Roman Osadtši hagi ZigMet OÜ vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
25 575,44 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 5. märtsi 2013.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Roman Osadtši apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Roman Osadtši (isikukood 38612232710), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov Vastustaja (kostja): ZigMet OÜ (registrikood 11497378), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Tartu Maakohtu 5. märtsi 2013.a otsuse lõppjäreldused ja resolutsioon. Täiendada maakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Jätta Roman Osadtši apellatsioonkaebus rahuldamata.
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Roman Osadtši kanda.
2.Mõista Roman Osadtšilt Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv summas 350 (kolmsada viiskümmend) eurot ühekordse maksena.
Kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Tartu Ringkonnakohtu selleks ettenähtud arvelduskontole, s.o ühele alljärgnevatest Rahandusministeeriumi kontodest: Rahandusministeeriumi konto nr EE891010220034796011 SEB Pangas viitenumbriga 2900078567 või Rahandusministeeriumi konto nr EE932200221023778606 Swedbankis viitenumbriga 2900078567 või Rahandusministeeriumi konto nr EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis viitenumbriga 2900078567 või Rahandusministeeriumi konto nr EE701700017001577198 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis viitenumbriga 2900078567. Makse selgituseks märkida „riigilõiv tsiviilasjas nr 2-11-63612“.
3.Saata käesolev kohtuotsus riigilõivu väljamõistmist puudutavas osas teadmiseks Riigi Tugiteenuste Keskusele. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Roman Osadtši esitas 23.12.2011.a Tartu Maakohtule hagi ZigMet OÜ vastu 44 156,11 euro tasumise nõudes. Hageja ja kostja sõlmisid 14.01.2009.a laenulepingu (I kd lk 9, edaspidi „Laenuleping I“), mille kohaselt kostja võttis hagejalt laenu 400 000 krooni ehk 25 575,44 eurot. Kostja kohustus tasuma intressi 8,34 % kuus. Kostja kohustus 14.06.2009.a tagastama laenu ja tasuma intressi, kokku summas 38 363,17 eurot. Kokkulepitud tähtajaks kohustuste mittetäitmisel kohustus kostja tasuma leppetrahvi 0,025 % võlgnetavast summast päevas. Kostja ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Leppetrahvi on hageja arvestanud ajavahemiku eest kuni 08.12.2011.a ehk 906 päeva eest. 28.01.2013.a kohtuistungil (I kd lk 147) nõustus hageja sellega, et kostja on osa võlast tagastanud ja 14.05.2011.a seisuga on põhivõlgnevus 17 973,49 eurot (vt otsuse punkt 2.1.).
2.Kostja ZigMet OÜ oma 08.03.2012.a vastuses ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata.
2.1.Laenulepingust I tulenev võlg on osaliselt tasutud. Pooled fikseerisid võlgnevuse suuruse 14.05.2011.a seisuga, see oli 17 973,49 eurot (I kd lk 78). See summa sisaldab põhivõlgnevust ja kõiki kõrvalnõudeid. Kostja tunnistab, et eeltoodud summat ei olnud ta hagejale tasunud. Kostja tunnistab hageja õigust nõuda viivist ajavahemiku eest 15.05.2011.a - 29.02.2012.a, s.o 291 päeva, viivise määr 0,025 % päevas, viivise summa 1 307,57 eurot. Hageja nõue oli kokku 19 281,06 eurot. Kostja juhtis tähelepanu sellele, et hageja poolt nimetatud summades on arvutuslikud ebatäpsused.
2.2.Kostjal puudub hageja ees võlgnevus, kuna kostja täitis punktis 2.1. nimetatud kohustuse 29.02.2012.a tasaarvestuse tegemise teel. Kostja omandas osaliselt, summas 15 000 eurot, M.L ja hageja vahel 12.04.2011.a sõlmitud laenulepingust nr 007 (I kd lk 75-77, edaspidi „Laenuleping II“) tuleneva nõude koos kõrvalnõuetega. Laenulepingu II laenusumma 30 000 eurot anti hagejale üle 12.04.2011.a sularahas (I kd lk 77). Kostja viivisenõude suurus 29.02.2012.a seisuga oli 14 940 eurot, viivise arvestus sisaldub tasaarvestuse avalduses (I kd lk 81-82). M.L teatas hagejale nõude loovutamisest 29.02.2012.a (I kd lk 74). Kostja teatas hagejale tasaarvestuse tegemisest 29.02.2012.a (I kd lk 81-82). Pärast tasaarvestuse tegemist on hoopis hagejal võlg kostja ees summas 10 833,94 eurot.
