Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Megavista ja AS M&V Invest (pankrotis) leppisid kokku, et AS M&V Invest (pankrotis) võlgneb 922 060, 93 eurot. Võlatunnistuse punkti 2 kohaselt pidi AS M&V Invest (pankrotis) nimetatud kohustuse täitma 90 kalendripäeva jooksul, kuid ei ole käesoleva ajani seda teinud. Pärnu Maakohtu poolt Ametlikes Teadaannetes 26.10.2012 avaldatud teate kohaselt on välja kuulutatud AS-i M&V Invest (pankrotis) pankrot. Vastavalt võlatunnistusele on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võlausaldajal õigus nõuda viivist 0,5% viivitatud summast päevas kuni kohustuse kohase täitmiseni. AS M&V Invest (pankrotis) võlgneb perioodi 06.11.2011–26.10.2012 eest viivist kokku 1 636 658, 16 eurot (355x0,5%x922060,93). AS M&V Invest (pankrotis) pankroti väljakuulutamise hetke seisuga on hageja nõue AS-i M&V Invest (pankrotis) vastu 2 558 719, 09 eurot, mida AS M&V Invest (pankrotis) hagejale tasunud ei ole. 25.01.2013 sõlmisid OÜ Megavista ja hageja nõude loovutamise lepingu III, mille kohaselt omandas hageja nõude loovutamise lepingutest I ja II tulenevad nõuded. Hageja nõue võlgniku vastu tuleneb asjaolust, et võlgnikuga on sõlmitud käenduslepingud 07-055052-KÄ ja 09-014380KÄ1 ning nende lisad, mille kohaselt kohustus võlgnik vastutama solidaarselt AS-iga M&V Invest (pankrotis) lepingujärgsete kohustuste täieliku täitmise eest, käendaja vastutuse maksimumsummaga 1 400 000 eurot (VÕS § 145 lg-d 1 ja 2). Hageja nõudis võlgnikult käenduslepingute ja lisade alusel põhivõlgnevusena 922 060, 93 eurot ning viivisena 477 939, 07 eurot. Hageja ei nõustunud kostjatega, et nõue on aegunud. Käenduskohustus on aktsessoorne põhikohustusega. Kuna AS M&V Invest (pankrotis) ja OÜ Megavista vahel on 22.07.2011 sõlmitud võlatunnistus, milles põhivõlgnik laenulepingutest tulenevaid võlgnevusi tunnustas, siis vastavalt TsÜS § 158 lg-le 1 nõude aegumine 22.07.2011 katkes ja algas uuesti. Nõude tunnustamise avaldus esitati M M pankrotimenetluses 24.10.2012, seega hageja nõue ei ole aegunud. Samas, isegi kui põhivõlgniku poolt nõude tunnustamine käendaja vastu oleva nõude aegumist ei katkesta, on M. Merilo ja OÜ Megavista vahel 17.03.2011 sõlmitud käenduslepingu lisad, millega käenduse maksimummäära suurendati, st võlgnik andis võlausaldajale täiendava tagatise, mistõttu TsÜS § 158 lg 2 alusel nõude aegumine katkes ja alates 17.03.2011 algas uuesti. Põhivõlgnevusele 922 060, 93 eurot lisanduvad võlatunnistuse andmisest viivised kuni AS M&V Invest pankrotini (22.07.2011 - 26.10.2012). Laenulepingute kohaselt oli viivise määraks 0,15% päevas. Pärast võlatunnistuse väljastamist tekkis M M vastu alljärgnev viivisnõue: a) laenuleping nr 07-055052-JI - põhivõlg 270136,78x0,15%x462 = 187 207, 02 eurot. b) laenuleping nr 08-022885-JI - põhivõlg 136969,34x0,15%x462 = 94 917, 90 eurot. c) laenutehing nr 09-014380-JK - põhivõlg 197394,49x0,15%x462 = 136 798, 20 eurot. Kokku 418 923, 12 eurot. Seega, kui võlatunnistus M M le iseseisvalt kohustusi ei tekita, on hagejal M M vastu nõue 1 340 984, 05 eurot. Pankrotihaldur R M i vastuväited Kostja I vaidles hagile vastu. Nõude käendatava kohustuse täitmiseks on hageja väidetavalt omandanud 25.01.2013 nõude loovutamise lepinguga OÜ-lt Megavista, kes omakorda on vastava nõude omandanud OÜ-lt Centrale Invest 02.09.2010 nõude loovutamise lepinguga II, mille punktis 3.5 on pooled leppinud kokku, et omandiõigus nõuetele läheb omandajale