Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Menetluse käik, poolte nõuded, seisukohad ja tõendid Hagejad Eesti Fonogrammitootjate Ühing MTÜ (ka EFÜ) ja Eesti Esitajate Liit MTÜ (ka EEL) esitasid 07.07.2006 kohtule hagi kostja OÜ Õhk vastu kahju tekitava käitumise lõpetamise ja edasisest rikkumisest hoidumise, hagejatele makstava õiglase tasu arvutamise metoodika ja tasu suuruse määramise nõudes alates 1999.aastast ning nn reklaamikäibe aruannete esitamiseks kohustamise nõuetes (I kd tl 1-8). Hagi kohaselt kasutab kostja ringhäälinguloa omajana oma raadioprogrammides (Raadio Pärnu) fonogramme või nende koopiaid alates 1999.aastast, kuid ei ole senini maksnud teose esitajatele ega fonogrammitootjatele (keda esindavad hagejad ühiselt) mingit tasu. Tulemusi ei ole andnud ka läbirääkimised Eesti Ringhäälingute Liiduga (ERL), kes esindab nii kostjat kui teisi tele- ja raadioorganisatsioone. Hagejate taotlusel ja asja keerukust arvestades tegi kohus 04.07.2007 asjas osaotsuse, millega määras kindlaks hagejatele kostja poolt makstava õiglase tasu arvestamise metoodika alates 2002.a novembrikuust. Varasema osa eest jäeti metoodika määramise nõue rahuldamata, kuivõrd Raadio Pärnu sagedusel alustati saadete edastamist 2002.a novembrist. Tallinna Ringkonnakohus tühistas nimetatud osaotsuse oma 05.12.2008 kohtuotsusega ning selgitas, et kohus ei saa kindlaks määrata tasu arvestamise metoodikat kui sellist, vaid hagejad peavad pärast kostjalt vajalike andmete saamist määratlema käesolevas tsiviilasjas täpselt oma rahalise nõude suuruse kostja vastu. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb seni lugeda, et tegemist on määratlemata rahalise nõudega. Samuti juhtis ringkonnakohus tähelepanu sellele, et hagejate nõue saab olla käsitletav alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisena. Seega peab need hüvitama isik, kes on kulutusi alusetult säästnud ning kuivõrd kostja ei edasta/esita saateid ise, tuleb kohtul hagejale selgitada võimalust kostjat asendada või kaasata. Pärast ringkonnakohtu otsust esitasid hagejad korduvalt taotlusi kostjalt andmete nõudmiseks (millised kohus ka enamjaolt rahuldas) ning avaldasid oma 15.06.2009 menetlusdokumendis (II kd tl 157-159) seisukohta, et kostja asendamiseks/kaasamiseks alust ei ole. Nimelt on kostja autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 72 mõttes tasu maksmisel kohustatud isikuks kui fonogrammide üldsusele suunaja ja sellisest põhimõttest on Eestis senini lähtutud. See on ka otstarbekuse huvides, sest tasu saajal puudub üldjuhul info, kes on konkreetse raadiojaama puhul programmide tootja või seotud nn reklaamikäibe tekkimisega. Õige kostja küsimust on käsitletud ka allpool.

2 (10)

