summas 14 060,56 eurot hageja kasuks.
5.13.02.2013 esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas Harju Maakohtu 14.01.2013 otsuse täies ulatuses. 23.09.2014 rahuldas Tallinna Ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse, tühistas Harju Maakohtu 14.01.2013 otsuse ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja RK esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse Riigikohtule, mille menetlusse võtmisest Riigikohus 22.01.2014 määrusega keeldus.
6.05.02.2014 andis Harju Maakohus hagejale ja kostjatele korralduse esitada käesolevas tsiviilasjas kõik seni esitamata avaldused, taotlused ja tõendid hiljemalt 28.02.2014.
7.28.02.2014 esitatud seisukohas rõhutas hageja, et AK-i ja hageja vahel 02.09.2009 sõlmitud nõude loovutamise leping on kehtiv ning hageja on õigustatud hagi esitama. Tulenevalt asjaolust, et kostja HP ei ole hagile vastanud ega menetluses osalenud, taotles hageja hagi HP vastu rahuldamist tagaseljaotsusega. Hageja leidis viidates Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-20-12 (p 24), 3-2-1-184-12 (p 22) ja 3-2-1-33-08 (p 10),
et olgugi, et hageja nõuab võlgnevuse väljamõistmist solidaarselt HP-lt ja RK-lt, ei ole käesoleval juhul tegemist kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3 tähenduses.
8.Hageja leidis, et kostja RK poolt antud käendus ei ole tühine. Tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga, kuna käenduse saaja ei sõlminud lepingut oma iseseisvas majandus- ja kutsetegevuses ning käendaja tegutses oma majandus- ja kutsetegevuse raames. Seega sõlmisid käenduslepingu võrdsed osapooled, st nii käendaja kui ka käenduse saaja AK olid füüsilised isikud. Hageja märkis, et tulenevalt vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 143 lg-st 1 tuleb tarbijakäenduslepingu mõiste sisustada tarbija mõiste järgi, mitte üksnes lähtudes sellest, kas käendaja oli füüsiline isik või mitte. Järelikult on käesoleval juhul määrava tähtsusega, kas kostja RK tegutses käendust andes oma majandus- ja kutsetegevuses või mitte.
9.Hageja rõhutas, et kostja RK on ise kinnitanud, et sai käenduslepingust aru selliselt, et ta sõlmib selle Manipenny OÜ juhatuse liikmena. Seega on selge, et kostja RK ei ole andnud käendust oma erasfääri kuuluvates huvides, vaid just oma majandus- ja kutsetegevuse raames HP tööandjana. Lähtudes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-148-11 p-s 13 toodud seisukohast pidas hageja oluliseks välja selgitada, mis põhjustel ja millest ajendatuna on kostja RK käenduslepingu sõlminud. Hageja hinnangul saab oma töötajate kohustuste käendamine toimuda üksnes käendaja majandus- ja kutsetegevuse raames. Võttes arvesse, et RK ja HP vahel olid käenduse andmisel just majanduslikud (st tööalased) suhted, mitte muud isiklikku ega usalduslikku laadi suhted, mis mingilgi mõistlikul viisil selgitaks, mis põhjusel andis RK käenduse, on selge, et käenduse andmisel ei tegutsenud RK tarbijana. Seega ei ole käesoleval juhul tegemist tarbijakäenduslepinguga, mistõttu ei ole oluline ega asjakohane ka see, et lepingus puudub käendaja vastutuse maksimaalne piirmäär.
10.14.04.2014 tagaseljaotsusega rahuldas Harju Maakohus hagi HP vastu. Kostja vastuväited
11.RK (kostja) vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta hagiavalduse läbivaatamata või läbivaatamise korral jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hageja haginõue kostja vastu on ilmselgelt alusetu, rajanedes tühisele tarbijakäenduslepingule, ning seetõttu esineb alus kostja vastu suunatud nõude osas hageja hagiavalduse läbivaatamata jätmiseks. Seejuures tugines kostja TsMS § 423 lg 2 p-le 2.
