R.A. hagi M.A. vastu võla 11 500 euro ja viivise väljamõistmiseks ja M.A. vastuhagi 10 000 euro väljamõistmiseks ja põhinõuete tasaarvestamiseks
Tsiviilasja hind
22 584,83 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 17. detsembri 2013. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M. A. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
13. mai 2014. a
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja / vastuhagis hageja): M.A. (isikukood: XXXX; elukoht: XXXX, Tartu); Vastustaja (hageja / vastuhagis kostja): R.A. (isikukood: XXXX; elukoht: XXXX, Tartu); Vastustaja lepinguline esindaja: advokaat Marko Paabumets (Advokaadibüroo In Jure OÜ; asukoht: Riia 15b, Tartu)
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tartu Maakohtu 17. detsembri 2013 otsus tühistada hagi täieliku rahuldamise, vastuhagi rahuldamata jätmise, tasaarvestuse teostamata
jätmise, väljamõistetud viivise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada R. A. hagi M. A. vastu osaliselt ja M. A. vastuhagi R. A. vastu täielikult; välja mõista R. A. M. A. kasuks 10 000 eurot; tasaarvestada M. A. R. A. kasuks väljamõistetud põhivõlast 10 000 eurot R. A. M. A. kasuks välja mõistetud 10 000 euroga; välja mõista M. A. viivis perioodil 31. detsember 2011 – 02. juuni 2014 summas 5167.50 eurot ja alates 03. juunist 2014 viivis põhivõlalt 1500 eurot arvestusega 0,1 % viivitatud summalt päevas hageja kasuks; jätta menetluskulud poolte endi kanda.
2.Tartu Maakohtu 17. detsembri 2013 kohtuotsuse resolutsioon sõnastada järgmiselt: 2.1.R. A. hagi M.A. vastu rahuldada osaliselt. 2.2.Välja mõista M. A. R. A. kasuks põhivõlg 11 500 eurot, sissenõutavaks muutunud intress 403 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 31. detsember 2011 – 02. juuni 2014 summas 5167,50 eurot ja viivis alates 03. juunist 2014 põhivõlalt 1500 eurot arvestusega 0, 1 % viivitatud summalt päevas. 2.3.Rahuldada M.A. vastuhagi R. A. vastu 10 000 euro väljamõistmiseks. 2.4.Tasaarvestada M.A. ja R. A. rahuldatud vastastikused põhinõuded 10 000 euro ulatuses (otuse punktid 2.2 ja 2.3) ning mõista tasaarvestuse tulemusena M. A. R. A. kasuks välja põhinõudena 1500 eurot.
2.5.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.M.A. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses
esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18. novembril 2011. a laenulepingu, mille alusel andis R.A. (edaspidi hageja/vastuhagi kostja) M.R. (edaspidi kostja/vastuhagi hageja) laenu summas 11 500 eurot. Laenulepingu kohaselt tuli laen tagastada hiljemalt 30. detsembriks 2011. a. Kostja on jätnud laenusumma laenulepingus kokkulepitud tähtajaks tagastamata ning lepingujärgse intressimakse tasumata. Hageja palus mõista kostjalt välja põhinõudena 11 500 eurot, lepingujärgne intress 403 eurot, hagi esitamise seisuga, s.o 14. juuni 2013. a, sissenõutavaks muutunud viivis summas 6337,23 eurot, viivis 0,1% päevas kindla summana alates 15. juunist 2013. a kuni otsuse tegemiseni ning 0,1% päevas otsuse tegemisest kuni kohase täitmiseni. Hageja palus jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja hagi ei tunnistanud. Lepingupooled muutsid hageja ettepanekul lepingu tähtajatuks tingimusel, et kostja maksab intressi 403 eurot kuus sularahas. Kostja on maksnud hagejale sularahas intresse summas 6 448 eurot. Põhivõlg on tasutud hagejale 3 kinnistu 18. jaanuari 2013. a võõrandamise tehinguga. Kinnistud kuulusid T. ja J. R. , kellel oli õigusabi osutamise eest tasu maksmise kohustus kostja ees. Kostja korraldusel võõrandasid R. kinnistud kostja asemel hagejale, et kustutada kostja võlg hageja ees. Kaks kinnistut on hageja edasi võõrandanud ja sellest kuupäevast arvates loeb kostja laenulepingujärgse põhivõla tasutuks.
