Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 28.01.2014 esitas XXXkohtusse hagi Osaühingu XXXja XXXvastu ja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevus 102 042,10 eurot, viivis 2755,14 eurot ja alates 28.01.2014 viivis 0,1% päevas kuni põhinõude rahuldamiseni. Kõik menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagi kohaselt sõlmisid pooled 08.11.2013 ümbervormistamise kohta ja käenduslepingu.

kokkuleppe

varalise

kohustuse

laenuks

Lepingu sõlmimise põhjuseks oli hageja ja kostja I vahel 10.10.2007 sõlmitud finantsvarade juhtimise ja halduse raamlepingust ja selle lisadest tulenev võlgnevus. Lepingu punktis 1.2. andis kostja I võlatunnistuse, millega tunnistas täies ulatuses ja tingimusteta enda raamlepingust tulenevaid varalisi kohustusi hageja ees kokku summas 102 042,10 eurot. Lepingu punkt 1.3. alusel leppisid hageja ja kostja I kokku, et vormistavad lepingu punktis 1.2. märgitud kostja I võlgnevuse kooskõlas VÕS §-ga 396 lg 2 ümber laenuks ning kostja I kohustub tagastama laenusumma 102 042,10 eurot hagejale hiljemalt 31.12.2013, v.a juhul, kui hiljemalt nimetatud kuupäevaks on kostja I lepingust tulenevate varaliste kohustuste täitmise tagamiseks seatud hageja kasuks teise järjekoha hüpoteek summas 130 000 eurot kinnisasjale asukohaga XXX(registriosa nr XXX) IV jakku ning tingimusel, et kõnealusele kinnisasjale seatud esimese järjekoha hüpoteegi summa ei ületa 55 000 eurot ning muud kolmandate isikute õigused kinnisasjale puuduvad. Hüpoteegi seadmise korral lepingus sätestatud tingimustel pikenes laenusumma tagastamise tähtaeg 31.08.2014 (p 1.7). 30.12.2013 e-kirjas tuletas hageja kostja I seaduslikule esindajale meelde lepingust tulenevaid kohustusi hüpoteegi seadmisega seonduvalt ning asjaolu, et juhul, kui hüpoteeki lepingus sätestatud tähtajaks ei seata, muutub laenusumma sissenõutavaks 31.12.2013. Pooled leppisid kokku, et hüpoteegi seadmise leping sõlmitakse 17.01.2014. Vahetult enne tehingu toimumise päeva teavitas kostja II hagejat, et tehingu sõlmimine kavandatud kuupäeval siiski võimalik ei ole. Hoolimata korduvatest lubadustest täita lepingu punktis 1.5. sätestatud kohustus, ei ole pooled hüpoteegi seadmiseni kostjatest tulenevate asjaolude tõttu jõudnud. Täiendavalt on hagejale saanud teatavaks, et lepingu punktis 1.5. nimetatud kinnistu on vastupidiselt lepingu punktis 1.5. sätestatud kokkuleppele koormatud esimese järjekoha hüpoteegiga summas 120 000 eurot AS XXXkasuks. Kuna kostja I lepingu p-s 1.5. sätestatud kohustusi ei täitnud, muutus laenusumma sissenõutavaks 31.12.2013. Kostja II kohustus käendama tähtajatult kostja I mistahes lepingust ja/või selle võimalikest lisadest tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist hageja ees, kusjuures lepingu punktis 2.3.1 kinnitas kostja II, et sõlmib lepingu enda majandus- või kutsetegevuse raames kui kostjat I tegelikult kontrolliv isik (p 2.1).

