Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

02.04.2013 esitas hageja taotluse haginõude suurendamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista 35 649 eurot 80 senti, s.o lahkumishüvitis 21 654 eurot, agenditasu 13 811 eurot 80 senti ja kahju hüvitis 184 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista seisuga 06.02.2012 sissenõutavaks muutunud viivis 2 150 eurot 79 senti ning viivis ühe kalendripäeva kohta tulenevalt VÕS §-st 94 ja § 113 lg-st 1, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Kostja vastuväited

„XXXXXXXXXXX

XXXXXXXXXXXXX“

ning mingit

„XXXXXXXX

XXXXXXXXXXXXX“ projekti polnud olemas. Asjaolu, et tooted müüdi läbi Eestis registreeritud äriühingu Soome, ei täitnud agendilepingus esitatud territoriaalsuse nõuet. Kostja vaidles vastu hageja väitele, et kostja oli temast möödaminnes teostanud 109 189 euro eest otsetehinguid, mille tõttu oli hagejal jäänud saamata 3 276 eurot. Kostja vaidles vastu ka agenditasu nõudele XXXXX kolledži projekti eest. Projekt ei realiseerunud ja hagejal ei tekkinud kuni 28.02.2011 nõuet. Kahju hüvitamise nõue oli põhjendamatu, sest hageja tekitas oma tegevusega ise endale kahju, jättes õigeaegselt täitmata oma maksekohustused ning hagejal oli piisavalt rahalisi vahendeid, millega oma maksekohustusi täita. 25.02.2013 menetlusdokumendis muutis kostja oma seisukohta hagi osalise õigeksvõtu kohta ja vaidles hagile täielikult vastu. Põhjendatud ei olnud hageja nõuded, mis ei olnud hiljemalt 28.02.2011 sissenõutavad. Pooltevahelise lepingu kohaselt sai lõpuleviiduks lugeda tehingut, mille eest kuulus agendile agenditasu väljamaksmisele ehk agenditasu muutus sissenõutavaks. Kuna hageja esitatud agenditasu nõue põhines tehingutel, mille alusel ei olnud tal agenditasu saamise õigust lepingu lõppemise ajaks tekkinud, ei olnud kostjal hageja ees agendilepingust tulenevaid täitmata kohustusi. Maakohtu otsus

määras alates 01.07.2011 kuni nimetatud nõude kohase täitmiseni, viivise agenditasult 1 499 eurolt 9 sendilt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 01.08.2011 kuni nimetatud nõude kohase täitmiseni, viivise agenditasult 654 eurolt 99 sendilt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 01.12.2011 kuni nimetatud nõude kohase täitmiseni ja viivise agenditasult 382 eurolt 62 sendilt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 01.03.2012 kuni nimetatud nõude kohase täitmiseni. Kohus jättis poolte menetluskulud 32% osas kostja kanda ning 68% osas hageja kanda. Pooled olid 01.11.2007 sõlminud VÕS § 670 lg 1 järgi kaubandusagendi lepingu, mille § 1 p 1 järgi oli hageja ülesandeks kostja esindamine Eestis ning § 2 p 1 kohaselt hõlmas esindus Zehnderi kaubamärgiga radiaatoreid ja laepaneele, tagavaraosasid ja tarvikuid, mis on loetletud ekspordi hinnakirjas. Vastavalt lepingu § 3 p-le 1 kohustus hageja vahendama kostja müügitegevust tema nimel. Kooskõlas lepingu § 13 p-ga 1 sõlmiti leping määramata tähtajaks ning mõlemad pooled võivad lepingulise suhte lõpetada, teatades sellest ette esimesel aastal kaks kuud. Alates teisest aastast kolm kuud ja alates lepingu viiendast aastast viis kuud. Vaidlust ei ole selles, et kostja ütles lepingu üles 24.11.2010. Pooltevaheline leping lõppes 28.02.2011 ja nimetatud asjaolu üle vaidlus puudub. Pooled vaidlesid, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt lahkumishüvitist, agenditasu ja kahjuhüvitist. Hageja leidis, et tal on selleks õigus vastavalt seadusele, kostja leidis, et hageja nõuetel ei ole alust. VÕS § 688 lg 1 p 1 kohaselt oli esimene eeldus lahkumishüvitise nõude tekkimiseks, et agent oli käsundiandja jaoks loonud ärisuhteid uute klientidega või olemasolevaid ärisuhteid oluliselt laiendanud. Pooled ei vaielnud, et enne hageja tegevuse alustamist olid kostja ja tema kaubamärk „Zehnder“ Eesti turul tundmatu ja soov agendilepingu sõlmimiseks ning kaubamärgi ja toodete tutvustamiseks oli kostja mitte hageja initsiatiiv. 17.05.2011 kostja esindaja kirjast hagejale nähtus, et vaidluse all ei olnud, et hageja oli kostja jaoks loonud ärisuhteid uute klientidega. VÕS § 688 lg 1 p 2 alusel oli järgmine eeldus, et käsundiandjal oli sellistest ärisuhetest ka pärast agendilepingu lõppemist olulist kasu. Hageja esitas kostja 28.06.2011 e-kirja, mille kohaselt oli perioodil 01.03.2011-31.05.2011 kostjale saabunud tellimusi, mille eest oli tänaseks makstud juba 46 669 eurot 42 senti, mis vastas provisjonile 1 655 eurot 83 senti. Kostja esitas koondi raamatupidamisandmetest müügitehingute kohta perioodil 01.11.2007-06.02.2012. Kuna hageja tegutses kostja agendina ning vahendas kostja tooteid, siis nimetatu andis aluse eeldada, et kliendisuhted kostjaga jäävad püsima ka hilisemas majandustegevuses. Kostja arvates ei olnud tal pärast lepingu lõppemist sellistest ärisuhetest olulist kasu. Kohus leidis, et tõendatud ei olnud, et hageja poolt loodud ärisuhted klientidega ei ole või ei too tulevikus kostjale kasu. Vastupidist kinnitas kostja esitatud 22.02.2013 müügiaruanne, millisest nähtus, et peale lepingu lõppemist 28.11.2011 jätkasid kliendid kostjale tellimuste esitamist. Kolmas eeldus VÕS § 688 lg 1 p-st 3 tulenevalt oli, et agent kaotas agendilepingu lõppemise tõttu õiguse agenditasule, millele tal oleks olnud õigus lepingu jätkamisel juba sõlmitud või edaspidi sõlmitavatelt lepingutelt isikuga, kellel agendi tegevuse tulemusena tekkis käsundiandjaga püsiv ärisuhe selliste lepingute sõlmimiseks, mida tavaliselt vahendas või sõlmis agent. Kuna agendilepingu lõpetamisel kaotas hageja õiguse agenditasule ja nagu nähtus 22.02.2013 müügiaruandest, siis jätkusid kostjal ärisuhted klientidega. Seega oli hagejal õigus lahkumishüvitisele. VÕS § 688 lg 1 p 4 järgi oli viimane eeldus, et hüvitise maksmine oli kõiki asjaolusid arvestades õiglane. Hageja palus kostjalt välja mõista lahkumishüvitis 21 654 eurot hageja 23.03.2011 koostatud dokumendi alusel. Hageja võttis lahkumishüvitise arvutamisel aluseks kogu lepingu kestvuse ajal makstud 72 181 eurot ning jagas selle lepingu kestvusega ja korrutas 12 kuuga