3.Hageja vaidles tasaarvestusele vastu. Kostjal ei ole tasaarvestatavat nõuet hageja vastu. Hageja esitas 11.04.2012.a (hageja seisukohtades kostja vastusele, I kd lk 91-92) kostjale avalduse Laenulepingu II tühistamiseks eksimuse ja pettuse tõttu. M.L teatas hageja lepingu tühistamisest suuliselt. Hageja sai eksimusest teada 08.03.2012.a, kui hagejale esitati nõue Laenulepingu II alusel. Eksimus ja pettus seisneb alljärgnevas:
hageja võlgnes M.L nendevahelisest pikaajalisest laenusuhtest tulenevalt intressi. Laenuleping II on sõlmitud intressi tasumise kohta, hageja ei saanud laenulepingu järgi raha;
Laenuleping II ei kajasta õigesti hageja ja M.L kokkulepet. Tegelikult pidi hageja tasuma kokku 2 000 eurot. Selle summa on hageja M.L tasunud;
M.L mõjutas hagejat Laenulepingut II sõlmima, väites, et ta sai ise raha ohtliku isiku käest ning kui see isik ei saa raha tagasi, siis ta hävitab Lapšini ja hageja. Seda ei juhtu, kui vormistatakse Laenuleping II. Leping sõlmiti ohtlikule isikule näitamiseks. Pettus seisneb selles, et mingit ohtlikku isikut tegelikult ei olnud.
Samadel asjaoludel on Laenuleping II ka tühine, kuna on sõlmitud tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest ja kogenematusest ning hagejale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kuna Laenuleping II sõlmiti intressi tasumise kohta, siis ei saa laenusummalt nõuda viivist. Oma väidete kinnituseks esitab hageja arvestused tema ja M.L vahelise võlasuhte kohta (I kd lk 97-98).
4.28.01.2013.a kohtuistungil (I kd lk 146-148) juhtis kostja tähelepanu sellele, et tõendatud ei ole hageja väited Laenulepingu II rahatuse, intressi laenuks ümbervormistamise, lepingus näidatust väiksema summa tasumise kokkuleppe, lepingu tühistamise või tühisuse aluste ning laenulepingu ülesütlemisest M.L teatamise kohta. Hageja ütles, et tal täiendavaid tõendeid esitada ei ole.
MAAKOHTU OTSUS
5.Tartu Maakohus jättis 05.03.2013.a otsusega hagi rahuldamata.
5.1.Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjal oli võimalik hageja nõuet tasaarvestada. Maakohus analüüsis, kas hageja vastuväited välistavad Laenulepingust II tuleneva nõude maksmapaneku ning tasaarvestuse kehtivuse.
5.2.Kohus leidis, et kostja on dokumentidega tõendanud Laenulepingu II sõlmimise ja laenusumma üleandmise sularahas. Hageja ei ole neid dokumente vaidlustanud. Hageja ei ole esitanud ühtki tõendit kinnitamaks, et raha ei ole reaalselt üle antud ning hagejal ja M.L oli kokkulepe, mille kohaselt hageja kohustus tasuma vaid 2 000 eurot. Ei ole leidnud tõendamist, et poolte tahteks oli Laenulepingu II sõlmimisega varjata tegelikult teha soovitavat tehingut hinnaga 2 000 eurot. Seega ei ole tegemist näiliku tehinguga ja laenuleping ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 2 alusel tühine.