lepingu allkirjastamise hetkest, kuid mitte enne nõuete eest tasutava hinna täies ulatuses laekumist lepingu punktis 3.4 nimetatud nõude loovutaja kontole. Kostjale I ei ole teada, kas OÜ Megavista on nõude eest lepingus ettenähtud hinna 200 000 krooni tasunud. Kui nõuete omandiõigus ei ole OÜle Megavista üle läinud, ei saanud OÜ Megavista nõudeid lepinguga hagejale loovutada. Juhul kui kohus tuvastab, et hageja on hagis esitatud nõuded kehtivalt omandanud, on kostja seisukohal, et hagist ei selgu, millisest põhivõlgniku ja võlausaldaja vahelisest õigussuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmisest hageja käendaja vastu nõude on esitanud. Ebaselge on, kas

käendaja vastutus rajaneb põhivõlgniku laenulepingutest tulenevatel täitmata kohustustel või konstitutiivsest võlatunnistusest tulenevatel täitmata kohustustel. Kui hageja tugineb käendatava kohustusena konstitutiivsest võlatunnistusest tulenevale põhivõlgniku kohustusele, on hageja nõue alusetu, kuivõrd võlatunnistusest tulenev kohustus ei ole käenduslepingutega tagatud. Käenduslepingud tagavad üksnes laenulepingutest tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmist. Võlatunnistus ja sellega tekitatud iseseisev kohustus ei ole käsitletav ka algse(te) laenulepingu(te) lisana ning vastavalt VÕS § 145 lg-le 4 ei laienda põhivõlgniku poolt pärast käenduslepingu sõlmimist tehtud tehing käendaja kohustust. Antud juhul on konstitutiivne võlatunnistus antud pärast käenduslepingute sõlmimist ja muutmist. Kui hageja tugineb käendatava kohustusena põhivõlgniku ja panga vahelistest laenulepingutest tulenevatele põhivõlgniku kohustustele, on hageja nõue käendaja vastu aegunud (TsÜS § 146 lg 1; § 147 lg-d 1 ja 2). Laenulepingutest nr 07-055052-JI ja nr 08-022885-JI tulenevate põhivõlgniku kohustuste kogu ulatuses täitmist võis võlausaldaja nõuda käendajalt alates lepingute lõpetamisest 16.10.2009. Laenutehingu kinnitusest 09-014380-JK tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmist võis võlausaldaja nõuda käendajalt alates laenu tagastamise tähtaja möödumisest 20.06.2009. Hageja esitas nõudeavalduse käendaja vastu pankrotimenetluses 24.10.2012. Seega tegi hageja TsÜS 160 lg 2 p 1 kohase aegumist peatava toimingu ja esitas käendaja vastu nõude alles siis, kui TsÜS § 146 lg-st 1 tulenev 3-aastane nõude aegumistähtaeg oli möödunud. TsÜS § 144 kohaselt aeguvad koos põhikohustusest tulenevate nõuetega ka kõrvalkohustustest tulenevad nõuded. Käendaja käenduslepingutest tulenevate täitmiskohustuste jaoks ei oma tähendust, et põhivõlgnik on 22.07.2011 võlatunnistusega kinnitanud kohustuste kehtivust. Kui kohus leiab, et käendaja poolt käendatavad põhivõlgniku kohustused tulenevad laenulepingutest, palus kostja II kohaldada TsÜS § 143 kohaselt hageja nõude suhtes aegumist ning TsMS § 449 alusel teha aegumise kohaldamise taotluse suhtes vaheotsus. Swedbank AS vastuväited Kostja II vaidles hagile vastu, paludes kohaldada aegumist ja teha selle kohta vaheotsus. Laenulepingutest tulenevad hageja nõuded käendaja vastu on aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel. Nõude loovutamise lepingu I punktis 1.1.1 on märgitud, et laenuleping nr 07-055052-JI on lõpetatud 16.10.2009, punktis 1.1.2 on märgitud, et laenuleping nr 08-022885-JI on lõpetatud 16.10.2009 ning punktis 1.1.3, et laenulepingu nr 09-014380-JK tähtaeg saabus 20.06.2009. TsÜS § 147 lg-te 1 ja 2 järgi omab aegumise alguskuupäeva kindlakstegemisel