lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-14-52803/5

Õigusabi ja notaritasud › Isikule õigusabi ja selle osutaja määramine

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 18.09.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-14-52803/5
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Õigusabi ja notaritasud › Isikule õigusabi ja selle osutaja määramine
Menetlusliik
Hagita menetlus
Kuulutamise aeg
18.09.2014
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1126
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp

Määruse tegemise aeg ja koht

18. september 2014.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-52803

Tsiviilasi

Olev Varblane taotlus riigi õigusabi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. juuni 2014 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Olev Varblane määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Määruskaebuse esitaja (avaldaja): Olev Varblane (isikukood: XXXX, viibimiskoht: Tartu Vangla, Turu 56, Tartu)

RESOLUTSIOON

1.Jätta Tartu Maakohtu 12. juuni 2014 määrus muutmata ja Olev Varblase määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda.
3.Määrus ei ole edasikaevatav Riigikohtule (TsMS § 3401 lg 2).

ASJAOLUD

1.Olev Varblane esitas taotluse riigi õigusabi saamiseks. Taotluse kohaselt soovib O. Varblane õigusabi seoses pöördumisega kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse seoses Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega mittenõustumisega kohtuasjas nr 3-1-1-25-14. O. Varblane ei oska ise vormistada kaebust Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja kuna ta viibib vanglas, ei saa ta abi. Asjast taotlejale tuleneva võimaliku kasuna soovib taotleja, et vähendataks talle määratud karistust.

Sarnased lahendid

Õigusabi ja notaritasud
  • 17.02.20262-25-17136/7Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 06.02.20262-25-18034/7Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 28.01.20262-25-20625/9Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 27.01.20262-25-15740/21Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 21.10.20252-25-11281/7Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 17.10.20252-25-13192/4Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

MAAKOHTU LAHEND

2.Tartu Maakohtu 12. juuni 2014 määrusega jäeti O. Varblase riigi õigusabi taotlus rahuldamata. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei võtaks Euroopa Inimõiguste Kohus O. Varblase kaebust menetlusse, kuna kaebus on põhjendamatu. Riigi õigusabi taotlusest ei

nähtu, et taotleja suhtes on rikutud konventsiooni ja selle protokollidega garanteeritud inimõigusi. Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2013 kohtuotsusega jäeti O. Varblase kaitsja apellatsioonikaebus rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 09. mai 2014 otsusega kohtuasjas nr 3-1-1-25-14 jäeti Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Seega on Riigikohus nõustunud madalama astme kohtu seisukohtadega ja jätnud ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kriminaalasjas on süüdimõistmisel lähtutud tõenditest ning menetluslikku korda rikutud ei ole. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole ülemkohtuks ehk neljandaks astmeks konventsiooni osariikide (ülem)kohtutele ega oma mingisugust jurisdiktsiooni nende poolt tehtud lahendite muutmiseks või tühistamiseks. Ka ei ole kohus konstitutsioonikohtuks siseriikliku õigus- ja halduspraktika suhtes ning ei saa neid muuta ega tühistada.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

3.O. Varblane esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega rahuldada O. Varblase taotlus riigi õigusabi saamiseks. Määruskaebuse kohaselt: 1) ei ole maakohtul volitust otsustada, kas O. Varblase inimõigusi on rikutud või mitte. Selle küsimusega soovibki O. Varblane pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse; 2) on kohtud liitnud O. Varblase karistused õigusvastaselt, millega O. Varblasele kaasnes ligi aasta võrra pikem karistusaeg. Riigikohtunik H. Kiris on oma eriarvamuses nõustunud O. Varblase seisukohaga. Eesti Vabariik on O. Varblase suhtes rikkunud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rikkumine artiklit 7; 3) ei ole maakohtul volitust otsustada, kas Euroopa Inimõiguste Kohus võtab O. Varblase kaebuse menetlusse või mitte; 4) loob Euroopa Inimõiguste Kohtu positiivne otsus O. Varblasele võimaluse taotleda teistmismenetlust ja saavutada tema asja uus läbivaatamine Eesti kohtus. O. Varblase taotlus on suunatud nii õigluse jalule seadmisele kui ka olukorra kergendamisele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu määrus on põhjendatud ja seaduslik ning puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks. TsMS § 667 ja § 659 alusel tuleb jätta määruskaebus rahuldamata. Õige on maakohtu määruse lõppjäreldus, et O. Varblase riigi õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel osaliselt muuta maakohtu põhjendusi, jättes määruse resolutsiooni muutmata.
5.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 37 lg 3 kohaselt keeldub maakohus RÕS § 37 lg 1 alusel riigi õigusabi andmisest, kui ta leiab, et esitatav kaebus ei oleks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 35 kohaselt vastuvõetav. Vastavalt konventsiooni artikli 35 esimesele lõikele võib kohus asja käsitada ainult pärast seda, kui kõik siseriiklikud õiguste kaitse võimalused on ammendatud, vastavalt rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidele ning kuue kuu jooksul pärast lõpliku otsuse tegemist. Õige on küll määruskaebuses esitatud väide, et maakohtul puudub pädevus anda sisuline eelhinnang sellele, kas Euroopa Inimõiguste Kohus võtab kaebuse menetlusse. Samas peab maakohus õigusabi vajaduse olemasolu väljaselgitamiseks hindama asja menetlemise eduväljavaateid, sest RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi juhul, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene.

