Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

tuleb

tasuda

päeva

jooksul

otsuse

eurot. Nimetatud

jõustumisest

alates

Rahandusministeeriumi kontole nr EE932200221023778606 Swedbank AS või nr. EE891010220034796011 AS SEB Pank või nr. EE403300333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaal, viitenumber kõigil 2900078444.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 19.02.2013 esitatud hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 08.05.2012 määrusega välja XXXOÜ (kuni 11.01.2009 ärinimega XXXOÜ ja kuni 12.08.2007 ärinimega XXXOSAÜHING) (edaspidi pankrotivõlgnik) pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Oliver Ennok (hageja). 28.02.2008 sõlmisid pankrotivõlgnik ja OÜ XXX (alates 05.08.2009 ärinimega OÜ XXX, alates 12.11.2010 pankrotis) (edaspidi nõude loovutaja) nõude loovutamise lepingu, millega nõude loovutaja loovutas pankrotivõlgnikule nõude Osaühingu XXXvastu, mis tulenes Osaühingu XXXja nõude loovutaja vahel 30.01.2007 sõlmitud XXXAS-i aktsiate müügilepingust. Loovutatud nõude suuruseks oli 10 000 000 krooni ja selle aluseks pidi olema õigus nõuda aktsiate müügihinna tagastamist müügilepingust taganemise tõttu. Pankrotivõlgnik tasus omandatud nõude eest tasaarvestuse teel. Tasaarvestuse tagajärjel vähenes 27.02.2007 laenulepingust tulenev nõude loovutaja võlgnevus pankrotivõlgniku ees 10 000 000 krooni võrra. 29.01.2007 sõlmitud müügilepingu alusel omandas pankrotivõlgnik XXXAS-ilt XXXOÜ osa. Müügihinna 10 000 000 krooni pidi pankrotivõlgnik tasuma 28.02.2008. XXXAS loovutas nõude 31.01.2007 Osaühingule XXX. Nõude omandamise päeval (28.02.2008) tegi pankrotivõlgnik Osaühingule XXX avalduse, milles teatas XXXOÜ osa müügilepingust tuleneva kohustuse tasaarvestamisest XXXAS-i aktsiate müügihinna tagasinõude õigusega. Osaühing XXX eitas tasaarvestuse kehtivust ja esitas kohtusse hagi. Tallinna Ringkonnakohtu 01.06.2011 otsuses tsiviilasjas nr 2-09-58258 ja Riigikohtu 04.01.2012 otsuses kohtuasjas nr 3-21-129-11 leiti, et pankrotivõlgniku poolt 28.02.2008 tehtud tasaarvestus ei kehti. Seega oli pankrotivõlgniku omandatud nõue tegelikkuses väärtusetu, kuna pankrotivõlgnik ei saanud sellega tasaarvestada oma kohustust Osaühingu XXX ees. Samas kaotas pankrotivõlgnik laenulepingust tuleneva selge nõude nõude loovutaja vastu. Sellise tegevusega kahjustasid kostjad, kes olid nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal pankrotivõlgniku juhatuse liikmed, pankrotivõlgniku huve. Nõude omandamine ei olnud pankrotivõlgniku huvides, kuna pankrotivõlgnikul oli vara Osaühingule XXX võla tasumiseks. Lisaks teadsid kostjad eelnevalt, et Osaühing XXX vaidleb tasaarvestamisele vastu. Tehingute tagajärjel sai pankrotivõlgnik kahju 10 000 000 krooni. Arvestades, et Osaühing XXX on 3 000 000 krooni suuruse nõude osa loovutanud tagasi XXXAS-ile, esitab hageja nõude 7 000 000 krooni ehk 447 381,53 euro ulatuses.

