lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-14-1821/20

Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

TsiviilasiJõustunudPärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval · 15.08.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval
Kohtuasja number
2-14-1821/20
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
15.08.2014
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
3900
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasja number

2-14-1821

Kohus

Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Rüütli tn

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi

15.august 2014, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu Lindorff Eesti AS hagi M.S. vastu 3885,62 euro väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

3885,62 eurot (s.h põhinõue 1956,91 €)

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: Lindorff Eesti Aktsiaselts (registrikood 10231048, Rävala pst 5, 10143 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja: Tatjana Kostrõkina (OÜ LEGALTAX Õigusbüroo; e-post: [email protected]) Kostja: M.S. (isikukood x, eluk.,x)

Kohtuistung

Eelistung 02.06.2014; osales hageja esindaja T. Kostrõkina

Menetlusviis

Pärast eelistungit menetlus jätkus ja otsus tehakse kirjalikus menetluses TsMS § 405 lg 1 p 7 alusel

RESOLUTSIOON

1.Hagi rahuldada 31.07.2014 täpsustatud nõuete osas täies ulatuses.
2.Välja mõista M.S.ilt (S., isikukood x) Lindorff Eesti Aktsiaseltsi (registrikood 10231048) kasuks 2001,79 € (kaks tuhat üks eurot ja 79 senti, millest tagastamata krediidisumma 966,12 €, intress 883,99 € ja viivis 151,68 €).
3.Võtta vastu hageja loobumine nõudest ja lõpetada tsiviilasjas menetlus kostjalt 1883,83 € väljamõistmise osas (s.o kirjakulu 38,80 €, 947,81 € põhivõlg, 897,22 € viivis).

Sarnased lahendid

Võlaõigus
  • 17.07.20262-26-111516/11Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 15.07.20262-26-3243/4Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus
  • 14.07.20262-26-114762/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 13.07.20262-23-116107/17Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 10.07.20262-26-114513/3Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 09.07.20262-26-113382/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
4.
Menetluskulud jaotada järgmiselt:
4.1.M.S.i kanda jätta hageja põhjendatud õigusabikuludest 51% ja täpsustatud nõude hinnale vastav riigilõiv.
4.2.Hageja enda kanda jäävad põhjendatud õigusabikulust 41% ja tasutud riigilõiv osas, milles see ületab täpsustatud hagisummalt nõutavat riigilõivu.
4.3.Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
5.Välja mõista M.S.ilt Lindorff Eesti Aktsiaseltsi kasuks menetluskulude katteks 331,20 € (kolmsada kolmkümmend üks eurot ja 20 senti, sh riigilõivu katteks 200 € ja õigusabikulu 131,20 €, sisaldab käibemaksu). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