Riigi õigusabi on TsMS § 180 lg 1 p 3 kohaselt üks menetlusabi andmise viise. Menetluses osalemise edukuse hindamiseks annab kriteeriumid TsMS § 181 lg 2, mille kohaselt menetluses osalemise edukust eeldatakse, kui taotlus, mille esitamiseks menetlusabi taotletakse, on õiguslikult veenvalt põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Vastavalt RÕS § 37 lg-le 1 võib riigi õigusabi Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks saada isik, kes vastab RÕS § 6 lg 1 nõuetele ja juhul, kui tema kaebuse aluseks oleva inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide väidetava rikkumise on toime pannud Eesti riik. Kuna O. Varblane ühegi inimõiguse ja põhivabaduste rikkumisele ei viidanud, leidis maakohus esitatud asjaolude põhjal õigesti, et puudub alus riigi õigusabi andmiseks.

6.Oma taotlust riigi õigusabi saamiseks põhistas O. Varblane üksnes sellega, et ta ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsusega kohtuasjas nr 3-1-1-25-14 ja soovib, et temale määratud karistust vähendataks. Samas ei viidanud O. Varblane on taotluses, et tema konventsiooniga tagatud õigusi oleks rikutud. Maakohus on õigesti selgitanud, et Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole ülemkohtuks ehk neljandaks astmeks konventsiooni riikide ülemkohtutele. Ringkonnakohus lisab, et Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumise aluseks on inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rikkumine (konventsiooni artikkel 34), mitte aga vastuväide siseriikliku õiguse tõlgendamisele ja kohaldamisele. Euroopa Inimõiguste Kohtul ei ole pädevust anda hinnangut siseriikliku õiguse kohaldamise õigsusele. Ka asjaolu, et üks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi liikmetest jäi õiguse tõlgendamise osas eriarvamusele, ei viita O. Varblase õiguste rikkumisele. Muuhulgas ei ole eriarvamuses asutud seisukohale, et kriminaalkolleegiumi enamuse otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-25-14 rikuti Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste konventsiooni või selle lisaprotokollidega tagatud õigusi.
7.O. Varblane on alles määruskaebuses viidanud sellele, et tema suhtes on rikutud konventsiooni artiklit 7. Artikli 7 esimese lõike kohaselt ei või kedagi tunnistada süüdi kuriteos – teos või tegevusetuses, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti ei või kohaldada raskemat karistust kui kuriteo toimepanemise ajal ettenähtu. Artikli teise lõike kohaselt ei takista artikkel ühegi isiku ükskõik missuguse teo või tegevusetuse, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi, kohtulikku arutamist ja isiku karistamist. Käesoleval juhul oli karistust kohaldanud juba välisriik (Läti Vabariik). Nagu on viidatud ka vaidlusaluse Riigikohtu otsuse p-s 13, tuleb KrMS § 484 lg 1 teise lause kohaselt karistust kindlaks määrates küll võrrelda välisriigis mõistetud karistust Eesti karistusseadustikus sama teo eest ettenähtud karistusega, aga see ei tähenda, et tunnustamismäärust tegev Eesti kohus isikut karistab, kuna karistuse on juba mõistnud välisriigi kohus. Käesoleval juhul pikenes O. Varblase kinnipidamisasutuses viibimise aeg karistuste liitmise, mitte aga karistuse kohaldamise tulemusel. Järelikult ei saa Eesti riik olla rikkunud O. Varblase suhtes konventsiooni artiklit 7, Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumisel puudub perspektiiv ja maakohus on õigesti jätnud O. Varblase riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
8.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 172 lg 1 alusel jätta määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud määruskaebuse esitaja enda kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 17.09.20252-25-13188/6Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 26.08.20252-25-9921/10Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium