Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

peal, puudu signalisatsiooni pult, pesukuivatusrest, puudu tehnika instruktsioonid, köögitasapinnas auk kraanikausi kõrval, II korruse magamistoa vaibas põletusjälg-auk. Sama kirjaga palus hageja kostjal mai- ja juunikuu üürivõla tasuda kokku 2000 eurot, lisaks palus tasuda maikuu kõrvalkulud 106,72 eurot ja juunikuu kõrvalkulud 137 eurot, kokku 482 eurot. Hageja teatas kostjale, et arvestab kulud maha tagatisrahast, millest ei jagu kõigi nõuete katteks ning 29.07.11 teatas oma nõudest kostjale ja esitas tasaarvestusavalduse. Hageja kahju on: köögi seina kordategemise kulud, kamina plaadi materjalide, plaadivahetuse kulud, vaibavahetuse kulud, suurpuhastuse kulud, kokku 690 eurot (OÜ Stonewood ehitus arve nr. 47), köögitasapinna vahetusega seotud kulud 1830 eurot (Trendimpex OÜ pakkumine), varikatuse vahetusega seotud kulud 1830 eurot (OÜ Vaskorehitus pakkumine). Kokku on kahju 3690 eurot. Tagatisraha ei kata kostja võlgnevusi ega kahju. Hageja tagatisraha ületavat kahjunõuet ei esita. Hageja ei nõustunud sellega, et tagatisrahalt arvestatakse maha vaid üüri ja kõrvalkulud ja selles osas pole hageja ka tasaarvestust teinud. Lepingu järgi võib maha arvata kõik üürilepingust tulenevad nõuded, sj üürilepingu objekti kordaviimise kulud. VÕS § 308 järgi tagab tagatisraha kõiki nõudeid, mis tulenevad üürilepingust, üürniku vastu. Seega ei saanud kostja ise tasaarvestada tagatisraha nõuet üüri ja kõrvalkulude võlaga. Hagejal oli lepingu p. 3.3 järgi õigus tasaarvestada kahjunõuet tagatisraha arvelt ja VÕS § 201 ei kohaldu. Kostjal ei olnud lepingu p. 3.3 ja hageja 04.05.2011 kirja järgi õigus tasaarvelduseks. Kostja pole maksnud tagatisraha 2000 eurot. Tähtsust pole sellel, millal kostja vabastas ruumid, lisaks pole tõendatud, et kostja vabastas 11.06.2011 ruumid, vaid et tahab maja võtmed üle anda 12.06.2011 päeva teisel poolel. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus selle rahuldamata jätta. Kostja tasus tagatisraha 2000 eurot. Pooled leppisid (02.04.11-04.06.2011) kokku, et leping lõpetatakse 01.07.2012. Hageja ei viibinud Eestis 01.06.2011-01.08.2011. Hageja nõudis TM kaudu ruumide vabastamist 01.06.2011 ja viimased läbirääkimised olid mai lõpus TM-ga ning poolte kokkuleppel vabastas kostja ruumid 11.06.2011; TM võttis ruumid üle, hageja kohale ei tulnud. Ruumid olid puhtad ja korras ehk samas seisundis kui 01.12.2010. Kostja tuli 01.07.2011 kell 12.00 kohale ja hagejat seal ei olnud ning seetõttu ei saanud rahalisi küsimusi arutada. Perioodil 01.05.201111.06.2011 oli üür 1367 eurot (1000 € mai eest ja 11 päeva eest juunis 367 eurot) ja see on tasumata. Tõendamata ja põhjendamata on kahju köögiseina parandamisele, sj pleksiklaasile, kamina parandamisele, vaiba vahetuseks ja maja suurpuhastuseks 690 eurot, köögitasapinna vahetuseks 1170 eurot, varikatuse vahetuseks 1830 eurot. Hageja poolt hagis nimetatud puuduste olemasolu on tõendamata. Kostja ei vastuta varikatuse eest, kuna see ei asu eluruumide sees. Kostja pole saanud mai ja juunikuu kommunaalkulude arveid ja kostja pole saanud neid maksta. 