2-13-49868/63 - Pankrotiõigus - Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

3.Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 1 kohaselt pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kohustustest vabastamise menetlus algatati 13.06.2016 ning käesolevaks ajaks on sellest 5 aastat möödunud. Varasemalt on võlgnik kohtule esitanud 23.10.2013 menetlusdokumendis taotluse võlgadest vabastamiseks. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluses saab ärakuulamiseks piisavaks lugeda usaldusisiku, võlgniku ja võlausaldaja kirjalikult esitatud seisukohti (vt ka Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-49-16, p-d 4 ja 7 ning 16). Käesoleval juhul määrati võlgniku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Võlgnik esitas kohtule aruandeid koos konto väljavõttega ja andis selgitusi. Kohus andis võlausaldajatele võimaluse seisukohtade esitamiseks võlgniku kohustustest vabastamise kohta. PankrS § 3 lg 3 kohaselt pankrotiasja menetlev kohus peab pankrotiavalduse esitamisest kuni pankrotimenetluse lõppemiseni ja kohustustest vabastamise menetluses omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse või kohustustest vabastamise menetluse seisukohalt tähtsust, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt PankrS § 175 lg 2 kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohtu hinnangul puuduvad alused keelduda võlgniku kohustustest vabastamiseks. Kohtute infosüsteemist ei nähtu võlgniku süüdimõistmist pankrotikuriteos. Kohus on kogunud tõendeid võlgniku sissetulekute kohta, sealhulgas teinud päringud Maksu- ja Tolliameti registrist. Kohus ei ole tuvastanud PankrS § 175 lg 2 sätestatud aluseid võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Kohtu hinnangul on võlgnik täitnud oma kohustusi piisaval määral. Kohtule esitatud andmetest nähtub muuhulgas, et võlgnik on töötanud kohustustest vabastamise menetluse kestel vanglas. Kinnipeetava vabakasutuskonto väljavõttest nähtuvalt on käesoleval aastal jäänud võlgniku sissetulek alla kehtestatud miinimumtöötasu määra (01.01.2022 - 28.02.2022 2 (4)

sissetulekud kokku 292,26 eurot ja 01.03.2022 - 08.06.2022 sissetulekud kokku 418,51 eurot, konto lõppjääk 3,20 eurot). Võlgniku esitatud kinnipeetava vabakasutuskonto väljavõttest nähtuvalt on 01.06.2019 – 13.06.2021 jäänud võlgniku sissetulek alla kehtestatud miinimumtöötasu määra. Samuti võlausaldaja Eesti Vabariik 14.12.2021 seisukohas, mille esitas Maksu- ja Tolliamet, toodi välja, et võlgnik on viibinud kohustustest vabastamise menetluse ajal kinnipidamisasutuses ning saanud väljamakseid H OÜ-st (xxxx) perioodil 11/2016-06/2017 (alla miinimummäära kuus) ja Xxxx (xxxx) perioodil 07/2016-11/2021 (alla miinimummäära kuus). Võlausaldaja Eesti Vabariik vaidleb võlgniku kohustustest vabastamisele vastu ja viitab muuhulgas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-92-15. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul asjakohane Riigikohtu lahend nr 3-2-1-92-15. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-92-15 käsitleti võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamist. Antud juhul võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati. Samuti hilisemalt on Riigikohus asunud seisukohale, et kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ei pruugi alati ja igas olukorras tähendada seda, et pankrotivõlgnik peab kohustustest vabastamise menetluse ajal otsima tasuvama töö ja et see, kui ta jätkab endise, vähetasustatud töö tegemist, kujutab endast kohustuste süülist rikkumist, mis annab aluse jätta ta kohustustest vabastamata. Kolleegium märgib, et kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane (RKTKm 2-11-24696 p 19). PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud tulutoova tegevusega tegelemise kohustuse täitmise osas tuleb hinnata, millised on konkreetse isiku väljavaated ja potentsiaal tulutoova tegevuse leidmiseks, võttes arvesse tema haridustaset, väljaõpet, töökogemust, vanust, terviseseisundit ning elukorraldust. Võttes arvesse viidatud Riigikohtu seisukohta ning võlgniku poolt välja toodud asjaolusid, seahulgas võlgniku tööd vastavalt asjaoludele ja elukorraldust (võlgnik on kinnipeetav vanglas), ei ole kohtu hinnangul alust väita, et võlgnik on süüliselt rikkunud PankrS § 173 lg-s nimetatud tulutoova tegevusega tegelemise kohustust. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Olukorras, kus võlgnik on vanglas viibides teinud tööd ja saanud tehtud töö eest tasu, millest ei ole olnud võimalik teha võlausaldajatele väljamakseid, ei saa käsitada kui võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust, mistõttu ei saa antud juhul võlgnikule ette heita võlausaldaja nõude rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on anda võlgnikule võimaluse vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Ainuüksi asjaolu, et võlausaldaja hinnangul on võlgnik menetluse jooksul oma võlgnevust vähendanud ebapiisavalt, ei viita võlgniku süülisele käitumisele ega anna alust jätta teda kohustustest vabastamata, kui ta ei ole pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi rikkunud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2017 lahendit tsiviilasjas nr 2-09-3606). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud ning võlgnik tuleb pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse pikendamise otsustamine kuulub kohtu diskretsiooni ja seda ei saa võlausaldaja taotleda (PankrS § 175 lg 51). Kuna kohustustest vabastamise taotluse rahuldamata jätmiseks puudub alus, ei ole alust ka kohustustest vabastamise menetluse pikendamiseks. Kuna kohus vabastab võlgniku tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest pärast viie aasta möödumist, ei ole ka võimalik võlgniku ennetähtaegne kohustustest vabastamine. Kohus rahuldab võlgniku taotluse kohustustest vabastamiseks (võlgadest vabastamiseks).