Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib hageja esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, Tartu) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

I MENETLUSE KÄIK

2 (13)

II POOLTE NÕUDED JA VASTUVÄITED

3 (13)

29.03.2012. a sõlmitud laenulepingu alusel andis hageja kostjale laenu 2000 eurot intressiga 23 % aastas ja tagasimaksetähtajaga 13.04.2012. a. Kostja kohustus tasuma lepingutasu summas 1880 eurot. Kostja rikkus laenulepinguid ning ei täitnud maksekohustust nõuetekohaselt. Laenulepingute alusel võlgneb kostja hagejale tagastamata laenusummad kokku 7300 eurot, intressid 97,73 eurot ning lepingutasud 3180 eurot, kokku 10 577,73 eurot. Hageja on arvestanud hagi esitamise seisuga viivist laenusummade tagasimaksmisega viivitamise eest summas 2096,50 eurot ja lepingutasude maksmisega viivitamise eest summas 68,61 eurot, kokku viivis 2165,11 eurot. Hageja palus kohtul kostjalt tema kasuks välja mõista 12 742,84 eurot, mis moodustub kostja poolt tagastamata laenusummadest, lepingutasudest, intressist ning hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisest. Lisaks palus hageja kostjalt tema kasuks välja mõista alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutuv viivis protsendina põhinõudest 0,25 % tagastamata laenusummadelt (7300 eurolt) päevas ja lepingutasudelt (3180 eurolt) VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras.

laenulepingud on vastuolulised. Nimelt laenulepingute nr 2 ja 5 puhul punktides 1.1 sõnadega kirjutatud laenusummad ei ühti numbritega väljendatud summadega, mistõttu tekib kahtlus, milliseid summasid on pooled rahade laenamise kokkuleppimisel silmas pidanud.

5 (13)

kes pakkus, et andke veel 2000 eurot laenu, mille eest kostja maksab lepingutasu 1880 eurot + intress. Kõikide lepingute sõlmimine toimus hageja poolt juhatuse liikme Mxxxx Rxxxxxning kostja poolt juhatuse liikme SxxxxxxKxxxxxxxxxx poolt. Nii on see ka laenulepingutes kirjas. Enamik laenulepinguid sõlmiti esindajate poolt hageja kontoris Tallinnas Pirni 12. Ühe või kahe laenulepingu allkirjastatud versioone võisid poolte esindajad vahetada ka posti teel. Algselt seisnes hageja ja kostja koostöö selles, et hageja oli peatöövõtja kostja arendusprojektis, mille käigus ehitati Rannapungerjale puhkemaju. Nimetatud suhtest tekkis pooltel hea ja usalduslik koostöö. Peale ehitustööde edukat teostamist soovis kostja teostada veel täiendavaid ehitustöid, mis ei kuulunud hagejaga sõlmitud lepingu esemesse. Kostja soovis hagejalt laenu väidetavalt just nende lisatööde finantseerimiseks. Hageja tuligi kostjale vastu ning võimaldas laenu, kuna kostja vastu oli tekkinud usaldus. Neid lisatöid, millede tarbeks kostja laenu palus ja hageja andis, ei teostanud aga hageja vaid kostja muud lepingupartnerid.

III KOHTU SEISUKOHT

3.1.Kohus leiab, et asi on võimalik lahendada TsMS § 414 lg 1 alusel sisuliselt kostja osavõtuta. Kostjale oli kohtukutse kätte toimetatud, kuid kostja ei ilmunud kohtu määratud kohtuistungile, põhistamata mitteilmumise mõjuvat põhjust. TsMS § 414 lg 1 näeb ette, et kui pooled või üks pool kohtuistungilt puudub, võib kohus lahendada asja sisuliselt, kui hagi aluseks olevad asjaolud on kohtu arvates sellise otsuse tegemiseks piisavalt välja selgitatud. Kohus on juhtinud poolte tähelepanu faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mida tuleks täiendavalt selgitada, andnud pooltele võimaluse esitada oma seisukohad ja tõendid ning kohtu hinnangul on hagi aluseks olevad asjaolud otsuse tegemiseks piisavalt välja selgitatud.