(72181:40x12 = 21 654 eurot). Kostja leidis, et hagejale makstud käivitustoetus (start up help) 53 000 eurot ei kuulu agendilepingujärgse agenditasu hulka. Kohus nõustus nimetatud kostja väitega. VÕS § 688 lg 2 järgi tuli lahkumishüvitise arvutamise aluseks võtta agendile makstud tasu. Samuti tulenes VÕS §-st 679, et agendil tekkis õigus agenditasule, kui käsundiandja oli oma kohustused, mis tulenesid agendi vahendatud või sõlmitud lepingust, täitnud. Asjaolu, et kostja oli maksnud hagejale käivitustoetust, ei tähendanud, et see oli samastatav agenditasuga. Lahkumishüvitise arvutamisel tuli aluseks võtta agendi enda panust ja reaalselt tehtud tööd, st vahendatud müügitehinguid. Pooled leppisid agendilepingu p-s 6.1 kokku, et agent saab müügi eest vahendustasu. Samuti lepiti kokku käivitustoetuse maksmises. Pooled olid lepingus selgelt eristanud vahendustasu (commission) ja käivitustoetuse (additionally receive a monthly payment as a start-up help). Lepingujärgselt sisaldas kõikehõlmav makse kõiki kulusid seoses reisimise, telefoni, kontori logistikaga jne. Ka andis istungil ütlusi tunnistaja OB selle kohta, et start-up help toetus oli mõeldud äritegevuse ülesehitamiseks. Seega ei saanud võtta agendi keskmise aastatasu arvutamise aluseks kostja poolt makstavat käivitustoetust ning nimetatud summa tuli lahkumishüvitise arvutamisel maha arvestada. Pooled ei vaidle, et lepingu kestvuse jooksul teostati hagejale väljamakseid 72 181 eurot, millest vahendustasu oli 19 181 eurot. Seega tuleb keskmise aastatasu arvutamisel ka osundatud summast lähtuda (72181–53000=19181). Kohus pidas põhjendatuks välja mõista kostjalt hageja kasuks lahkumishüvitis 5 754 eurot 30 senti (19181:40x12=5754,30). Kostja tugines vastuväites agenditasu nõudele sellele, et vastavalt lepingus kokkulepitule oli hagejal õigus tasule üksnes juhul, kui tehing oli lõpule viidud lepingu kehtivuse ajal, s.o. hiljemalt 28.02.2011. Poolte vahel sõlmitud lepingu § 6 p 1 kohaselt agent sai müügi eest vahendustasu ja punkti 3 kohaselt oli pärast lepingu lõppemist agendil õigus vahendustasule üksnes tehingute eest, kui tehing oli sooritatud lepingu lõpetamise ajaks. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga ja pidas seda ebaõigeks, hageja õigusi kitsendavaks ning leidis, et nimetatu ei olnud kooskõlas VÕS § 678 lg-tega 1 ja 3 ning § 679 lg-ga 1. Seega oli hagejal õigus saada agenditasu. Hageja oli esitanud agenditasu nõude tema poolt vahendatud müügiprojektide nr 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 12, 31 ja Narva kolledži projekti eest. Algselt oli kostja hagi õigeks võtnud agenditasu nõudes projektide nr 2, 3, 4, 5, 6 ja 31 osas 1 682 eurot, kuid hilisemalt võttis selle tagasi. Kostja vaidles projekti nr 12 „XXXXXXXX XXXXXXXXXXXX“ agenditasule vastu, kuna nõue oli põhjendamata, sest territooriumi nõue ei olnud täidetud ja projekti ei eksisteerinud. „XXXXXXXX XXXXXXXXXXXX“ nime all müüdi Zehnderi tooted otse Soome, kus tegelikuks projektiks oli „XXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXX“. Soomes oli kostjal agent IO. Kohus nõustus, et viidatud projekti raames puudus hagejal õigus tasu nõuda, kuna pooled olid agendilepingus territoriaalsuses (Eesti) kokkuleppinud. Nagu nähtus 23.05.2011 memost, tegeles Soomes IO „XXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXX“ projekti ettevalmistamisega ning tegelikult telliti tooted Eestist OÜ-lt Küttemaailm. Hageja leidis, et kuivõrd tellimuse esitas Eesti äriühing OÜ Küttemaailm, kes selgitas, et vajas kaupa Eestis asuva projekti tarbeks, siis ei saanud tema vastutada OÜ Küttemaailm poolsete võimalike plaanide muutuste vms eest. Samas andis hageja seaduslik esindaja A. S vande alla seletuse, et tavaliselt võttis hageja ise ühendust ehitus- või projekteerimisfirmaga, kui ta oli kuulnud, et mingi projekt oli tegemisel ja pakkus välja erinevaid lahendusi. Seega tavapäraselt suhtles hageja äriühingutega projektide ettevalmistamise või ehituse käigus, mitte ei teostanud üksnes toodete müüki. Ka nähtus 06.12.2010 e-kirjast, et hageja lähtus oma töös kindlatest põhimõtetest ja teavitas neist ka kostjat. Nimetatust tulenes, et kõikidel hageja partneritel tuli võimaldada saada projekti hinnapakkumust ainult siis, kui projektipäring oli näidatud

