Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.12.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-38506
Tsiviilasi
OÜ
ECOENGINEERING
(pankrotis) pankrotihalduri Jüri Truutsi hagi SM vastu tehingu tühisuse tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.04.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SM apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
224 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja OÜ ECOENGINEERING (pankrotis, registrikood 12000330) pankrotihaldur Jüri Truuts Kostja/apellant SM (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Meelis Masso
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 26.04.2016 otsuse resolutsioon, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Jätta rahuldamata SM apellatsioonkaebus.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud SM kanda. Vastustajal menetluskulud apellatsiooniastmes puuduvad.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik, asjaolud ja hageja nõue
1.22.08.2013 esitas OÜ ECOENGINEERING (pankrotis) (hageja) maakohtule hagi ON, KK, SM (kostja) ja Oskol Invest OÜ vastu. Hageja palus: 1) välja mõista ON-lt 218 058.97 eurot ja SM-lt 34 529.69 eurot; 2) välja mõista ON-lt ja SM-lt solidaarselt alusetute maksetega tekitatud kahju 473 524.27 eurot; 3) välja mõista ON-lt, KK-lt, SM-lt ja Oskol Invest OÜ-lt kinnisasjade võõrandamisega tekitatud kahju 372 000 eurot; 4) tuvastada 27.06.2012 kinnistu ja korteriomandite müügilepingu kui näiliku tehingu tühisus ning kinkelepingu kui varjatava tehingu tühisus.
2.25.03.2014 määrusega jättis kohus hagi KK suhtes läbi vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lõike 1 punkti 12 alusel, kuna hageja ei andnud kohtu määratud tähtaja jooksul tagatist KK eeldatavate menetluskulude katteks. 12.01.2016 lõpetas kohus menetluse Oskol Invest OÜ suhtes TsMS § 428 lõike 1 punkti 5 alusel, kuna juriidiline isik on lõppenud õigusjärgluseta (kustutatud äriregistrist 10.12.2015). 12.01.2016 jättis kohus läbi vaatamata hagi ON vastu pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lõike 2 alusel, kuna Harju Maakohtu 28.10.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-13938 kuulutati välja ON pankrot. Kohus jätkas menetlust SM suhtes.
3.12.06.2015 loobus hageja nõudest tuvastada 27.06.2012 kinnistu ja korteriomandite müügilepingu tühisus. 10.02.2016 eelistungil loobus hageja avansinõudest summas 1677.23 eurot ja rahalisest nõudest summas 34 529.69 eurot, samuti teisest rahalisest nõudest summas 473 524.27 eurot. Kinnisasjade võõrandamisega tekitatud kahjunõude osas jäi hageja nõude juurde, kuid vähendas nõuet 147 500 euro võrra. Hageja palus kostjalt välja mõista kahju, mis vastab eksperthinnangutes kinnisasjadele antud väärtusele kokku summas 224 500 eurot.
4.Hagiavalduse kohaselt oli ON OÜ ECOENGINEERING (pankrotis) juhatuse liige 30.09.2010–19.04.2012. Kostja oli sama äriühingu juhatuse liige 29.03.2012– 28.12.2012. 22.03.2012 osa müügilepingu alusel omandas ON võlgniku osa nimiväärtusega 625 eurot, mis moodustab 25% osakapitalist ning kostja võlgniku osa nimiväärtusega 625 eurot, mis moodustab 25% osakapitalist. Hagi esitamise ajaks oli võlgniku juhatuse liikmetele AK-le ja AO-le selgunud, et ON ja kostja ei tegutsenud võlgniku juhatuse liikmetena äriühingu huvides, võõrandades hageja vara endale või endaga seotud kolmandatele isikutele.
5.Viru Ringkonnaprokuratuur alustas AK ja AO avalduse alusel 10.09.2011 kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr 12740000167 selle kohta, et ajavahemikul 21.09.2010–01.08.2012 tegutsesid ON ja kostja ühiselt, omastades võlgnikule kuuluvad rahalised vahendid ja muu vara, tekitades kahju 1 000 000 eurot.
6.Hageja, kelle esindajana tegutses ON, ja Serial Investor OÜ (endise ärinimega Locus Motivus OÜ), sõlmisid 30.08.2011 hüpoteekide seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Nimetatud lepinguga seadis pankrotivõlgnik Serial Investor OÜ kasuks hüpoteegi summas 315 000 eurot võlgniku omandis olnud kinnistule asukohaga Ida-Virumaa, Narva linn, Kerese tn 42, registriosa nr 284209; hüpoteegi summas 19 000 eurot võlgniku omandis olnud korteriomandile asukohaga Narva linn, Joala tn 9-17; hüpoteegi summas 19 000 eurot võlgniku omandis olnud korteriomandile asukohaga Narva linn, Joala tn 9-18, registriosa nr 2939809 ning hüpoteegi summas 19 000 eurot võlgniku omandis olnud korteriomandile asukohaga Narva linn, Joala tn 9-20, registriosa nr 2940009. Lepingu punkti 3.5.1 kohaselt olid hüpoteekidega tagatud kõik Serial Investor OÜ nõuded võlgniku vastu, mis tulenevad Serial Investor OÜ ja võlgniku vahel sõlmitud ning tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest.
7.Hageja, kelle esindajana tegutses kostja, ja Oskol Invest OÜ, kelle esindajana tegutses samuti kostja, sõlmisid 27.06.2012 kinnistu ja korteriomandite müügilepingu ja asjaõiguslepingud. Lepingu punkti 3.1 kohaselt müüs võlgnik kinnistu Narva linnas Kerese tn 42 ning korteriomandid Narva linnas Joala tn 9-17, Joala tn 9-18 ja Joala tn 9-20 hinnaga kokku 372 000 eurot. Lepingu punktis 3.2 kinnitasid pooled, et ostuhinnast on 4 eurot võlgnikule tasutud enne müügilepingu sõlmimist. Ülejäänud ostusumma osas kohustus Oskol Invest OÜ võtma üle võlgniku kohustuse Serial Investor OÜ ees. Kostja tegutses 27.06.2012 tehingus nii müüja kui ostja esindajana, olles Oskol Invest OÜ ainus juhatuse liige ja 100% osaluse omanik. Oskol Invest OÜ tasus kinnistute eest 4 eurot ja võttis üle väidetava kohustuse OÜ Serial Investor ees. Mingeid dokumente kohustuse olemasolu kohta kinnistute võõrandamislepingule ei lisatud.
8.Hageja leidis, et kohustuse olemasolu OÜ Serial Investor ees ei ole tõendatud. Tegemist oli deklaratiivse võlatunnistusega, mis ei loonud iseseisvat uut võlakohustust. Kostja ei ole vaatamata hageja esitatud tõenditele täiendavalt tõendanud kohustuse olemasolu. Hageja viitas äriseadustiku (ÄS) § 187 lõikele 1, § 181 lõikele 2, § 180 lõikele 4 ja § 306 lõikele 2. Hageja osanikud määrasid 04.11.2010 otsusega hageja igapäevaseks majandustegevuseks ehitus- ja montaažitööd ja nendega seotud teenused. Osanikud ei andnud ON-le õigust võlgniku kinnisasju Serial Investor OÜ kasuks hüpoteekidega koormata ega kostjale õigust kinnisasju Oskol Invest OÜ-le võõrandada. Äriühingu vara koormamise ja võõrandamise õigus oli üksnes juhatuse liikmel AK-l. Tehingutega tekitati võlgnikule oluline kahju. Kostja ja ON rikkusid juhatuse liikme lojaalsuskohustust ning võõrandasid võlgniku kinnisasjad tasuta endaga seotud Oskol Invest OÜ-le. Hageja viitas ÄS § 187 lõikele 2 ja leidis, et kostja vastutab tekitatud kahju eest. Kuivõrd kinnisasjad ei ole enam Oskol Invest OÜ omandis, tuleb kostjal hüvitada hagejale kinnisasjade võõrandamisega tekitatud kahju nende turuväärtuse alusel.
9.Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja välja mõista kostjalt hagi esitamisel tasutud riigilõiv 6428.28 eurot ning ekspertiisitasu 1440 eurot, kokku 7868.28 eurot.
Kostja vastuväited
10.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 27.06.2012 lepinguga võõrandatud kinnistud olid juba 30.08.2011 lepinguga ON ja KK poolt koormatud hüpoteekidega äriühingu OÜ Locus Motivus (hilisem Serial Investor OÜ) kasuks. Kinnistud võõrandati ON ja KK koostöös hiljem Oskol Invest OÜ-lt edasi KK äriühingule Serial Investor OÜ. Edasiste tehingutega ei ole kostja enam seotud. Kostja ei tegutsenud ON ja KK-ga ühiselt ega kooskõlastatult, sest tema usaldas ON kui vandeadvokaati ja KK kui pankrotihaldurit.
11.02.03.2016 esitas kostja kohtule 23.02.2012 laenulepingu võlgniku ja OÜ Serial Investor vahel. Lepingust nähtub, et võlgnikul oli OÜ Serial Investor ees lepingu sõlmimise kuupäeva seisuga täitmata laenu- ja kõrvalkohustusi kokku oluliselt rohkem kui 270 000 eurot (punkt 2.4). Kompromissi korras loobuti nõuetest, mis ületasid 270 000 eurot (punkt 2.5). Võlgnik andis konstitutiivse võlatunnistuse summale 270 000 eurot (punkt 2.6), millise summa kohustus ta tagastama koos intressidega ja muude lepingust tulenevate summadega hiljemalt 20.07.2012 (punkt 3.1). Lepingu punkti 5.3 kohaselt kaaskoormati lepingust tulenevate OÜ Serial Investor nõuete tagamiseks hüpoteegiga võlgniku kinnisasjad hüpoteegisummaga kokku 372 000 eurot. Hüpoteekide seadmise leping ja asjaõigusleping sõlmiti võlgniku ja OÜ Locus Motivus vahel 30.08.2011. Kaashüpoteekide kogusumma oli selles juba 372 000 eurot. Hüpoteekide seadmise lepingu punktis 3.6 viitavad pooled tagatiskokkuleppe aluseks olevale konkreetsele laenulepingule ja kõikidele muudele olemasolevatele ning tulevikus sõlmitavatele laenulepingutele. Kostja sõlmis kinnistu ja korteriomandite müügilepingu ning asjaõiguslepingud selliselt, et ostja võttis üle võlgniku kohustuse võlausaldaja OÜ Serial Investor ees lepingu eseme ostuhinna ulatuses 372 000 eurot (vt lepingu punkt 3.3). Seega ei saanud nimetatud tehinguga võlgnikule varalist kahju tekkida, sest ta vabanes samas summas laenukohustusest OÜ Serial Investor ees.
12.Kohtule esitatud 26.11.2015 süüdistusakti lk 4 üleval esimesest lõigust ja ON-le esitatud süüdistuse tekstist nähtuvalt ei andnud ON võlgnikule ja Ehitusmontaaž Grupp OÜ-le raamatupidamist puudutavat dokumentatsiooni, mille korraldamine ja säilimise tagamine oli tema kohustus. Seega on tuvastatud, et mingeid dokumente ON kostjale üle ei andnud, sh ei antud kostjale üle võlgniku osanike koosoleku protokolli 04.11.2010, millest kostja kuni kriminaalasjas kahtlustuse esitamiseni teadlik ei olnud.
13.Kostja esitas kohtule Tallinna notari Mari-Liis Parmase 15.02.2016 vastuse Advokaadibüroole Heringson GLO. Vastusest selgub, et mingeid laenulepinguid ega muid võlakohustuse tekkimise aluseks olevaid lepinguid notarile tehingute tõestamiseks ei esitatud. Kõik tehingutega seonduvad andmed edastas notaribüroole KK. Kostja ei esitanud notaribüroole mingeid andmeid. Kostja allkirjastas 27.06.2012 tehingu teadmises, et kõik asjaolud on kontrollitud ja õiged. Seda olid talle eelnevalt kinnitanud endine juhatuse liige ON ja võlgniku poolt 03.04.2012 palgatud v/adv Anatoli Jaroslavski. Kostja esitas kliendilepingu AB-ga A. Jakobson ja A. Jaroslavski OÜ.
14.Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks olnud teadlik või pidi olema teadlik võlgniku osanike koosoleku 04.11.2010 otsusest, mistõttu ei saanud kostja sellest juhinduda. Kuna võlgniku juhatuse liikmete esindusõigust ei olnud kostjale teadaolevalt piiratud ning see ei nähtunud äriregistrist, siis tegutses kostja 27.06.2012 müügilepingut
sõlmides juhatuse liikmena oma volituste ja pädevuse piires. Kostja kontrollis tehinguga seotud asjaolusid endiselt juhatuse liikmelt ja tookordselt vandeadvokaadilt ON-lt, võlausaldaja esindajalt ja pankrotihaldur KK-lt ning võlgniku lepinguliseks esindajaks palgatud v/adv A.Jaroslavskilt. Viimase kinnitus ja notari poolt asjaolude täiendav kontrollimine ei tekitanud kostjas müügitehingu osas mingeid kahtlusi. Isegi, kui kostja oleks saanud laenukohustused OÜ Serial Invesor ees vaidlustada, ei oleks see viinud võlgniku vara säilimiseni, sest OÜ Serial Investor saanuks koheselt tema kasuks seatud hüpoteegid sundtäitmisel realiseerida. Võlgniku väidetav kahju oleks saabunud ilma kostja tegutsemiseta. Kostja on tõendanud, et täitis oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Tehingut sõlmides oli ta informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks.
15.Kostja palus hagejalt välja mõista menetluskulud ja viivise. Esimese astme kohtu otsus
16.26.04.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja kahjuhüvitise 224 500 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus mõistis kostjalt hagejale välja menetluskulu 3340 eurot, millest 1900 eurot on riigilõiv ja 1440 eurot ekspertiisitasu.
17.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja rikkus võlgniku juhatuse liikmena 27.06.2012 müügilepingu sõlmimisel hoolsuskohustust ning tekitas hagejale kahju, võõrandades võlgniku kinnistud reaalse tasuta.
18.Kohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 35. Juriidilise isiku ja tema juhtorgani liikme vaheline õigussuhe on käsitletav käsundilaadse lepingusarnase õigussuhtena. Juhatuse liikme üldine hoolsuskohustus kujutab endast objektiivset käitumisstandardit, mis tähendab, et juhatuse liige peab tegutsema parimal viisil ja heas usus juriidilise isiku huvides. Juhatuse liige peab ilmutama hoolsust, mida mõistlik inimene sarnastel tingimustel ilmutaks. Üldine hoolsuskohustus tähendab, et juhatuse liige on hoolas ja otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega võta juriidilisele isikule põhjendamatuid riske. Lojaalsuskohustus aga tähendab, et juhtorgani liige peab oma tegevuses eelistama juriidilise isiku huve enda või kolmandate isikute huvidele. Ta peab vältima huvide konflikti, mis võib eeskätt tekkida siis, kui ta ise on juriidilise isikuga sõlmitava tehingu teine pool. TsÜS §-ga 35 analoogilised kohustused näeb ette võlaõigusseaduse (VÕS) § 620 lõige 1. Kohus viitas ka sama paragrahvi lõikele 2 ja VÕS § 623 lõikele 1, TsÜS § 37 lõikele 1, äriseadustiku (ÄS) § 181 lõigetele 1-4. Analoogiliselt TsÜS §-s 35 sätestatuga peab ÄS § 187 lõike 1 järgi juhatuse liige täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Kohus viitas ka ÄS § 187 lõikele 2.
