Kohtulahend

08.05.2014 esitas hageja Harju Maakohtule avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja täiendused 15.05.2014 ja 06.06.2014, millede kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid summas 7761,40 eurot, millest riigilõiv hagi ja apellatsioonkaebuse esitamiselt on kokku 325 eurot ja lepingulise esindaja kulud 7761,40 eurot koos käibemaksuga. Avaldusele on lisatud arved ja maksekorraldused. Kuivõrd käibemaksuseaduse § 16 lg 2 p 1 kohaselt ei maksustata kindlustusteenust käibemaksuga, kinnitas hageja vastavalt TsMS § 174 lg 6, et hagejal puudub võimalus tasutud käibemaksu mahaarvamiseks. Hageja palus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 05.06.2014 e-kirjaga edastas Harju Maakohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kostjale ja palus kostjal esitada avalduse osas oma seisukoht 7 päeva jooksul e-kirja kättesaamisest. Kostja vastuväited 11.06.2014 esitas kostja vastuväited hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele. Kostja hinnangul ei ole kohtuvälisteks kuludeks näiteks arve 132926 järgi tasutud Riigikohtu otsuse analüüs ning e-kirja ettevalmistamine. Kostja veendumusel kuulub eelnevas menetluses osalenud juristi professionaalsuse hulka iseseisvalt mõista järgnenud Riigikohtu otsust ja sellega seoses e-kirja koostamine. Sama märkis kostja ka arve nr 140883 kohta. Kostja nõustus menetluskuludest vaid tasutud riigilõivudega, mis tuleb kostjal kanda arvestades ringkonnakohtu poolt antud jaotusprotsenti. Kostja leidis, et Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 kohaselt oleks lepingulise esindaja kulude katmisel kostja poolt piirmääraks 1600 eurot. Kostja ei näinud võimalust piirmäära kasutamiseks, leides, et piirmäära kohaldamine eeldaks maksimaalselt keerulise tsiviilasja lahendamisel osalemist, kuid antud juhul oli tegemist väga lihtsa tsiviilasjaga, kus oli ainult üks juriidiline küsimus KOS § 11 lg 2 tõlgendamise näol (kas on omaniku või üürniku vastutus). Samuti puudusid asjas tõendamismenetlusest tulenevad vaidlused ning osundatud määrusest tulenevad piirmäärad on väiksemate hagihindade korral 50 % vastava hagihinna maksimaalsuurusest, seega õiglane oleks aluseks võtta hagihind (2573,98 eurot) ning piirmääraks oleks sellest 50 %. Lähtudes eelnevast pidas kostja õigeks ja õiglaseks arvestada lepingulise esindaja kulude hüvitatava summa aluseks 1000 eurot, millest peaks kostja kandma osa vastavalt ringkonnakohtu poolt sätestatud jaotusprotsendile. Esimese astme kohtu määrus 15.07.2014 määrusega rahuldas Harju Maakohus hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ning määras kindlaks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1699 eurot. Samuti määras kohus, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg-le 1 ja § 176 lg-le 2 märkis kohus, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on esitatud tähtaegselt ja kostja ei ole oma menetluskulude nimekirja esitanud. Samuti tugines kohus TsMS § 138 lg-tele 1 ja 2 ning § 175 lg-le 1. Kohus märkis, et toimiku materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud 12.10.2012 hagiavalduse esitamisel riigilõivu 225 eurot (kd I lk 72) ja 12.02.2013 riigilõivu apellatsioonikaebuse esitamisel 100 eurot (kd I lk 144). Seega on tõendatud riigilõivu tasumine 325 euro ulatuses, mistõttu tuleb see kostjal vastavalt menetluskulude jaotuse proportsioonile hüvitada. Samuti märkis kohus, et toimiku materjalidest nähtuvalt on esindaja asunud menetlusse 17.06.2013 kassatsioonikaebuse esitamisel. Hagiavalduse lisadest nähtuvalt on esindaja teinud