järgmiselt, mh oli kohustuslik näidata projekti asukoht. Seega pidas hageja territoriaalsuse põhimõtet oluliseks ja ei tõendanud, et kostja nimetatud ettepanekuga ei nõustunud. 18.06.2010 e-kirja kohaselt oli OÜ Küttemaailm esindaja pöördunud hageja poole sooviga tellida viimaselt tooteid pealkirjastades e-kirja XXXXXXXX loodusmaja. E-kiri ei sisaldanud täpsemat teavet projekti asukoha jms kohta. Esitatud ei ole ka täiendavaid tõendeid selle kohta, et hageja oleks tellimust täpsustanud tööpõhimõtetest lähtuvalt. Samuti nähtus viidatud e-kirjast, et tellitavate toodete kogused olid suured ja antud tellimuse maksumus oli oluliselt suurem teiste projektide maksumusega võrreldes. Seega ei olnud usutav, et hagejal puudus teave tellitud kauba tarne asukoha kohta ning hagejal puudus õigus antud tellimuselt agenditasu nõuda. Projektimaksumuseks oli 159 000 eurot, millelt tasumata agenditasu moodustas 7 950 eurot. Kuna nimetatud summas ei olnud hagejal õigust agenditasu nõuda, tuli see hageja agenditasu kogunõudest maha arvestada. Ülejäänud agenditasu nõuet 5 861 eurot 80 senti pidas kohus põhjendatuks ja rahuldas nõude (13811,80–7950=5861,80). Hageja esitas kostja vastu varalise kahju hüvitamise nõude 184 eurot, milleks oli riiklike maksude maksuvõlgnevuselt 1 447 eurot 16 senti arvestatavad intressid. Maksuvõlgade tõendi kohaselt esines hagejal maksuvõlg seisuga 25.11.2011, s.o 9 kuud peale agendilepingu lõppemist. Maakohus leidis, et kostja ei saanud vastutada peale pooltevahelise lepingu lõppemist hageja maksuvõlgnevuste eest ja jättis hüvitise 184 eurot ja vastavalt nõudelt viivise välja mõistmata. Hageja palus kostjalt välja mõista 06.02.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2 150 eurot 79 senti ja viivise tulenevalt VÕS §-st 94 ja § 113 lg-st 1, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud kuni põhinõude täieliku täitmiseni TsMS § 367 alusel. Kostja sisulisi vastuväiteid viivisele ja arvutuskäigule esitanud ei ole. Seega oli põhjendatud hagi rahuldatud osalt viivis välja mõista. Kuna kohus rahuldas hageja lahkumishüvitise 5 754 eurot 30 senti, siis tuli summalt välja mõista ka viivis. Hageja oli taotluses arvestanud viivist alates 01.04.2011, seega tuli hageja taotlus selles osas rahuldada. Kohus rahuldas hageja agenditasu nõude 5 861 eurot 80 senti ja kuna hageja esitas viivise nõude iga projekti osas eraldi (vastavalt 1 682 eurot, 1 710 eurot, 1 566 eurot, 654 eurot 99 senti, 382 eurot 62 senti), siis tuli sellest taotlusest lähtuda. Hageja oli 02.04.2013 välja toonud, et kuna projektide nr 1 (1 710 eurot) ja nr 7 (1 566 eurot) osas oli esialgselt nõutud agenditasu vähenenud 133 euro 82 sendi võrra, siis tuli nimetatud projektide summast võrdselt maha arvata 66 eurot 91 senti (133,82:2=66,91) ja vastavalt sellele viivis välja mõista (1710–66,91=1643,09; 1566–66,91=1499,09). Kohus rahuldas hagi osaliselt. Kõik otsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja tõendid hagi läbivaatamisel tähtsust ei omanud ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Hageja taotles sõltumata hagi rahuldamisest menetluskulude kostja kanda jätmist, kuna kostja oli neid pahatahtlikult paisutanud. Tõlkekulud ei olnud põhjendatud, kuna advokaat oli ka kostja esindaja, vajalik ei olnud pidada istungit 11.09.2013 ning kostja esindamiseks piisanuks ühest esindajast. Kohus leidis, et hageja taotlus ei olnud põhjendatud, kuna kostja oli välismaa äriühing, kellel oli Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 1393/2007, 13.11.2007, tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide Euroopa Liidu liikmesriikides kätteandmise kohta art 8 kohaselt õigus saada menetlusdokumente adressaatliikmesriigi ametlikus keeles. Samuti oli kostja teavitanud kohut, et ta soovis arutada asja istungil ja seega ei pea kostja nõustuma kirjaliku menetlusega. Lisaks arvestas kohus menetluskulude kindlaksmääramisel eelkõige tehtud tööd ja sellele kulunud aega. Termetics OÜ apellatsioonkaebus