19.Riigikohus on leidnud, et nõude esitamisel juhatuse liikme vastu ÄS § 187 lõike 1 alusel peab osaühing tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja selle rikkumise tõttu tekkis osaühingule kahju. Seejuures eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süü tõttu ning süü puudumist peab tõendama juhatuse liige (RKTKo 3-2-1-34-14, punkt 14). Nõude esitamise eeldusena peab osaühing tõendama, et juhatuse liige rikkus kohustusi, selle tagajärjel tekkis osaühingule varaline kahju, rikkumise ning kahju vahel on põhjuslik seos ja juhatuse liige ei ole täitnud oma kohustusi korralikku ettevõtja hoolsusega (RKTKo 3-2-1-197-13, punkt 14; 3-2-1129-15, punkt 13). Juhatuse liige peab omakorda tõendama, et tegutses korraliku
ettevõtja hoolsusega (RKTKo 3-2-1-197-13, punkt 14; 3-2-1-129-15, punkt 13). Juhatuse liikme kohustuste täitmise hindamisel ja rikkumise tuvastamisel tuleb hinnata, kuidas kohustus täideti ja võrrelda seda sellega, kuidas see tulnuks täita (RKTKo 3-2-1-129-15, punkt 15). Juhatuse liige on rikkunud hoolsuskohustust, kui ta sõlmib lepingu, mille eesmärgiks on äriühingu varatuks muutmine (RKTKo 3-2-1-4013, punkt 26).
20.Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske (RKTKo 3-2-138-15, punkt 14). Juhatuse liige ei tegutse hoolsalt siis, kui ta ei tegutse viisil, nagu tavaline mõistlik isik taolises ametis sarnastel tingimustel oleks teinud (RKTKo 3-2-167-03, punkt 23). Nt on Riigikohtu hinnangul äriühingu vara müümine müügilepingu alusel maksejõuetule isikule tasu kohe saamata ja tagatist küsimata juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine, kuid mitte veel alati tingimata tahtlik käitumine (RKTKo 3-2-1-27-06, punkt 14). Äriühingu nimel juhatuse liikme poolt tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Just selle kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. Eelkõige just vastusoorituse väärtuse hindamise kaudu on võimalik kindlaks teha, kas juhatuse liige on äriühingule kahju tekitanud (RKTKo 3-2-1-20-14, punkt 12). Kinnistu müümisel tuleb näiteks hinnata, kas kinnistu on müüdud turuhinnaga (RKTKo 3-2-1-20-14, punkt 13).
21.Arvestades eelviidatud õigusnorme ja Riigikohtu praktikat, asus kohus seisukohale, et hageja on tõendanud kostja kui juhatuse liikme poolt hoolsuskohustuse rikkumise.
22.Kostja võõrandas võlgnikule kuuluva kinnisvara, sõlmides tehingu kostjale endale kuuluva ja samuti kostja poolt esindatud äriühinguga. Kostja ei ole väitnud ega põhistanud, et tegemist oleks olnud võlgniku igapäevasesse majandustegevusse tavapäraselt kuulunud tehinguga. Kinnisasjade võõrandamise tehingu tegemiseks oleks pidanud kostjal olema ettevõtte osanike nõusolek sõltumata sellest, kas ta oli või ei olnud teadlik võlgniku osanike 04.11.2010 otsusest, sest kostja sõlmis tehingu talle endale kuulunud ettevõttega ning kinnisasju ei võõrandatud tavapärasel viisil ja turuhinna eest. Hageja viitas osanike otsuse puudumisele ja kostjal tehingu sõlmimiseks volituste puudumisele eelmenetluse käigus ja kostja sai sellele väitele vastata.
23.Hageja on tõendanud, et kostja ei tegutsenud kinnisasjade võõrandamistehingu sõlmimisel korraliku ettevõtja hoolsusega ega selgitanud välja, milliseid tagajärgi tehing võlgnikule kaasa toob. Korraliku ettevõtjana oleks kostja pidanud välja selgitama, kas võlgnikul eksisteerib reaalne laenukohustus Serial Investor OÜ ees, mille tõttu oleks olnud põhjendatud kinnisasjade võõrandamine vastutasu saamata. Kuivõrd kostja ei selgitanud välja tegeliku kohustuse olemasolu ja selle suurust, tekkis võlgnikule tehingu tulemusena kahju, sest ta jäi ilma temale kuulunud kinnisasjadest rahalist või majanduslikku vastusooritust saamata. Kostja ei ole tõendanud, et tema poolt tehingu sõlmimisel oleks olnud välistatud huvide konflikt ja kahju tekkimine võlgnikule. Kostja ei ole tõendanud süü puudumist tehingu sõlmimisel. Kohus selgitas kostjale 13.05.2015 eelistungil (t IV kd lk 37-41) vajadust tõendada väiteid, et ta palus A.Jaroslavskil kontrollida tehingu seaduslikkust ning viimane selgitas talle tehingu
vajalikkust. Samuti, et ta tehingu sõlmimisel tegutses juhatuse liikmena nõuetekohaselt ja korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja vastuväiteid ei tõendanud.
24.Asjas kogutud tõenditest nähtub, et Eesti Advokatuuri Aukohtu otsusega 23.03.2013 (t I kd lk 18-23) otsustati lõpetada aukohtumenetlus v/adv-de A.Jaroslavski ja ON suhtes. Otsuse kohaselt esitasid aukohtule avalduse võlgniku juhatuse liikmed AK ja AO. Avalduse kohaselt pidi A.Jaroslavski esindama võlgnikku tsiviilasjas nr 2-1218771, kuid tegelikult tegutses ON, kostja ja AL huvides. Avalduse kohaselt varastas ON avaldaja kinnisvara ja seadis sellele hüpoteegi seadusevastaselt eesmärgiga vara omastada. A.Jaroslavski vastas kaebusele ja leidis, et õigusabileping võlgnikuga oli sõlmitud 03.04.2012 ja sellele lepingule kirjutas alla kostja. A.Jaroslavski nõustas enne lepingu sõlmimist alates veebruarist 2012 võlgnikku mitmetes juriidilistes küsimustes. A.Jaroslavski eitas, et oli võtnud ülesandeks kaebuse koostamise ON tegevusele. Aukohus leidis kogutud tõendite pinnalt, et avaldajate etteheited A.Jaroslavski tegevusele ei leidnud tõendamist.
25.Hageja esitas kohtule Eesti Advokatuuri Aukohtu 18.04.2013 istungi protokolli (t II kd lk 56-68). Istungil avaldas kostja, et A.Jaroslavski pidi kostja palvel alustama kriminaalasja võlgniku poolt ON suhtes ja selleks palus kostja tal sõlmida võlgnikuga leping. 27. juulil teavitas ON kostja sõnul teda sellest, et kustub ta võlgniku juhatusest tagasi ja viis kostja koos KK-ga notari juurde vormistamaks ümber võlgniku vara Oskol Invest OÜ-le. Kostja esitas 03.04.2012 kliendilepingu võlgniku ja AB A.Jakobson ja A.Jaroslavski OÜ vahel (t V kd lk 183-187, tõlge eesti keelde lk 188190), mille kohaselt pidi advokaadibüroo osutama võlgnikule kui kliendile õigusteenuseid vastavalt suulistele ja kirjalikele tellimustele.
