2-10-67408/43 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

15.kuupäeval hageja arvelduskontole. Kostja vastutab vastavalt sõlmitud käenduslepingule 9 079,38 euro (142 061,43 krooni) ulatuses. Liisinguvõtja ei tasunud arveid, mistõttu lepingust tulenev debitoorne võlgnevus on 31 913,13 krooni. Lisaks on liisinguvõtjal tasumata viivisearved summas 5 508,26 krooni. Hageja tasus liisinguvõtja eest liikluskindlustusmakseid summas 4 336 krooni. Kuivõrd liisinguvõtja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, saatis hageja 03.12.2007 kirjaliku teatise, nõudes võlgnevuse tasumist 14 päeva jooksul. Hageja hoiatas liisinguvõtjat, et kui viimane ei tasu võlgnevust nimetatud tähtajaks, ütleb hageja lepingu ühepoolselt üles, mille tulemusena kohustub liisinguvõtja tagastama liisingueseme. Hageja informeeris ka kostjat asjaolust, et liisinguvõtja ei täida lepingujärgseid kohustusi ning palus kostjal tasuda võlgnevus 14 päeva jooksul. Ei liisinguvõtja ega kostja võlgnevust hagejale ei tasunud, mistõttu hageja ütles lepingu erakorraliselt üles. Kuna vara ei õnnestunud kätte saada ja OÜ Puitfassaad on registrist kustutatud, nõuab hageja kostjalt vara jääkmaksumuse, debitoorse võla, kindlustusmaksete võla ja käibemaksu hüvitamist summas 129 300,13 krooni ehk 8263,78 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivis põhinõudelt 7 911,74 eurot (123 791,87 krooni) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 0,25% päevas, kuid mitte rohkem kui kostja vastutuse maksimaalmäär. Arvestades asjaolu, et kostja andis liisingueseme hageja nõusolekuta kolmanda isiku valdusesse (kes juhtis liisingueset alkoholijoobes ning põhjustas avarii) ega tagastanud liisingueset pärast lepingu ülesütlemist, on hageja nõue kogu ulatuses põhjendatud. Hageja on seisukohal, et asja materjalidest nähtub selgelt, et käesoleval juhul on kostja käitunud vastutustundetult ning püüab nüüd võetud kohustustest kõrvale hoida. Kostja soovil ostis hageja vaidlusaluse liisingueseme ning kandis sellega seoses kulusid, mille hüvitamise kohustus lasub ka kostjal kui käendajal. Hageja juhib tähelepanu sellele, et hageja nõuab hageja kostjalt kohustuste täitmist üksnes käenduslepingus kokku lepitud vastutuse maksimaalmäära ulatuses, kuigi Riigikohtu seisukohta arvestades võiks hageja nõuda kostja enda tegevuse tulemusena tekkinud viivist ka maksimaalmäära ületavas osas. Kostja vastuväited hagile Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole kostja keeldunud liisingueseme tagastamisest, kostja oli valmis selle tagastama. Hageja teadis liisingueseme asukohta, mida tõendavad hageja enda esitatud tõendid (Hansa Varakindluste teade hagejale ning Hansa Varakindluste tehtud pildid sõidukist), kuid hageja ei olnud huvitatud auto tagasisaamisest, hagejal oli lihtsam esitada nõue kostja vastu. Kuna hageja teadis sõiduki asukohast, kuid ei realiseerinud seda, siis tuleb hageja nõudest vähendada sõiduki maksumus. Hageja esitatud tõendite kohaselt on praegu sellise sõiduki hind umbes 800 – 900 eurot ning aastal 2007 100 – 150 eurot rohkem. Seega oleks sõiduki väärtus liisingulepingu lõppedes olnud kuni 1050 eurot ning selle summa võrra tuleb hageja nõuet vähendada. Kostja viitab liisingulepingu üldtingimuste punktile 7.5.1, mille kohaselt, kui liisinguvõtja ei täida nõuetekohaselt liisingulepingu üldtingimuste punktis 7.5 sätestatud liisingueseme üleandmise kohustust ning liisinguandja kannab seoses liisingueseme valduse ülevõtmisega lisakulusid, on liisinguvõtja kohustatud eeltoodud kulutused liisinguandjale hüvitama. Nimetatud punkt seab

VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ning sama paragrahvi lg 4 kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Liisingulepingu üldtingimuste (I kd, tl 19-24) p 7.3 kohaselt kui liisinguandja ütleb lepingu üles liisinguvõtja süülise käitumise tõttu, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kannab seoses liisingulepingu ülesütlemisega. Liisinguvõtjal oli kohustus tasuda liisingu osamakseid ja intressi igakuuliselt 15.-ndaks kuupäevaks, nähtuvalt liisingulepingu maksete tasumise graafikust (I kd, tl 18). Kostja ei ole kohtule tõendanud, et kostja on tasunud hageja poolt hagiavalduses nõutud liisingu- ja intressimakseid. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et ta ei vastuta kindlustusleppest tulenevate kohustuste eest. Kaubiku kindlustamise ja kindlustusmaksete tasumise kohustus oli liisingulepingu p 11.1 ja üldtingimuste p 6.3 kohaselt liisinguvõtjal, kusjuures 19.06.2007 sõlmitud kindlustusleppe nr 0167219L (I kd, tl 30-32) kohaselt pidi liisinguvõtja kindlustusmaksed tasuma kindlustusandjale hageja vahendusel (kokkuleppe p 2). Kindlustusmakse osamakse tuli tasuda iga kalendrikuu 15. kuupäeval hageja arvelduskontole. VÕS § 455 lg 1 järgi võib kindlustusvõtja asemel sissenõutavaks muutunud kindlustusmakse või muu kindlustuslepingu järgi tasumisele kuuluva makse tasuda ka kindlustatud või soodustatud isik, samuti pandipidaja, kellele kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenev nõue kindlustusandja vastu on panditud. VÕS § 455 lg 2 kohaselt kui kindlustusmakse tasub kindlustatud või soodustatud isik või pandipidaja, läheb kindlustusandja kindlustusmakse tasumise nõue kindlustusvõtja vastu tasutud ulatuses makse tasunud isikule üle. Liisingulepingu

üldtingimuste p 6.3.2 järgi kohustus liisinguvõtja tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud. Kui vastavad kulud ja/või kahjud on kandnud hageja, kohustus liisinguvõtja hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. Kostja ei ole kohtule tõendanud, et ta on tasunud sõiduki kohustusliku liikluskindlustuse ja kaskokindlustuse makseid. Käesoleval juhul ei ole vara pärast liisingulepingu ülesütlemist 03.12.2007 hagejale tagastatud. Kohus nõustub hagejaga, et pärast liisingueseme üleandmist piirduvad liisinguandja kohustused kohustusega mitte takistada liisinguvõtjal liisingueset vallata ja kasutada. Liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko läheb liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega. Liisingueseme tagastamise kohustus lasus liisinguvõtjal vastavalt liisingulepingu üldtingimuste punktile 7.5. Kuna liisingueset hagejale ei tagastatud, siis ei oma selle võimalik väärtus käesoleva vaidluse lahendamisel mingit tähtsust ning puudub alus hageja nõude vähendamiseks liisingueseme võimaliku turuväärtuse võrra. VÕS § 65 lg 1 alusel ja tulenevalt kostjaga 19.06.2007 sõlmitud käenduslepingust (I kd, tl 33-34) on kostja vastutus kohustuse täitmise eest solidaarne. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid käenduslepingu kehtivuse osas, seega vastutab kostja kõikide liisinguvõtja kohustuste täitmise eest. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla (vara jääkmaksumus, debitoorne võlg, kindlustusmaksed ja käibemaksu võlg) ja viivise. Kuna sõiduk on tagastamata, ei saa vara väärtust maha arvata. Kohus leiab, et kostja on hageja nõutud summad TsMS § 231 lg 4 alusel omaks võtnud ega kontrolli summade arvutuslikku õigsust. Kohus rahuldab hageja nõude liisingulepingu nr 0167219L, üldtingimuste ja esitatud tõendite alusel täielikult, so 8263,78 euro ulatuses (sh viivis tasumata kuumaksetelt kuni hagi esitamiseni 30.12.2010 summas 352,04 eurot). Hageja taotles kostjalt ka viivise väljamõistmist protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu nr 0167219L p-s 5.1 sätestatud määras, s.o 0,25% päevas. Kohus leiab, et hageja nõue viivise väljamõistmiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostja vastuväide, mille kohaselt hageja viivisenõue on põhjendamatult suur ning kohus peaks viivist vähendama, ei ole põhjendatud. Kostja ei ole tõendanud, et hageja nõutav viivise suurus on ebaproportsionaalne. Hageja nõuab kostjalt viivist põhinõudest (7 911,74 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 0,25% päevas. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 113 ei sätesta piiranguid viivise suuruse kokkuleppele. Seega ainuüksi viivise määra suurus ei anna alust viivise vähendamiseks. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivise kokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.06.2005 otsus nr 3-2-1-66-05, p 14). Viivise määra 0,25% päevas kasutamine on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute puhul tavapärane ega ole ebamõistlikult suur. Kostja ei ole ka väitnud ega tõendanud, et majanduslik olukord ei võimalda tal viivise tasumist. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi