Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

2 (6)

Hageja ei saanud kostjalt ostetud teenusest loodetud tulu, kostja poolt osutatud teenus ei vastanud lepingutingimustele. Hageja taganes lepingust osaliselt ja selliselt, et viis 16.07.2012 kaks rehvi tagasi. Kostja on kohustatud tagastama hagejale teenuse hinna so 106 eurot. Hageja soovib kostjalt nõuda ka viivist VÕS § 113 ja 94 alusel, hagi esitamise seisuga on viivis 5,41 eurot. Põhinõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega on kokku 111,41 eurot, millele lisandub viivis kuni põhinõude täitmiseni. 03.10.2013 esitatud seisukohtades nõuab hageja viivist seisuga kuni 02.10.2013 summas 9,39 eurot. Menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja seisukoht Kostja vaidleb esitatud hagile vastu. Liiklusseaduse (LS) § 33 lg 2 p 2 järgi vastutab sõiduki tehnilise korrasoleku eest juht ja § 72 lg 1 järgi peab sõidukiomanik ja vastutav kasutaja tagama sõiduki tehnilise korrasoleku. 22.06.2012 hageja ise valis välja rehvide hulgast sõidukile sobivad rehvid, peale mõõdu (rehvi laius, kõrgus, velje kõrgus) hageja mingit nõuannet ei küsinud ja müüjale jäi mulje, et klient teab mida soovib. Peugeot Partnereid esineb erineva kandevõime, täismassi ja teljekoormusega, millest sõltuvalt võivad sellele automargile olla ette nähtud erineva koormusindeksiga rehvid. Konkreetsele sõidukile sobivad rehvide mõõdud ja koormustähis on märgitud registreerimistunnistusel. Hageja antud juhul kostjalt nõu ei küsinud. Kostjal puudus informatsioon, et hageja tegelikult ei tea, milliseid rehve tema sõiduk vajab. Hageja kohustuseks oleks olnud kontrollida rehvide vastavust nõuetele ja vajadusel müüjalt nõu küsida. Hageja ei ole tõendanud, et paigaldatud rehvid sõidukile ei sobi. Kostja paigaldas sõidukile kõik rehvid koormustähisega „C“. Samuti ei saa kostja vastutada sõidukile paigaldatud rehvide eest seetõttu, et kostjal puudub õigus kontrollida n registreerimistunnistust, ta saab tugineda müüjalt saadud informatsioonile. Kostja, püüdes kliendile vastu tulla, oli nõus võtma hageja poolt kasutatud rehvid komisjonimüüki ja kõrgema koormustähisega rehvid müüma soodsamalt so sisseostuhinnaga. Hageja poolt esitatud registreerimistunnistus on hagejale väljastatud alles 16.03.2013 ca 9 kuud pärast vaidlusalust tehingut, hageja pole varem seda tõendit kostjale esitanud, esitatud foto metallplaadist võib pärineda kust iganes. Kostja poolt hagejale müüdud rehvid on tähisega „C“ ja need on ette nähtud sõiduautole Peugeot Partner. Kuna kostjal puudus hageja sõiduki registreerimistunnistus, ei saanud ega pidanudki kostja hindama, kas hageja soovitud rehvid vastavad ka tegelikult tehnonõuetele. Kostjal puudus sõiduki registreerimistunnistusel olev teave. Hagejal puudus seadusliku alus lepingust taganemiseks. Hagi tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud panna hageja kanda. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud kohtule esitatud materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 230 lg 1 sätestatu kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Poolte vahel puudub vaidlus ja kohtule esitatud poolte kirjalikest seisukohtadest tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et poolte vahel on sõlmitud suuline leping sõiduki Peugeot Partner (kaubik) rehvide müügiks ja paigalduseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 järgi asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale

3 (6)

tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Poolte esiletoodud asjaoludest nähtuvalt on kostja hagejale müünud ja sõiduki Peugeot Partner, Soome Vabariigi reg, tunnus IVF-288 neli rehvi koormusindeksiga 82 ehk kandevõimega 472 kilo. Hagiavaldusele lisatud garantiitalongist nähtuvalt on müüdud ka paigaldatud rehvi mõõtmed 175/65 R14. Poolte esiletoodud asjaoludest nähtuvalt on hageja rehvide eest kostjale ka tasunud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja paigaldas hageja sõidukile nõutud rehvid, kas hagejal oli õigus lepingust osaliselt so kahe tagarehvi osas taganeda ning kas hagejal on õigus nõuda kahe vahetatud rehvi maksumust ja nende paigaldamise tasu tagasi kostjalt. Hageja on esile toonud asjaolu, et kostja poolt paigaldati sõiduki tagarehvid kandevõimega 472 kilo, seega kokku kahe rehvi telje kandevõime 944 kilo, tehnonõuete järgi peaks tagatelje kandevõime olema kokku 1080 kilo ja seega peaksid tagarehvid olema koormusindeksiga 87. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et müüs ja paigaldas hageja sõidukile neli ühesuguse kandevõimega rehvi, sest need valis hageja ise välja ja kostjal polnud põhjust kahelda hageja teadmistes, hageja kostjale sõiduki tehnilist passi esitanud, kohapeal nõustamist ei soovinud. Hageja poolt kohtule esitatud registreerimistunnistuse ja selle osalisest tõlkest nähtuvalt on nimetatud sõidukile lubatud rehvid 175/65 R 14C, esitelje mass 930, tagatelje mass 1080. Hageja poolt kohtule esitatud A-ülevaatus OÜ tõendist nähtuvalt olid 19.09.2013 sõidukil kontrollimise hetkel esiteljel all rehvid Sonar SX-608, 175/65 R 14 Li 82 ja tagateljel Kormoran Vanpro 175/65 R14 Li 90, tõendi kohaselt peaks tagumine telje rehvid olema Li 87, sest tagumise telemass on 1080, samas on lubatud rehvide Laiuse muutmine 30 mm ja kõrguse muutmist 1 toll ilma täiendava ülevaatuseta, eeldades koormusindeksi vastavust teljemassile. Eeltoodust järeldab kohus, et kostja paigaldas hageja sõiduki tagateljele sõiduki tehnonõuetele mittevastavad rehvid so koormusindeksi Li 87 asemel koormusindeksiga Li 82. VÕS § 217 lg 2 p 3 järgi ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele juhul, kui asja kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida müüja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Liiklusseaduse (LS) § 72 lg 1 sätestab, et sõidukiomanik ja vastutav kasutaja peavad tagama talle kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise. LS § 73 lg 1 järgi liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis ning nende varustus peavad vastama õigusaktidega kehtestatud tehnonõuetele. Mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema nõuetekohaselt varustatud. Sõiduki tehnilise korrasoleku tagamist sõiduki omaniku poolt tulebki mõista selliselt, et sõidukiomanik pöördub üldjuhul vastavat teenust pakkuva äriühingu poole. Äriregistri andmete kohaselt on Autoteh OÜ tegevusaladeks mootorsõidukite hooldus ja remont, autopesu jms teenindus. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et osutades teenust sellises valdkonnas, tuleb eeldada, et enne teenuse osutamist veendub teenuse osutaja, et tema poolt sõidukile paigaldatavad rehvid vastavad muuhulgas ka sõiduki tehnilistele nõuetele. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et antud juhul tegi kostja enda poolt kõik vajaliku ja mõistliku, et müüa ja paigaldada hageja sõidukile tehnilistele nõuetele vastavad rehvid. Kohus nõustub hageja väitega selles, et andmed koormustähiste osas olid olemas sõiduki uksepiidal oleval metallplaadil, seega puudus kostjal vajadus tutvuda täiendavalt sõiduki tehniliste andmetega. Hageja pöördus kostja poole sõiduki rehvide ostmiseks ja vahetamiseks 22.06.2012, pretensiooniga pöördus hageja kostja poole 12.07.2012 ja kaks tagarehvi tagastas hageja kostjale 16.07.2012.