6 (13)

7 (13)

Kohtu hinnangul saab lugeda tõendatuks, et Mxxxx Rxxxxhageja nimel ja Sxxxxx Kxxxxxxxxx kostja nimel on allkirjastanud 20.02.2012. a, 27.02.2012. a, 13.03.2012. a, 26.03.2012. a ja 29.03.2012. a laenulepingud, mis hageja on tõendina kohtule esitanud. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud oma vastuväiteid selle kohta, et kostja ei sõlminud 27.02.2012. a, 13.03.2012. a, 26.03.2012. a ja 29.03.2012. a laenulepinguid kirjalikult. Kostja ei ole tuginenud ka lepingute võltsituse väitele. Laenulepingutel on laenusaajaks märgitud Mustvee Catering OÜ ja laenusaaja esindajaks juhatuse liige Sxxxxx Kxxxxxxxxx, kes on lepingud allkirjastanud. Kostja ei ole vaidlustanud tema kui laenusaaja esindaja allkirjade ehtsust laenulepingutel. Kohus andis kostjale võimaluse oma vastuväiteid põhistada ja tõendada. Kostja seda ei teinud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja väitel kandis hageja laenulepingute alusel kostjale üle laenusumma kokku 7300 eurot, sh 20.02.2012. a lepingu järgi 1300 eurot, 27.02.2012. a lepingu järgi 2200 eurot, 13.03.2012. a lepingu järgi 300 eurot, 26.03.2012. a lepingu järgi 1500 eurot ja 29.03.2012. a lepingu järgi 2000 eurot. Hageja selgitas kohtule, et 27.02.2012. a laenulepingus ja 29.03.2012. a laenulepingus on ekslikult märgitud sõnadega vale laenusumma. Hageja väitel on tegemist tehnilise veaga, nimelt on nende kahe laenulepingu põhjadesse sisse jäänud varem sõlmitud laenulepingute järgi sõnadega kirjutatud laenusumma. Kohus leiab, et arvestades asjaolusid saab lugeda poolte kokkulepitud laenusummadeks laenulepingutes numbriliselt märgitud laenusummad kokku 7300 eurot nagu hageja seda väidab. Kostja ei ole iseenesest laenusumma suurusele esitanud vastuväiteid. Numbriliselt on märgitud 20.02.2012. a lepingus laenusummaks 1300 eurot, 27.02.2012. a lepingus 2200 eurot, 13.03.2012. a lepingus 300 eurot, 26.03.2012. a laenulepingus 1500 eurot ja 29.03.2012. a lepingus 2000 eurot. Hageja poolt esitatud tõendid kinnitavad, et nimetatud summades on hageja poolt ka laenusummad üle kantud. Hageja on esitanud tõendina AGR Teenused OÜ pangakonto väljavõtted (tl 38 ja 39), millelt nähtub, et hageja on kandnud kostja Mustvee Catering OÜ pangakontole summasid alljärgnevalt: - 20.02.2012. a 1300 eurot, selgitusega „laenuleping“; - 27.02.2012. a 2200 eurot, selgitusega „laenuleping 27.02.2012“; - 13.03.2012. a 300 eurot, selgitusega „ laenuleping 13.03.2012“; - 26.03.2012. a 1500 eurot, selgitusega „laenuleping 26.03.2012“. - 29.03.2012. a on hageja kandnud Alina Josephsoni pangakontole 2000 eurot, selgitusega „Mustvee Catering OÜ laenuleping 29.03.2012. a“. Kohtu hinnangul saab lugeda tõendatuks, et ka 29.03.2012. a hageja poolt AxxxxxJxxxxxxxxx pangakontole kantud laenusumma saajaks oli kostja. Eelpool luges kohus tuvastatuks, et hageja ja kostja on sõlminud 29.03.2012. a kirjaliku laenulepingu, mille alusel kohustus hageja andma kostjale laenu 2000 eurot. Hageja on 29.03.2012. a kandnud laenulepingus kokkulepitud summa Axxxx Jxxxxxxxxx pangakontole. Samas on maksekorraldusel selgituseks märgitud „Mustvee Catering OÜ laenuleping 29.03.2012. a“, millest võib järeldada, et tegemist on kostjaga 29.03.2012. a sõlmitud laenulepingu alusel ülekantava laenusummaga. Hageja esindaja selgitas, et ülekanne kostjaga sõlmitud

