Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et tema vastu esitatud kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus on tuvastanud ja käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust järgnevate asjaolude üle: − Kostja oli osaühing XXXX (pankrotis, kustutatud) juhatuse liige. − Hageja poolt anti osaühingule XXXX 515 000 krooni järgnevalt: 13. augustil 2007.a. 300 000 krooni, 06. novembril 2007.a. 175 000 krooni ja 25. juulil 2008.a. 15 000 krooni,17.aprillil 2009.a.25 000 krooni. − Harju Maakohu menetluses oli 2011. aastal osaühingu XXXX pankrotimenetlus, mis lõppes raugemisega. − 24 märtsist 2009 on dokument, „Tasaarvlemisleping ja nõuete loovutamise leping“, mille p. 1 deklareerib: 25.10.2008 nõude loovutamise lepinguga XXXXja XXXXOU vahel loovutati XXXXOÜ-le nõudeõigus OU XXXX'i vastu nõude suurusega 20 176 040 krooni, millest tagastamata laenusumma (põhivõlg) moodustas 3 176 000 krooni ja viivised 17 000 040 krooni. Ettevõtte mitte üheski majandusaasta aruandes ei ole kordagi mainitud, et ettevõttel on nimetatud suurustes finantskohustused. Käesoleva tsiviilasja lahendus seisneb asjaolu tuvastamises, kas kostja viivisenõue osaühing XXXX vastu oleks pidanud olema osaühingu XXXX 2006. aasta majandusaastaaruande bilansis või selle lisades kajastatud või mitte. Hageja leiab, et isegi kui viivise arvutamise baasvõlg erineb ajas, siis arvestades, et seisuga 23.03.2009 oli viivis 17 000 040 krooni, pidi viivisvõlg olema 13. augustil 2007.a suurem kui

2-12-12342 ettevõtte omakapital. Hageja leiab, et on selge, et XXXXil viivisvõla 15 487 500 krooni (5 250 000 krooni*0,5%*590päeva) ja kokku põhivõlaga 20 737 500 krooni olemasolul, oli XXXX bilansiliselt maksejõuetu ning hageja maksejõuetule ettevõttele laenu andnud ei oleks. Kostja rikkus seadust, pettis hagejat ja avalikkust XXXXi tegelikust finantsseisundist, sellega ahvatles hagejat andma XXXXile laenu ning laen läks lootusetult kaotsi. Seega hageja väidab, et kostja kui äriühingu juhatuse liige eksitas hagejat sellega, et ei märkinud bilanssi suurt viivisenõuet mille tõttu äriühingu bilanss oleks juba laenu andmise ajal pidanud olema kesisem. Kehtiva bilansi järgi oli äriühing hästi kapitaliseeritud. Kui eelnimetatud viivisenõue oleks olnud kirjas bilansis või selle lisades, siis oleks äriühingul halvem kapital ja siis ei oleks hageja kostja äriühingule laenu andnud. Hageja on esitanud kostja vastu kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude VÕS § 1043 ning § 1045 lg 1 p 7 ja 8 alusel. Hageja leiab, et kostja on juhatajana rikkunud kreeditoride kaitseks seatud, ÄS § 179 lg 1 ja Raamatupidamise seaduse § 16 sätestatud aruandluskohutusi. Samuti on kostja rikkunud ÄS § 176 sätestatud kohustusi finantsseisundi saabumisel. Samuti on juhataja kostja kahju ees vastutav heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest. Nimetatud reeglite rikkumine tõi esmalt hageja eksitamise investeeringu tegemisel ning lõppkokkuvõtteks ettevõtte maksejõuetuse ning antud laenu kaotsimineku. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13 leidnud, et raha nõudmiseks peab poolte vahel olema mingi võlasuhe VÕS § 2 lg 1 mõttes. Võlasuhe võib VÕS § 3 järgi tekkida lepingust, kahju õigusvastasest tekitamisest, alusetust rikastumisest, käsundita asjaajamisest, tasu avalikust lubamisest, muust seadusest tulenevast alusest. Antud asjas on hageja esitanud nõude kahju õigusvastase tekitamise alusel. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaselt on kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega.