12.Kostja leidis VÕS §-s 34 sätestatud tarbija määratlusele tuginedes, et antud juhul ei ole kostja 19.01.2009 kokkulepet sõlmides tegutsenud majandus- ega kutsetegevuses ning seega on ta tarbijaks. Seega on 19.01.2009 kokkuleppe näol tegemist tarbijakäenduslepinguga. Kuivõrd käenduslepingus ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, on käendusleping VÕS § 143 lg 2 kohaselt tühine ning sellel ei ole TsÜS § 84 lg 1 kohaselt õiguslikke tagajärgi. Kostja selgitas täiendavalt, et HP oli vaidlusaluse kokkuleppe sõlmimise ajal kostjaga seotud isiku OÜ Manipenny töötaja. Kostja on OÜ Manipenny ainuosanik ja juhatuse liige. Kostja sai 19.01.2009 kokkuleppe sõlmimisest aru selliselt, et sisuliselt antakse tagatiseks tema poolt töötajale igakuiselt töölepingu kehtivuse ajal makstav palk. Kostja ei saanud 19.01.2009 kokkulepet sõlmides aru, et see toob kaasa tema isikliku vastutuse HP laenu tagasimaksmise eest. Ka notar midagi sellist kostjale ei selgitanud. Alates 28.12.2009 on töösuhe kostjaga seotud isiku Manipenny OÜ kui tööandja ja HP kui töötaja vahel lõpetatud töötaja soovil.
13.Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud AK-ilt hagi aluseks olevast 19.01.2009 notariaalselt tõestatud lepingust tulenevate nõuete, samuti nõuet väidetavalt tagava käenduse, omandamist. Hagiavalduses kirjeldatakse paljasõnaliselt, et 02.09.2009
sõlmisid AK ja hageja nõude loovutamise lepingu nr 020-909-1, kuid nimetatud väidetavat lepingut hagiavaldusele lisatud ei ole. Kostja juhtis tähelepanu, et kuivõrd 19.01.2009 leping, sealhulgas käendusleping, on sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, siis peab vastavalt VÕS § 11 lg-le 3 ka 19.01.2009 lepingust tulenevate nõuete loovutamise leping olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Seni, kuni hageja ei ole tõendanud, et on laenusaajalt omandanud väidetavad nõuded kostja vastu notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepingu nr 020-909-1 alusel, on kostja seisukohal, et hageja ei ole mistahes väidetavaid nõudeid kostja vastu laenuandjalt omandanud. Lisaks ei ole hageja kostja hinnangul tõendanud laenuandja poolt laenusaajale laenu väljastamist. Maakohtu otsus
14.14.04.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja tühistas Harju Maakohtu 19.07.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-33120 seatud hagi tagamise abinõu, millega seati Viru Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriossa nr 227031 kantud kostjale kuuluvale ARUPERE II kinnistule kohtulik hüpoteek summas 14 060,56 eurot hageja kasuks. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
15.Kohus märkis, viidates hagi HP vastu 14.04.2014 tagaseljaotsusega rahuldamisele, et seetõttu on käesolev otsus tehtud hageja hagis kostja RK vastu. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kuigi hageja nõuab võlgnevuse väljamõistmist solidaarselt HP-lt ja RKlt, ei ole käesoleval juhul tegemist vältimatute kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3 tähenduses. Seega saab kohus teha HP ja RK suhtes samas menetluses erinevad otsused. Riigikohus on selgitanud, et kostjad osalevad (sarnaselt solidaarvõlgnikele) menetluses TsMS § 207 lg 2 mõttes iseseisvalt, st ühe kostja toimingud (sh kaebused) ei mõjuta teise kostja menetluslikku seisundit (RKTKo 3-2-1-20-12, p 24).