järgmisi toiminguid: arve 131393 dokumentidega tutvumine ja kassatsioonikaebuse koostamine 23,2 tundi, keskmine tariif 124 eurot/tund, summas 3450 eurot; arve 132196 kostja vastuse analüüs ja vastuse koostamine 7,3 tundi, keskmine tariif 110 eurot/tund, summas 963 eurot; arve 132926 Riigikohtu otsuse analüüs ja e-kiri 1,3 tundi, keskmine tariif 110 eurot/tund, summas 171,60 eurot; arve 140318 seisukoht ringkonnakohtule 8,3 tundi, keskmine tariif 110 eurot/tund, summas 1095,60 eurot; arve 140883 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse analüüs ja e-kiri 0,7 tundi, keskmine tariif 110 eurot/tund, summas 92,40 eurot ning arve 140607 toimingud, mis on seotud kohtumenetlusega Tallinna Ringkonnakohtus 12,6 tundi, keskmine tariif 110 eurot/tund, summas 1663,20 eurot. Kokku on esindaja kulutanud 53,4 tundi summas 7435,80 eurot. Seega tuleb keskmiseks tariifiks 139,25 eurot koos käibemaksuga. Kostja on esitanud vastuväite konkreetselt kahe arve osas, nr 132926 summas 171,60 (1,3 tundi) ja nr 140883 summas 92,40 eurot (0,7 tundi). Kohus märkis, et nõustub kostja põhjendustega. Käesoleval juhul on hagihind 2573,98 eurot. Hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad” § 1 kohaselt on tsiviilasjas, mille hind on kuni 3200 eurot, maksimaalselt nõutav lepingulise esindaja tasu 1600 eurot. Kohus ei nõustunud kostjaga, et seaduses sätestatud piirmäära kohaldamine eeldaks käesoleval juhul maksimaalselt keerulise tsiviilasja lahendamist ja tõendamismenetlusest tulenevaid vaidlusi ning õiglane piirmäär oleks 50%. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kontrollimisel lähtub kohus nii tsiviilasja keerukusest kui ka töö mahust. Samuti ei ole piirmäära kohaldamisel määravaks, kas vaidlus tulenes tõendamismenetlusest või mitte. Kostja väide 50% piirmäära rakendamisest on põhjendamata ning see põhimõte ei tulene ka seadusest ega Riigikohtu lahenditest. Kohus kontrollis, kas hageja esindaja toimingud on põhjendatud piirmäära, so 11,5 tunni (1600/139,25) ulatuses. Hageja esindaja on koostanud kassatsioonkaebuse, mille ainuüksi põhjendava osa pikkus on 5 lehekülge, vastuse kassatsioonikaebusele, mille põhjendav osa on 2,5 lehekülje pikkune, seisukoha Tallinna Ringkonnakohtule, mille põhjendav osa on 3,5 lehekülje pikkune ja osalenud kohtuistungil ringkonnakohtus. Lisaks on menetlusdokumentide koostamiseks ja toimingute tegemiseks vajalik tutvuda tsiviilasja materjalide ja kostja esitatud menetlusdokumentidega. Arvestades tsiviilasja keerukust ja töö mahtu, leidis kohus, et hageja esindaja toimingud on põhjendatud seaduses sätestatud piirmäära ulatuses. Tulenevalt eeltoodust rahuldas kohus hageja taotluse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks vastavalt 01.04.2014 otsusest tulenevale menetluskulude jaotusele 88,26% ulatuses, mis on 1699 eurot (riigilõiv 325+ esindaja tasu 1600*88,26%). TsMS § 177 lg 2 kohaselt märkis kohus hageja avalduse alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Määruskaebus 31.07.2014 esitatud määruskaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 15.07.2014 määruse ja teha uue määruse, millega määrata kindlaks ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 6850,21 eurot ja kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Alternatiivselt palub hageja tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega määrata kindlaks ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1886,85 eurot ja kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Hageja hinnangul ei ole maakohtu määrus seaduslik ega põhjendatud, kuna tugineb Riigikohtu üldkogu poolt 26.06.2014 otsusega nr 3-2-1-153-13 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tunnistatud TsMS § 175 lg-le 4 ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 04.09.2008