2-12-12342 Kohus märgib, et teisele isikule õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamisele suunatud delikti-õiguslike nõuete eeldusi reguleerivate sätete kohaselt on deliktilise üldvastutuse eeldusteks: 1) objektiivne teokoosseis; 2) õigusvastasus ja 3) süü. Tegemist on 3astmelise delikti üldkoosseisuga, mille elementide olemasolu tuvastamine toimub etapiviisiliselt. Kui puudub objektiivne teokoosseis, siis ei anta enam hinnangut õigusvastasuse ja süü kohta. Kui esineb teokoosseis, kuid puudub õigusvastasus, siis ei arutata enam süüküsimust. Tõendamiskoormus jaguneb seejuures järgmiselt: kannatanu peab tõendama objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasuse eeldused, väidetav kahju tekitaja peab vastutusest vabanemiseks tõendama, kas mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-53-06, p 12). Objektiivse teokoosseisu esimene element – tegu, võib väljenduda kas aktiivses käitumises või tegevusetuses. Tegevusetuse (sh mitteküllaldase tegutsemise) eest deliktiõiguslikule vastutusele võtmise eelduseks on (see puudutab õigusvastasuse elementi) kostja kohustus tegutseda, mis võib tuleneda seadusest või mingist üldisest käibekohustusest. Käesoleval juhul on hageja tuginenud esmalt kostja tegevusetusele – täpsemalt OÜ XXXX 2006.a majandusaasta aruandes sissenõudmata viiviste kajastamata jätmisele. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole hageja veenvalt põhjendanud ega tõendanud nõude aluseks olevate eelduste täitmist – s.o objektiivse teokoosseisu olemasolu ega teo õigusvastasust. Kohus märgib, et hageja on tuginenud ÄS § 179 lg-le 1, RPS §-le 16 ja ÄS §le 176. Seejuures ei sätesta mitte ükski nimetatud õigusnorm otsesõnu võimaliku viivisevõlgnevuse kajastamise kohustust majandusaasta aruandes. Kohtu hinnangul ei tulene vastav kohustus ka viidatud õigusnormide tõlgendusest. Nimelt on viivis seadusest tulenev õiguskaitsevahend (VÕS § 101 lg 1 p 6). Seega erineb viivitusintress oluliselt kasutusintressist, mis on kokkulepitud või seadusest tulenev tasu raha kasutamise eest, mitte aga õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Kuna viitusintressi puhul on tegemist õiguskaitsevahendiga, sõltub viivisenõude realiseerimine võlausaldaja tegevusest ehk sellest, kas võlausaldaja vastava nõude esitab või mitte. Nõude esitamisel on seejuures võlgnikul võimalik taotleda ka viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt. Seetõttu sõltub viivisenõude esitamine kui õiguskaitsevahendi kasutamine esiteks võlausaldaja tegevusest ning teiseks võib maksmisele kuuluv viivise summa selguda alles kohtumenetluse tulemusena (eeldusel, et võlgnik taotleb viivisenõude vähendamist kohtu kaudu). Seega pole välistatud, et majandusaasta aruandes sissenõudmata viiviste kajastamine looks äriühingu finantsseisundist pigem eksliku pildi. Tingimuslike kohustuste kajastamine majandusaasta aruandes on reguleeritud RTJ 8 p-des 46-47. RTJ 8 p 46 kohaselt on tingimuslik kohustus võimalik või eksisteeriv kohustus, mille realiseerumine on vähem tõenäoline kui mitterealiseerumine või mille suurust ei ole võimalik piisava usaldusväärsusega hinnata. Kuivõrd viivisenõude kui õiguskaitsevahendi esitamine sõltub võlausaldaja tegevusest, ei ole viivisenõude realiseerimist ja viivise maksmise kohustuse tekkimist võlgnikul võimalik 100%-lise kindlusega hinnata. Küll aga on võlgnikul, täpsemalt tema juhatuse liikmel võimalik hinnata viivise nõude esitamise tõenäosust, sh seda kas üldse ja kui, siis missuguses summas võlgnikul viivisekohustus tekkida võib. Muuhulgas saab juhatuse liige tugineda ka kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt üldjuhul põhinõuet ületavas summas viivist välja ei mõisteta. Näiteks on RTJ 8 p 46 kohaselt tingimuslikuks kohustuseks ettevõtte vastu algatatud kohtuprotsessist, mida ettevõte tõenäoliselt ei kaota, tuleneda võiv kohustus (a); või ettevõtte poolt tagatud teise ettevõtte laen, millega tõenäoliselt ei kaasne kulutusi, kuna teine ettevõte suudab ise oma kohustusi täita (b). Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtu hinnangul ka viivisevõlgnevust pidada tingimuslikuks kohustuseks, mille puhul ei ole teada, kas nõue realiseerub või mitte ning kui realiseerub, siis millises ulatuses. RTJ 8 p 47 kohaselt ei kajastata tingimuslikke kohustusi ettevõtte bilansis. Sellest