16.Kohus viitas 19.01.2009 HP, AK-i ja kostja sõlmitud laenulepingule ning märkis, et kostja kohustus käendajana vastutama võlgniku maksmisele kuuluvate, kuid maksmata maksete, viiviste ja muude võlgnevuste nõuetekohase täitmise eest (I kd, lk 16-22). Hageja on kohtule esitanud 19.01.2009 maksekorralduse, milles AK tasub võlgnikule 200 000 krooni selgitusega laen (I kd, lk 140) ja 16.01.2009 maksekorraldusega 20 000 krooni selgitusega laen – 19.01.09 (I kd, lk 141). Laenu andmine kajastub ka laenuandja kontoväljavõttelt (I kd, lk 162). Sellega on tõendatud, et võlgnik sai laenulepingu alusel raha kokku 220 000 krooni (14 060,56 eurot) ja käendaja vastuväited lepingu rahatuse osas on põhjendamatud. Seda, et saadud laen oleks osaliselt või täielikult tagastatud, pidanuks tõendama laenusaaja ja kostja, mida tehtud ei ole.
17.Kohus leidis, et laenulepingust tulenevate nõuete loovutamine hagejale on toimunud õiguspäraselt. Seejuures tugines maakohus Tallinna Ringkonnakohtu 23.09.2013 otsusele, millega ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse, tühistas Harju Maakohtu 14.01.2013 otsuse ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Nimetatud otsuses leidis ringkonnakohus, et vaidlusalune nõude loovutamise leping on kehtiv ning hagejal esines õiguslik alus kohtusse pöördumiseks. Maakohus viitas TsMS § 658 lg-le 2 ja leidis, et ringkonnakohtu õigusliku hinnangu näol on tegemist materiaalõiguse normi kohaldamisega. Sellest tulenevalt ei saa käesolevas menetluses enam olla vaidlust, et AK-i ja hageja vahel 02.09.2009 sõlmitud nõude loovutamise leping on kehtiv ning et Capital Inkasso OÜ on õige hageja (I kd, lk 138-139).
18.Hageja ning kostja kui käendaja peamine vaidlus seisneb selles, kas 19.01.2009 käenduslepingu puhul oli tegemist tarbijakäendusega või mitte. Kohus leidis, et tähtsust ei oma, kas laenuandja sõlmis käenduslepingu oma iseseisvas majandus- ja kutsetegevuses või mitte. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande I osa § 34
kommentaaride (lk 122 punkt 4.1.) kohaselt võib tarbijalepinguks olla ka leping, milles ainult üks pool on määratletud kui tarbija, teiseks pooleks võib aga olla igasugune isik, nt tarbijakäendus, milleks on käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Seega peab kohus hindama, kas kostja käendajana sõlmis käenduslepingu oma iseseisva majandusja kutsetegevuse raames või mitte ehk kas 19.01.2009 kokkuleppe näol on tegemist tarbijakäenduslepinguga. Kohus viitas vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud võlaõigusseaduse (VÕS) § 143 lg-le 1 ja §-le 34 ning nõustus hagejaga, et järelikult on käesoleval juhul määrava tähtsusega, kas kostja tegutses käendust andes oma majandusja kutsetegevuses või mitte. Kui kostja andis käenduse oma majandus- ja kutsetegevuse raames, ei ole tegemist tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 lg 1 tähenduses.
19.Kohus leidis, et olemasolevate tõendite alusel ei ole võimalik 19.01.2009 kostja poolt antud käendust siduda tema iseseisva majandus- ja kutsetegevusega. Vaidlust ei ole selles, et kostja oli käenduse andmise ajal OÜ Manipenny OÜ ainuosanik ja juhatuse liige ning HP, kelle kohustusi kostja füüsilise isikuna käendas, oli OÜ Manipenny töötaja. Kostja väitel sai ta 19.01.2009 kokkuleppe sõlmimisest aru selliselt, et sisuliselt antakse tagatiseks tema poolt töötajale igakuiselt töölepingu kehtivuse ajal makstav palk. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja sõlmis käenduslepingu OÜ Manipenny juhatuse liikmena, st HP tööandjana ning et oma töötajate kohustuste käendamine saab toimuda üksnes käendaja majandus- ja kutsetegevuse raames. Kohus leidis, et ainuüksi asjaolu, et kostjaga seotud äriühing oli laenusaaja tööandjaks, ei kinnita käenduse andmist kostja iseseisva majandus- ja kutsetegevuse raames.