8 (13)

laenulepingu alusel tehti AxxxxxJxxxxxxxxx kontole kostja taotlusel. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja kandis 29.03.2012. a Axxxx Jxxxxxxxxx kontole 2000 eurot üle muu kokkuleppe alusel kui kostjaga samal päeval sõlmitud laenulepingu alusel. Kostja on ka menetluses teinud hagejale kompromissettepaneku, millega on sisuliselt tunnistanud laenusumma saamist, olles nõus maksma hagejale kõigi laenulepingute alusel nõutava põhivõla ja intressid täies ulatuses. Eeltoodu alusel loeb kohus tuvastatuks, et hageja ja kostja on sõlminud viis laenulepingut, mille alusel on hageja andnud kostjale laenu kokku summas 7300 eurot, vastavalt 20.02.2012. a lepingu alusel 1300 eurot, 27.02.2012. a lepingu alusel 2200 eurot, 13.03.2012. a lepingu alusel 300 eurot, 26.03.2012. a lepingu alusel 1500 eurot ja 29.03.2012. a lepingu alusel 2000 eurot. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule või seadusele. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja on laenulepingust tulenevat maksekohustust rikkunud. Kostja ei ole tagastanud hagejale tähtaegselt laenusummasid ega tasunud laenu kasutamise eest kokkulepitud intressi. Laenulepingute punktides 3.2. on pooled kokku leppinud, et laenusaaja kohustub maksma laenusumma kasutamise eest intressi 23% laenusummalt aastas. VÕS § 100 kohaselt on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine, kohustuse rikkumine. Antud juhul ei ole teada asjaolusid, mis vabastaksid kostja vastutusest lepingu rikkumise eest. Kostja vastuväited selle kohta, et maksekohustust rikuti ajutiste rahaliste raskuste tõttu, ei vabasta kostjat laenulepinguga võetud kohustuste täitmisest. VÕS § 101 lg 1 p 1 näeb ette, et võlgnikupoolse rikkumise korral on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist. Eeltoodu alusel on põhjendatud hageja nõue kostjalt laenu põhiosade ja kokkulepitud intressi nõudes.

9 (13)

