Swedbank Liising AS hagi Andrei Jefremovi vastu võlgnevuse väljamõistmiseks 8263.78 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 20. veebruari 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank Liising AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Swedbank Liising AS (RK: 10434248); volitatud esindaja Külli Reinfeld Vastustaja (kostja): Andrei Jefremov (IK: XXXXXXXXXXX); esindaja advokaat Urmas Veinberg
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tartu Maakohtu 20. veebruari 2012 otsus tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks.
Jätta menetluskulude jaotus maakohtu otsustada asja uuel läbivaatamisel.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse
põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1.AS Swedbank Liising (hageja) esitas kohtule hagi Andrei Jefremovi (kostja) vastu võla 129 300.13 kr (8263.78 eurot) ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Hageja nõue põhineb
19.juunil 2007 OÜ-ga Puitfassaad sõlmitud kaubiku Ford Transit 2.0 liisingulepingul nr 0167219L, liisingulepingu teenuste lisal ja kindlustusleppel ning lepinguliste kohustuste täitmise tagamiseks kostjaga 19. juunil 2007 sõlmitud käenduslepingul. Liisingulepingust tulenevalt andis hageja liisinguvõtja kasutusse sõiduki, viimane pidi tasuma makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. 19. juunil 2007 sõlmis liisinguvõtja kindlustusleppe nr 0167219L, mille kohaselt pidi kindlustusmakseid tasuma liisinguvõtja kindlustusandjale hageja vahendusel. Kindlustusmakse osamakse tuli tasuda iga kalendrikuu 15. kuupäeval hageja arvelduskontole. Liisinguvõtja ei tasunud arveid, mistõttu lepingust tulenev debitoorne võlgnevus on 31 913.13 kr. Lisaks on liisinguvõtjal tasumata viivisearved summas 5508.26 kr. Hageja tasus liisinguvõtja eest liikluskindlustusmakseid summas 4336 kr. Kuivõrd liisinguvõtja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, saatis hageja 3. detsembril 2007 liisinguvõtjale kirjaliku teatise, nõudes võlgnevuse tasumist 14 päeva jooksul. Ei liisinguvõtja ega kostja võlgnevust hagejale ei tasunud, mistõttu hageja ütles lepingu erakorraliselt üles. Kostja vastutab vastavalt sõlmitud käenduslepingule 9079.38 euro (142 061.43 kr) ulatuses. Kuna vara ei õnnestunud kätte saada ja OÜ Puitfassaad on registrist kustutatud, nõuab hageja kostjalt vara jääkmaksumuse, debitoorse võla, kindlustusmaksete võla ja käibemaksu hüvitamist summas 129 300.13 kr (8263.78 eurot).
2.Kostja hagi ei tunnistanud ning leidis, et nõue on aegunud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-33-09 p 10 kohaselt ei kohaldu liisingulepingu ülesütlemise korral TsÜS §-s 154 sätestatu. Riigikohus rõhutab, et liisingulepingu ülesütlemise korral muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Hageja on 3. detsembri 2007 kirjaga andnud liisinguvõtjale aega 14 päeva võla tasumiseks. Seega pidi Puitfassaad OÜ tasuma võla hiljemalt 17. detsembril 2007 ning kui selleks ajaks ei olnud võlga tasutud, siis luges hageja liisingulepingu ülesöelduks. Kostja on seisukohal, et alates 17. detsembrist 2007 tuleb arvestada kohustuse täitmiseks antava mõistliku tähtaja kulgemise algust. Mõistlik tähtaeg kohustuse täitmiseks (liisitud sõiduki tagastamiseks hagejale) oli 7 päeva. Puitfassaad OÜ-le anti aega võlgnevuse tasumiseks 14 päeva ning teavitati ühtlasi sellest, et juhul, kui võlgnevust ei tasuta, siis ütleb hageja liisingulepingu üles ning liisitud sõiduk tuleb tagastada hagejale. Seega oli Puitfassaad OÜ teadlik sõiduki tagastamise kohustusest juba 3. detsembril 2007 ning pärast võlgnevuse tasumiseks antud tähtaja möödumist oleks olnud mõistlik tähtaeg liisitud sõiduki tagastamiseks 7 päeva. Hageja nõue muutus seega sissenõutavaks 21. detsembril 2007 ja sellest kuupäevast tuleb arvutada hagi aegumise tähtaega. Hagi on esitatud 30. detsembril 2007 ja aegunud.