23.oktoobril 2013. a esitas kostja kohtule vastuhagi. Kostja palus hagejalt mõista välja alusetu rikastumise teel saadud 10 000 eurot ning see summa tasaarvestada põhihagi põhivõla nõudega 10 000 euro ulatuses. 18. jaanuaril 2013. a hagejaga sõlmitud kinnistute müügilepingu kohaselt on R. kinnistute eest tasu makstud enne tehingu tegemist. Kostja väitel tasus ta R. kinnistute müügihinna 10 000 eurot järgmiselt: 4000 eurot sularahas, mille kohta on kirjalik kinnitus ja 6000 eurot võlgnesid R. kostjale viimase poolt 8 aasta jooksul tehtud töö eest. 4000 euro tasumisega ja 6000 euro suuruse töötasu maksmise tasaarvestamisega R. on kostja tasunud hageja eest 10 000 eurot, millist summat hageja ei ole tasunud 18. jaanuari 2013. a kinnistu võõrandamise lepingu järgi. R. A. vastuhagi ei tunnista. M. A. on tasaarvestuse avaldusega vastuhagis põhihagi 10 000 ulatuses õigeks võtnud. 18. jaanuari 2013. a sõlmitud lepingus puuduvad viited sellele, et kolmas isik (M. A.) on tasunud müügihinna, samuti ei ole märgitud, et lepingu osadeks on varasemad kokkulepped või tasaarvestused, mis ei sisaldu lepingus.
MAAKOHTU LAHEND
2.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks põhivõla 11 500 eurot, sissenõutavaks muutunud intressi 403 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise kuni
14.juunini 2013. a 6337,23 eurot, kokku 18240,23 eurot. Kohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks ka viivise alates 15. juunist 2013. a kuni põhivõla täieliku tasumiseni põhivõla 11500 eurot ja intressi 403 eurot jäägilt arvestusega 0,1% viivitatud summalt päevas. Kohus jättis vastuhagi rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda. Hagi laenulepingust tuleneva võla väljamõistmiseks on tõendatud hageja ja kostja vahel
18.novembril 2011. a sõlmitud laenulepinguga ja maksekorraldusega nr 476 laenusumma 11 500 eurot ülekandmise kohta kostja pangakontole. Laenusumma ja intressi maksmise kohta laenuandjale kas sularahas või kandmisega pangakontole puuduvad igasugused tõendid.
Maakohtu arvates ei ole raha maksmist võlausaldajale käesolevas tsiviilasjas tuvastatud asjaoludel võimalik tõendada võlgniku enda vande all antavate ütlustega. Kostja ei ole kohtule tõendanud laenu tagastamise tähtaja muutmise kokkulepet. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et pooled kunagi teineteisele midagi avaldasid seoses laenu tagastamise tähtaja muutmisega. Seega kuulub kohaldamisele kirjalikus laenulepingus kokkulepitud tähtaeg ning lepingust tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks
30.detsembril 2011. a. Kostja ei ole tõendanud intressi maksmist, mistõttu tasumata intressilt tuleb hageja kasuks mõista välja viivis. Hageja esitas ka viivise nõude. Kostja vaidles vastu viivise nõudele üldiselt, kuid ei ole esitanud vastuväiteid viivise arvestusele. Kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist. Maakohus asus seisukohale, et hageja nõue sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmiseks seisuga 14. juuni 2013. a summas 6 337,23 eurot on põhjendatud. Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata, sest vastuhagi pole tõendatud. Kinnistu jagamise kokkuleppe ja müügilepingu kohaselt on kogu ostuhinnana tasumisele kuuluv summa ostja (hageja) poolt müüjale (R. ) tasutud enne lepingule allakirjutamist ja raha saamist tõendab müüja oma allkirjadega lepingul. Tuginedes Riigikohtu poolt tsiviilasjades nr 3-2-1-137-09 ja 3-2-1-39-08 väljendatud seisukohale, et lepingus viidatud ostuhinna tasumise kokkulepe on käsitatav täitmise kviitungina VÕS § 95 järgi ning vastava viite olemasolu korral lepingus eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, asus maakohus seisukohale, et hageja ei pea tõendama müüjatele raha maksmist. Tõendamiskoormus tõendamaks, et täitmist ei toimunud, läheb sel juhul üle võlausaldajale. Seega peaksid müüjad tõendama raha saamata jäämist. Sellist nõuet hageja vastu esitatud ei ole. Maakohtul puuduvad tõendid selle kohta, et R. el oli kostja ees töötasu maksmise kohustus ning et see kohustus täideti kinnistu müümisega hagejale. Kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud T. R. ütlustega ei ole tõendatud, et R. el oli M. A. ees töötasu maksmise kohustus summas 6000 eurot ning et see kohustus täideti kinnistu müümisega R. A. . Maakohus ei pidanud võimalikuks lugeda ühe müüja ja kinnistuomaniku (kokku oli müüjaid-kinnistuomanikke neli) tunnistuse alusel tõendatuks M. A. makstava tasu kokkuleppe olemasolu ja selle tasu maksmise kokkuleppe täitmist M. A. poolt kirjeldatud viisil. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja tõendanud, et hageja oleks tema arvel alusetult rikastunud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3.M. A. esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub tühistada maakohtu otsuse ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule. Alternatiivselt palub M. A. tühistada maakohtu otsuse, rahuldada vastuhagi ning tasaarvestada vastuhagi nõue summas 10 000 eurot põhihagis esitatud hageja nõudega. Samuti palub apellant vähendada väljamõistetud viivise summat põhivõla suuruseni ja jätta apellatsioonkaebuse menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on ebatavaline ja ei ole eluliselt usutav, et vastustaja ei reageerinud maksete tasumata jätmisele rohkem kui 1,5 aasta jooksul. Vastustaja kinnitas, et apellant tegeles tema kasuks kinnisvara tehingus asjaajamisega. Kohus on jätnud tuvastamata, mis asjaajamist apellant vastustaja kasuks tegi; 2) on kohus jätnud tuvastamata, millal ja kuidas on vastustaja tasunud kinnistute eest. Apellant on tõendanud, et tegeles mh vastustaja kasuks tehingu ettevalmistamisega, et tasuda
laenulepingu põhivõlg. Maakohus ei ole tuvastanud, millise suhtega oli poolte vahel tegemist ja kas vastustajal oli õiguslik alus apellandi arvelt saada kinnistuid ning kas pooled pidasid sellekohaseid läbirääkimisi. Kohtul tulnuks tuvastada vastustaja ja apellandi vaheline seos kinnistute vastustaja poolsel omandamisel; 3) ei selgitanud maakohus omapoolset nägemust poolte probleemsetest suhetest ja täiendavalt tõendamist vajavaid asjaolusid, millega rikkus oluliselt kohtu selgitamiskohustust; 4) ei ole kohtulahendis hinnatud apellandi esitatud 08. aprilli 2013. a e-kirja, milles apellant taotleb peale kinnistute müügitehingut poolte vahelist arvelduste tegemist. Vastustaja ei ole millegagi tõendanud, kuidas ja kes kinnistute eest tasus; 5) hindas maakohus tunnistajate ütlusi erapoolikult, meelevaldselt ning konteksti väliselt, leides, et T. R. maksekohustus summas 6000 eurot apellandi ees ei leia kinnitust ning, et ei saa neljast kinnistu müüjast ühe kinnistu müüja tunnistuse alusel lugeda tõendatuks asjaolu, et ta ei ole vastustajalt raha saanud. Samuti ei puutu käesoleva asja lahendamisse asjaolu, et tunnistaja ei kavatsenud istungi päeval pöörduda kohtu poole nõudega vastustaja vastu tehingu rahatuse tõttu; 6) on apellant taotlenud vastaspoolelt dokumentaalse tõendi, s.o maksekorralduse, millest nähtub 10 000 eurot tasumine kinnistute eest, väljanõudmist, kuid maakohus pole nimetatud taotlust istungitel rahuldanud ega lahendis käsitlenud, mistõttu esineb asjas lahendamata taotlusi, mille osas pole kohus seisukohta võtnud. Samuti jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata apellandi taotlused tunnistaja ning apellandi enda ülekuulamiseks; 7) palus apellant täiendavate tõenditena asja juurde võtta järgmised tõendid: J. ja T. R. ja apellandi vaheline tasaarvestusavaldus, sularahas tasutud intressi maksete koond (apellandipoolne väljavõte), J. ja T. R. volikirjad ja maa tagastamise ja erastamise otsused. Olukorras, kus maakohus on rikkunud selgitamiskohustust ja selle tõttu on vajalik esitada uusi asjaolusid ning tõendeid, saab seda teha sõltumata sellest, kas neile on tuginetud apellatsioonkaebuses ja apellatsioonivastuses või kas pooled tuginesid neile asjaoludele apellatsioonkaebuse või apellatsioonivastuse esitamise tähtaja jooksul.
Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja seisukoha kohaselt:
1) on asjakohatu apellandi väide, et vastustaja pöördus oma nõudega kohtusse alles 1,5 aastat pärast laenu tagastamise tähtaega. Tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg on seaduse kohaselt 3 aastat (TsÜS § 146 lg 1) ning ükski säte ei kohusta võlausaldajat viivitamatult kohtusse pöörduma; 2) ei ole apellant esitanud tuvastushagi, mistõttu ei pidanud kohus eraldi tuvastama, milles seisnes kostja asjaajamine hageja kasuks. Puudub vaidlus selle üle, et apellant korraldas 18. jaanuari 2013. a müügitehingu vormistamist notari juures, pannes kinni notariaja. Muus osas on maakohus leidnud, et vastuhagi ei ole tõendatud; 3) ei nõustu vastustaja apellandi väitega, et kohus ei ole tuvastanud, millal ja kuidas on vastustaja kinnistute eest tasunud. Maakohus on selgelt viidanud otsuses kinnistute notariaalse lepingu p-le 3.4., mille kohaselt on kogu ostuhinnana tasumisele kuuluv summa ostja poolt müüjale tasutud enne lepingule allakirjutamist ja selle saamist tõendab müüja oma allkirjadega lepingul; 4) on antud tsiviilasjas vastuhagi esitatud põhihagiga tasaarvestamiseks, mistõttu saab sellest järeldada, et põhihagis võtab apellant sisuliselt hagi õigeks ja tunnistab hagis tema vastu esitatud nõudeid;
5) ei ole maakohus rikkunud oma selgitamiskohustust. Kohus on võimaldanud pooltele esitada oma seisukohti ja tõendeid. Kostja on õigusteadmistega isik, kellele menetlusõiguse normid ei tohiks olla võõrad; 6) ei ole apellatsioonkaebuses viidatud e-kiri asjakohane, sest see puudutab 06. veebruaril 2008. a sõlmitud laenulepingu alusel tagasimakstavaid laenumakseid, mistõttu ei pidanud maakohus seda e-kirja analüüsima; 7) on tunnistaja T. R. ütlus vastuoluline lepinguga, millele ta on ise alla kirjutanud. Kui T. R. ei oleks raha kätte saanud, poleks ta kirjutanud alla lepingule, mis tõendab selgelt ostuhinna tasumist vastustaja poolt; 8) puudusid maakohtul tõendid selle kohta, et R. oli apellandi ees töötasu maksmise kohustus summas 6000 eurot ning et see kohustus täideti kinnistu müümisega vastustajale. Vastustaja maksis notariaalse lepingu kohaselt ostuhinna ning seda on kinnitanud ka R. lepingu allkirjastamisega. Lähtuvalt eeltoodust on apellandi väited tõendite väära hindamise kohta alusetud ning täielikult põhjendamata; 9) ei ole antud juhul viivis suurem kui põhivõlg, mistõttu on apellandi väited ja taotlused selles osas asjakohatud; 10) tuleb apellandi poolt esitatud põhjendused seoses tunnistaja ja tema enda ülekuulamata jätmisega jätta tähelepanuta, kuivõrd apellant ei esitanud kooskõlas TsMS §-ga 333 vastuväidet kohtu tegevusele; 11) ei ole uute tõendite esitamine põhjendatud, sest kõik tõendid olid või pidid apellandil olemas olema ka maakohtu menetluse ajal ning puudus mõjuv põhjus, miks ei saanud vastavaid tõendeid maakohtu menetluses esitada. Apellant tegi alusetu viite asjaolule, et kohus oleks justkui oma selgituskohustust rikkunud ja selle tõttu on vajalik esitada uusi asjaolusid ning tõendeid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja vastuhagi ning tegemata tasaarvestuse poolte nõuete vahel. Ringkonnakohus saab asjas teha uue otsuse, millega rahuldab kostja vastuhagi 10 000 euro väljamõistmiseks ja teostab selles ulatuses tasaarvestuse poolte põhinõuete vahel. Tasaarvestuse järel kuulub kostjalt välja mõistmisele hageja kasuks põhinõudena 1500 eurot. Vastavalt tuleb muuta ka viivise arvestust ja menetluskulude jaotust. Ülejäänud osas (hageja põhivõla ja intressi nõude rahuldamises) tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.
