Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve
Kohtuasi
Olga Ahromina (end Frolova) hagi Ahti Kõivu vastu aktsiaraamatus muudatuste tegemiseks Ahti Kõivu nõusoleku tuvastamiseks ja Eesti väärtpaberite keskregistris Aktsiaseltsi FORWOOD 525 aktsia omanikuna Ahti Kõivu asemel Olga Ahromina (end Frolova) aktsiaraamatusse kandmiseks või alternatiivselt Ahti Kõivult Olga Ahromina (end Frolova) kasuks 6710 euro 72 sendi väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-56577
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Olga Ahromina (end Frolova) kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
6710 eurot 72 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Olga Ahromina (end Frolova), esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa Kostja Ahti Kõiv, esindaja vandeadvokaat Marko Mehilane
Asja läbivaatamise kuupäev
14. aprill 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-56577 osas, milles ringkonnakohus tühistas samas tsiviilasjas tehtud Tartu Maakohtu 22. juuli 2013. a otsuse ja rahuldas Olga Ahromina (end Frolova) hagis Ahti Kõivu vastu alternatiivnõude ning mõistis Ahti Kõivult Olga Ahromina (end Frolova) kasuks välja 6710 eurot 72 senti. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Muus osas (osas, milles ringkonnakohus jättis Tartu Maakohtu 2. novembri 2009. a kohtumääruse alusel hagi tagamise abinõuna kohaldatud keelumärke muutmata kuni kohtuotsuse täitmiseni) jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada.
4.Tagastada Olga Ahrominale (end Frolova) kassatsioonkaebuselt 13. jaanuaril 2014 Aleksandr Frolovi tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Olga Ahromina (end Frolova) (hageja) esitas 28. oktoobril 2009 Tartu Maakohtule hagi Ahti Kõivu (kostja) vastu, milles palus tuvastada kostja nõusolek aktsiaraamatus muudatuste tegemiseks ja kanda aktsiaraamatusse Eesti väärtpaberite keskregistris (edaspidi EVK) Aktsiaseltsi FORWOOD 525 aktsia omanikuna kostja asemel hageja. Hageja palus alternatiivselt mõista kostjalt tema kasuks välja aktsiate ostu-müügilepingu alusel tasutud 6710 eurot 72 senti (105 000 krooni). Maakohus rahuldas 2. novembri 2009. a määrusega hageja hagi tagamise taotluse ja kandis hageja kasuks EVKsse kostja nimele registreeritud 525-le aktsiale käsutamise keelumärke. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. novembril 2006 aktsiate ostu-müügilepingu, mille alusel kostja müüs hagejale 525 Aktsiaseltsi FORWOOD aktsiat. Nimetatud aktsiad on registreeritud EVKs (registrinumber EE3100017922). Lepingu järgi tasus hageja kostjale aktsiate eest sularahas 105 000 krooni ja selle summa saamist tõendab müüja kinnitus lepingus, et raha on kätte saadud enne lepingu sõlmimist. Lepingu kohaselt läks aktsiate omandiõigus hagejale üle lepingu sõlmimise hetkest. Kostja kohustus aktsiatele hageja omandiõiguse registreerimiseks esitama EVK-le avalduse Aktsiaseltsi FORWOOD aktsiaraamatus muudatuste tegemiseks, kuid pole seda kohustust täitnud. Hageja saatis 22. oktoobril 2009 kostjale nõude kande tegemiseks, lisades enda tehtud korralduse väärtpaberitehinguks ja määrates väärtuspäevaks 26. oktoobri 2009. Kostja selleks kuupäevaks korraldust tehinguks ei teinud. Kuigi lepingus ei ole selleks tähtaega kokku lepitud, oli hagi esitamise ajaks toimingu tegemiseks mõistlik aeg möödunud.