Tsiviilasi nr 2-06-17107 Pärast kostja esitatud mahukaid aruandeid jm dokumente palus kohus hagejatel esitada hiljemalt 30.08.2010 (kohtu e-kiri VI kd tl 44) oma rahaline nõue. Seejärel jätkusid poolte vahel läbirääkimised, mis päädisid 27.10.2010 poolte ühise taotlusega (VI kd tl 60-61) peatada asja menetlus kompromissläbirääkimiste ajaks. Kohus peatas menetluse 28.10.2010 määrusega. Paraku ei jõudnud pooled kokkuleppele, kostjal vahetus 2011.a omanik ning kohus uuendas 28.05.2013 määrusega menetluse. Seejärel on hagejad mitmes menetlusdokumendis oma nõudeid täpsustanud (12.06.2013 menetlusdokument VI kd tl 100-103, 11.10.2013 menetlusdokument VI kd tl 143-146 ja 05.02.2014 menetlusdokument VI kd tl 171-172). Poolte nõusolekul on kohus asja pärast menetluse uuendamist menetlenud kirjalikus menetluses, vastav määrus kirjaliku menetluse tähtaegade kohta on tehtud 12.02.2014. Järgnevalt esitab kohus kokkuvõtvalt hagejate nõuded, poolte seisukohad ja väited viidetega vastavatele tõenditele. Kohus lähtub oma kirjelduses pärast menetluse uuendamist esitatust, kuivõrd pooled (eelkõige kostja) on varasematest nõuetest/seisukohtadest menetluse käigus eemaldunud või neid täpsustanud. Hagejate nõuded, väited ja tõendid Hagejad möönavad, et käesolevas menetluses on juba varasemalt osutunud keeruliseks välja selgitada kõik vajalikud arvandmed selleks, et saaks kokku arvutada täpse rahalise nõude kostja vastu. Probleemiks on nimelt kujunenud asjaolu, et Pärnu Raadioga/Päikeseraadioga (menetluse kestel on raadiojaama nimi muutunud) seotud nn reklaamikäibe tekkimises on erinevatel aegadel osalenud väga erinevad isikud ning hagejatele pole ka teada, millised isikud täpselt võiksid olla sellega seotud. Kostja uus seaduslik esindaja on samuti hagejatele selgitanud, et talle ei ole teada enne 2010.aastat toimunud sündmused ega ka vastavad andmed. Lähtudes menetlusökonoomika printsiibist, aga ka asjaolust, et kostja on selgitanud kompromissläbirääkimiste käigus hagejatele kostja keerulist majanduslikku olukorda, on hagejad otsustanud esitada oma rahalise nõude kostja vastu selle miinimummääras. Sellisel juhul puudub ka vajadus kõigi nn reklaamikäibega seotud arvandmete tuvastamiseks ning vastavate tõendite kogumiseks. Eesti Ringhäälingute Liidu liikmeks olevate raadioteenuse osutajate poolt fonogrammide raadios üldsusele suunamise eest tasumisele kuuluvad miinimummäärad on kokku lepitud nii ERL-ga 06.09.2011 sõlmitud koostöölepingus (VI kd tl 104-128, vt lepingu punkt 3.3.1) kui ka iga vastava raadioteenuse osutajaga selle alusel eraldi sõlmitud fonogrammide kasutamise lepingus. Nimetatud tasumäärade puhul on tegemist nn soodustariifidega. Kuna kostja ei ole ERL-i liige, peaksid tema suhtes tegelikult kuuluma kohaldamisele tavapärased ehk kõrgemad tasumäärad, kuid hagejad esitavad oma rahalise nõude kostja vastu siiski lähtudes ERL-ga kokku lepitud miinimumtasu määradest. Nimetatud tasumäärad sisaldavad ka vahendustasu (s.o. kollektiivse esindamise organisatsiooni tasu reklaamikäibega ja fonogrammide kasutamisega seotud andmete kogumise, töötlemise, jaotusarvestuste tegemise jms eest). Vahendustasu moodustab 10 % tasumäärast. Kuna vahendustasu on Eesti seaduste kohaselt maksustatav 20 % käibemaksuga, lisandub kõigile tasumääradele ka käibemaks vahendustasult. Lisaks sellele esitavad hagejad vastutuleku korras oma nõude kostja vastu alates 2003.a juulist, kuigi kostja raadiojaam tegutses juba varem. Eeltoodust tulenevalt oleks kostja poolt hagejatele perioodi juuli 2003 kuni mai 2013 (kaasaarvatud) eest fonogrammide üldsusele suunamise eest raadios „Raadio Pärnu“/“Päikeseraadio“ tasumisele kuuluva tasu määraks: 1) perioodi juuli - detsember 2003 eest – 15 eurot kuus ehk 6 x 15 = 90 eurot, millele lisandub käibemaks vahendustasult summas 1.80 eurot (vahendustasu 9 eurot, millelt käibemaks 20 % 1.80 eurot);

3 (10)