Maakohus heitis hagejale OÜ-ga Küttemaailm suhtelemisel ette asjaolu, et hageja oleks pidanud tuvastama, millise projekti tarvis seadmeid tellitakse. Hagejal ei olnud lepingust ega seadusest tulenevat kohustust koguda kliendi kohta täiendavaid andmeid. Kohus rikkus menetlusnormi, jättes tähelepanuta hageja juhatuse liikme vande all antud seletuse, milles oli üksikasjalikult selgitatud põhjusi, miks OÜ-l Küttemaailm ei lastud täita vastavat vabatahtlikku avaldust tellimuse esitamisel. Tõendatud oli asjaolu, et hageja oli teadlik tehingu vahendamise ajal sellest, et OÜ Küttemaailm soovis projekti teostada Eestis, mitte mõnes teises riigis. Kohus arvas põhjendamatult agenditasust maha OÜ-le Küttemaailm müüdud projekti eest tasumisele kuulunud 7 950 eurot. Kohus luges õigesti põhjendatuks agenditasu 5 861 eurot 80 senti ja selles osas hageja otsust ei vaidlustanud. Seaduse õigel kohaldamisel ja tõendite hindamisel tuli arvesse võtta vahendustasu väljamõistmisel ka OÜ-le Küttemaailm võõrandatud projekti „XXXXXXXX XXXXXXXXXXXX“ ja asuda seisukohale, et agenditasu oli kokku 13 811 eurot 80 senti. Zehnder GmbH vastuapellatsioonkaebus

