Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

äriühingu SIA „XXX “ (registrikood XXX ) vastu summas 157 960,23 eurot ja Läti Vabariigis registreeritud äriühingu SIA XXX (registrikood XXX ) vastu summas 160 476,33 eurot; võlgnik ja kostja leppisid kokku, et võlgnik tasub kostjale nõuete eest nende nimiväärtuse 318 436,56 eurot; kostja tunnistas, et võlgneb 2012. aastal sõlmitud lepingutest tulenevalt võlgnikule 318 436,56 eurot; võlgnik ja kostja leppisid kokku, et tasaarvestavad omavahelised võlgnevused. Võlgnik ja kostja olid 2012 sõlminud töövõtulepingu, mille alusel võlgnik teostas kostjale metallkonstruktsioonide valmistamise töid ning kostja jättis nende eest tasumata. SIA-le „XXX “ ja SIA-le XXX kinnisvara, sõidukeid, osakuid ega väärtpabereid ei kuulu. 31.12.2012 seisuga ületas SIA „XXX “ vara tema kohustusi 2 804 Läti lati võrra ja SIA XXX vara ületas tema kohustusi 176 Läti lati võrra. SIA XXX äritegevus on alates 12.09.2013 peatatud. Võlgnikule loovutatud nõuded on seega väärtusetud ning leping tagasivõidetav. Lepinguga vabanes kostja võlgnikule 318 436,56 euro tasumise kohustusest. Kostja vastusooritusena võlgnikule loovutatud nõuded äriühingute vastu ei ole väärt nende nimiväärtust, tegu on maksevõimetute äriühingutega. Sellega on kahjustatud võlausaldajate huve, kuna võlgniku vara on vähendatud vähemalt 318 436,56 euro võrra. Tehingul on kinke iseloom, kuna võlgnik andis ära rahalise nõude, saades vastu nõuded väärtusega 0 eurot. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista. Hageja ei ole tõendanud kostja poolt võlgnikule loovutatud nõuete väärtusetust 03.04.2013 lepingu sõlmimise ajal. Hageja poolt esitatud tõendid on sobimatud. Andmed Läti äriühingute majandusnäitajate kohta on esitatud seisuga 31.12.2012 ning andmed pärinevad arusaamatust allikast. Nimetatud aruanded ei ole tõenditena sobilikud ning need ka ei tõenda hageja viidatud asjaolusid – loovutatud nõuete väärtusetust. Tagasivõitmine on võimalik vaid juhul, kui tagasivõitmise eeldused esinevad tagasivõidetava tehingu tegemise ajal. Hageja esitatud aruanded näitavad, et Läti äriühingud olid aktiivselt ja kasumlikult tegutsevad äriühingud, mille varad ületasid nende kohustusi. Seega ei saanud nõudeid nende äriühingute vastu pidada väärtusetuteks. Äriühingute varad ületasid 31.12.2012 nende kohustusi, sh oli äriühingul SIA „XXX “ vara koguväärtuses 527 541 Läti latti. SIA XXX varade maht oli 31.12.2012 seisuga 431 598 Läti latti. Seega oli kostja poolt võlgnikule loovutatud nõuded väärt nende eest küsitud hinda ning nõuete väärtusetus on tõendamata. Asjaolu, et SIA XXX tegevus on alates 12.09.2013 peatatud, ei puutu nõude väärtusesse. Tagasivõitmise eelduste esinemist tuleb hinnata tagasivõidetava tehingu toimumise ajal olnud asjaolude valguses. Lepingul ei ole kinke iseloom, kuna nõuete väärtusetus on tõendamata. Lepinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve. Tagasivõitmise eeldused ei ole täidetud. Võlgniku ja kostja vahel sõlmitud lepingul oli selge ja loogiline majanduslik iseloom ning leping sõlmiti, sest kostjal puudusid vahendid rahalise kohustuse täitmiseks võlgniku ees. Hageja seisukoht kostja vastusele Kostja oli saanud nõude summas 157 960,23 eurot SIA „XXX “ vastu OÜ-lt XXX 02.04.2013 nõude loovutamise lepingu alusel, mille kohaselt leppisid lepinguosalised nõude hinnaks 126 000 eurot. Tõenäoliselt sai kostja nõude SIA „XXX “ vastu tasuta. Kostja nõue SIA XXX vastu tulenes kostja poolt tehtud tööde eest tasumata jätmisest. Võlgnik ja kostja pidid majandustegevuses tegutsevate isikutena mõistma, et kui võlgnik saab selge ning Eestis maksma pandava rahalise nõude asemele nõuded välismaiste äriühingute vastu