15.01.2014 Lindorff Eesti Aktsiaselts esitas Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse M.S.ilt põhinõude 1956,91 € ja kõrvalnõuete 1329,78 € väljamõistmiseks. Kostja vastuväite tõttu maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ning 24.03.3014 määrusega anti nõue üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Kohtu nõudmisel hageja tähtaegselt 23.04.2014 esitas oma põhjendatud nõude hagiavalduse vormis ning tasus täiendavalt riigilõivu. Hagiavalduse kohaselt 29.04.2008 sõlmisid AS Bigbank (endine võlausaldaja) ja M.S. (sellel ajal perenimega P.) tarbijakrediidilepingu 0824730/96tt (edaspidi Leping), millega endine võlausaldaja andis kostjale krediiti 18 155,38 krooni. 06.10.2008 sõlmisid endine võlausaldaja ja M. S. Lepingu muutmise kokkuleppe nr 1, millega endine võlausaldaja refinantseeris põhivõla 17 704,79 krooni ning suurendas krediidisummat 6300,00 krooni võrra, kokku jäi krediidisummaks 24 004,79 krooni. 09.10.2009 sõlmisid endine võlausaldaja ja kostja Lepingu muutmise kokkuleppe nr 2, millega endine võlausaldaja refinantseeris põhivõla 22 868,12 krooni ning suurendas krediidisummat 2385,14 krooni võrra, kokku jäi krediidisummaks 25 253,26 krooni. 20.10.2010 sõlmisid endine võlausaldaja ja kostja Lepingu muutmise kokkuleppe nr 3, millega endine võlausaldaja refinantseeris põhivõla 23 473,37 krooni ning suurendas krediidisummat 10 446,93 krooni võrra, kokku jäi krediidisummaks 33 920,30 krooni. Endine võlausaldaja lõpetas lepingu ühepoolselt 21.06.2012. Kostja võlgnevus lepingu lõpetamise seisuga on põhiosa 1956,91 €, intress 841,01 € ja kirja saatmise tasu 38,80 €. Hageja omandas nõude esialgselt võlausaldajalt 14.03.2013. Hageja on arvestanud viivist lepingu põhitingimustes sätestatud intressimääraga 28,45% aastas ehk 0,08% päevas. Perioodil 22.06.2012 – 22.04.2014 on hageja arvestuste järgi sissenõutavaks muutunud viivis summas 1048,0 € (=1956,91 €*670 päeva*0,08%). 13.06.2014 täiendavas seisukohas hageja leiab, et tarbijakrediidilepingu nr 0824730/96tt puhul on tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes ning tarbijakrediidilepingu nr 0824730/96tt krediidisummaks tuleb lugeda poolte vahel lepingus fikseeritud krediidisumma 1160,34 € (18 155,38 krooni). Tarbijakrediidilepingu ja selle lisakokkulepetega väljastati kostjale kokku 2383,09 € (esialgne laen 1160,34 € + teine laen 402,64 € + 09.10.2009 täiendav laen võla kustutamiseks 152,43 € + 20.10.2010 täiendav laen võla kustutamiseks 667,68 €) ning väär on kostja seisukoht, et ta on reaalselt lepingu alusel saanud üksnes 1214,32 € (19 000 krooni). Lisakokkulepetes märgitud täiendavad summad kasutati sissenõutavaks muutunud intresside tasumiseks, st kostjale väljastati laenu, mis läks varem tekkinud võlgnevuste katteks. Kokkulepete sõlmimisel ja laenusumma suurendamisel oli kostja endal otsustada, kuidas kasutada summat, mille võrra suurendati krediidisummat. Intressi osas tekkinud võla kustutamiseks oli võlgnikul võimalus võtta laenu nr mingis muus krediidiasutuses ning selle arvelt tasuda sissenõutavaks muutunud intressid AS-ile Bigbank. Sellises olukorras tekiksid

võlgnikul kohustused, sh ka intressikohustus, teise panga ees ning intresseide tasumiseks võetud summa oleks teise panga jaoks põhisummaks, millelt viimane arvestaks intressi. Hageja leiab, et 20.10.2010 kokkulepet saab käsitada deklaratiivse võlatunnistusena, kokkuleppes pooled leppisid kokku, et selleks ajaks tasumata viivise ja intressi tasumiseks antakse täiendav laen ning kinnitasid 20.10.2010 seisuga tasumata laenukohustuse suuruse. Seega 20.10.2010 kokkuleppega tekkis uus kohustus, mille täitmist sai endine võlausaldaja nõuda. 31.07.2014 hageja kohtu ettepanekul veelkord täpsustas nõuet ja nõude aluseks olevaid asjaolusid järgmiselt: 28.11.2006 väljastati kostjale tarbijakrediiti summas 319,56 € (5000 krooni) tarbijakrediidilepinguga nr 0605117/95tt. Nimetatud lepingu alusel oli võlgnik perioodil detsember 2006 – mai 2007 maksnud kokku 131,02 €, millest 63,29 € on laekunud krediidi põhiosa tagastamiseks ning ülejäänud intresside ja viivise katteks. 17.05.2007 väljastati võlgnikule täiendavalt 300,38 € (4700 krooni). Perioodil mai 2007 – aprill 2008 on võlgnik tasunud kokku 284,29 €, millest hageja arvestuste kohaselt laekus 153,20 € krediidi põhiosa tagastamiseks ning ülejäänu intresside ja viivise katteks. Endine võlausaldaja ei ole hagejale esitanud täiendavalt väljastatud laenu kohta maksegraafikut, mistõttu maksete jaotuse arvestuses lähtus hageja tarbijakrediidilepingu nr 0605117/95tt algsest maksegraafikust. Selline arvestus ei ole kostjat kahjustav, sest sel juhul on intress arvestatud väiksema summa pealt ehk 319,5 €. Perioodil 15.12.2006 – 09.04.2008 on võlgnik tasunud kokku 415,31 €, tarbijakrediidilepingu nr 0605117/95tt maksegraafiku kohaselt on selle perioodi laekumised jagatud 162,28 intressi katteks ja 216,49 € krediidi tagastuseks. Seega vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajaks 29.04.2008 oli võlgnikul varasema lepingu järgi tagastamata jäänud krediidi põhiosa 403,45 € (319,59 + 300,38 – 63,29 – 153,20 = 403,45). 29.04.2008 sõlmitud laenulepingu nr 0824730/96tt kohaselt väljastati võlgnikule laenu summas 1160,34 € (18 155,38 krooni), millest 613,55 € (9600,01 krooni) kanti võlgniku kontole üle ja 521,21 € (8155,28 krooni) tasaarveldati tarbijakrediidilepingust nr 0605117/95tt tulenevalt võlgnevustega. Tasaarveldatud summa 521,21 € koosneb tagastamata krediidisummast 403,45 € ja intressisummast 117,76 €. Seega vaidlusalune tarbijakrediidileping nr 0824730/96tt on intresside refinantseerimise osas VÕS § 113 lg 6 (hagiavalduses ilmselt ekslikult viidatud lõikele 3) alusel tühine ja vastuolus Riigikohtu praktikaga. Maksegraafiku koostamiseks ja intresside arvestamisel pidi endine võlausaldaja lähtuma mitte põhivõlasummast 1160,34 €, vaid summast 1017 € (613,55 € + 403,45 €). Perioodil 30.04.2008 – 06.10.2008 võlgnik tasus kokku 287,63 € (262,07 nimetatud perioodil + 25,56 € lepingutasu), mis tarbijakrediidilepingu nr 0824730/96tt maksegraafiku kohaselt arvestati 226,88 € ulatuses intresside katteks ja 60,74 € krediidi tagastuseks. Samas maksegraafiku koostamisel ja intresside arvutamisel lähtus krediidiasutus summas 1160,34 €, kuid pidi lähtuma summast 1017 €. Tarbijakrediidilepingu kohaselt oli intressimäär 30,5% aastas. Seega perioodil 30.04.2008 – 06.10.2008 pidi olema intress kokku 147,60 €. Tulenevalt sellest pidi 06.10.2008 uue täiendava kokkuleppe sõlmimise ajaks tasutud summast 287,63 € laekuma krediidi tagastamiseks 140,03 €, mitte 60,74 € ning 06.10.2008 seisuga pidanuks krediidi tagastamata osa olema 876,97 €. 07.10.2008 väljastati võlgnikule täiendavalt 377,07 € (5900 krooni). Vastavalt 06.10.2008 maksegraafikule oli krediidi põhiosa 1534,18 € (24 004,79 krooni), kuid pidi olema 1254,05 € (876,97 + 377,07). Perioodil 11.11.2008 – 07.08.2009 on võlgnik tasunud kokku 557,8 €. 06.10.2008 maksegraafikujärgne intress oli kokku 542,98 € (8495 krooni), kuid krediidisummalt 1254,05 € arvestatud intress oleks 269,87 €. Seega summast 557,80 € pidi laekuma krediidi põhiosa tagastamiseks 287,93 € (557,8 – 269-87).

Seega 09.10.2009 seisuga (intresside refinantseerimise kokkuleppe päev) oli tagastamata krediit 966,12 € (1254,05 – 287,93 €). 09.10.2009 sõlmisid võlgnik ja endine võlausaldaja täiendava kokkuleppe, mille raames refinantseeriti võlgniku võlgnevus intresside ja viiviste osas summas 152,43 €. 20.10.2010.a sõlmisid võlgnik ja endine võlausaldaja viimase kokkuleppe, mille raames samuti refinantseeriti võlgnevust intresside ja viivise osas summas 667,68 €. 09.10.2009 ja 20.10.2010 kokkulepped on tühised osas, millega arvestati intressidelt intressi. Seega võlgnik pidi tagastama üksnes 820,11 € (667,68+152,43) ehk summa, mille võrra oli suurendatud krediidisumma ilma intressideta. Samas tulenevalt sellest, et nimetatud intresside sees oli arvestatud intress intressidelt loobub hageja nimetatud nõudest. Perioodil 14.01.2010 - 11.10.2010 tasus võlgnik kokku 203,52 €, mis arvestati intresside katteks. Seega kostja võlgnevuse arvestusel tuleb lähtuda järgnevast: 06.10.2008.a seisuga oli krediidi põhisumma kokku 1254,05 €, millest perioodil 11.11.2008 - 07.08.2009 võlgnik tagastas 287,93 €. Seega võlgnevus tagastamata krediidi osas on 966,12 €. Intress (30,5% aastas) perioodil 07.10.2008 - 21.06.2012 (lepingu ülesütlemise päev), arvestatuna summast 1 254,05 € oli 1 357,38 €, millest võlgnikul tasumata 883,99 € (1357,38269,87-203,52). Poolte vahel puudub vaidlus sellest, et leping on endise võlausaldaja poolt 21.06.2012 ülesöeldud. Tulenevalt sellest ja arvestades eeltoodut täpsustab hageja käesolevaga viivisenõuet. Hageja arvestab viivist 0,02% päevas 966,12 € x 785 päeva (15.08.14.a kohtuotsuse kuupäev) x 0,02%= 151,68 €. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla (tagastamata krediit) 966,12 €, tasumata jäänud intressi 883,99 €, viivise 151,68 € ja kohtukuluna õigusabikulu ja hageja poolt tasutud riigilõivu.

