Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 30.06.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-13-49868/17
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus
Menetlusliik: Hagita menetlus
Kuulutamise aeg: 30.06.2014
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 1670

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtuasja number

2-13-49868

Määruse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2014. a., Tallinn

Kohtukoosseis

Kohtunikud Malle Seppik, Gaida Kivinurm ja Imbi Sidok-Toomsalu

Kohtuasi

J Ji avaldus pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. märtsi 2014. a. määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J Ji määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Avaldaja J J (IK xxxxxxxxxxxx, asukoht Tallinna vangla, Magasini 35, Tallinn 10138)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1.Harju Maakohtu 28. märtsi 2014. a. määrus tühistada ja saata asi uueks lahendamiseke tagasi maakohtule.

2.Määruskaebus rahuldada.

3.Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Selgitused: Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist

Sarnased lahendid

Pankrotiõigus

3.detsembri 2013. a. määrusega nimetas Harju Maakohus ajutiseks pankrotihalduriks Oliver Ennoki, kes esitas ajutise halduri aruande, mille kohaselt võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse läbiviimisega seotud võimalike kulude katteks. Võlgnik viibib vangistuses 9. aprillist 2009. a. kuni 27. detsembrini 2027. a. ja tal puudub püsiv sissetulek. Väidetavalt on võlgnik varasemalt osalenud vangla tööhõive programmis, kuid sellist võimalust tal enam ei ole. Vangla tööhõives oli võlgniku palk 95, 87 eurot kuus. Võlgniku ainsaks varaks on 556, 26 eurot, millest 11, 47 eurot on vabakasutuskontol ja 544, 79 eurot vabanemisfondis. Tulenevalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg. 1 punktist 11 ei saa vanglast vabanemise toetusele sissenõuet pöörata. Seega puudub võlgnikul reaalne vara. Võlgnikul on kohustusi ligi 28.000 eurot. Vara tagasivõitmise võimalused puuduvad. Eeltoodust tulenevalt on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on võlgniku pidev ebaseaduslik tegevus, mille tulemusena on ta korduvalt süüdi mõistetud erinevates süütegudes, millega on kaasnenud ka menetluskulude ja sundraha väljamõistmine ning tsiviilhagide rahuldamise kohustus. Vähemalt viimased viis aastat on võlgnik pidevalt vangistuses viibinud. Võlgnik on olnud makseraskustes vähemalt alates 2001. aastast, kui võlgniku suhtes algatati esimesed täitemenetlused, millest tulenevaid kohustusi ei suutnud ta tasuda. Seoses viimase süüteoga suurenesid võlgniku kohustused oluliselt seoses kannatanute kasuks välja mõistetud summadega ning võlgniku lõpliku maksejõuetuse väljakujunemise ajaks võibki pidada Tallinna Ringkonnakohtu otsust kriminaalasjas 1-08-11341, mis jõustus Riigikohtu lahenditega 7-1-1-9-140 ja 7-1-1-10-10 ning mille tulemusena jõi jõusse võlgnikule mõistetud 19 aasta 8 kuu ja 18 päeva pikkune vangistus ning samuti jäi jõusse kohustus tasuda OÜ-le Valev 12.023, 38 eurot ja Anatoli Lukinile 1236, 69 eurot. Võlgniku vanglast vabanemise kuupäev on 27. detsember 2027. a., seega ei ole võlgnikul reaalselt võimalik täita pankrotiseaduse (PankrS) § 173 lõikes 1 sätestatud kohustusi ning selline olukord, kus võlgnik vabastatakse kohustuste täitmisest, kuid samas on teada, et tal ei ole võimalik tegelda tulutoova tegevusega ning tasuda võlausaldajate nõudeid, on selgelt võlausaldajaid kahjustav. Lisaks ei kannaks võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamine oma eesmärki, sest PankrS § 176 lg. 2 sätestab, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustused, mida käesoleval hetkel on vähemalt 14.981, 47 eurot (võlausaldajad Valev OÜ ja Anatoli Lukin) ehk rohkem kui pool kogu nõuete summast. Kui võlgnik jääb avalduse juurde, siis on vajalik analüüsida, kas arvestades võlgniku pikaaegset vangistust ja kohustuste sisu, on tema suhtes võimalik võlgadest vabastamise menetluse läbiviimine. Ajutine haldur palus määrata ajutise pankrotihalduri tasuks 8 töötunni eest 640 eurot (arvestusega 1 tund = 80 eurot). Ajutine haldur tegi võlgniku varade ja võlgade kindlakstegemiseks ning majandusliku olukorra hindamiseks järgmisi toiminguid: koostas ja lähetas päringud registritesse ja krediidiasutustesse; töötles päringute tulemusena saabunud vastuseid; analüüsis kõiki saadud andmeid kogumis ja koostas ajutise pankrotihalduri aruande; osales istungil pankrotiavalduse läbivaatamiseks.