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja ei ole hagejaga aktsiate ostu-müügilepingut sõlminud. Kostja selgitas, et tema ja hageja isa olid Aktsiaseltsi FORWOOD asutajate seas. Hageja isa võõrandas oma aktsiad, kuid soovis hiljem kas ise või tütre (hageja) kaudu taas aktsionäriks saada ning tegi kostjale ettepaneku aktsiate müügiks. 2003. aastal koostati lepingu kavand, kus aktsiate ostjaks märgiti hageja. Lepingut ei sõlmitud (hagejal ei olnud tasuda müügihinda), kuid lepingu kavand, mille viimase lehe oli kostja viseerinud, jäi hageja isa kätte. Hageja on lisanud lepingule kuupäeva ja oma allkirja ning kasutab lepingu kavandit menetluses pahatahtlikult. Kostja ei ole kunagi saanud hageja väidetavalt saadetud kirju. Kostja sai väidetavalt sõlmitud lepingust teada hagiavaldusest. Kostja ei ole kunagi saanud hagejalt 105 000 krooni. Aktsiate võõrandamine oleks ka kehtetu, sest see on toimunud kostja abikaasa nõusolekuta. Tõendamaks seda, et tegelikult pooled eeltoodud tehingut ei teinud, ning et hageja teadis, et kostja on abielus ja aktsiad on ühisvara, on kostja esitanud sama kuupäevaga (1. november 2006) aktsiate müügilepingu kavandi, mille on allkirjastanud vaid hageja. Selles lepingus on müüja avaldus, et ta on abielus ning müüja abikaasa on lepingu allkirjastamisega andnud nõusoleku lepingu sõlmimiseks.
3.Tartu Maakohus rahuldas 22. juuli 2013. a otsusega hagi ja tuvastas kostja kohustuse anda nõusolek 525 aktsia omanikukande muutmiseks ja nimetatud kohustuse alusel kande tegemiseks
EVK-s Aktsiaseltsi FORWOOD aktsiaraamatus, kandes nimetatud 525 aktsia omanikuna kostja asemele hageja. Ühtlasi otsustas maakohus kohtuotsuse täitmise käigus kustutada 2. novembri 2009 kohtumääruse alusel seatud käsutuse keelumärke. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja on kantud 1215 aktsia omanikuna Aktsiaseltsi FORWOOD aktsiaraamatusse, ning et ta omandas 30. aprillil 2003 aktsionäri ostueesõigust kasutades Jevgeni Agejevilt 525 aktsiat. Asjas ei vaielda ka selle üle, et kostja on alates 1992. aastast abielus. Vaieldakse selle üle, kas pooled sõlmisid 525 Aktsiaseltsi FORWOOD aktsia müügilepingu, kas tehing on kehtiv ja kas hageja saab toetuda aktsiate heausksele omandamisele. Vaieldakse ka selle üle, kas hageja on andnud kostjale üle 105 000 krooni. Maakohus leidis, et vaidlusaluste aktsiate võõrandamine on tõendatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 11 lg 4 kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud. Kohtule on esitatud 1. novembri 2006. a aktsiate ostu-müügileping, mille on allkirjastanud nii hageja kui ka kostja. Ebausaldusväärne on kostja väide, et leping jäi sõlmimata seetõttu, et hageja ei tasunud müügihinda. Kostja ütlused on ebausaldusväärsed ka osas, mis puudutab lepingu sõlmimist 2003. aastal. Maakohtus vande all ära kuulatud hageja ja kostja, samuti tunnistajate Aleksandr Frolovi (hageja isa) ja Annika Kõivu (kostja abikaasa) ütlused on omavahel vastuolus, mistõttu tuleb võtta aluseks kirjalikud tõendid. Poolte tehtud tehing on kehtiv. Abikaasad valdavad, kasutavad ja käsutavad ühisvara kokkuleppel (tehingu tegemise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 17 lg 2). Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 87 on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. PKS § 17 lg 2 esimeses lauses ei ole öeldud, et seda sätet rikkuv tehing on tühine. Praeguses asjas ei ole abikaasa kiitnud heaks ühisvara hulka kuuluvate aktsiate käsutamist teise abikaasa poolt (TsÜS § 114 lg 2). Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse (EVKS) § 9 lg-st 2 tulenevalt on võimalik omandada heauskselt õigust, mille omandamiseks on sõlmitud kehtiv käsutustehing. Heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Heausksuse olemasolu tuleb eeldada (TsÜS § 139) ja selle eelduse ümberlükkamisel on tõendamiskoormus kostjal. Kuigi kostja on püüdnud tõendada hageja teadmist tema abielus olemisest, ei ole sellel asjaolul praeguse vaidluse puhul tähendust, kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et hageja oli aktsiaid omandades pahauskne. Kostja abikaasat ei olnud kunagi kantud registrisse vaidlusaluste aktsiate omanikuna. Kuna hageja ja kostja abikaasa olid enne aktsiate müügilepingu sõlmimist kohtunud vaid ühel korral ja siis oli hageja alaealine, ei saa lugeda tõendatuks, et hageja teadis kostja abielust. Kuivõrd hageja on omandanud vaidlusalused aktsiad kehtivalt, on tal äriseadustiku (ÄS) § 229 lg 4 järgi õigus nõuda enda kandmist aktsionärina aktsiaraamatusse. Aktsiaraamatut peab ÄS § 233 lg 2 kohaselt Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja. EVKS § 12 lg 1 sätestab, et kande aluseks on muuhulgas emitendi taotlus või kohtulahend. Tehtav kohtuotsus asendab jõustumisel kostja
tahteavalduse ja on kande tegemise aluseks EVK-s (TsÜS § 68 lg 5).
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 20. detsembri 2013. a otsusega maakohtu otsuse tõendite ebaõige hindamise tõttu ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hageja alternatiivnõude ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 6710 eurot 72 senti. Ülejäänud osas jäi hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis maakohtu 2. novembri 2009. a määruse alusel seatud käsutamise keelumärke muutmata kuni kohtuotsuse täitmiseni. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus põhjendatult, et tehing tehti 1. novembril 2006, tehing on kehtiv ja heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Heausksuse olemasolu tuleb eeldada ja selle eelduse ümberlükkamisel on tõendamiskoormus kostjal. Maakohus on aga arusaamatult leidnud, et "kuigi kostja on püüdnud tõendada hageja teadmist tema abielus olemisest, ei ole sellel asjaolul käesoleva vaidluse puhul tähendust, kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et hageja oli aktsiaid omandades pahauskne". Praeguses asjas pidi kostja hageja pahausksuse tõendamiseks tõendamagi kõigepealt hageja teadlikkust kostja abielust, sest sellisel juhul saab eeldada, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara, mida saab käsutada üksnes kokkuleppel. Tõenditest tuleneb, et hageja pidi aktsiaid omandades olema teadlik sellest, et kostja on abielus ning tal ei olnud õigust ilma abikaasa nõusolekuta aktsiaid käsutada. Maakohtu vastupidine järeldus ei ole kooskõlas asjas kogutud tõenditega, eelkõige hageja isa ütlustega, mis jäid asjas hindamata. Tunnistaja (hageja isa) ütlustest nähtub, et kogu informatsiooni aktsiate ostmiseks sai hageja oma isalt, kes oli ka teadlik kostja kui oma pikaaegse äripartneri perekondlikust seisust. Tunnistaja pidi vähemalt eeldama, et kostja on abielus, mitte vastupidist. Sellise eeldusega on kooskõlas ka hageja ja tema isa ettevalmistatud aktsiate müügilepingu kavand, milles oli ette nähtud kostja abikaasa nõusolek. Hageja ütluste kohaselt on ta õppinud õigust ja töötanud juristina ning on koostanud eeltoodud lepingu kavandi. Seega on hageja ütlused sellest, et ta ei teadnud kostja abielust, vastuolus tema enda koostatud lepingukavandiga, kus seda sama asjaolu (kostja abielu) on eeldatud. PKS § 17 lg-s 3 sätestatud eeldus ei vabasta tehingu teist