XXXavaldus Osaühingu XXX(kustutatud) täiendavaks likvideerimiseks ja likvideerija määramiseks
Tsiviilasja hind
3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja: XXX, isikukood XXX, elukoht XXX Avaldaja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Silja Holsmer, e-post [email protected] Puudutatud isik: Osaühing XXX(kustutatud), endine registrikood XXX, endine asukoht XXX
Menetlustoiming
Põhiseadusliku järelevalve menetluse algatamine, tasutava riigilõivu suuruse kindlaksmääramine, avalduse menetlusse võtmine ja lahendamine
RESOLUTSIOON
Tunnistada riigilõivuseaduse § 57 lõige 4 (alates 1. juulist 2012 kehtivas redaktsioonis) põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata osas, mis sätestab, et avalduse esitamisel hagita menetluse korras läbivaadatavas asjas tuleb tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu. Määrata avalduse esitamisel tasutava riigilõivu suuruseks 25 eurot. Võtta avaldus Harju Maakohtu menetlusse. Rahuldada avaldaja XXXavaldus Osaühing XXX(kustutatud, endine registrikood XXX) täiendava likvideerimise läbiviimiseks ja likvideerija määramiseks. Algatada Osaühingu XXXlikvideerimine. Määrata Osaühing XXX(registrist kustutatud, endine registrikood XXX) likvideerijaks XXX(isikukood XXX, elukoht XXX). Kohustada likvideerijat XXXteatama kohtule kirjalikult likvideerimismenetluse lõpetamisest ja Osaühing XXXregistrist kustutamisest. Juhul kui likvideerimist ei ole lõpetatud 1. augustiks 2014, siis tuleb likvideerijal esitada aruanne senise tegevuse kohta ja teatada kohtule põhjused, miks likvideerimist ei ole lõpule viidud; samuti edastada aruanne likvideerimise käigu kohta iga poole aasta järel alates nimetatud kuupäevast. Panna menetluskulud Osaühing XXXkanda.
2-14-3250 Kohtumäärus kehtib ja kuulub täitmisele alates edastamisest puudutatud isikule, st alates 31. jaanuarist 2014.
10.Edastada määrus resolutsiooni punkti 1 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule.
11.Saata kohtumäärus resolutsiooni punktide 5 ja 6 alusel kande tegemiseks Harju Maakohtu registriosakonnale.
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse resolutsiooni p-de 4–8 peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv 25 eurot. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama määruskaebuse (TsMS § 187 lg 6 ja § 442 lg 6). Kohtu selgitused Likvideerija võib nõuda juriidiliselt isikult talle tekkinud kulutuste hüvitamist ja tasu oma tegevuse eest. Kui likvideerija ei jõua selles juriidilise isikuga kokkuleppele, määrab kohus tasu ja hüvitatavad kulutused avalduse alusel määrusega (TsMS § 605 lg 1). Tulenevalt likvideerija kinnitusest ei ole kohus nõudnud likvideerija tasu ja kulutuste katteks ettemaksu kohtu arvele. Osaühingu likvideerija on muu hulgas kohustatud: − lõpetama osaühingu tegevuse, nõudma sisse võlad, müüma vara ja rahuldama võlausaldajate nõuded (ÄS § 209 lg 2); − esitama pankrotiavalduse, kui likvideeritava osaühingu varast ei jätku võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamiseks (ÄS § 210); − koostama lõpetamisotsuse vastuvõtmisest alates kolme kuu jooksul majandusaasta aruande koosseisu kuuluva bilansi kohta sätestatut järgides likvideerimise algbilansi ja seda selgitava aruande, mis sisaldab raamatupidamise aastaaruande lisade puhul ettenähtud andmeid (ÄS § 211 lg 2); − koostama majandusaasta aruande osaühingu lõpetamise ajaks lõppeva ning iga lõpetamisjärgse majandusaasta lõpu seisuga (ÄS § 211 lg 3); − avaldama viivitamatult teate osaühingu likvideerimismenetlusest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ning saatma teadaolevatele võlausaldajatele likvideerimisteate; likvideerimisteates tuleb märkida, et võlausaldajad esitaksid oma nõuded nelja kuu jooksul teate avaldamisest (ÄS § 212); − rahuldama osaühingule teada olevad võlausaldajate nõuded, sõltumata nõuetest teatamisest (ÄS § 214 lg 1); − koostama pärast kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamist ja raha deponeerimist lõppbilansi ja likvideerimisel järelejäänud vara jaotusplaani (ÄS § 215 lg 1); − esitama lõppbilansi ja vara jaotusplaani osaühingu asukohas tutvumiseks kõigile osanikele ja sellest osanikele teatama (ÄS § 215 lg 3); − esitama avalduse osaühingu kustutamiseks äriregistrist pärast likvideerimise lõpetamist, kuid mitte varem kui kuue kuu möödumisel osaühingu lõpetamise äriregistrisse kandmisest ja likvideerimisteate avaldamisest ning kolme kuu möödumisel lõppbilansi ja vara jaotusplaani osanikele tutvumiseks esitamisest 2 (8)
2-14-3250 osanikele teatamisest ja tingimusel, et osaühing ei osale Eestis poolena üheski käimasolevas kohtumenetluses (ÄS § 218 lg 1); − andma osaühingu dokumendid hoiule likvideerijale, arhiivipidajale või muule usaldusväärsele isikule (ÄS § 219 lg 1). Kui kohus on nimetanud hagita menetluses likvideerija, siis teostab kohus tema üle järelevalvet, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus võib selleks muu hulgas anda isikule ülesannete täitmise korraldusi ja nõuda temalt aruannet ülesannete täitmise kohta. Isik võib küsida kohtult ülesannete täitmise kohta selgitusi. Pärast ülesannete täitmist tuleb kohtule esitada selle kohta aruanne, kui kohus ei määra teisiti. Kohtu määratud isikut, kes ei täida oma ülesandeid nõuetekohaselt või ei järgi kohtu antud korraldusi, võib kohus trahvida ja isiku ametist vabastada (TsMS § 4772). Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist määruses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates määruse jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13, Tallinn; [email protected] või veebilehe www.e-toimik.ee kaudu). Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes käesoleva määruse peale edasi kaevates.
MENETLUSE KÄIK
1.XXX(edaspidi „avaldaja”) esitas e-kirja teel 22. jaanuaril 2014 avalduse Osaühingu XXX(kustutatud, edaspidi „puudutatud isik”) täiendavaks likvideerimiseks ja likvideerija määramiseks.
2.Avaldaja selgitab, et tulenevalt puudutatud isiku majandusaasta aruande äriregistrile esitamata jätmisest on 22. augustil 2005 puudutatud isik registrist kustutatud äriseadustiku (ÄS) § 60 alusel likvideerimismenetlust läbi viimata. Vaatamata asjaolule, et puudutatud isik on registrist kustutatud, kuulub talle kinnisasi, asukohaga XXX (registriosa nr XXX). Eeltoodust tulenevalt taotleb avaldaja kui puudutatud isiku ainuosanik ja endine juhatuse liige täiendava likvideerimise läbiviimist. Avaldaja palub määrata end likvideerijaks. Avaldaja esitas 27. jaanuaril 2014 likvideerija nõusoleku ja seisukoha likvideerija tasu ja kulutuste osas. Avaldaja eest tasus advokaadibüroo Borenius OÜ 28. jaanuaril 2014 avalduselt õige viitenumbriga riigilõivu 25 eurot. Varem oli avaldaja tasunud samas summas lõivu eksliku viitenumbriga 2900082359, mida kasutatakse Kultuuriministeeriumi (Muinsuskaitseamet) toimingute eest tasumiseks. Kohtu arvele on kokku tasutud lõiv summas 25 eurot.