26.Ühestki eelviidatud tõendist ei nähtu, et v/adv A.Jaroslavski kohustuseks oleks olnud kostja või võlgniku palvel hinnata kinnistute võõrandamistehinguga seotud asjaolusid ja dokumente. Kostja ei ole ühegi tõendiga tõendanud, et A.Jaroslavski oleks hinnanud kinnistute võõrandamistehingut mistahes viisil ja koostanud selle kohta arvamuse, kus pidas kinnisasjade võõrandamistehingu sõlmimist põhjendatuks ja võlgniku huvidele vastavaks. Kostja väited on jäänud tõendamata ning on ebausutavad, arvestades Eesti Advokatuuri Aukohtu menetlust puudutavaid tõendeid, kus keegi osapooltest ei väitnud, et v/adv A.Jaroslavski oleks pidanud hindama vaidlusaluse tehingu kasulikkust ja põhjendatust võlgniku jaoks. Isegi kui v/adv A.Jaroslavski oleks tehingut hinnanud, oleks ta pidanud kostjale andma vähemalt nõu teavitada võlgnikku sellest, et kostja esindab ka Oskol Invest OÜ-d. Advokaat oleks ilmselt soovitanud kostjal kaasata tehingu tegemisele veel mõni võlgniku esindaja, arvestades VÕS § 623 lõiget 1 ja TsÜS § 35. Äriregistri väljavõttest (t I kd lk 41) nähtub, et Oskol Invest OÜ üheks osanikuks oli kostja. Samuti oli kostja nimetatud äriühingu juhatuse liige alates 25.02.2011. Järelikult rikkus kostja tehingu sõlmimisel juhatuse liikmena lojaalsuskohustust võlgniku ees ning oleks pidanud arvestama, et tehingu tegemine on võimalik vaid siis, kui sellega on välistatud huvide konflikt.
27.Kostja poolt kohtule esitatud süüdistusaktis kriminaalasjas nr 12740000167 (t V kd lk 152-180) on leitud, et ON oli teadlik võlgniku osanike 04.11.2010 otsusest, kuid jättis selle täitmata. Süüdistusakti kohaselt võltsis ON 23.02.2012 laenulepingut nr 270teur ja lepingu osapoolte vahel tegelikud kontaktid puudusid. Samuti heideti süüdistusaktis ON-le ette raamatupidamise kohustuse rikkumist, sest ta hävitas ja varjas raamatupidamise dokumente. Antud süüdistusaktist ei saa siiski järeldada otseselt, kas
ON edastas osanike 04.11.2010 otsuse kostjale ning kas kostja võis sellest otsusest muul viisil teadlik olla. Kohus leidis, et vaatamata sellele, kas kostja oli või ei olnud teadlik 04.11.2010 otsuse olemasolust, ei saanud ta mõistliku isiku seisukohalt võttes eeldada, et ettevõttele kuuluva kinnisvara võõrandamine tasu saamata temale endale kuulunud ja tema enda poolt juhitud juriidilisele isikule oleks olnud tavapärane majandustehing, mille sõlmimisest ei oleks olnud vaja võlgnikku teavitada ja mille sõlmimise otsustamine oleks olnud vaid kostja pädevuses.
28.ON-l puudusid 30.08.2011 hüpoteekide seadmise ja asjaõiguslepingu (t I kd lk 36-39, korrektne ärakiri IV kd lk 156-162) sõlmimiseks vajalikud ettevõtte-sisesed nõusolekud, sest tehingu tegemiseks oleks pidanud olema osanike otsus ning ainult võlgniku juhatuse liige AK oleks saanud võlgnikku esindada tehingu sõlmimisel. Kostja ei selgitanud välja 27.06.2012 lepingu sõlmimisel oma pädevuse olemasolu. Sellega rikkus ta juhatuse liikme kohustusi süüliselt. Kohtu hinnangul on vastavalt VÕS § 104 lõikele 4 tegemist kostja raske hooletusega.
29.Notar Mari-Liis Parmas teatas vastusena kostja järelpärimisele (t V kd lk 181-182), et hüpoteekide seadmise ega kinnistute müügilepingu sõlmimisel ei esitatud talle laenulepinguid ega muid võlakohustuse aluseks olevaid dokumente. Kuivõrd neid dokumente notarile ei esitatud, võib sellest järeldada, et notar ei saanud neid dokumente tehingu sõlmimisel kontrollida. Kas või milliseid dokumente kontrollis kostja kinnisasjade võõrandamistehingu sõlmimisel, asjas kogutud tõenditest järeldada ei saa. Mida kostja üldse tehingu sõlmimisel kontrollis ja milliste dokumentide või asjaolude pinnalt ta leidis, et tehing vastab võlgniku majanduslikele huvidele, ei ole kostja välja toonud ega põhistanud. Olukorras, kus kostja ise mistahes dokumente ei kontrollinud, rikkus ta oma kohustusi süüliselt ja kostja süüks on vähemalt raske hooletus VÕS § 104 lõike 4 mõistes.
30.Kostja on menetluses vastuoluliselt väitnud, et ei usaldanud võlgniku teist juhatuse liiget ON, kuid vaatamata sellele sõlmis võõrandamistehingu ON survel. Kostja esitatud tõenditest (kohtumäärusest ja hagiavaldusest) (t II kd lk 8-21) nähtub, et kostja esitas Ehitusmontaažgrupp OÜ esindajana kahjunõude ON vastu põhjusel, et kostja omandas antud äriühingu juhatuse liikmena äriühingu rahalisi vahendeid. Samal põhjusel esitati avaldus kriminaalasja alustamiseks ON vastu (t II kd lk 22-25). Eesti Advokatuuri Aukohtu 23.05.2013 otsusest (t II kd lk 29-34) nähtub, et kostja esitas Ehitusmontaažgrupp OÜ esindajana kaebuse ka ON kui advokaadi tegevuse peale, kuid aukohtumenetlus lõpetati. Seega võib tõenditest järeldada, et kostja pidas ON ebaausaks isikuks, kes rikkus advokaadina oma kohustusi ja omastas erinevate isikute vara. Miks kostja pidas vajalikuks vaatamata eeltoodule sõlmida ON soovitatud tehingut, ei ole kostja välja toonud ega põhistanud. Ebausaldusväärse isiku nõuannetele tuginedes ei saanud kostja eeldada, et tehing on seaduslik ja vastab võlgniku huvidele.
31.Kostja esitas kohtule võlgniku ja OÜ Serial Investor vahel sõlmitud laenulepingu nr 270teur (t V kd lk 144-151). Antud leping oli sõlmitud 23.02.2012 ning võlgniku esindajana kirjutas lepingule alla ON. Lepingu alapunkt 2 kannab pealkirja „ümberkujundatud laen (novatsioon)“. Pooled leppisid mh kokku, et võlgnik võlgneb laenuandjale 270 000 eurot laenuna, mis pidi edaspidi olema Serial Investor OÜ põhinõudeks võlgniku vastu. Võlgnik kinnitas lepingu sõlmimisega, et on saanud kätte laenu 270 000 eurot. Kohus nõustus hageja väidetega, et laenulepingu näol oli
tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus viitas VÕS § 30 lõikele 1. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, miks oleks laenulepingu näol pidanud tegemist olema konstitutiivse võlatunnistusega. Abstraktse võlatunnistuse sõlmimise puhul tuleb vastavat poolte tahet tõendada, sellist tahet eeldada ei saa (RKTKo 3-2-1-15-09, punkt 12). Deklaratiivse võlatunnistuse puhul kinnitatakse olemasolevat võlakohustust ja lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tulemuseks on tõendamiskoormuse ümberpööramine ning võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (RKTKo 3-2-1-21-15, punkt 13). Samas ei ole võlgniku tõendamiskoormus piiramatu ja kui ta tõendab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele, tuleb võlausaldajal omakorda tõendada võlgnevuse olemasolu (RKTKo 3-2-1-149-14, punkt 13). Kohtule esitatud laenulepingu sõnastusest nähtub selgelt, et selles on viidatud võlgniku varasema väidetava laenulepingust tuleneva kohustuse olemasolule Serial Investor OÜ ees, mille suhtes on laenulepingu pooled sõlminud justkui uue kokkuleppe. Seega oli tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ning hagejal kui võlgnikul oli võimalik tõendada asjaolud, mis viitavad kohustuse puudumisele. Kohus leidis, et hageja on nendele asjaoludele viidanud ja neid piisavalt tõendanud.
