Kohtulahend

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja menetluse käik 30.10.2012 esitas OÜ Baltplast hagi Harju Maakohtusse AS-i KH Energia - Konsult vastu. Hageja palus tunnustada hageja omandiõigust alajaama "Lada" suhtes, nõuda Kadaka tee 72a ehitises asuva alajaama ja samas ehitises paikneva traforuumi välja kostja ebaseaduslikust valdusest. TT omandis oli Tallinnas, Kadaka tee 72a asuv kinnistu registriosa nr 10089601. Vastavalt kinnistusraamatu kandele on kinnistule OÜ Esmar Kinnisvara kasuks seatud hoonestusõigus tähtajaga 25 aastat. 30.07.2010 sõlmisid OÜ Baltplast ühendava ühinguna ja OÜ Esmar Kinnisvara ühendatava ühinguna ühinemislepingu, mille kohaselt OÜ Esmar Kinnisvara ühines OÜ-ga Baltplast ning OÜ Esmar Kinnisvara loeti lõppenuks alates äriregistrisse kandmisest. Hageja on OÜ Esmar Kinnisvara õigusjärglane. Hoonestusõigusega koormatud kinnistul asuvas ehitises registrikoodiga nr 101017062 asub traforuum suurusega 102,6 m2, milles paikneb "Lada" alajaam. Kinnistu ja sellel paiknevate ehitiste elektrivarustus elektrienergiaga OÜ Elektrilevi jaotusvõrgust toimub alajaama "Lada" kaudu. Kostja müüb alajaama ja sellega ühendatud seadmete kaudu elektrienergiat kokku 28 kinnistul paiknevas mõõtepunktis. AS-ilt Eesti Energia ostetava elektrienergia edastamine kogu kinnistu elektrienergiaga varustamiseks toimub läbi alajaama "Lada". Hagejale teadaolevalt on alajaam ehitatud 1995.aasta algul. Kuni 04.06.2009 haldas ja valdas hoones paiknevat traforuumi ja seadmeid hageja õiguseellasega kehtinud suulise kokkuleppe alusel kostja. Nimetatud lepingu täitmiseks sõlmis kostja hagejale teadaolevalt mh OÜ-ga Elektrilevi ning AS-iga Eesti Energia (müüja ja võrguettevõtja) tähtajatu võrgu- ja elektrilepingu 141187006/1, mis jõustus 11.03.2005. Kostja ning võrguettevõtja ja müüja vahel sõlmitud lepingus on pooled kokku leppinud tarbimiskoha - Kadaka tee 72a, Tallinn, asuva tootmisobjekti – elektrienergiaga varustamises selliselt, et kostja ostab tema poolt valitud ja lepingus nimetatud võrguteenust OÜ-lt Elektrilevi, elektrienergiat müüb AS Eesti Energia ning kostja tasub viidatud lepingu alusel tarbitud elektrienergia ja võrguteenuste eest kokkulepitud korras. Nimetatud leping on hagejale teadaolevalt tänaseks päevaks asendatud uue, analoogsetel tingimustel sõlmitud lepinguga. Nimetatud lepingu alusel ostab kostja elektrienergiat ja võrguteenuseid ning müüb neid edasi Kadaka tee 72a kinnistu kasutajatele. 04.06.2009 väljendas hageja tahet kostjaga alajaama kasutamiseks sõlmitud suulise kokkuleppe lõpetamiseks ja nõudis alajaama tagastamist. Kostja keeldus nii valduse vabastamisest kui ka hüvitise maksmisest, põhjendades seda asjaoluga, et ta on alajaama seadmete omanik.