6.Pooltel puudub vaidlus, et nad sõlmisid 18. novembril 2011 laenulepingu, mille alusel andis R.A. M.A. laenu summas 11 500 eurot. Laenulepingu kohaselt tuli laen tagastada hiljemalt 30. detsembriks 2011. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja ei ole rahas laenu põhisummat hagejale tagastanud. Samas väidab kostja, et ta on tasunud hagejale sularahas intressi ning on saadud laenust 10 000 eurot tagastanud selliselt, et täitis kolmanda isikuna hageja ja R. vahel 18. jaanuaril 2013 sõlmitud kinnistute müügilepingust tulenevad hageja kohustused ostuhinna tasumisel. Hageja vaidleb sellele kostja väitele vastu.
7.Maakohus asus seisukohale, et kostja ei ole oma vastuväiteid ja vastuhagi tõendanud. Maakohus jättis kostja vastavad tõendid: T. R. tunnistajana antud ütlused ja T. R. kirjaliku kinnituse (lk 73), arvesse võtmata, kuna pidas neid tõendeid kostja väidete tõendamiseks
ebapiisavateks. Maakohus leidis, et kui hageja ja R. vahel sõlmitud kinnistu jagamise kokkuleppe ja müügilepingu kohaselt on kogu ostuhinnana tasumisele kuuluv summa ostja (hageja) poolt müüjale (R. ) tasutud enne lepingule allakirjutamist, ja raha saamist tõendab müüja oma allkirjaga lepingul, siis on see käsitatav VÕS § 95 järgi täitmise kviitungina. Eeldada tuleb, et võlgnik (müüja) on oma kohustuse täitnud. Müüjad (R. ) peaksid tõendama raha saamata jäämist. Sellist nõuet hageja vastu esitatud ei ole. Maakohtu arvates kehtib sama eeldus ka kostja suhtes. Ringkonnakohus maakohtu poolse tõendamiskoormise jaotamisega ja hinnanguga kostja poolt esitatud tõenditele ei nõustu.
8.Iseenesest on põhjendatud maakohtu seisukoht, et müüja allkiri lepingul raha saamise kohta on käsitatav täitmise kviitungina VÕS § 95 järgi. Ringkonnakohus märgib, et antud juhul on täitmise kviitungi andnud R. hagejale, seega kehtib täitmise eeldus üksnes vastava tehingu poolte vahelistes suhetes. Käesolevas asjas on väite, et hageja ise ei ole oma müügilepingust tulenevat ostja kohustust täitnud, esitanud mitte 18. jaanuari 2013 tehingu pool, vaid kolmas isik, kelle suhtes ei saa ringkonnakohtu arvamuse kohaselt kehtida eeldus, et müüja kinnitus hagejalt raha saamise kohta (täitmiskviitung) kehtib ka tema kui kolmanda isiku suhtes. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui kolmas isik soovib esitada lepingu poole vastu nõuet tema eest lepingulise kohustuse täitmisest tulenevat nõuet, siis on kolmandal isikul võimalus esitada vastavad tõendid, et just tema täitis kolmanda isikuna võõra kohustuse ja kohus peab neid tõendeid hindama. Kostja on esitanud tõendina ühe neljast müüjast, T. R. , tunnistajana antud ütlused ja kirjaliku kinnituse, et temale tasus ostja (hageja) eest müügihinna kolmanda isikuna kostja. Maakohus ei ole oma seisukohta - jätta nimetatud tõendid arvesse võtmata - sisuliselt põhjendanud, millega on rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjatel TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväiteid omakorda tõendada (nr 3-2-1-53-10, nr 3-2-1-137-07). Pärast vastuhagi hageja poolt selliste tõendite esitamist peab vastuhagi kostjal olema võimalus tõendada, et tema 18. jaanuari 2013 müügilepingust tuleneva ostja kohustuse täitis kas tema ise või keegi teine isik, kes ei ole vastuhagi hageja/põhihagi kostja.
