Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel ka apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja, Janek Mõttus ja Brigitta Mõttus sõlmisid 23.08.2002 laenulepingu nr 3000135160210, mille kohaselt väljastas hageja kostjale laenu summas 40 266 eurot. Kostja ei tasunud laenulepingust tulenevaid makseid tähtaegselt. 17.08.2010 saatis hageja kostjale laenulepingu erakorralise ülesütlemise teate, milles hoiatas, et kui kogu võlgnevust ei tasuta hiljemalt 13.09.2010, ütleb hageja laenulepingu erakorraliselt üles alates 14.09.2010. Võlgnevust ei tasutud ning hageja ütles laenulepingu üles 14.09.2010. Kuivõrd laenulepingust tulenev kohustus on seni täitmata, palub hageja kostjalt välja mõista 32 389,10 eurot, millest põhiosa on 25 451,40 eurot, intress 510,22 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 6427,48 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista seadusjärgne viivis tasumata põhinõudelt alates 13.09.2013 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni (tlk 2-4).

Kostja esitas 08.10.2013 vastuse hagiavaldusele. Kostja märkis, et on õige, et 23.08.2002 sõlmisid hageja, kostja ning Brigitta Mõttus laenulepingu. Hageja väljastas laenu summas 40 266 eurot Brigitta Mõttuse kontole, mitte kostja kontole. Ka ei vasta tõele, et kostja pidi laenu vastavalt maksegraafikule tagastama. Mõistega „laenajad“ tähistati nii Brigitta Mõttust kui Janek Mõttust. Seega ei ole õige, et laenu pidi tagastama üksnes hageja. Ka ei saa nõustuda hageja väitega, et kostja ei tasunud makseid tähtaegselt, kuivõrd laenulepingu punkti 12.1 kohaselt oli laenumaksete maksjaks Brigitta Mõttus. Kostja avaldas, et ei tunnista hagi ning palus jätta hagi rahuldamata (tlk 37-38).

Hageja esitas kostja vastuse osas seisukoha 29.10.2013, milles märkis, et kostja vastuväited on põhjendamata. Laenulepingu sõlmisid Brigitta Mõttus ja Janek Mõttus kui kaaslaenajad ja seaduse mõttes kui solidaarvõlgnikud. Seega on hagejal õigus valida, kelle vastu nõue esitada (tlk 44).

12.11.2013 toimunud kohtuistungil selgitas kostja esindaja, et laenuvõtjaks oli Brigitta Mõttus, kelle suhtes on käimas pankrotimenetlus. Üks juriidiline isik on avaldanud soovi osta Brigitta Mõttusele kuuluv kinnistu. Kui tehing toimub, on Janek Mõttus nõus sõlmima hagejaga kompromissi. Hageja avaldas, et kui tehakse konkreetne kompromissettepanek, siis hagejal vastuväiteid ei ole. Pooled palusid asja arutamine edasi lükata ning jätkata menetlust kirjalikus menetluses. Kohus rahuldas poolte taotluse ning andis aega kuni 15.12.2013 kompromissi sõlmimiseks. Kohus selgitas, et kui määratud ajaks kompromissi ei saavutata, jätkab kohus asja arutamist kirjalikus menetluses (tlk 50).

Kuivõrd kohtule kompromisslepingut ei esitatud, kohaldas kohus asjas 18.12.2013 määrusega kirjalikku menetlust ning andis pooltele aega kuni 20.01.2014 lõplike seisukohtade või kompromisslepingu esitamiseks. Kohus määras asjas tehtava lahendi avalikult teatavaks tegemise ajaks 18.02.2014 kell 14:00 (tlk 51). Pooled kohtule dokumente ei esitanud.

KOHTU SEISUKOHT

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja sõlmis kostja ja Brigitta Mõttusega 23.08.2002 laenulepingu, mille alusel hageja väljastas laenu 40 266 eurot. Intressimääraks ja viivisemääraks oli lepingu järgi kuue kuu EURIBOR + 3% aastas. Ka puudub vaidlus selles, et nimetatud laenulepingust tulenevad kohustused on nõuetekohaselt täitmata ning hageja on laenulepingu erakorraliselt üles öelnud 14.09.2010. Pooled vaidlevad selle üle, kes oli laenu saajaks ning kellele oli kohustus laenu tagasi maksta. Hageja nõude suurust puudutavaid vastuväiteid ei ole kostja esitanud.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

Laenulepingu punkti 2 kohaselt on nii Janek Mõttus kui ka Brigitta Mõttus laenusaajad. Seega väljastati laen Janek Mõttusele ja Brigitta Mõttusele solidaarselt. Asjakohane ei ole kostja väide, et lepingu punkti 3.2 kohaselt maksti laen välja Brigitta Mõttuse kontole ja seega oli tema laenu saajaks. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Seetõttu ei oma antud juhul tähtsust, kelle kontole konkreetselt laen väljastati. Ka on kostja laenulepingu allkirjastamisel sellise laenu väljastamise viisiga nõustunud kuivõrd laenulepingu punktis 3.2 sisaldub laenusaajate kinnitus, et Brigitta Mõttuse kontole laenu väljamaksmisega loevad laenajad (s.o Brigitta Mõttus ja Janek Mõttus) laenu kätte saaduks. Iseenesest on õige kostja väide, et kohustust laen tagasi maksta ei olnud vaid Janek Mõttusel, kuid VÕS § 65 lg 1 kohaselt on hagejal õigus valida, kelle vastu solidaarvõlgnike puhul oma nõue esitada. Hageja on otsustanud nõuda võlgnevuse tasumist Janek Mõttuselt. Kohus selgitab, et kui Janek Mõttus hageja nõude rahuldab, lõpeb hageja nõue ka Brigitta Mõttuse suhtes. Küll aga säilib Janek Mõttusel hagejale kohustuse täieliku täimise korral tagasinõudeõigus Brigitta Mõttuse vastu Janek Mõttuse solidaarkohustuse suurust ületavas osas (VÕS § 69 lg-d 1 ja 2).

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on laenulepingu (tlk 6-8), laenumaksete aruande (tlk 21-26), laenulepingu erakorralise ülesütlemise teadete (tlk 27-28) ning viivisearvestusega (tlk 29-32) tõendanud, et hageja on kostjale laenu andud ning laenulepingust tulenevad kohustused on nõuetekohaselt täitmata. Laenumaksete nõuetekohaselt täitmata jätmise tõttu on hageja VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt õigustatud nõudma ka viivist.

Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 23.08.2002 sõlmitud laenulepingu nr 3000135160210 alusel põhivõlgnevus 25 451,40 eurot; intress 510,22 eurot; seisuga 12.09.2013 sissenõutavaks muutunud viivis 6427,48 eurot ning viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 13.09.2013 kuni põhivõlgnevuse s.o 25 451,40 eurot täieliku tasumiseni.

Menetluskulude jaotus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus rahuldab hagi, tuleb kõik menetluskulud jätta Janek Mõttuse kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Zakaria Nemsitsveridze Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.