Eeltoodule tuginedes palus hageja kostjatelt solidaarselt pankrotivõlgniku kasuks välja mõista kahjuhüvitise 447 381,53 eurot ja seaduses sätestatud viivise alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja sealt edasi protsendina kuni põhinõude täitmiseni. Kostjate vastused Kostja I vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud, et omandatud nõue oli väärtusetu. Riigikohtu 04.01.2012 otsusest tuleneb, et tasaarvestust ei olnud võimalik teha seetõttu, et Osaühingul XXX oli tasaarvestuse tegemise ajal õigus keelduda müügilepingu omapoolsest tagasitäitmisest. Kostja I hinnangul ei saa aga sellest teha järeldust, et omandatud nõue oli väärtusetu. Konkreetse tasaarvestusega seonduv on keeruline õiguslik küsimus, milleks pöörduti ka advokaadibüroo poole. Sellises olukorras ei saa kostjatele ette heita hoolsuskohustuse mittetäitmist. Kostjad II ja III vaidlesid hagile vastu. Pankrotivõlgnikul oli XXXOÜ osa müügilepingust tulenev kohustus tasuda Osaühingule XXX10 000 000 krooni hiljemalt 28.02.2008. Pankrotivõlgnikul endal ei olnud rahalisi vahendeid selle summa tasumiseks. Sellest tulenevalt oli 28.02.2008 nõude loovutamise lepingu sõlmimine hädavajalik selleks, et pankrotivõlgnik saaks omandada nõude Osaühingu XXX vastu summas 10 000 000 krooni ning teostada tasaarvestuse Osaühingu XXX vastunõudega summas 10 000 000 krooni. Keegi ei osanud nõude loovutamise lepingu allkirjastamisel ette näha tulevasi kohtulahendeid. 28.02.2008 nõude loovutamise lepingu sõlmimisega ei toimunud pankrotivõlgniku vara vähenemist. Nõude loovutamise lepingu eelselt oli pankrotivõlgnikul 27.02.2007 laenulepingust tulenev nõue nõude loovutaja vastu summas 16 500 000 krooni. 28.02.2008 nõude loovutamise lepingu tulemusel vähenes pankrotivõlgniku nõue nõude loovutaja vastu 10 000 000 krooni võrra ning selle asemel omandas pankrotivõlgnik nõude Osaühingu XXX vastu summas 10 000 000 krooni. Lisaks oli pankrotivõlgniku nõue nõude loovutaja vastu väärtusetu, kuna nõude loovutaja ei olnud majanduslikult suuteline kokkulepitud tähtajaks (s.o 28.02.2008) laenu tagastama. Nõude loovutaja muutus 2007 aastal sisuliselt maksejõuetuks. Nõude loovutaja ei ole laenulepingu alusel pankrotivõlgnikule teinud mitte ühtegi tagasimakset, mistõttu ei ole vahet, kui suur oli pankrotivõlgniku nõue. Pealegi puudus nõude loovutajal, Tallinna Ringkonnakohtu 01.06.2011 ja Riigikohtu 04.01.2012 otsuste põhjenduste kohaselt, müügilepingu tagasitäitmise võlasuhtest tulenev nõue Osaühingu XXX vastu. Seega tegelikult 28.02.2008 nõude loovutamist ei toimunud ning pankrotivõlgnikule kuulub jätkuvalt nõue põhisummas 16 500 000 krooni nõude loovutaja vastu. Lisaks puudub kostjatel II ja III seos vaidlusaluse nõude loovutamise lepinguga. Nõude loovutamise lepingu allkirjastas kostja I. Seega ei saa kostjad II ja III olla väidetava kahju põhjustajad. Kohtu põhjendused Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid pankrotivõlgnik ja nõude loovutaja 28.02.2008 nõude loovutamise lepingu, mille alusel loovutas nõude loovutaja nõude Osaühingu XXX vastu summas 10 000 000 krooni pankrotivõlgnikule. Tegemist oli 30.01.2007 OÜ XXX ja nõude