20.01.2011 esitas hageja nõude alajaama valduse vabastamiseks ja rikkumise teel saadu hüvitamiseks. Kuivõrd alajaam on kostja valduses, siis ei ole hagejal kuni käesoleva hetkeni õnnestunud sõlmida AS-iga Eesti Energia ja Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ-ga lepingut kogu Kadaka tee 72a asuva kinnistu varustamiseks elektrienergia ja võrguteenustega läbi alajaama "Lada". Nimetatud lepingu sõlmimisest on AS Eesti Energia ja OÜ Elektrilevi kostjaga sõlmitud lepingu kehtivusele viidates keeldunud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks omandanud alajaama seadmed kui vallasasjad või et ta neid valdaks. Alajaama seadmed on elektriseadmed, mida on võimalik teisaldada ning kasutada mõnel muul kinnisasjal ilma, et seadmed või kinnisasi häviksid või oluliselt muutuks. Seega ei ole alajaama seadmed kinnistu oluliseks osaks. Kostja on alajaama seadmete omanik ning temale kuulub AÕS § 68 lõikest 1 tulenev õigus alajaama seadmeid vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Detsembris 1994 tellis AS Kadaka Kinnisvara kostjalt seadmete projekteerimise ning paigaldamise kinnistu peahoonesse. 29.01.1995 allkirjastasid kostja ja AS Kadaka Kinnisvara piiritlusakti, millega määrati kindlaks poolte vastutusala seadmete käitamisel ning seadmete kuuluvus. Pärast alajaama seadmete omandamist ei ole kostja alajaama seadmeid võõrandanud ega andnud kasutusõigust muul alusel üle ühelegi isikule. Kuni tänaseni on kostja hooldanud alajaama seadmeid ning teinud kõik vajaliku tagamaks alajaama nõuetekohane toimimine ning kinnistu nõuetekohane varustamine elektrienergiaga. Pooltel puudus vaidlus selles, et vähemalt kuni 04.06.2009 oli kostja valdus õiguspärane. Pärast nimetatud kuupäeva on hageja nõudnud kostjalt seadmete tagastamist. Arvestades ajaolu, et kinnistu kasutajatel on jätkuvalt vajadus saada elektrienergiat alajaama kaudu, ei ole käesolevaks ajaks lõppenud alajaama ja selle toimimiseks vajaliku ruumi kasutamise tähtaeg. Kuni 2009 aastani ei ole hageja esitanud kostjale ühtegi pretensiooni ega nõuet seoses kostja tegevusega, sh alajaama seadmete valdamise ja kasutamisega. Hageja volitatud isik OÜ BREM Kinnisvarahooldus sõlmis kostjaga elektrienergia ostu-müügi lepingu juba aastal 2005. Hagejal puudub alus õigusliku olukorra ühepoolseks ümberkujundamiseks ning alajaama kasutusõiguse lõpetamiseks. Esimese astme kohtu otsus 09.10.2013 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. HT teatisest 23.11.2009 nähtuvalt tellis AS Kadaka Kinnisvara Kadaka tee 72a kinnistu tarbeks kostjalt 2*1000kVA alajaama projekteerimise ja paigaldamise kinnistu peahoonesse ning tööde teostamise järgselt pidid jaama seadmed jääma kostjale, mille kohta vormistati piiritulusakt ja leping. Lepingust ja piiritlusaktist 29.01.1995 nähtuvalt on alajaam paigaldatud Kadaka 72a kinnistul asuva ehitise ruumidesse 29.01.1995. Nimetatud ajal kehtinud AÕS § 16 lg 2 sätestas, et ehitis, mis on ehitatud võõrale maale hoonestusõiguse alusel ja on maaga püsivalt ühendatud, samuti maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud asi, ei ole maatüki oluline osa. Kehtinud AÕS § 17 lg 1 järgi olid ehitise oluliseks osaks asjad, millest see on ehitatud või mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada ehitist või eraldatavat asja oluliselt kahjustamata. Seega tuleb vaadelda, kas vaidlusalune alajaam on hoonestusõiguse osa mainitud sätete järgi.