5.3.Maakohtu arvates ei leidnud tõendamist, et hagejal oleks olnud Laenulepingu II sõlmimisel ebaõige ettekujutus tehinguga seotud asjaoludest ehk alus tühistada tehing eksimuse või pettuse tõttu. Ei ole tõendatud, et hageja sõlmis Laenulepingu II tulenevalt erakorralisest vajadusest, st et M.L rääkis hagejale ohtlikust isikust. Seega puuduvad lepingu tühistamise materiaalsed eeldused. Hageja väidab, et tema tegelik võlg oli suurem kui Laenulepingust II nähtuv 30 000 eurot, seega on arusaamatu hageja väide, et leping on sõlmitud tema jaoks ebasoodsatel tingimustel. Hinnates tõendeid kogumis asus maakohus seisukohale, et Laenuleping II on kehtiv.
5.4.Kuna hageja tunnistas 14.05.2011.a, et kostja võlgnevus on 17 973,49 eurot, tuleb eeldada, et tegemist on kogu võlgnevusega. Kui hageja väidab, et lepiti kokku põhivõlgnevuse vähendamises, peab ta seda tõendama. Eelnimetatud summale lisandub viivisesumma 1 307,57 eurot perioodi 15.05.2011.a – 29.02.2012.a (17 973,49 × 291 päeva × 0,025%). Kokku on hageja nõue 19 281,06 eurot.
5.5.VÕS § 164 lg 1 lubab võlausaldajal loovutada oma nõuet tervikuna või osaliselt. Nõude loovutamiseks ei ole vajalik võlgniku nõusolek, nõude loovutamisest ei tule ka võlgnikule teatada. Tulenevalt VÕS § 167 lg 3 lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Kostja arvestuste kohaselt koosneb kostja nõue hageja vastu seisuga 29.02.2012.a põhivõlgnevusest summas 15 000 eurot, intressidest summas 175 eurot ning viivistest summas 14 940 eurot, kokku 30 115 eurot. Laenulepingu II punktist 1 tuleneb, et M.L andis hagejale intressita laenu, järelikult on põhjendamata kostja intressinõue hageja vastu. Laenulepingu punktis 4 on kokku lepitud viivises 0,5 % päevas. Kostja on esitanud viivisenõude summas 14 940 eurot. Viivise arvestuse kohta pooltel vaidlus puudub. Kostja kogu nõue hageja vastu seisuga 29.02.2012 oli seega 29 940 eurot (14 940 + 15 000), hageja nõue kostja vastu 19 281,06 eurot. Tulenevalt VÕS § 197 lg 2 on hageja nõue kostja vastu lõppenud alates 29.02.2012.a.
POOLTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.Hageja Roman Osadtši esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja nõuda kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 17 973,49 eurot, leppetrahv 15.05.2011.a - 23.12.2011.a eest 993,14 eurot ja leppetrahv 0,025 % põhinõude summast päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Apellant esitas maakohtu otsusele järgmised vastuväited.
6.1.Laenulepingus II fikseeritud summa oli intress ja sellelt ei tohi nõuda viivist. Tasaarvestuse aluseks on võetud ka viivised. 28.01.2013.a istungi protokolli lk 5 kohaselt kostja kinnitas, et ümber vormistati kohustus tasuda intressid.
6.2.Kohus oleks pidanud analüüsima, kas leping, millest tulenesid Laenulepingus II fikseeritud intressid, oli tühine. Hageja tugines sellele, et tehing oli sõlmitud tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest või kogenematusest ning Laenuleping II sõlmiti hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Hageja ja M.L vahel varasemalt sõlmitud laenuleping oli tühine, kuna kokkulepitud intressimäär oli vastuolus heade kommetega. Kohus oleks pidanud analoogia järgi kohaldama TsÜS § 86 lg 3 teist lauset, mille järgi tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hageja ja M.L vahel varasemalt sõlmitud laenulepingus rakendatud intressimäär oli 10 % kuus ja on seetõttu tühine. M.L oleks 21 410 euro e 335 000 krooni suuruse laenu puhul olnud õigus intressile seadusjärgses määras, summas 406 eurot, mitte 30 000 eurot. Kui aluseks võtta, et hageja tasus M.L 18 802,37 eurot (294 193,20 krooni), siis on tõenäoline, et Laenuleping II oli sõlmitud vastuolus heade kommetega ja seega tühine. Leping sõlmiti erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või muu sellise asjaolu mõjul. Tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega ei ole põhjendatud tasaarvestuse tegemine Laenulepingu II alusel.