3.Hageja ei nõustunud kostja väitega, et nõue on aegunud. Aegumise kulgemine debitoorse ja viivisvõlgnevuse osas algas TsÜS § 147 lg 3 ja § 154 alusel 1. jaanuarist 2008, sest tegemist oli korduvate kohustustega. Kindlustusmaksete võlgnevus on perioodi eest 18. mai 2010 – 17. mai 2011, mistõttu ka nimetatud nõue ei ole aegunud. Vara jääkmaksumuse osas ei ole hageja nõue aegunud, sest kogu jääkmaksumuse nõudeõigus selgus alles 2009. aastal, kui selgus, et liisingueset ei tagastata. Tagastamine ka tagastusteenust pakkuva ettevõtte vahendusel osutus
võimatuks. Jääkmaksumuse osas ei saa aegumine varasemalt kulgema hakata, sest liisingueseme tagastamisel kuulub see võõrandamisele. Kostjal kui liisinguvõtja juhatuse liikmel oli liisingulepingu p 7.5. kohaselt kohustus liisingueseme valdus liisingulepingu ülesütlemise korral hagejale üle anda. Nimetatud kohustust täidetud ei ole.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus jättis 20. veebruari 2012 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuses toodud põhjenduste kohaselt on hageja nõue aegunud. Maakohus viitas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-33-09 p-le 10, mille kohaselt on liisinguandja nõude puhul TsÜS §-le 154 tuginemine ebaõige. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Hageja kirja kohaselt Puitfassaad OÜ-le 3. detsembrist 2007 on liisinguvõtjale teatatud võlast, antud 14-päevane tähtaeg selle tasumiseks ning on hoiatatud, et: „Kui Te nimetatud tähtajaks võlgnevust täielikult ei kustuta, ütleb HLE (AS Hansa Liising Eesti – kohtu märkus) lepingu üles ning palub Teil tagastada liisinguese.“ Kohus asus seisukohale, et kiri jõudis Puitfassaad OÜ-ni 4. detsembril 2007. Neliteist päeva võla tasumiseks möödus hiljemalt 18. detsembril 2007. Liisinguvõtja võlga ei tasunud, mille üle vaidlust ei ole. Seejärel pidi liisinguvõtja täitma lepingu erakorralisest ülesütlemisest tuleneva kohustuse: tagastama liisingueseme. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et liisingueseme tagastamiseks mõistlik tähtaeg võib olla suhteliselt lühike. Liisingulepingu lisaks olevate üldtingimuste punktis 7.5 on kokku lepitud, et liisingulepingu ülesütlemisel kohustub liisinguvõtja viivitamatult liisingueseme valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale, vastavalt liisinguandja poolt kehtestatud tähtajal ja korras. Kokkulepe on sisult vastuoluline, sisaldades sõnu „viivitamatult“ ja „liisinguandja poolt kehtestatud tähtajal“, kusjuures kehtestatud tähtaega ei ole kohtule tõendatud. Lähtudes sõna „viivitamatult“ tähendusest tuleb kohtul asuda seisukohale, et liisingueseme tagastamine pidi toimuma võimalikult lühikese tähtaja jooksul. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande I osa lk-l 254 märgitu kohaselt „Kui pikk on mõistlikult vajalik aeg kohustuse täitmiseks, tuleb otsustada vastavalt asjaoludele, arvestades eelkõige täitmise viisi, kohta ja olemust. Üldistades võib öelda, et reeglina on vaja rohkem aega selliste kohustuste täitmiseks, mis eeldavad mingi asja valmistamist või kellegi käest tellimist, võrreldes kohustusega, mille täitmine eeldab võlgnikul juba olemasoleva asja üleandmist.“ Kohus on seisukohal, et kostja vastuväidetes
märgitud 7-päevane tähtaeg liisingueseme üleandmiseks hagejale ei ole ei ebamõistlikult pikk ega põhjendamatult lühike. Eeltoodust tulenevalt tekkis hagejal liisingulepingu nr 0167219L üldtingimustes kokku lepitud õigus vara tagastamise nõudmiseks, selle võõrandamiseks ja saadud rahasumma ebapiisavuse korral rahalise nõude esitamiseks liisinguvõtja ja käendaja vastu, hiljemalt 26. detsembril 2007. Hagi on kohtusse esitatud 30. detsembril 2010. Kuivõrd liisingulepinguga nr 0167219L on seotud nii teenuste lisa nr 0167219L kui ka kindlustuslepe 0167219L, on liisingulepingu ülesütlemisega muutunud ka need rahalised kohustused sissenõutavaks mitte hiljem kui