poolt kontrollimast, kas võõrandaja abikaasa tahe tehingut teha oli olemas. Hageja ja tema isa ütlustel tehti tehing kostja kodus ja seal pakkus kohvi ja teed keegi naisterahvas. Asjas on tuvastatud, et tegemist oli kostja abikaasaga ja hageja pidi seda eeldama. Seega olid hagejal kõik võimalused, et kontrollida kostja abikaasa tahet tehingu tegemiseks ja aktsiate käsutamiseks. Hageja kahtlusi kostja abikaasa nõusoleku olemasolu kohta kinnitab ka see, et aktsiate müügilepingu kavandis peeti vajalikuks kostja abikaasa nõusolekut. Hageja seletusel keeldus kostja lepingukavandile alla kirjutamast, väites, et tema abikaasa nõusolekut ei ole vaja. Hageja ei ole menetluses avaldanud, et kostja oleks väitnud, et ta ei ole abielus. Arvestades eeltoodut, ei saanud hageja suhtes EVKS § 9 lg-s 2 sätestatu kehtida. Asjas on tuvastatud,
et kostja abikaasa ei ole käsutust heaks kiitnud (TsÜS § 114 lg 2). Hageja ei saanud aktsiate omanikuks ja ta ei saa nõuda kostjalt EVKS § 12 lg 1 alusel nõusolekut aktsiate kohta omaniku kande muutmiseks aktsiaraamatus. Hagejal tulnuks oma nõue esitada nii kostja kui ka tema abikaasa vastu. Praegu kostja abikaasa kostjana kaasamata jätmine asja lahendamist ringkonnakohtus ei takista, sest hageja esmane nõue jääb sisulistel põhjustel rahuldamata ning alternatiivse nõude osas ei ole kostja abikaasa puudutatud isikuks, kuna ta ei ole võlaõigusliku tehingu pooleks. Nõustuda ei saa kostja väitega, et EVK-sse kantud aktsiate käsutusena tuleb käsitada väärtpaberiülekande tegemist (väärtpaberite ülekandmiseks korralduse andmist) ning praegusel juhul ei ole käsutust toimunud. Eseme käsutamiseks loetakse eseme juriidilise staatuse määramist, sh eseme võõrandamist. Lepingust nähtuvalt on poolte tahte kohaselt toimunud aktsiate käsutamine (omandi üleandmine) üheaegselt kohustus- ja käsutustehingu tegemisega (v.a see, et käsutamises ei osalenud aktsiate ühisomanikuks olev müüja abikaasa). Enda kandmist aktsionärina aktsiaraamatusse saab nõuda üksnes isik, kellele on aktsia omandiõigus üle läinud, st kelle suhtes on käsutus toimunud. Maakohus on põhjendatult hinnanud, kas hageja on heauskselt omandanud õiguse väärtpaberile, mille omandamiseks on sõlmitud kehtiv käsutusleping. Ostuhinna tasumise kokkuleppe märkimine müügilepingusse selliselt, et ostja tasub müüjale ostuhinna enne müügilepingu sõlmimist, on käsitatav täitmise kviitungina VÕS § 95 järgi, millega saab võlgnik tõendada oma kohustuse täitmist. Kostja ei ole vastupidist (et täitmist ei toimunud) tõendanud. Esitades kohtule võlaõigusliku tehingu alusel üleantu tagastamise nõude, tuleb hageja lugeda lepingust taganenuks ning hageja alternatiivnõue tuleb VÕS § 189 lg 1 alusel rahuldada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg-t 5, kui asus uuesti hindama maakohtus tuvastatud asjaolu (hageja heausksust), kuigi kostja apellatsioonkaebuses seda asjaolu ei vaidlustanud. Ringkonnakohus kohaldas valesti PKS § 17 lg-t 3. Asjas tuli eeldada kostja abikaasa nõusolekut, ringkonnakohtu seisukoha järgi peaks aga hageja teise abikaasa nõusoleku eelduse ümber lükkama. Ringkonnakohtu järeldus hageja pahausksuse kohta ei ole kooskõlas tõenditega ja ei vasta EVKS § 9 lg-s 2 sätestatule. Ringkonnakohus ei eristanud käsutust käsutustehingust ning ei võtnud seisukohta käsutuse ja käsutustehingu kehtivuse kohta. Hageja alternatiivnõude rahuldamine eeldab kehtivat käsutustehingut. Ringkonnakohus sai ebaõigesti aru kande tegemisest ja kohaldas valesti EVKS § 12 lg-t 1.