3.Kohus määras avaldajale tähtaja kuni tänaseni kohtule oma seisukoha esitamiseks riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 4 põhiseadusvastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise osas. Avaldaja esitas 30. jaanuaril 2013 oma seisukoha, mille kohaselt avaldaja viitab Riigikohtu lahendile asjas nr 3-4-1-20-13, milles tunnistati RLS § 57 lg 1 ja 15 ning lisa 1 (alates 1. juulist 2012 kehtivas redaktsioonis) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis sätestab tsiviilkohtumenetluses avalduse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee (edaspidi „e-toimik”) kaudu. Avaldaja on seisukohal, et vastavad põhjendused on asjakohased ka RLS § 57 lg 4 osas.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Juriidilise isiku täiendava likvideerimise ja likvideerija määramise avalduse lahendab kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p 11 ja 59. peatüki sätete alusel hagita menetluses. TsMS § 477 lg 1 näeb ette, et hagita asja vaatab kohus läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS § 477 lg 2 alusel 3 (8)
2-14-3250 võib kohus hagita asja üldjuhul läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata. Vastavalt TsMS § 477 lg-le 5 ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. TsMS § 477 lg 7 esimese lause alusel kontrollib kohus avalduse vastavust seadusele ja tõendatust ka juhul, kui ei ole esitatud vastuväiteid.
5.TsMS § 139 lg 2 näeb ette, et riigilõivu tuleb tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on RLS-s sätestatud riigilõiv. RLS § 57 lg 4 alusel on muu hulgas hagita asjas avalduse esitamisel vajalik tasuda riigilõivu 50 eurot, aga kui nimetatud avaldus esitatakse elektrooniliselt e-toimiku kaudu, siis 25 eurot. TsMS § 147 lg 1 kohustab avaldajat maksma riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Enne riigilõivu tasumist ei tee kohus lõivustatud toimingust tulenevaid menetlustoiminguid. Avaldajale määratakse tähtaeg riigilõivu tasumiseks ja riigilõivu tähtpäevaks tasumata jätmise korral jäetakse avaldus menetlusse võtmata, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kuna avaldaja tasus kohtu arvele riigilõivuna üksnes 25 eurot, siis peaks kohus eelneva põhjal enne avalduse menetlusse võtmist kohustama avaldajat tasuma täiendavalt riigilõivu 25 eurot.
6.Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 15 lg 2 ja § 152 paneb kohtule kohustuse ka omal algatusel kontrollida kohaldatava õiguse vastavust põhiseadusele. PS § 152 lg 1 sätestab, et kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. PS § 15 lg 2 kohaselt järgib kohus põhiseadust ja tunnistab põhiseadusevastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus.
7.Kohus on seisukohal, et RLS § 57 lg 4 on põhiseadusega vastuolus osas, mis sätestab avalduse esitamisel hagita menetluse korras läbivaadatavas asjas tuleb tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse esitamise e-toimiku kaudu. Kohus kontrollib omal algatusel kohaldatava RLS § 57 lg 4 viidatud osas põhiseadusele vastavust.
8.Kohus analüüsib RLS § 57 lg 4 vastavust põhiseadusele järgmises järjestuses: (I) sätte asjassepuutuvus, (II) põhiõiguste kaitseala riive, (III) riive formaalne põhiseaduspärasus ja (IV) riive materiaalne põhiseaduspärasus (riive legitiimne eesmärk, riive sobivus, vajalikkus ja proportsionaalsus). Seejärel otsustab kohus avalduse menetlusse võtmise ja lahendab avalduse (V). I
9.Säte, mille põhiseaduspärasust kohus hindab, peab olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on asja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1000, p 10). Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15).