7.Vastustaja (kostja) palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastustaja on tõendanud Laenulepingust II laenukohustuse tekkimise, samas kui apellandi väited on jäänud paljasõnaliseks. Apellant ei ole tõendanud oma väidet, et Laenulepingus II märgitud summa puhul oli tegemist tema ja M.L vahel varasemalt sõlmitud laenulepingu alusel tasumisele kuuluvate intresside fikseerimisega. Seetõttu on viivise arvestamine selle laenulepingu järgselt võlgnevuselt seaduslik. Kuna tegemist ei ole varasemate kohustuste ümbervormistamisega, on asjakohatu apellandi käsitlus varasemate laenulepingute võimalikust vastuolust heade kommetega. Vastustaja ei nõustu apellandile menetlusabi andmisega riigilõivu tasumiseks, kuna apellandi poolt antud andmed tema sissetuleku kohta ei vasta tegelikkusele. Apellant sai 12.04.2011.a laenulepingu alusel M.L rahalisi vahendeid summas 30 000 eurot.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning jätab maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.
9.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 kohaselt tuleb kohtul asja lahendamise eeldusena teha kindlaks, millised asjaolud on tuvastatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, mille kohaselt hageja poolt esitatud väited ei leidnud asjas tuvastamist.
9.1.Hageja väitis maakohtus, et ta on Laenulepingu II tühistanud, kuna see on tehtud olulise eksimuse või pettuse mõjul (TsÜS § 90 lg 1). Samuti väitis hageja, et Laenuleping II on tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1). Vastuolu heade
kommetega seisneb selles, et hageja sõlmis lepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest ja kogenematusest ning tehing on tehtud tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Hageja väitis ka seda, et kostjal puudub õigus nõuda Laenulepingus II kokku lepitud viivist VÕS § 113 lg 6 alusel, mis sätestab, et viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral ning sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
9.2.Hageja tugines nii lepingu tühistamisel, lepingu tühisusele tuginedes kui viivise nõuet vaidlustades ühtedele ja samadele asjaoludele: 1) Laenuleping II on vormistatud hageja ja M.L varasematest laenusuhetest tuleneva intressi tasumise kohustuse täitmiseks; 2) tegeliku kokkuleppe järgi pidi hageja tasuma M.L 2 000 eurot, mitte Laenulepingus II fikseeritud laenusumma 30 000 eurot; 3) M.L väitel sai ta ise raha ohtliku isiku käest, kes soovib oma raha tagasi saada ning hävitab M.L ja hageja, kui Laenulepingut II ei sõlmita. Tegelikult mingit ohtlikku isikut ei olnud.
9.3.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega tuli hagejal tõendada, et Laenuleping II kujutas endast intressi tasumise kohustuse ümbervormistamist, et poolte tegelik kokkulepe erines lepingus fikseeritust ja et M.L esitas hagejale väited ohtliku isiku ja temaga seonduva kohta. Kostja ei nõustunud hageja väidetega ning juhtis kohtuistungil (I kd, lk 146-148) tähelepanu sellele, et kõik hageja väited on tõendamata. Hageja kinnitas kohtuistungil, et tal täiendavaid tõendeid esitada ei ole (protokolli lk 5). Muuhulgas ei taotlenud hageja M.L ülekuulamist tunnistajana. Kostja esitas kohtule dokumentaalsed tõendid: Laenulepingu II, laenu tagastamise maksegraafiku ja sularaha üleandmise-vastuvõtmise akti, mille kohaselt laenusumma on hagejale üle antud. Nende dokumentide põhjal saab asuda seisukohale, et tegemist oli tavalise laenulepinguga, mitte varasemast laenusuhtest tuleneva intressi maksmise kohustuse ümbervormistamisega.