loovutaja vahel sõlmitud XXXAS-i aktsiate müügilepingu tagasitäitmise nõudega. Nõude hinnaks oli 10 000 000 krooni ning nõude hind tasaarvestati pankrotivõlgniku ja nõude loovutaja vahel 27.02.2007 sõlmitud laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustusega. Tasaarvestus toimus 10 000 000 krooni suuruse laenu osa suhtes. Tasaarvestuse järgselt jäi nõude loovutajale kohustus tagastada pankrotivõlgnikule laenulepingu järgi 6 500 000 krooni (I kd lk 28-29). Hageja leiab, et nõude loovutamise lepinguga tekitati pankrotivõlgnikule kahju, kuna lepingu tulemusel kaotas pankrotivõlgnik selge nõude nõude loovutaja vastu ning omandas väärtusetu nõude Osaühingu XXX vastu. Äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 sätestab, et juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Vastavalt ÄS § 187 lg 2, juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Vaidlust ei ole, et nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal olid kõik kostjad pankrotivõlgniku juhatuse liikmed. Nõude loovutamise lepingule kirjutas pankrotivõlgniku nimel alla kostja I. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et nõude loovutamise lepingu sõlmimisega tekitati pankrotivõlgnikule kahju. 27.02.2007 sõlmitud laenulepingu alusel võlgnes nõude loovutaja pankrotivõlgnikule 16 500 000 krooni. Pärast tasaarvestust jäi võlgnevuse suuruseks 6 500 000 krooni. Vaidlus puudub selles, et nõude loovutaja ei ole laenulepingu alusel teinud pankrotivõlgnikule mitte ühtegi tagasimakset. Kuna laenulepingu alusel midagi ei tasutud, siis ei oma sisulist tähendust, kas nõude suuruseks oli 6 500 000 krooni või 16 500 000 krooni. Puudub alus arvata, et kui nõude loovutamise lepingut ei oleks sõlmitud (ning nõude suurus oleks olnud 16 500 000 krooni), et siis oleks pankrotivõlgnikule laenulepingu alusel tagasimakseid tehtud. Hageja ei ole ka väitnud ega tõendanud, et juhul kui pankrotivõlgniku ja nõude loovutaja vahelist tasaarvestust ei oleks tehtud, oleks pankrotivõlgnikul võimalik nõude loovutaja pankrotimenetluses saada oma nõue rahuldatud suuremas summas kui 6 500 000 krooni. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja väide, pankrotivõlgnikule kahju tekitamise kohta, leidnud kinnitust. Kostjad II ja III on väitnud, et kuivõrd Tallinna Ringkonnakohtu 01.06.2011 ja Riigikohtu 04.01.2012 otsuste kohaselt puudus nõude loovutajal nõue Osaühingu XXX vastu, siis tegelikult 28.02.2008 nõude loovutamist ei toimunud. Kohus kostjate II ja III väitega ei nõustu. Eelnimetatud otsustest ei ole maakohtu arvates võimalik sellist järeldust teha. Maakohtu hinnangul tuleneb ülalmärgitud otsusest, et pankrotivõlgnik ei saanud tasaarvestust teha seetõttu, et Osaühingul XXX oli õigus VÕS § 111 lg 1 alusel keelduda XXXAS aktsiate müügilepingu tagasitäitmisest. Keeldumist õigustas asjaolu, et nõude loovutaja ei olnud teinud kõik vajaliku selleks, et täita aktsiate tagastamise kohustust. Maakohtu arvates ei saa sellest aga järeldada, et

nõude loovutajal puudus nõue, mida loovutada. Osaühingul XXX oli lihtsalt õigus nõudele esitada VÕS § 111 lg 1 alusel ajutine vastuväide, kuna nõude loovutaja ei olnud täitnud omapoolset tagasitäitmiskohustust. Kohus ei nõustu hagejaga ka selles, et kostjad rikkusid juhatuse liikme hoolsuskohustust. Pankrotivõlgnik ei saanud omandatud nõuet kasutada tasaarvestuseks, kuna nõude loovutaja ei olnud täitnud aktsiate tagastamiskohustust. Kohus leiab, et konkreetsel juhul oli tasaarvestuse kehtivuse küsimuse puhul tegemist piisavalt raske õigusliku küsimusega ning selles eksimist ei saa pidada hoolsuskohustuse rikkumiseks. Tsiviilasjas nr 2-09-58258 leidis ka esimese astme kohus, et tasaarvestamine oli võimalik ning alles Tallinna Ringkonnakohus ja Riigikohus asusid teisele seisukohale. Ülaltoodule tuginedes tuleb hagi jätta rahuldamata. Harju Maakohtu 20.02.2013 määrusega seati hagi tagamiseks registriossa nr 23801 kostjale I kuuluvale 2/5 suurusele mõttelisele osale kinnistust kohtulik hüpoteek summas 447 381,53 eurot hageja kasuks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb hagi tagamine tühistada. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Harju Maakohtu 20.02.2013 määrusega anti hagejale menetlusabi ning ta vabastati riigilõivu tasumisest 1600 euro ulatuses hagiavalduse esitamisel ja 50 euro ulatuses hagi tagamise avalduse esitamisel. Vastavalt TsMS § 190 lg 4, kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Seega tuleb hagejalt välja mõista riigituludesse riigilõiv summas 1650 eurot. TsMS § 179 lg 5 sätestab, et kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja.

TsMS § 179 lg 9 sätestab, et nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis.

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.