Tsiviilasi nr 2-06-17107 2) perioodi 2004 – 2005 eest - 20 eurot kuus ehk 24 x 20 = 480 eurot, millele lisandub käibemaks vahendustasult summas 9.60 eurot (vahendustasu 48 eurot, millelt käibemaks 20 % 9.60 eurot); 3) perioodi 2006-2009 eest – 95.50 eurot kuus ehk 48 x 95.50 = 4584 eurot, millele lisandub käibemaks vahendustasult summas 91.68 eurot (vahendustasu 458.40 eurot, millelt käibemaks 20 % 91.68 eurot); 4) perioodi 2010 – mai 2013 eest – 100 eurot kuus ehk 41 x 100 = 4100 eurot, millele lisandub käibemaks vahendustasult summas 82 eurot (vahendustasu 410 eurot, millelt käibemaks 20 % 82 eurot). Seega oleks kostja poolt miinimumtasude järgi tasumisele kuuluvaks summaks ülalmärgitud perioodi eest kokku 9439.08 eurot. Kostja on samas tasunud perioodil 2008-2012 hagejatele fonogrammide üldsusele suunamise eest raadios „Raadio Pärnu“/“Päikeseraadio“ kokku 1990.66 eurot, mis tuleb lahutada eelnimetatud summast. Seega oleks hagejate rahalise nõude suuruseks käesoleval juhul perioodi juuli 2003 kuni mai 2013 eest kokku 9439.08 – 1990.66 = 7448.42 eurot, mille väljamõistmist kostjalt hagejad taotlevadki. Hagejad juhivad kohtu tähelepanu veelkord ka asjaolule, et tegemist on kohustusega, mida kostja pidi täitma kõigi eelnimetatud aastate jooksul, kuid mille kostja jättis põhjendamatult täitmata. Seega pidi ka kostja ette nägema olukorra, kus tal tuleb kogu oma võlg tasuda hiljem. Käesoleval juhul puudub seega ka igasugune põhjendus väljamakstava tasu vähendamiseks ükskõik millisel põhjusel. Kostja majanduslik olukord võib omada tähtsust kohtuotsuse täitmisel, kuid mitte väljamõistetava summa määratlemisel. Lisaks rahalisele nõudele jäävad hagejad esialgses hagis esitatud nõude nr 5 – aruannete esitamise nõude - juurde, sest kuni praeguse hetkeni ei ole kostja esitanud hagejatele mitte ühtegi nn reklaamikäibe aruannet. Sellest tulenevalt on ilmne, et kostja ei kavatse seda vabatahtlikult teha ka edaspidi. Samas on vastavad aruanded otseselt vajalikud arvutamaks välja kostja poolt hagejatele AutÕS § 72 alusel fonogrammide kasutamise eest väljamaksmisele kuuluvat tasu. Selliste aruannete esitamise kohustus on sätestatud ka hagejate ja ERL-i vahel sõlmitud koostöölepingu punktis 5.2 ehk selline käitumine on vastavas valdkonnas tavapärane ja väljakujunenud. Sellist kohustust täidavad kõik teised ERL-i liikmeks olevad eraraadiojaamad. Lisaks sellele tuleneb fonogrammide kasutamisega seotud andmete esitamise kohustus ka AutÕS § 76 lg 5. Samas muudavad hagejad aruande esitamise kohustusega seotud nõude sõnastust, kuivõrd pärast hagi esitamist on hagejad ja ERL muutnud nn reklaamikäibe definitsiooni. Seoses hagejate rahalise nõudega soovivad hagejad selguse huvides märkida, et kuigi nende rahaline nõue on menetluse käigus esitatud ajaliselt kuni maikuuni 2013, ei tähenda see seda, et hagejad oleksid loobunud oma rahalistest nõuetest alates 2013.a juunist kuni käesoleva ajani. Hagejad eeldavad, et kostja tasub hagejatele AutÕS § 72 sätestatud tasu alates juunist 2013 vabatahtlikult. Juhul, kui kostja ei täida vabatahtlikult oma vastavat kohustust, on hagejad sunnitud vastava nõudega pöörduma kohtusse eraldi. Hagejate lõplikud nõuded on käesolevas asjas seega järgmised: 1) Mõista OÜ-lt Õhk Eesti Fonogrammitootjate Ühingu ja Eesti Esitajate Liidu kasuks solidaarselt välja 7448.42 eurot fonogrammide üldsusele suunamise eest raadios „Raadio Pärnu“/“Päikeseraadio“ perioodil juuli 2003 kuni mai 2013; 2) Kohustada OÜ-d Õhk esitama Eesti Fonogrammitootjate Ühingule ja Eesti Esitajate Liidule igakuiselt kalendrikuu 15.kuupäevaks aruande eelmise kalendrikuu summade kohta, mida raadioteenuse osutaja või kolmas isik

4 (10)