02.05.2011 teatas kostja, et ei maksa mai ja juunikuu üüri ja palus teha nimetatud summade osas tasaarvestus tagatisraha 2000 euro arvel ega ole kahjunõude tasaarvestusega nõus. Kokku pidi kostja maksma hagiavalduses toodud arvestuse kohaselt 1367 (üür) + 482 (kõrvalkulud) = 1849 eurot. Kuna kostja maksis tagatisraha 2000 eurot ja palus teha tasaarvestuse tagatisraha arvelt, siis ei võlgne kostja hagejale midagi. Kostja teatas 25.07.2011 et pole nõus kahjuga,

seega ei saanud hageja kahjunõuet tagatisrahaga tasaarvestada ja kostja võib tugineda VÕS § 201 lg. 1 punktile 1. Kahjunõudest on teavitatud hilinenult. Kostja tagastas ruumid 11.06.2011 ja puudustest on teavitatud alles 05.07.2011. Need pole varjatud puudused (VÕS § 336 lg. 1 II lause ja lg. 2). Viivist tuleb vähendada, kuna 0,5% päevas on võrreldes seadusjärgse määraga ebamõistlikult suur. Viivise nõue on esitatud alles hagis. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi täpsustatud ulatuses, s.o. mõistis kostjalt hageja kasuks välja üürivõla 2000 eurot, kõrvalkulude võla 482 eurot ja üürivõlalt viivise 2000 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Pooltevahelisest lepingust nähtuvalt sai kostja enda kasutusse elamiseks eluruumi suuruses 128 m2, mis koosneb 3 toast, köögist, esikust, 2 wc-st, saunaga vannitoast, tehnilisest panipaigast ning lisaks kuulub selle juurde ka maa-ala. Seda, et tegemist oleks vaid osade ruumidega ehitisest, mille sai kostja enda kasutusse, ei ole kostja väitnud. Seega moodustas üürilepingu ese sisuliselt terve ehitise ehk elamu ehk maja koos sinna juurde kuuluva maa-alaga ning õige pole seega kostja väide, et maja pole üürilepingu ese. 02.05.2013 dateeritud üürilepingu ülesütlemisavaldusest nähtuvalt ütles kostja hagejale lepingu p. 8.2.1 alusel üles usaldamatuse tõttu ja soovis asja üle anda 01.07.2011 kl 12.00. Lepingu järgi on etteteatamise tähtaeg lepingu ülesütlemiseks 2 kuud. Hageja nõustus sellega, et leping on üles öeldud 01.07.2011, kuid ei nõustunud sellega, et leping varem üles öeldi. Kuna kostja on ise viidanud lepingu punktile 8.2.1, mis sätestab tähtaja lepingu ülesütlemiseks ja viidanud ka asja vabastamise ajale 01.07.2011, siis on õige hageja väide, et leping on üles öeldud sisuliselt etteteatamise tähtaega järgides (peaaegu kaks kuud) alates 01.07.2011. Et sellest sai kostja ka ise nii aru, kinnitab hageja poolt kohtule esitatud kostja ülesütlemise avaldus, mille järgi lubas kostja maksta kõrvalkulusid kuni 01.07.2011 ning mai- ja juunikuu üüri tasumisest keeldumist põhjendab vaid sellega, et tal on kadunud usaldus hageja vastu ning lubanud need kulud hagejal tasaarvestada tagatisraha arvelt. Kostja väidet, et üüritud objekt anti hagejale või tema võimalikule esindajale üle 11.06.2011, mis kinnitaks poolte tahteavaldusi lugeda leping poolte kokkuleppel lõppenuks 11.06.2011, ei ole hageja omaks võtnud ning kostja 03.06.2011 e-kiri seda ei kinnita. Nimelt nähtub märgitud e-kirjast vaid see, et kostja on valmis andma võtmed üle 12.06.2011 