32.Kuivõrd hageja esitas kohtule tõendid (AS-i Swedbank konto väljavõte perioodil 01.09.2010–07.08.2012, t I kd lk 49-101; AS-i SEB Pank konto väljavõte perioodil 13.05.2011–22.08.2012, t I kd lk 121-127; filtreeritud väljavõtted t VI kd lk 8-19; ASi Swedbank tõend 02.09.2013, t I kd lk 174) selle kohta, et laenukohustuse olemasolu Serial Invest OÜ vahel või selle tekkimine enne kohtule esitatud võlatunnistuse sõlmimist 23.02.2012 ei ole usutav, sest võlgnikule ei ole tehtud ühtegi rahalist ülekannet, oleks kostjal kui võlgniku juhatuse liikmel tulnud täiendavalt tõendada võlatunnistuses toodud võlgnevuse tegelikkust. Kostja on nimelt väitnud, et just võlakohustuse olemasolu tõttu Serial Investor OÜ ees vastas kinnistute võõrandamise leping võlgniku majanduslikele huvidele, sest lepingu läbi vabanes võlgnik kohustusest. Kostja ei ole oma vastuväiteid tõendanud.
33.Lisaks leidis kohus, et ka võlgniku juhatuse liikmel ON-l puudus õigus sõlmida võlgniku osanike otsuseta 23.02.2012 hüpoteekide seadmise lepingut. Vastava lepingu sõlmimise õigus oleks osanike 04.11.2010 otsuse alusel olnud vaid AK-l. Vaidlus puudub selle üle, et ON oli osanike 04.11.2010 otsusest teadlik. Kogutud tõenditest ei saa järeldada, et võlgniku osanikud oleksid pärast 23.02.2012 hüpoteekide lepingu sõlmimist selle heaks kiitnud. Järelikult ei vastanud 23.02.2012 hüpoteekide sõlmimise leping võlgniku huvidele ning oli sõlmitud isiku poolt, kellel puudusid lepingu sõlmimiseks volitused. Kirjeldatud viisil sõlmitud lepingule tuginedes ei saanud kostja välistada enda vastutust. Ühtlasi nõustus kohus hageja väitega, et isegi juhul, kui võlatunnistuses oleks tunnistatud reaalse kohustuse olemasolu, ei oleks see saanud 27.06.2012 võõrandamislepingu sõlmimise ajaks vastata lepingus viidatud summale 372 000 eurot.
34.ERI Kinnisvara AS-i ekspert AT eksperthinnangust nr 420947-15 (t V kd lk 47-80) nähtub, et selles on hinnatud Narvas Joala tn 9-17, Joala nt 9-18 ja Joala tn 9-20 asuvate korteriomandite turuväärtust seisuga 27.06.2012. Hindamisel ei ole ekspert arvestanud hüpoteeke ning on lähtunud eeldusest, et korterite seisund on rahuldav, kuid kaasajastamist vajav. 29.10.2015 on ekspert teostanud vara ülevaatuse. Korteriomandi Joala 9-17 turuväärtuseks hindas ekspert 14 500 eurot, korteriomandi Joala 9-18 turuväärtuseks 15 000 eurot ning korteriomandi Joala 9-20 turuväärtuseks
15 000 eurot. Eksperthinnangus nr 420952-15 on hinnatud Narvas Kerese 42 asuva kinnistu turuväärtust (t V kd lk 82-116). Ka antud kinnistu turuväärtuse hindamisel ei ole ekspert arvestanud hüpoteeke. Ekspert vaatas kinnistu üle 29.10.2015 ja hindas selle turuväärtuseks seisuga 27.06.2012 180 000 eurot. Kogumis nähtub eelviidatud tõenditest, et 27.06.2012 võõrandatud kinnisasjade turuväärtuseks oli kokku 224 500 eurot. Kohus leidis, et kuivõrd võlgnik ei saanud tehingu alusel tegelikku majanduslikku vastusooritust, vähenes tehingu tulemusena tema vara 224 500 euro võrra. Kuivõrd kostja ei käitunud hoolsa juhatuse liikmena ega kontrollinud enne tehingu sõlmimist, kas võlgnik saab tehingu tulemusena reaalse vastusoorituse, on kostja tekitanud võlgnikule kahju 224 500 eurot. Kostja ei ole ka tõendanud, et Oskol Invest OÜ oleks täitnud mistahes võlgniku kohustusi Serial Investor OÜ ees ega seda, et võlgnik oleks reaalselt kätte saanud lepingus viidatud 4 eurot.
35.Kohus ei nõustunud kostja väidetega, et temale etteheidetav kahju oleks varasemate hüpoteekide olemasolu tõttu tekkinud nagunii, mistõttu puudub põhjuslik seos talle etteheidetava teo ja võlgnikul tekkinud kahju vahel. Kohus viitas VÕS § 127 lõigetele 1 ja 4 ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lõigetele 1 ja 4, § 346 lõigetele 1 ja 2 ning täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lõike 1 punktile 19 ja § 23 lõikele 41. Viidatud sätete alusel nõustus kohus hagejaga, et sõltumata hüpoteekide olemasolust ja nende kinnistusraamatusse kandmisest ei oleks hüpoteeke nõude olemasoluta saanud sundtäitmisele pöörata. Täitemenetluse alustamine ning täitemenetluse käigus kinnistute võõrandamine oleks olnud võimalik, kui hüpoteegid oleksid taganud reaalselt mõnda hüpoteegipidaja nõuet võlgniku vastu. Järelikult ei saanud ainuüksi hüpoteekide seadmisest tulenevalt võlgnikule kahju tekkida ning hüpoteekide seadmise järgselt oli võlgnik endiselt kinnisasjade omanik. Võlgnik jäi temale kuulunud varast ilma kostja sõlmitud võõrandamistehingu tagajärjel. Kostjale etteheidetava teo ja võlgnikul tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos.
36.Kohus viitas VÕS § 139 lõikele 1. Kostja on menetluses viidanud sellele, et võlgnik ise ei võtnud pärast kinnistute võõrandamist ette samme kinnisasjade tagasi saamiseks ega vaidlustanud tagatiskokkulepet. Kohus leidis, et kostja vastavad viited ei anna alust jätta tema vastu esitatud hagi rahuldamata. Kostja ei ole oma väidetud asjaolusid tõendanud ega välja toonud, millal said teised võlgniku juhatuse liikmed ja osanikud teada vaidlusaluste hüpoteegi seadmise ja kinnisasjade võõrandamise tehingute sõlmimisest. Kostja ei ole välja toonud, millises ulatuses oleks kohus pidanud kahjuhüvitist vähendama. Kuivõrd kostja ei ole oma vastuväiteid tõendanud ega põhjendanud, ei anna need alust kahjuhüvitise vähendamiseks.
37.Kokkuvõttes leidis kohus, et hageja nõue kostja vastu on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista kinnisasjade võõrandamisega tekitatud kahju 240 500 eurot. Kohus osundas täiendavalt, et pooled esitasid kohtule hulgaliselt tõendeid ka seoses nende nõuetega, millest hageja loobus ning seoses nende kostjatega, kelle suhtes menetlus lõpetati. Eeltoodu tõttu hindas kohus lahendis ainult neid tõendeid, mis olid seotud hageja poolt menetluse lõpuni toetatud nõudega konkreetse kostja vastu.
