XXXOÜ hagi Hooneühistu XXX (likvideerimisel) vastu kahju hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind
37777,75 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XXXosaühing (registrikood XXX; asukoht XXX, lepinguline esindaja v.adv. Eve Selberg, e-post [email protected]) Kostja: Hooneühistu XXX (likvideerimisel, registrikood XXX, asukoht XXX, likvideerijad XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, e-post XXX ja XXX)
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kostja taotlus vaheotsuse tegemiseks.
2.Kohaldada XXXOÜ hagi suhtes aegumist ja jätta sel põhjusel hagi rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
3.Jätta menetluskulud hageja kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse ärakirja kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.XXXosaühing (hageja) esitas Harju Maakohtusse hagi hooneühistu XXX (likvideerimisel, kostja) vastu kahju väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt 24.04.2006.a. sõlmisid osaühing XXX(XXX) ja kostja kinnistu mõttelise osa müügilepingu, kinnistu valdamise ja kasutamise korra kokkuleppe, kokkuleppe ehitustööde teostamise kohta, võlaõigusliku kinnistu korteriomanditeks jagamise ja kaasomandi lõpetamise kokkuleppe, avalduse eelmärke kinnistamiseks, hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu (leping). Lepingu alusel kohustus XXX teostama omal kulul hiljemalt 3 aasta jooksul arvates ehitusloa väljastamisest töid, mis seisnesid Tallinnas, XXX asuva hoone kolmanda ning täiendavate korruste väljaehitamises ning fassaadi, katuse ja 3-nda ning 4-nda korruse elektrikilbi kapitaalremondi tegemises. XXX poolt võetud kohustuste täitmiseks, st tööde teostamiseks, andis kostja omakorda kõik vajalikud (ja tagasivõetamatud) kooskõlastused ja nõusolekud ning kohustus võimaldama juurdeehituse ühendamise hoone tehnovõrkudega. Lepingu sõlmimise järgselt asus XXX lepingust tulenevaid kohustusi ka täitma ning õigusi realiseerima, mille tulemusena väljastati 13. veebruaril 2007.a. ehitusluba lepingus kokkulepitud tööde teostamiseks. Pärast ehitusloa väljastamist (võttes aluseks XXX poolt koostatud projektid) lõpetati XXX ja kostja poolt 20. märtsil 2008.a. sõlmitud lepingu alusel kaasomand Tallinnas, XXX asuva kinnistu suhtes ning moodustati korteriomandid. Järgnevalt, 24.11.2008, sõlmis XXX lepingus kokkulepitud tööde teostamiseks töövõtulepingu osaühinguga XXX (XXX). Töövõtulepingu kohaselt kohustus XXX alustama kokku-lepitud töid hiljemalt 01.12.2008.a. ning lõpetama need hiljemalt 01.03.2009. Töövõtulepinguga kohustus XXX tagama ehitusobjekti varustatuse elektrienergiaga, mille all pidasid töövõtulepingu pooled silmas seda, et tellija sõlmib võrguettevõtjaga sellekohase lepingu ning millise lepingu alusel on hiljemalt 10. detsembriks 2008 paigaldatud objektile elektrikilp. Pärast töödega alustamist selgus aga nende jätkamise võimatus. Nimelt ei soostunud kostja sõlmima võrguettevõttega isikliku kasutusõiguse seadmise lepingut, mille olemasolul paigaldanuks võrguettevõtte elektrienergiaga varustatuse tagamiseks vajaliku liitumiskilbi ja ehitanuks välja kaabelliini. Põhjusel, et XXX ei suutnud täita enda poolt võetud kohustusi XXX kui töövõtja ees, teatas viimane 06.01.2009, et ütleb töövõtulepingu täitmise võimatusest tulenevalt sõlmitud töövõtulepingu üles ning põhjusel, mille kohaselt on töövõtulepingu täitmise võimatus põhjustatud XXX poolse kohustuse täitmata jätmise tõttu, jättis XXX XXX poolt makstud tagatisraha summas 550 000 krooni (35 151.40 eurot) leppetrahvina endale. Lepingu ülesütlemisele järgnevalt saavutasid XXX ja XXX kokkuleppe, mille kohaselt jääb töövõtuleping siiski kehtima ning millest