II pooles, kuid ei kinnita väiteid, et üüritud asi oleks hagejale varem üle antud ja poolte kokkuleppel leping lõppenud 11.06.2011. Kostja viitab oma 25.07.2011 kirjas, nagu oleks hageja nõudnud ruumide vabastamist ja et need on vabastatud 11.06.2011, kuid selliseid asjaolusid ei ole hageja omaks võtnud ning kostja oma sellekohaseid väiteid pole tõendanud. Oma 04.05.2011 e-kirjas kostjale ei ole hageja ka selliseid nõudeid kostja suhtes esitanud. Seega kehtis pooltevaheline üürisuhe kuni 01.07.2011. Kuna võlasuhe poolte vahel lõppes VÕS § 186 p. 6 järgi kostja vastavasisulise tahteavalduse alusel 01.07.2011, oli kuni selle ajani leping kehtiv. Seega oli kostjal kohustus VÕS § 271 ja § 195 lg. 2 viimase lause (lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima) järgi lepingut täita ja maksta üüri kooskõlas lepinguga. Asjaolu, kas kostja kasutas ruume kuni 01.07.2011 või ei, ei oma tähtsust, sest VÕS § 195 lg. 2 II lause ning § 296 lg. 3 järgi peab üürnik üüri maksma ka aja eest, mil ta ei saanud asja kasutada temast oleneval põhjusel, eelkõige oma äraoleku tõttu.

Kuna leping lõppes ülesütlemisega 01.07.11, siis oli kostjal kohustus selle ajani maksta üüri kooskõlas VÕS § 195 lg. 2 viimase lause, § 271 ja § 76 lõigete 1, 2 (kohustust tuleb täita kooskõlas seaduse ja lepinguga) ja lepingu punktiga 3.1 kuus 1000 eurot. Seega pole õige kostja väide, et tal oli kohustus tasuda üür juunikuu eest vaid osaliselt 11 päeva eest, vaid tal oli kohustus tasuda üüri 2011 terve juuni eest 1000 eurot. Kuna vaidlus puudus selles, et 2011 mai ning juuni üür, sj ka kostja nõustutud ulatuses 367 eurot, oli lepingu lõppemisel tasumata, siis rikkus kostja lepingust tulenevat üüri tasumise kohustust. Vaidlus puudus selles, et juunikuu kõrvalkulud, mis olid lepingu lõppedes kostja poolt tasumata, on 482 eurot. Seega rikkus kostja ka lepingu p. 3.5 ja VÕS § 292 tulenevat kõrvalkulude tasumise kohustust. Lepingu p. 3.3. järgi oli kostjal kohustus tasuda tagatisraha 30 000 krooni (1917,35 eurot). Seega on õige hageja väide, et tagatisraha suuruseks on mitte 2000 eurot vaid 1917,35 eurot. Hageja on esile toonud, et kostja maksis tagatisraha 1917,35 eurot ehk kooskõlas lepinguga ega ole omaks võtnud, et kostja oleks tasunud tagatisraha rohkem. Selles ulatuses tasutud tagatisrahale on hageja viidanud ka oma 29.07.2011 e-kirjas kostjale. Kostja ei ole tõendanud, et oleks maksnud tagatisraha 2000 eurot. Seega on asjas tõendatud, et kostja on maksnud hagejale tagatisraha 1917,35 eurot. Esitatud fotodega tõendas hageja, et vaidlusalune üürilepingu objekt on kahjustatud: köögisein on saanud kahjustada ja sellelt on maha rebitud pleksiklaas, kamin on koristamata, kamina plaat on katki ja koristamata, elamu välisukse kohal olevat varikatust ei ole seal, köögitasapinnas on auk, vaip on kahjustatud ja selle sees on auk, lisaks on köögiahi must ja koristamata, majapidamisruum oli koristamata, katusevarju osad asusid majapidamisruumis. Kuna üürilepingu ese oli maja, hõlmab korrashoiu kohustust ka varikatuse korrashoiu ja samas seisundis