Express Credit AS-i hagi XXXvastu võlgnevuse 432,66 euro ja viivise 274,09 euro nõudes
Tsiviilasja hind
706,75 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Express Credit AS (registrikood 12338141, asukoht Lai 6, 51005 Tartu) Hageja esindaja: vandeadvokaat Oksana Sobko (Advokaadibüroo Selberg & Ko, e-post [email protected]) Kostja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX, e-post XXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalik lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista kostjalt XXX hageja Express Credit AS-i kasuks välja võlgnevus 661,75 eurot, millest põhivõlgnevus on 300 eurot, intress 87,66 eurot ja viivis ajavahemiku 22.06.2013.a kuni 03.02.2014.a eest summas 274,09 eurot.
3.Jätta rahuldamata hageja nõue kostjalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude 45 euro väljamõistmiseks Menetluskulude jaotus Jätta hageja menetluskulud 93 % ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud 7 % ulatuses hageja kanda. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 11.04.2014.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses
2-13-52953 sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
Hageja nõue Express Credit AS (hageja) esitas 03.02.2014.a Harju Maakohtule hagi XXX(kostja) vastu võlgnevuse 300 euro, intressi 87,66 euro, võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude 45 euro ja viivise 274,09 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22.05.2013.a laenulepingu nr XXX, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 300 eurot. Kuivõrd kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud, siis ütles hageja laenulepingu 24.10.2013.a avaldusega üles. Hageja nõudis kostjalt sissenõutavaks muutunud võlgnevuse tasumist, kuid kostja ei ole oma kohustusi vabatahtlikult täitnud, mistõttu on hageja pöördunud kohtu poole. Kostja vastuväited Kostja on käesolevas tsiviilasjas hagiavalduse kohta esitanud seisukohti 19.02.2012.a (tl 56), 25.02.2014.a (tl 60) ning 12.03.2014.a (tl 65) menetlusdokumentides. Viimases menetlusdokumendis ei ole kostja hagiavaldust õigeks võtnud ning hageja nõuet kostja tunnustanud ei ole. Kostja ei vaidle vastu, et ta on hagejalt põhivõlgnevuse summas laenu saanud. Kostja palub käesolevat tsiviilasja lahendada lähtudes Riigikohtu tsiviilasja nr 3-2-1-186-13 05.03.2014.a lahendit arvesse võttes. Kostja leiab et pooltevaheline laenuleping on vastuolus heade kommetega ja seega tühine. Hageja seisukoht hagi vastusele Hageja on 01.04.2014.a seisukohas osundanud sellele, et kostja on oma 19.02.2012.a ja 25.02.2014.a menetlusdokumentides sõnaselgelt hagiga nõustunud. Hageja järeldab, et kostja on seega hagi õigeks võtnud ning kostja toetumine Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13 on asjakohatu. Hageja märgib, et kostja on jämedalt rikkunud pooltevahelist laenulepingut, jättes täitmata kõik oma kohustused mille tõttu tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt laenulepingus ja seaduses sätestatud sanktsioone. Hageja leiab, et tema poolt nõutud viivis on seadusega kooskõlas. Hageja osundab võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lg-le 1, mille alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Arvestades VÕS § 113 lg 1 3 lauses sätestatut ja kehtiva Riigikohtu praktikat asub hageja seisukohale, et tuleb lähtuda lepingutes
2-13-52953 ettenähtud intressimäärast. Hageja leiab, et võla sissenõudmisega seotud kulud on ka igati põhjendatud ja tõendatud ja vastupidised kostja väited on alusetud. Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et kostja ei ole teinud ühtegi tagasimakset. Telefonivestluses hagejaga märkis kostja, et ta oleks suuteline igakuiselt maksta 35 eurot kuus. Kuid vaatamata sellele, ei ole kostja siiani sentigi maksnud.
KOHTU PÕHJENDUSED JA JÄRELDUSED
1.Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
2.Kohus menetleb käesoleva tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405. TsMS § 444 lg-st 2 tuleneb, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Siiski peab kohus vajalikuks põhjalikumalt käsitleda järgnevat. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooled on 22.05.2013.a sõlminud laenulepingu nr XXX, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 300 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et hageja on kõnesoleva laenulepingu kehtivalt üles öelnud. Käesolevas asjas on kostja aga leidnud, et pooltevaheline laenuleping on vastuolus heade kommetega ja seega tühine.