(seejuures ilma nõudeid tõendavate alusdokumentideta), kelle maksekäitumises esineb olulisi häireid, siis selline tehing kahjustub oluliselt võlgniku majanduslikku olukorda ja võimekust rahuldada võlausaldajate nõudeid. Loovutamise leping kahjustab võlausaldajate huve, kuna võlgnik loobus selgest rahalisest nõudest kostja vastu. Kostja varaline seisund paranes lepingu tulemusel ilma sisulise vastusoorituseta 318 436,56 euro võrra. Hageja on pöördunud Läti äriühingute poole, kuid nii äriühingute kui nende juhatuse liikmetele saadetud kirjad tagastati hagejale. Läti äriühingute majanduslik olukord ei võimaldanuks rahuldada võlgniku nõuet sellises ulatuses, nagu see olnuks võimalik kostja vara arvelt. Kohtu seisukoht 20.05.2014 toimunud eelistungil jäi hageja oma nõude juurde ning kostja oma vastuväidete juurde. Pärast eelistungit teatasid pooled kohtule, et nad on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus leiab, et asja võib lahendada kirjalikus menetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel. Vaidlus puudub selles, et 22.08.2013 määrusega nimetati võlgnikule ajutine haldur (I kd, t lk 12-14) ning 04.10.2013 kuulutati välja võlgniku pankrot (I kd, t lk 15-18). Samuti puudub vaidlus, et võlgnik ja kostja olid 2012.a sõlminud töövõtulepingu (I kd, t lk 65-80), mille alusel tehtud tööde eest jättis kostja võlgnikule tasumata 318 436,56 eurot. 03.04.2013 sõlmisid võlgnik ja kostja nõude loovutamise lepingu ja võlgnevuse tasumise kokkuleppe (I kd, t lk 19-20), mille kohaselt kostja loovutas võlgnikule 318 436,56 euro suuruse nõudeõiguse Läti Vabariigis registreeritud äriühingute SIA „XXX “ ja SIA XXX vastu ning võlgnik ja kostja tasaarvestasid omavahelised võlgnevused. Puudub vaidlus ka selles, et kostja sai nõuded Läti äriühingute vastu OÜ-lt XXX 02.04.2013 nõude loovutamise lepingu (I kd, t lk 167) alusel. Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Rahaliste kohustuste täitmise ajal kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) redaktsiooni § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Hageja hinnangul on 03.04.2013 kokkuleppe näol tegu kinke iseloomuga lepinguga. Kostja vaidleb sellele seisukohale vastu. Kohaldatava PankrS § 111 lg 1 p 1 järgi tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, samuti ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. PankrS § 111 lg 3 kohaselt võib kohus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. 03.04.2013 kokkulepe ei ole kinkeleping, mistõttu tuleb PankrS § 111 alusel lepingu kehtetuks tunnistamiseks teha esmalt selgeks, kas tegu on kinke iseloomuga lepinguga. Riigikohus on asunud seisukohale, et PankrS § 111 lg 3 mõttes tuleb kindlaks teha üksnes see, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (kohtuasi 3-2-1-163-11). Kinke iseloomuga tehinguks saab kohtu hinnangul pidada võlgniku poolt tehtud tehinguid, mille tingimused on teise tehingupoole jaoks oluliselt kasulikumad, kui tavapäraselt analoogsete tehingute puhul. Hageja hinnangul vabanes kostja võlgnevuse tasumisest, andes vastu väärtusetud nõuded Läti äriühingute vastu. Kohus on