Viidatud piiritlusaktist ja lepingust nähtuvalt on vaidlusalune alajaam paigaldatud kinnisasjal Kadaka tee 72a asuva ehitise ruumi. Vaidlust ei olnud selles, et ehitis on hagejale kuuluva hoonestusõiguse oluline osa tollal kehtinud AÕS § 241 lg 5 järgi. Viidatud piiritlusaktist ja lepingust nähtub, et kostja teenindab tarnijana tarbijat Kadaka Kinnisvara AS-i ning kui tarbija soetab endale reservagregaadi, siis peab tarbija selle ühendamise skeemi kooskõlastama tarnijaga. Vaatluse käigus selgus, et alajaama on võimalik teisaldada ja ruumidest ära viia ning kohtul ei tekkinud kahlust selles, et alajaama äraviimisel võiks kahjustuda kas hoonestusõiguse osaks olev ehitis või alajaam ise. Piiritlusaktist ja lepingu sisust järeldas kohus, et vaidlusaluse alajaama soetas kostja Kadaka Kinnisvara AS-i tellimusel selleks, et teenindada Kadaka Kinnisvara AS-i. Teenindamine toimus lepingu järgi nii, et kostja jäi tema enda poolt soetatud alajaamaga (teenindamist võimaldava seadeldisega) Kadaka Kinnisvara AS-ile teenust osutama, kusjuures teenuse osutamiseks vajaminev alajaam paigaldati Kadaka tee 72a asuvasse ruumi. Seega on alajaam iseseisev vallasasi, mis ei ole 29.01.1995 kehtinud (kui alajaam paigaldati) AÕS § 17 lg 1 ja § 241 lg 5 järgi ehitise ja hoonestusõiguse osa ega kuulu seetõttu ka hagejale kui hoonestusõiguse omajale. Seda, et hageja õiguseellane oleks alajaama kui iseseisva vallasasja omanik mainitud ajal olnud, ei ole hageja tõendanud. Sel ajal kui hageja õiguseellane omandas hoonestusõiguse, ehk 22.01.2007 (kande tegemise aeg), kehtis TsÜS § 53 lg 1, mis sätestas, et asja oluline osa on selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada ilma, et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks ning lg 2 sätestas, et asi ja selle olulised osad ei saa olla eri isikute omandis. Lisaks sätestas TsÜS § 54 lg 1, et kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili. TsÜS § 55 lg 1 sätestas, et ehitise olulised osad on asjad, millest see on ehitatud või mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada ehitist või eraldatavat asja oluliselt kahjustamata. Kuivõrd kohus tuvastas, et alajaama oli võimalik eemaldada selliselt, et see ei kahjusta ei hoonet ega alajaama, siis ei olnud alajaam 22.01.2007 kehtinud TsÜS § 53 lg 1, 54 lg 1, § 55 lg 1 järgi ehitise ja kinnisasja oluline osa ega ka seetõttu hoonestusõiguse oluline osa, mistõttu võis ta olla eraldi käibes (lepingu ja piiritlusakti järgi soetas kostja selle ja osutas teenust) TsÜS § 53 lg 2 järgi. Kuna alajaam paigaldati 29.01.1995, siis kohaldub hoonestusõiguse omandamise ajal kehtinud AÕS RakS § 15.2 lg 1. Viimane sätestab, et omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale enne 1999. aasta 1. aprilli püstitatud tehnovõrku või -rajatist (kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustik, telekommunikatsiooni- või elektrivõrk, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldis või surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis) sõltumata sellest, kas kinnisasi on vastava asjaõigusega koormatud või mitte. Omanik peab muuhulgas võimaldama tehnovõrgu või -rajatise teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Omanik võib nõuda tehnorajatise kõrvaldamist, kui see ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Arvestades asjaolu, et alajaam osales eraldi käibes, et ta ei olnud TsÜS § 53 lg 1, § 54 lg 1, § 55 lg 1 järgi ehitise, kinnisasja