10.Hinnatavaks sätteks käesolevas asjas on 22. aprillil 2010 vastu võetud RLS § 57 lg 4 (avaldamismärge RT I, 27.12.2013, 26) järgnevas sõnastuses, mis kehtib alates 1. juulist 2012: „Avalduse või kaebuse esitamisel hagita menetluse korras läbivaadatavas asjas, samuti enne hagi esitamist esitatud kohtualluvuse kindlaksmääramise avalduse esitamisel tasutakse riigilõivu 50 eurot. Kui nimetatud avaldus esitatakse elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu, tasutakse riigilõivu 25 eurot.“
11.Avaldaja on esitanud kohtule avalduse likvideerimismenetluse algatamiseks ja likvideerija määramiseks elektrooniliselt e-kirja tee ning tulenevalt RLS § 57 lg-st 4 tuleb selliselt avalduselt tasuda riigilõivu summas 50 eurot (vt eespool p 5). Järelikult on RLS § 57 lg 4 asjassepuutuv säte. II 4 (8)
2-14-3250
12.Õiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine (vt Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, p 12). Kohtule esitatavalt avalduselt tasutava riigilõivu määr riivab esmajoones PS § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, p 22.1) ehk põhiõigust, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse (Riigikohtu üldkogu
22.detsembri 2000. aasta määrus asjas nr 3-3-1-38-00, p 15). Kui nõutavat lõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata lõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine takistatud. Sellisel juhul ei kontrolli kohus ka isiku väidetud õiguste rikkumist. Seega piirab lõivu suurus ja selle tasumise kohustus eelkõige kohtusse pöördumise põhiõigust (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, p 22.1). Seejuures riivab RLS § 57 lg 4 intensiivsemalt nende isikute kohtusse pöördumise põhiõigust, kes esitavad avalduse kohtule muul viisil kui e-toimiku kaudu.
13.Teiseks riivab riigilõiv PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust, kuna isik peab kohtusse pöördumiseks loobuma osast oma varast. Seejuures peavad käesolevaga sarnasel juhul need isikud, kes esitavad oma avaldused kohtule muul viisil, loobuma oma omandist kaks korda suuremas ulatuses kui need, kes esitavad avalduse kohtusse e-toimiku kaudu. Sellest järeldab kohus, et RLS § 57 lg 4 riivab intensiivsemalt nende isikute omandiõigust, kes esitavad avalduse kohtule muul viisil kui e-toimiku kaudu.
14.Kolmandaks näeb PS § 12 lg 1esimene lause ette, et kõik on seaduse ees võrdsed. Selles avaldub isiku õigus mitte saada ebavõrdse kohtlemise osaliseks. Viidatud lause sõnastus väljendab eelkõige võrdsust seaduse kohaldamisel ning selle mõte seisneb nõudes rakendada kehtivaid seadusi kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi. PS § 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt (vt Riigikohtu üldkogu 3. aprilli 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-2-02, p-d 16 ja 17). RLS § 57 lg 4 sõnastuse järgi koheldakse erinevalt isikuid, kes esitavad avalduse hagita menetluse korras läbivaadatavas asjas e-toimiku kaudu ja isikuid, kes esitavad avalduse muul viisil (vt ka Riigikohtu üldkogu 30. septembri 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-8-08, p 20 teine lõik). Seega on lisaks tegemist PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse riivega. III
15.Kuna seadusandja on RLS § 57 lg 4 vastuvõtmisel järginud pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid ning piirang on õigusselge, siis asjassepuutuva sätte formaalses põhiseaduspärasuses ei ole kohtul kahtlust. IV
16.Kohus kontrollib järgnevalt PS § 12 lg 1 esimese lause (eespool p 14), § 15 lg 1 esimese lause (eespool p 12) ja § 32 (eespool p 13) riivet koos.
17.PS § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. aasta otsus asjas nr 3-1-1-88-07, p 43). PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigus, § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigus ja §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga õigused, mida võib piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (PS § 32 lõige 2 teine lause, Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. aasta otsus asjas nr 34-1-12-10, p 31, ja 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 38).
18.RLS § 57 lg 4 eesmärgi ja sisu põhjenduste kohta leiab teavet XII Riigikogu seaduseelnõu 206 SE seletuskirjast, mille kohaselt on riigilõivumäärade kohtusse pöördumise viisist sõltuvusse seadmisel sihiks riigi ressursside säästlik ja otstarbekohane kasutamine, täpsemalt 5 (8)
2-14-3250 soov vähendada kohtute koormust tehnilise töö vähenemise kaudu ja sel eesmärgil ka e-toimiku kasuks otsustamise motiveerimine.
