AGR Teenused OÜ hagi Mustvee Catering OÜ vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
19 637 eurot 69 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 01. aprilli 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mustvee Catering OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Mustvee Catering OÜ (registrikood: 11449482), esindaja juhatuse liige Sergei Krivonogov
esindajad
Vastustaja (hageja): AGR Teenused OÜ (registrikood: 10977983), esindaja vandeadvokaat Raiko Lipstok
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Apellatsioonkaebus rahuldada. Tühistada Tartu Maakohtu 01. aprilli 2013 otsus ja saata AGR Teenused OÜ hagi Mustvee Catering OÜ vastu võla ja viivise väljamõistmiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
Menetluskulude jaotus
Menetluskulude jaotuse otsustab kohus asjas tehtavas kohtuotsuses.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.AGR Teenused OÜ (hageja) esitas 26. juulil 2012 Tartu Maakohtule hagiavalduse Mustvee Catering OÜ (kostja) vastu laenulepingutest tuleneva võla ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduses märgitu kohaselt on pooled sõlminud kokku viis laenulepingut, mille alusel on hageja andnud kostjale laenu kokku 7300 eurot: - 20.02.2012 laenulepingu alusel laen 1300 eurot tagasimaksetähtajaga 12.03.2012. Kostja kohustus tasuma lepingutasu summas 183 eurot. - 27.02.2012 laenulepingu alusel laen 2200 eurot tagasimaksetähtajaga 19.03.2012. Kostja kohustus tasuma lepingutasu summas 520 eurot. - 13.03.2012 laenulepingu alusel laen 300 eurot tagasimaksetähtajaga 27.03.2012. Kostja kohustus tasuma hagejale lepingutasu summas 97 eurot. - 26.03.2012 laenulepingu alusel laen 500 eurot tagasimaksetähtajaga 23.04.2012. Kostja kohustus tasuma lepingutasu summas 500 eurot. - 29.03.2012 laenulepingu alusel laen 2000 eurot tagasimaksetähtajaga 13.04.2012. Kostja kohustus tasuma lepingutasu summas 1880 eurot. Kõigis lepingutes olid pooled kokku leppinud, et kostja maksab hagejale intressi tagastamata laenusumma jäägilt 23% aastas. Igalt lepingult ühekordset lepingutasu kohustus kostja maksma hagejale laenusumma tagastamise tähtajaks. Laenusumma tagastamisega viivitamisel kohustus kostja tasuma hagejale viivitusintressi 0,25% tähtajaks tasumata laenusummalt päevas. Kostja rikkus laenulepinguid ega täitnud maksekohustust nõuetekohaselt. Laenulepingute alusel võlgneb kostja hagejale tagastamata laenusummad kokku 7300 eurot, intressid 97,73 eurot ning lepingutasud 3180 eurot, kokku 10 577,73 eurot. Hageja on arvestanud hagi esitamise seisuga viivist laenusummade tagasimaksmisega viivitamise eest summas 2096,50 eurot ja lepingutasude maksmisega viivitamise eest summas 68,61 eurot, kokku 2165,11 eurot. Hageja palus kostjalt tema kasuks välja mõista ka hagi esitamisest sissenõutavaks muutuva viivise protsendina põhinõudest 0,25% tagastamata laenusummadelt (7300 eurolt) päevas ja lepingutasudelt (3180 eurolt) VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras.
