Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Muusika osakaal kuni 75% - 5,5% kogu Reklaamikäibest Muusika osakaal kuni 80% – 5,75% kogu Reklaamikäibest Muusika osakaal kuni 85% - 6% kogu Reklaamikäibest Muusika osakaal kuni 90% – 6,25% kogu Reklaamikäibest Muusika osakaal kuni 95% – 6,5% kogu Reklaamikäibest Muusika osakaal kuni 100% – 6,75% kogu Reklaamikäibest Vastava metoodika kohaselt saavad raadioorganisatsioonid ise reguleerida fonogrammidelt või nende koopiatelt edastatava muusika osakaalu ja sellest tulenevalt ka tasumisele kuuluva tasu suurust. ERL ei ole olnud selliste tasumäärade ja arvestamise alustega nõus, vaid on ise välja pakkunud tasumäärad alates 0,5% - 2,5% (alates 2009 aastast) iga kommertsraadiojaama aasta reklaamikäibest. Kuivõrd autoriõiguse seadusest tulenev tasu peab olema õiglane eelkõige autoritele ja autoriõigustega kaasnevate õiguste omajatele, ei saa ERL poolt pakutud tasumäär olla kuidagi õiglane esitajate ja fonogrammitootjate suhtes. Teiste Euroopa riikide praktika on niivõrd varieeruv, et ei võimalda teha mingeid konkreetsemaid järeldusi ega ole seetõttu Eesti suhtes kohaldatav. Alates 1992. aastast kuni 9.10.2003 (mil tühistati teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse rahvusvahelise konventsiooniga - nn Rooma konventsiooniga - ühinemisel tehtud täielik reservatsioon konventsiooni artikli 12 kohaldamise suhtes) laienes õiglase tasu maksmise kohustus fonogrammide kasutamise eest raadios või televisioonis ainult kohalike (st Eesti Vabariigis registreeritud) fonogrammitootjate ja esitajate suhtes. Alates 2003. aasta lõpust laieneb aga õiglase tasu maksmise kohustus sisuliselt kõigi fonogrammitootjate ja esitajate suhtes. TsÜS § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sellest tulenevalt paluvad hagejad kohtul määrata kindlaks kostja poolt hagejatele tasumisele kuuluva tasu suurus ka ajavahemiku 1999-2003 eest. Perioodi 1999-2003 eest tasutava summa suurus peaks olema 20% summast, milline kuulub tasumisele kostja poolt alates 2004. aastast. Hagejad paluvad perioodi 1999-2003 eest arvestada iga-aastaselt nimetatud metoodika määramisel alusena 4,5% kostja reklaamikäibest 2004 aastal, mis on protsent, millises ulatuses tasuvad ringhäälinguorganisatsioonid Eesti Vabariigis tasu teoste autoritele. Kostja ei olnud nõus hagejate poolt esitatud eelneva arvestuspõhimõttega. Kostjate kinnitusel ei tegele ta ise reklaami müümise jms, vaid sellega tegelevad hoopis kolmandad isikud, mistõttu hagejatel on võimatu esitada näiteks hagi kõigi reklaamikäibega seotud isikute vastu. Samuti võib kostja suunata reklaamikäivet mujale, mis tekitab ilmselt uusi kohtuvaidlusi. Lisaks hagejate arvates AutÕS § 72 alusel peab õiglast tasu neile maksma üks organisatsioon. Seetõttu pakkusid hagejad välja meetodi, millise põhimõtte rakendamist sooviksid alates metoodika kohta tehtavast osaotsuse jõustumisest: 2) minutitasu rakendamine, mille arvestus põhineks järgmistel kriteeriumidel: • raadioprogrammi kuulajate arv, • kuulajate arvul põhinev minutitasu tariif, • kasutatud fonogrammi kestus. On selge, et raadioprogrammil on erinevatel ajahetkedel erinev arv kuulajaid. Raadioprogramme kuulatakse rohkem hommikusel, päevasel ja õhtusel ajal, samas kui öisel ajal võib kuulajaskond olla väiksem. Samuti võib arv sõltuda nädalapäevast, 3(11)