3.Esmalt kvalifitseerib kohus hageja nõude. Antud juhul on poolte vahel tarbijakrediidilepingust tulenev õigussuhe. Võlaõigusseaduse alates 18.07.2011.a kehtinud (VÕS) § 402 redaktsiooni kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Krediidilepingu üldine mõiste tuleneb VÕS § 401 lg-st 1, mis näeb kohaldatavas redaktsioonis ette, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 196 lg 2 kohaselt lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlausaldaja raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgniku poolt (VÕS § 100) nõuda kohustuse täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks.
4.Esmalt käsitleb kohus pooltevahelist vaidlust selles, kas kostja on hagi õigeks võtnud ja millises ulatuses on kostja hageja nõudeid tunnistanud (TsMS § 394 lg 2 p 2). Kostja on 19.02.2014.a menetlusdokumendis märkinud, et ta on nõus hagiga, selle kirjaliku lihtmenetlusega ning enda ärakuulamist ta kohtult ei taotle (tl 56). Samasisulise lause on kostja kirja pannud ka 25.02.2014.a menetlusdokumendis (tl 60). Samas on kostja oma viimases menetlusdokumendis vaielnud hagile vastu ning on osutanud Riigikohtu 05.03.2014.a lahendile tsiviilasjas 3-2-1-186-13. Kostja leiab, et eeltoodud Riigikohtu lahendi valguses on pooltevaheline laenuleping vastuolus heade kommetega ja seega tühine (tl 65). Võttes arvesse kostja poolt esitatud seisukohti tervikuna, siis ei saa kohtu hinnangul asuda hagejaga samale seisukohale selles, et kostja on hagi õigeks võtnud. Kostja on möönnud hagejalt laenusumma 300 euro saamist, samas nähtub kostja poolt esitatud seisukohtadest, et kostja on palunud kohtul läbi vaadata inkassokulud, menetluskulud ja hagejapoolse viivisenõude (tl 56 ja 60). Eelnevast nähtuvalt on kostja vaidlustanud hageja nõuded hagi kõrvalnõuete ja menetluskulude osas. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 85 kohaselt tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust,
2-13-52953 kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Antud juhul on kohus kahtleval seisukohal, kas hageja oleks laenulepingu sõlmimisega nõustunud ka siis, kui pooled ei oleks kokku leppinud laenult tasutava intressi ning laenulepingu täitmise tagamiseks ette nähtud viivise- ja inkassokulude hüvitamise kohustuses. Seega hindab kohus kostja vastuväidet heade kommete vastasuse osas tervikuna kogu pooltevahelisele võlasuhtele.
5.Alates 01.05.2009.a jõus oleva TsÜS § 86 lg 1 kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Sama sätte teine lõige täpsustab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega tuleb tehingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 17.06.2011.a lahend asjas nr 3-2-1-49-11, p 8).
6.Esmalt käsitleb kohus TsÜS § 86 lg 2 p-de 1 ja 3 kohaldamise eelduse osas seda, kas laen ja sellelt makstava intressi vahekord on ebaproportsionaalne, s.o kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 3 näeb ette, et tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Antud juhul on pooled kokku leppinud, et hageja poolt antava laenu kulukuse määr on 381,80% aastas. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud andmetele oli eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2013.a maikuus 29,10%. Seega ületab poolte vahel kokkulepitud krediidikulukuse määr tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Samas on Riigikohus märkinud, et lepinguvabaduse põhimõtet järgides on teisel poolel võimalik aga tõendada, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teises lauses nimetatud kulukuse määr (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 17.06.2011.a lahend asjas nr 3-2-1-49-11, p 8). Hageja ei ole käesolevas tsiviilasjas tõendanud, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline. Eelnevast lähtudes võib asuda seisukohale, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Siiski osundab kohus siinkohal Riigikohtu poolt avaldatud seisukohale, mille kohaselt peab kohus antud olukorras kontrollima, kas soorituse ja vastusoorituse vahel on suur ebakõla ning tühisusele tuginev pool on nimetanud ja tõendanud vähemalt ühe TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu. Riigikohus lisas, et mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud. Eeltoodu ei vabasta tehingu tühisusele tuginevat isikut selle väljatoomisest, milles tema sundolukord seisnes (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 17.06.2011.a lahend asjas nr 3-2-149-11, p 9 ja ka 05.03.2014.a lahend asjas nr 3-2-1-186-13, p 20).
7.Järgnevalt käsitleb kohus laenusaaja võimalikku sundolukorda hagejaga võlasuhtesse astumisel. Üldjoontes on sundolukorra tunnusteks laenusaaja kogenematus ning tema
2-13-52953 majanduslik olukord laenuvõtmise hetkel. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendamiskoormis lasub sundolukorra tõendamise osas tühisusele tugineval poolel (vt nt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 17.06.2011.a määrus asjas nr 3-2-1-49-11, p 9). Kostja 19.02.2014.a menetlusdokumendist võib järeldada, et kostja on laenu tasumisega viivitusse sattunud tänu sellele, et kostja sissetulekud vähenesid ootamatult seoses tema raske haigestumisega. Lisaks märgib kostja, et tema sissetuleku moodustab vanaduspension (tl 56). Kohus leiab, et eelnimetatud asjaolud ei ole kostja majandusliku olukorra hindamise osas asjakohased, kuivõrd need on aset leidnud pärast pooltevahelist laenulepingu sõlmimist. Kostja ei ole antud juhul esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis lubaksid arvata, et kostja on hagejaga laenulepingu sõlminud majanduslikus sundolukorras. Seoses kogenematusega on kostja 25.02.2014.a menetlusdokumendis märkinud, et laenulepingu sõlmimine on teoks saanud seoses kostja eksliku laenuvõime määramisega. Kostja leiab, et tema puhul oli see seotud tema vanuse ja terviserikkega. Kohus leiab, et eeltoodud väide kostja terviserikke võimaliku mõju osas on kostja poolt tõendamata ning ainuüksi vanusele tuginemine ei luba kohtu hinnangul järeldada seda, et kostja sõlmis hagejaga laenulepingu kogenematuse tõttu. TsÜS § 86 lg 2 seab tehingu tühisuse tuvastamise eelduseks ka võlausaldaja (hageja) teadmise või teadma pidamise kostja erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest või kogenematusest. Üldjuhul peab tehingu tühisusele tugineja (antud juhul kostja) tõendama teise poole teadmist tema sundolukorrast. Kostja ei ole taolist väidet käesoleva menetluse kestel esitanud ega sellekohaseid tõendeid esitanud. Vahekokkuvõttena asub kohus eeltoodust lähtudes seisukohale, et kostja ei ole antud juhul vähemalt ühte TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustavat täiendavat asjaolu tõendanud. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 alusel pooltevaheline laenuleping heade kommete vastane ei ole ning tühistamisele ei kuulu.
8.Eeltuvastatud asjaolud ei välista siiski krediidilepingu tühisuse võimalust üldnormi TsÜS § 86 lg 1 alusel. Tehing on Riigikohtu hinnangul vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 13.02.2007.a lahend asjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Lisaks on Riigikohus leidnud, et lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 29.04.2002.a lahend asjas nr 3-2-1-29-02, p 9). Praeguses asjas ei ole vaidlust selles, et hageja tegutses kostjale laenu andes oma majandustegevuse raames ja kostja oli hagejaga laenulepingut sõlmides tarbijaks 01.05.2013.a kehtinud võlaõigusseaduse VÕS § 34 sõnastuse tähenduses. Kohus osundab siinkohal VÕS § 397 lg 1 esimesele lausele, mille kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus majandus- või kutsetegevuses antud laenult intressi saada. Intress on tasu raha kasutamise eest, mis lepitakse kokku lepingu kehtivuse ajaks. Kohus märgib, et põhimõtteliselt on laenuandjal õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab (vt nt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 22.10.2002.a otsust asjas nr 3-25