19.RLS § 57 lg 4 avalduse esitamise viisist sõltuvate lõivumäärade eristamise eesmärgiks on seega menetlusökonoomia. See tähendab tõhusat menetlust samal ajal riigi ressursside säästmisega. Kohtute tehnilise töö väidetav vähendamine ja elektrooniline asjaajamine ning väljaspool e-toimikut esitatud avaldustega kaasnevate võimalike lisakulude panemine menetlusosalistele saavad praeguses asjas olla üksnes vahendid menetlusökonoomia saavutamiseks, mitte iseseisvad eesmärgid põhiõiguste piiramiseks. Menetlusökonoomia on põhiseaduslik õigusväärtus (vt nt Riigikohtu üldkogu 15. detsembri 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-25-09, p 23) ja sellena PS § 12 lg 1, § 15 lg 1 esimese lause ja § 32 riive eesmärgina legitiimne. Menetlusosaliste osalemist õigusemõistmise kulutuste kandmises on varasemalt peetud põhimõtteliselt riigilõivu tasumisel legitiimseks (Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 45), kuid see ei saa alati õigustada isikute erinevat kohtlemist riigilõivu tasumisel. Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel peab ülekaalukalt aitama kaasa tõhusamale menetluse toimumisele (vt ka Riigikohtu üldkogu 10. detsembri 2013. aasta otsus asjas nr 3-4-1-20-13, p-d 53-56).
20.PS § 11 teisest lausest tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollitakse järjestikku kolmel astmel – kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust (Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. aasta otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 43). Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist, ja sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise sama efektiivse, kuid isikut vähem koormava abinõuga. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused (vt Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, p 15).
21.Võrdsuspõhiõiguse riive põhjus peab olema mõistlik ja asjakohane. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud (vt Riigikohtu üldkogu 3. aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-2-02, p 17.) Mõistlik ja asjakohane on põhjus juhul, kui see on mõõdukas. Ebavõrdse kohtlemise mõõdukuse väljaselgitamiseks tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (Riigikohtu üldkogu 30. septembri 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-8-08, p 32 teine lõik).
22.E-toimiku võimalikult ulatuslik kasutamine ei soodusta menetlusökonoomiat seni, kuni tsiviilasjades peetakse toimikut paralleelselt paberil. Selle võimaluse näeb ette TsMS § 56. Avalduse esitamise viisist sõltuvad riigilõivumäärad muudavad samas riigilõivude tasumise kontrollimise keerulisemaks. Nimelt võivad tekkida uut liiki vaidlused, nt selle üle, kas paberil või elektronpostiga esitatud avalduselt tasutud täiendav riigilõiv on põhjendatud menetluskuluna kohtuvaidluse kaotanud poolelt välja mõistetav. Lisaks on praktilisest vaatekohast küsitav kõrgema lõivumäära kohaldamine olukorras, kus avaldaja esitab algselt avalduse muul viisil kui e-toimiku vahendusel, aga pärast täiendava lõivu tasumise nõudmist esitab sama avalduse e-toimikus. Suure hulga menetlusosaliste suhtes ei ole erinev kohtlemine sobiv vahend menetlusökonoomia tagamiseks ka teisel põhjusel. Kui isikul puudub võimalus või oskus arvutit ja Internetti kasutada või võimalus anda digitaalallkirja (nt välismaalane, sh Euroopa Liidu teise liikmesriigi kodanik), siis ei motiveeri ka rahaline surve teda esitama kohtule dokumente e-toimiku kaudu. TsMS § 139 lg 21 näeb ette, et kui menetlusosalisel ei ole mõjuval põhjusel võimalik avaldust või kaebust elektrooniliselt e-toimiku kaudu esitada, võimaldab kohus põhistatud taotluse alusel teha menetlustoimingu madalama riigilõivumääraga. Kui isik kõrgema riigilõivu tasumisest vabastatakse, ei täida kõrgem riigilõivu määr 6 (8)
2-14-3250 tema puhul oma eesmärki. Lisaks toob selline võimalus kaasa täiendavaid taotlusi ja vaidlusi, millega kohtutel tuleb tegeleda. Menetlusökonoomiat ei soodusta see, kui kohtu kantselei tehniliste tööoperatsioonide mõningane vähenemine saavutatakse täiendavate õiguslike ja tõenduslike vaidluste hulga suurenemise, st kohtunike ja kohtu õigusteenistuse ametnike töökoormuse kasvuga. Ebasobiv on selline meede menetlusökonoomia suhtes siis, kui menetlusdokumendi esitamiseks vajalike toimingute tegemine on menetlusosalise jaoks praktilistel põhjustel keerukam kui väljaõppinud kohtupersonalile. Kohtu ja isikute vahelisel suhtlemisel osa suhtluskanalite täiendav lõivustamine ei saa parandada juurdepääsu kohtutele ega seda edendada. Seega leiab kohus, et nimetatud abinõu eeltoodud põhjendustel ei ole sobiv (vt Riigikohtu üldkogu 10. detsembri 2013. aasta otsus asjas nr 3-4-1-20-13 p-d 57–67).
