31. jaanuar 2014. a, Tallinn, kohtu kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-12-29583
Tsiviilasi
XXXhagi XXXOÜ vastu töövaidluses (töövaidlusasi nr 4.4-2/1165)
Tsiviilasja hind
10 918,64 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XXX, isikukood XXX, elukoht XXX Hageja esindaja riigi õigusabi korras: vandeadvokaat Urmas XXX, e-post [email protected] Kostja: XXXOÜ, registrikood XXX, asukoht XXX, e-post XXX Kostja lepinguline esindaja: Gaabriel XXX, e-post [email protected]
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 21. jaanuaril 2014, millel osalesid hageja XXX, hageja esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Urmas XXX ning kostja seaduslik esindaja XXX ja lepinguline esindaja Gaabriel XXX
RESOLUTSIOON
Hagi rahuldada osaliselt. Mõista kostjalt XXXOÜ (registrikood XXX) hageja XXX(isikukood XXX) kasuks välja 3 455,73 eurot. Ülejäänud osas, st summa 7 462,91 eurot saamise nõudes jätta hagi rahuldamata. Otsuse resolutsiooni punkti 2 summast on osasumma 2 845,91 eurot tunnistatud viivitamata täidetavaks Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 5. juuli 2012. aasta otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-2/1165 ja selles osas on toimunud täitemenetlus täiteasjas nr 007/2012/86806. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja
2-12-29583 hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.XXXOÜ (edaspidi „kostja”) esitas 30. juulil 2012 veebilehe www.e-toimik.ee kaudu kohtule avalduse vaadata tema ja XXX(edaspidi „hageja”) vaheline töövaidlus läbi hagimenetluse korras. Seeläbi vaidlustas kostja Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 5. juuli 2012. aasta otsuse töövaidlusasjas nr 4.4-2/1165. Viidatud otsusega lahendas töövaidluskomisjon (edaspidi „TVK”) hageja nõude 2012. aasta jaanuari kuni mai eest täiendava töötasu saamiseks, rahuldas selle summas 6 776,36 eurot ning tunnistas otsuse osasummas 2 845,91 eurot viivitamata täidetavaks.
2.Kohus nõudis TVK-lt välja eelviidatud töövaidlusasja toimiku ja võttis selle tervikuna käesoleva asja toimiku juurde.
3.Kohus võttis hagiavalduse 17. septembri 2012. aasta määrusega menetlusse. Kostja esitas
1.oktoobril 2012 vastuse hagile ja vaidles hagile vastu. Hageja täpsustas korduvalt oma nõuet töötatud tundide osas, aga kostja leidis jätkuvalt, et kogu töötatud aja eest on hagejale kokku lepitud tasu ja kohane hüvitis makstud.
4.Kohus selgitas 7. jaanuari 2014. aasta määrusega pooltele kohaldatavat õigust ja sellest tulenevat poolte tõendamiskoormist, samuti määras kohtuistungi ettevalmistamiseks tähtajad. Hageja täpsustas (suurendas) seejärel veel korra oma nõuet ja vastavalt 15. jaanuari 2014 menetlusdokumendile nõuab hageja täiendava töötasu 9 918,47 eurot ja kasutamata puhkuse hüvitise 1 001,17 eurot kostjalt väljamõistmist.
5.Kohus kuulas pooled ära 13. märtsi 2013 korraldaval istungil, kuulas seejärel nõukogu 28. mai 2001. aasta määruses (EÜ) nr 1206/2001 liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades ette nähtud korras üle tunnistajad ning kuulas seejärel uuesti ära pooled 21. jaanuari 2014 kohtuistungil.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Hageja nõue ja väited
6.Hageja nõuab kostjalt täiendava töötasu 9 918,47 eurot ja kasutamata puhkuse hüvitise 1 001,17 eurot kostjalt väljamõistmist. Hageja põhiväited on järgmised: − pooled sõlmisid töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures tööle Saksamaal abi vajavate vanurite hooldajana; − hageja töö seisnes muu hulgas hooldatavale abi osutamises igapäevasel kehahooldusel, söögi võtmisel ja tualetis käimisel, samuti osutas hageja hooldatavale abi liikumisel, psühholoogilist abi ja võttis enda peale koduste tööde tegemise;
2 (8)
2-12-29583 − hageja tööaeg oli kohati kuni 24 tundi ööpäevas ja moodustas perioodil
9.jaanuarist 2012 (töölepingu järgi tööle asumine) kuni 4. maini 2012 (viimane tööpäev) kokku 110 päeva ehk 1542 tundi; − osa hageja töötundidest olid ületunnitöö, mille osas poolte kokkulepet saab järeldada hageja tööülesannetest ja hageja elamisest hooldatava isiku juures; − hagejal on õigus nõuda tasu Saksamaal hooldajale ette nähtud miinimumtasu määras, mis töö tegemise perioodil oli 8,75 eurot, või puhastusteenistuse valdkonna töötaja minimaalse tasu määras 8,82 eurot; − hageja nõuab tasu väiksema tunnitasu määra järgi, nimelt 8 eurot tunnis, seega oli hagejal õigus saada kokku töötasu 12 336 eurot ( = 1542 × 8); − hageja ei kasutanud töötamise ajal põhipuhkust ja saamata jäi 9 päeva puhkust, mis tuleb hüvitada summas 1 000,17 eurot, sest keskmine päevatasu on 111,13 eurot; − kostja tasus hagejale 2 417,53, mis sisaldab töötasu ja kasutamata puhkuse hüvitist, st hageja nõuab veel 10 918,64 euro maksmist ( = 12336 + 1000,17 – 2417,53).