38.Menetluskulud jäid kostja kanda. Hageja palus kostjalt välja mõista hagi esitamisel tasutud riigilõivu 6428.28 eurot ning ekspertiisitasu 1440 eurot, kokku 7868.28 eurot. Samas loobus hageja suurest osast oma nõuetest kostja vastu ning kohus võttis loobumise vastu. Pärast hagis toodud nõuetest osalist loobumist jäi hagihinnaks
224 500 eurot. Hagi esitamise aja seisuga 22.08.2013 oleks vastanud nimetatud hagi hinnale riigilõiv 1900 eurot. Kohus leidis, et kostjalt tuleb hagejale välja mõista see riigilõiv, mis oleks vastanud hagi hinnale 224 500 eurot hagi esitamise ajal ehk summas 1900 eurot. Samuti tuleb kostjalt välja mõista hagejale ekspertiisitasu 1440 eurot. Kogumis tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja mõista 3340 eurot. Apellatsioonkaebus
39.26.05.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata või alternatiivselt, saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub jätta hageja kanda. Kaevatav otsus põhineb tõendite vääral hindamisel ning õigusnormide rikkumisel.
40.Maakohus leidis, et kostja rikkus juhatuse liikme hoolsuskohustust. Seejuures jääb aga arusaamatuks kohtu arutluskäik. Kostja oli seotud ainult võlgniku kinnistute Oskol Invest OÜ-le võõrandamise lepinguga, mitte aga varasemate ega hilisemate tehingutega. Kostja ei ole käitunud äriühingu huvide vastaselt, vaid on käitunud heas usus, lähtuvalt v/adv-de ON ja A.Jaroslavski kinnitustest ning selgitustest tehingute õiguspärasuse üle. Vandeadvokaatide poolt antavad selgitused ja nõuanded evivad üldteadaolevalt oluliselt kõrgemat usaldusfooni, kui muude nõustajate poolt antavad selgitused, mistõttu on mõeldamatu, et isik hakkaks kahe advokatuuri liikme poolt antud selgitusi eraldi veel üle kontrollima. Seega on kohtu seisukoht, et korraliku ettevõtjana oleks kostja pidanud välja selgitama, kas hagejal eksisteerib reaalne laenukohustus Serial Investor OÜ ees, mille tõttu oleks olnud põhjendatud kinnisasjade võõrandamine vastutasu saamata, liialdatud. Laenulepingu sõlmimist ja tehingute õiguspärasust kinnitas kostjale teine juhatuse liige ON. Ei ole reaalne ega loomulik, et juhatuse liige hakkaks üle kontrollima ja vaidlustama kõiki majandustehinguid, mis on toimunud enne tema juhatuse liikmeks nimetamist või ilma tema vahetu osaluseta. Seega ei ole õige maakohtu seisukoht, et kostja oleks pidanud lisaks vandeadvokaatide poolt teostatud kontrollile veel mingeid täiendavaid kontrolle iseseisvalt läbi viima.
41.Arusaamatuks jääb ka kohtu seisukoht, et kostja ei ole tõendanud süü puudumist tehingu sõlmimisel. Tegemist on mittekohase lähenemisega, kuna süü olemasolu ja selle vormi tõendamiskoormis lasub hagejal.
42.Kohus jõudis arusaamatule järeldusele, et tõenditest ei nähtu, et A.Jaroslavski kohustuseks oleks olnud kostja või võlgniku palvel hinnata kinnistute võõrandamistehinguga seotud asjaolusid ja dokumente. Kohus leidis, et kostja ei ole ühegi tõendiga tõendanud, et A.Jaroslavski oleks hinnanud kinnistute võõrandamistehingut ja koostanud selle kohta oma arvamuse, kus pidas kinnisasjade võõrandamistehingu sõlmimist põhjendatuks ja võlgniku huvidele vastavaks. Kostja selgitab, et 03.04.2012 lepingu kohaselt võis olla õigusteenus osutatud ka suulises vormis, mida A.Jaroslavski ka tegi. Asjaolu, et A.Jaroslavski on teenuse osutamist hiljem eitama asunud, ei kinnita veel teenuse mitteosutamist.
43.Kohus on mh õigesti märkinud, et ei ole tõendatud, et kostja oleks olnud teadlik 04.11.2010 osanike otsusest, mis reguleeris juhatuse ja osanike volituste jagunemist tehingute tegemisel. Arvestades eeltoodut, on igati usutav, et kostja ei olnud teadlik ka teistest otsustest ja lepingutest, sh hüpoteekide seadmise lepingu tingimustest ning varasematest finantsvahendite liikumistest. Süüdistusaktist kriminaalasjas nr
12740000167 nähtub üheselt, et v/adv ON varjas kostja eest äriühingu raamatupidamist ja muud olulist informatsiooni, mis viiski olukorrani, kus kostja oli sunnitud olemasolevale infole tuginedes äriühingu huvidest lähtuvalt tehinguid tegema, viibides samal ajal eksimuses, mille oli põhjustanud ON.
44.30.08.2011 hüpoteekide seadmise ja asjaõiguslepingu punktis 2.1.5 kinnitas ON, et lepingu sõlmimine ei kahjusta hageja huve. Lepingu punktis 2.1.7 kinnitas ON, et tema esindusõigus on kehtiv ning tal on lepingu sõlmimiseks olemas kõik äriühingusisesed nõusolekud, volitused ja kooskõlastused. Lepingu punktis 3.6 on märgitud, et notar selgitas võlgnikule eeltoodud asjaolusid. Seega on arusaamatu maakohtu seisukoht, et kostja ei ole piisavalt kontrollinud tehingu asjaolusid, kui talle on kinnitanud tehingu õiguspärasust kaks advokaati ja notar.
45.Kostja leiab endiselt, et tema käitumist 27.06.2012 lepingu sõlmimisel tuleb hinnata mitte ex post, vaid ex ante positsioonilt lähtudes. Seega on maakohus tuvastanud asjaolusid ekslikult ning meelevaldselt, mistõttu on tõendite väära hindamise tõttu jõudnud ebaõige lahendini. Kostja jääb varem avaldatud seisukohtade juurde.
46.Maakohus, nähes, et tema hinnangul on hagi rahuldamine realistlik, rikkus TsMS § 351 lõigetest 1 ja 2 tulenevat selgituskohustust, jättes kostja ilma võimalusest oma õigusi igakülgselt kaitsta. Kostja viitab TsMS §-le 7. Riigikohus on lahendis nr 32-1-135-02 osundanud, et TsMS §-st 6 tuleneb, et pooltele tuleb tsiviilkohtumenetluses tagada võrdne võimalus esitada väiteid ja tõendeid. Kohus, jättes täitmata kohustuse selgitada pooltele menetluslikku olukorda ning vajadust esitada tõendeid, samuti eirates täielikult kostja vastuväiteid, on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Juhul, kui kohus oleks hagi rahuldamise realistlikkust pooltega istungil arutanud, oleks kostja palunud istungil vande all üle kuulata ON ja A.Jaroslavski. Tegelikult andis kohus kostjale mõista, et juhul, kui kostja esitab kohtule tõendina laenulepingu, ei ole hagil perspektiivi. Vastustaja seisukoht
47.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
48.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsuse lõppjäreldus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Ringkonnakohus peab vajalikuks jätta maakohtu otsuse põhjendustest välja viited kostja süülisele rikkumisele, sest süü ei ole ÄS § 187 lõike 2 alusel juhatuse liikme vastutuse eelduseks. Ükski SM apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmiseks.
49.Hageja on SM vastu nõude esitamisel tuginenud sellele, et kostja sõlmis OÜ ECOENGINEERING esindajana Oskol Invest OÜ-ga, kelle esindajana ta samuti tegutses, 27.06.2012 lepingu, millega OÜ ECOENGINEERING võõrandas temale kuulunud kinnistu ja korteriomandid Oskol Invest OÜ-le. Seejuures on hageja heitnud kostjale ette, et kostjal ei olnud OÜ ECOENGINEERING vara koormamise ja võõrandamise õigust ning et sisuliselt võõrandas kostja kinnistud Oskol Invest OÜ-le tasuta.