Hagi esitamise päeva seisuga on kostja I viivitanud laenusumma tagastamisega 27 kalendripäeva ja hagejal on tulenevalt lepingu p-st 1.4 õigus nõuda viivist 2755,14 eurot. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Poolte vahel 10.10.2007 sõlmitud raamleping on kehtiv. Kostja poolt antud käendus on tehtud hageja ja tema esindaja poolt kostjale avaldatud psüühilise surve tingimustes ja 08.11.2013 leping on tühine. Hageja väited kostjate pahatahtlikkusest on paljasõnalised. Kohus kohustas (lk 88, 97) kostjaid esitatud vastuväiteid täpsustama ja selgitama. Kostjad täiendavalt vastust ei täpsustanud ega selgitanud. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiga, kostja vastusega hagile ning menetluses esitatud seisukohtadega ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Pooltel on vaidlus selles, kas 08.11.2013 kokkuleppest varalise kohustuse laenuks ümbervormistamise kohta ja käenduslepingust tuleneb kostjate kohustus maksta hagejale 102 042,10 eurot ja lisaks viivist. Kohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised olulised asjaolud: • 10.10.2007 sõlmisid XXXja OÜ XXXfinantsvarade juhtimise ja halduse raamlepingu nr 022, mille kohaselt andis XXXOÜ-le XXXüle 50 000 krooni (t.lk 75-78); • 10.10.2008 andis XXXOÜ-le XXXtäiendavalt üle 1 100 000 krooni (t.lk 79); • 08.11.2013 sõlmisid XXX, OÜ XXXja XXXkokkuleppe varalise kohustuse laenuks ümbervormistamise kohta ja käenduslepingu (t.lk 13-18). Nimetatud lepingus on pooled fikseerinud, et 31.07.2013 seisuga moodustas hageja 10.10.2007 lepingu alusel tehtud investeeringute maksumus 102 042,10 eurot, millest 72 859,28 eurot moodustab investeering ja 29 182,82 eurot arvestuslik kasum. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja ja kostja I vaheline võlasuhe sai alguse 10.10.2007, mil hageja ja kostja I sõlmisid finantsvarade juhtimise ja halduse raamlepingu nr 022, mille kohaselt andis hageja kostjale I üle 50 000 krooni (t.lk 75-78) ja 10.10.2008 täiendavalt 1 100 000 krooni (t.lk 79). Hageja soovis investeeringuga tulu teenida. Vaidlust ei ole ka selles, et hagejale maksti ühekordselt välja 10 000 krooni. Hageja selgituste kohaselt rohkem väljamakseid hagejale ei tehtud. Kostja ei ole tõendanud, et suuliselt leppisid pooled kokku selles, et hageja loobus 10.2007 igakuistest väljamaksetest. See, et kostja I ei ole kuni 08.11.2013 mistahes väljamakseid hagejale teinud, nähtub ka 08.11.2013 lepingust. 08.11.2013 sõlmisid XXX, OÜ XXXja XXXkokkuleppe varalise kohustuse laenuks ümbervormistamise kohta ja käenduslepingu. Nimetatud lepingus on pooled fikseerinud, et 31.07.2013 seisuga moodustas hageja 10.10.2007 lepingu alusel tehtud investeeringute maksumus 102 042,10 eurot, millest 72859,28 eurot moodustab investeering ja 29 182,82 eurot arvestuslik kasum.

Kas 08.11.2013 leping on sõlmitud ähvarduse mõjul? Kostja on väitnud, et 08.11.2013 kokkulepe ja käendusleping on sõlmitud tugeva psüühilise surve tingimustes. 30.04.2014 kohtuistungil selgitas kostja, et hageja survestas kostjat sellega, et väitis, et pöördub politsei poole.