lähtuvalt sõlmiti nende vahel kokkuleppeid töövõtulepingu muutmiseks (tähtaegade muutmisest) – neist esimese kohaselt lükati tööde teostamise algustähtaega 01. maini 2009.a. ning seejärel 15. septembrini 2009.a. Kuivõrd kostja keeldumise tõttu sõlmida isikliku kasutusõiguse leping ei suutnud XXX ka töövõtulepingu muutmise kokkulepetes toodud tähtaegadeks tagada ehitusobjekti elektrienergiaga varustatus, ütles XXX 10. septembril 2009.a. töövõtulepingu jällegi üles. 25. septembril 2009.a. loovutas XXX töövõtulepingust tulenevad nõuded XXX vastu XXX. XXX poolsel ülesütlemise vaidlustamisel pidasid pooled (so XXX ja XXX) ligemale aasta läbirääkimisi kohtuvälise kokkuleppe saavutamiseks leppetrahvi tagastamiseks ja osaühingu vastu olevate kahjunõuete väljaselgitamises ning tasumises. Läbirääkimised päädisid 28. detsembril 2010.a. sõlmitud kokkuleppega, et XXX poolt tasutud tagatisraha jääb leppetrahvina XXX ning viimane omakorda ei esita XXX vastu kahjunõudeid seoses töövõtulepingu täitmata jätmisega. Pärast kokkuleppe sõlmimist püüdis XXX omakorda jõuda kokkuleppele kostjaga tekitatud kahju hüvitamiseks, mis seisnes eeskätt XXX tasutud leppetrahvis. Kõikidele sellistele nõudmistele ei ole kostja pidanud vajalikuks vastata, kuid on 2010-ndast aastast alates püüdnud (tagajärjetult) saavutada XXX-le väljastatud ehitusloa tühistamist, esitades selleks esmalt nõude ehitusloa väljastanud organile ning seejärel ka kohtule (haldusasi nr 3-11-227).
2-13-61091
12.septembril 2013.a. loovutas XXX kahjunõude hagejale ning on samal päeval väljastatud kirjaga teavitanud sellest ka kostjat. Seoses kostja likvideerimisega on hageja teavitanud endal olevatest nõuetest kostja vastu ka likvideerimismenetlusse, millele vastuseks on kostja andnud teada, et hageja nõudeid ei tunnista. Eeltoodu alusel palub hageja kostjalt välja mõista tekitatud kahju summas 35 151.40 eurot ja viivis VÕS § 113 sätestatud suuruses alates hagiavalduse esitamisest kuni kahjusumma tasumiseni.
2.Hageja leiab, et võimalik kahju (so tööde takistamise tagajärg) oli kostjale ettenähtav. Hageja ei nõustu kostja vastuväitega, et kostjal ei olnud kohustust sõlmida kolmandate isikutega lepinguid, tagamaks XXX-le tingimused ehitustööde läbiviimiseks. Hageja leiab, et selline kohustus (nõusoleku andmiseks) tuleneb otseselt müügilepingust, millega kostja andis kõik vajalikud (ja tagasivõetamatud) kooskõlastused ja nõusolekud ning kohustus võimaldama juurdeehituse ühendamise hoone tehnovõrkudega. Hageja toetab kostja poolt esitatud taotlust vaheotsuse tegemiseks. Erinevalt kostjast hageja aga leiab, et tema nõuded ei ole aegunud ning palub jätta kostja taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Hageja leiab, et leppetrahvi nõue hageja suhtes on muutunud sissenõutavaks 28. detsembril 2010.a., mil töövõtulepingu osapooled leppisid kokku, et XXX poolt tasutud tagatisraha jääb leppetrahvina teisele poolele ning viimane omakorda ei esita XXX vastu seoses töövõtulepingu täitmata jätmisega kahjunõudeid. Hageja märgib täiendavalt, et heas usus käitudes pidas XXX ligemale 2 aasta jooksul läbirääkimisi leppetrahvi kohaldamata jätmises, mis olid valdavalt ka edukad, kuivõrd XXX saavutas mitmel korral töövõtulepingus kokkulepitud tähtaegade edasilükkamise ja leppetrahvi nõude esitamata jätmise. Hageja märgib, et selliste läbirääkimiste toimumine/pidamine vastab samuti kahju hüvitamise eelduseks olevatele asjaoludele, mille kohaselt peab ka kahju saaja võtma tarvidusele omapoolsed meetmed kahju ärahoidmiseks/selle vähendamiseks. Alles pärast seda, kui kostja käitumise põhjal oli selge, et ehitustööde jätkumine võimalik ei ole, sõlmis XXX 28. detsembril 2010.a. (kohtuvälise) kokkuleppe, millega