tagastamise kohustust. Kohtus ülekuulatud hageja tunnistaja J-ME ütluste kohaselt on fotod tehtud 01.07.2011 kui hageja läks koos tunnistajaga kostjalt ruume vastu võtma. Lisaks nähtub ütlustest, et kahjustada oli saanud köögimööbli tasapind, selles oli auk. Tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud selliseid kahjustusi siis, kui ruumid anti kostjale üürile; ruumid olid korras. Lisaks nähtub ütlustest, et kui ta 01.07.2011 koos hagejaga tuli ruume kostjalt vastu võtma, ei tulnud sinna kostja, kes oli jätnud võtme mati alla ning ruumidesse sisenedes selgus, et kõik oli jäänud rääma ja koristamata. Kohtul puudus alus kahelda tunnistaja ütlustest, kuna ta on hageja elukaaslane ja elas varasemalt selles majas, see oli tema kodu ning oma kodu olukord oli talle teada. Asja üleandmise aktist ei nähtu, et üüritud asjal oleks sellised puudused nagu eelpool nimetatud kahjustused, sj nähtub, et ruum oli üleandmisel koristatud. Seega anti asi, sj maja koos selle küljes oleva varikatusega, aktiga kostjale üle VÕS § 3,4 lg. 1 II lause kohaselt aktis toodud seisundis, ja sellel polnud kostjale üürile andmisel ülaltoodud kahjustusi ning ruumid olid koristatud. Tunnistaja ütluste, esitatud fotode ning üleandmisakti põhjal leidis kohus, et üüritud asi oli saanud sellel ajal, kui see oli kostja kasutuses, kahjustusi: köögisein oli rikutud ja pleksiklaas maha kistud, kamina plaat oli katki ja köögimööbli tasapind oli kahjustatud, varikatus ei olnud enam maja küljes ja selle osad vedelesid panipaigas, vaibal oli auk sees. Kostja ei ole tõendanud vastupidist ega seda, et need kahjustused tekkisid temast sõltumatul põhjusel VÕS § 334 lg. 2 järgi. Seega on ta rikkunud kohustust tagastada asi samas seisundis nagu siis kui ta selle sai (VÕS § 334 lg. 1). Nii on asja kahjustamine seotud asja korrashoiu ja sama seisundis tagastamise kohustuse kostjapoolse rikkumisega. Eeltoodu tõttu vastutab kostja tekkinud kahjude eest VÕS § 334 lg. 2 ja § 127 lg. 3, § 115 lg. 1, § 101 lg. 1 p. 3 järgi (võlausaldajal on õigus nõuda lepingulise kohustuse rikkumisel korral kahju hüvitamist). Eelviidatud tõendite (tunnistaja ütlus, fotod) põhjal sai hageja asja tagasi 01.07.2011 ehk siis, kui kostja ise lubas

selle tagastada tema enda esitatud ülesütlemiseavalduses, ehkki kostja ise kohale asja tagastama ei tulnud. 05.07.2011 e-kirjas kostjale kirjeldas hageja puudusi ja teatas, et rahaline maksumus on kindlakstegemisel ning see arvestatakse maha tagatisrahast. 29.07.2011 e-kirjas teatas hageja kostjale, et köögiseina taastamine, kaminaplaadi materjal, vahetamine, vaiba vahetus, materjal, paigaldus ja maja suurpuhastus on kokku 690 eurot, köögitasapinna vahetus on 1170 eurot ja varikatuse paigaldus, transport on 1830 eurot, kõik kokku 3000 eurot ja et 1917,34 euro ulatuses tasaarvestab kahjunõude tagatisrahaga. Seega tõendas hageja, et kooskõlas VÕS § 336 lõikega 1 teatas ta viivitamata (so 4 päeva jooksul asja tagastamisest 01.07.2011) kostjale asja puudustest aga ka seda, et ta teatas oma kahjunõudest kostjale lepingu lõppemisest 1 kuu