2.Kostja tunnistas hagi osaliselt. Vastuväidete kohaselt tunnistab kostja hagi 20.02., 27.02., 13.03. ja 26.03.2012 sõlmitud laenulepingute järgsete laenude põhiosa ja intressi nõuete osas ning 20.02.2012 sõlmitud laenulepingust tuleneva lepingutasu osas. Kostja ei tunnistanud hageja nõuet tervikuna 29.03.2013 laenulepingust tulenevate nõuete osas ning 27.02., 13.03. ja 26.03.2012 sõlmitud laenulepingutest tulenevate lepingutasude osas. Kostja väitel allkirjastas kostja esindaja
S. Krivonogov hagejaga 20.02.2012 laenulepingu hageja Tallinna kontoris. Järgmised laenulepingud olid sõlmitud suuliselt, laenusummad ja intressimäärad räägiti läbi e-meili teel ja suuliselt ning hageja kandis raha kostja kontole. Lepingutasudes kokku ei lepitud. 29.03.2012 laenulepingu sõlmis hagejaga S. Krivonogov isiklikult, laenusaajaks ei olnud kostja Mustvee Catering OÜ, seega ei vastuta kostja nimetatud laenulepingu mittetäitmise eest. Kostja ei tunnistanud viivisenõuet, sest kostjal oli hagejaga suuline kokkulepe, et kostja tasub laenusummad tagasi, kui kostja saab finantseerimise ehitusprojektile. Kostjal oli plaanis saada raha 2012 kevadel, aga sai 2012 sügisel. Rahaliste raskuste tõttu ei saanud kostja õigel ajal laenusid hagejale tagastada.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 01. aprilli 2013 otsusega hagi ja mõistis Mustvee Catering OÜ-lt AGR Teenused OÜ kasuks 17 462,84 eurot, millest laenude põhiosa moodustab 7300 eurot, intress 97,73 eurot, lepingutasud 3180 eurot, laenude põhiosa maksmisega viivitamise eest 01.04.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 6659 eurot ja lepingutasude maksmisega viivitamise eest 01.04.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 226,11 eurot; viivise tagastamata laenude põhiosalt (7300 eurolt) 0,25% tasumata summalt päevas alates 02.04.2013 kuni nõude täitmiseni; viivise laenulepingutes kokkulepitud lepingutasudelt (3180 eurolt) VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras alates 02.04.2013 kuni nõude täitmiseni. Otsuses esitatud põhjenduste kohaselt nähtub hageja esitatud tõenditest, et AGR Teenused OÜ ja Mustvee Catering OÜ on sõlminud viis laenulepingut. Lepingud on sõlmitud kirjalikus vormis ja allkirjastatud hageja juhatuse liikme Merle Raagi ja kostja juhatuse liikme S. Krivonogovi poolt. Ka 29.03.2012 sõlmitud lepingus on laenusaajaks OÜ Mustvee Catering, mitte S. Krivonogov eraisikuna. Seega on kostja vastuväited paljasõnalised ja vastuolus esitatud tõenditega. Esitatud laenulepingutes on pooled kokku leppinud nii laenusummas, kõrvalkohustustes kui ka täitmise tähtajas ning mittenõuetekohase täitmise tagajärgedes. Kostja ei vaidle vastu, et ta on laenulepingute järgi hagejalt raha saanud. Puudub ka vaidlus selle üle, et kostja on laenulepinguid rikkunud ja ei ole hagejale laenusummasid, kokkulepitud intressi ning lepingutasu tähtaegselt tasunud. Seega on kostja kohustatud tagastama hagejale lepingute järgse põhivõla 7300 eurot, lepingute sõlmimise tasu kokku 3180 eurot ning tasuma laenusumma kasutamise eest intressi iga lepingu kehtivuse perioodi eest kokku 97,73 eurot. Pooled on laenulepingute p-s 4.1 kokku leppinud, et laenusumma tagastamisega viivitamisel on laenusaaja kohustatud arvestama ja tasuma laenuandjale viivitusintressi 0,25% tähtajaks tasumata laenusummast päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja nõuab kostjalt laenusummade tasumisega viivitamise eest viivist kokkulepitud määras. Hageja on arvestanud hagi esitamise aja seisuga, s.o 26.07.2012, laenude põhiosa viiviste suuruseks kokku 2096,50 eurot (20.02.2012 lepingu alusel viivitus 135 päeva, viivis 438,75 eurot; 27.02.2012 lepingu alusel viivitus 128 päeva, viivis 704 eurot; 13.03.2012 lepingu alusel viivitus 120 päeva, viivis 90 eurot; 26.03.2012 lepingu alusel viivitus 93 päeva, viivis 348,75 eurot ning 29.03.2012 lepingu alusel viivitus 103 päeva, viivis 515 eurot). Seega on hageja nõue kostjalt laenulepingute alusel laenusummalt arvestatud viivise