kohustus tasuma leppetrahvi ja millega muuhulgas välistas kõik muud töövõtulepingust (selle ülesütlemisest) tulenevad võimalikud kahjunõuded. Seega kahju, mida hageja nõuab, muutus ka sissenõutavaks alles 28. detsembril 2010.a. Samuti leiab hageja, et seoses kostja poolt 22.06.2010.a.esitatud taotlusega XXX-le väljastatud ehitusloa tühistamiseks, on hagi aegumise kulg tõenäoliselt ka peatunud. Hageja selgitab, et kostja poolt esitatud taotlus on jäetud rahuldamata, millise otsuse tühistamiseks esitatud (kostja) kaebust on menetletud haldusasjas nr 3-11-227. Nimetatud haldusasi algatati 18.04.2011.a ning selles tehtud lahend on jõustunud Riigikohtu otsusega 11.12.2013.a. Muutes oma varasemat seisukohta, mille kohaselt ei näinud hageja eelnimetatud haldusasjal seost käesolevaga, hageja tunnistab, et nimetatud haldusasja lahendist võis siiski sõltuda hageja esitatud nõuete edukus. Arvestades, et haldusasjas oli arutlusel kostja nõue ehitusloa tühistamiseks, võinuks tekkida olukord, milles nõude rahuldamisel (so ehitusloa tühistamisel) kostja poolt osundatud põhjustel (so ebaseaduslikult väljastatud ehitusluba) olnuks ehitustööd tehtud nö algusest peale ilma õigusliku aluseta (loata) ja mistahes nõuetel ehitustööde katkemisega seonduvalt puudunuks tegelikult alus. Hageja nendib, et kuigi TsÜS ei näe aegumise peatumise alusena ette poolte vahel peetavat halduskohtumenetlust, tuleb antud juhul kostja poolt halduskohtule esitatud kaebus võrdsustada hagimenetluse algatamisega. Hageja märgib veelkordselt, et kostja poolt halduskohtule esitatud nõude (kaebuse) rahuldamine selles nõudes esitatud asjaoludel välistanuks ilmselgelt hageja poolt käesolevas menetluses esitatud nõude rahuldamise ( tl 191193. Kostja vastuväited ja taotlus aegumise kohaldamiseks
2-13-61091
3.Kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et ta ei ole poolte vahel 24.04.2006 sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ning seetõttu ei ole võimalik rääkida XXX-le/ hagejale kahju tekitamisest. Kostja ei ole teadlik hageja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingu tingimustest ning talle pole teatatud enne hageja 10.10.2013 nõudekirja saatmist XXX ja XXX vahelise ehitustööde lepingu ülesütlemisest ja XXX poolt leppetrahvi nõudest. Kostja leiab, et isegi kui eeldada kostja poolt lepinguliste kohustuste rikkumist ja hageja poolt töövõtjale leppetrahvi tasumist, siis see ei ole VÕS § 127 lg 2 ja 3 alusel sissenõutav. Kostja leiab, et tal ei olnud mingeid lepingulisi kohustusi kolmandate isikutega lepingute sõlmimiseks, tagamaks XXX-le tingimusi ehituse läbiviimiseks. Kostja leiab samuti, et hageja nõue on TsÜS § 150 lg 1 tulenevalt aegunud. Hagejale esitati leppetrahvi nõue 10.09.2009, millisest ajast peab hageja olema väidetavast kahjust teadlik. Kostja taotleb kohtult vaheotsuse tegemist ja aegumise kohaldamist (tl 152-153,180-184).
Kohtu seisukoht ja põhjendused vaheotsuse osas
4.Kohus, läbi vaadanud kostja taotluse seoses aegumise kohaldamisega vaheotsuse tegemiseks ja hageja seisukoha ning uurinud asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et kostja taotlus vaheotsuse tegemiseks ja aegumise kohaldamiseks tuleb rahuldada. TsMS § 449 lg 3 kohaselt kohus võib teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.
5.Riigikohus on lahendis 3-2-1-101-07 märkinud (p 11) märkinud, et vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastada ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Lahendis 3-2-1-63-08 on Riigikohus märkinud ( p 14), et aegumise kohta tehtud vaheotsuse eeldusena tuleb kohtul hagi aegumise tähtaja kontrollimiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe.