Tsiviilasi nr 2-06-17107 kokkuleppel raadioteenuse osutajaga on õigustatud saama raadioprogrammi saateaja müügist (sh reklaami müügist), otsepakkumistest, aga samuti tasuliste telefoniteenuste, sms-ide eest ning programmiga seotud kodulehekülgedel reklaami müügist. Kostja seisukohad ja vastuväited, hageja seisukohad kostja väidete osas Sissejuhatuseks märgib kohus, et kuni menetluse peatamiseni (nt kostja esialgne vastus I kd tl 22-30) vaidles kostja hagile vastu eelkõige rahalise nõude suuruse ja kujundamise, sh selle arvutamise metoodika, osas. Vaidlus oli majanduslik, mitte õiguslik. Pärast menetluse uuendamist ja selle peatatuse ajal omaniku vahetust on kostja vaidlustanud just nõude õigusliku põhjendatuse, esitamata konkreetseid vastuväiteid hageja rahalise nõude arvestusele. Vastavalt kostja esitatud menetlusdokumentidele (VI kd tl 137-139, 178 ja 187188) omandas Almatec OÜ 20.07.2011 ostu-müügitehingu tulemusel OÜ Õhk. Nimetatud lepingus kinnitavad lepingu pooled, et kõikide varasemate OÜ Õhk vastu tekkivate nõuete eest vastutab varasem ettevõtte osakute omanik. Seega ei ole kostja käsutuses ühtegi lepingut, millisega oleks määratletud hagejate seost kostjaga alates aastast 2003. Ka hagejad ei ole sellist lepingut esitanud. Seega ei saa hagejate nõue tuleneda lepingust. Hagejad selgitavad, et muudatused kostja osanike ringis ei muuda kuidagi kostja kohustusi ega vabasta kostjat nende täitmisest. Samuti ei saa osanikud muuta ega lõpetada kostja kohustusi omavahelisel kokkuleppel. Sellest tulenevalt on ka AutÕS §- st 72 tuleneva tasu maksmise eest vastutav ikkagi OÜ Õhk. Kostja kohustuste kehtivuse seisukohast ei oma ka mingit tähtsust asjaolu, kas ja kuidas osaniku vahetumisel informeeriti uut osanikku kõigist kostja kohustustest – tegemist on pigem endise ja uue osaniku omavahelise võimaliku vaidlusega ning sellest tuleneva uue osaniku võimaliku nõudega vana osaniku vastu. 01.04.2011 alustas programmi tootmist ja reklaami müüki Meediamaania OÜ, vastavalt Õhk OÜ ja Meediamaania OÜ esindajate vahel sõlmitud operaatorlepingule. Enne seda tootis operaatorlepingu alusel programmi ja müüs reklaami OÜ Meedia Pärnu. Kostja on vaid ringhäälinguloa omaja. Kostja hinnangul ei ole hagejate nõudel alust perioodi eest, mil Meediamaania OÜ alustas saadete produtseerimist ja muusika edastamist ehk hetkest, mil osapoolte vahel sõlmiti operaatorteenuse leping, sest see on kohaselt täidetud, millega on ka hagejad nõustunud. Meediamaania OÜ, milline toodab täna programmi, kellele autorid ja fonogrammitootjad edastavad lugematul hulgal oma toodangut, sooviga seda edastada sagedusel 92,7 MHz, lisaks sooviga tutvustada uusi autoreid ja muusikatootjaid. Hagejad kostja sellekohaste vastuväidetega ei nõustu. Kuni 16.01.2011 kehtinud ringhäälinguseaduse § 37 lg 1 kohaselt andis füüsilisele või juriidilisele isikule õiguse edastada saateid ja programme ringhäälingus vaid vastav tegevusluba (ringhäälinguluba). Alates 16.01.2011 kehtima hakanud meediateenuste seaduse § 32 kohaselt võib raadioteenust samuti pakkuda üksnes raadioteenuse osutamise tegevusloa alusel. Hagejatele teadaolevalt ei ole OÜ-l Pärnu Meedia või Meediamaania OÜ-l kunagi vastavaid tegevuslubasid olnud. Kostja pole ka kohtule ühtegi vastavat tõendit esitanud. Raadio Pärnu/Päikeseraadio puhul on tegevusloa omajaks olnud alati kostja ehk OÜ Õhk. Ka selles peaks puuduma igasugune vaidlus. Vastava asjaolu kinnituseks esitasid hagejad kohtule väljavõtted Tehnilise Järelevalve Ameti kodulehelt, millest nähtub, et Tehnilise Järelevalve Ameti 12.11.2009.a. käskkirjaga nr 381 on meediateenuse luba Päikeseraadio osas antud just kostjale (VI kd tl 150-164). Vastavas nimekirjas puuduvad samuti ükskõik millised viited OÜ-le Pärnu Meedia või Meediamaania OÜ-le. Eeltoodust tulenevalt on ainult kostjal olnud ning on ka praegu