KOSTJA VASTUS

02.05.2014 kirjalikus vastuses kostja kinnitab, et on teadlik tema ja Bigbank’i vahel sõlmitud lepingutest. Hagiavalduses toodud lepingute sõlmimise kuupäevad ja lepingu numbrid on õiged. Kostjal ilmnes raskusi lepingujärgsete osamaksete tasumisega ja pidevalt saadeti tasulisi meeldetuletusi, mis omakorda veelgi kostja rahalist olukorda halvendasid. Bigbank pakkus järgnevatel aastatel korduvalt uusi lepinguid olemasolevate võlgnevuste likvideerimiseks. Koos meeldetuletuskirjade tasuga läksid summad järjest suuremaks ning kostja nägi väljapääsu uute lepingute sõlmimises. Raha kostja ei saanud, vaid lepingujärgsed laenusummad läksid olemasolevate võlgnevuste tasumiseks. Kostja leiab, et pangatöötajad ei oleks pidanud pakkuma järjest uusi laene. Pakkumisi tehti telefoni teel ning ähvardati, et kui kostja ei ole nõus lepingule alla kirjutama, siis läheb asi kohtusse ning lisanduvad suured kohtukulud. Kostja oli masenduses ja rahaliselt raskes olukorras ning ei saanud aru, et lepingutele alla kirjutamisega suurendab veelgi oma võlakoormat. Kostja võttis teisigi laene, aga majanduslik olukord läks järjest halvemaks. Kostja ei ole tahtlikult jätnud maksmata, vaid on tõesti püüdnud osamakseid tasuda. Juunis 2012 võttis kostja ühendust Bigbank’iga, et teada saada, mis summad on makstud ja mis veel maksta. 20.06.2012 teatas Bigbank’i haldur I. F.kostjale, et kostja on tagasi maksnud 2344,89 €. Arvestades, et ta on saanud kolme esimese lepinguga Bigbank’ilt kokku 19 000 krooni (4700 + 4700 + 9600 krooni, kokku 1214,32 €), on kostja seisukohal, et talle tehakse nõutavate summadega liiga ning tegemist on liigkasuvõtmisega. Kostja on põhimõtteliselt pankrotis, kontod on arestitud summas 462,74 € ja tal ei ole vahendeid võla tasumiseks. 06.07.2014 täiendavas vastuses kostja jäi seisukohale, et on põhivõla juba tasunud ning lisalepingutega püüti kostja arvelt liigkasu võtta. Kostja töövõtuleping on lõppenud ning ta on töötu.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 p 7 alusel kohus teeb otsuse kirjalikus menetluses. Hagihind põhinõudelt arvestatuna jääb alla 2000 € ning koos kõrvalkuludega ei ületa 4000 €. Asjas määratud eelistungile 02.06.2014 kostja ei pidanud vajalikuks ilmuda. Kohus 16.06.2014 määrusega andis pooltele tähtaja asja lahendamiseks vajalikuks peetavate avalduste ja tõendite esitamiseks ning teatas kohtulahendi avalikult teatavakstegemise aja. Hageja esitas oma nõude täpsustuse ja menetluskulude nimekirja, kostja teatas, et jääb oma vastuväidete juurde.
2.Kohus leiab, et asjas tähtsust omavad asjaolud on välja selgitatud. Asjas ei ole vaidlust, et hageja omandas nõude loovutamise teel esialgselt võlausaldajalt, BIGBANK AS-ilt (nõude loovutamise kinnituskiri toimikus lk 52). Samuti ei ole vaidlust selle üle, et BIGBANK AS ja M.S. on sõlminud hagiavalduses ja selle täpsustuses nimetatud tarbijakrediidilepingu nr 0605117/95tt ja sellest lepingust tuleneva võlgnevuse osaliseks refinantseerimiseks tarbijakrediidilepingu nr 0824730/96tt ja viimase lepingu kolm lisakokkulepet. Lisakokkulepetega suurendati laenusummat ning osaliselt seisnes laenusumma suurendamine lepingukohustuste täitmisel tekkinud võlgnevuse refinantseerimises. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on laenulepingu nr 0824730/96tt ja selle lisakokkulepete järgi täitmata kohustusi hageja nõutavates summades. Kostja on seisukohal, et on laenu põhisumma tasunud ning esialgne võlausaldaja on teadlikult andnud kostjale järjest uusi laene olukorras, kus kostja majanduslik olukord ei võimaldanud laene tasuda ning kostja ei saanud aru, et lisakokkulepetega tegelikult suurendab oma kohustusi veelgi.
3.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingpooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Hageja nõue tuleneb AS Bigbank ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust. VÕS §-ides 401 ja 402 lg-tes 1 – 3 sätestatust tulenevalt tarbijakrediidilepingust tulenevaks krediidiandja põhikohustuseks on anda tarbija käsutusse rahasumma ning krediidisaaja kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Krediidilepingu esemeks võib olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. Krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Vaidlust ei ole selles osas, et laenuandja AS BIGBANK on krediidiasutus, kelle majandustegevuseks on muu hulgas laenude väljastamine. Kostjaga sõlmitud lepingutes on intressi maksmise kohustus ja intressimäär fikseerinud. VÕS § 415 lg 2 sätestab, et kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks.
4.Hageja nõue tuleneb AS Bigbank ja kostja vahel 29.04.2008 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0824730/96tt. Selle lepinguga (lk 20 – 26) anti kostja kasutusse krediidisumma 1160,34 € (18 155,38 krooni), millest maksti kostja kontole välja rahas 9600,10 krooni. Ülejäänud krediidisumma arvelt loeti kostja kohustus tasuda lepingu sõlmimise tasu 400 krooni ja krediidilepingust nr 0605117/95tt tulenevad täitmata kohustused laenuandja ees summas 8155,28 krooni täidetuks ja asendatuks 29.04.2008 sõlmitud lepingust tulenevate kohustustega. Seega sisuliselt oli 29.04.2008 sõlmitud lepingul kaks eesmärki: võimaldada kostjal varasemast laenulepingust tulenevaid kohustusi täita pikema ajaperioodi jooksul ning suurendada kostja käsutuses olevat krediidisummat. Sellest järelduvalt on leping nr 0824730/96tt oma majandusliku sisu poolest pigem lepingu nr 0605117/95tt muudatus, mitte niivõrd uus laenuleping.
5.Kostja vastuväidetest järelduvalt kostjal on laenuandjale kaks peamist etteheidet: 1) laenuandja survestas kostjat järjest uusi lepinguid sõlmima, kuigi kostja ei suutnud olemasolevaid kohustusi täita; ning 2) kostja arvelt soovitakse teenida liigkasu ehk siis nõutav intress on ülemäära suur.