oluline osa ning seetõttu ka hoonestusõiguse osa, et hoonestusõiguse omanikul oli AÕS RakS § 152 lg 1 järgi selle alajaama talumiskohustus, leidis kohus, et alajaam ei kuulunud omandiõiguse alusel hageja õiguseellasele. Seega kuni 26.03.2007 (kui kehtestati TsÜS § 52 lg 2 II lause) ei olnud igal juhul vaidlusalune alajaam ehitise oluline ja hoonestusõiguse oluline osa ehk alajaam ei olnud hageja ja tema õiguseellase omand. AÕS RakS § 152 ja TsÜS § 52 lg 1 muudatus jõustus 26.03.2007. TsÜS § 52 lg 2 järgi on võimalik tehnorajatist vaadelda ehitise olulise osana siis, kui ta pole asjaõiguse alusel püstitatud

(isiklik kasutusõigus, servituut vms AÕS § 5 lg 1 järgi) või kui puudub seadusest tulenev talumiskohustus. Alates 26.03.2007 kehtiv AÕS Raks § 152 on järgmine: nimelt sätestab lg 1, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 1999. aasta 1. aprilli. Kinnisasja omanik peab taluma tehnovõrku või -rajatist ka juhul, kui esinevad asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 sätestatud eeldused või muu talumiskohustus ja lg 2 sätestab, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma ka tehnovõrku või -rajatist, mille suhtes ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud talumiskohustust, kui see tehnovõrk või -rajatis kuulub asjaõigusseaduse § 1581 lõikes 1 nimetatud võrguettevõtjale ja on püstitatud omaniku nõusolekul enne 1999. aasta 1. aprilli ning seda tehnovõrku või -rajatist kasutatakse eesmärgipäraselt ja avalikes huvides. Vaidlust ei olnud selles, et vaadeldavat alajaama kui tehnorajatist ei kasutata avalikes huvides. Alajaam on püstitatud 29.01.1995, st enne esmakinnistamist, mis on tehtud kandest nähtuvalt 18.02.2003. Seega toimus maa esmakinnistamine pärast sättes nimetatud tähtaega, ehkki alajaam on paigaldatud enne 01.04.1999. Kuna 1) maa on esmakinnistatud pärast 1999.a 1. aprilli, 2) alajaama kui tehnorajatist ei kasutata avalikes huvides AÕS Raks § 152 lg 1, 2 järgi, 3) tehnorajatis ei ole rajatud asjaõiguse alusel, s.t AÕS § 5 järgi (servituut, isiklik õigus vms), võib tõusetuda küsimus, et alates 26.03.2007 kehtiva TsÜS § 54 lg 2 II lause järgi ei ole hoonestusõiguse omanikul, s.o hagejal ja tema õiguseellasel, alajaama kui tehnorajatise seadusest tulenevat talumiskohustust. Märgitu tähendaks justkui seda, et alajaam oleks TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluline osa. Samas ei nähtu alates 26.03.2007 kehtivast AÕS Raks §-st 152 seda, et kui kinnisasja omanikul ei ole pärast 26.03.2007 AÕS Raks § 152 lg 1, 2 tulenevat kohustust, et sellisel juhul muutuks tehnorajatis TsÜS § 54 lg 2 kohaselt koheselt kinnisasja oluliseks osaks ehk tehnorajatise omandiõiguslik režiim muutuks. Selline muudatus ei oleks kooskõlas ka põhiseaduse §-ga 32, mille kohaselt on võimalik omandit võõrandada omaniku nõusolekuta vaid seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides ning kohese ja õiglase hüvitise eest. Vastupidiselt on alates 26.03.2007 kehtiva AÕS RakS § 152 lg 3 järgi lõigetes 1 ja 2 sätestatud talumiskohustuse puudumisel kinnisasja omanikul õigus nõuda tehnovõrgu või -rajatise kõrvaldamist temale kuuluvalt kinnisasjalt asjaõigusseaduse §-s 89 sätestatud korras või kokku leppida ümberpaigutamises kinnisasjal tehnovõrgu või -rajatise omaniku kulul. Lisaks on keelatud kasutada olemasolevate tehnovõrkude või -rajatiste kõrvaldamiseks omaabi. AÕS § 152 lg 4 järgi võib kinnisasja omanik nõuda