saamiseks põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostja vastuväited selle kohta, et maksekohustust rikuti ajutiste rahaliste raskuste tõttu ei vabasta kostjat laenulepinguga võetud kohustuste täitmisest. Kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist ega esitanud ning tõendanud selliseid asjaolusid, mis võiksid olla viivise vähendamise aluseks. Hageja nõuab kostjalt viivist ka laenulepingutes kokkulepitud ühekordsete lepingutasude maksmisega viivitamise eest. Laenulepingus ei ole kokkulepet lepingutasu maksmisega viivitamisel viivise määra kohta ning hageja nõuab viivist seaduses ettenähtud määras. VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud viivis on kuni 01.01.2013 8% ja alates 01.01.2013 7,75% võlgnetavalt summalt aastas. Hageja on arvestanud hagi esitamise aja seisuga lepingutasude viiviste
suuruseks seaduses ettenähtud määras kokku 68,61 eurot (20.02.2012 lepingu alusel 4,94 eurot, 27.02.2012 lepingu alusel 13,31 eurot, 13.03.2012 lepingu alusel 2,33 eurot, 26.03.2012 lepingu alusel 9,30 eurot ja 29.03.2012 lepingu alusel 38,73 eurot). Kohus arvestas perioodi 26.07.2012 - 01.04.2013 viiviste suuruseks tagastamata laenude põhiosadelt summas 4562,50 eurot (7300 eurot x 0,25% x 250 päeva) ja lepingutasudelt summas 157,50 eurot (3180 eurot x 0,02 % x 250 päeva), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja laenulepingutest tuleneva võlgnevuse kokku summas 17 462,84 eurot (laenude põhiosa 7300 eurot, intress 97,73 eurot, lepingutasud 3180 eurot, laenude põhiosa maksmisega viivitamise eest otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 6659 eurot ja lepingutasude maksmisega viivitamise eest otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 226,11 eurot). Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ka viivise protsendina tagastamata laenude põhiosadelt lepingutes kokkulepitud määras ja lepingutasudelt VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni nõuete täitmiseni. TsMS § 162 lg 1 alusel jäid poolte menetluskulud täielikult kostja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Mustvee Catering OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
01.aprilli 2013 otsuse ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks ning menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus oluliselt rikkunud menetlusnormi, sest maakohus ei ole kontrollinud menetlusdokumentide kättesaamist apellandi poolt. Maakohus on rikkunud TsMS § 328 lg 2 ja TsMS § 351 lg 2, sest apellant ei saanud kätte 22.11.2012 vastustaja seisukohti ega 31.01.2013 kohtumäärust ega saanud nimetatud menetlusdokumentide osas seisukohta avaldada; 2) on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja vastuväited on paljasõnalised ja vastuolus esitatud tõenditega. Olukorras, kus poolte nõuded, taotlused ja/või seisukohad olid ebaselged, pidi kohus pooli küsitlema ja saadud vastustest tulenevalt selgitama pooltele, milliseid asjaolusid nad peavad tõendama. Selgitamiskohustuse täitmine peab olema piisavalt konkreetne. (Riigikohtu 18.04.2006 otsus nr 3-2-1-28-06). Kohus on kostjale ette heitnud, et ta ise ei ole kohtule ühtegi tõendit esitanud ega taotlenud tõendite kogumist. Kohtul on TsMS §-st 230 kohustus selgitada pooltele asjaolude tõendamise koormust. Juhul kui pool on mingile asjaolule tuginedes jäänud paljasõnaliseks või on esitanud ilmselgelt ebakohaseid või ebapiisavaid tõendeid, peab kohus juhtima sellele poole tähelepanu (Riigikohtu 05.05.2004 otsus nr 3-2-1-54-04). Kohtu selgitamiskohustus tähendab kohtu kohustust arutada pooltega faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, küsida vajalikke küsimusi ja anda juhiseid asjaolude ja tõendite esitamiseks. Maakohus oleks pidanud selgitama kostjale, millised hagis esitatud asjaolud ta omaks võtab ning milliste tõenditega ta oma vastuväiteid tõendab. Kuna maakohus on oluliselt rikkunud protsessiõigusenorme, siis tuleb maakohtu otsus tühistada ning saata asi maakohtule tagasi uueks arutamiseks.