jooksul ehk VÕS § 308 lõikes 3 nimetatud kahekuulise tähtaja sees. Hageja tõendas Stonewood Ehitus 20.07.2011 pakkumisega, et köögiseina taastamise kulud on 95 eurot, kaminaplaadi materjali väljavahetamine, uue paigaldamise ja värvimise kulud on 140 eurot, vaiba vahetamise, materjalide ja uue vaiba paigaldamise kulud on 220 eurot ning seega on tegemist VÕS § 128 lg. 3 ja § 132 lg. 3 järgse kahjuga. Tunnistaja ütluste kohaselt koristasid nad ise maja, seega ei ole maja suurpuhastuse kulud kui kahju likvideerimise kulud VÕS § 128 lg. 3 mõttes tegelikult tekkinud 120 euro ulatuses. Trendinpex OÜ 20.07.2011 hinnapakkumisega tõendas hageja, et uue töötasapinna maksumus koos paigaldusega on 1170 eurot ehk tegemist on VÕS § 128 lg. 3 ja § 132 lg. 3 järgse kahjuga. Vaskorehitus OÜ 11.07.2011 hinnapakkumisega nr. 137-2011 tõendas hageja, et varikatuse paigaldamine koos materjalide ja transpordiga on 1830 eurot ehk tegemist on VÕS § 128 lg. 3 ja § 132 lg. 3 järgse kahjuga. Seega tõendas hageja, et tal on tekkinud kahju ja selle ulatus on kokku 3455 eurot mitte 3690 eurot. Pooled leppisid lepingus punktis 3.3 kokku, et tagatisraha tagab kõiki lepingust tulenevaid nõudeid. Samuti leppisid pooled kokku selles, millises järjekorras neid nõudeid tagatisraha arvelt tasaarvestatakse - kõigepealt tasaarvestatakse kahjunõue ja alles siis kokkuleppel üürnikuga üür. Eeltoodu tõttu ei ole õige kostja väide, et kostja võis ise määrata, et hageja võib VÕS § 201 lg. 1 punktide 1, 2 alusel tasaarvestada esmalt üüri ja kõrvalkulud ning alles siis kahjunõude, kuna lepingus on pooled kokku leppinud teisiti. Seega oli hagejal õigus VÕS § 308 lg. 1 ja § 197 lg. 1 ning lepingu p. 3.3 alusel kostja tasutud tagatisraha 1917,35 euro arvelt oma kahjunõue 3455 eurot tasaarvestada ning selle nõude tasaarvestamisega lõppes osaliselt kahjunõue, kuid tagatisraha ei kata enam hageja lepingust tulenevat 2011 aasta mai- ja juunikuu üürivõla nõuet kokku 2000 eurot ning kõrvalkulude nõuet 482 eurot kostja vastu. Kuna need on seni tasumata, siis rikub kostja ka lepingu punktidest 3.1, 3.2 ja VÕS §-dest 292 ja 271 tulenevat kõrvalkulude ja üüri tasumise kohustust VÕS § 100 mõttes ning hagejal on õigus nõuda kostjalt nende tasumist kooskõlas VÕS § 76 lõigetega 1, 2, § 101 lg. 1 punktiga 1, § 108 lõikega 1. Kuna eelmainitud kõrvalkulud ja üür on tasumata, on kostja seni viivituses, rikkudes kohustust VÕS § 100 mõttes ja hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg. 1, § 101 lg. 1 p. 6 ja lepingu p 3.6 järgi 0,5% tasumata summalt. Viivise arvestuse enda üle vaidlus puudus, hageja kõrvalkuludelt viivist ei nõua ning piiras viivisenõuet põhivõlaga 2000 eurot. Seega ei ole viivis VÕS § 162 lg. 1 mõtte ja kohtupraktikas asutud seiskoha järgi ebamõistlikult suur. Kostja väited, et seadusjärgne viivise määr on väiksem kui lepingus toodud viivise määr, on õige, kuid see ei tähenda, et nõutav viivis oleks ebamõistlikult suur põhjusel, et seadusjärgne viivisemäär on väiksem. Eeltoodu alusel ei kuulu