Kostja esiletoodud asjaoludest ei saa teha järeldust, et tarbijakrediidilepingud oleksid hea usu põhimõtte vastasuse tõttu tühised või et hageja on kostja rasket majanduslikku seisundit ära kasutanud ja survestanud kostjat sõlmima lepinguid äärmiselt kahjulikel tingimustel. Lepingu tühisuse aluseks ei saa olla võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ega hageja hea usu põhimõtte vastane käitumine. Kohus märgib siinkohal, et ekslik on hageja seisukoht, et vastutustundliku laenamise põhimõte jõustus alles VÕS § 4032 kehtestamisega 01.07.2011 ning seega kostjaga lepingute ja kokkulepete sõlmimise ajal see ei kehtinud. Alates 01.01.2007 kehtiv krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 sätestab vastutustundliku laenamise põhimõtte, millest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Kostja ei ole aga oma väidetava raske majandusliku seisundi kohta tõendeid esitanud, kostja pangakonto väljavõte kajastab ainult vaidlusaluse laenulepinguga seotud liikumisi kostja arvelduskontol ning sellest järelduvalt tekkisid kostjal tõsised ja püsivad makseraskused laenu teenindamisel pärast viimase lisakokkuleppe sõlmimist.

6.Üksnes eelmise laenulepingu refinantseerimisest ja lisakokkulepetega maksetähtpäeva edasilükkamisest põhjusel, et laenusaaja ei ole suuteline laenu tasuma, ei saa järeldada, et refinantseerimisleping oleks sõlmitud laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. 2006.a lepingus oli intressimääraks 29,16% ja krediidi kulukus 72,38% aasta kohta. 29.04.2008 sõlmitud laenulepingu järgi oli intressimäär 30,5% ja krediidi kulukus 57,86% aasta kohta, lisakokkulepetes jäi krediidikulukuse määr 54,28% ja 57,25% vahele ning intressimäär 28,4521% ja 29,56% vahele. Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr oli 2008.a aprillis lepingu sõlmimise ajal 22,33%, 06.10.2008 kokkuleppe nr 1 sõlmimise ajal 29,34%, 09.10.2009 kokkuleppe nr 2 sõlmimise ajal 30,17%, 20.10.2010 kokkuleppe nr 3 sõlmimise ajal 34,89% ja lepingu ülesütlemise ajal 2012.a juunis 32,25%. Seega ei ületanud 2008. a laenulepingu ega selle lisakokkulepete järgne krediidi kulukuse määr krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, mis annaks eelduse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Sellest tulenevalt ei ole põhjust väita, et kostjale langes ülemäära suure intressi maksmise kohustus, ka ei ole kohtu hinnangul lepingutasu ja lepingu muutmise tasud (400 krooni ehk ca 25,50 €) laenusummat arvestades ülemäärased. Võlgnetava laenu tasumise tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa pidada tehingu tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, samuti ei saa sellest järeldada, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, mida nõuavad TsÜS § 86 lg 2 p-d 1 ja 2. Kostja väited tema arvelt liigkasu teenimisest on põhjendamatud ega anna alust hagi osaliselt või täielikult rahuldamata jätmiseks.
7.Kohtule esitatud maksekorraldused (lk 111 – 114) tõendavad, et reaalselt on kostjale lepingu nr 0605117/95tt alusel välja makstud 9400 krooni (4700,00 + 4700,00) ja lepingu nr 0824730/96tt alusel 15 500,10 krooni (9600,1 + 5900), kokku kostjale välja makstud rahas 24 900,10 krooni (1591,4 €). Seega ei ole õige kostja väide, et ta on kokku saanud raha 19 000 krooni.
8.Lisaks tegelikult saadud rahasummale arvestatakse krediidisumma hulka, mis lepingu kohaselt kostjal tagastada tuleb, ka väljamakse tegemisel kinni peetud lepingutasud ning saadud krediidilt on kostjal kohustus tasuda intresse. Seega ei ole kostja oma täidetud kohustuste ulatuse määramisel põhjendatud lähtuda üksnes laenu põhisummast. Hageja on esitanud andmed kostja poolt lepingute 0605117/95tt ja 0824730/96tt täitmiseks tehtud maksete kohta (laekumiste tabelid lk 142,145 ja 147). Need andmed kattuvad kostja pangakonto väljavõtetest (lk 92, 94, 96, 98-99) nähtuvate andmetega. Esitatud andmete kohaselt on kostja 29.04.2008 sõlmitud lepingu täitmiseks perioodil 07.05.2008 – 08.05.2012 tasunud kokku 1929,62 €, mida laenuandja on