2-12-12342 tulenevalt nähtub, et RPS § 16 mõtteks ei saa olla juhatuse liikme kohustamine sissenõudmata viiviste märkimiseks äriühingu majandusaasta aruandes. Lisaks eeltoodule tuleneb RTJ 10 p-st 47, et tulud, mida saadakse vara kasutada andmise eest intresside, litsentsitasude või dividendidena, kajastatakse majandusaasta aruandes siis, kui tulu laekumine on tõenäoline (a); ja tulu suurust on võimalik usaldusväärselt hinnata (b). Sama põhimõtet tuleb kohtu hinnangul analoogia korras rakendada ka viivitus-intressidest tulenevate kulude kirjeldamisel. Seda põhjusel, et reeglina tuleks tekkiv tulu ja vastav kulu kajastada äriühingu majandusaasta aruannetes samaaegselt. Seega tuleb viivised kajastada majandusaasta aruandes kindlasti juhul, kui viivise nõue äriühingu vastu on esitatud ja viivisevõlgnevus tõenäoliselt tekkinud. Kui tegemist on aga sissenõudmata viivistega, siis kuulub kohtu hinnangul vastava nõude esitamise ja sellele vastava kohustuse tekkimise tõenäosuse hindamine juhatuse pädevusse. Olukorras, kui juhatuse liige on samaaegselt ka võlausaldaja isikuks, on see tema pädevuses hinnata, kas vastav viivise nõue on tõenäoline või mitte. Käesoleval juhul hindas kostja 2006.a OÜ XXXX majandusaasta aruande koostamise seisuga vaidlusaluse viivise võlgnevuse sisenõudmist väga ebatõenäoliseks, kuivõrd teadis, et ei hakka nõude võlausaldajana seda ise kunagi sisse nõudma (kostja vande all antud ütlused 10.02.2014 kohtuistungi protokoll lk 6 teine lõik). Ka käesolevas asjas tunnistajana ülekuulatud asjatundja vandeaudiitor Taavo XXXX kinnituse võib sellises olukorras, kus ettevõtja juhatuse liige on samaaegselt ka nõude omanik ja ta teab, et see viivise nõue ei tule sissenõudmisele, jätta ta selle kajastamata nii majandusaasta aruande bilansis kui ka lisades (tunnistaja ütlused 10.02.2014 kohtuistungi protokoll lk 7 kaheksas lõik). Seejuures asjaolu, et võlausaldaja/kostja hiljem oma põhinõude koos võimalike kõrvalnõuetega XXXXOÜ-le loovutas ning viimases enamusosaluse omandanud uue omaniku soovil XXXXOÜ aastaid hiljem viivise teatud ulatuses siiski sisse nõudis, ei too endaga kaasa veel kostja kui võlgniku juhatuse liikme kohustuse rikkumist enne viivisenõude sissenõudmist koostatud majandusaasta aruannete koostamisel. Käesoleval juhul heidab hageja kostjale ette 2006.a OÜ XXXX majandusaasta aruande koostamise nõuete rikkumist, samas vaidlusaluse viivise teatud ulatuses sissenõudmine toimus alles 2009.a tasaarvestustehinguga. Kohus märgib, et tunnistajana ülekuulatud asjatundja vandeaudiitor Taavo XXXX sõnul juhul, kui äriühingu juhatajast nõudeomanik nõude võõrandab, siis kuna ta enam ei kontrolli nõuet, peab ta selle nõude kindlasti kirjeldama vähemalt majandusaasta aruande lisas. Seega oleks kostja võlgniku juhatuse liikmena pidanud nimetatud audiitori tõlgenduse kohaselt kajastama potentsiaalse viivisekohustuse OÜ XXXX 2009.a majandusaasta aruande lisas (mitte aga ka siis bilansis), ent kuivõrd kõnealuse aruande koostamise hetkeks oli juba tekkinud OÜ XXXX püsiv maksejõuetus, siis 2009.a majandusaasta aruannet ei koostatudki. Kohus leiab, et samas ei too võimalik hilisem viivisevõlgnevuse kajastamise kohustus endaga mingil moel kaasa seda, et kostja oleks oma kohustusi rikkunud 2006.a majandusaasta aruande koostamisel (kui olukorrad ja asjaolud nende aruannete koostamise ajal olid erinevad). Seega leiab kohus, et kuna seadus ei kohusta juhatuse liiget avaldama majandusaasta aruandes sissenõudmata ning ebatõenäoliselt sissenõutavat viivisevõlgnevust, on ebaõige hageja viide ÄS §-st 176 tuleneva kohustuse rikkumisele kostja poolt. Ja kuna sissenõudmata viivisevõlgnevuse kajastamise kohustus kostjal OÜ XXXX 2006.a majandusaasta aruandes puudus, ei saanud tekkida olukorda, mil ettevõtte netovara oli alla seaduses sätestatud miinimumi. Seetõttu puudus ka kohustus rakendada üht ÄS § 176 sätestatud kriteeriumitest. Arvestades eeltoodut, puudub käesoleval juhul kostja poolne seadusest tuleneva kohustuse

2-12-12342 rikkumine, samuti kostja tahtlik heade kommete vastane käitumine ning on täitmata objektiivse teokoosseisu esimene element – tegu, kuivõrd kostjal ei olnud kohustust viivisenõuet bilansis ega selle lisades kajastada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna nõude rahuldamise esimene eeldus – so objektiivne teokoosseis – ei ole täidetud, puudub käesoleval juhul vajadus käsitleda järgnevaid nõude rahuldamise eeldusi. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kostja ei pidanud oma viivisenõuet osaühingu XXXX 2006. aasta majandusaastaaruande bilansis ega selle lisades kajastama, ei ole hagejal õigusliku alust nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Seetõttu ei ole hagi põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamata jätmisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.