20.Kohus nõustus Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-5-14 p-s 10 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt on juriidiline isik iseseisev õigussubjekt, keda ei saa samastada tema osanikeks, aktsionärideks, liikmeteks või juhtivtöötajateks olevate füüsiliste isikutega. Asjaõigusseaduse § 6 lg 2 teine lause sätestab, et juriidilise isiku vara ega juriidiline isik ei saa kuuluda teisele isikule. Seega ei ole ka kostja kui eraisik olnud kunagi laenusaaja tööandjaks ning hageja selline väide on ebaõige. Kostja poolt käenduse andmise osas ei ole kohtule esitatud selliseid tõendeid, mis võimaldaks käenduse andmist siduda kostja iseseisva majandus- ja kutsetegevusega.
21.Eksitavad on hageja viited Riigikohtu praktikale, kus on leitud, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted (RKTKo 3-2-1-14811, p 13). Riigikohtu seisukohad tarbijakaitsesätete välistamisest puudutavad eelkõige olukordi, kus äriühingu osanik või juhatuse liige on taganud sama äriühingu kohustusi. Käesolevas vaidluses ei ole tegemist sellise olukorraga. Kostja ei ole sõlminud lepingut temaga seotud äriühingu kohustuste täitmise tagamiseks. Käesoleval juhul on kostja füüsilise isikuna käendanud füüsilise isiku HP kohustusi (I kd, lk 18).
22.Lähtudes eeltoodust leidis kohus, et kostja tegutses 19.01.2009 käenduslepingut sõlmides tarbijana. Vaidlus puudub selles, et 19.01.2009 käenduslepingus (I kd, lk 18) ei ole kokku lepitud kostja kui käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Tuginedes VÕS § 143 lg-le 2 ja TsÜS § 84 lg-le 1 leidis kohus, et seega põhineb hageja nõue kostja vastu tühisele käenduslepingule ja tuleb jätta rahuldamata.
23.Kohus märkis, et ei hinda täiendavalt poolte muid väiteid ja tõendeid, kuna need ei muudaks kohtu lõppjäreldust hageja nõude rahuldamata jätmise osas. Kohus ei rahuldanud kostja taotlust jätta hagi läbi vaatamata. TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt on hagi läbivaatamata jätmine kohtu õigus, mitte kohustus.
24.Hagi rahuldamata jätmise tõttu tühistas kohus hagi tagamise TsMS § 386 lg 4 alusel. Hageja apellatsioonkaebus
25.14.05.2014 esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 14.04.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses või tühistada
maakohtu otsuse ja saata asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostja ja HP kanda.
26.Hageja on seisukohal, et kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 143 lg-t 1, leides, et käesoleval juhul oli AK-i, HP ja kostja vahel 19.01.2009 sõlmitud lepingus sisalduva käenduslepingu näol tegemist tarbijakäenduslepinguga. Samuti on kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 143 lg-t 2, leides, et kuivõrd tarbija vastutuse maksimummäära lepingus ei ole kokku lepitud, on leping tühine. Hageja märgib, et jääb kõikide oma varasemalt käesolevas menetluses esitatud seisukohtade juurde ning palub need lugeda apellatsioonkaebuse osaks.
27.Hageja leiab, et kostja tegutses käenduse andmisel oma majandus- ja kutsetegevuse raames, mistõttu ei ole tegemist tarbijakäenduslepinguga, käendusleping on kehtiv ning hagi tuleb rahuldada. Maakohus tuvastas, et kostja oli käenduse andmise ajal OÜ Manipenny ainuosanik ja juhatuse liige ning HP, kelle kohustusi kostja käendas, oli sama äriühingu töötaja. Kostja sai käenduse andmisest aru selliselt, et sisuliselt antakse tema poolt tagatiseks tema poolt töötajale igakuiselt töölepingu kehtivuse ajal makstav palk. Eeltoodust hoolimata ning vastuoluliselt tuvastatud asjaoludele on maakohus leidnud, et kostja ei ole käendanud oma töötaja HP kohustusi majandus- ja kutsetegevuse raames. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt ei kinnita ainuüksi asjaolu, et kostjaga seotud äriühing oli laenusaaja tööandjaks, käenduse andmist iseseisva majandus- ja kutsetegevuse raames. Samuti ei nõustu hageja kohtu seisukohaga, et kuna kostja kui eraisik ei ole kunagi olnud laenusaaja tööandjaks, ei kinnita kostajaga seotud äriühingu olemine laenusaaja tööandjaks käenduse andmist majandus- ja kutsetegevuse raames.