seisukohal, et otsustamaks, kas tehing vastab kinke iseloomuga tehingule, tuleb selgeks teha, kas nõuded Läti äriühingute vastu olid nende loovutamise ajal väärtusetud või mitte. Hageja on seisukohal, et Läti äriühingutel puudus vara sellises ulatuses kohustuste täitmiseks ja kostja arvelt oleks võlgnevust olnud võimalik rahuldada suuremas ulatuses. Kostja vastuväite kohaselt olid nõuded reaalsed, ei ole tõendatud nõuete väärtusetus, nõuded ei olnud väärtusetud ja kostjal puudusid vahendid rahalise kohustuse täitmiseks võlgniku ees. SIA „XXX “ õigusliku seisundi aruande (I kd, t lk 21-22) kohaselt oli SIA „XXX “ kasum 31.12.2012 seisuga 804 Läti latti (1 144 eurot), vara seisnes suures osas valmistoodangus (434 810 Läti latti ehk 618 735 eurot) ja nõuetes võlgnike vastu (88 045 Läti latti ehk 125 288 eurot), raha oli 4 686 Läti latti (6 668 eurot). SIA XXX õigusliku seisundi aruande (I kd, t lk 23-24) kohaselt oli SIA XXX kasum 31.12.2012 seisuga 2 173 Läti latti (3 092 eurot), vara seisnes samuti suures osas valmistoodangus (397 221 Läti latti ehk 565 245 eurot) ja nõuetes võlgnike vastu (33 828 Läti latti ehk 48 137 eurot), raha oli 549 Läti latti (781 eurot). Aruannete kohaselt äriühingutel kinnisvara, sõidukeid ja osalusi teistes äriühingutes ei ole. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et nimetatud tõendid on sobimatud. Ka kostja ise tugineb nendele tõenditele oma vastuväidetes seoses Läti äriühingute varaga. Lisaks sellele on nimetatud aruanded kooskõlas ka äriühingute krediidinfo raportitega, mis mh kajastavad samuti äriühingute majanduslikku seisu 31.12.2012 seisuga (II kd, t lk 75-89). Kohtul ei ole põhjust kahelda esitatud andmete tõelevastavuses, sest vaieldavad tõendid ei ole vastuolulised vaid kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. Tõendid vastavad vormiliselt dokumentaalsele tõendile esitatud nõuetele ning kuivõrd ei ole põhjust kahelda nende sisus, arvestab kohus viidatud tõenditega. Mis puudutab kostja seisukohta, et nõuete väärtus tuleb selgeks teha nõuete loovutamise aja seisuga, siis kohus sellega nõustub. Samas tuleb aga arvestada sellega, et äriühingu võimekust tasuda võlgnevus teatud kuupäeva seisuga võib olla praktiliselt võimatu konkreetselt selgeks teha. Paratamatult tuleb seega kasutada andmeid, mis pärinevad mõnevõrra varasemast või mõnevõrra hilisemast ajast. Kuna kohtul tuleb selgeks teha, kas kokkuleppel võis olla kinke iseloom, ei ole vaja tuvastada, millise summa oleks Läti äriühingud nõuete katteks saanud tasuda vaid see, kas nõuete tasumine oli üldse tõenäoline. Hageja tõendid annavad piisavalt andmeid selgitamaks välja kui tõenäoline võis olla nõuete rahuldamine äriühingute poolt või vähemalt nende vara arvel. Kui nõuete rahuldamist võib pidada ebatõenäoliseks või on ilmne et nõuded oleks saanud rahuldada oluliselt väiksemas ulatuses, tuleb asuda seisukohale, et kokkuleppel oli vähemalt osaliselt kinke iseloom. Loovutatud nõuded tekkisid aastal 2013 (II kd, t lk 55-59, 61-66), seega ei ole need 2012.a majandusaasta aruannetes kajastatud. Võttes arvesse äriühingute suhteliselt väikest kasumit (SIA-l „XXX “ 1 144 eurot ja SIA-l XXX 3 092 eurot), võlgnikule loovutatud nõuete suurusi (vastavalt 157 960,23 eurot ja 160 476,33 eurot) ja vara koosseisu (kinnisvara puudumine ning vara seisnemine suures osas varudes ning nõuetes võlgnike vastu) asub kohus seisukohale, et Läti äriühingute poolt nõuete tasumist sai pidada loovutamise aja seisuga ebatõenäoliseks. On tõsi, et majandusaasta aruande järgi äriühingute vara iseenesest ületas loovutatud nõuete summasid. Samas ei saa piirduda kohtu hinnangul vaid vara arvestamisega olukorras, kus äriühingutel oli võlgnevusi peaaegu sama palju kui vara väärtus. Teised võlgnevused olid tekkinud varem kui loovutatud nõuded ning võlgnevused seisnesid suures osas võlgades tarnijatele (analoogselt loovutatud nõuetele). Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et Läti äriühingute poolt võlgnevuse tasumine võlgnikule oli ebatõenäoline. Seega oli 03.04.2013 lepingus soorituste väärtused oluliselt erinevad. 03.04.2013 tehingul oli kinke iseloom.

Antud asjas on tuvastatud, et kostja ja võlgniku vahel sõlmitud nõuete loovutamise ja võlgnevuse tasumise kokkulepe sõlmiti 03.04.2013 ja ajutine haldur nimetati 22.08.2013, seega on leping sõlmitud vähem kui aasta enne ajutise halduri nimetamist. PankrS § 111 lg 2 kohaselt kui kinkeleping on sõlmitud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, siis eeldatakse, et kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve. Nimetatud normist tuleneb kinkelepingu (või kinke iseloomuga lepingu) tagasivõitmise kolmas eeldus – kingisaaja ei ole tõendanud, et lepinguga ei kahjustatud võlgniku võlausaldajate õigusi. Kostja on seda küll väitnud, kuid ühtegi tõendit selle kohta esitanud ei ole. 03.04.2013 kokkuleppe sõlmimise ajal oli võlgnik juba maksejõuetu, kuna maksejõuetus tekkis 2012.a lõpus. Erinevalt maksejõulisest ettevõttest jäävad maksejõuetute või –raskustes äriühingute poolt tehtud tehingutega seonduvad riskid võlausaldajate kanda, kelle võimalused oma nõuete rahuldamiseks võivad väheneda. Kohus leiab, et võlausaldajate õigusi rikub see, kui võlgnik nõude Eesti äriühingu vastu tasaarvestab ning saab selle eest kaks ebatõenäoliselt laekuvat nõuet välismaa äriühingute vastu. Kostja on märkinud, et tal puudusid rahalised vahendid kohustuse täitmiseks võlgnikule (II kd, t lk 11-27). Istungil selgitas kostja, et maksimaalselt oleks ta saanud kohustusest täita võlgnikule 45 000 eurot. Kohus leiab, Läti äriühingute majanduslikku seisu arvestades, et kostja poolt kasvõi osaliselt nõude tasumist sai pidada tõenäolisemaks kui Läti äriühingute poolt nõuete rahuldamist. Kohus leiab, et täidetud on PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 2 tingimused. Kohus tunnistab tagasivõitmise korras kehtetuks 03.04.2013 võlgniku ja kostja vahel sõlmitud nõude loovutamise ja võlgnevuse kokkuleppe. PankrS § 119 lg 1 kohaselt kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Tagasivõitmise tagajärjeks on taastada tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud tehingu tegemisele eelnenud olukord – käesoleval juhul seega saab hageja pankrotivarasse tagasi nõude kostja vastu summas 318 436,56 eurot ning peab tagastama kostjale nõuded Läti äriühingute vastu. Hageja on esitanud ka kostjalt 79 815,81 euro väljamõistmise nõude. Käesoleval juhul on rahalise nõude näol tegu koos tagasivõitmise hagiga esitatud võlanõudega, mitte PankrS § 119 lg 3 alusel rahuldatava nõudega, mis seisneb saadu väärtuse hüvitamises juhul, kui tagastamine on võimatu. Hageja rahaline nõue tuleneb pooltevahelisest 05.11.2012 töövõtulepingust. Selle lepinguga seotud asjaolusid ei ole käesolevas menetluses vaidlustatud – puudub vaidlus, et pooled on selle lepingu sõlminud, hageja on teinud lepingukohased tööd ning kostja on jätnud maksmata 318 436,56 eurot. Hageja nõuab sellest summast 79 815,81 eurot. Võlaõigusseaduse § 637 kohaselt on tellijal kohustus töö eest tasuda. Kohus rahuldab hageja rahalise nõude ja mõistab kostjalt võlgniku kasuks välja 79 815,81 eurot. Otsuses viitamata tõendid jätab kohus arvesse võtmata kuna need on asjasse puutumatud. TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.