pühadest. Sellest tulenevalt oleks mõttekas jagada kuulajate arv kategooriatesse. Sellise põhimõtte alusel on hagejatele AutÕS § 72 nimetatud tasu maksnud Eesti Raadio. Raadioprogrammi kuulajate arvu mingil ajaperioodil on võimalik välja selgitada uuringutega (nt EMOR uuring). Hagejatele teadaolevalt tellivadki raadioorganisatsioonid regulaarselt uuringuid oma programmide kuulajate arvu kohta, mistõttu selles osas ei peaks läbi viima ühtegi täiendavat uuringut ega kandma täiendavaid kulutusi. Selline uuring ei pea samuti toimuma igakuiselt, vaid näiteks kvartaalselt või üks kord aastas ning vastavad andmed võetakse aluseks minutitasu arvestamisel kuni nende muutumiseni (uue uuringu tulemuste saamiseni). Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja nõustus AutÕS § 72 nimetatud tasu ja selle arvutamise metoodika kindlaks määramise vajalikkusega, kuid ei nõustunud hageja esitatud väidete ja põhjendustega vastavate metoodikate osas. Kostja on ringhäälinguorganisatsioon, kellele on väljastatud õigusaktidega kehtestatud korras ringhäälinguluba programmi RAADIO PÄRNU edastamiseks, ning kes on ERL liige. Sagedusel 92,7 MHz edastab programmi OÜ Pärnu Meedia (registrikood 10898568), kelle tegevuse aluseks on OÜ Õhk sõlmitud operaatorleping. OÜ Õhk ei ole kunagi nimetatud sagedusel programme edastanud, alates 2002. aasta novembrist teeb seda eelviidatud lepingu alusel OÜ Pärnu Meedia; enne seda nimetatud sagedusel tegutsenud äriühing OÜ Õhk Meedia (registrikood 10625333) on äriregistrist kustutatud 06.09.2002. OÜ Pärnu Meedia reklaamikäibe andmed alates novembrist 2002 on kostja esitanud, käesolevas kohtuvaidluses kostjaks oleval OÜ Õhk tegevuses reklaamikäivet ei ole tekkinud ega ka teki. Kostja ei nõustu hagejate väitega, et autoriõiguse seadus on vastu võetud ja reguleerib õigussuhteid käesoleva vaidluse kontekstis vaid esitajate ja fonogrammitootjate õigusi silmas pidades. On vaieldamatu tõsiasi, et juhul, kui ringhäälinguorganisatsioon fonogramme ei kasutaks, jääks nii teoste esitajatel kui ka fonogrammitootjatel saamata mis tahes minimaalnegi tasu. ERL-i poolt EFÜ-le viimati tehtud ettepaneku kohaselt loevad raadioorganisatsioonid õiglaseks ja mõlema poole huve silmas pidavaks tasuks järgnevalt kujunevad summad: ajavahemiku 2001-2003 eest – 20% õiglase tasu suurusest, milline kehtestatakse 2004 aasta eest; 2004.a. – 1% reklaamikäibest 2005.a. – 1% reklaamikäibest 2006.a. – 2% reklaamikäibest 2007.a. – 2% reklaamikäibest 2008.a. – 2,5 % reklaamikäibest 2009.a. – 2,5 % reklaamikäibest 2010.a. – 2,5% reklaamikäibest Vaatamata asjaolule, et hagejad on esitanud nõude õiglase tasu muutumatuks jääva määrana, on kostja poolt aastad 2006-2010 käesolevaga haaratud lähtuvalt eesmärgist: 1) anda ülevaade läbirääkimiste käigus ERL-i poolt esitatud viimasest ettepanekust; 2) saavutada võimaluse korral kompromiss ka lähiaastateks. Kohene üleminek maksimummäärale oleks kostja majandustegevust arvestades äärmiselt ebamõistlik, sest tasuda tuleb fonogrammide kasutamise eest arvates 2002.a. septembrist. 4(11)

Otstarbekuse ja võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt leppisid EFÜ ja ERL kokku selles, et EFÜ ja ERL peavad läbirääkimisi ja sõlmivad nn raamlepingu, mille tingimustest hakkavad lähtuma kõik ERL liikmed, ning mille alusel sõlmitakse konkreetsed lepingud EFÜ ja iga konkreetse fonogrammi kasutaja vahel. EFÜ pöördus esmakordselt ERL-i poole 2001. aastal. Lähtudes vastastikuse kokkuleppe ja vaba tahte põhimõttest, olenemata raamlepingu sõlmimise ajast, kohustuvad ringhäälinguorganisatsioonid tasu maksma arvates 2001 aastast (kaasa arvatud), seejuures aastatel 2001-2003 lähtutakse põhimõttest, et tasu arvestatakse 20% 2004 aastaks kehtestatud tasumäärast. Seetõttu jääb arusaamatuks ja on samas äärmiselt taunitav, et kohtusse pöörduvad hagejad tasu maksmise nõudega arvates 1999. aastast. Hagejate niisugune tegevus on otseses vastuolus TsÜS § 138 ja VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõttega. Hagejate nõue tasu väljamõistmise ja seega ka selle arvutamise metoodika kindlaksmääramise osas on aastate 1999-2000 osas aegunud. TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Läbirääkimisi