5 (10)

Tsiviilasi nr 2-06-17107 õigus pakkuda Raadio Pärnuga/Päikeseraadioga seotud raadioteenust (sh edastada raadiosaateid, raadioprogrammi ja äriteateid) ning sellest tulenevalt on ka kostja vastutav nii selle teenuse sisu kui ka sellega kaasnevate võimalike kohustuste täitmise eest (sh tasu maksmise kohustus raadiosaadetes või raadioprogrammides või äriteadetes sisalduvate fonogrammide kasutamise eest). Sellest tulenevalt ei saa ka õiguslikult olla keegi kolmas isik käesolevas asjas kostjaks. Antud teema lõpetuseks soovivad hagejad märkida ka seda, et OÜ Pärnu Meedia ega Meediamaania OÜ ei ole maksnud hagejatele tasu fonogrammide edastamise eest. Kui seda on tehtud, on maksjaks olnud OÜ Õhk. Samas peavad hagejad vajalikuks märkida, et näiteks 2013.aastal ei ole ka kostja tasunud hetkel veel mitte ühtegi summat. Sellest tulenevalt jääb hagejatele täiesti arusaamatuks kostja väide, nagu oleksid hagejad nõustunud Meediamaania OÜ-ga sõlmitud operaatorlepingu kohase täitmisega. Hagejatel puudub leping nii OÜ-ga Õhk kui Meediamaania OÜ-ga. Hagejatele on arusaamatu kostja väide, millega hagejad on tema arvates väidetavalt nõustunud. Kostja leiab, et ta ei ole hagejate ega nende esindatavate autorite arvel mingil viisil rikastunud ega midagi säästnud. Eelnevast tuleneb, et hagejad ei saa kostjalt tasumist nõuda ka lepinguvälistel alustel. Kostja rõhutab, et Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-12406 on selgitatud, et autoriõiguse rikkumise tõttu võib autoril tekkida kahju seetõttu, et ta kaotab autoriõiguse rikkumise tõttu õiguse saada tulu oma teose kasutamise eest mujal. Autoriõiguse rikkuja säästetud kulutused tuleb autorile hüvitada mitte kahjuna, vaid alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisena. Riigikohus leidis, et ülaltähendatud selgitus kehtib ka autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutaja suhtes. Hagejatele on kostja selline arutelu arusaamatu. Hagejate arvates on tegemist eelkõige õigusliku küsimuse/hinnanguga, mille osas peab seisukoha võtma kohus. Kostjal on olnud kohustus tasuda hagejatele tasu vastavalt AutÕS § 72, kuid kostja pole seda teinud. Tasu suurus on kehtestatud ERL-iga peetud läbirääkimiste tulemusena ning see on ühtne kõikidele ERL-i liikmetele. Oluline on ka see, et kostja ei ole tegelikult oma vastuväidetes vastu vaielnud tasu suurusele kui sellisele. Seega ka selles osas puudub poolte vahel tegelikult vaidlus. Sellest tulenevalt võib maksmata jäänud tasu teoreetiliselt käsitleda ka saamatu jäänud tuluna või siis alusetult säästetuna. Mõlemal juhul oleks hüvitise suuruseks tasu, mis on jäetud maksmata. Kahju hüvitamise korral kohalduks hagejate arvates eelkõige võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 6 regulatsioon ning alusetu rikastumise puhul oleks rikutud õiguse väärtuseks samuti maksmata jäänud tasu. Kahju hüvitamise korral oleks hagejate arvates selge ka süü küsimus, sest kostja on olnud kogu aeg teadlik oma kohustusest tasuda hagejatele fonogrammide edastamise eest, kuid sellele vaatamata pole ta seda teinud. Kõigile hagejate nõuetele, mis on esitatud hiljem kui kolm aastat pärast vastava nõude väidetavalt sissenõutavaks muutumist, esitab kostja aegumise vastuväite. Asjakohane ei ole hagejate väide, et kostja pidi ette nägema olukorda, kus kellegi võlgnevused tulevad tasuda hiljem. Kostjal ei ole kohustust maksta kas teise isikuga sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste või seadusest teisele isikule tulenevate kohustuste eest. Samuti on kostjal õigus keelduda aegunud nõude rahuldamisest. Tänasel kostjal puudub igasugune seos „Raadio Pärnu“ nimelise raadioga. Antud nimega raadiojaam tegutses teadaolevalt kuni 31.03.2011. Antud nime muudatus on registreeritud ka Kultuuriministeeriumi Meedia ja Autoriõiguse osakonnas. Tulenevalt eeltoodust vaidleb kostja kogu hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