määrusele nr 137. Seega puudus kohtul õiguslik alus lepingulise esindaja kulude hüvitamise piirmäärade kohaldamiseks. Hageja leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud summas 7435,80 eurot on vajalikud ja põhjendatud, kuna tegemist on keeruka tsiviilasjaga ning lepingulise esindaja töömaht on olnud vajalik ja põhjendatud selleks, et hagejat vaidluses edukalt esindada. Kohus on napisõnaliselt märkinud, et nõustub kostjaga selles, et hageja lepingulise esindaja arvete nr 132926 summas 171,60 eurot ja nr 140883 summas 92,40 eurot osas pole tegemist kohtuväliste kuludega. Hageja hinnangul on kohtu selline seisukoht ekslik. Hageja sõlmis esindajaga lepingu alles kassatsioonkaebuse koostamiseks vastavalt TsMS §-le 677 lg-le 4 ja § 218 lg-le 3. Riigikohtu otsuse kättesaamisel vajas hageja esindajalt õiguslikku analüüsi ja seisukohta Riigikohtu otsuse sisu ja mõju kohta hageja edasisele tegevusele nii oma igapäevases majandus- ja kutsetegevuses kui ka otsustamaks seda, kuidas oma õiguslikke positsioone ringkonnakohtus kaitsta. See ei tähenda sugugi seda, et hageja töötaja, kes enne kassatsioonimenetlust hagejat esindas, ei suutnud Riigikohtu otsust üldse iseseisvalt analüüsida. Kuivõrd Riigikohtu otsusest tulenevalt tekkis hagejal mitmeid täiendavaid õiguslikke küsimusi, otsustas hageja arvestades vaidluse keerukust ja olulisust hageja jaoks kasutada lepingulist esindajat ka järgnevas apellatsioonimenetluses. Seetõttu on põhjendatud arvetes nr 132926 ja 140883 märgitud hageja esindaja kulud, mille hageja palub koos muude esindaja kuludega vastavalt menetluskulude jaotuse proportsioonile välja mõista. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 88,26% hageja kantud menetluskuludest, s.o 6850,21 eurot (7761,40*88,26%). Alternatiivselt leiab hageja, et juhul, kui asuda seisukohale, et kohtul oli õigus tugineda Riigikohtu üldkogu poolt 26.06.2014 otsusega nr 3-2-1-153-13 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tunnistatud TsMS § 175 lg-le 4 ja Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusele nr 137, pidanuks kohus arvestama hageja kasuks väljamõistetavat esindaja kulude proportsionaalset osa (88,26%) kogu hageja lepingulise esindaja kulude summast ning juhul, kui need ületavad Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruses nr 137 sätestatud piirmäära, mõistma esindaja kulud välja kuni piirmäärani, mitte arvestama proportsionaalset osa piirmäärast. Hageja viitab Riigikohtu üldkogu määruse nr 3-2-1-153-13 p-s 66 märgitule, milles Riigikohtu üldkogu on märkinud, et tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel arvestada sellega, milliseid kulutusi sa isik ette näha. Riigikohtu üldkogu määruses viidatud Riigikohtu lahendites on kohtud leidnud, et nii hageja kui ka kostja said arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud hagi esitamise ajal. Hageja märgib, et hagi esitati Harju Maakohtule 15.10.2012, mistõttu tuli lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel kohaldada Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrust nr 137. Hagihind on 2573,08 eurot, mille puhul vastavalt eelnimetatud määrusele on maksimaalselt nõutav lepingulise esindaja tasu 1600 eurot. Arvestades asjaolu, et 88,26% hageja esindaja kuludest on 6850,21 eurot, mis ületab piirmäära, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista esindaja kulud kuni piirmäärani ehk 1600 eurot. Tõlgendus, mille kohaselt oleks lepingulise esindaja kulusid piirmäära ulatuses (antud juhul 1600 eurot) võimalik saada üksnes juhul, kui ühel vaidluse poolel õnnestub vaidlus täies ulatuses võita ning tema kulud ei ületa 1600 eurot, ei saa olla põhjendatud arvestades ka asjaolu, et vandeadvokaatide ja advokaatide töötunnitasud võivad ületada piirmäära pigem alati. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja alternatiivselt, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 1886,85 eurot (88,26% hageja riigilõivust summas 325 eurot ehk 286,85 eurot + 1600 eurot).

Vastus määruskaebusele Kostja teatas vastuseks hageja määruskaebusele, et maakohtu määrus vastab TsMS § 163 lg 1 sätetele.