EFÜ ja ERL vahel on peetud alates 2001 aastast ning üheks lähtealuseks on võetud kokkuleppeliselt 2001. aasta, millest arvates ERL liikmesorganisatsioonid kohustuvad tasuma fonogrammide kasutamise eest. Aastast 2001 varasemat perioodi ei ole läbirääkimiste kumbki pooltest mitte kordagi kõne alla võtnud. Lisaks alustas kostja tegevust alles 2002. aasta novembrist, mistõttu ei saanud ta nimetatust varasemal perioodil fonogramme kasutada ja millest tulenevalt ei ole alust nõuda kostjalt õiglast tasu fonogrammide kasutamise eest varem kui 2002.a. novembrist. Hageja nimetatud esimese võimaliku metoodika osaks olevaid andmeid muusika osakaalu kohta ei ole võimalik esitada, kuna kostjal puuduvad mis tahes andmed, millised kajastaksid kostja programmides muusika osakaalu. Selleks on puudunud igasugune vajadus ja vastavate statistiliste näitajate väljatoomist ei nõua ükski ringhäälinguorganisatsioonide tegevust reguleeriv õigusakt. Ringhäälinguseaduse (RHS) § 12 lg 1 ja 2 kohaselt oleks teoreetiliselt võimalik saada andmeid vaid viimase 20 päeva osas. Kostja puhul on tegemist väikese ringhäälinguorganisatsiooniga ning mingit eraldi programmi muusika osakaalu arvestamiseks kostjal ei ole. Kindlasti ei oleks muusika osakaalu oletusliku ja kontrollimatuna esitamine tegelikkust kajastav ega vastaks ka hageja eeldatavalt viidatud õiglase tasu maksmise põhimõttele. Lisaks kontroll-lintidele on kostja säilitanud seadusega määratud perioodi kohta (20 päeva arvates eetrisolekust) ka ööpäevase programmi log-failid – Raadio Pärnus juhib programmi arvuti, sh osa ööpäevast automaatselt. Probleemiks log-failide töötlemise juures on, et programmiosiste pikkust tuleb käsitsi arvutada. Töö teostamine muude töökohustuste kõrvalt võttis aega ligikaudu 3 tööpäeva. Seega tuleks selle töö jaoks palgata täiendav tööjõud. Kostja poolt teostatud analüüs log-failide põhjal kinnitab tagasihoidlikku reklaamimahtu ja –käivet. Sealjuures sellest umbes kolmandik on ERL-i poolt tasuta eetrisse andmiseks mõeldud kampaaniamaterjal. Samuti annab kostja tasuta reklaamiaega ürituste tarbeks, milliste sponsoriks ta ise on, mistõttu ei ole põhjendatud hageja väited selle kohta nagu ei kajastaks kostja esitatud reklaamikäibe aruanded õigesti Pärnu Raadio tegelikult eetrisse antavat reklaami. Lisatööjõu palkamist sellise analüüsi tegemiseks peab kostja liialt koormavaks ega soovi seesugust tööd omal kulul teostada. Seda enam, et andmed ei anna tõest tulemust muusika osakaalu kohta aasta ega isegi kuu lõikes. Kõik, mis läheb eetrisse väljaspool eetritarkvara, ei ole logis. Seega võimaldab eetrilogi tuvastada ainult eellindistatud saateaegu. 5(11)

Kostja oli seisukohal, et EMOR uuringute puhul on tegemist sotsioloogiliste uuringutega ja need ei saa olla aluseks kohustusi põhistavate arvutuste tegemisel. EMOR uuringu puhul ei hõlmata kõiki raadiojaamu ning konkreetse piirkonna valim on väga väike. Raadiojaama kuulajate arv ei ole stabiilne suurus ning eeldab kas kord kvartalis või üks kord aastas uue uuringu korraldamist. Kostjale on koormavaks tegevuseks nii uuringute pidev tellimine, tulemuste hagejatega kooskõlastamine kui ka uuringutega kostja jaoks kaasnevate rahaliste kulutuste mõttes. Seega ei ole EMOR uuring kasutatav ja sellest omakorda tulenevalt ei ole ka minutitasu rakendatav. Ühe sellise uuringu tellimine läheks maksma 37 200 kr pluss käibemaks. Isegi uuringu tellimisel ei saaks selle andmeid hagejaile avaldada ning hagejaile uuringu eraldi tellimine maksaks 180 000 kr. Avalik-õiguslik ja eraõiguslik ringhäälinguorganisatsioon ei ole võrreldavad. Kui kostja suhtes rakendada Eesti Raadio minutihinda, võiks Pärnu Raadio tegevuse lõpetada isegi juhul, kui enamik muusikast antaks eetrisse väikseima arvuga