23.Avalduse esitamine muul viisil kui e-toimiku kaudu ei põhjusta kohtusüsteemile sedavõrd tõsiseid tagajärgi, mida on tarvis ära hoida RLS ette nähtud menetlusosaliste erineva kohtlemisega. Seetõttu ei ole vajalik erinev kohtlemine vaidlusalusel määral, st kaks korda suurema lõivu nõudmisega. Puudub ka vajadus kallutada kohtuid senisest intensiivsemalt e-toimikut kasutama just menetlusosaliste erineva kohtlemise kaudu, selleks on tõhusamaid ja menetlusosalisi säästvamaid vahendeid. Järelikult ei ole kohtusse pöördumise viisist sõltuv lõivumäärade eristamine menetlusökonoomia huvides vajalik (vt Riigikohtu üldkogu
10.detsembri 2013. aasta otsus asjas nr 3-4-1-20-13, p-d 68–70).
24.Seni kuni e-toimik ei ole võimalikult mugav ja kasutajasõbralik või menetlusosalised ei ole seda veel harjunud kasutama, ei ole rahaline survestamine selle kasutamiseks ka mõõdukas abinõu. Praegusel juhul on kaalukausil õigusriigi ühed kõige olulisemad põhiõigused. Niisuguse kaaluga põhiõiguste riivet ei saa õigustada alles juurutamisjärgus oleva infosüsteemi võimalikult kiireks propageerimiseks. Ebavõrdsust kohtusse pöördumise ja edasikaebe põhiõiguste kasutamisel ning kohtusse pöördumise ja edasikaebe põhiõiguste riive olulisust suurendab kohtusse pöördumise viisist sõltuvate riigilõivumääradega tekitatud omandipõhiõiguse riive ulatus, st käesoleval juhul kahekordne eristamine. Riigilõivumäärade diferentseerimisel ei ole isikuid mitte üksnes erinevalt koheldud, vaid sellega riivatakse olulisi menetluspõhiõigusi ja omandipõhiõigust. Nende õiguste riive põhjendatuse kontrollimisel tuleb kohtul olla seadusandja suhtes range (vt Riigikohtu üldkogu 10. detsembri 2013. aasta otsus asjas nr 3-4-1-20-13, p-d 71–73).
25.Hagita asjas esitatavalt avalduselt on 25 euro suurune riigilõiv 2,4 korda (35 eurot) väiksem kõige madalamast riigilõivumäärast hagi esitamisel (60 eurot), aga 50 euro suurune lõiv sellest üksnes 1,2 korda väiksem. Pidades silmas hagita asjadena lahendatavate vaidluste kataloogi TsMS § 475 lg-s 1 asub kohus seisukohale, et hagita asjas tasutav riigilõiv peaks pigem olema tuntavalt madalam ka väikese hinnaga hagi esitamisel tasutavast lõivust. Kohus ei tähelda ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks riigilõivu summa sõltuvus avalduse esitamise viisist olema hagimenetluse ja hagita menetluse puhul põhimõtteliselt erinev. Seeläbi nõustub kohus avaldaja seisukohaga, et Riigikohtu üldkogu 10. detsembri 2013. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-20-13 märgitud põhimõtted ja põhjendused on asjakohased ka RLS § 57 lg 4 põhiseaduspärasuse hindamisel.