Maakohus leiab, et kostja ei ole suutnud väiteid 08.11.2013 kokkuleppe ja käenduslepingu sõlmimisele survestamise kohta esile tuua ja tõendada. Kostja ei osanud kohtule selgitada, millal väidetav survestamine toimus ja kas oli midagi muud peale hageja väite politsei poole pöördumise kohta. TsMS § 230 lg 1 alusel kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuivõrd kostja on paljasõnaliselt üksnes nimetanud survestamist, suutmata konkreetselt esile tuua survestamise asjaolusid, asub kohus seisukohale, et tegelikkuses hagejapoolset survestamist kostjale ei toimunud. Isegi kui kostja väitel lubas hageja politseisse pöörduda, ei ole see survestamine, mille alusel lugeda 08.11.2013 leping tühiseks. 08.11.2013 lepingus (p 1.1) leppisid pooled kokku, et 10.10.2007 leping lõpetatakse tagasiulatuvalt alates 01.11.2013. Võlatunnistus Hageja leiab, et 08.11.2013 lepingu punktis 1.2 andis kostja I võlatunnistuse, millega tunnistas enda 10.10.2007 lepingust tulenevaid kohustusi summas 102 042,10 eurot. Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, s.t võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik aga võlast vabanemiseks esitama vastunõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära. See tähendab, et kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis. Riigikohus on korduvalt märkinud, et võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17). Maakohtu hinnangul ei ole hagis esile toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et 08.11.2013 kokkuleppe punktis 1.2 toodu puhul oleks tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Maakohus leiab, et kostja I 08.11.2013 lepingu punktis 1.2 väljendatud tahe selle kohta, et kostja I tunnistab täies ulatuses ja tingimusteta hageja nõuet summas 102 042,10 eurot, on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. 08.11.2013 lepingu punktis 1.3 on pooled kokku leppinud, et punktis 1.2 toodud summa võlgnetakse laenuna. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 järgi võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna.

Selle sätte rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Põhivõlast 08.11.2013 kokkuleppe punkti 1.5 järgi kohustus kostja I tagastama võlgnetava summa hiljemalt 31.12.2013, v.a juhul, kui hiljemalt nimetatud kuupäevaks on kostja I lepingust tulenevate varaliste kohustuste täitmise tagamiseks seatud hageja kasuks teise järjekoha hüpoteek summas 130 000 eurot kinnisasjale asukohaga XXX(registriosa nr XXX). Vaidlust ei ole pooltel selles, et 31.12.2013 seisuga ei ole kostja laenu tagastanud ega kohustuse täitmise tagamiseks kokkuleppe p 1.5 märgitud hüpoteeki seadnud. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtaeg on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja VÕS § 108 lg 1 kohaselt nõuda selle täitmist. Kostjal I oli 08.11.2014 kokkuleppest tulenev kohustus maksta hagejale 102 042,10 eurot hiljemalt 31.12.2013. Seda kohustust on kostja I rikkunud, jättes hagejale võlgnetava summa tagastamata. Käenduslepingust Kostjate solidaarkohustus tuleneb 08.11.2013 sõlmitud käenduslepingust, millega kostja II on võtnud endale kohutuse tagada 08.11.2013 lepingust ja/või selle lisadest tulenevate kohustuste täitmist hageja ees (lepingu punkt 2.1). VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kostja II on käendanud kostja I 08.11.2013 lepingust tulenevate kohustuste täitmist, mistõttu on hagejal õigus nõuda nii kostjalt I kui ka kostjalt II laenusumma tagastamist koos viivistega. 08.11.2013 lepingu punktis 2.3.1 on kostja II kinnitanud, et leping on sõlmitud majandus- ja kutsetegevuse raames, mistõttu ei ole kostja II vastutus piiratud 08.11.2013 lepingu punktis

kaheksa protsenti aastas (kuni 15.04.2013 seitse protsenti aastas). VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Praegusel juhul on pooled 08.11.2013 lepingus kokku leppinud viivise määras 0,1% päevas. Kostjad ei ole hageja viivisearvestusele vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostjatelt tuleb solidaarselt hagejale välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 2755,14 eurot. Viivised hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt mõistab kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja alates 28.01.2014 viivise põhinõudelt määras 0,1% päevas kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kuid mitte rohkem kui 99 286,96 eurot (102 042,10 põhinõude summa – 2755,14 eelmises punktis väljamõistetud viivis). Hagi tagamisest Harju Maakohus 28.01.2014 määrusega tagas hageja taotlusel hagi (seadis kostjate kinnistutele kohtulikud hüpoteegid). TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Käesoleval juhul taotles hageja 30.04.2014 kohtuistungil, et hagi tagamise abinõud jääksid kehtima kohtulahendi täitmist tagava abinõuna. Kohus rahuldab hageja taotluse ja jätab 28.01.2014 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 lause 1 kohaselt, hageja võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.