viivis VÕS § 162 lg. 1 ja § 113 lg. 2 alusel vähendamisele. Muid asjaolusid, mis annaks aluse viivise vähendamiseks, ei ole kostja esile toonud ega tõendanud. Kuna hageja täpsustatud nõudes enam viiviseid kõrvakuludelt ei nõudnud, ei oma tähtust kostja väited sellest, kas ta on saanud kõrvalkulusid õigeaegselt maksta põhjusel, et arveid pole saadetud. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus on täielikult eiranud kostja vastuväidet, mille kohaselt on/oli kahjunõude esitamine välistatud, kuivõrd hageja on puudustest teavitanud hilinenult. Kostja tagastas üürieseme hagejale juba 11.06.2011 (või hageja väiteid jaatades hiljemalt 12.06.2011), tehes seda seejuures hageja enda nõudmistest lähtuvalt ning seda asjaolu ei ole hageja vaidlustanud. Lähtuvalt VÕS § 336 lõikest 1 on üürileandja teavitamiskohustus sõltuvuses üürieseme tagastamisest (mitte üürilepingu lõppemisest). Esmane loetelu puudustest esitati aga alles 05.07.2011 ning arvestades, et hageja nimetatud kahjustused ei ole varjatud, on hageja teavitanud kahjustustest/puudustest hilinenult. Seega on hageja kahjunõue VÕS § 336 lg. 1 teise lause järgi välistatud. Tunnistaja väide, et võti oli mati all, ei ole usutav, kuna hageja võttis menetluse kestel omaks kostja väite üürieseme tagastamisest hilisemalt 12.06.2011, rääkimata sellest, et sellist käitumist ei ole hageja ette heitnud. Selline väide on ebausutav ka põhjusel, et sellisel viisil käitudes (so võtme mati alla jätmine) ohustanuks kostja hageja vara säilimise tervikuna (ligipääs üüriesemele kolmandatel isikutel). Arvestades, et eelnimetatud kuupäeval andis kostja tagasi üürieseme võtmed, viitab kostja siinkohal täiendavalt ka Riigikohtu praktikale, mille kohaselt piisab hoone/ruumide üleandmisel sellest, kui on tehtud kättesaadavaks selle asja võtmed. Tunnistaja seletused ei saa olla usutavad seetõttu, et tegemist on hageja elukaaslasega. Kohus pidanuks suhtuma antud ütlusesse eelarvamusega, kuivõrd sellisel põhjusel oli tunnistajal otsene huvi asjas tehtava lahendi vastu. Kohus eiras kostja vastuväiteid, et varikatuse olemasolust ja teise korruse auguga vaibast sai kostja teada alles hageja nõudmiste kättesaamisel. Nimetatud esemed ei ole fikseeritud näiteks ka üleandmise aktis ning seetõttu jääb selgusetuks, millistest asjas esitatud tõenditest nähtuvalt kohus tuvastas varikatuse olemasolu üürieseme üleandmise hetkel. Kahju olemasolu (ja süüdlase) osas on maakohus piirdunud vaid fotomaterjali ja tunnistaja ütluste esiletoomisega. Minnes vastuollu ringkonnakohtu varasemate juhistega jättis maakohus täiel määral käsitlemata selle, kas tegemist võib olla loomuliku kulumisega. Esitatud fotomaterjali põhjal on tegemist puudustega, mis on tekkinud loomuliku kulumise tagajärjel. Nt varikatuse puhul (mille olemasolust kostja küll teadlik ei olnud), saanuks alla kukkuda kostja süül üksnes juhul, kui viimane oleks nt seal rippunud vms, milline on jällegi ebausutav. Ka üürieseme nn sisemiste kahjustuste puhul (nt köök) on fotomaterjali põhjal tegemist kahjustustega, millised on põhjustatud pigem materjalide eaga (ja asja sihtotstarbelise kasutamisega).