5.AGR Teenused OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu 01. aprilli 2013 otsuse muutmata jätmist ning menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on ebaõige apellandi etteheide TsMS § 351 rikkumise kohta. Võistlevuse põhimõttest tulenevalt ei ole aktsepteeritav, et kohus ütleb poolele ette, millistele asjaoludele tugineda ja milliseid tõendeid esitada. Pooled olid nõus kirjaliku menetlusega. Apellant vastas hagile ning
tema seisukohad olid arusaadavad ja selged. Sel põhjusel ei ole kohaldatav apellandi poolt viidatud Riigikohtu seisukoht asjas nr 3-2-1-28-06, kuna seal käsitleti olukorda, kus poolte taotlused ja seisukohad oli ebaselged. Apellandi vastuväited on vastuolus poolte poolt allkirjastatud laenulepingute sätetega. Apellatsioonkaebuses on apellant viidanud valedele Riigikohtu lahenditele, avades ka nende sisu valesti, nt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-2-1-54-04 ja nr 3-2-1-62-02 ei puuduta mitte 01.01.2006 jõustunud TsMS-i, vaid varem kehtinud TsMS-i ning ei ole seetõttu kohaldatavad; 2) on apellant taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist läbivaatamiseks uuesti maakohtule, kuid apellatsioonkaebuses ei selgitata TsMS § 657 lg 1 p 3 kohaldamise olulist eeltingimust – asjaolu, miks ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-128-11 leidnud, et asja tagasisaatmist maakohtusse õigustaks eelkõige see, et asi on algusest peale valesti lahendatud, st ei ole selgeks tehtud, mida nõutakse, ja sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei tohiks asja saata tagasi maakohtusse, vaid ringkonnakohus peaks ise tegema sisulise lahendi. Apellant ei ole hagi tunnistanud ainult ühe laenulepingu puhul laenusumma, lepingutasu, intresside ja viiviste osas ning nelja laenulepingu puhul lepingutasude ja viiviste osas. Sealjuures on kõik apellandi vastuväited selges vastuolus ehk kahtlusteta ümberlükatavad laenulepingute endi tekstidega. Apellant ei ole maakohtu menetluses ega ka apellatsioonkaebuses selgitanud, kuidas oleks võimalik nimetatud vastuolu ületada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 01. aprilli 2013 otsuse ja saadab AGR Teenused OÜ hagi Mustvee Catering OÜ vastu võla ja viivise väljamõistmiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja arutamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ning see rikkumine ei ole kõrvaldatav apellatsioonimenetluses mistõttu tuleb tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel Tartu Maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist.