26.Eelnevat kokkuvõttes on kohus seisukohal, et avalduse esitamise viisist sõltuvad riigilõivumäärad, mis tulenevad RLS § 57 lg-st 4 avalduse muul viisil kui e-toimiku kaudu esitamise korral, ei ole praegusel juhul proportsionaalsed. V
27.Eespool määruse põhjenduste osades I–IV sedastatu põhjal asub kohus seisukohale, et RLS § 57 lg 4 ei ole põhiseadusega kooskõlas osas, millega nõutakse hagita asjas avalduse esitamisel suurema riigilõivu tasumist juhul, kui avaldus esitatakse muul viisil kui e-toimiku kaudu, ja tuleb jätta avalduse menetlusse võtmise otsustamisel selles osas kohaldamata. Sellises olukorras tuleb avaldajatel hagita asjas avalduse esitamisel tasuda lõiv 25 eurot 7 (8)
2-14-3250 sõltumata avalduse esitamise viisist. Avaldaja on tasunud piisava riigilõivu ja kohus saab avalduse menetlusse võtta.
28.ÄS § 218 lg 2 sätestab, et kui pärast osaühingu registrist kustutamist ilmneb, et osaühingul jäi jaotamata vara ja vajalikud on täiendavad likvideerimisabinõud, võib kohus huvitatud isiku nõudel otsustada täiendava likvideerimise ja ennistada vanade likvideerijate õigused või määrata uued likvideerijad. Avaldaja on TsMS § 603 lg 3 ning § 605 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitanud likvideerija nõusoleku ja seisukohad likvideerimiskulude ja tasu osas. Avalduses on piisavalt põhistatud täiendavate likvideerimisabinõude kohaldamise vajalikkust ja kohus rahuldab avalduse TsMS § 602 alusel. Endise juhatuse liikmena sobib avaldaja kohtu hinnangul likvideerija ülesandeid täitma, kohus määrab talle aruande esitamise tähtaja.
29.Tsiviilasja hind on TsMS § 122 lg 3, § 132 lg 1 ja § 477 lg 1 alusel 3 500 eurot.
30.Juriidilise isiku sundlõpetamise menetluse ning juriidilise isiku juhatuse ja nõukogu asendusliikme, audiitori, erikontrolli läbiviija ja likvideerija määramise ja sellega seotud menetluse kulud kannab vastavalt TsMS § 173 lg-le 6 juriidiline isik. Kohus võib kulud jätta täielikult või osaliselt avaldaja või muu isiku kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Käesolevas asjas ei jäta kohus kulusid muu isiku kanda.
31.Käesolev määrus kehtib ja kuulub likvideerimise otsustamise ja likvideerija määramise osas TsMS § 606 lg 1 kohaselt täitmisele alates edastamisest juriidilisele isikule.
32.Tulenevalt TsMS § 606 lg-st 2 võivad isiku määramise avalduse rahuldamise määruse peale avaldaja ja juriidiline isik esitada määruskaebuse. TsMS § 661 lg 3 sätestab, et kui kohus tunnistas asja määrusega lahendamisel kohaldamisele kuuluva õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis selle kohaldamata, ei hakka määruse peale määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema enne kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuse kuulutamist. Käesolevas asjas ei käsitlenud kohus RLS § 57 lg 4 põhiseaduspärasust seoses avalduse lahendamisega, vaid üksnes menetlusse võtmise otsustamisel. Avalduse menetlusse võtmist vaidlustada ei saa. Järelikult ei mõjuta TsMS § 661 lg 3 käesoleval juhul määruskaebuse esitamise tähtaja kulgema hakkamist. Kohus selgitab avaldajale, et kui Riigikohus ei tunnista RLS § 57 lg 4 käesoleva määrusega kohaldamata jäetud osas kehtetuks, siis võib kohus nõuda avaldajalt täiendava riigilõivu tasumist riigituludesse TsMS § 179 lg-te 1 ja 2 alusel.
33.Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lg-st 1 tuleneb, et kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. Kui kohtulahendiga on muudetud registrisse kantavaid isikuandmeid, saadab kohus kohtuotsuse ärakirja TsMS § 455 lg 2 kohaselt registripidajale. ÄS § 208 lg 2 sätestab, et kui likvideerija nimetatakse kohtulahendiga, saadab kohus lahendi äriregistrile kande tegemiseks. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.