Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi asjaolud Capital Inkasso OÜ esitas 15.07.2011 hagi Harju Maakohtusse H P ja R K vastu võla 14 060,56 euro, intressi 4218,17 euro ja viivise kuni hagiavalduse esitamiseni 3176,28 euro saamiseks ja viivise alates hagi esitamisest 0,03% tasumata summalt päevas väljamõistmiseks. Hagi põhineb H P (võlgnik), A Ki (laenuandja) ja R K (käendaja) vahel 19.01.2009 sõlmitud laenulepingul, käenduslepingul, hüpoteegi seadmise lepingul ja asjaõiguslepingul. 02.09.2009 loovutas A K nõude hagejale. Kostjate vastuväited R K vaidles hagile vastu. Kuivõrd käenduslepingus ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, on käendusleping tühine. Samuti on kostjal õigus keelduda kohustuse täitmisest kuni kaaskostja kinnistu realiseerimiseni või pankroti väljakuulutamiseni. Nõude loovutamine hagejale on paljasõnaline. Hageja ei ole tõendanud laenu väljastamist. Kostja H P kohtule kirjalikku vastust ei esitanud. Kohtule on võlgniku elukoht teadmata ja kohus kutsus võlgniku kohtusse väljaande Ametlikud Teadaanded vahendusel ja luges kutse sellega kättetoimetatuks. Kohus pidas võimalikuks asja arutada ilma ilmumata võlgnikuta. Esimese astme kohtu otsus 14.01.2013 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 19.01.2009 sõlmisid H P laenusaajana, A K laenuandja ja hüpoteegipidajana ning R K käendajana laenulepingu, käenduslepingu, hüpoteegi seadmise lepingu, asjaõiguslepingu ja kinnistamisavalduse, mille kohaselt andis laenuandja võlgnikule laenu 220 000 krooni intressiga 5% kuus tähtajaga 20.07.2009. Lepingu järgi kohustus laenusaaja tasuma intressi kogu laenusumma tegeliku kasutamise aja eest. Lepingus leppisid pooled kokku viivises 0,03% iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Käendaja kohustus vastutama võlgniku maksmisele kuuluvate, kuid maksmata maksete, viiviste ja muude võlgnevuste nõuetekohase täitmise eest. Võlgnik seadis ka hüpoteegi korteriomandile asukohaga Pargi 3 Turba alevik laenuandja kasuks. Selle lepingu sõlmimise fakti osas vaidlus puudus. Hageja esitas 19.01.2009 maksekorralduse, milles A K tasub võlgnikule 200 000 krooni selgitusega laen ja 16.01.2009 maksekorraldusega 20 000 krooni selgitusega laen – 19.01.09. Sama kajastub ka laenuandja kontoväljavõttelt. Sellega on tõendatud, et võlgnik sai laenulepingu alusel raha ja käendaja vastuväited lepingu rahatuse osas on põhjendamatud. Kohus leidis, et 19.01.2009 laenulepingu alusel sai võlgnik laenuandjalt 220 000 krooni.