9.Apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles apellant väidab, et maakohus jättis täitmata oma selgitamiskohustuse. Maakohus on ise ebaõigesti jaotanud pooltevahelise tõendamiskoormise ja jätnud sellega seonduvalt andmata vastavad selgitused ka pooltele. Seetõttu võttis ringkonnakohus vastu ka kõik apellandi poolt apellatsioonkaebuses nimetatud ja enne kohtuistungit ringkonnakohtule esitatud täiendavad tõendid. Ringkonnakohtu istungil selgitas ringkonnakohus pooltele tõendamiskoormist (vt otsuse p 8) ja tegi hagejale/vastuhagi kostjale ettepaneku esitada tõendeid selle kohta, kes ja millal täitis 18. jaanuari 2013 lepingust tuleneva hageja kohustuse. Hageja/vastuhagi kostja täiendavaid tõendeid esitada ei soovinud, esitas ringkonnakohtu poolsele tõendamiskoormise selgitamisele vastuväite ning soovis asja arutamise jätkamist samal kohtuistungil. Seega saab ringkonnakohus asja otsustamisel lähtuda üksnes juba olemasolevatest tõenditest, sh kostja/vastuhagi hageja poolt ringkonnakohtu menetluses esitatud täiendavatest tõenditest.
10.Kostja väidab, et R. võlgnesid talle nende esindamise eest maade tagastamise menetluses käsunduslepingu alusel 6000 eurot. Nimetatud asjaolusid tõendavad T. R. tunnistajana antud ütlused, kirjalik kinnitus, T. R. ja kostja vaheline kokkulepe, J. R. volitus M. A. , Mäksa valla dokumendid maade tagastamise kohta R.le. Hageja ei ole vastuhagi kostjana vastupidist tõendanud. Kostja/vastuhagi hageja väidab, et vastavalt kokkuleppele R.
ja hagejaga müüsid R. kolm kinnistut Mäksa vallas, mis maksid kokku 10 000 eurot, hagejale, kuid hageja kohustused pidid saama täidetud kostja nõude arvelt R. vastu (6000 eurot), lisaks täitis kostja/vastuhagi hageja müügilepingust tulenevad ülejäänud kohustuse müüjate (R. e) ees. Kostja/vastuhagi hageja väiteid hageja/vastuhagi kostja eest ostuhinna tasumise osas tõendavad tunnistaja T. R. ütlused, samuti 31. detsembri 2013 kirjalik kokkulepe T. R. ja M.A. vahel ning T. R. poolne 14. juuni 2013 kirjalik kinnitus (lk 73). Kuna hageja ei ole omapoolseid tõendeid, mis lükkaksid kostja/vastuhagi hageja tõendid ümber, esitanud, siis peab ringkonnakohus nimetatud tõenditega tõendatuks kostja/vastuhagi hageja väite, et ta täitis R. ees 18. jaanuari 2013 müügilepingust tuleneva hageja/vastuhagi kostja kohustuse tasuda müügihind.
11.Seega on kostjal VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevalt alusetu rikastumise nõue 10 000 euro ulatuses hageja/vastuhagi kostja vastu, mida ta saab hageja nõudega tasaarvestada. Kostja on oma vastuhagis avaldanud, et ta soovib vastuhagi rahuldamisel tasaarveldada oma nõude hageja põhivõla nõudega, seega on kostja sellega määratlenud täitmise järjekorra VÕS § 88 lg 1 järgi. Intressi 403 eurot välja mõistmise osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.