Maakohus ei ole tuvastanud, kas kostjal tekkisid püsivad ärisuhted ja kas kostjal oli neist olulist kasu, rikkudes TsMS § 442 lg-t 8 ja kohaldades ebaõigesti VÕS § 688 lg 1 p 2. Kohus on ekslikult keskendunud vaid küsimusele, kas kostjal oli uutest ärisuhetest kasu, kuid see asjaolu ei ole VÕS § 688 lg 1 p-i 2 alusel asjakohane. Hageja ei ole neid asjaolusid ise välja toonud ja seetõttu ei olnud kohus õigustatud iseseisvalt seisukohta kujundama. Kohus oleks pidanud tuvastama ja põhjendama, milliseid uusi ärisuhteid pidas ta püsivateks ja kostjale olulist kasu toovateks ja milline on olulise kasu määratlemise kriteerium. Hageja agenditeenus oli lepingu kehtivuse ajal väikesemahuline ja põhines ühekordsetel projektidel. Maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust VÕS § 688 lg 2 sisustamisel, jättes selgitamata, miks pidas kohus põhjendatuks mõista välja lahkumishüvitise ühe aasta agenditasule vastavas summas. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 5, kuna VÕS § 678 lg 3 on dispositiivne. Hagejal ei olnud agenditasu nõudmise õigust projektide suhtes, mis viidi ellu pärast agendilepingu lõppemist, kuna agendilepingu p-des 6.2 ja 6.3 lepiti agenditasu saamise õiguses kokku teisiti, kui on VÕS § 678 lg-s 3 sätestatud. Kohus leidis, et lepingus kokku lepitu ei oma tähendust, sest see oli hageja õigusi kitsendav ning polnud kooskõlas VÕS-iga. Arvestades agendilepingu p-s 6.3 kokkulepitut, aktsepteeris kostja lepingu ülesütlemisteates agenditasu maksmist lisaks kõikide kuni 28.02.2011 saabuvate tellimuste eest. Seega pidi kohus hindama esitatud asjaolusid ja tõendeid selgitamaks välja, kas agenditasu aluseks olevate nõuete puhul olid vastavad tellimused esitatud hiljemalt 28.02.2011 ning kas hageja oli seda tõendanud. Isegi juhul kui hagejal oleks agenditasu saamise õigus ka pärast lepingu lõppemist tehtud tehingute eest, siis ei olnud hageja esitanud asjaolusid ega tõendeid, mille alusel oleks võimalik tuvastada ja tõendatuks lugeda hagejapoolne lepingu täitmine. Tõendamiskoormis oli hagejal tulenevalt agendilepingu p-st 6.2 ning VÕS § 678 lg-st 3 ja § 679 lg-st 1. Samuti oleks kohus ka VÕS § 678 lg 3 kohaldamisel pidanud iga projekti puhul eraldi hindama agenditasu nõude õigsust ja tõendatust. Tulenevalt agendilepingu p-st 6.2 pidi hageja agenditasu saamiseks tõendama, et ta vastutas konkreetse tehingu läbiviimise eest Eesti territooriumil. Hageja esitas iga projekti kohta ainsa tõendina enda poolt koostatud tabeli, milles loetles temale teadaolevad projektid. Selline tabel ei saanud ainsana olla kohaseks tõendiks agenditasu õiguse põhistamisel. Kirjalikud vastused kaebustele

tehinguid kostja toodangu realiseerimiseks ning kostja kohustus maksma selle eest agenditasu, mis koosnes igakuisest tasust ja vahendustasust. Vaidlust ei olnud ka selles, et kostja saatis hagejale 19.11.2010 lepingu korralise ülesütlemise teate, mille kohaselt leping lõppes 28.02.2011. 19.12.2011 maakohtule esitatud hagiavalduses ja selle täpsustuses palus hageja välja mõista kostjalt lahkumishüvitise 21 654 eurot, agenditasu 13 811 eurot 80 senti ja kahjuhüvitise 184 eurot ning viivise. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja lahkumishüvitise 5754 eurot 30 senti, agenditasu 5861 eurot 80 senti ja viivise. Hageja vaidlustas tema kasuks agenditasu 7950 euro ja lahkumishüvitise 15 899 euro 70 sendi väljamõistmata jätmise ja kostja on vaidlustanud otsuse hagi rahuldatud osas. Apellandid kordasid apellatsioonkaebustes maakohtu menetluses esitatud väiteid ja vastuväiteid ning neile kõigile on kohus piisava põhjalikkusega vastanud. Seejuures ei ole maakohus rikkunud kaebustes väidetud menetlusnorme ja otsus on kooskõlas TsMS § 442 lgga 8 ning põhjendatud ja seaduslik. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Esiteks vastab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ega hinnanud ebaõigesti tõendeid lahkumishüvitise arvutamisel ning kaebuse väited ei anna alust jõuda maakohtust erinevale järeldusele. Pooled olid eriarvamusel selles, kas agenditasu arvestamisel tuli aluseks võtta lepingu alusel hagejale makstud erinevad tasud või üksnes vahendustasu. Agenditasu mõiste on sätestatud VÕS §-s 678 ja VÕS § 688 lg 2 kohaselt oli lahkumishüvitise suurus seatud sõltuvusse agenditasust. Vaidlust ei ole selles, et pooled leppisid kokku, et esimese 14 kuu jooksul sai hageja täiendavat tasu 2500 eurot kuus ja järgneva 4 kuu jooksul 1500 eurot kuus käivitustoetusena. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega, kus leiti, et käivitustoetust ei olnud alust lahkumishüvitise arvutamise aluseks võtta, sest tegemist oli lepingu algfaasis makstud igakuise toetusega, mida ei olnud alust käsitleda vahendatud lepingute eest makstava agenditasuna. Seega on maakohtu poolt hageja nõude rahuldamata jätmine lahkumishüvitise 15 899 euro 70 sendi saamiseks põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti jätnud rahuldamata hageja nõude vahendustasu 7950 euro osas. Maakohus on õigesti kohaldanud seadust ja hinnanud tõendeid, kui tuvastas, et hagejal ei ole õigust 7950 euro suurusele vahendustasule. VÕS § 678 lg 1 sätestas, et hagejal agendina oli õigus agenditasule kõigi kostja käsundiandja poolt agendilepingu kehtivuse ajal hageja tegevuse tulemusena sõlmitud lepingute eest. Pooled olid aga täiendavalt lepingus kokku leppinud, et hagejal on õigus vahendustasule üksnes juhul, kui ta tõendab, et ta vastutas samaaegselt tehingu toimumise eest oma tegevuse kaudu oma lepingujärgsel territooriumil. Vaidlus puudus, et hageja vahendas lepingu sõlmimist Eestis registreeritud OÜ-ga Küttemaailm. Maakohus luges tõendatuks, et ostja müüs tellitud tooted edasi Soome ja et hageja oli teadlik projekti „XXXXXXXX XXXXXXXXXXXX“ edasivõõrandamisest Soome, kus tegelikuks projektiks oli „XXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXX“ ning kostjal oli Soomes agent IO, kes tellis tooted kostjalt OÜ Küttemaailm vahendusel Eestist. 23.05.2011 memost nähtuvalt kasutati tooteid teises regioonis. Maakohtus andis vande all ütlusi hageja seaduslik esindaja, kes selgitas, et hageja ei