6 (10)

Tsiviilasi nr 2-06-17107 Aegumise vastuväite osas märgivad hagejad, et esitasid oma hagi kostja vastu kohtusse juulis 2006.a. Hagejad leiavad, et tegemist on seadusest tuleneva nõudega, mille puhul on aegumise tähtajaks tegelikult 10 aastat (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149) ehk hagejate nõue ei saaks sellest tulenevalt olla mitte kuidagi aegunud. Veelgi enam, isegi kui lähtuda sellest, et hagi aegumise tähtajaks oleks antud juhul 3 aastat (näiteks tulenevalt TsÜS § 150 lg 1 või § 151 lg 1), ei saa esitatud hagi või selles sisalduv nõue ikkagi olla aegunud, sest hagejad on esitanud oma nõude kostja vastu alates juulist 2003 ehk perioodist, mis jääks seaduses sätestatud kolmeaastase tähtaja sisse. Lisaks sellele oleksid käesoleval juhul kohaldatavad nii TsÜS § 160 lg 1 kui § 167 lg 1, sest puudub igasugune vaidlus selles, et käesolev kohtuasi on kestnud alates juulist 2006.a. kuni tänaseni ning et hagejad pidasid juba alates 2001.aastast läbirääkimisi Eesti eraraadioorganisatsioone esindanud katusorganisatsiooniga (Eesti Ringhäälingute Liiduga) AutÕS §-st 72 tuleneva tasu maksmise küsimuses. Seega puudub kostja aegumise vastuväitel ka õiguslik alus. Hagejad nõustuvad sellega, et kohtumenetluse kestel on muudetud kostja raadiojaama nimetust Pärnu Raadiost Päikeseraadioks ning paluvad kohtul samuti sellega arvestada. Samas on olnud tegemist vaid raadiojaama nimetuse muutmisega, mis ei muuda hagi aluseks olevaid asjaolusid. Tegemist on siiski ühe ja sama raadiojaamaga. Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja seisukohad Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Hagejate nõuete peamisteks alusteks on järgmised AutÕS sätted: § 72. Tasu fonogrammi kasutuse eest (1) Kui ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi või selle reproduktsiooni kasutatakse üldsusele suunamiseks, siis on teose esitajal ja fonogrammitootjal õigus saada õiglast tasu. (2) Tasu maksab isik, kes ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunab. (3) Tasu makstakse ühekordse maksena võrdsetes osades teose esitajale ja fonogrammitootjale, kui teose esitaja ja fonogrammitootja kokkuleppega ei ole ette nähtud teisiti. § 76. Kollektiivse esindamise organisatsioon (1) Autoritel, esitajatel, fonogrammitootjatel, televisiooni- ja raadioteenuse osutajatel ning teistel autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajatel on õigus asutada kollektiivse esindamise organisatsioone. (2) Kollektiivse esindamise organisatsioon peab olema mittetulundusühing, mille asutamise, tegevuse ja lõpetamise suhtes kohaldatakse mittetulundusühingute seadust käesolevast seadusest tulenevate erisustega. Lõiked 3 ja 4 välja jäetud. (5) Kollektiivse esindamise organisatsioonil on õigus saada kõikidelt avalik-õiguslikelt ja eraõiguslikelt isikutelt vajalikku teavet teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamise kohta.