ajatsoonis, sest sellisel juhul tuleks hagejale tasuda mitukümmend protsenti reklaamikäibest. Raadiojaamad, kus on kasutusel uusim vastav nn eetritarkvara, saadakse suurema osa algandmetest ehk eetris kõlanud loo kestused kätte automaatselt. Lood, mida edastatakse nn playlisti väliselt (lisalugu, saate sees jne), paneb produtsent eraldi kirja. Samuti ei ole Eesti Raadios isik üksinda eetris. Kostjal kui eraõiguslikul ringhäälinguorganisatsioonil Eesti Raadioga võrreldav struktuur (st nii produktsiooni- kui ka fonoteegiosakond) ja eetritarkvara puudub. Minutitasu arvestamise metoodika rakendamine tooks kostjale kaasa täiendavad kohustused: tarkvara ostmine, hind alates 50 000 kr. kuni 500 000 kr.; riistvara ostmine 20 000 kr.; kokkuvõtva töö eest lisatasu eest 10 000 kr; uue töökoha loomisel 15 000 kr. Tarkvara rentimine tähendaks igakuist või aastast litsentsitasu. Kokkuvõtva ja täpsustava töö tegemiseks mõne senise töötaja poolt lisatasu eest igakuiselt kokku minimaalselt 10 000 kr., uue töökoha loomisel minimaalselt 15 000 kr., millele lisanduvad sotsiaalmaks 33% ja töötuskindlustusmaks 0,3%, seega igakuiselt kokku 19 995 kr. Seega aastas 239 940 kr. Mujal riikides on autoriõigustega kaasnevate õiguste omajatele kehtestatud väiksemad tasumäärad kui autoritele. Tegelikult on sarnased proportsioonid olemas ka Eestis – Eesti Raadio maksab teoste autoritele 5,04 miljonit krooni aastas ja EFÜ-le 1,98 miljonit krooni aastas, kusjuures kostjale teadaolevalt maksab Eesti Raadio vaid nende fonogrammide kasutamise eest, milliste tootjaid esindatakse. Igal juhul saab kostja hagejaile tasuda vaid nende esindatavate fonogrammitootjate ja esinejate fonogrammide kasutamise eest. Maakohtu otsus 04.07.2007 osaotsusega määras Pärnu Maakohus hagejatele kostja poolt tasutava õiglase tasu kasutatavate fonogrammide edastamise eest arvestamise metoodika. Asjas puudub vaidlus selles, et hagejad esindavad AutÕS § 76, § 77 lg 1 p 2 ja 3 ning lg 4 alusel kõiki nende organisatsioonidega hõlmatud esitajaid ja fonogrammitootjaid ning neil on õigus nõuda kohtus nii ülalnimetatud tasu väljamõistmist (mis peaks üldjuhul AutÕS § 72 lg 3 kohaselt olema võrdne nii teose esitajale kui fonogrammitootjale) kui selle arvutamise aluseks oleva metoodika kehtestamist. OÜ Õhk kui Pärnu Raadio edastamiseks ringhäälinguluba omav isik on asjas õige kostja, vaatamata asjaolule, et tegelikult edastab alates novembrist 2002 programmi vastava operaatorlepingu alusel OÜ Pärnu Meedia. Vaidlus on selles, milline see metoodika peaks olema ja millisest ajast alates on konkreetses vaidluses võimalik õiglast tasu ning metoodika kehtestamist üldse võimalik nõuda. 6(11)

Äriregistri andmebaasi kohaselt on kostja äriregistrisse kantud 05.11.1999. Seega ei saanud pidada põhjendatuks määrata metoodikat kindlaks varasema aja kohta, s.t terve 1999. aasta eest. Lisaks on üldteada asjaolu, et Raadio Pärnu alustas üldse tegevust alles 2000. aasta kevadel, samuti ei ole asjas tõendeid, mis ajast kostjale vastav ringhäälinguluba välja on antud. Kuna kostja on operaatorlepingu vahendusel alustanud Raadio Pärnu sagedusel saadete edastamist alles 2002. aasta novembris, ei saa varasema aja eest välja mõista ei tasu ega määrata kindlaks mingit metoodikat selle arvestamiseks. Kuivõrd tagantjärele ei ole võimalik andmeid detailselt määratleda, määras kohus kuni osaotsuse jõustumiseni arvestusmeetodi, mille puhul tuleb lähtuda kostja reklaamikäibest aastas. 