tehnovõrgu või -rajatise omanikult tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamist temale kuuluval kinnisasjal, kui see on tehniliselt võimalik ja kinnisasja omanik hüvitab tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud. Eeltoodud AÕS Raks § 152 lg-t 1-4 ning TsÜS § 54 lg-t 2 koostoimes tõlgendades leidis kohus, et vaidlusalune alajaam ei ole kinnisasja ja hoonestusõiguse oluline osa ega ole seega hageja omand ning hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt AÕS § 80 lg-te 1 ja 2 järgi omandi tunnustamist märgitud alajaamale ning nõuda seda kostja ebaseaduslikust valdusest enda valdusesse. AÕS Raks § 152 lg-test 3, 4 ja §-st 89 tulenevaid nõudeid ei ole hageja kostja vastu esitanud. Kuivõrd hageja traforuumi vabastamise nõue on seotud alajaama väljanõudmise nõudega ja sellele alajaamale omandiõiguse tunnustamise nõudega ning kuivõrd kostja on alajaama omanik ja kostja ei paigaldanud alajaama Kadaka tee 72a omavoliliselt, siis valdab kostja seaduslikult traforuumi. Seda, et traforuumi valdamise alus oleks ära langenud tähtaja tõttu või võimaliku lepingu ülesütlemise tõttu, ei ole hageja tõendanud. Apellatsioonkaebus

Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellandi hinnangul rikkus maakohus TsMS § 232 lg-t 1, § 436 lg-t 1, § 442 lg-t 8, lisaks on maakohus kohaldanud vääralt TsÜS ehitise ja kinnisasja olulist osa puudutavaid sätteid, samuti AÕS ja AÕSRS asjassepuutuvaid sätteid. TsÜS § 53 lg 1 sätestab, et asja oluline osa on selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks. TsÜS § 55 lg 1 kohaselt on ehitise olulised osad asjad, millest see on ehitatud või mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada ehitist või eraldatavat asja oluliselt kahjustamata. Maakohus on jätnud täielikult käsitlemata ning hindamata apellandi väite, et alajaama ei ole võimalik eemaldada ehitisest ilma, et ehitis kaotaks oma funktsionaalsuse. Apellant rõhutas, et kogu kinnistu elektrienergiaga varustamine toimub läbi vaidlusaluse alajaama. Nimelt on alajaam ühenduslüliks OÜ Elektrilevi võrgu ja ehitise ning teiste kinnistul asuvate ehitiste vahel. Alajaama eesmärgiks on ostetava elektrienergia muundamine ja edasijuhtimine. Seega on antud juhul leidnud tõendamist, et juhul, kui alajaam eemaldada, siis lõppeb ka kinnistu varustamine elektriga. Kohus asus seisukohale, et alajaama näol on tegemist iseseisva vallasasjaga, kuivõrd vaatluse käigus on selgunud, et selle eraldamine traforuumist on võimalik ilma ehitist või alajaama ennast kahjustamata. Samaaegselt on kohus saanud vaatluse käigus veenduda, et alajaam on hoonega elektrikaablite kaudu ühendatud, mis tuleb alajaama eraldamisel lahti ühendada ning sellisel juhul kinnistu elektrivarustus katkeb. Samas on selge, et elektrienergia on tänapäeva tingimustes hädavajalik selleks, et kinnistut ja sellel asuvaid ehitisi oleks võimalik sihtotstarbeliselt kasutada ning ilma elektrienergiata ei ole ehitis reaalselt kasutatav ning täielik. Seetõttu isegi, kui alajaama eemaldamine ehitisest on teoreetiliselt võimalik, siis faktiliselt tähendab see seda, et kinnistu jääb sellisel juhul ilma elektrita. Seega ei ole küsimus selles, kas alajaama seadmete teisaldamine ehitisest on ehitist kahjustamata füüsiliselt võimalik, vaid selles, kas ehitist on võimalik ka pärast alajaama eraldamist sihtotstarbeliselt kasutada. Ka näiteks hoone soojasõlme eemaldamine on füüsiliselt võimalik, kuid