teostanud vaid toodete müüki, vaid suheldi projektide ettevalmistamise ja ehituse käigus. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et viidatud projekti raames puudus hagejal õigus tasu nõuda, kuna pooled olid agendilepingus territoriaalsuses (Eesti) kokku leppinud. Maakohus ei rikkunud ringkonnakohtu hinnangul asjaolude tuvastamisel menetlusnorme, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist. Kohus ei ole rikkunud lahkumishüvitise 5754 euro 30 sendi väljamõistmisel menetlusnorme ning ei ole jätnud arvesse võtmata asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Nõustuda ei saa kostja kaebuse väidetega, et hageja tegevus ei vastanud tema ootustele ja leping oli hageja suhtes soodne ning tõi hagejale rohkem kasu kui kostjale. Maakohus tuvastas tõendeid hinnates õigesti, et leping oli mõlemale poolele soodne ja hagejal oli õigus lahkumishüvitist saada. Kohus on hinnanud mh kostja poolt esitatud müügiaruannet ja selle põhjal hageja poolt koostatud koondtabelit, millest nähtub, et hageja tegevuse tulemusena tekkisid kostjale püsivad ärisuhted erinevate äriühingutega, kostja müügimahud kasvasid kordades. Kostjal kasvas müügikäive uutest ärisuhetest ka peale agendilepingu lõppemist. Kostja vaidlustas agenditasu 5861 euro 80 sendi väljamõistmise, leides, et pooled olid lepingus kokku leppinud VÕS § 678 lg-s 3 sätestatust erinevalt. Pooled olid lepingu p-s 6.3 kokku leppinud, et kaubandusagendil on õigus saada vahendustasu üksnes tehingute eest, mis on sooritatud lepingu lõpetamise ajaks. Maakohus leidis, et lepingus kokkulepitu kitsendab hageja õigusi ja ei ole kooskõlas seadusega. VÕS § 678 lg 3 kohaselt on agendil õigus agenditasule ka lepingute eest, mis sõlmiti pärast agendilepingu lõppemist, kui ta oli vahendanud või selle sõlmimise niimoodi ette valmistanud, et lepingu sõlmimist võis suuremas osas vaadelda tema tegevuse tulemusena ning leping on sõlmitud mõistliku aja jooksul pärast agendilepingu lõppemist. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Maakohus jättis poolte menetluskulud 32% osas kostja kanda ning 68% osas hageja kanda. Apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellantide endi kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.