2-13-52953 1-108-02, p 10). Hageja leiab 01.04.2014.a menetlusdokumendis õigesti, et hageja näol on tegemist äriühinguga, mille eesmärgiks on kasumi teenimine (tl 81). Taolise äriühingu poolt pakutaval laenulepingul, kus võlgniku võimekus lepingut täita kujutab laenuandja jaoks suuremat riski, on kohtu hinnangul põhjendatud tavalisest suurema intressi ning krediidikulukuse määra lepingu tingimuseks seadmine. Lisaks ei ole laenuandja poolt väljastatav laen laenusaaja poolt mingil viisil tagatud. Laenu väljastamine toimub üksnes laenusaaja enda poolt avaldatud teabe alusel, mille tõelevastavust laenuandja eeldab suuresti VÕS § 6 lg-st 1 tulenevast hea usu põhimõttest lähtuvalt. Pooled on 22.05.2013.a sõlmitud laenulepingu nr XXX raames kokku leppinud 300 euro suuruses laenusummas ning sellelt tasutavas intressimääras. Kostja on laenulepingu sõlmimist pidanud otstarbekaks ka sellele kohalduva 168 % suuruse intressimääraga. Kõnesolevas laenulepingus on nähtav ka kostja poolt taotletud laenu tagasimaksmise perioodi eest tasutav intress summaliselt, milleks on 87,66 eurot. Intress on summaliselt ja suurusjärgult nähtav ja arvutatav laenulepingus äratoodud laenu brutosummast 387,66 eurost (tl 32). Kohtu hinnangul ei saa sihipäraselt võetud laenukohustus olla vastuolus ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangutega. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole siiski laenusaaja vastutuse täielik välistamine, vaid laenusaaja peab eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Riigikohus on märkinud, et lepingut ei muuda heade kommete vastaseks selle vähene kasulikkus tarbijale (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 08.05.2001.a lahend asjas nr 3-2-1-72-01). Kohus leiab, et laenusaaja peab vastutustundliku laenamise põhimõtteid järgides muu hulgas hindama ka võetava kohustuse väärtust. Kohus on käesoleva otsuse käigus andnud õigusliku hinnangu laenulepingu nr XXX sõlmimise asjaoludele, võttes arvesse ka Riigikohtu lahendites antud juhiseid. Kohus asub seisukohale, et pooltevaheline laenuleping nr XXX ei ole tühine, kuivõrd lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades ei saa seda heade kommetega vastuolus olevaks pidada.
9.Järgnevalt lahendab kohus hagejapoolsed hagiavalduses esitatud nõuded. Kohus on eelnevalt hageja nõude kvalifitseerimisel tuvastanud, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust (VÕS § 402). Juhindudes VÕS § 76 lg-st 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 4 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda taganeda lepingust või öelda leping üles. VÕS § 196 lg 2 kohaselt lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlausaldaja raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgniku poolt (VÕS § 100) nõuda kohustuse täitmist. Laenuleping nr XXX kohalduvate tüüptingimuste p 7.1.1. kohaselt kohustub laenusaaja tagastama laenusumma ja laenuintressid laenuandjale lepingus ja/või maksegraafikus toodud tingimustel (tl 37). Antud juhul puudub poolte vahel vaidlus selles, et kostja on eeltoodud laenulepingu punktis toodud kohustust rikkunud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel, mistõttu vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Võlasusaldajal oli taolisel juhul laenulepingu tüüptingimuste p 10.1 kohaselt õigus leping erakorraliselt üles öelda ja nõuda kõigi rahaliste kohustuste tasumist. Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus 300 eurot.
2-13-52953
10.Hagiavalduses palub hageja kostjalt välja mõista intressi summas 87,66 eurot. Vastavalt VÕS § 397 lg-le 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 94 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Pooled laenulepingus nr XXX kokku leppinud, laenusaaja kohustub laenuandjale tasuma intressi määraga 168 % aastas. Võttes aluseks laenusumma tagastamise perioodi, st 3 kuud, kohustus kostja hagejale nimetatud ajavahemiku eest tasuma intressi 87,66 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja intressinõue on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele.