Laenuandjaks oli A K. 02.09.2009 teatas hageja nõude loovutamisest temale ja nõudis võlgnevuse kokku 320 489,40 krooni tasumist. Hageja esitas ka nõude loovutamise lepingu nr 020-909-1 väljavõtte. Nõude loovutamise leping on sõlmitud lihtkirjalikus vormis. Käendaja vaidlustas hageja nõudeõiguse, leides, et nõudeõigus ei ole loovutatud hagejale õiges vormis – nõudeõigus pidanuks olema hagejale loovutatud notariaalselt tõestatud vormis, kuna ka põhileping on sõlmitud selles vormis. Kohus nõustub käendajaga. Vastavalt võlaõigusseaduse § 164 lg 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule. Nõude loovutamine on võlausaldaja (laenuandja) ja uue võlausaldaja (hageja) vaheline käsutustehing. Nõude loovutamise korral tuleb arvestada VÕS § 11 lg-ga 3, mille kohaselt kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb selles vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta, samuti lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuste ülevõtmise kohta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Seega sätestab seadus selgesõnaliselt, et nõude loovutamine tuleb vormistada samas vormis mis põhileping. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 2 järgi kui pooled on teinud tehingu teatud vormis, siis eeldatakse, et kehtivad selle vormi kohta seaduses sätestatud nõuded. 19.01.2009 leping on sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis TsÜS § 82 järgi. Selles lepingus on pooled kokku leppinud vaid selles, et laenulepinguga seotud teated peavad olema kirjalikus vormis, välja arvatud juhtudel, kui sellised teated on informatsioonilise iseloomuga (p 4.1), kuid pooled ei ole kokku leppinud, et laenuandja võiks nõuet loovutada muus vormis kui notariaalselt tõestatud vormis. Sellise kokkuleppe puudumisel kehtib nõude loovutamisele põhilepingu vorminõue. TsÜS § 83 lg 2 järgi on kokkulepitud vormi järgimata jätmise tõttu nõude loovutamine hagejale tühine. Seetõttu nõustub kohus käendajaga, et hagejal puudub nõudeõigus. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtusse uueks arutamiseks, menetluskulud jätta vastustaja kanda. Maakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud nõuetele, sest see pole põhjendatud ja seaduslik. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et pooled olid kokku leppinud laenu- ja käenduslepingu notariaalselt tõestatud vormis. Hageja hinnangul ei olnud laenu- ja käenduslepingu poolte vahel kokkulepet laenulepingu ja käenduslepingu notariaalse tõestamise osas. Asjaolu, et kõnealune leping sisaldub füüsiliselt samas dokumendis, kus notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise leping, ei tähenda, et poolte vahel oli laenu- ja käenduslepingu sõlmimise osas kokkulepe notariaalselt tõestamise vormis. Juhul kui notar oleks tuvastanud osalejate tahte sõlmida laenuja käendusleping ja sellest tuleneva võimaliku nõude loovutamise kokkulepe kokkulepitult notariaalselt tõestatud vormis, siis nähtuks see ka lepingusse lisatud notari selgitustest, sh oleks notar sellisel juhul selgitanud pooltele ka vastavaid tagajärgi. Asjakohases lepingus ei ole kajastatud osalejate tahe sõlmida laenu- ja käendusleping notariaalselt; samuti puuduvad lepingus eelnimetatu kohta vajalikud notari selgitused (sh selgitus VÕS § 11 lg-st 3 tuleneva loovutamise väidetava vorminõude kohta). Alternatiivselt leiab apellant, et isegi juhul, kui nõustuda, et poolte vahel oli põhilepingu vormina tehingu notariaalselt tõestamine kokku lepitud, ei ole nõude loovutamise leping siiski tühine. Esiteks ei tulnud nn põhilepingut – laenu- ja käenduslepingut – sõlmida notariaalselt tõestatud vormis. Eeltoodut on tegelikult möönnud ka käendaja oma 02.08.2011 menetlusdokumendis. Hageja on ka varasemalt viidanud, et VÕS § 11 lg-s 3 sätestatud lauseosaga „kui leping tuleb sõlmida teatud vormis“ on otseselt viidatud seadusest tulenevale või kokkulepitud vorminõudele. Kuivõrd laenu- ja käenduslepingule sõlmimist notariaalses tõestatud vormis seadus ette ei näe (ja pooled selles eraldi kokku leppinud ei ole), samuti ei olnud pooled eraldi kokku leppinud nõude loovutamise lepingu kokkuleppelises vormis, ei olnud käesoleval juhul viidatud lepingust tulenevate nõuete loovutamine notariaalselt tõestatud