28.Hageja märgib, et tarbija tegutseb väljaspool oma majandus- ja kutsetegevust siis, kui tema tegutsemist ei saa seostada iseseisva ettevõtlusega või teise isiku töötajana töölepingu alusel tehtavate tehingutega. Tuginedes võlaõigusseaduse üldosa kommenteeritud väljaandele märgib hageja, et tulenevalt Euroopa Liidu direktiividest on igasugune seos kutsealase tegevusega piisav, et välistada tarbijakaitseliste normide kohaldamist. Olukorras, kus kostja on selgitanud, et sai käenduslepingu sõlmimisel aru, et lepingu alusel antakse sisuliselt tagatiseks tema poolt töötajale igakuiselt makstav palk, ei ole võimalik paralleelselt asuda seisukohale, et tegemist on väljaspool majandus- ja kutsetegevust antud käendusega. Kui kostja läbi OÜ Manipenny ei oleks olnud HP tööandjaks, ei oleks ta saanud käenduslepingut selliselt sõlmida, kuivõrd sellisel juhul ei oleks kostjal isegi parima tahtmise juures mingisugust kontrolli HP sissetulekute ning nende võimaliku tagatiseks andmise osas. Mistahes töötaja sissetulekuid saab sisuliselt käsutada üksnes tööandja enne töötasu väljamaksmist ning töötaja pärast seda, kui töötasu on laekunud tema arveldusarvele. Järelikult on selge, et kostja ei ole andnud käendust oma erasfääris tegutsedes, vaid just oma majandus- ja kutsetegevuse raames HP tööandjana.
29.Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kuivõrd kostja füüsilise isikuna ei olnud HP tööandja, ei ole võimalik kostja poolt antud käendust siduda kostja majandus- ja kutsetegevusega. Hageja möönab, et Riigikohtu tasandil ei ole avaldatud seisukohta, kas töötaja kohustuste käendamine toimub iseseisva majandus- ja kutsetegevuse raames või tarbijana, kuid see ei muuda vajadust lähtuda Riigikohtu seisukohast, et oluline on välja selgitada, mis põhjustel ja millest ajendatult on käendusleping sõlmitud. Tuginedes VÕS § 29 lg-le 1 leiab hageja, et seega tuli kohtul tõlgendada lepingut, lähtudes eelkõige poolte ühisest tegelikust tahtest. Seejuures pidi kohus arvestama asjas tuvastamist leidnud faktiliste asjaoludega, mille kohaselt HP töötas OÜ-s Manipenny, kostja oli OÜ Manipenny ainuosanik ja juhatuse liige ning kostja ise on kinnitanud, et sai lepingust aru selliselt, et tema poolt antakse sisuliselt laenulepingule lisatagatis HP-le igakuiselt töölepingu kehtivuse ajal makstava palga näol. Võttes arvesse, et HP ja kostja vahel olid
käenduse andmisel just majanduslikud (st tööalased) suhted, mitte muud isiklikku ega usalduslikku laadi suhted, mis mingilgi mõistlikul viisil selgitaks, mis põhjusel andis kostja II käenduse, on selge, et käenduse andmisel ei tegutsenud kostja tarbijana. Seega ei ole tegemist tarbijakäenduslepinguga, mistõttu ei ole oluline ega asjakohane ka see, et lepingus puudub käendaja vastutuse maksimaalne piirmäär.
30.Kohus ei ole ei hinnanud ega tuvastanud, kas kostja oleks andnud käenduse ka siis, kui HP ei oleks OÜ-s Manipenny töötanud. Viidatud asjaolu väljaselgitamine on määrava tähtsusega tuvastamaks, kas tegemist oli tarbijakäenduslepinguga või mitte. Seeläbi on kohus otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 438 lg-t 1 ja TsMS § 442 lg-t 8.