Maakohtu määrus Harju Maakohus lõpetas J Ji pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ning määras ajutisele haldurile Oliver Ennokile töötasuks 640 eurot, millest 397 eurot (ei sisalda sotsiaalmaksu) hüvitada riigi vahenditest ja ülejäänud mõista välja võlgnikult J Jilt. Kohtuistungil kogutud ja avaldatud tõenditega (pankrotiavaldus lisadega, ajutise pankrotihalduri aruanne ja selle lisad) on kindlaks tehtud, et J Ji majandusraskused ei ole ajutise iseloomuga ja võlgniku püsiv maksejõuetus on välja kujunenud. Võlgnikul puudub vara, mille arvelt rahuldada võlausaldajate nõudeid, kohustusi on vähemalt 28.000 eurot ja kohustused ületavad oluliselt võlgniku vara. Võlgnik on aruandega tutvunud. Vara tagasivõitmise võimalused puuduvad. Kuivõrd puuduvad vahendid pankrotimenetluse kulude katmiseks, esineb PankrS § 29 lõikes 1 sätestatud alus pankrotimenetluse raugemiseks. Pankrotiavalduses on võlgnik taotlenud kohustustest vabastamise menetluse algatamist. Esineb kaks põhjust, miks võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamine ei ole õigustatud. Esiteks on pankrotiavalduse menetlemise käigus ajutise halduri poolt tuvastatud, et rohkem kui pooled võlgniku kohustustest on õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustused. PankrS § 176 lg. 2 järgi ei lõpe võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. Seega ei ole käesolevas menetluses võlgnikul pankroti väljakuulutamise korral ka kohustustest vabastamise menetlusega võimalik oma eelnimetatud kohustustest vabaneda ja seetõttu ei ole kohustustest vabastamise menetluse algatamine ning seega ka pankrotimenetluse läbiviimine õigustatud. Teiseks ei ole võlgnikul võimalik täita PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi. Arvestades asjaolu, et võlgnik viibib kinnipidamisasutuses kuni 27. detsembrini 2027. a., ei ole tal võimalik reaalselt tegelda mõistlikult tulutoova tegevusega ning veel vähem võimalik sellist tegevust otsida. PankrS § 175 lg. 2 p. 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma sama seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Seega tulenevalt tuvastatud asjaoludest ja PankrS 175 lg. 2 punktist 2 on kohtule juba enne kohustustest vabastamise menetluse algust ette teada, et kohus peab peale kohustustest vabastamise menetlust keelduma võlgnikku kohustustest vabastamast. Olukorras, kus on juba ette teada, et kohustustest vabastamise menetlus ei saa lõppeda kohustustest vabastamisega, ei ole õigustatud kohustustest vabastamise menetluse algatamine. Riigikohus leidis lahendis 3-2-1-1-13, et asjaolu, et võlgnik viibib vangistuses, ei välista kohtu keeldumist võlgniku kohustustest vabastamisest PankrS § 175 lg. 2 alusel. Tallinna Ringkonnakohus märkis lahendis 2-13-10781, et kohtul on kohustusest vabastamise avalduse läbivaatamise õigus ka menetluse raugemise tõttu lõpetamise otsustamisel. Kuivõrd võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamine ei ole õigustatud, esineb alus pankroti välja kuulutamata jätmiseks ja menetluse raugemiseks PankrS § 29 lg. 1 alusel vaatamata sellele, et võlgnik on esitanud avalduse enda kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. Kuna võlgnikul puuduvad rahalised vahendid pankroti väljakuulutamiseks ning pankrotimenetluse läbiviimiseks, määras kohus tähtaja raha deposiiti maksmiseks (PankrS § 30 lg. 1). Pankrotimenetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks ei ole raha kohtu deposiiti tasutud. Pankrotimenetlus tuleb lõpetada seoses raugemisega PankrS § 29 lõigete 1 ja 2 alusel, kuna võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning esinevad asjaolud, mistõttu ei ole õigustatud kohustustest vabastamise menetlust algatada. Määruskaebus Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja teha uue määruse, millega kuulutada välja pankrot, või saata asja maakohtule uueks arutamiseks.