26.detsembril 2007. Seega on hagi aegunud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Swedbank Liising AS esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus maakohtu otsuse täielikult tühistada, teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta aegumine kohaldamata ning saata asi menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud apellatsiooniastmes palus apellant panna vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on kohus ebaõigesti asunud seisukohale, et apellandi nõue on aegunud; 2) on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-33-09 märkinud, et liisingulepingu ülesütlemisel muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul. Mõistliku aja pikkus sõltub mh liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast; 3) ei sätesta VÕS § 196 lg 3 konkreetset aega, mil leping tuleb üles öelda. Seadus ei sätesta, et apellandi poolt tasumiseks määratud tähtaja möödumisel tekib apellandil koheselt kohustus leping üles öelda. Antud juhul on apellant käitunud heas usus ning on andnud liisinguvõtjale kohustuste täitmiseks mõistliku tähtaja, arvestades seejuures heas usus ka asjaolu, et aasta lõpp on üldiselt teadaolevalt äärmiselt kiire ning raske periood. Apellant ootas ülesütlemisega uue aasta alguseni, lootuses, et ehk õnnestub liisinguvõtjal enda kohustused siiski täita ning lepingu ülesütlemise vajadus langeb ära; 4) isegi kui leping tuli üles öelda maakohtu poolt märgitud kuupäeval (18. detsembril 2009), ei muutunud apellandi nõue liisinguvõtja vastu sissenõutavaks koheselt pärast lepingu ülesütlemist, vaid mõistliku aja jooksul. Juhtumi asjaolusid arvestades oli 7-päevane tähtaeg ebamõistlikult lühike. Olukorras, kus liisinguvõtja ei tagasta liisingueset, on nõude sissenõutavaks muutumise tähtaeg pikem. Tähtaeg sõltub ka sellest, kas ja millal õnnestub liisinguandjal liisingueseme valdus taastada või saada teadlikuks asjaolust, et liisingueseme valduse taastamine ei olegi enam võimalik. Nõude saab lugeda sissenõutavaks muutunuks, kui on selgunud liisingueseme asukohta puudutavad asjaolud. Liisinguandjat ei saa panna veelgi halvemasse olukorda sellega, et liisinguvõtja ei tagasta liisingueset, liisinguandja peab tegelema liisingueseme otsimisega ning samas kulgeb nõude esitamise tähtaeg. Kõnealuses olukorras on isegi 1-kuuline tähtaeg ebamõistlikult lühike, mõistliku tähtaja pikkus oleks paar kuud.
6.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) nõustub vastustaja kohtuotsuse põhjendustega ega hakka neid üle kordama; 2) väidab apellant apellatsioonkaebuses, et luges lepingu ülesöelduks alates 1. jaanuarist 2008. See väide on esmakordselt esitatud apellatsioonkaebuses. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks ei olnud võimalik seda asjaolu esimese astme kohtumenetluses esitada ning kostja vaidleb vastu uue asjaolu esitamisele ringkonnakohtus. Seega peab kohus lähtuvalt TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4 nimetatud asjaolu jätma tähelepanuta. Lisaks on see väide ka tõendamata;
3) peab liisinguvõtja teadma, mis hetkest loeb liisinguandja lepingu ülesöelduks, kuna sellest hetkest tuleb tal liisitud ese liisinguandjale tagastada. Liisinguandja ei saa lugeda lepingut ülesöelduks liisinguandjale sobival ajal, mis ei ole liisinguvõtjale teada. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Maakohus on hageja poolt esitatud tõendite ja väidete alusel tuvastanud, et 3. detsembril 2007 edastas hageja OÜ-le Puitfassaad ülesütlemise teatise, mille OÜ Puitfassaad sai kätte
4.detsembril 2007. Nimetatud teates anti OÜ-le Puitfassaad 14 päeva võlgnevuse tasumiseks ning teatati, et kui nimetatud tähtaja jooksul võlgnevust ei tasuta, siis öeldakse liisingleping üles. Ühtegi muud teadet OÜ-le Puitfassaad saadetud ei ole, seega on hageja väide täiendava tähtaja andmise kohta tõendamata ning seda ei saa arvestada. Kui 3. detsembril 2007 saadetud teatis ei ole üleütlemise avaldus, siis ei ole liisingulepingut üles öeldud, kuna hageja ei ole vastavat tahteavaldust OÜ-le Puitfassaad edastanud; 4) nõustub kostja maakohtu otsuses olevate järeldustega, et 3. detsembril 2007 hageja poolt kostjale saadetud teatis oli ülesütlemise teade ning OÜ Puitfassaad sai selle kätte 4. detsembril 2007. Liisingulepingu ületingimuste punkti 7.5 kohaselt kohustus OÜ Puitfassaad liisingulepingu ülesütlemisel viivitamatult tagastama liisingu eseme, mis viitab lühikesele tähtajale. Kostja arvates oli see tähtaeg 7 päeva ning sellega nõustus ka maakohus. Seega pidi hagejale 26. detsembril 2007 olema selge, et liisingu eset ei tagastata ning sellest tulenevalt tekkis hagejal liisingulepingust tulenev nõudeõigus OÜ Puitfassaad ja kostja vastu