50.Maakohus on hageja nõude õigesti kvalifitseerinud vastavalt ÄS § 187 lõike 2 esimesele lausele, mille järgi vastutab juhatuse liige, kes on oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud, tekitatud kahju hüvitamise eest. Vastutusest vabanemise alus on sätestatud ÄS § 187 lõike 2 teises lauses ja selle järgi vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. ÄS § 187 lõikes 2 sätestatud nõude eeldusteks on, et juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lõige 1, TsÜS § 35); osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lõige 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lõige 4) ning juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lõike 2 teine lause). Tõendamiskoormuse jaotuse järgi peab osaühing nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et nende rikkumiste tulemusena on osaühingule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nt RKTKo 32-1-197-13, punkt 14).
51.Ebaõige on kostja seisukoht, et hageja oleks pidanud tõendama kostja süü olemasolu ja selle vormi. Ehkki põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid TsMS § 230 lõike 1 esimese lause järgi tõendama hageja, eeldatakse siiski VÕS § 103 lõike 1 teise lause järgi, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav ja kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav (RKTKo 3-2-1-173-12, punkt 16). Lisaks on ÄS-is juhatuse liikme vastutus reguleeritud erinevalt võrreldes VÕS-is sätestatud vabandatavusel põhineva vastutusega. Juhatuse liikme vastutust välistavaks asjaoluks ehk VÕS § 103 mõttes vabandatavuse erijuhtumiks on tegutsemine korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lõike 2 teine lause). Järelikult tuleb maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta viide Riigikohtu seisukohale tsiviilasja nr 3-2-1-34-14 lahendi punktis 14, mis viitab süü elemendile vastavalt tsiviilkoodeksile, kuna nimetatud seisukoht ei käsitle juhatuse liikme vastutust vaidlusaluse tehingu tegemise ajal kehtinud ja kehtiva ÄS § 187 alusel. Samuti tuleb jätta maakohtu otsusest välja järeldus kostja süü vormi osas, st et kostja on juhatuse liikme kohustuste rikkumisel olnud raskelt hooletu. Ülejäänud osas on maakohtu põhjendused juhatuse liikme vastutuse eelduste osas õiged, ringkonnakohus nõustub maakohtuga ega korda põhjendusi käesolevas lahendis (TsMS § 654 lõige 6).
52.Kostja on apellatsioonkaebuses heitnud maakohtule ette asjaolude ekslikku tuvastamist ja selgitamiskohustuse rikkumist. Kostja leiab, et tema käitumist 27.06.2012 lepingu sõlmimisel tuleb hinnata mitte ex post, vaid ex ante positsioonilt lähtudes, st kostja arvates ei saa hageja nõude lahendamisel lähtuda asjaoludest, millest hageja sai teada hilisemalt. Hageja on seevastu seisukohal, et tema argumentatsioon põhineb asjaoludel, millised esinesid ja oleks pidanud kostjale teada olema juba tehingu tegemise ajal, kui kostja oleks käitunud hoolsa ja lojaalse juhatuse liikmena. Ringkonnakohus nõustub hagejaga. Maakohus, hinnates seda, kas kostja järgis ÄS § 187 lõike 2 teises lauses sätestatud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit 27.06.2012 lepingu sõlmimisel, on arvestanud just neid asjaolusid, millega kostja pidi hageja nimel lepingu sõlmimisel arvestama, st neid asjaolusid, mis pidid kostjale hoolsa juhatuse liikmena olema lepingu sõlmimise ajal teada. Seega ongi maakohus hinnanud kostja käitumist ex ante positsioonilt.
53.Põhjendatud ei ole ka kostja etteheide, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, jättes pooltele selgitamata menetluslikku olukorda ja vajadust esitada tõendeid. Maakohus selgitas kostjale vajadust tõendada väidet, et kostja palus A.Jaroslavskil kontrollida tehingu seaduslikkust, ja vajadust tõendada, et kostja tegutses tehingu sõlmimisel juhatuse liikmena korraliku ettevõtja hoolsusega (t IV kd lk 37-41). Puudub alus asuda seisukohale, et pooltele ei olnud tagatud võrdne võimalus esitada väiteid ja tõendeid. Maakohus on pooltele menetluslikku olukorda selgitanud. Samuti ei ole maakohus eiranud kostja vastuväiteid. Kuna käesolevas tsiviilasjas on tegemist hagimenetlusega, oli kummalgi poolel kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (RKTKo 3-2-1-41-15, punkt 19). Nimetatud seisukohta saab laiendada ka kostja vastuväidete tõendamisele.
54.Käesolevas tsiviilasjas on keskne küsimus, kas kostja järgis ÄS § 187 lõike 2 teises lauses sätestatud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit 27.06.2012 lepingu sõlmimisel. Maakohus on õigesti selgitanud, milles seisneb juhatuse liikme vastutuse aluseks olev hoolsusstandard. Juhatuse liikme üldine hoolsusstandard tähendab, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus, informeeritult, kooskõlas seadusega ja juriidilise isiku huvides (RKTKo 3-2-1-169-14, punkt 13). Kostja on seisukohal, et kuna ta lähtus v/adv-de ON ja A.Jaroslavski kinnitustest ning selgitustest tehingute õiguspärasuse üle, ei pidanud ta ise üle kontrollima tehingu aluseks olevaid asjaolusid, sh enne tema juhatuse liikmeks nimetamist toimunud majandustehingute sisu. Kolleegium kostjaga ei nõustu.
55.Esmalt ringkonnakohus märgib, et nõustub maakohtu järeldusega, et tõenditest ei nähtu, et v/adv A.Jaroslavski kohustuseks oleks olnud kostja või võlgniku palvel hinnata kinnistute võõrandamistehinguga seotud asjaolusid ja dokumente või et ta oleks hinnanud kinnistute võõrandamistehingut mistahes viisil. Kostja väide, et A.Jaroslavski poolne õigusnõustamine kinnistute võõrandamistehingu osas võis olla osutatud ka suuliselt, on paljasõnaline. Maakohus on kostjale 13.05.2015 toimunud eelistungil selgitanud, et kostja peab tõendama oma väiteid, et A.Jaroslavski selgitas tehingu vajalikkust ning kontrollis kõike (t IV kd lk 38pöördel). Kostja oma väiteid ei tõendanud ega esitanud täiendavaid taotlusi.
56.Riigikohus on selgitanud, et juhatuse liikme hoolsuskohustus hõlmab ka kohustust teha informeeritud otsuseid, st küsida asjatundjatelt vajadusel lisateavet ja -selgitusi. Sellist lisateabe hankimise kohustust tuleb hinnata mõistlikkuse põhimõttest lähtudes (RKTKo 3-2-1-197-13, punkt 20). Nt on Riigikohus käsitlenud asjatundjalt hinnangu andmise tähendust juhatuse liikme hoolsuskohustusele olukorras, kus ülevõtmise aruandes määratud hüvitise suurust (mille määramine eeldab majandusanalüüsi ja eriteadmisi) kontrollis audiitor, kes pidas hüvitist õiglaseks. Vastavalt Riigikohtu selgitustele tuli hinnata, kas juhatuse liikmel pidi enne õiglase hüvitise määramiseks peetud kohtumenetlust tekkima põhjendatud kahtlust, et ülevõtmise aruandes määratud hüvitis on liiga madal (RKTKo 3-2-1-197-13, punktid 19-20). Tulenevalt eeltoodud Riigikohtu selgitusest saab analoogia korras ka käesoleval juhul mõistlikkuse põhimõttest lähtudes hinnata, kas kostjal pidi enne hageja nimel tehingu tegemist tekkima põhjendatud kahtlus teda väidetavalt nõustanud advokaadi kinnitustes selle kohta, et tehing on õiguspärane ja vastab äriühingu huvidele.