arvestatud nii põhivõla kui intressi katteks. Laenuandjal on õigus nõuda ja kostjal on kohustus tasuda intresse kuni lepingu erakorralise ülesütlemiseni 21.06.2012. Poolte vahel lepingus kokkulepitud intressimäära vähendamist kohtu poolt seadus ette ei näe. Kohus tuvastas, et kostjale antud krediidi kulukuse määr on väiksem kui kolmekordne tavaliste tarbimislaenude krediidi kulukuse määr. Kostja avalduste ja vastuväidete esitamiseks määratud tähtaja jooksul hageja arvutustele vastuväiteid ei esitanud. Kostja väide, et ta on laenu põhisumma tasunud, ei ole põhjendatud ja on vastuolus esitatud tõenditega ning võlasuhte tegelike asjaoludega.

9.Kostja maksete laekumisi ja maksegraafikute alusel nende jaotumist erinevate kohustuste (põhivõlg, intress, viivis) katteks arvesse võttes on hageja oma nõuet täpsustanud ja leidnud, et laenulepinguga nr 0824730/96tt refinantseeritud võlgnevus sisaldas summas 117,76 € intresse. Maksegraafikus on laenuandja aga lähtunud intresside ja viivise arvutmisel põhivõla summast koos intressidega. Seega on laenuandja arvutatud intressi ja viivist ka refinantseeritud intressisummalt. Samuti on hilisemate lisakokkulepetega refinantseeritud intressikohustust ning kokkulepete lisaks olevate maksegraafikute koostamisel on intressi arvutatud suurendatud põhivõlasummalt, mis sisaldab järjekordselt refinantseeritud intresse. Samuti on esialgne võlausaldaja arvestanud viivist refinantseeritud intressi- ja viivise võlga sisaldava põhisumma järgi. VÕS § 113 lg 6 järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste muutumine), lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Hageja on vastavad ümberarvestused teinud ja esitanud nõude täpsustuse, milles on arvestatud intressi ja viivist põhivõlasummalt, mis ei sisalda refinantseeritud intressivõlga. Kohus siinkohal täpsustab 16.06.2014 määruses ekslikult sõnastatud seisukohta, nagu oleks kostja ja Bigbank AS-i vahel sõlmitud kokkulepped VÕS § 113 lg 6 alusel tühised osas, millega loeti refinantseeritud intressi- ja viivisevõlg põhivõlaks. VÕS § 396 lg 2 võimaldab võlgnikul ja võlausaldajal kokku leppida, et muul õiguslikul alusel võlgnetav rahasumma võlgnetakse laenuna. Tühine on kokkulepe osas, milles selliselt laenusummalt arvestatakse intressi ja viivist. Ekslik sõnastus kohtumääruses ei ole aga põhjustanud eksimust hageja 31.07.2014 arvutustes. Sisuliselt ongi hageja oma ümberarvutustes lähtunud sellest, et kokkulepped olid tühised refinantseeritud intressi- ja viivisevõlalt omakorda viivise ja intressi arvutamise osas.
10.Hageja 31.07.2014 täpsustatud nõue on asjaoludega ja tõenditega õiguslikult põhjendatud. Kostja võlgneb kohtuotsuse 15.08.2014 tegemise seisuga hagejale 2001,79 €, millest tagastamata krediidisumma 966,12 €, lepingu ülesütlemise seisuga tasumata intressivõlg 883,99 € ning alates lepingu ülesütlemisest kuni kohtuotsuse tegemise päevani VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvutatud sissenõutavaks muutunud viivis 151,68 €.
11.VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel on võlausaldajal õigus nõuda kohustust rikkunud võlgnikult rahalise kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 võimaldavad võlausaldajal nõuda võlgnikult raha maksmisega viivitamise eest viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. VÕS § 186 p 6 järgi võlasuhe lõpeb lepingu ülesütlemisega. Tulenevalt VÕS § 195 lg-st 2 vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjatelt enne lepingu ülesütlemist tekkinud intressivõla ja tasumata laenu põhiosa tasumist. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt on viivise määraks Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele kuni 14.04.2013 (kaasa arvatud) lisandus 7% aastas ja alates 15.04.2013 lisandub 8% aastas. Kohus leiab, et hageja põhjendatult nõuab pärast lepingu erakorralist ülesütlemist kohustuste täitmisega viivitamise eest viivist seaduses sätestatud määras. Hageja on