26.detsembril 2007. Kuna hagi on esitatud 30. detsembril 2010, siis on hagi aegunud ning tuleb jätta rahuldamata; 7) maakohus leidis, et mõistlik tähtaeg liisingueseme tagastamiseks oli 7 päeva ning hageja ei ole põhjendanud, kuidas maakohus ületas diskretsiooni piire.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hagi on aegunud ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Kuna maakohus ei ole tuvastanud asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid ja kostja on esitanud ka sisulisi vastuväiteid hagile, siis ei saa ringkonnakohus ise asja lahendada ja asi tuleb saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
8.Hageja on esitanud kostja/vastustaja vastu käendajana liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõude VÕS § 367 alusel. Hagiavalduse kohaselt on hageja saatnud 3. detsembril 2007 liisinguvõtjale kirjaliku teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles ta palus tasuda võlgnevus 14 päeva jooksul ja hoiatas, et kui liisinguvõtja ei tasu võlgnevust nimetatud tähtajaks, ütleb hageja lepingu ühepoolselt üles, mille tulemusena kohustub liisinguvõtja tagastama liisingueseme. Maakohus tuvastas, et liisinguvõtja on hageja teatise kätte saanud 4. detsembril 2007 ja teatises antud tähtaeg lõppes 18. detsembril 2007 ja seega oli VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 järgne mõistlik tähtaeg kohustuse täitmiseks kostja pakutud 7 päeva, mistõttu hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 26. detsembrist 2007. Liisinguese on käesoleva ajani hagejale tagastamata. Maakohus pidas hagi aegunuks, kuna TsÜS §–s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. Ringkonnakohus maakohtu poolt määratud 7-päevase mõistliku tähtajaga liisingulepingu ülesütlemise järgsete kohustuste täitmiseks käesolevas asjas ei nõustu.
9.Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole otsusega selgelt tuvastanud, millal on hageja liisingulepingu üles ütelnud. Hageja selge seisukoht selles küsimuses ei nähtu ka hagiavaldusest, mis on võimaldanud hagejal apellatsioonkaebuses väita, et ta ei lugenud lepingut ülesöelduks mitte koheselt 14 päeva möödudes, vaid tegi seda 1. jaanuaril 2008. Seadusest
tõepoolest ei tulene, et apellandil oleks olnud kohustust koheselt apellandi poolt määratud tähtaja möödumisel leping üles öelda. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb üks pool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele ja selline tahteavaldus jõustub kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1). TsÜS § 69 lg 2 kohaselt on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Asjas puuduvad tõendid, et pärast
3.detsembri 2007 kirja oleks hageja liisinguvõtjale veel tahteavaldusi edastanud ja hageja ei ole seda ka väitnud. Seega nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et kui 3. detsembri 2007 teatis ei ole käsitletav ülesütlemisavaldusena, siis ei ole liisingulepingut kehtivalt üles öeldud, sest hageja ei ole vastavat tahteavaldust liisinguvõtjale edastanud. Põhjendatud on ka vastustaja seisukoht, et apellant/hageja on asjaolule, et ta luges lepingu ülesöelduks alates 1. jaanuarist 2008 tuginenud esmakordselt alles apellatsioonkaebuses ja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks ei olnud võimalik seda asjaolu esimese astme kohtumenetluses esitada. Kuna kostja vaidleb vastu uue asjaolu esitamisele ringkonnakohtus, siis jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4 alusel nimetatud asjaolu tähelepanuta.