Riigikohtu praktikas on leitud, et sellisel juhul ei ole ehitist võimalik enam eesmärgipäraselt kasutada, mistõttu tuleb soojasõlm lugeda ehitise oluliseks osaks (RK nr 3-2-1-144-08). Maakohus ei selgitanud, miks on põhjendatud asuda Riigikohtust erinevale seisukohale. Seejuures ei oma mingisugust tähtsust, kas ja millistel tingimustel on kinnistuomanikul võimalik tagada kinnistu varustamine elektriga läbi uue alajaama ehitamise. Ümberehitustöid on alati võimalik teha, kuid see ei muuda olemasoleva alajaama funktsiooni ning õiguslikku tähendust. Lisaks kinnisasja päraldise kui vallasasja iseseisev kasutamine peab olema võimalik ilma seda ehitisega ühendamata. Ilmselgelt ei ole alajaama kasutamine eraldiseisvalt, ilma selle elektrivõrku ühendamiseta, võimalik. Alajaam saaks seetõttu kuuluda isikule, kes ei ole kinnistu omanik ega hoonestaja, üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Antud juhul on maakohus tuvastanud, et selliseid seaduses sätestatud aluseid ei esine. Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et kuivõrd alajaam ja kinnistusisene elektrisüsteem moodustavad kinnistuga funktsionaalse terviku, on alajaam käsitletav ehitise, milles see asub, olulise osana TsÜS § 55 lg 1 mõttes. Kuivõrd kogu kinnistu varustamine elektrienergiaga toimub läbi vaidlusaluse alajaama, siis on tegemist ELTS § 3 p 29 tähenduses võrguga ehk elektripaigaldisega, mis on ette nähtud elektrienergia edastamiseks tarbija või tootja liitumispunktini. Elektripaigaldis on ELTS § 3 punkti 9 kohaselt elektrienergia tootmiseks, edastamiseks, muundamiseks, mõõtmiseks, müügiks või tarbimiseks kasutatavate seadmete, juhtide ja tarvikute paigaldatud talitluslik

kogum. Riigikohus on asunud otsuses nr 3-2-1-114-04 seisukohale, et soojussõlm on tarbijapaigaldis KKütS § 2 p-i 4 mõttes, mis omakorda on TsÜS § 55 lg 1 järgi ehitise oluliseks osaks ning TsÜS § 54 lg 1 järgi seega ka ehitise aluse kinnisasja oluliseks osaks. Elektripaigaldise mõiste vastab oma olemuselt tarbijapaigaldise mõistele, st tegemist on küll erinevaks otstarbeks mõeldud seadmetega, kuid mõlemal juhul on tegemist seadmete kogumiga, mille eesmärgiks on ehitise varustamine teatavat tüüpi energiaga. Maakohus ei selgitanud, mille poolest erineb vaidlusalune olukord Riigikohtu poolt kirjeldatud olukorrast. Maakohus leidis, et kuivõrd alajaam ei olnud ehitise ja kinnisasja oluline osa ega seetõttu ka hoonestusõiguse oluline osa ning kuulub seetõttu kostjale, on hoonestusõiguse omanikul AÕSRS § 152 lg-st 1 tulenevalt alajaama talumiskohustus. Apellant on seisukohal, et selline kohtu järeldus on ebaõige. Esiteks, nagu apellant on eelnevalt selgitanud, on alajaama näol tegemist kinnisasja olulise osaga, mistõttu ei saa see üldjuhul osaleda eraldi käibes TsÜS § 53 lg 2 järgi. Teiseks, otsuses nr 3-2-1-67-02 on Riigikohus rõhutanud, et tehnorajatise all tuleb üldmõistena silmas pidada eelkõige elektri- ja sideliine, gaasi-, soojus- ja veetrasse ning muid sarnaseid liine, trasse ja juhtmeid (tehnovõrgud), samuti nende teenindamiseks, remontimiseks ja käigushoidmiseks vajalikke abirajatisi nagu alajaamad, mahutid jms (tehnorajatised kitsamas tähenduses). Otsuses nr 3-2-1-114-04 on Riigikohus märkinud, et tehnovõrk või –rajatis võib kuuluda kolmandale isikule üksnes juhul, kui see on ehitatud kinnisasjale asjaõiguse alusel või selle suhtes kehtib seadusest tulenev talumiskohustus. Riigikohus on ka märkinud, et eraldi