7 (10)

Tsiviilasi nr 2-06-17107 § 77. Kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuse printsiibid ja viisid (1) Kollektiivse esindamise organisatsioonid teostavad ja kaitsevad oma liikmete varalisi ja isiklikke õigusi organisatsiooni põhikirjas ja liikmelepingus ettenähtud korras, sealhulgas: Punktid 1 ja 4-6 välja jäetud. ... 2) otsustavad autoritasu, litsentsitasu, esitajatasu või muu tasu suuruse, pidades vajaduse korral sellealaseid läbirääkimisi; 3) koguvad ja maksavad välja tasu teoste või autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamise eest;... Lõiked 2 ja 3 välja jäetud. (4) Autorite ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate õiguste ning seaduslike huvide ilmse rikkumise juhtudel on kollektiivse esindamise organisatsioonidel õigus esindada kõiki autoreid ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajaid ilma volituseta. Hagejad esindavad hagi kohaselt Eestis üle 4000 fonogrammitootja ja üle 200 000 esitaja üle kogu maailma. Asjas puudub vaidlus selles, et poolte vahel ei ole sõlmitud lepingut, millega oleks sätestatud, kuidas kostja AutÕS § 72 lõikes 1 nimetatud õiglast tasu hagejaile maksab. Kostjad on samas õigesti viidanud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-124-06 sätestatule, millise lahendi punktis 14 on märgitud: Kolleegium peab vajalikuks märkida, et autoriõiguse rikkumise tõttu võib autoril tekkida kahju seetõttu, et ta kaotab autoriõiguse rikkumise tõttu võimaluse saada tulu oma teose kasutamise eest mujalt. Autoriõiguse rikkuja säästetud kulutused tuleb autorile hüvitada mitte kahjuna, vaid alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisena. Nõude saab esitada kas TsK § 477 lg 6 või VÕS § 1037 lg 1 alusel, lähtudes rikkumise ajast, ning olenemata sellest, kas autoriõigust rikkunud isik oli rikkumises süüdi. Autoriõiguse rikkuja, kes rikkumise ajal teadis või pidi teadma rikkumise lubamatusest (õigustuse puudumisest), on kohustatud välja andma rikkumisest saadud kasu rikkumise ajast lähtudes, kas TsK § 477 lg 5 või VÕS § 1039 alusel. VÕS § 1037 lg 1 sätestab, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Hagejate rahaline nõue vastab antud juhul viidatud alusetu rikastumise hüvitise tunnustele. Antud juhul puudub vaidlus selles, et kostja OÜ Õhk on olnud nii Pärnu Raadio kui Päikeseraadio sagedusel (92,7 MHz) edastatud ja edastatava raadiojaama ringhäälinguloa omaja (Päikeseraadio osas on hagejad esitanud ka vastava väljatrüki Tehnilise Järelevalve Ameti kodulehelt, millest lähtuvalt on tegemist regionaalse raadioteenuse osutamisega). Samuti ei ole vaidlust selles, et läbirääkimised eraraadiojaamu esindava katusorganisatsiooniga (ERL) on hagejaile tasu maksmise küsimuses toimunud juba alates 2001.aastast, kusjuures hagejad pöördusid kohtusse kostja vastu 2006.a juulis. Kostja ei ole sisuliselt hagejaile kogu eelmärgitud raadiojaamade tegutsemisaja jooksul fonogrammide üldsusele suunamise eest (samas puudub vaidlus, et seda igapäevaselt eelmärgitud raadiojaama kaudu tehakse) AutÕS § 72 lõikes 1 nimetatud õiglast tasu maksnud, ta on seda teinud perioodil 2008-2012 osaliselt, hagejate poolt nimetatuna summas 1990.66 eurot ning nendele väidetele ei ole kostja vastu vaielnud. Kuivõrd TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue ning TsÜS § 160 lg 1 järgi peatud aegumine õigustatud isiku poolt poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks, ei ole hagejate nõuded aegunud.

8 (10)