9.4.Hageja esitas kohtule tema ja M.L varasemate laenusuhete kohta tehtud venekeelsed käsikirjalised märkmed (I kd lk 97-98), neist ühel allkirjad puuduvad ning teisel on hageja ja M.L allkirjad. Dokumendid sisaldavad põhiliselt kuupäevi ja summasid. Kostja ei vaielnud võõrkeelsele tõendile vastu eelmenetluse käigus, sh esimesel pärast tõendi esitamist toimunud kohtuistungil. Alles asja sisulise arutamise käigus ütles kostja, et dokumendid ei ole tsiviilmenetluses õiged tõendid, kuna need ei ole eesti keeles. Seega oli maakohtul TsMS § 33 lg 1 ja 3 ning § 329 lg 1 alusel õigus need dokumendid tõenditena vastu võtta. Hageja poolt esitatud märkmed ei tõenda hageja väiteid. Märkmed näitavad seda, et M.L ja hagejal oli alates 20.10.2009.a pikaajaline laenusuhe ning M.L andis hagejale laenu ja hageja tagastas seda korduvalt. Samuti nähtub märkmetest, et arvestust võlgnevuse kohta on enamasti peetud summeerituna (laenusummasid ja intresse on arvestatud kokku), intressimäärad on erinevatel laenudel olnud erinevad (sh on antud intressita laenu) ning ka tagasimaksete arvestust on peetud summeerituna (sh ei ole eristatud, millist kohustust täideti ja kas tasutud on laenu või intressi). Kokkuvõttes ei ole hageja poolt esitatud tõendite põhjal võimalik väita, et Laenuleping II kujutas endast tasumata intressi ümbervormistamist laenuna.
Vastupidi, need dokumendid muudavad usutavaks, et Laenuleping II sõlmiti poolte vabal tahtel tavalise laenulepinguna. 9.5 Kohus märgib, et hageja väited laenulepingute sõlmimise kohta on vastuolulised ja ebausutavad. Ühelt poolt oli hageja väitel olemas keegi ohtlik isik, kes soovis tagasi saada oma raha, teiselt poolt kavatsesid hageja ja M.L seda ohtlikku isikut läbinähtavalt petta, esitades talle fiktiivse laenulepingu, mille järgi hageja pärast kaht esimest osamakset raha maksta ei kavatsenud.
9.6.Kohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et kostja on kinnitanud intressi ümbervormistamist laenuks. Kostja on läbivalt olnud seisukohal, et laenusumma anti üle sularahas. Ka hageja poolt viidatud kostja seisukoht, mille kostja esitas kohtuvaidluste käigus, oli kokkuvõttes järgmine: "Tegemist oli laenulepinguga, selle alusel on saadud raha ja on kokku lepitud viivise määr. Kui tegemist oli ümbervormistamisega, siis vormistati ümber kohustus tasuda intressid". Seega ei ole tegemist tingimusteta ja selgesõnalise nõustumisega hageja väitega.
9.7.Kokkuvõttes langesid tõendamatuse tõttu ära kõik hageja poolt esile toodud asjaolud. See tähendab, et Laenuleping II oli kehtiv, see sõlmiti tavalise laenulepinguna ja kostjal oli õigus nõuda lepingus kokku lepitud viivist. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu järeldust, et 14.05.2011.a seisuga fikseeritud summa oli Laenulepingu I järgne koguvõlgnevus, või maakohtu arvutusi, mille järgi hagejal oli Laenulepingust I tulenev nõue kostja vastu kogusummas 19 281,06 eurot ja kostjal oli Laenulepingust II tulenev ja kostjale loovutatud nõue hageja vastu kogusummas 29 940 eurot. Hageja ei ole vastu vaielnud sellele, et kostja esitas talle tasaarvestuse avalduse. Eeltoodud asjaoludel on õige maakohtu otsus, et hageja nõue kostja vastu on tasaarvestuse tegemisega lõppenud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
9.8.Kuna hageja faktiväited ei ole tõendamist leidnud, siis puudub kohtul vajadus analüüsida, kas hageja oleks saanud tühistada Laenulepingu II tehingu tegemise tõttu ähvarduse või vägivalla mõjul.
10.Hageja esitas menetluse käigus väite, et tal on nõue kostja vastu tulenevalt 02.10.2008.a sõlmitud investeerimislepingust (I kd lk 96). Kuna hageja ei esitanud investeerimislepingust tulenevat nõuet (ei esitanud hagi ja kohtuasjade liitmise taotlust ega muutnud käesolevas asjas esitatud hagi), siis jätab kohus investeerimislepinguga seonduvad hageja väited tähelepanuta.