asjaõigust võõrale maale tehnorajatise rajamiseks ei sisalda muuhulgas ka AÕS § 158. Seega saaks üksnes eeltoodud kahel juhul lugeda apellandi kinnistul olevat alajaama vastustaja omandisse kuuluvaks. Kuivõrd alajaama alune maa kanti kinnistusraamatusse pärast 01.04.1999, ei saa alajaama talumiskohustus tuleneda AÕSRS § 152 lg-st 1. Samuti ei esine AÕS §-st 1581 tulenevaid eeldusi, kuivõrd alajaam ei ole ehitatud avalikes huvides, puuduvad ka AÕS §-s 158 sätestatud alused. Seega puudub hagejal alajaama suhtes seadusest tulenev talumiskohustus. Samuti ei ole alajaam ehitatud kinnisasjale asjaõiguse alusel. Vaidlus puudus selles, et alajaama paigaldamise ajal ei kuulunud kinnistu vastustajale. Otsuses nr 3-2-1-65-04, mis on tehtud enne AÕSRS § 152 lg 1 jõustumist, on Riigikohus leidnud, et drenaažitrasside omanikuks sai maaomanik sõltumata sellest, et need ehitas välja kolmas isik. Omandiõigust ei muutnud ka hilisemad tehnorajatistega seonduvate õigusaktide muudatused. Eelnevast lähtuvalt on ainuvõimalik asuda seisukohale, et kuivõrd alajaam kuulus kinnistuomaniku omandisse juba enne hoonestusõiguse seadmist, ei saanud alajaama omandiõigus ka hiljem muutuda. Lisaks rõhutas Riigikohus otsuses nr 3-2-1-144-08, et kolmandate isikute vaheline võlaõiguslik leping ega ka piiritlusaktis märgitu ei saa mõjutada kinnistuomaniku omandiõiguslikku positsiooni. Seega on kohtupraktikaga vastuolus maakohtu järeldus, et 29.01.1995 piiritlusakt ning leping näitavad alajaama omandiõiguse kuulumist kostjale. Kuivõrd alajaam on algusest peale kinnisasja oluline osa olnud, siis sai alajaama omanikuks pärast selle väljaehitamist tolleaegne kinnistu omanik ehk hageja õiguseellane ning tehnorajatise omandiõiguslik režiim ei ole muutunud. Seega, asudes seisukohale, et alajaam ei saa kuuluda hagejale, on kohus rikkunud hageja PS §-st 32 tulenevat õigust. Antud juhul on ainuvõimalik asuda seisukohale, et sõltumata sellest, kes oli alajaama väljaehitajaks, on tegemist ehitise olulise osaga, mis kuulub hagejale kui kinnisasja hoonestajale. Tulenevalt sellest, et maakohtu järeldused alajaama omandiõiguse osas on ebaõiged, on maakohus otsuses vääralt leidnud, et traforuumi valdus kostja poolt on seaduslik.

Kuni 04.06.2009 valdas alajaama ja traforuumi suulise lepingu alusel kostja. 04.06.2009 väljendas hageja tahet alajaama kasutamiseks sõlmitud lepingu lõpetamiseks ning nõudis VÕS § 393 lg 3 alusel alajaama tagastamist hageja valdusesse. Kirjaliku teate seoses eeltoodud nõudega esitas apellant 08.09.2009. Hageja esitas 20.01.2011 kostjale nõude valduse vabastamiseks ja rikkumise teel saadu hüvitamiseks. Apellant on seisukohal, et kuivõrd alajaam on kinnisasja oluline osa, siis kuulub selle omandiõigus hagejale ning maakohus oleks pidanud apellandi omandiõigust tunnustama. Tulenevalt sellest, et apellant on vastustajaga sõlmitud alajaama valdamise kokkuleppe üles öelnud, on vastustaja kohustatud alajaama ja traforuumi valduse hagejale üle andma. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi põhjendused Vastavalt OÜ Baltplast (ühendatav ühing) ja AS Esmar (ühendav ühing) 11.02.2013 ühinemislepingule on OÜ Baltplast õigusjärglaseks AS Baltplast. Kolleegium, olles tutvunud toimikus olevate materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Maakohus on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt ning on materiaalõigusnormi kohaldanud õigesti. Kolleegium ei tuvastanud ka menetlusõigusnormi rikkumist, mis oleks otsuse tühistamise aluseks. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele märgib kolleegium järgnevat. Maakohtus ei olnud vaidlust alljärgnevate faktiliste asjaolude osas: ● Tallinnas, Kadaka tee 72 a asuv kinnistu on TT omandis, vastavalt kinnistusraamatu registriosa nr 100089601 (22.10.2007 kanne). ● Kinnistusraamatu 22.01.2007 kande kohaselt on OÜ Esmar Kinnisvara kasuks seatud hoonestusõigus 25 aastaks. ● 30.07.2010 ühinemislepingu alusel ühines OÜ Esmar Kinnisvara OÜ-ga Baltplast ning OÜ Esmar Kinnisvara loeti lõppenuks. ● Hoonestusõigusega koormatud kinnistul asuvas ehitises asub traforuum suuruses 102,6 m2, milles paikneb alajaam „ Lada“. ● Kostja ostab võrguteenust OÜ-lt Elektrilevi, elektrienergiat müüb AS Eestri Energia ja kostja müüb elektrienergiat edasi Tallinnas, Kadaka tee 72 a kinnistu kasutajatele. ● 29.01.1995 lepingu ja piiritlusakti kohaselt kostja teenindas tarbijat AS Kadaka Kinnisvara alajaama kaudu ning alajaama seadmed jäid kostja omandusse. Maakohus on hinnanud tõendeid TsMS § 232 lg 1 nõuete kohaselt ning on otsuses põhjendanud, miks ta hageja väidetega ei nõustu ning miks tuleb hagi jätta rahuldamata. Maakohtu seisukoht on põhjendatud, et ehitis on hoonestusõiguse oluline osa, kuid selles asuvat alajaama kui iseseisvat vallasasja on võimalik ilma ehitist või alajaama ennast kahjustamata eraldada. Seega tegemist ei olnud hageja õiguseellase poolt 22.01.2007 hoonestusõiguslepingu sõlmimise ajal TsÜS § 53 lg 1, 54 lg 1 ja § 55 lg 1 mõttes ehitise ja kinnisasja olulise osaga ega hoonestusõiguse olulise osaga ning hageja õiguseellane ei saanud vaidlusaluse alajaama omanikuks. Kostja tõendas omandiõiguse olemasolu vaidlusalustele seadmetele, mille osas oli ta omanikuks enne hageja õiguseellase poolt kinnistu osas hoonestusõiguse tekkimist. Vastupidist ei ole hageja tõendanud. Kolleegium nõustub maakohtuga. Maakohus on otsuses põhjendanud,

miks ta leiab, et hageja ei saanud alajaama omanikuks ning tulenevalt AÕS § 80 lg-test 1 ja 2 ei saa hagi rahuldada. Apellandi viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele nr 3-2-1-111-04 ei ole käesolevas tsiviilasjas kohaldatav, kuivõrd eelnimetatud tsiviilasjas oli vaidlusesemeks elamus olev soojusvõrk, mille kaudu toimus elamus olevate korterite kütmine ning soojusvõrgu seadmete eraldamine ei olnud ka võimalik. Alajaama seadmeid on võimalik paigaldada ka teise hoonesse, milles veendus kohus ka vaatluse käigus. Vastustaja väide on põhjendatud, et alajaama olemasolu ei ole kinnistu tavapäraseks kasutamiseks hädavajalik ning selle puudumine ei takista kinnistu sihipärast kasutamist. Elektrituruseaduse § 65 lg 1 p 4 kohaselt on võrguettevõtjal kohustus edastada oma võrgus elektrienergiat liitumispunktini või alates liitumispunktist. Seega kui vastustaja alajaama teisaldab, peab OÜ Elektrilevi apellanti varustama elektrienergiaga. Kolleegium leiab, et kui hageja ei nõustu kostja tegevusega tema kinnistul, siis on tal võimalik kaaluda kohase õiguskaitsevahendi kohaldamist. Kuivõrd kolleegium nõustub maakohtuga, siis ei pea vajalikuks korrata otsuses olevaid seisukohti TsMS § 654 lg 6 alusel. Menetluskulu jaotus Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda,

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Mare Merimaa

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 29.10.2014 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.