2002. aasta 2 viimase kuu eest 1/6 2003. aasta summalt 2003. aasta eest 20% 2004. aasta summast 2004. aastast alates kuni osaotsuse jõustumiseni eest iga aasta eest 2,5% kostja reklaamikäibest. Teoste autoritele maksavad kostja ja teised ringhäälinguorganisatsioonid 4,5% nende reklaamikäibest. Teiste riikide arvandmete põhjal on autorid rohkem kaitstud ning õigustatud ka suuremale tasule kui autoriõigustega kaasnevate õiguste omajad. Seda mõtet kannab endas ka nt AutÕS § 14 lg 3, mis sätestab autoritasu osas kokkuleppe puudumisel otsese keelu autoriõigusega kaitstud teose kasutamiseks, kuid samaväärset keeldu autoriõigustega kaasnevate õiguste omajate õiguste rikkumise puhuks ette nähtud ei ole. Seega on põhjendatud hagejatele väiksemas määras tasu saamine kui see on ette nähtud autoreile ning kuna kostja on läbi ERLi nõustunud 2,5%-lise tasumääraga reklaamikäibest, siis selline määr ka kohtu poolt määrati. põhjendatud ei olnud kostja järkjärguline üleminek nimetatud määrale. Kostjale on temale väljastatud ringhäälinguloaga juba aastaid olnud kohustus õiglast tasu maksta ning sellest oli kostja arvestades juba 2001. aastast toimuvaid läbirääkimisi hagejate ja ERL vahel ka teadlik. Kohus määras osaotsuse jõustumisest alates arvestusmetoodikaks minutitasul põhineva arvestuse, mis seatakse sõltuvusse kolmest erineva suurusega kuulajate arvu kategooriast põhimõttel, et mida suurem kuulajate arv, seda suurem ka minutitasu. Kohtule esitatud logifailid on ilma vastava eriprogrammita teisaldatavad Exceli-formaati, milles on võimalik sekundilise täpsusega muusika kestust kindlaks määrata, nagu seda kinnitavad hageja esitatud analüüsid. Logifaili ridadest on selgelt eristatavad mängitud fonogrammi sisu ja pikkus. Nimetatu kindlakstegemiseks on vajalik käsitsi andmete tõstmine, sorteerimine ja liitmine, ent hagejad on kinnitanud ka omapoolset huvi vastavate toimingute tegemiseks ja tasu kogusumma arvutamiseks. Vastavaks analüüsiks ei ole siiski vaja teha suuri investeeringuid, soetada uut tarkvara ja luua uus töökoht. Uuringuid kuulajaskonna kindlakstegemiseks ei pea tegema igakuiselt, piisab kvartaalselt või hagejate nõusolekul ka aastauuringust, mille maksumuse ulatumine kostja nimetatud summadesse ei ole tõendatud. Kohus leidis, et Eesti Raadio suhtes kohaldatavad minutitasu tariifid ja kuulajaskonna suurused ei pruugi kostja kordades väiksema käibe ja võimaluste juures õiged olla ja need vajavad täpsemat selgitamist. Samuti ei tohiks vaidlusalune tasu vastava metoodika läbi kujuneda sedavõrd suureks, et see tingiks Raadio Pärnu sulgemise. Vastupidiselt kostja arvamusele võib EMOR uuring tuvastada Pärnu Raadio kuulajate arvu nt kolme tunnise täpsusega, millisel juhul tuleb kogu selle aja vältel lähtuda vastavast tariifist. Eesti Fonogrammitootjate Ühingu ja Eesti Esitajate Liidu apellatsioonkaebus Apellandid paluvad tühistada 04.07.2007 Pärnu Maakohtu osaotsuse osaliselt. 7(11)

Apellandid leiavad, et kohtu poolt kehtestatav õiglase tasu suurus alates 2004 aastast kuni osaotsuse jõustumiseni peaks olema vähemalt 4,5 % OÜ Õhk raadiojaamas Raadio Pärnu edastatavate raadioprogrammidega seotud reklaamikäibest. Ekslik ja arusaamatu on kohtu seisukoht, et autorid peavad olema rohkem kaitstud ning õigustatud suuremale tasule, kui autoriõigustega kaasnevate õiguste omajad. Ka autorid ei ole teinud mingeid kulutusi fonogrammide tootmisele ning ilma esitajate ja fonogrammitootjateta poleks autorite poolt loodud muusikateost võimalik raadio kaudu objektiivselt tajuda ega edastada Õiglase tasu suuruse arvestamise aluseks olev reklaamikäive ei saa olla seotud ainult OÜ Õhk tegevusega. Raadioprogrammidesse reklaami müümisega jms ei tegele sageli mitte ainult ringhäälinguluba omav raadioorganisatsioon ise, vaid hoopis kolmandad isikud. Sama puudutab ka OÜ Õhk tegevust. Kohus on ise osaotsuses märkinud, et OÜ Õhk puudub reklaamikäive (see on OÜ-1 Pärnu Meedia), kuid vaatamata sellele on kohus kohtuotsusega kehtestanud tasu suuruseks alates 2004. aastast kuni osaotsuse jõustumiseni ikkagi protsendi kostja