tähtsust asjaolu, millal muutusid laenulepingute ülesütlemisest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Laenulepingutest nr 07055052-JI ja nr 08-022885-JI tulenev aegumistähtaeg algas 16.10.2009 ja lõppes 16.10.2012 ning laenulepingust nr 09-014380 tulenev aegumistähtaeg algas 20.06.2009 ja lõppes 20.06.2012. Tulenevalt TsÜS § 160 lg 2 p-st 1 aegumine peatub nõude esitamisega pankrotimenetluses. Kuna OÜ Megavista esitas nõudeavalduse M M pankrotimenetluses 24.10.2012, siis on hageja nõue aegunud. Juhul kui kohus leiab, et hageja nõue ei ole aegunud, on hageja poolt tõendamata nõude omandamine käendaja vastu. Tulenevalt 02.09.2010 nõude loovutamise lepingu II punktidest 1.1.1–1.1.3 ja 1.2 olid nõuete summad võrreldes esimese loovutamisega muutunud ning sissenõutavad oli üksnes laenulepingute nr 07-055052-JI, nr 08-022885-JI ja nr 09-014380-JK põhinõuded. Vastavalt lepingu punktile 3.5 ei ole hageja tõendanud, et hind 200 000 krooni on omandajalt loovutajale tasutud, mistõttu nõuete omandiõigus ei ole OÜ-le Megavista üle läinud ning OÜ Megavista ei saanud loovutada kehtivalt nõudeid 25.01.2013 lepinguga hagejale. Lisaks ei laiene M M käenduskohustus 22.07.2011 võlatunnistusele. Hageja käsitlusest lähtuvalt ning tulenevalt võlatunnistuse punktist 4 on võlatunnistusega loodud uus võlasuhe. Võlatunnistusest tulenev põhivõlgniku kohustus ei ole käenduslepingutega tagatud. Käendus4

lepingud ja lisad on M M ga sõlmitud varem kui 22.07.2011 võlatunnistus, seega ei ole M M konstitutiivset võlatunnistust käendanud. Põhivõlgniku poolt nõude tunnistamine ei peata nõude aegumist käendaja suhtes. Samuti ei saa käendajale kohaldada võlatunnistuse punktis 3 märgitud viivist 0,5% päevas, sest käendajaga vastav kokkulepe puudub. Lisaks tuleneb VÕS § 145 lg-st 4 käendaja vastutust piirav põhimõte. Hageja esitatud nõue on ka ebaselge ja tõendamata. Hageja ei ole esitanud nõude kujunemise arvestuskäiku. Hageja poolt on tõendamata, et kokkulepe viivisemäära 0,5% osas laieneks ka käendajale. Laenulepingud on lõppenud 16.10.2009 ja 20.06.2009, kuid sellele vaatamata on võlatunnistuses arvestatud ka intressi. Hageja ei ole tõendanud nõude esitamist põhivõlgniku pankrotimenetluses ega ka käendaja teavitamist põhivõlgniku pankrotist (VÕS § 146 lg 2). Hageja on arvestanud viivist suuremas määras kui põhinõue. Ilmselt on hageja arvestanud viivist ka intressilt ja viiviselt, mis on vastuolus VÕS § 113 lg-ga 6. Esitamata on nõudearvestus ja tõendid, kust nähtuks, et võlausaldaja on nõudest maha arvestanud pandiesemete müügist saadud raha. 17.03.2011 sõlmitud käenduslepingute lisad, millega suurendati käendaja maksimaalset vastustuse piirmäära, on tühised heade kommetega vastuolu tõttu (TsÜS § 86). Käendaja oli lisade sõlmimise ajal juba maksevõimetu ja kohustus oli sissenõutavaks muutunud, mistõttu ei saa pidada heade kommete kohaseks käendaja maksimaalse vastutuse piirmäära tõstmist 11 korda. Esimese astme kohtu lahend Pärnu Maakohus jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja on esitanud pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude pankrotivõlgnik M M kui käendaja vastu. Käendaja vastutus põhivõlgniku AS M&V Invest kohustuste täitmise eest tuleneb käenduslepingutest. Käenduslepinguga nr 07-055052-KÄ on tagatud põhivõlgniku ja panga vahel sõlmitud laenulepingust nr 07-055052-JI tulenevad põhivõlgniku kohustused laenu põhiosa tagastamiseks ning intressi ja viivise