7.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja rahuldas hageja alternatiivnõude, ning menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb saata selles osas TsMS § 691 p 2 alusel ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
9.Hagiavalduse kohaselt on hageja esmane nõue suunatud aktsiaraamatus vaidlusaluste aktsiate kohta tehtud omanikukande muutmisele, sest kostja ei ole täitnud poolte sõlmitud aktsiate ostumüügilepingust tulenevat kohustust esitada EVK-le sellekohane avaldus. Hageja alternatiivnõudeks on mõista kostjalt tema kasuks välja selle lepingu alusel tasutud 6710 eurot 72 senti. Tuvastatud asjaoludel on aktsiad ühisvaras ja nende võõrandamiseks puudus PKS § 17 lg 2 järgi kostja abikaasa nõusolek. Seega sõltus hagi lahendamine muu hulgas sellest, kas olukorras, kus aktsiaid on käsutatud õigustamatult, saab hageja toetuda aktsiate heausksele omandamisele (sel juhul on hagejal õigus nõuda aktsiaraamatus omanikukande muutmist) või mitte. Maakohus rahuldas hageja nõude, tuginedes EVKS § 9 lg-le 2, põhjendusega, et hageja omandas aktsiad heauskselt, mistõttu õigustamatu käsutus on kehtiv. Ringkonnakohus asus PKS § 17 lg-le 3 tuginedes seisukohale, et hageja ei omandanud aktsiad heauskselt, mistõttu õigustamatu käsutus ei ole kehtiv. Seetõttu tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse ja rahuldas hageja alternatiivnõude.
10.Kolleegium märgib esmalt, et kassatsioonkaebuse etteheited selle kohta, et ringkonnakohus ei ole nõuetekohaselt eristanud käsutustehingut käsutusest, on põhjendamatud. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi on vaidlusalune käsutustehing kehtiv, kostja õigustamatu käsutus aga kehtetu. Nii nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et PKS § 17 lg 2 rikkumine ei too kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva õiguse kohta tehtud tehingu tühisust TsÜS § 87 järgi. Järgnevalt analüüsis ringkonnakohus, kas vaatamata eeltoodule, saab kostja õigustamatu käsutus (õigustamata isiku poolt käsutustehingu tegemine) kehtida. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Vastupidisel juhul käsutus ei kehti. Eeltoodu on kooskõlas Riigikohtu sellekohaste seisukohtadega (vt 3. veebruaril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-157-11 tehtud otsuse p-d 14 ja 15 ning 11. aprillil 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 tehtud otsuse p 11). Viidatud lahendites analüüsis kolleegium abikaasade ühisvara hulka kuuluva õiguse ja asja kohta tehtud käsutustehingu kehtivust ja selle eristamist õigustamatust käsutusest.