reklaamikäibest. Kuna ka 2004. aastale eelnevate aastate osas kohtu poolt kehtestatud arvestus on otseselt seotud 2004. aasta tasu suurusega, võrduks osaotsuse kohaselt OÜ Õhk poolt apellantidele kuni osaotsuse jõustumiseni kõigi aastate eest makstav tasu tegelikult nulliga. Nimetatud põhjusel on õiglase tasu suuruse kehtestamisel selle sidumine ainult OÜ Õhk enda reklaamikäibega äärmiselt kitsendav ning apellantide õigusi ja huve ebamõistlikult piirav. Kohus on oma otsuses ekslikult leidnud, et „reklaamikäive" mõiste sisustamine ei ole käesolevas kohtuasjas oluline ega kuni osaotsuse jõustumiseni ka vaidlusalune ning kuni otsuse jõustumiseni saab lähtuda kostja poolt menetluses esitatud arvandmetest. Sellega kohus tegelikult sisustaski ära alates 2004.aastast kuni osaotsuse jõustumiseni arvutuste aluseks võetava nn reklaamikäibe ja sellega ka kõigi varasemate aastate eest tasumisele kuuluva summa suuruse. Sellisel juhul jääb üldse arusaamatuks käesoleva osaotsuse mõte. Kohus on oma otsuses ise märkinud, et apellantide poolt kohtule esitatud õiglase tasu väljamõistmise nõue on seotud keeruliste arvutustega ning sõltub arvutuste aluseks olevate mõistete (sh reklaamikäive) sisustamisest. Hagejad ja kostja nõustusid sellega, et osaotsuses ei hakata arvutuste aluseks võetavaid mõisteid sisustama. „Reklaamikäibe" ja osaotsusest tulenevate teiste võimalike arvutuste aluseks olevate mõistete sisustamine pidi jääma väljamõistmise nõude läbivaatamise esemeks ning TsMS § 450 lg 1 alusel pidi kohus selles osas jätkama menetlust. Nimetatud põhjusel ei esitanud ka menetlusosalised kohtuistungil vastavaid väiteid ega vastuväiteid. Apellandid leiavad, et nn reklaamikäibe sisulise sisustamisega osaotsuses on rikutud nende menetlusõigusi, kuivõrd käesolevas olukorras on nendelt ära võetud õigus ja võimalus esitada reklaamikäibe mõiste sisustamise osas kohtule omapoolseid seletusi ja põhjendusi, vaielda vastu teiste menetlusosaliste põhjendustele jms (TsMS § 199 lg 1). TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus otsuses tugineda ainult asjaoludele, mille kohta pooltel oli võimalik oma arvamust avaldada ning sama paragrahvi lg 4 kohaselt ei või kohus tugineda asjaolule, mida menetluses ei arutatud. Seetõttu on osaotsus selles osas ebaseaduslik ja põhjendamata. Vastustaja OÜ Õhk seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja leiab, et käsitlevas kaebuses toodud väited ei anna alust osaotsuse tühistamiseks. OÜ Õhk apellatsioonkaebus 8(11)

Apellant palub 04.07.2007 Pärnu Maakohtu osaotsus tühistada osaliselt ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellant nõustub kohtuotsusega osas, milles kohus määras tagasiulatuvalt kuni osaotsuse jõustumiseni õiglase tasu arvestamise alusena % reklaamikäibest, kuid on seisukohal, et otsus ei ole üheselt tõlgendatav. Kuna kohtu määratuna kuuluks 2004. aastal tasumisele 2,5% 2004. aasta reklaamikäibest, siis 2003. aasta eest kuuluks tasumisele 20% summast, mis saadi 2004. aasta reklaamikäibe alusel. Apellant on seisukohal, et õiglase tasu maksmise alusena tuleb arvestada selle aasta reklaamikäivet, mille eest tasu maksmisele kuulub. Kohtuväliste läbirääkimiste käigus pooltel vaidlust ei olnud selles, et enne 2004. aastast tuleks tasu arvestada 20% väiksemana võrreldes tasu arvestuse alusega ehk tasumääraga 2004.aastal (seega 20% 2,5-st= 0,5%). Kaevatav otsus võimaldab tõlgendada otsust erinevalt. Apellant ei nõustu tagasiulatuva metoodika osas %-määra arvulise suurusega so 2,5% reklaamikäibest. Apellant ei ole vahetult ise ega läbi ERL kunagi nõustunud 2,5 % reklaamikäibega kõigi aastate eest. Kohus on õigesti määranud metoodika kriteeriumid vaid põhimõtteliselt, kuid apellant ei nõustu nn edasiulatuvalt kehtestatava metoodika