tasumiseks. Laenuleping nr 07-055052-JI on lõpetatud 16.10.2009. Käenduslepinguga nr 09-014380-KÄ1 on tagatud põhivõlgniku ja panga vahel sõlmitud laenulepingust nr 08-022885-JI tulenevad põhivõlgniku kohustused laenu põhiosa tagastamiseks ning intressi ja viivise tasumiseks. Laenuleping nr 08-022885-JI on lõpetatud 16.10.2009. Käenduslepinguga nr 09-014380-KÄ1 on tagatud põhivõlgniku ja panga vahel laenude raamlepingu nr 07-006320-JL alusel sõlmitud laenutehingu kinnitusest nr 09-014380-JK tulenevad põhivõlgniku kohustused laenu põhiosa tagastamiseks ning intressi ja viivise tasumiseks. Laenutehingu kinnitusest tulenev laenu tagastamise tähtaeg oli 20.06.2009. Vastavalt TsÜS § 147 lg-tele 1 ja 2 võis võlausaldaja laenulepingutest nr 07-055052-JI ja nr 08022885-JI tulenevate põhivõlgniku kohustuste kogu ulatuses täitmist nõuda käendajalt alates hetkest, mil põhivõlgnik kohustus võlausaldajale laenulepingutest tulenevad kohustused kogu ulatuses täitma, st alates lepingute lõpetamisest 16.10.2009. Laenutehingu kinnitusest nr 09014380-JK tulenevate põhivõlgniku kohustuste kogu ulatuses täitmist võis võlausaldaja nõuda käendajalt alates laenu tagastamise tähtaja möödumisest 20.06.2009. Hageja esitas nõudeavalduse käendaja vastu pankrotimenetluses 24.10.2012. Seega tegi hageja TsÜS 160 lg 2 p 1 kohase aegumist peatava toimingu alles siis, kui TsÜS § 146 lg-st 1 tulenev 3-aastane nõude aegumustähtaeg oli juba möödunud. TsÜS § 144 kohaselt aeguvad koos põhikohustusest tulenevate nõuetega ka kõrvalkohustustest tulenevad nõuded. Käendaja täitmiskohustuse jaoks ei oma tähendust, et põhivõlgnik on 22.07.2011 võlatunnistusega kinnitanud oma kohustuste kehtivust. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga käenduskohustusest tuleneva nõude aegumise küsimuses. Nõude tunnustamine põhivõlgniku poolt võlatunnistuse sõlmimisega omab aegumist katkestavat ja uuesti alustavat tähendust üksnes põhivõlgniku ja võlausaldaja vahelises õigussuhtes. Käendaja

ja võlausaldaja vahelist õigussuhet nõude tunnustamine põhivõlgniku poolt VÕS § 68 lg-st 3, § 145 lg-st 4 ja § 149 lg-st 1 tulenevalt ei mõjuta. Riigikohus on lahendis 3-2-1-12-10 asunud seisukohale, et kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu, aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Kui aga võlausaldaja nõue on põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, ei oleks käendajal põhivõlalepingust tulenevalt võimalik esitada enam vastuväidet, et võlausaldaja nõue on põhivõlgniku vastu aegunud, küll aga saab käendaja esitada käenduslepingust tuleneva vastuväite, et nõue käendaja vastu on aegunud. Nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist. Sama printsiip kehtib ka olukorras, kus põhinõude aegumine on käendajast sõltumatult katkenud. Kohus ei nõustunud hagejaga, et isegi kui nõude tunnustamine põhivõlgniku poolt nõude aegumist käendaja suhtes ei katkesta, on nõude aegumine käendaja vastu katkenud ja alanud uuesti käenduslepingute lisade sõlmimisega 17.03.2011. Käenduslepingute lisadega on üksnes suurendatud käendaja vastutuse rahalist maksimaalmäära, mida ei saa tõlgendada käendajapoolse toiminguna, milles väljendub vaieldamatult nõude tunnustamine. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses Pärnu Maakohtu otsus tühistada ning saata tsiviilasi menetlemiseks maakohtule. Maakohus on tõlgendanud ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus leidis ekslikult, et hageja nõue on aegunud. Nõude aegumine katkes ning aegumise kulgemine algas uuesti 17.03.2011, kui M. M andis hageja õiguseellasele OÜ-le Megavista täiendava tagatise käenduslepingute nr 07-055052-KÄ ja nr 09-014380-KÄ1 lisade sõlmimise näol. Kohus leidis ekslikult, et käenduslepingu lisadega käendaja vastutuse ulatuse suurendamist ei saa pidada täiendava tagatise andmiseks (TsÜS § 158 lg 2). Kuna M M suurendas 17.03.2011 sõlmitud tehingutega oma käenduse maksimummäära, on tegemist täiendava tagatise andmisega. Nimelt kummagi tehinguga suurenes M M käenduskohustus 63 911, 65 eurolt 700 000 euroni. Olemasoleva käenduse suurendamise puhul on selgelt tegemist täiendava tagatise andmisega. Vastupidine seisukoht on ebaõige, sest siis ei saaks täiendava tagatise andmiseks pidada ka olukorda, kui näiteks mõni kolmas isik annaks nõudele omapoolse käenduse. TsÜS § 158 lg 2 hõlmab kõiki faktilisi tegusid, millest ilmneb võlgniku võla tunnustamise tahe. Nii võibki aegumise peatamise alusena defineerida nõude tunnustamist kui võlgniku toimingut võlausaldaja suhtes, millest vaieldamatult järeldub teadlikkus nõude olemasolust. Käenduslepingute lisades on viide esialgsetele käenduslepingutele ja laenulepingutele ning on märgitud käendusega võlgnetava summa piirmäär. Järelikult on võlgnik allkirjastamisega kinnitanud mitte ainult juba olemasolevat kohustust, vaid võtnud endale suurema kohustuse. Oluline on, et vastavalt äriregistri väljavõttele oli M M 17.03.2011 AS M&V Invest juhatuse liige ja seaduslik esindaja. Vastavalt ÄS § 187 lg-le 1 pidi võlgnik teadma ning teadis kohustustest ja nende ulatusest. Lisaks on nõude tunnustamine võimalik ka järeldusliku käitumisega, kusjuures erandina võib selleks olla isegi vaikimine. Oluline on see, et võlgnik peab oma käitumisega tooma teadmise võlast selgelt esile, tehingut selleks vaja ei ole. M M poolt käenduslepingute lisade sõlmimisest järelduvalt on ta oma kohustusi vähemalt muude tegudega tunnistanud. Enne käendamiskohustuse suurendamist pidasid pooled läbirääkimisi võlgnevuse tasumiseks, mis TsÜS § 167 alusel samuti peatab aegumistähtaja. Kuivõrd läbi-rääkimiste tulemusel sõlmiti käenduse suurendamise kokkulepe, millega M M võlgnevust tunnistas, siis tulenevalt TsÜS §-st 158 aegumine katkes ja algas uuesti. Vastused apellatsioonkaebusele

Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 tühistada ning tsiviilasi saata menetlemiseks samale esimese astme kohtule. Kuna maakohus jättis OÜ Nebo hagi nõude tunnustamiseks M M (pankrotis) pankrotimenetluses rahuldamata aegumise tõttu ning muid hagi aluseks olevaid asjaolusid ei hinnanud, tuleb otsuse tühistamisel ja aegumise kohaldamata jätmisel tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus kohaldas materiaalõiguse norme ebaõigesti, leides, et M M pankrotimenetluses esitatud käenduslepingutest tulenev hageja nõue on aegunud. Toimiku materjalist nähtuvalt on M M sõlminud 17.03.2011 hageja õigus-eellase OÜ-ga Megavista kahe kõnealuse käenduslepingu lisad (tl 31-32), millega muudeti lepinguid käendaja vastutuse piirmäära osas ning suurendati seda mõlema lepingu järgi 700 000 euroni. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 158 lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et käenduslepingu lisasid ei saa pidada täiendava tagatise andmiseks ega nõude tunnustamiseks, seega teoks, mis tooks kaasa aegumise katkemise TsÜS § 158 lg 1 järgi. Nõude tunnustamine TsÜS § 158 lg 2 tähenduses väljendub tahteavalduses, millest järeldub tahe nõude olemasolu tunnustada. Kuigi aegumise katkemise aluseks on eelkõige nõude tunnustamine tehinguga - konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistuse või muuga -, hõlmab nimetatud säte ka kõiki muid faktilisi tegusid, millest ilmneb võlgniku võla tunnustamise tahe, kusjuures nõude tunnustamine on võimalik ka järeldusliku käitumisega. Oluline on siiski see, et võlgnik on oma käitumisega toonud selgelt esile, et ta on võlast teadlik. Nõude tunnustamise tahte selgitamisel saab arvestada tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise sätteid (TsÜS § 75, VÕS § 29). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus antud juhul seda teinud. Nõustuda tuleb küll sellega, et käenduskohustuse suhtes ei oma tähendust, et põhivõlgnik on 22.07.2011 võlatunnistusega kohustuse kehtivust kinnitanud, kuid õigeks ei saa pidada seisukohta, et käenduslepingute lisade sõlmimine 17.03.2011 ei ole käsitletav nõude tunnustamisena läbi täiendava tagatise andmise. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta on seisukohal, et käenduslepingute lisade sõlmimist ei saa tõlgendada käendaja toiminguna, millega on nõuet tunnustatud, vaid sellega on üksnes suurendatud käendaja vastutuse rahalist maksimaalmäära. Kolleegium seevastu on seisukohal, et käenduslepingute lisade sõlmimisel on käendaja väljendanud tahet, mida võib hinnata teona TsÜS § 158 lg 1 tähenduses, mis katkestab nõude aegumise. TsÜS §-s 158 sätestatud normiga tagatakse võlausaldajale, kelle nõuet võlgnik tunnustab, reaalne võimalus sellele tunnustamisele tugineda. Nõuet tunnustanud võlgnikul ei ole alust kohaldada sellist vastuolulist kaitset, mis võimaldaks tal hea usu põhimõttega vastuolus käitudes tugineda pärast nõude tunnustamist aegumisele, sõltumata sellest, et tunnustamisest ei ole möödunud seadusest tulenevat nõude aegumistähtaega. Käenduslepingute lisade sõlmimisest nähtub üheselt, et käendaja on kinnitanud juba olemasolevat kohustust ning võtnud endale lisaks ka täiendava kohustuse, suurendades käenduslepingutest tuleneva kohustuse rahalist piirmäära. Ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks ei saaks nimetatud dokumentides sisalduvat hinnata käendaja tahteavaldusena oma kohustust tunnistada. Ka objektiivselt hinnates ei ole võimalik anda kõnealusele õigusliku tähendusega teole teistsugust tõlgendust. Kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada eelkõige vastavalt tahteavalduse tegija tahtele (TsÜS § 75 lg 1). Vaidlust ei ole selles,

et ka hageja õiguseellase tegelik tahe käenduslepingute lisade sõlmimisel vastas käendaja tahtele. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1). Apellandi viide läbirääkimistele enne käenduskohustuse suurendamist kui aegumistähtaja peatumise alusele TsÜS § 167 mõttes ei oma praegusel juhul tähendust. Pealegi ei ole hageja kohtu ette toonud ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid lugeda nõude aegumist teatud ajast teatud ajani peatunuks. Nõude aegumise küsimuse lahendamisel ei oma tähendust ka see, milline oli M M varaline seisund käenduslepingute lisade sõlmimise ajal ning kas tema kaheldav maksevõime võiks muuta lepingu lisad tühisteks. Seetõttu ei anna ringkonnakohus hinnangut kostja II vastuses sisalduvale sellekohasele käsitlusele.

Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus.

Ü. Jänes

U. Loonurm

I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.