vormis vajalik. Teiseks, isegi kui asuda seisukohale, et poolte vastavasisuline kokkulepe oli olemas, ei ole nõude loovutamine (kokkuleppelise) vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Seaduses ei ole sätestatud kohustuslikku notariaalset vormi ei laenulepingu, käenduslepingu ega ka nõude loovutamise tehingule. Kuivõrd ühelegi eelnimetatud tehingule kohustuslikku vormi ei ole sätestatud, pidi kohus seda nõude loovutamise väidetava vorminõude hindamisel ka arvesse võtma. Seega pidi kohus muuhulgas hindama ka seda, kas käesoleval juhul on seaduses sätestatud teisiti. Kohaldades VÕS § 11 lõikes 3 sätestatut, pidi kohus seega ka analüüsima seadusest tulenevat ja kui kohus asus vastupidisele seisukohale, oleks kohus pidanud seda põhjendama. Täiendavalt juhib apellant siinkohal analoogia korras veel kord tähelepanu taganemis- ja ülesütlemisavalduste vorminõudeid käsitletavatele Riigikohtu lahenditele. Riigikohus on leidnud, et taganemis- ja ülesütlemisavaldustele ei ole seadusega ette nähtud kohustuslikku vormi, vaatamata sellele, millises vormis on põhileping sõlmitud (RK 3-2-1-143-09 ja 3-2-1138-10). Seega võib ka taganemis- ja ülesütlemisavalduse esitada mistahes vormis ja see, et leping oli algselt sõlmitud teatud vormis, ei tähenda automaatselt, et pooled on kokku leppinud ka selle muutmises ja/või nõuete loovutamises samas vormis. Eeltoodud tõlgendust toetab muuhulgas ka asjaolu, et kui lepingust taganemise- ja ülesütlemisavalduse näol on tegemist kujundusõigusega, millega ühepoolselt muudetakse olemasolevat võlasuhet, siis nõude loovutamise puhul võlasuhte sisu isegi ei muutu, muutub üksnes võlausaldaja. Samuti säilib nõude loovutamisel võlgnikul võimalus näiteks tasaarvestada vastastikuseid nõudeid. Kokkuvõtlikult on apellant seisukohal, et kohus ei ole oma otsuses vähimalgi määral analüüsinud, kas isegi juhul, kui pooled olid kokku leppinud laenu- ja käenduslepingu notariaalselt tõestatavas vormis, siis kas VÕS § 11 lg-t 3 silmas pidades oli käesoleval juhul seaduses sätestatud kohustuslik vorm nõude loovutamisele ette nähtud. Apellant rõhutab, et igal juhul peab vorminõue rikkumise tagajärje üle otsustamisel arvestama kokkuleppelise vorminõude eesmärki. Üldjuhul on tehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks ühelt poolt tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest – notariaalse tõestamise hoiatusfunktsioon; teiselt poolt täidab notariaalse tõestamise nõue ka nõustamisfunktsiooni. Apellant on seisukohal, et isegi olukorras, kui käesoleval juhul oleks tulnud nõude loovutamise tehing sõlmida notariaalselt tõestatud vormis, ei olnud vorminõude eesmärgiks ei hoiatus- ega ka nõustamisfunktsioon, mis peaks endaga kaasa tooma tehingu tühisuse. Kui vorminõude eesmärgiks oleks olnud hoiatus- ja nõustamisfunktsioon, nähtuks see sõlmitud lepingust notari vastavate selgitustena. Seega ei olnud poolte tegevus laenu- ja käendustehingu väidetava kokkuleppelise vormi valimisel kindlasti kantud hoiatus- ega nõustamisfunktsioonist. Apellandi hinnangul oli poolte tegevus kantud tehingu tegemise fakti ja tehingu sisu hilisema kindlakstegemise ja tõendamise lihtsustamise eesmärgist. Kostja(d) ei ole kordagi vaidlustanud kõnealuse laenu- ja käenduslepingu sõlmimist. Seega on vorm – tehingu toimumise tõendamine ning sisu kindlakstegemine – oma eesmärgi täitnud. Isegi juhul, kui nõustuda maakohtuga, et nõude loovutamise tehing ei ole kehtiv vorminõude rikkumise tõttu, kehtib nõude loovutamine siiski kostjate suhtes. Samal kuupäeval, kui A. K loovutas nõude hagejale, väljastati mõlemale kostjale maksenõue ning mõlemat kostjat teavitati sellest, et A. Ki nõue on loovutatud hagejale. Kostjad ei ole kordagi teavitanud, et nad ei ole kõnealust maksenõuet, millega neid teavitati nõude loovutamisest, kätte saanud. Käesolevas kohtumenetluses on tõendamist leidnud hoopis vastupidine fakt – kostja II on korduvalt hageja nõudekirjadele vastanud, ilma kordagi viitamata ja/või tähelepanu juhtimata sellele, justkui ei oleks hageja õige võlausaldaja. Kuivõrd kostjaid on nõuetekohaselt nõude loovutamisest teavitatud, on loovutamine kostjate suhtes kooskõlas VÕS §-ga 170 kehtiv.