kui sellisega. Põhjendamatud ja tõendamata olid hageja väited reklaamikäibe varjamises kostja poolt. Sellele vaatamata kohus neid arvestas. Eesti Autorite Ühinguga toimib tasu maksmise metoodikana % reklaamikäibelt tõrgeteta, ilma igasuguste erimeelsuste ja kahtlustusteta juba 10 aastat. Hagejad ei esitanud ühtegi mõistlikku selgitust ega põhjendust, miks peaks Eestis erinevate õiguste omajaid esindavate kollektiivse esindamise organisatsioonide puhul kehtima erinev metoodika ja erinev aruandlus. Kohus on põhjendamatult nõustunud hageja paljasõnaliste kahtlustustega kostja aadressil ja osaotsusest nähtuvalt ainult tuginedes nimelt sellele hagejate tõendamata ja põhjendamata kahtlustusele, jätnud edasiulatuvalt rakendamata nn reklaamikäibe metoodika. Kohus on jätnud arvestamata vastuväited minutitasu metoodika rakendamisel põhjendamatult koormavate kulutuste tekkimises kostjale. Kohus ei ole arvestanud kostja nõustaja IT-spetsialisti selgitustega ega kostja esindaja põhistustega EMOR uuringute tellimisega seotud kulutustest. Minutitasu metoodika ühe kategooria arvandmete igakuine saamine nõuab täiendavat tööjõudu või/ja uut tarkvaraprogrammi. Hagejad on küll kinnitanud omapoolset huvi vastavate toimingute tegemiseks, kuid praktikas ei ole see mõeldav. Hagejad on esitanud oma hagis ka nõude kohustada OÜ Õhk igakuiselt esitama raadiojaama põhised aruanded programmidesse müüdud või nende edastamiseks või toetamiseks müüdud või nendega seotud reklaami, kaupade ja teenuste jms käibe kohta. Kui aruande esitamise kohustatud isikuks on tasu maksja (mida on eeldanud ja nõudnud ka hagejad), siis ei ole mis tahes metoodika puhul mõeldav aruande andmete töötlemine tasu saajate või erinevate andmete osas nii tasu saajate kui tasu maksjate poolt. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et kostjal on teatud piirides endal võimalik kontrollida fonogrammide kogukestust ja seeläbi reguleerida õiglase tasu suurust. Apellandil on küll võimalik mingil määral muusika osakaalu suurust programmis mõjutada, kuid raadioprogrammi koostamise aluseks ei ole ega saa olla vajadus reguleerida käsitletava õiglase tasu suurust. 9(11)

Kohus jättis põhjendamatult arvestamata kostja nõustaja, IT-spetsialisti logifailide kohased selgitused ja tugines oma järelduste tegemisel hagejate esitatud analüüsi paikapidavusele ja eksimatusele. Vastustaja EFÜ ja EEL seisukoht Vastustajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu osaotsus tuleb tühistada TsMS § 656 lg.2 alusel sõltumata apellatsioonkaebuste põhjendustest. TsMS § 450 lg.1 kohaselt võib juhul, kui ühte menetlusse on ühendatud mitu iseseisvat nõuet või kui ühes hagis esitatud mitmest nõudest on üks nõue või osa ühest nõudest valmis (otsustamiseks), kohus teha neist igaühe kohta eraldi otsuse, kui see kiirendab asja läbivaatamist. Maakohus rikkus protsessiõiguse norme sellega, et tegi osaotsuse nõude kohta, mille lahendamine ei kuulu kohtu pädevusse; samuti on täitmata eelmenetluse ülesanded. Eraldi nõudena esitatud taotlus määrata hagejatele kostja poolt fonogrammide edastamise eest tasumisele kuuluva õiglase tasu arvestamise metoodika ei kujuta endast seadusele tuginevat pooltevahelise õigussuhte ümberkujundamise nõuet ega ole käsitatav ka õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamisele suunatud tuvastushagina. Pooled ei ole omavahel lepingulistes suhetes ja kohtu pädevuses ei ole sellise suhte tekitamine ega selle tingimuste määramine. Seega on ebaõige osaotsuse tegemine taotluse suhtes määrata kindlaks õiglase tasu arvestamise metoodika. Hagejate kui autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate rahaline nõue kostja vastu seisneb õiglase tasu väljamõistmises autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise aja eest AutÕS §-de 72 ja 81(4) - praegu kehtiv 81(7) - ja lepinguvälist vastutust käsitavate võlaõigusseaduse sätete alusel. Selle kindlaksmääramine, kas tasu arvestamisel tuleb lähtuda protsendina kostja või vahetult fonogramme üldsusele esitava isiku reklaamikäibest või fonogrammide esitamise minutitasust või nende kombinatsioonist, ei lahenda veel küsimust hagejate rahalise nõude põhjendatusest, mistõttu maakohtu osaotsust ei saa käsitada põhjendatud vaheotsusena nõude põhjendatuse kohta. Siinkohal kolleegium märgib, et kostja iseenesest ei eita hagejate õigust saada tasu fonogrammide üldsusele edastamise eest (kuid väidab, et hagi on esitatud ebaõige kostja vastu). Hagejad on hagis õiglase tasu suuruse kindlaksmääramise kõrval nõudnud ka kohustada kostjat esitama aruanded oma reklaamikäibe kohta. TsÜS § 364 lg.4 sätestab, et kui hageja esitab hagi nii raha saamiseni kui ka sellega seotud arvestuse esitamiseks sissetulekute või kulude kohta, võib hageja jätta oma raha maksmisele suunatud nõude arvestuse esitamiseni täpselt määratlemata. Täpselt 10(11)

määratlemata rahalise nõudena tuleb seetõttu käsitada hagejate nõuet määrata kindlaks õiglase tasu suurus. Seega peavad hagejad kostjalt nõude määratlemiseks nõutavate andmete saamisel määratlema täpselt oma rahalise nõude suuruse kostja vastu. Olgu märgitud, et hagejatele rahalise nõude määratlemiseks vajalike andmete nõudmist saab teostada ka TsMS § 236 lg.2 järgi tõendite kogumise korras. Kolleegiumi hinnangul võivad autoriõigusega kaasnevate õiguste omajad fonogrammide üldsusele esitamise eest õiglase tasu ja oma rahalise nõude suuruse määramisel lähtuda ka tavaliselt makstavast tasust ja selle suurusest. Oma rahalise nõude õigusliku alusena tuginevad hagejad lepinguvälise (deliktilise) kahju hüvitamise sätetele. Sellega seoses juhib kolleegium tähelepanu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele nr. 3-2-1-124-06, kus on selgitatud, et autoriõiguse rikkumise tõttu võib autoril tekkida kahju seetõttu, et ta kaotab autoriõiguse rikkumise tõttu saada tulu oma teose kasutamise eest mujal. Autoriõiguse rikkuja säästetud kulutused tuleb autorile hüvitada mitte kahjuna, vaid alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisena. Kolleegium leiab, et ülaltähendatud selgitus kehtib ka autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate (ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutaja) suhtes. Sellega seoses peaks asja menetlev kohus poolte tähelepanu juhtima, et hagejate rahalise nõude suhtes võivad tulla kohaldamisele sätted, mis reguleerivad alusetust rikastumisest tulenevaid kohustusi. AutÕS § 72 sätestab, et kui ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi või selle reproduktsiooni kasutatakse üldsusele suunamiseks, siis on esitajal ja fonogrammitootjal õigus saada õiglast tasu isikult, kes ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunab. Ka VÕS § 1037 lg.1 kohaselt peab alusetult säästetud kulutused õigustatud isikule hüvitama isik, kes õigustatud isiku arvel oma kulutusi alusetult säästis. Kostja üks vastuväide hagile on see, et tema on vaid ringhäälinguloa omaja, saateid (ja fonogramme) esitab aga teine isik, OÜ Pärnu Meedia. Sellega seoses peaks kohus hagejatele selgitama, et tal on õigus taotleda kostja asendamist või tegeliku fonogrammide üldsusele suunaja kaasamist kaaskostjana TsMS § 208 lg.1 ja 2 alusel. Ülaltoodust lähtudes tühistab kolleegium maakohtu otsuse ja saadab asja läbivaatamiseks samale kohtule eelmenetluse staadiumist. Selles mõttes loeb kolleegium apellatsioonkaebused osaliselt rahuldatuks. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja lahendamisel.

Tiit Kollom

Ülle Jänes

Igor Amann

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.