11.Hageja palub kostjalt välja mõista viivise ajavahemiku 22.06.2013.a kuni 03.02.2014.a eest summas 274,09 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu üldtingimuste p 9.3 kohaselt on pooled kokku aga leppinud, et laenusumma ja/või muude maksete tagasimaksmisega viivitamisel maksab laenusaaja laenuandjale tähtaegselt tasumata maksetelt iga viivitatud päeva eest viivist (tl 38). Viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Käesoleval juhul on pooled kokku leppinud 168 % suuruses intressimääras, mis laenulepingu p-s 9.4 sätestatut arvesse võttes moodustab 0,47 % iga viivitatud päeva eest (tl 32). Kuigi kostja ei ole käesolevas tsiviilasjas esitanud eraldiseisvaid vastuväiteid viivisenõude suuruse osas, peab kohus siiski vajalikuks märkida järgmist. Tüüptingimuse tühisuse võimaluse näeb ette VÕS § 42 lg 3 p 5, mille kohaselt, kui teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus on käesolevas otsuses eelnevalt tuvastanud vaidlusaluse võlasuhte ja seeläbi ka kohalduva intressimäära kehtivuse. Viivise osas märgib kohus, et viivise rakendamine sõltub eelkõige võlgnikust endast. Sama seisukohta on eelnevalt avaldanud ka Riigikohus, milles leiti, et viivisekokkulepe ei saa oma kohustust täitvat võlgnikku kuidagi kahjustada (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 22.10.2002.a otsust asjas nr 3-2-1-108-02, p 12). Kohus märgib, et ainuüksi lepinguga võetud kohustuse mittetäitmine ei anna alust sellisel juhul rakenduva kokkulepitud sanktsiooni tühistamiseks ning ei muuda lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu. VÕS § 415 lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kohus osundab siinkohal Riigikohtu seisukohale, milles tsiviilkolleegium leiab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kohus leiab, et laenu tagastamise tähtaja pikenemine ja hageja poolt viivisenõude esitamine oli antud juhul
2-13-52953 tingitud kostja enda käitumisest kõnealuses võlasuhtes. Võttes arvesse tsiviilasjas kohtu ette toodud asjaolusid ja menetluses esitatud seisukohti, asub kohus seisukohale, et pooltevaheline kokkulepe viivisemäära osas ei kuulu VÕS § 42 lg 1 ja VÕS § 42 lg 3 p 5 ette nähtud alustel tühistamisele. Seega kuulub hageja viivisenõude summa arvutamiseks kohaldamisele viivisemäär 0,47% tähtaegselt tasumata maksetelt iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Hagiavalduses toodud viivisenõude arvestuse kohaselt oli laenulepingu ülesütlemisel 24.10.2013.a viivisenõude suuruseks 128,86 eurot. Võttes arvesse pooltevahelist maksegraafikut (tl 33) ning asjaolu, et kostja ei ole hagejale vaidlusaluse võlasuhte kestel ühtegi makset teinud, siis kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele viivis alates 22.06.2013.a kuni 24.10.2013.a summas 128,86 eurot. Ajavahemiku eest 25.10.2013.a kuni hagiavalduse esitamiseni (s.o 03.02.2014.a) kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 145,86 eurot. Kohus on seisukohal, et kuna kostja on olnud viivituses võlgnevuse tasumisega, siis on kostjalt viivise väljamõistmine summas 274,09 eurot põhjendatud.
12.Hagiavalduses palub hageja lisaks eelkäsitletud nõuetele kostjalt välja mõista võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud summas 45 eurot. Laenulepingu üldtingimuste p 9.6 kohaselt on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt lepingu rikkumisel võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist ning laenusaajale saadetud kirjalike meeldetuletuskirjade tasude maksmist. Vastavalt laenulepingu tüüptingimust p-le 9.7 on meeldetuletuskirja hinnaks 10 eurot, võlateatis 10 eurot, teade nõude loovutamise kohta 10 eurot ja teade lepingu ülesütlemisest 15 eurot (tl 38-39). Hagiavalduse kohaselt on hageja kostjale saatnud kokku 4 kirja (tl 41-44). Kohus on eelnevalt osundanud VÕS § 42 lg 3 p-le 5, mille järgi on lepingus, mille pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, kus nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuste rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus leiab, et arvestades võla sissenõudmisega seotud kulude nõude suurust ja selle suhet põhinõudega, muu hulgas ka lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid (sh seadusest oluliselt kõrgemat viivisemäära), siis VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on tüüptingimuste p-d 9.6 ja 9.7 tühised. Kohtu hinnangul ei ole 45 euro puhul tegemist mõistliku võla sissenõudmisega seotud kuluga. Liiatigi ei ole kostjal võimalik tüüptingimuste p-s 9.7 kokkulepitud summade puhul võimalik tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus leiab, et võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude 45 euro osas hagi rahuldamisele kuulu. Kohus asub seisukohale, et hageja nõue ei ole selles osas põhjendatud ka seadusest tuleneval alusel (VÕS § 113 lg 5 ja § 128 lg 3).
13.TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ligikaudselt 93 % ulatuses, peab kohus TsMS § 163 lg 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 7 % ulatuses hageja ja 93 % ulatuses kostja kanda. Kuivõrd hageja esindaja on pärast 11.02.2014.a menetluskulude nimekirja esitamist teinud käesolevas asjas täiendavaid toiminguid, siis ei pea kohus otstarbekaks näha menetluskulude suurust ette menetlust lõpetavas kohtulahendis (TsMS § 405 lg 1 p 3). Menetlusosaline võib menetluskulude rahalist kindlaksmääramist nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult 30
2-13-52953 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid (TsMS § 174 lg 1 ja 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Haide Rimmel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.