10.Liisingulepingu üldtingimuste p 7.2 kohaselt liisinguandja teatab liisingulepingu ülesütlemisest liisinguvõtjale vähemalt 14 päeva ette. Juhul kui liisinguvõtja ei täida nimetatud tähtaja jooksul kõiki liisingulepingust tulenevaid tähtajaks täitmata kohustusi, loeb liisinguandja liisingulepingu ühepoolselt üles öelduks. Ringkonnakohus leiab, et 3. detsembri 2007 teatist ja liisingulepingu üldtingimuste p –i 7.2 koos tõlgendades saab asuda seisukohale, et 3. detsembri 2007 teatis on oma sisult ka ülesütlemisavaldus, mille kohaselt oli liisinguleping ülesöeldud koheselt, kui liisinguvõtja ei täitnud 14 päeva jooksul kõiki liisingulepingust tulenevaid tähtajaks täitmata kohustusi. Seadus ei ole ette näinud ülesütlemisavaldusele konkreetseid sisulisi nõudeid, seega on oluline see, et teisele poolele ilmneks lepingut üles öelda sooviva poole tahe lepingu ühepoolseks lõpetamiseks ja sellest teatest see tahe nähtub. Arvestades teate kättesaamist liisinguvõtja poolt maakohtu poolt tuvastatud ajal 4. detsembril 2007, saab käesoleval juhul lugeda lepingu hageja poolt ülesöelduks 19. detsembrist 2007. VÕS § 116 lg 4 kohaselt võib VÕS § 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustanud lepingupool ennast lepingust taganenuks. Nimetatud regulatsioon kohaldub ka lepingu ülesütlemisele.
11.Hageja ei ole ise kindlaks määranud liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäeva, mistõttu on maakohus õigesti kohaldanud VÕS § 82 lg 3 sätteid ja pidanud vajalikuks täitmiseks mõistliku aja määramist. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et mõistlik tähtaeg liisingueseme üleandmiseks ja seega nõude sissenõutavaks muutumiseks on käesoleval juhul alates ülesütlemisest üksnes 7 päeva. Tüüptingimuste p 7.5 kohaselt kohustus liisinguvõtja lepingu ülesütlemisel viivitamatult andma liisingueseme valduse üle liisinguandja volitatud esindajale, vastavalt liisinguandja kehtestatud tähtajal ja korras. Liisinguandja sellist tähtaega ja korda ei ole kehtestanud, samuti ei ole liisinguandja tüüptingimustega reguleerinud liisinguvõtja kohustuste täitmist juhul, kui liisinguvõtja liisingueset ei tagastagi. Kui liisinguvõtja liisingueset ei tagasta, siis tuleb mõistliku aja määramisel arvestada ka liisinguandjal liisingueseme otsimisele kuluva ajaga, samuti sõltub mõistliku aja pikkus muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09 p 10). Põhjendatud on apellandi väited selles, et aasta lõpp on kiire aeg. Kohustuse täitmise tähtaeg langes käesoleval juhul jõulupühade ja aastalõpu perioodi, mistõttu maakohtu poolt mõistlikuks peetud 7-st päevast olid 22. ja 23. detsember puhkepäevad ja järgnevad kolm päeva riigipühad. TSÜS § 136 lg 8 kohaselt, kui kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Seega ei saanud kohustuse täitmise tähtaeg lõppeda 25. detsembril 2007, mis oli riigipüha. Tuleb pidada mõistlikuks, et aastalõpu ja pühade perioodil võivad ka kohustuste täitmise mõistlikud
tähtajad olla pikemad, sest sellisel perioodil ei saa mõistlikult eeldada, et liisingueseme tagastamata jätmise korral asub liisinguandja seda koheselt taga otsima, samuti võtab liisinguandjal aega oma kulutuste kindlakstegemine. Ringkonnakohus leiab, et mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi möödus pärast lepingu ülesütlemist 30 päeva pärast, mis tähendab, et liisingulepingu ülesütlemisest tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks alates 19. jaanuarist 2008. Kuna hagi on esitatud 30. detsembril 2010, siis on see esitatud TsÜS 146 sätestatud 3-aastase aegumistähtaja jooksul ja hagi ei ole aegunud.
12.TsMS § 173 lg 3 alusel jätta menetluskulude jaotus maakohtu otsustada asja uuel läbivaatamisel.
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.