6.Hagiavalduse kohaselt tugineb hageja nõue kostja vastu viimase poolt lepingulise kohustuse rikkumisele (võlaõigusseaduse (VÕS) § 76). Hagiavaldusest tulenevalt rajanesid hageja õiguseellase XXX ning kostja vahelised lepingulised suhted XXX Tallinn kinnistule juurdeehituse teostamise ja ehitustööde kohta poolte vahel 24.04.2006 sõlmitud notariaalselt tõestatud lepingule (tl 17-29). Muuhulgas nägi nimetatud lepingu p 5.1.1. ette, et ostja kohustub omal kulul teostama kinnistu koosseisu kuuluva ehitise kolmanda korruse väljaehitamise ning müüja kohustub võimaldama juurdeehituse ühendamise nimetatud lepingu punktis 2.1.10 nimetatud tehnovõrkudega (p 2.1.10 Lepingu ese on ühendatud ja liitunud järgmiste tehnovõrkudega: elektrivarustus, veevarustus ja kanalisatsioon); p 5.1.2. kohaselt ostjal on õigus oma kulul juurdeehituse teel püstitada kinnistu koosseisu kuuluvale ehitisele täiendavalt korruseid (maksimaalselt kaks korrust); p 5.1.3 kohaselt ostja kohustub omal kulul teostama kinnistu koosseisu kuuluva ehitise fassaadi, katuse ja 3.ning 4 korruse täiendava elektrikilbi kapitaalremondi; p 5.1.5. kohaselt müüja annab käesoleva lepingu sõlmimisega ostjale kõik vajalikud tagasivõetamatud kooskõlastused ja nõusolekud käesoleva lepingu punktis 5.1.1. , 5.1.2. ja 5.1.3. loetletud tööde teostamiseks.
7.Hagist tulenevalt näeb hageja kostjapoolset lepingurikkumist selles, et kostja ei soostunud sõlmima võrguettevõttega isikliku kasutusõiguse seadmise lepingut, mille olemasolul paigaldanuks võrguettevõtte elektrienergiaga varustatuse tagamiseks vajaliku liitumiskilbi ja ehitanuks välja kaabelliini. Hageja tugineb sellise väite puhul tõendina XXX AS maateenuse projektijuhi XXX e-kirjale 09.märtsist 2011, millest nähtuvalt on kostja keeldunud kahe aasta vältel sõlmimast XXX korterielamu liitumiseks vajaliku jaotuskilbi /liitumiskilbi
2-13-61091 paigaldamise kohta notariaalselt tõestatud isikliku kasutusõiguse lepingut (tl 44). Hageja leiab, et nimetatud kostja keeldumise tõttu ei suutnud ka XXX kui ehitustööde tellija täita oma kohustusi töövõtja XXX ees, mis tulenesid XXX ja XXX vahel 24.11.2008 sõlmitud ehituse töövõtulepingust nr 2 (tl 37-43), mistõttu XXX ütles nimetatud lepingu algselt 06.01.2009 ja seejärel 10.09.2009 korduvalt üles (tl 45,51), jättes XXX poolt ehituse töövõtu lepingu alusel tagatisrahana tasutud summa 550 000 krooni (tl 46-48) leppetrahvina endale. Hageja leiab, et kuivõrd XXX ja XXX õigusjärglane XXX saavutasid lõpliku kokkuleppe, et summa 550 000 krooni jääb viimasele leppetrahviks 28.12.2010, tekkis hagejale kahju alates sellest kuupäevast, mistõttu ka hageja kahjunõue kostja vastu muutus sissenõutavaks alates samast ajast.
8.Kohus leiab, et hageja poolt kirjeldatud asjaoludel kostja poolt hagejale kahju tekitamine on hinnatav tehingust tuleneva nõudena. (TsÜS § 146 lg 1). Kohus märgib, et kostja vastusest tulenevalt kostja samuti ei eita XXX/hageja vahelisi lepingulisi suhteid, kuid leiab, et ta ei ole lepingut rikkunud. Kostja poolt esitatud aegumisvastuväite (TsÜS § 143) põhjendatuse kontrollimisel kohus selgitab, et väidetava lepingu rikkumise asjaolusid kohtu poolt ei kontrollita, vastates eeskätt küsimusele, kas juhul, kui eeldada hagejale kahju tekkimist kostjapoolse väidetava lepingurikkumise tulemusena (kostja keeldus sõlmimast ehitusobjekti elektrienergiaga varustamiseks vajalikku lepingut, mille tulemusena töövõtja ütles ehituse töövõtulepingu üles) on kahjunõue esitatud tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1-2 õigeaegselt. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1-2 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.
9.Riigikohus on lahendis 3-2-1-3-09 märkinud (p 15) , et seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostja nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuvastada, millal möödus pärast lepingu rikkumist mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi. Nimetatud sätte kohaselt kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist.
10.Kohus leiab, et hageja nõude kolmeaastase aegumistähtaja algust (TsÜS § 146 lg 1, 147 lg 1) tuleb arvestada alates 13.02.2010, mil oli möödunud kolmeaastane tähtaeg XXX-le ehitusloa väljastamisest (tl 30). Vastavalt pooltevahelisele lepingule kohustus XXX lõpetama kõik kinnistul teostatavad tööd kolme aasta jooksul arvates ehitusloa väljastamisest. Ehitusluba XXX garaažikompleksile elukorruste pealeehituseks anti Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (TLPA) poolt välja 13.02.2007. Kohus leiab, et seda tähtaega, st 3 aastat alates ehitusloa väljastamisest, tuleb lugeda mõistlikuks vajalikuks ajaks, millise ajani oli hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse rikkumise tõttu kahju hüvitamist ning milliseks tähtajaks pidi hagejal olema teada ka tema võimalik kahju tulenevalt asjaolust, et kostja oli väidetavalt lepingut rikkunud. Et see tegelikult ka nii oli, kinnitab asjaolu, et töövõtja XXX
2-13-61091 oli selleks ajaks juba korduvalt hagejaga sõlmitud töölepingu üles öelnud (06.01.2009 ja 10.09.2009) ning mõlemal korral teatanud, et jätab hageja poolt kostjale tasutud tagatisraha 550 000 krooni leppetrahvina endale (tl 45, 51). Kohtu hinnangul asjaolu, et hageja õiguseellane XXX pidas XXX õigusjärglase XXX võimalike kahjunõuete selgitamiseks kuni 28.12.2010 läbirääkimisi, aegumistähtaja algust ei mõjuta, kuna hageja pidi mõistliku isikuna arvestama (VÕS § 7), et nimetatud läbirääkimised ei pruugi hageja jaoks positiivselt lõppeda, st et võlausaldaja ettemaksu/tagatisraha leppetrahvina jätmisest endale loobub. XXX ja XXX vahelise lepingu p-s 11.09 oli sätestatud, et kui töövõtja ei saa alustada tööd tähtaegselt seetõttu, et tellija ei ole täitnud omale lepinguga võetud kohustusi, mis takistavad töövõtja tööd, on töövõtjal õigus leping ühepoolselt üles öelda ja nõuda leppetrahvi 550000 krooni (tl 41). Seega pidi hageja sellega juba alates 06.01.2009 arvestama, mistõttu ei saa kohus nõustuda hageja seisukohaga, et hageja kahjunõue muutus sissenõutavaks alles alates 28.12.2010.
11.Kohus märgib täiendavalt, et hageja pole esitanud kohtule mingeid tõendeid selle kohta, et ta oleks kuni 13.02.2010 esitanud kostjale omapoolselt mingeid nõudeid lepinguliste kohustuste täitmiseks või oleks andnud VÕS § 115 lg 2 nõutud täiendava tähtaja kahju hüvitamise nõudele eelneva kohustuse täitmise nõude täitmiseks. Kohus ei nõustu hageja väitega, et kostja poolt 22.06.2010 TLPA-le esitatud taotlusega XXX-le väljastatud ehitusloa tühistamiseks on aegumise kulg peatunud. Kohtu hinnangul kostja poolt vastava taotluse esitamine ei ole võrdsustav õigustatud isiku (st käesoleval juhul hageja) poolt hagi esitamisega või sellega võrdsustatud nõuete esitamisega vastavalt TsÜS § 160.
12.Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kostja taotlus aegumise kohaldamiseks hageja nõude suhtes on põhjendatud (TsÜS § 142-143), mistõttu kooskõlas TsMS § 449 lg 3 loeb kohus hageja nõude aegunuks (kohaldab aegumist) ja jätab sellega hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus 13.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis menetluskulud jäävad hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.