11.Maakohus on õigesti leidnud, et puudusid Laenulepingu II tühistamise materiaalsed eeldused ja seetõttu ei ole tehingu tühistamisel igal juhul õiguslikke tagajärgi. Lisaks on põhjendatud on ka kostja seisukoht, et täidetud ei ole ka tehingu tühistamise formaalsed eeldused. TsÜS § 98 lg 1 kohaselt tuleb tehingu tühistamise avaldus teha tehingu teisele poolele. Laenulepingu II teiseks pooleks on M.L. Kostja omandas küll osaliselt Laenulepingust II tuleneva nõude, kuid kostja ei võtnud üle laenulepingut ja seega ei ole ta M.L õigusjärglane. Tühistamisavaldusele ei ole kehtestatud vorminõuet ning õige ei ole kostja seisukoht, et tühistamisavaldus oleks tulnud esitada M.L kirjalikult. Küll aga on õige see, et kui kostja tühistamisavalduse esitamisele vastu vaidles, siis oleks hagejal tulnud tühistamisavalduse esitamist tõendada. Seda hageja teinud ei ole.
12.Lisaks väitele, et kostjal ei olnud õigust nõuda Laenulepingu II järgi viivist (sellele vastas kohus eespool p 9.7), esitas hageja apellatsioonkaebuses ka väite, et tühised olid laenulepingud, millest tuleneva intressi tasumise kohustus Laenulepinguga II ümber vormistati. Kohus jätab selle väite tähelepanuta järgmistel põhjustel. Esiteks on tegemist uue asjaoluga, mille hageja esitas esmakordselt apellatsioonkaebuses, ning põhistatud ei ole uue
väite esitamise lubatavust TsMS § 652 lg 3 alusel. Teiseks mõjutab varasemate laenulepingute tühisus Laenulepingut II ainult eeldusel, et on tõendatud, et tegemist oli varasemast laenusuhtest tuleneva kohustuse ümbervormistamisega. Eespool on kohus selgitanud, et seda hageja tõendanud ei ole.
13.Hageja esitas apellatsioonkaebuses esmakordselt väited, millest nähtuvalt võib hageja arvata, et tema ja M.L vahel sõlmitud laenulepingud olid tarbijakrediidilepingud. Kohus sellega ei nõustu. VÕS § 402 kohaselt mõistetakse tarbijakrediidilepingu all krediidilepingut, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. M.L on füüsiline isik ning käesolevas kohtuasjas ei ole esile toodud asjaolusid, millest võiks järeldada, et ta tegutses laenu andes majandus- või kutsetegevuses.
14.Apellatsioonkaebuse lahendamisel ei ole asjakohased vastustaja (kostja) väited selle kohta, et apellandil puudus õigus saada menetlusabi, kuna TsMS § 191 lg 1 kohaselt on menetlusabi andmise vaidlustamise õigus menetlusabi taotlejal või saajal ning Eesti Vabariigil Rahandusministeeriumi või rahandusministri määratud Rahandusministeeriumi valitsemisala asutuse kaudu. Vastustajal (kostjal) sellist õigust ei ole.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
15.Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Menetlusosaline võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Tartu Maakohtult 30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest
16.Tartu Ringkonnakohtu 08.05.2013.a määrusega vabastati apellant osaliselt riigilõivu tasumisest. Kohtumääruse kohaselt oli apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu suurus 1 000 eurot (hagi hind 25 575,44 eurot), apellandil tuli tasuda riigilõivu 500 eurot ja apellant vabastati riigilõivu tasumisest 500 euro ulatuses. TsMS § 190 lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. TsMS § 190 lg 71 näeb ette, et kui riigilõivuseaduse kohaselt on avalduse või kaebuse veebilehe www.e-toimik.ee kaudu esitamisel sätestatud riigilõivu täismäärast madalam riigilõivumäär, mõistetakse riigituludesse välja riigilõiv madalama riigilõivumäära järgi. Eeltoodu alusel mõistab kohus apellandilt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõivu 350 eurot.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.