Edasine menetluse käik Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 15.07.2014 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et ekslik on maakohtu seisukoht kostjaga nõustumisel, mille kohaselt arvetel nr 132926 ja 140883 kajastatud hageja lepingulise esindaja toimingud ei ole kohtuvälised kulud. Arve nr 132926 kohaselt kulutas hageja lepinguline esindaja kokku 1,3 tundi Riigikohtu 11.12.2013 otsuse analüüsiks ja 12.12.2013 e-kirja ettevalmistamiseks viidatud Riigikohtu otsusest ülevaate andmiseks. Arvest nr 140883 nähtuvalt kulutas hageja lepinguline esindaja kokku 0,7 tundi Tallinna Ringkonnakohtu 01.04.2014 otsuse analüüsiks ja 01.04.2014 e-kirja ettevalmistamiseks nimetatud otsusest ülevaate andmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eelnimetatud arvete osas põhjendatud kostja vastuväide, et eelnevas menetluses osalenud juristi professionaalsuse hulka kuulub iseseisvalt mõista järgnenud Riigikohtu ja ringkonnakohtu otsust ja sellega seoses e-kirjade koostamine. Toimiku materjalidest nähtuvalt on hagejat kassatsioonimenetlusele järgnenud menetluses Tallinna Ringkonnakohtus erinevalt varasemas menetluses esindanud töötajast (jurist Anu Saar) esindanud advokaat MK. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et menetlusosalised on õigustatud kasutama menetluses advokaadi abi. Asjaolu, et hageja pidas senise töötaja asemel vajalikuks kasutada edasises menetluses advokaadi abi, ei saa välistada hageja põhjendatud ja vajalike õigusabikulude hüvitamist. Ringkonnakohus leiab, et õigusteenuse osutamisel on oluline osa dokumentidega tutvumisel, nende osas seisukoha kujundamisel ja kliendile olukorra selgitamises, milliste toimingutega seotud kulud tuleb menetlusosalisele põhjendatud ulatuses hüvitada. Seega on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud ka hageja lepingulise esindaja toimingud, mis on kajastatud arvetel nr 132926 ja 140883. Eeltoodu ei anna siiski alust väljamõistetud menetluskulude osas maakohtust teistsugusele järeldusele jõudmiseks. Sellekohased põhjendused esitab ringkonnakohus järgnevalt. Ringkonnakohus leiab, et vaatamata määruskaebuses viidatud Riigikohtu üldkogu 26.06.2014 lahendile on maakohus siiski õigesti lähtunud hageja lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel hagi esitamise ajal kehtinud regulatsioonist. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada ka sellega, milliseid kulutusi sai menetlusosaline ette näha. Lahendi nr 3-2-1-107-13 p-s 14 on Riigikohus leidnud, et seega tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel aluseks võtta need sätted, mis kehtisid hagi esitamise ajal. Kuivõrd hagi käesolevas asjas esitati 15.10.2012, said nii hageja kui ka kostja arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud hagi esitamise ajal ning väljakujunenud kohtupraktikaga. Hagi hind käesolevas asjas oli 2573,08 eurot. Hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ kohaselt oli tsiviilasja hinna puhul kuni 3200 eurot maksimaalselt sissenõutav lepingulise esindaja kulu 1600 eurot. Põhjendatud ei ole hageja käsitlus, mille kohaselt tuleb Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruses nr 137 sätestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmääradele tuginemisel arvestada hageja kasuks väljamõistetavat esindaja kulude proportsionaalset osa (88,26%) kogu hageja lepingulise esindaja kulude summast ning juhul, kui

need ületavad sätestatud piirmäära, mõista esindaja kulud välja piirmäära ulatuses ehk antud juhul summas 1600 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude hüvitamise üheks kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus. Kehtinud piirmääradega piirati kulusid kandma kohustatud poole vastutust üksnes teise poole põhjendatud ja vajalike lepingulise esindaja kulude kandmisel, kuivõrd põhjendamatud ja ebavajalikud menetluskulud hüvitamisele ei kuulu. Maakohus on leidnud, et hageja lepingulise esindaja toimingud on põhjendatud seaduses sätestatud piirmäära ulatuses, mis menetluskulude jaotust arvesse võttes on 1412,16 eurot (88,26%*1600). Sellest tulenevalt ei ole olukorras, kus kohus on vastavalt menetluskulude jaotusele jätnud kostja kanda menetluskulud 88,26% ulatuses, põhjendatud mõista kostjalt välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud täies ulatuses. Selline tõlgendus tagab erinevalt hageja tõlgendusest pooltele võimaluse arvestada menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel lisaks hagi esitamise ajal kehtinud menetluskulude hüvitamise piirmääradele ka kohtu poolt määratud menetluskulude jaotusega. Arvestades eeltoodut ning hageja lepingulise esindaja töö mahtu, on maakohus õigesti leidnud, et esindaja toimingud on põhjendatud seaduses sätestatud piirmäära ulatuses ning arvestades menetluskulude jaotust mõistnud kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku summas 1699 eurot (88,26% hageja riigilõivust summas 325 eurot ehk 286,85 eurot + 88,26% piirmäärast 1600 eurot ehk 1412,16 eurot). TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.