Seega jättis maakohus puuduste tekkepõhjuse täiel määral tähelepanuta. Maakohus on selliselt läinud otseselt vastuollu ringkonnakohtu poolt antud juhistega. Maakohus eiras täielikult kostja vastuväiteid (kuid ka ringkonnakohtu juhiseid), mille kohaselt ei ole kahju suurus tõendatud. Kuigi ringkonnakohtu juhiste kohaselt pidi maakohus tuvastama, milline summa kulus hagejal nimetatud kahjustuste taastamiseks, ei ole maakohus seda teinud, lugedes kahjusumma tõendatuks üksnes hageja esitatud hinnapakkumiste põhjal. Seda vaatamata ka asjaolule, et kostja esitas sõnaselge vastuväite, mille kohaselt ei ole asjas esitatud tõendeid, mis summas hageja reaalselt kahju kandis (st andmeid, millest nähtuvalt hageja kandis väidetud kulutusi). Selliseid tõendeid (maksekorraldused vms) hageja ei esitanud. Kuigi kahjusumma väljanõudmine on võimalik ka enne vajalike (so kahju likvideerimiseks) kulutuste tegemist, ei ole sellist nõuet kostja vastu esitatud. Ka viivisenõude osas ei võtnud kohus sisulist seisukohta kostja taotlusele viiviste vähendamiseks ning vastuväitele, mille kohaselt on viivisenõue esitatud hilinenult. Viiviste väljamõistmine nõutud määras ja ulatuses ei ole põhjendatud. Seda esmalt põhjusel, et hagejale ei ole eeldatavalt kaasnenud arvete tasumata jätmisega kahju, mis võiks põhjendada viivise nõudmist hagiavalduses märgitud summas. Teisalt ka põhjusel, et hageja esitas viivisenõude hilinenult. Viivisenõue esitati esmakordselt alles hagiavalduses, so peaaegu aasta möödumisel väidetava võlgnevuse tekkimisest. Vastuväited kaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kaebuses kordab kostja oma väiteid, mida ta esitas maakohtus, ning maakohus on nendele oma otsuse vastanud ja otsust põhjendanud kooskõlas TsMS § 442 lg. 8 nõuetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab kolleegium vajalikuks märkida, et tulenevalt VÕS §-le 127 lg. 1 ja 132 lg. 3 on kannatanul asja kahjustamise korral õigus nõuda asja kordategemise kulutuste hüvitamist ka enne asja kordategemist (vt. näiteks riigikohtu otsus nr. 3-2-1-55-11). Alusetu on kaebuse väide, mille kohaselt maakohus ei ole võtnud seisukohta kostja taotlusele viivise vähendamiseks. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kuivõrd hageja nõuab viivist ulatuses, mis ei ületa põhinõuet (antud juhul tasumata üürisummat), siis puudub alust viivise vähendamiseks selle ebamõistliku suuruse motiivil VÕS §-de 113 lg. 8 ja 162 alusel. VÕS § 113 lg. 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral) viivist nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Asjaolu, et hageja esitas viivise saamise nõude alles hagiavalduses, ei anna alust viivise vähendamiseks, ja kui apellant väitega, et hageja esitas viivisenõue „hilinenult“, peab silmas arvamust, et hageja kaotas viivise nõudmise õiguse, kuivõrd ta enne kohtusse pöördumist kostjalt viivist ei nõudnud, siis see ei ole asjakohane. Viivis ei ole leppetrahv ja siin ei kohaldu TsMS § 159 lg. 2, mille kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul päras kohustuse rikkumiste avastamist teisele poolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.

Hageja ei ole menetluses võtnud omaks kostja faktiväidet, mille kohaselt eluruum tagastati 11.06.2011. Vastupidi, hageja on oma vastuses kostja hagivastusele märkinud, et ta ei nõustu sellega, et üüri tasumise kohustus oli kostjal kuni tema väidetava lahkumiseni (toimiku I kd. lk. 124). Mittnõustumist kostja faktiväitega tõendab ka samas esitatud hageja seisukoht, mille kohaselt „kostja poolt eluruumi vabastamist ei tõenda kuidagi kostja poolt hagiavalduse vastusele lisatud e-kirjad“ (samas, lk. 126-127). Seega ei ole omaksvõttu toimunud ja apellandi etteheited maakohtule on selle arvestamata jätmise kohta alusetud. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud apellandi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom

Kaija Kaijanen

Indrek Parrest

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.