4 (6)

VÕS § 218 lg 1 teise lause kohaselt tarbijale müügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks. Kohus on tuvastanud, et kostja poolt paigaldatud hageja sõiduki tagasilla rehvid ei vastanud lepingutingimustele ning seega vastutab kostja lepingutingimustele mittevastavuse eest. VÕS § 220 lg 1 teise lause kohaselt tarbijale müügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. Käesolevas asjas on hageja kostjale asja lepingutingimustele mittevastavusest teatanud 12.07.2012 so seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Tunnistaja J. A. (hageja abikaasa) on ütlustes tõendanud, et võttis Oleskiga ühendust ja teatas temale esiletulnud probleemist, teatas, et soovib rehvid tagastada. Hageja on püüdnud asja lahendada kohtuväliselt ning pöördunud tarbijakaebuste komisjoni poole. Kohus leiab, et kostja on VÕS § 116 lg 2 p 1 järgi lepingut oluliselt rikkunud, sest kostja tegevuse kaudu ei vastanud hageja sõiduk enam tehnonõuetele ning ei oleks tohtinud liikluses osaleda, rikutud oli hageja ootust rehvide vahetuse tulemusena sõiduki seaduslikule kasutamisele. Kohus leiab, et antud juhul on hageja poolt lepingust taganemine toimunud kookõlas seadusega. Hageja pöördus 12.07.2012 kostja poole avaldusega, milles teatas kostja poolt paigaldatud rehvide mittevastavusest, samuti teatanud, et rehvid tagastatakse. Asjaolu, et hageja rehvid kostjale tagastas, on tõendatud tunnistaja I. M. ütlustega, kes kinnitas, et oli rehvide tagastamise ajal M. P. ga kaasas, nägi kuidas Merike kummid tagastas ja Merike filmis seda ka kaameraga. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja oli lepingut oluliselt rikkunud, hagejal oli õigus lepingust taganeda, hageja on lepingust taganenud VÕS § 188 sätete kohaselt so teatanud nii suuliselt kui ka oma pöördumistes kostjale taganemisest ja tagastas füüsiliselt sõidukile mittevastavad rehvid. Seega on hageja poolt kostjale rehvid tagastatud, kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et pole rehve tagasi saanud. VÕS § 229 lg 1 järgi, kui ostja on asja oma valdusse võtnud, kuid kavatseb lepingust taganeda või nõuab asja asendamist või kasutab muud õigust, mille tulemusena asi tuleb tagastada, peab ta tarvitusele võtma mõistlikud abinõud asja säilitamiseks ja kaitsmiseks. Kostja ei ole esitanud väited ega tõendeid selle kohta, et tagastatud rehvid oleksid olnud kulunud rohkem kui nende tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada VÕS § 189 lg 1 alusel st lepingust taganemise korral võib nõuda lepingu järgi üleantu tagastamist, tagastavalt rahalt tuleb tasuda intressi alates raha saamisest. Kostja ei ole nõude ega viivise suurusele vastuväiteid esitanud. TsMS § 231 lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 106 eurot, seisuga 02.10.2013 viivise 9,39 eurot ning viivise põhinõudelt 0,02% alates 03.10.2013 kuni põhinõude tasumiseni, kusjuures viivis ei tohi ületada põhinõuet so 106 eurot. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 4 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Menetluskuludeks on ka tunnistaja kulud.

5 (6)

Käesolevas tsiviilasjas on hageja poolt esitatud tunnistaja J. A. (hageja abikaasa) 03.10.2013 esitanud avalduse tunnistaja kulude hüvitamiseks kokku summas 429,20 senti. Kohus kohustas hagejat tasuma nimetatud summa kohtu deposiitarvele, millise kohustuse hageja ka täitis. Kohus rahuldas 11.12.2013 määrusega tunnistaja tasu ja kulude jaotuse osaliselt ning määras koos maksudega tasu ja kulude suuruseks 429,20 eurot. Kohus leiab, et tunnistaja J. A. i tasu ja kulude suurus tuleb jätta hageja kanda. Hageja poolt esitatud tunnistaja kuulati üle 04.09.2013 toimunud kohtuistungil. Hageja ei teatanud kohtule ega ka kostjale, et temapoolse tunnistaja J. A. i ülekuulamisega kaasnevad suured kulutused. Seega ei saanud kostja selliseid kulutusi ette näha ning tunnistaja poolt tasu ja kulude avalduse esitamine oli üllatav. TsMS § 200 lg-te 1 ja 2 järgi on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt, kohus ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal õigusi kuritarvitada. Kohus märgib, et selliselt esitatud tunnistajatasu ja kulude väljamõistmine oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Eeltoodu alusel jätab kohus hageja enda kanda tunnistaja J. A. määratud tasu ja kulud, muud hageja kulud jäävad kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis.

/allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Kolk kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.