Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Tsiviilasi nr 2-13-58065 seda enam, et sõiduk asus xxxxxxxxx ja hageja elab xxxxxxxxxx. Kuna müüjal oli väidetavalt sõiduki müügiga kiire ja soovijaid oli teisigi, siis lepiti telefoni teel kokku, et hageja kannab raha üle sõiduki omaniku pangakontole. Antud konto kuulus kostja R.R.le. Hageja palus viis minutit mõtlemisaega, uuris internetist müüja isikut ja kuna midagi kahtlast ei leidnud, siis usaldas raha üle kanda, seda enam, et müüjaks oli naisterahvas. Kui raha oli üle kantud, kinnitas telefoni teel helistanud isik, et omanik sai raha kätte ja lepiti kokku, et hageja tuleb sellele kahe päeva pärast järele. Kui hageja helistas kahe päeva pärast numbrile, millelt helistades pakuti eelnimetatud sõidukit müüa, väitis isik, et sõidukit ei ole enam saadaval. Järgnevalt väitis algselt helistanud isik hageja järelpärimisele enda nimeks J.G., ja et sõiduki müüja oli hoopis A.A., kes oli R.R. elukaaslase R. R. sõber. Eelnevalt ei mainitud A.A.t kordagi. J.G. andis kõigi eelnimetatud isikute telefoninumbrid ja käskis nendega asju edasi ajada. Hageja helistas väidetavale A.A.e telefoninumbrile, kuid telefon ei vastanud kordagi. Siis helistas hageja R. R.le, kes kinnitas, et tõesti oli müüja hoopis tema sõber A.A., kes on neid (kostjat ja tema toonast elukaaslast ja kaasa arvatud hagejat) petnud. R. R. lubas kuu aja jooksul raha tagasi hageja kontole kanda. Kuu aja jooksul ei kantud hagejale raha tagasi ja seda pole käesolevani tehtud. Kui hageja helistas uuesti R. R.le ja uuris raha kohta, vastas tema, et hageja küsigu raha A.A.e käest. Hageja lubas politseisse avalduse teha, juhul kui raha tagasi ei kanta, selle peale ärritus R. R. ja sõimas hagejat telefoni teel kitseks ja ähvardas vägivallaga. Samuti sõimas hagejat ebasündsate sõnadega kostja R.R.. Edaspidi ei võtnud ükski eelnimetatud isikutest hageja kõnesid vastu. Hageja pole kunagi suhelnud A.A.ega, ega temaga midagi kokku leppinud, samuti ei saa hageja mitte mingit moodi tõestada, et tegelikuks müüjaks oli A.A.. Fakt on aga see, et raha kanti kostja kontole ja kostja, olles vastutav oma kontol toimuvate tehingute eest, poleks pidanud raha kolmandatele isikutele edasi andma, vaid raha tagasi hagejale kandma. Seda enam, et kostja teadis eelnevalt mainitud isikute kriminaalsest minevikust. Kui hageja oleks hiljem avaldatud isikute tausta enne müügitehingut teadnud, oleks hageja tehingu koheselt katki jätnud. Hageja arvates on eelnev piisav põhjendus, miks kostjaks on just R.R.. Kui kostja arvab, et tema õigusi on rikutud, siis palub hageja esitada kostjal omakorda hagi A.A.e vastu. Kostja seisukohad ja vastuväited, hageja seisukohad kostja väidete osas Kostja märgib oma vastuses (tl 32-35) ja teistes menetlusdokumentides (tl 51-53), et Xxxxxxxxx’t registreerimisnumbriga x, oli soov osta tõepoolest A.L.il, kuid sõiduki müüja ei olnud mitte kostja, vaid kostja endise elukaaslase R. R. sõber A.A.. Kuivõrd A. A. on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja tema pangakonto oli arestitud, palus A. A. kostja abi tehingu tegemisel selliselt, et hageja kannab 150 eurot kostja kontole ning kostja võtab 150 eurot sularahas välja ja annab A. A.ele, mida kostja ka tegi. Peale raha saamist keeldus ilmselt A. A. sõiduki omandit hagejale üle andmast. Kostja ei oleks olnud iial nõus A. A.'t abistama raha vahendamisel, kui kostja oleks teadnud, et A. A. ei kavatsegi lubatud sõiduauto omandit hagejale üle anda. A. A.e suhtes on algatatud eelkirjeldatud tegevuse tõttu kriminaalmenetlus ning isik on hetkel vahi all eeluurimisvanglas. Hagejal ei ole õnnestunud politseist saada kahtlustuse sisu, et tõendada nimetatud asjaolu, kuid politseist öeldi telefoni teel, et A. A. viibib hetkel vahi all nimetatud kahtluse tõttu. Hageja leiab, et A. A. ei saa viibida nimetatud kahtluse tõttu vahi all, kuna mingit menetlust ei alustatud.