31.Hageja märgib, et Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-89-08 p-s 11 VÕS § 155 järgi garantii andmise puhul märkinud, et juhul kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandusja kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. Hageja leiab, et eeltoodud ümberpööratud tõendamiskoormis kohaldub analoogia korras ka käesoleval juhul, hoolimata asjaolust, et tegemist ei ole garantii andmisega. Sellest tulenevalt selgitas hageja maakohtus põhjalikult, et juhul kui kostja leiab, et ta ei ole andnud käendust HP tööandjana, s.o oma majandus- ja kutsetegevuse raames, peab ta lähtudes eeltoodud Riigikohtu juhistest tõendama, et ta oleks sõlminud käenduslepingu HP kohustuste tagamiseks ka siis, kui HP ei oleks olnud OÜ Manipenny töötaja ning kostja ei oleks olnud OÜ Manipenny juhatuse liige ja osanik. Kui kostja seda ei tõenda, siis on selge, et kostja on sõlminud käenduslepingu siiski oma majandusja kutsetegevuse raames.
32.Hageja leiab, et kuna HP ega kostja ei olnud hagi esitamise hetkeks ega ole käesolevani tasunud lepingust tulenevat põhivõlgnevust summas 14 060,56 eurot, on hagejal kostjate kui solidaarvõlgnike vastu nimetatud põhinõue. Hageja märgib, et apellatsioonkaebuse esitamise hetkega on sissenõutavaks muutunud viivise suurus 7519 eurot. Alates otsuse tegemisest sissenõutavaks muutuva viise palub hageja mõista kostjatelt välja laenulepingus sätestatud suuruses, s.o 0,03% tasumata põhinõude summalt päevas kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni, kuid kokku mitte suuremas summas kui põhinõue. Vastus apellatsioonkaebusele
33.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
34.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja poolt esitatud asjaolud ja tõendid ei anna alust hagi rahuldamiseks.
35.Apellatsioonkaebuses on hageja korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Maakohus on käsitlenud vaidlusaluse käenduslepingu kehtivuse eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja poolt esitatud nõuet rahuldada. Kuna esimese astme kohus on kõigile hageja seisukohtadele piisava selgusega vastanud ning ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis
esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda hagi põhjendamatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei ole iseseisvaks kohtuotsuse tühistamise aluseks.
36.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et maakohus on õigesti leidnud, et kuivõrd käenduslepingus puudub kostja vastutuse rahaline maksimummäär, sõltub käesoleva vaidluse tulemus vastusest küsimusele, kas 19.01.2009 sõlmitud käenduslepingu näol on tegemist tarbijakäenduslepinguga või mitte.
37.Käenduse kehtivusega seotud asjaolude väljaselgitamisel on maakohus õigesti tähele pannud, et seaduse poolt sätestatud tarbija mõiste ei ole universaalne igasuguste lepingute jaoks ning igal konkreetsel juhul tuleb kindlaks teha, kas isik konkreetses võlasuhtes vastab tarbija tunnustele. VÕS § 34, mis määratleb tarbija definitsiooni, sisaldab kahte olulist tarbija tunnust. Esiteks on tarbija alati füüsiline isik ja teiseks on tarbija isik, kes teeb tehingu väljaspool iseseisvat majandus- või kutsetegevust. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-18-06, p 15). Kuna erimeelsust ei ole selles, et käenduslepingu pooleks oli kostja kui füüsiline isik, on kõnealusel juhul VÕS § 34 ja TKS § 2 lg 1 järgi käenduslepingu kehtivuse osas määravaks asjaolu, kas kostja poolt käenduslepingu sõlmimine on seotud tema iseseisva majandus- ja kutsetegevusega või mitte ning kas ta pidi kandma ise sõlmitud lepingust tulenevaid riske.