11.Põhjendamatu on ka kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus asus menetlusõiguse norme rikkudes hindama maakohtus tuvastatud asjaolu (hageja heausksus), kuigi kostja seda apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tervikuna, leides muu hulgas, et maakohus jättis menetlusõiguse norme rikkudes asjas esitatud tõendid nõuetekohaselt hindamata. Apellatsioonkaebuse p-s 3.1 osutab kostja sellele, et ka juhul, kui aktsiate omandamine sõltuks hageja heausksusest, tulnuks maakohtul jätta hagi rahuldamata, sest asjas on tõendatud, et hageja oli teadlik kostja abielust ning asjaolust, et aktsiad kuuluvad ühisvara
hulka. Apellatsioonkaebuse väidetel maakohus eeltoodut kinnitavaid tõendeid ei arvestanud või hindas tõendeid menetlusõiguse norme rikkudes (II kd, tl 5 pöördel). TsMS § 652 lg 5 järgi ei kogu, uuri ega hinda ringkonnakohus uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Kuna kostja leidis, et maakohus ei hinnanud hageja heausksust kinnitavaid tõendeid nõuetekohaselt, tuli ringkonnakohtul viidatud sätte järgi analüüsida uuesti ka sellekohaseid tõendeid.
12.Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et heausksuse olemasolu tuleb TsÜS § 139 järgi eeldada ja selle eelduse ümberlükkamisel on tõendamiskoormus kostjal. Maakohtu hinnangul oli hageja heauskne, ringkonnakohus asus vastupidisele seisukohale. Seejuures tuvastas ringkonnakohus eeltoodu PKS § 17 lg-st 3 ja järeldas, et EVKS § 9 lg 2 hageja suhtes ei kehti. Vaidlusaluse tehingu tegemise ajal kehtinud PKS § 17 lg 3 kohaselt, kui üks abikaasa teeb tehingu abikaasade ühisomandis oleva vallasasja võõrandamiseks, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et PKS § 17 lg 3 kohaldub ühisomandis oleva vallasasja võõrandamise korral. Viidatud säte ei kohaldu aga õiguse võõrandamise korral. Väärtpaberitena VÕS § 917 lg 2 mõttes EVK-s kajastatud aktsiad on kehatud õigused ning need ei ole asjad (kehalised esemed) TsÜS § 49 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-96-13, p 17). Seega tuleb asjas kohaldada EVKS § 9 lg-t 2. Kolleegium märgib siinkohal lisaks, et erinevalt varasemas seaduses sätestatust tuleneb 1. juulist 2010 jõustunud PKS § 29 lg 1 teisest lausest, et kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. EVKS § 9 lg 2 järgi on õiguse heauskne omandamine võimalik, nagu õigesti leidis ka maakohus. EVKS § 9 lg 2 kohaselt, kui isik omandab registrile tuginedes heauskselt väärtpaberi või õiguse väärtpaberile, loetakse register tema suhtes õigeks. Seega tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ning ringkonnakohtul tuleb tuvastada, kas hageja omandas õiguse viidatud sätte järgi heauskselt. Heauskse omandamise korral tuleks hageja esmane nõue rahuldada. Õigustamata käsutust on võimalik TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks kiita, kui heauskset omandamist ei ole toimunud. Praeguses asjas on tuvastatud, et kostja abikaasa ei ole käsutust heaks kiitnud.
13.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, et hageja nõue tulnuks esitada mõlema abikaasa vastu. Hageja palus tuvastada kostja nõusolek aktsiaraamatus omanikukande muutmiseks, sest kostjal kui vaidlusaluste aktsiate omanikuna aktsiaraamatusse kantud isikul oli hagejaga sõlmitud lepingust tulenevalt kohustus esitada EVK-le omanikukande muutmist võimaldav avaldus. EVKS § 12 lg 1 järgi on kande aluseks muu hulgas emitendi taotlus või kohtulahend. EVKS § 12 lg 3 sätestab, et registripidaja peab kande parandama jõustunud kohtulahendi alusel. Kui hageja eeltoodud nõue rahuldatakse, on asjas jõustunud kohtuotsus aluseks omaniku kohta tehtud kande parandamisele. Kõnealuse nõude osas on kostjaks isik, kelle tahteavalduse asendamist kohtulahendiga taotletakse.
14.Menetluskulude jaotuse jätab kolleegium TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu
otsustada.
15.Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Hageja eest on kautsjoni tasunud Aleksandr Frolov. Hageja on soovinud, et kautsjon tagastatakse hageja arvelduskontole. Lea Laarmaa, Ants Kull, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.