12.Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et puuduvad tõendid selles, et pooled oleksid leppinud kokku laenulepingu muutmises tähtajatuks. Kostja on selle väite tõendamiseks esitanud väidetava omakäelise intressi tasumise arvestuse märkmikulehel, mida ringkonnakohus ei pea usaldusväärseks tõendiks, kuna see tõend on koostatud kostja enda poolt. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 31. detsembril 2011. Kostja täitis oma kohustuse hageja ees 10 000 euro ulatuses kinnistute müügilepingu sõlmimisel 18. jaanuaril 2013, kui kinnistute müüjad andsid hagejale kinnituse müügihinna tasumise kohta.
13.Pärast vastastikuste nõuete tasaarvestamist võlgneb kostja hagejale põhinõudena 1500 eurot ja intressina 403 eurot. Laenulepingus leppisid pooled p-s 3.2 kokku, et laenusaaja kohustub tasuma laenujäägilt intressi 3, 5 % kuus, s.o 403 eurot ning p-s 5.2 leppisid pooled kokku viivises 0, 1 % päevas kõigilt tasumata maksetelt, v.a viivis. Intressi ja viivise tasumist hagejale ei ole kostja tõendanud. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt VÕS § 113 lg-le 6 ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral ja sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja nõue intressilt viivise nõudes (vt hagiavalduse lk 4) ja maakohtu otsus on intressilt viivise väljamõistmise osas seadusega vastuolus. Arvestades kostja vastuhagi rahuldamist tuleb maakohtu poolt kostjalt välja mõistetud viivise suurust vähendada. Põhjendatud on välja mõista kostjalt viivis 0, 1 % päevas hageja kasuks perioodil 31. detsember 2011 – 17. jaanuar 2013 (384 päeva) summalt 11 500 eurot ja alates
18.jaanuarist 2013 summalt 1500 eurot kuni ringkonnakohtu poolt otsuse tegemiseni
02.juunil 2014 (501 päeva) järgmise arvestuse alusel: 11 500 / 100 * 0,1 * 384 = 4 416 eurot; 1 500 / 100 * 0,1 * 501 = 751,50 eurot: Kokku viivis: 4 416 + 751,50 = 5 167,50 eurot. Alates 03. juunist 2013 kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis põhivõlalt 1500 eurot arvestusega 0, 1 % viivitatud summalt päevas hageja kasuks.
14.Apellant taotleb alternatiivselt viivise vähendamist põhivõlaga samale tasemele summas 10 500 eurot. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et laenulepingu järgi on põhivõlaks mitte 10 500 eurot, vaid 11 500 eurot. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 p-s 18 asunud seisukohale, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja
viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu. Maakohus on otsuses märkinud, et kostja ei ole maakohtu menetluses taotlenud viivise vähendamist. Apellant ei ole seda maakohtu seisukohta kaebuses vaidlustanud ega ka väitnud, et vastavat taotlust oleks temal takistanud esitada maakohtu poolne menetlusõigusnormi rikkumine. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud. Kuna kostja võlgnikuna esimese astme menetluses viivise vähendamise taotlust ei esitanud, siis ei pidanud hageja võlausaldajana ka tõendama suurema kahju olemasolu. Seega on kostja esitanud viivise vähendamise taotluse hilinenult.
15.Maakohus rahuldas hagi täielikult, jättis vastuhagi rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus rahuldas vastuhagi täielikult, teostas tasaarvestuse poolte põhinõuete vahel ja vähendas kostjalt hageja kasuks välja mõistetava viivise suurust. TsMS § 173 lg 3 kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus rahuldas hagi ca 75 % ulatuses ja vastuhagi 100 % ulatuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades kõiki asjaolusid, hagi ja vastuhagi rahuldamise ulatust, hagilt ja vastuhagilt tasutud riigilõivu suurust ning TsMS § 171 lg-s 1 sätestatut, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta kõik menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.