PankrS § 171 lg. 11 sätestab, et kui esineb PankrS § 28 lõigetes 1 ja 2 nimetatud alus menetluse raugemiseks ja võlgnik on esitanud kohtule kohustusest vabastamise avalduse, kuulutab kohus pankroti välja, kui ei esine sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud aluseid. Kohustusest vabastamise avaldus on esitatud. PankrS § 171 lõikes 2 nimetatud aluseid ei ole olemas ja neid ei ole ka nimetatud. Vangistuse ja pankrotiseaduse suhte on Riigikohus lahendanud 27. veebruari 2013. a. määrusega 3-2-1-1-13. Määruskaebuse esitaja palus end menetlusabi korras vabastada riigilõivu tasumisest määruskaebuselt. Menetluse edasine käik Harju Maakohus andis määruskaebuse esitajale menetlusabi, vabastades ta riigilõivu tasumisest määruskaebuselt, võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg. 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg. 2 alusel tühistada ja asi saata uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada. Maakohus on rikkunud PankrS § 171 lõiget 11, mille kohaselt juhul, kui esineb § 29 lõigetes 1 ja 2 nimetatud alus menetluse raugemiseks ja võlgnik on esitanud kohtule kohustustest vabastamise avalduse, kuulutab kohus pankroti välja, kui ei esine lõikes 2 sätestatud aluseid. Maakohus ei ole leidnud, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks esineks PankrS § 171 lõikes 2 sätestatud alus. Maakohus ei ole viidanud ühelegi PankrS § 171 lg. 2 punktile ning määrusest ei nähtu ka ühtki faktilist asjaolu, mis vastavalt § 171 lõikes 2 sätestatule võiks anda alust jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata. Maakohtu põhjendus, mille kohaselt ei ole olukorra puhul, kus kohustustest vabanemise menetlusega ei ole võimalik enamikust kohustustest vabaneda, kohustustest vabastamise menetluse algatamine õigustatud, ei põhine seadusel. PankrS § 176 lõikes 2 sätestatust nähtub, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse saab läbi viia sõltumata sellest, et osa võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe. Maakohtu põhjendus, mille kohaselt PankrS § 175 lg. 2 punktist 2 tulenevalt on kohtule ette teada, et kohus peab pärast kohustustest vabastamise menetlust keelduma võlgniku kohustustest vabastamisest, on ebaõige. Viidatud normi kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või võlgnik on rikkunud süüliselt oma §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisel ei ole võimalik ette kindlaks teha, et kohustusest vabastamise otsustamisel loetakse, et võlgnik on rikkunud kohustustest vabastamise menetluse kestel kehtivaid kohustusi, et võlgnik on rikkunud neid kohustusi süüliselt ja et sellega on kahjustatud võlausaldajate huve. Maakohtu tuvastatud asjaoludel ei võimalda seadus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata ja võlgniku pankrotti välja kuulutamata. PankrS § 171 lõikes 2 sätestatud aluste esinemist või puudumist ei ole välja toodud ka ajutise pankrotihalduri aruandes (tl. 25 – 31). Arvestades täiendavate oluliste PankrS § 171 lõikes 2 nimetatud asjaolude kontrollimise ja edasikaebeõiguse tagamise vajadust, saadab kolleegium asja uueks lahendamiseks tagasi maakohtule.