Tsiviilasi nr 2-06-17107 Hagejate viide TsÜS § 149 sätetele (seadusest tulenevad nõuded aeguvad kümne aastaga) ei ole käesoleval juhul asjakohane, sest alusetu rikastumise nõuete puhuks on TsÜS § 151 erinormiks. Kohtu hinnangul ei ole tähtsust sellel, et hagejad ei esitanud 2006.aastal hagis oma rahalist nõuet – käesolevas asjas on ringkonnakohus oma otsuses selgitanud, et hagejate nõue oli sisuliselt algusest peale rahaline, kuigi summaliselt määratlemata (puudus rahalise nõude esitamiseks vajalik info kostjalt). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 364 lg 4 sätestas nii juulis 2006 kui praegu, et kui hageja esitab hagi nii raha saamiseks või muu teo tegemiseks kui ka sellega seotud vara nimekirja või arvestuse esitamiseks sissetulekute või kulude kohta või vande andmiseks, võib hageja jätta oma raha maksmisele või muu teo tegemisele suunatud nõude nimekirja või arvestuse esitamiseni või kinnituse andmiseni või selle nõude suhtes osaotsuse tegemiseni täpselt määratlemata. Samale sättele on ka ringkonnakohus oma otsuses viidanud. Kohus nõustub hagejate väidetega puutuvalt sellesse, et vaid kostja on nii varasema ringhäälinguseaduse § 37 lg 1 kui kehtiva meediateenuste seaduse § 32 mõttes isikuks, kel oli/on õigus raadioteenust pakkuda. Hagejate esitatud Tehnilise Järelevalve Ameti kodulehe väljatrükilt on selgelt tuvastatav, et kostja just raadioteenust pakub. Selles mõttes ei oma kohtu hinnangul tähtsust kostja väited, et kostja sõlmis varasemalt OÜ-ga Pärnu Meedia või praegu (alates 01.04.2011) Meediamaania OÜ-ga operaatorlepingud Raadio Pärnu/Päikeseraadio programmide edastamiseks. Teenuse osutamiseks õigustatud isikuks seaduse mõttes oli ja saab olla vaid kostja ning hagejad on õigesti viidanud, et nemad ei tea ega peagi teadma, kas ja milliste lepingute alusel ning kellele kostja oma ringhäälinguloa tegeliku realiseerimisõiguse üle annab. Seetõttu asub kohus seisukohale, et OÜ Õhk on käesolevas asjas õige kostja ning sõltumata sellest, kas kostja reaalselt midagi säästnud on, on just tema käitumise tõttu jäänud hagejad ilma võimalusest kostjale väljastatud ringhäälinguloa piirkonnas (Pärnu maakond) saada AutÕS § 72 lg 1 kohast õiglast tasu enda esituste/fonograamide kasutamise eest. Mis puutub kostja omanike vahetusse 2011.aastal ning eelmise omanikuga sõlmitud lepingus sätestatusse, et praegune omanik ei vastuta varasemate võlgnevuste eest mh hagejate ees, siis need väited on asjakohatud. Kostja vastutab kestvalt olemasoleva juriidilise isikuna sõltumata omanike ringist ning osanikud ei saa omavaheliste kokkulepetega seda vastutust välistada. Hagejate rahalise nõude suurusele ja arvutusele (mis arvestab ka tegelikult tasutut) kostja sisulisi vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus leiab, et ERL-ga kokkulepitud esitajatele ja fonogrammitootjatele sätestatud miinimummääras arvutatud tasud on õiglased AutÕS 72 lg 1 mõttes, tegelikult ei ole ka kostjad mingeid muid alternatiivseid tasu määramise aluseid pakkunud. Kohus on kontrollinud, et arvutus vastab ERL-i ja hagejate vahelise lepingu punktis 3.3. ja selle alapunktides märgitud miinimummääradele, mis lähtuvad alla 100eurosest kuukäibest ja seeläbi ka põhimõttest, et isegi käibe puudumisel tuleb raadioteenuse osutajal teatud (miinimum)tasu ikkagi maksta. Seega on hagejate vastav nõue põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuna hagejad on esitanud nõude solidaarsena ja nähtuvalt hagejate ja ERL-i vahel sõlmitud lepingu punktist 4.1. jagavad nad saadud tasu ise, tuleb see summa AutÕS § 72 lg 3 alusel (seega on olemas esitajate ja fonogrammitootjate võrdse tasu saamise printsiibist erinev kokkulepe) ka solidaarsena välja mõista. Rahuldada tuleb ka hagejate teine nõue nn reklaamikäibe aruannete igakuise esitamise kohta, mille sõnastus on võetud hagejate ja ERL-i 06.09.2011 lepingu Lisa 2 (Fonogrammide raadio kaudu üldsusele edastamise lepingu vorm) punktist 1.9., milles on avatud reklaamikäibe definitsioon. Õiguslik alus sellele nõudele tuleneb eelviidatud AutÕS § 76 lõikest 5.

9 (10)

Tsiviilasi nr 2-06-17107

Asjaolu, et kostja ei ole ERL-i liige, ei muuda kohtu eeltoodud seisukohti tasu õigluse ja selle edaspidiseks kindlaksmääramiseks vajalike aruannete esitamise kohta. Kuna kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.