Lisaks eeltoodule on apellant seisukohal, et maakohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 351 lg-t 1, § 400 lg-t 5 ja § 436 lg-t 4, tehes üllatusliku kohtuotsuse. Antud juhul ei ole kohus viidanud kogu menetluse kestel kordagi võimalusele, et nõude loovutamise leping võib vorminõude järgimata jätmise tõttu olla tühine. Maakohtus toimus kaks istungit, kusjuures mõlemal istungil arutasid pooled nõude üle üksnes sisuliselt. Kohus ei juhtinud kordagi hageja tähelepanu asjaolule, et hagejal võib nõudeõigus puududa nõude loovutamise tehingu vorminõude rikkumise tõttu. Vastustaja seisukoht R K palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad ning uurinud toimikus olevaid tõendeid, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. Maakohus tuvastas, et H P, A K ja R K sõlmisid 19.01.2009 notariaalses vormis laenulepingu, käenduslepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu, milles R K oli käendaja. Hageja omandas nõude kostjate vastu A Kilt nõude loovutamise kaudu, mille kohta on maakohtule esitatud kirjalikus vormis olev 09.09.2009 nõude loovutamise leping nr 020-909-1 (I kd, lk. 138-139). Kolleegium nõustub maakohtuga, et VÕS § 164 lg1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel üle teisele isikule. Nõude loovutamine on võlausaldaja (laenuandja) ja uue võlausaldaja (hageja) vaheline käsutustehing. Hageja ja kostja R K vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas lihtkirjalikus vormis olev nõude loovutamise leping on kehtiv, kui käendusleping on sõlmitud notariaalses vormis. Maakohus asus seisukohale, et kuivõrd põhileping on notariaalne, siis tuli samas vormis sõlmida ka nõude loovutamise leping. Kolleegium maakohtuga ei nõustu. VÕS § 11 lg-s 3 on sätestatud, et kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb selles vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste, samuti lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuste ülevõtmise kohta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Apellandi väide on põhjendatud, et nõude loovutamise leping tulnuks vormistada notariaalselt, kui põhileping tuli vormistada notariaalselt. Seadus ei sätesta laenu- ega käenduslepingule notariaalse vormi nõuet. Samuti ei ole pooled esitanud tõendit selle kohta, et poolte vahel oli kokkulepe, et käendusleping kui ka võla loovutamise leping tuli vormistada notariaalselt. Seega oli vaidlusaluse nõude loovutamise leping kehtiv ning hagejal esines õiguslik alus kohtusse pöördumiseks. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kohaldanud ebaõigesti VÕS § 11 lg 3 ja § 77 lg 2. Apellatsioonimenetluses esitas apellant uue tõendi, s.o. nõude loovutamise lepingu kinnitamise lepingu, mis on 04.03.2013 vormistatud notariaalses vormis, ning mille kohaselt A K ja hageja kinnitavad, et nad on 02.09.2009 sõlminud lihtkirjalikus vormis nõude loovutamise lepingu. Kolleegium pidas võimalikus dokumentaalne tõend vastu võtta. Eelnimetatud tõend kinnitab lepingu poolte tahet nõude loovutamises 02.09.2009. Väidet, et 02.09.2013 ei saanud nõude loovutamise lepingut sõlmida, ei ole maakohtus esitatud, küsimus oli lepingu vorminõude järgimises. Seega esitatud tõend saab tõendada üksnes seda, et vaidlusaluse lepingu sõlminud pooltel oli ja on jätkuvalt nõude loovutamise ja selle omandamise tahe. Kuivõrd maakohus on jätnud hagi rahuldamata põhjusel, et hagejal puudub nõue, siis ei ole ka nõude põhjendatuse osas seisukohta võetud. Kolleegium leiab, et apellatsioonimenetluses ei

ole võimalik arutada tsiviilasja, kui maakohus ei ole nõuet sisuliselt arutanud ega tõendeid hinnanud. Tulenevalt TsMS §656 lg-st 2 tuleb tsiviilasi saata maakohtule menetluse jätkamiseks. Menetluskulude jaotus tuleb lahendada maakohtul tsiviilasjas lahendi tegemisel.

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Mare Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.