taotlenud üksnes kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist, edasiulatuvalt viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel protsendina põhivõlast hageja ei ole taotlenud. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi 31.07.2014 täpsustatud avalduses märgitud ulatuses.

12.Hageja on kohtule avaldanud, et ülejäänud osas ta loobub nõudest. Selles osas kohus TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel lõpetab asjas menetluse.
13.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 168 lg 2 kohaselt hagist loobumise tõttu menetluse lõpetamise osas jäävad menetluskulud hageja kanda, kuna hageja loobus nõudest osas, milles see oli õiguslikult põhjendamata. Hageja esialgne nõue oli summas 3885,62 €. Täpsustatud haginõue, mille kohus rahuldab, on 2001,79 €, mis moodustab 51,52% algsest nõudest. Eeltoodu alusel kohus leiab, et praeguses asjas tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt, lähtudes täpsustatud hagi ja esmase hagi suhtest. Kohus jätab kostja kanda hagi rahuldatud osale vastava tsiviilasja hinnaga nõutava riigilõivu ja 51% hageja põhjendatud ja vajalikest õigusabikuludest. Samuti jäävad kostja kanda tema enda kulud. Hageja menetluskuludest jääb 49% tema enda kanda.
14.TsMS § 1741 lg 1 ja § 405 lg 1 p 3 alusel kohus määrab koos menetluskulude jaotusega kindlaks ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja esitas oma menetluskulude nimekirja: hageja kuluks on maksekäsu kiirmenetluses ja hagiavalduselt tasutud riigilõiv kokku 275 € ja õigusabikulu 367,25 €. Kostja ei ole oma menetluskulude nimekirja ja taotlust esitanud, samuti ei ole vastu vaielnud hageja kulude suurusele. TsMS § 175 lg 1 alusel kohus leiab, et hageja õigusabikulud on põhjendatud summas 257,25 €, s.o hagimaterjalidega tutvumine ja istungiks valmistumine, kohtuistungile Pärnusse sõitmisega ja istungil osalemisega seotud kulud. Kohus ei arvesta põhjendatud kuluks hageja täiendava seisukoha kirjutamise kulu 2 tunni eest summas 110 €. Täiendava seisukoha esitamise tingis see, et hageja esitas algselt osaliselt ilmselgelt põhjendamata hagi. Hagi on koostanud ja kohtule esitanud hageja enda õigusalaste eriteadmistega töötaja. Lepingulise esindaja esindas hagejat alates 02.06.2014 korraldavast eelistungist. Nõude täpsustuse ja täiendavate seisukohtade koostamise vajadust oleks ilmselt saanud vältida, kui hagiavalduse koostamisel oleks esialgselt võlausaldajalt omandatud nõude asjaoludesse põhjalikumalt süvenetud. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 51% põhjendatud õigusabikulust, s.o 131,20 €. Kui hageja oleks kohe kohtule esitanud 31.07.2014 täpsustatud nõuetega hagi, tulnuks tal hagiavalduse 23.04.2014 esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 57 lg 1 ja lisa 1 järgi vastavalt tsiviilasja hinnale 2001,79 € tasuda riigilõivu 200 €. Selle summa on kostja kohustatud hagejale hüvitama. Eeltoodu alusel kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 331,20 €, s.o riigilõiv 200 € ja õigusabikulud 131,20 €. /Allkirjastatud digitaalselt/

Heli Käpp Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 08.07.20262-26-107585/9Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 08.07.20262-26-110489/8Harju Maakohus Tallinna kohtumaja