7.Õige on apellandi väide, et maakohus ei ole täitnud seadusest tulenevat selgitamiskohustust. ning see asjaolu on antud juhul maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks ja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmisele eelmenetluse staadiumis. Käesolevas asjas on hageja esitanud hagi kostja vastu poolte vahel väidetavalt sõlmitud laenulepingutest tuleneva võla ja viivise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on olulisel määral jätnud täitmata TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Maakohus ei ole arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Ehkki mõlemad pooled olid nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses TsMS § 403 lg 1 järgi, ei vabastanud see maakohut eelmenetluse ülesannete täitmisest ega ka vajalikus ulatuses selgitamiskohustuse täitmisest. Nähtuvalt asja materjalidest on kostja saanud hagimaterjalid kätte ning hagile ka vastanud (tl 58). Apellandi väitel rikkus maakohus oluliselt menetlusnormi, sest apellant ei ole saanud kätte 22.11.2012 vastustaja seisukohti ega 31.01.2013 kohtumäärust, millega kohus määras lahendada asja kirjalikus menetluses. Asja materjalide kohaselt on hageja 22.11.2012 vastus kostja vastusele hagiavaldusele saadetud elektronpostiaadressidel [email protected] (05.12.2012) ja [email protected] (06.12.2012). Samadel elektronpostiaadressidel on saadetud ka Tartu Maakohtu 31. jaanuari 2013 määrus, millega kohus määras asja lahendada kirjalikus menetluses. TsMS § 306 lg 5 kohaselt peab kohus menetlusosalisele kätte toimetama hagiavalduse, kaebuse
ja nende täiendused, kohtukutse, samuti kohtuotsuse ja asjas menetlust lõpetava määruse ning seaduses nimetatud muud menetlusdokumendid. Seadusest ei tulene, et hageja vastus kostja vastusele hagiavaldusele ning kohtumäärus, millega kohus määrab asja lahendada kirjalikus menetluses, tuleks kätte toimetada menetlusosalisele. Praegusel juhul edastas maakohus kostjale menetlusdokumendid elektronpostiaadressile, millelt kostja oli ise saatnud kohtule vastuse hagile (tl 54). Seega oli kohtul üldjuhul õigus eeldada, et kostja sai menetlusdokumendid kätte, kuid on jätnud kinnituse esitamata. Samas aga arvestades antud juhul menetluslikku olukorda, oleks maakohus pidanud siiski olema hoolsam selleks, et tagada eelmenetluse ülesannete täitmine. Kuna antud juhul kostja ei ole saanud kätte TsMS § 403 lg 1 kohast määrust, siis ei olnud ta teadlik võimalusest esitada täiendavaid avaldusi ja dokumente hiljemalt 11. märtsiks 2013, s.o maakohus jättis eelmenetluses kostja ilma võimalusest esitada taotlusi ning tõendeid oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Alusetu on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole ise kohtule ühtegi tõendit esitanud ning tõendite kogumist taotlenud. Maakohus on siinkohal jätnud tähelepanuta, et kohus ise, jättes täitmata eelmenetluse ülesanded, on võtnud kostjalt võimaluse esitada soovi korral tõendeid oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kostja on vastuses hagile väitnud, et 27.02.2012, 13.03.2013 ja 26.03.2012 laenulepingud olid sõlmitud suulises vormis, mitte kirjalikult, ning vastu vaielnud ühe laenulepingu puhul laenusumma, lepingutasu, intresside ja viiviste suurusele ning nelja laenulepingu puhul lepingutasude ja viiviste suurusele. Maakohus oleks pidanud eelmenetluses, lähtudes kostja vastuväidetest, andma talle võimaluse esitada tõendeid oma väidete kinnitamiseks, kuid seda ei ole tehtud.
8.Samuti on kostja vastuses hagile pakkunud hagejale kompromissi. Kuna maakohus ei toimetanud kostjale kätte hageja vastust kostja vastusele, sh seisukohta kompromissettepaneku kohta, siis ei olnud kostja teadlik, kas hageja võttis tema ettepaneku kompromissiks vastu või mitte. TsMS § 392 lg 1 p 5 kohaselt eelmenetluses selgitab kohus eelkõige välja, kas asja lahendamine on võimalik kompromissi sõlmimisega. Antud juhul on maakohus jätnud viidatud eelmenetluse ülesande täitmata. Kostja on pakkunud hagejale kompromissi ning kohus oleks pidanud püüdma suunata pooli kompromissi sõlmimisele, kuid seda ei ole tehtud.
9.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 asunud seisukohale, et „Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist.“ Ringkonnakohus leiab, et kuna antud juhul on maakohus eelmenetluses rikkunud oluliselt selgitamiskohustust, siis tulenevalt Riigikohtu viidatud seisukohast on õigustatud asja saatmine maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis.
10.TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt tuleb menetluskulude jaotus otsustada maakohtul vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.