Kostja tunnistab 20.02.2012. a lepingu järgi nõutavat lepingutasu summas 183 eurot. Ülejäänud osas vaidleb kostja nõudele vastu. Kostja väitel sõlmisid pooled üksnes 20.02.2012. a laenulepingu kirjalikult ning ülejäänud laenulepingud sõlmiti suuliselt ning nendes ei lepitud kokku lepingutasudes. Kostja oma väiteid ei põhistanud ega tõendanud. Kohus luges eelpool tõendatuks, et Sxxxxx Kxxxxxxxxx juhatuse liikmena allkirjastas kostja nimel 20.02.2012. a, 27.02.2012. a, 13.03.2012. a, 26.03.2012. a ja 29.03.2012. a laenulepingud, milles sisaldub tingimus laenusaaja kohustusega maksta laenuandjale ühekordset lepingutasu. Lepingutes on kokku lepitud ka lepingutasude suurus. Hageja on selgitanud lepingutasu olemust. Hageja selgitas, et lepingutasu oli mõeldud motiveerimaks hagejat laenu üleüldse andma. Kuna hageja jaoks ei ole laenuandmine põhitegevuseks, siis pidi hageja kulutama ka aega laenulepingu tingimuste üle läbirääkimiste pidamisele, lepingu täitmise haldamisele. Samuti oli hageja teinud kulutusi juristilt laenulepingu põhja hankimisele. Hageja väitel on seega laenulepingutes kokkulepitud lepingutasu ülesandeks ka katta hageja kõikvõimalikke ajalisi ja rahalisi kulutusi laenulepingu sõlmimisel ja täitmise haldamisel. Siia hulka ei kuulu kulutused laenulepingute alusel tasumata summade sissenõudmiseks. Arvestades hageja selgitusi, järeldab kohus, et laenulepingutes kokku lepitud lepingutasude puhul on tegemist osaliselt tasuga laenu kasutamise eest ja osaliselt laenulepingu sõlmimisega kaasnevate kulude hüvitisega. Mõistlikult võttes võib järeldada, et laenulepingu sõlmimise kulud moodustavad lepingutasust suhteliselt väikese osa. Kohtu hinnangul saab asjaolusid arvestades lugeda laenulepingu sõlmimise kuluks (juristi tasu lepingu põhja eest, hageja ajakulu läbirääkimistele ja lepingu sõlmimisele) maksimaalselt 150 eurot ühe laenulepingu kohta. Ülejäänud lepingutasu puhul on seega tegemist tasuga laenu kasutamise eest. Tasu laenu kasutamise eest on oma iseloomult laenuintress VÕS § 397 lg 1 mõistes. Hageja ja kostja on laenulepingutes kokku leppinud intressimääras 23 % laenu põhiosalt aastas. Arvestades, et ka lepingutasu sisaldab endas sisuliselt intressi, on tegelik laenuintress suurem. Kostja on seisukohal, et lepingutasud on ebamõistlikult suured ning lepingutasude kokkulepe VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Kohus leiab, et antud juhul ei saa kohaldada lepingutasu tingimusele VÕS § 42 lõiget 1, kuna tegemist ei ole tüüptingimusega. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kohtu hinnangul ei ole alust arvata, et lepingutasu tingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüptingimustes kasutamiseks. Hageja puhul ei ole tegemist ettevõttega, kelle igapäevaseks tegevusalaks on laenude andmine. Kõigis viies lepingus on märgitud erineva suurusega lepingutasud, mis ei ole protsentuaalses suhtes laenusummadega. Hageja selgitas, et iga

10 (13)

laenulepingu sõlmimisel räägiti lepingutasus kostjaga eraldi läbi. Kostja soovis saada laenu ja pooled leppisid lepingutasuna kokku summa, mille eest hageja oli nõus laenu andma ja mille eest kostja oli nõus laenu võtma. Kohus leiab, et asjaolu, et poolte vahelistes laenulepingutes on laenu kasutamise tasu kokkuvõttes suhteliselt suur (intress 23% aastas + lepingutasus sisalduv tasu), ei muuda see lepingutasu tingimust kehtetuks. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Pooled on laenulepingutes kokku leppinud lepingutasude suuruses ja nimetatud kokkulepped on kehtivad. Intressimäära osas on seaduses sätestatud piirangud tarbijakrediidilepingute puhul. TsÜS § 86 lg 3 järgi eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Poolte vahel sõlmitud laenulepingute puhul ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Asjas puudub vaidlus selle üle, et hageja puhul ei ole tegemist krediidiandjaga oma majandus- või kutsetegevuses. Kohus märgib, et esitatud asjaolud ja pooltevaheliste suhete iseloom tõendab, et kostja ei ole laenusuhtes tarbija VÕS § 34 tähenduses. Kostja on äriühing, kes oli hagejaga tööettevõtulepingulises suhtes, kostja on laenu küsinud ja saanud oma äritegevuse arendamiseks, mistõttu kostjale ei ole kohaldatavad tarbijate kui füüsiliste isikute kasuks kehtivad sätted. Kuna kostja on äriühing koos kõigi äriühingu juhtorgani liikmele Äriseadustikust tulenevate kohustustega, tuleb eeldada äriühingu juhtorgani liikme tegutsemist temalt oodatava hoolega ja äriühingu huvides. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja ei ole laenulepingutes kokku lepitud lepingutasusid hagejale maksnud. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Seega on hageja nõue lepingutasude saamiseks, kokku summas 3180 eurot, põhjendatud.