57.Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi kui eeldada, et A.Jaroslavski hindas kinnistute võõrandamistehinguga seotud asjaolusid ja kinnitas kostjale, et tehing on õiguspärane,
on kohtu ette toodud mitmeid asjaolusid, millest saab järeldada, et kostjal pidi enne hageja nimel tehingu tegemist tekkima põhjendatud kahtlus teda väidetavalt nõustanud advokaadi kinnitustes selle kohta, et tehing on õiguspärane ja vastab äriühingu huvidele. Kolleegium on seisukohal, et väidetava asjatundja abi kasutamine ei välista kostja enda vastutust ega vähenda kostja enda kui hageja juhatuse liikme hoolsuskohustust. Kolleegiumi hinnangul saab asjatundjal sellises olukorras olla eelkõige abistav funktsioon, et juhatuse liige oleks informeeritud ja tegutseks kooskõlas seadusega ja juriidilise isiku huvides. Õiguskirjanduses on selgitatud, et juhatuse liige ei saa põhjendada kohustuste rikkumist sellega, et need käivad talle üle jõu. Kui isik saab aru, et ta ei saa konkreetse ühingu juhatuse liikmel lasuvate kohustuste nõuetekohase täitmisega hakkama (nt puuduvad selleks nõutavad majanduslikud või õigusalased teadmised), ei tohi anda nõusolekut enda valimiseks juhatuse liikmeks või peaks sinna valimise korral vastava õigussuhte üles ütlema.
58.Juhatuse liige on huvide konfliktis mh juhul, kui juhatuse liige on osaühinguga, mille juhatuse liikmeks ta on, tehtava tehingu teiseks pooleks. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et äriühingu juhatuse liige rikub lojaalsuskohustust mh siis, kui ta käitub huvide konfliktis tegutsedes vastuolus äriühingu huvidega ja eelistab enda huve. Selliseks olukorraks võib olla ka kahe äriühingu samaaegse juhatuse liikmena tehingu tegemise korraldamine, mille tulemusena tehing on küll kasulik ühele lepingupoolele, kuid kahjulik teisele poolele (RKTKo 3-2-1-40-13, punkt 27). Vaidlus puudub selle üle, et 27.06.2012 tehingu tegemise ajal oli kostja hageja juhatuse liige ja ka OÜ Oskol Invest ainus juhatuse liige ja 100%-lise osaluse omanik. Kolleegiumi arvates pidi sellises olukorras olema kostjale selgelt äratuntav huvide konflikt.
59.Kostja on apellatsioonkaebuses mh märkinud, et lisaks sellele, et ta ei olnud teadlik 04.11.2010 osanike otsusest, mis reguleeris juhatuse ja osanike volituste jagunemist tehingute tegemisel, on usutav, et kostja ei olnud teadlik ka teistest otsustest ja lepingutest, sh hüpoteekide seadmise lepingu tingimustest ning varasematest finantsvahendite liikumistest. Kostja väidab, et ON varjas kostja eest äriühingu raamatupidamist ja muud olulist informatsiooni, mis viiski olukorrani, kus kostja oli sunnitud olemasolevale infole tuginedes äriühingu huvidest lähtuvalt tehinguid tegema, viibides samal ajal eksimuses, mille oli põhjustanud ON. Kolleegium märgib, et juhatuse liikme ülesandeks üldise hoolsuskohustuse raames on riskide maandamine ja ülemääraste riskide võtmisest keeldumine, rakendades professionaalselt ärijuhilt oodatavat hoolsust. Asjaoluga, et kostja ei olnud teadlik varasematest lepingutest, sh hüpoteekide seadmise lepingu tingimustest ning varasematest finantsvahendite liikumistest, võttis kostja märkimisväärse riski, et konkreetsest tehingust tuleneva vastusoorituse (nt kohustuse tasuda kinnistute eest müügihind täies ulatuses) puudumise tõttu ei ole tehing hageja huvides. Väidetavalt olemas olnud vastusooritusega seotud lepinguid ei esitatud ka notarile (t V kd lk 181-182). Tehingu riskantsust suurendas veelgi asjaolu, et kostjal ei olnud ON suhtes usaldust ja tal tekkisid kahtlused ON muude tehingute suhtes. Isegi kui sellises olukorras andis A.Jaroslavski kostjale omapoolse hinnangu, et kinnistute võõrandamise tehing on õiguspärane, pidi kostjal ülaltoodud asjaolusid arvestades tekkima põhjendatud kahtlus tehingu õiguspärasuses.
60.Kolleegium on seisukohal, et tulenevalt juhatuse liikme üldisest hoolsusstandardist ei saanud kostja informeeritus piirduda vaid konkreetse tehinguga, milles ta hagejat esindas. Seetõttu on asjakohatu kostja väide, et tema oli seotud ainult võlgniku
kinnistute Oskol Invest OÜ-le võõrandamise lepinguga, mitte aga varasemate ega hilisemate tehingutega.
61.Õige on maakohtu viide, et kinnisasjade võõrandamiseks pidi kostjal olema ettevõtte osanike nõusolek sõltumata sellest, kas kostja oli teadlik hageja osanike 04.11.2010 otsusest. Äriregistri väljatrüki kohaselt on OÜ ECOENGINEERING tegevusalaks mujal liigitamata rajatiste ehitus (t I kd lk 15). Ka muudest tsiviilasjas esitatud tõenditest ei nähtu asjaolud, millede alusel saaks asuda maakohtust erinevale seisukohale selle kohta, et kinnisvara müük kujutas endast müüja majandustegevuse raamest väljuvat tehingut.
62.Ka vastusoorituse osas pidi kostjal tekkima põhjendatud kahtlus kinnisasjade võõrandamise tehingu õiguspärasuses ja vastavuses äriühingu huvidele. Hageja on esitanud asjaolud, mis viitavad sellele, et väidetavat 23.02.2012 OÜ ECOENGINEERING ja OÜ Serial Investor vahel sõlmitud laenulepingust tulenevat nõuet, mida kostja peab 27.06.2012 hageja vara võõrandamise vastusoorituseks, ei ole olemas. Kolleegium on seisukohal, et kui kostjal oli juba tekkinud kahtlus ON tehtud tehingute osas, siis ei saanud olla tema jaoks veenev ka 30.08.2011 hüpoteekide seadmise ja asjaõiguslepingus märgitud ON kinnitus, et lepingu sõlmimine ei kahjusta hageja huve (lepingu punktis 2.1.5), ja et tema esindusõigus on kehtiv ning tal on lepingu sõlmimiseks olemas kõik äriühingu-sisesed nõusolekud, volitused ja kooskõlastused (lepingu punktis 2.1.7). Vastusoorituse puudumise osas ei ole apellatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid maakohtu otsusele esitatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti tuvastanud 27.06.2012 lepingus vastusoorituse puudumise ning selles osas ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lõige 6).
63.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu tuleb jätta muutmata ka maakohtu menetlusega seotud kulude jaotus (TsMS § 173 lõige 4). Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta apellandi kanda (TsMS § 171 lõige 1). Kuna maakohus on määranud kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, tuleb ka ringkonnakohtul menetluskulud kindlaks määrata (TsMS § 174 lõige 3). Ringkonnakohus andis pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Kuna kohtu määratud tähtajaks menetluskulude nimekirju ei esitatud, loeb kohus, et apellatsioonimenetlusega seonduvalt ei ole vastustajal menetluskulusid tekkinud ja menetluskulude rahalist kindlaksmääramist ei toimu. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.