38.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et vaidlusaluse käenduslepingu näol oli tegemist tarbijakäenduslepinguga. Kohus on õigesti tuvastanud, et kostja sõlmis käenduslepingu füüsilise isikuna ning käenduslepingu sõlmimine ei olnud seotud kostja iseseisva majandus-ja kutsetegevusega. Sõlmitud lepingu kohaselt lasub käendusega võetud kohustute täitmise koorem isiklikult kostjal, mitte äriühingul, mille juhatusse ta kuulub ja mille töötaja põhivõlgnik oli. Erinevalt hageja seisukohast leiab kolleegium, et käenduse andmise ajal äriühingu osanikuks olemine või juhatuse liikme ameti pidamine ei võta füüsiliselt isikult vastutuse piiramise ja hoiatusfunktsiooni näol tarbija jaoks seadusega tagatud kaitset, kuna pelgalt äriühingu juhtorganisse kuulumine ei ole iseseisev majandus- ega kutsetegevus. Asjaolu, et kostja võis käendust andes pidada muuhulgas silmas laenusaaja kui tema poolt juhitud ettevõtte töötaja heaolu, ei välista kostjale kui tarbijale ettenähtud kaitset, kuna ka tarbijast käendaja puhul võib surve käendust anda olla põhjustatud huvist põhivõlgniku käekäigu vastu. Mingeid põhjendusi, mis takistas laenuandjal hagejal lepingut sõlmides märkimast lepingusse käendaja rahalise vastutuse maksimumsummat, kohtule esitatud ei ole.
39.Asjakohane on kostja viide Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-148-11 p-le 13, milles tsiviilkolleegium on selgitanud, et majandus- ja kutsetegevuses on käendus antud siis, kui käenduse andmine on olnud ajendatud isiklikust vahetust majanduslikust huvist. Sama otsuse p-s 14 on Riigikohus täiendavalt selgitanud, et lisaks on oluline eristada käendaja isiklikku seotust põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise ja põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et kõnealusel juhul ei ole võimalik käendust siduda kostja iseseisva majandus-ja kutsetegevusega. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et ainuüksi asjaolu, et kostjaga seotud äriühing oli laenuvõtja tööandja, ei kinnita käenduse andmist kostja iseseisva majandus-ja kutsetegevuse raames.
40.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et OÜ Manipenny kui juriidiline isik on iseseisev õigussubjekt, keda ei saa samastada osanikeks või juhtivtöötajateks olevate füüsiliste isikutega (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-5-14, p 10). Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud hageja käsitlus, mille järgi tuleks kostjat pidada laenusaaja tööandjaks. Samuti ei kinnita töösuhe laenusaaja ja kostjaga seotud äriühingu vahel kostja poolt käenduse andmist iseseisva majandus-ja kutsetegevuse raames. Hageja ei ole toonud esile faktilisi asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et kostjal oleks olnud isiklik vahetu majanduslik huvi käenduslepingu sõlmimise ega selle vastu, kas laenusaaja saab laenu või mitte. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid ega selgitusi selle kohta, et laenu saamisest oleks võinud olla kasu OÜ-l Manipenny.
41.Kaebuses toodud viited Riigikohtu praktikale ei ole asjakohased, kuna nimetatud lahendid käsitlevad olukordi, kus äriühingu osanik või juhatuse liige on taganud sama äriühingu kohustusi. Riigikohtu vastavast praktikast tulenevad juhised ei kohaldu käesolevas asjas, kuna kostja ei sõlminud lepingut temaga seotud äriühingu kohustuste tagamiseks. Kõnealusel juhul on kostja käendanud füüsilise isikuna füüsilisest isikust laenusaaja kohustusi ja seetõttu ei ole hageja viiteid garantiid puudutavatele seadusesätetele ega nende tõlgenduspraktikale käesoleval juhul asjassepuutuvad.
42.Eeltoodu põhjal on maakohus õigesti tuvastanud, et käenduslepingu näol oli tegemist tarbijakäenduslepinguga ning leping on käendaja vastutuse rahalise maksimummäära puudumise tõttu VÕS § 143 lg 2 alusel tühine.
43.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Iko Nõmm
Kaija Kaijanen
Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.