11 (13)

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on laenulepingute punktis 4.1 kokku leppinud, et laenusumma tagastamisega viivitamisel on laenusaaja kohustatud arvestama ja tasuma laenuandjale viivitusintressi 0,25 % tähtajaks tasumata laenusummast päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja nõuab kostjalt laenusummade tasumisega viivitamise eest viivist kokkulepitud määras. Hageja on arvestanud hagi esitamise aja seisuga, so 26.07.2012. a seisuga, laenude põhiosa viiviste suuruseks kokku 2096,50 eurot. Hageja taotleb alates hagi esitamisest viivise väljamõistmist kostjalt protsendina, laenusummadelt lepingutes kokkulepitud määras. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus arvestas perioodi 27.07.2012 – 01.09.2014. a viiviste suuruseks tagastamata laenude põhiosadelt summas 13 997,75 eurot (7300 eurot x 0,25% x 767 päeva). Seega kohtuotsuse tegemise aja seisuga kujuneks laenude põhiosalt arvestatud sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 16 094,25 eurot. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi võib kohus kohustatud isiku nõudel viivist vähendada, kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja on taotlenud viivise vähendamist, põhjendusel, et viivis on ebamõistlikult suur. Kohus leiab, et kostja taotlus viivise vähendamiseks on põhjendatud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-05 (p 18) asunud seisukohale, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu. Lahendis nr 3-2-1-87-10 (p 12) on riigikohus eelnimetatud seisukohta korranud ja märkinud, et kui kostja nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, ei pea kostja põhjendama viivise ebamõistlikkust Antud juhul nõuab hageja kostjalt viivist rohkem kui seadusega ettenähtud viivise määr. Sissenõutavaks muutunud viivisesumma ületab hageja põhinõuet enam kui kaks korda. Hageja põhinõue kostja vastu on 7300 eurot. Hageja nõutud määras arvestatud viivis on kohtuotsuse tegemise aja seisuga 16 094,25 eurot, mis on kohtu hinnangul ebamõistlikult suur. Hageja ei ole eraldi põhistanud ega tõendanud, et kostja viivituse tõttu oleks tal tekkinud põhinõudest suurem kahju. Eeltoodu alusel vähendab kohus laenude põhiosa nõudelt tasumisele kuuluvat viivist põhinõudeni ehk 7300 euroni ja jätab rahuldama hageja nõude põhiosalt nõutava viivise saamiseks põhinõudest suurema sulatuses, s.h. ka edaspidi. Hageja nõuab kostjalt viivist ka laenulepingutes kokkulepitud ühekordsete lepingutasude maksmisega viivitamise eest. Laenulepingus ei ole kokkulepet lepingutasu maksmisega viivitamisel viivise määra kohta ning hageja nõuab viivist seaduses ettenähtud määras. Kohus leiab, et hageja nõue lepingutasude maksmisega viivitamise eest viivise nõudes ei ole põhjendatud. Eelpool tegi kohus kindlaks, et laenulepingutes kokkulepitud lepingutasude

12 (13)

puhul on tegemist osaliselt laenuintressiga ehk tasuga laenu kasutamise eest ja osaliselt laenulepingute sõlmimise kulude hüvitisega. Hageja ei ole välja toonud täpset proportsiooni, mis ulatuses oli tegemist laenu kasutamise tasu ja mis ulatuses kulude hüvitisega. Esitatud asjaolude põhjal järeldas kohus, et suuremas osas on lepingutasude puhul tegemist tasuga laenu kasutamise eest. VÕS § 113 lg 6 näeb ette, et viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Eeltoodu alusel jätab kohus hageja nõude lepingutasudelt viivise saamiseks rahuldamata. Sisuliselt on tegemist viivise nõudega intressi tasumisega viivitamise eest, mis VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole lubatud.

IV MENETLUSKULUDE JAOTUS

4.1.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi ca 65 % ulatuses. Seega jätab kohus menetluskulud 65 % ulatuses kostja kanda ja 35 % ulatuses hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Ülle Raag

13 (13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.