2(4)

Tsiviilasi nr 2-13-58065 Kostja on seega seisukohale, et tema ei ole 150 euro võrra alusetult rikastunud, vaid nimetatud raha on jõudnud A.A.eni. Käimasoleva kriminaalmenetluse raames on võimalik esitada hagejal tsiviilhagi, et saada kuriteo toimepanijalt 150 eurot tagasi. Kostja leiab, et hagi on esitatud vale kostja vastu, mistõttu tuleks hagi jätta rahuldamata. Lisaks on kostja seisukohal, et hagi oleks tulnud puuduste esinemise tõttu jätta menetlusse võtmata. Õige kostja antud juhul on A. A., kes viibib kriminaalasja raames vahi all. Kuivõrd hagiavaldus on esitatud vale kostja vastu, tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostja esitatud panga kinnitusest (tl 58) nähtuvalt oli tema kontolt nr x seisuga 31.12.2012 väljastatud kaks pangakaarti, millest üle valdajaks oli R.R. ning teise valdajaks oli R. R., kes on R.R. endine abikaasa. Panga kinnitusel võeti R.R. kontolt 31.12.2012 R. R. nimel oleva pangakaardiga sularaha välja 150 eurot. Seega ei olnud R.R. isik, kes omastas A.L.i poolt ülekantud 150 eurot, mille tõttu on A.L. pöördunud kohtusse. Tõenäoliselt oleks tulnud hagi esitada R. R. vastu, kuid R.R.l ei ole nimetatud võimaliku omastamise skeemiga mingit pistmist, tema oli vaid konto kaasvaldaja ega saanud takistada R. R.l võtmast pangast välja sularaha, kui viimane seda soovis. Kohus on omal algatusel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 p 8 alusel võtnud asja materjalide juurde väljatrükid liiklusregistrist (tl 59-61), mille kohaselt ei ole kostja nimele registreeritud sõidukeid, samuti puudub liiklusregistris sõiduk hagis märgitud registreerimismärgiga. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad Kohus lahendab asja kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 ja § 405 sätetega kirjalikus menetluses lihtmenetluse korras. Mõlemad pooled on avaldanud nõusolekut asja menetlemiseks kirjalikult, pooled on esitanud oma seisukohad ja tegemist on asjaga, mille hagihind ei ületa 2000 eurot, mistõttu on võimalik lahendada asi lihtsustatud korras TsMS § 405 järgi. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 ja 3 kohaselt võib võlasuhe tekkida muuhulgas nii lepingust kui alusetust rikastumisest. Hageja ei viita antud juhul selgelt, kummale alusele ta tugineb, ning kohus peab sellises olukorras tuvastatud faktide põhjal ise vastavad järeldused tegema. Leping on VÕS § 8 lg 1 kohaselt tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping sõlmitakse VÕS § 9 lg 1 järgi pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Käesoleval juhul saaks kõne alla tulla auto kui vallasasja müügileping. VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja 3(4)

Tsiviilasi nr 2-13-58065 ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kuivõrd asjas puudub vaidlus selles, et kostja ei ole ise hagejaga müügilepingu osas kunagi suhelnud ning hagejale müügipakkumise teinud isik (kelle isik ei ole üheselt teada, kohus nimetab teda edaspidi müüjaks) väljendas esialgsel pakkumisel ja hilisemas telefonikõnes erinevaid andmeid müüja isiku kohta, siis ei saa kohus lugeda tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel oleks sõlmitud müügileping. Müügilepingu eseme osas on käesoleval juhul olukord üldse ebaselge, sest kohtu kogutud materjali (liiklusregistri väljavõte) põhjal ei ole poolte nimetatud registreerimismärgiga sõidukit olemas. Kostjale sellist sõidukit ei kuulu. Järelikult saab hageja nõue tugineda üksnes lepinguvälisele alusele, milleks muuhulgas on ka alusetu rikastumise sätted. VÕS § 1027 järgi peab isik samas (VÕS 52.) peatükis (§§ 1027 – 1042) sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 kõlab järgmiselt: Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Käesoleval juhul oli hageja kui ostja ja müüja vahel hageja enda kinnitusel kokkulepe (müügileping), mille kohaselt maksis hageja raha ette kostja kontole, kust müüja selle raha kätte saab ning kahe päeva pärast tuleb hageja ise müügilepingu esemele järgi. Kostja on esitanud tõendi, millest nähtub, et temale kuulunud pangakontot käsutas lisaks temale endale tema endine abikaasa R. R., kes hageja poolt ülekantud summa samal päeval välja võttis. Muude tõendite puudumisel saab kohtu hinnangul lugeda sellega tõendatuks kostja väite, et tema konto kaudu jõudis müügilepingu järgne ostuhind müüjani. See aga ei tähenda kohtu hinnangul seda, et kostja oleks hagejalt midagi VÕS § 1028 lg 1 mõttes saanud, vaid et tema kontot kasutati üksnes selleks, et vahendada ostuhinna jõudmist tegeliku müüjani. Millised olid põhjused ostuhinna mittetasumiseks otse müüjale (konto arestitus, konto puudumine vms), ei oma asjas tähtsust, sest selline kohustuse täitmise viis oli müügilepingu poolte kokkulepe. Seega ei saa hagejal olla kostja vastu ka nõudeid alusetu rikastumise sätete alusel, sest kõnealuses olukorras ei tähendanud summa kandmine kostja kontole kostjale võimalust seda käsutada. Antud juhul ei ole tegemist ka lepinguga kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 mõttes. Kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu tunnuseks on kolmandale isikule hüve saamine, mis käesoleval juhul aset ei leidnud ja milles ka kokku ei lepitud. Seega on põhjendatud kostja vastuväited, et hagi on esitatud vale isiku vastu ning nõue tuleks esitada teise lepingupoole vastu kas lepingu täitmise nõudega müügilepingu sätete alusel või selle tagasitäitmise nõudega lepingust taganemise või lepingu ülesütlemise sätete alusel (VÕS §§ 188 – 196). TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.