7.Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja peamised vastuväited on järgmised: − pooled leppisid kokku hageja ametikohas, mis oli koduabiline, ja töötasus, mis oli Eestis kehtinud töötasu alammäär – sellele vastavat tasu ja kasutamata põhipuhkuse hüvitist on kostja hagejale ka maksnud; − hageja tööülesanded ei vastanud Saksamaal hooldustöötajate ega puhastusteenuse valdkonna töötajate töö sisule, mistõttu kummagi valdkonna kollektiivlepingud ega nende alusel kehtestatud töötasumäärad ei ole hageja puhul kohaldatavad; − pooltel ei olnud kokkulepet ületunnitöö tegemiseks ja sellist kohustust ei tulenenud hagejale tööülesannetest ega töökorraldusest.
9.Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi saab rahuldada osaliselt. Menetluskulud jätab kohus poolte endi kanda.
11.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks. − pooled sõlmisid 4. jaanuaril 2012 Tallinnas tähtajatu töölepingu (TVK tlk 18–19, edaspidi „tööleping”), mille kohaselt hageja kui töötaja asus kostja kui tööandja juures koduabilisena tööle alates 9. jaanuarist 2012 tööajaga 40 tundi nädalas. Töölepingu p-s 4.1 leppisid pooled töötasuks „kehtiv EV minimaalne palgamäär+lisatasu”; − lisaks allkirjastas hageja töölepingu lisa, mis sisaldas töötaja ametinimetusega „Hooldusabiline/Koduabiline” kohustuste loetelu (I kd tlk 117); − hageja alustas tööülesannete täitmist 10. jaanuaril 2012 sel viisil, et sõitis tööandja korraldusel Saksamaa Liitvabariiki Münchenisse, kuhu saabus 11. jaanuaril 2012 (TVK tlk 20), ja tema viimane tööpäev samas kohas oli 4. mai 2012, mis oli ka töösuhte kehtivuse viimane päev. Suurema osa töötatud ajast töötas hageja pr XXX juures Münchenis, ta elas töötamise ajal pr XXX korteris. Hageja naasis Tallinna bussiga, mis väljus Münchenist 5. mail 2012 (TVK tlk 22); − kostja maksis hagejale töötatud aja eest 2 417,53 eurot (netosumma, TVK tlk 23, 26, 53), mis sisaldas tasu töö eest ja kasutamata põhipuhkuse (9 päeva) hüvitist. 3 (8)
2-12-29583
12.Kohus tuvastab, et poolte vahel oli töölepinguline suhe, millest tulenevaid õiguseid ja kohustusi ei olnud kolmandale isikule osaliselt üle antud, st tegemist ei olnud renditööga. Nimelt pole pooled selgelt esile toonud ega tõendanud, kellele oleks kostja andnud üle osa tööandja õigustest, eelkõige igapäevase töö andmise ja kontrollimise osas. Kostja väidab, et tööülesandeid andis XXX, kelle ütlused (II kd, tlk 133 jj, tõlge lk 147 jj) seda põhimõtteliselt ka kinnitavad. XXX tegutsemine tööandja huvides hageja tööülesannete täitmise kontrollimisel nähtub ka ESDE Senioren- und Krankenbetreuung kirjadest (I kd tlk 12 ja 17, tõlked vastavalt lk 11 ja 18).
13.Pooled vaidlevad sisuliselt selle üle, mitme töötunni eest tuli kostjal hagejale palka maksta ja millise määra alusel tuli töötasu arvestada. Esimese nõude (töötasu nõue) juures on mõlemad pooled lähtunud sisuliselt sellest, et töötatud aja ja palgamäära korrutisena saadakse palgasumma, mida hagejal on õigus nõuda. Kasutamata põhipuhkuse hüvitise nõude osas ei ole vaidlust, et hüvitada tuli üheksa päeva, aga esimese nõude lahendamise tulemusest sõltub ühe päeva kohta arvestatud hüvitis.
14.Hageja nõuete õiguslik alus sõltub sellest, millise riigi õiguse järgi tuleb vaidlus lahendada. Töölepingu p-s 6.1 on pooled leppinud kokku Eesti õiguse ja kollektiivlepingust tulenevate kokkulepete kohaldamises. Kohaldatava õiguse määramine on mõeldav Eesti õiguse või Euroopa Liidu õiguse järgi.
15.Eesti õiguses näeb rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 1 ette selle seaduse kohaldamise, kui õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega. REÕS § 32 lg 1 järgi kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud. Töölepingu puhul ei tohi õiguse valik REÕS § 35 lg 1 kohaselt viia selleni, et töötajalt võetakse kaitse, mis talle on tagatud selle riigi õiguse imperatiivsete sätetega, mis kuuluksid kohaldamisele õiguse valiku puudumisel vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi tööd Saksamaal, st REÕS § 35 lg 2 p 1 järgne õigus on Saksamaa Liitvabariigi õigus (edaspidi „Saksa õigus”). Tulenevalt REÕS §-st 31 ei saa Saksa õiguse kohaldamine võtta töötajalt omakorda kaitset, mis on tagatud Eesti õiguse imperatiivsete sätetega.
16.Euroopa Liidu õiguses reguleerib töölepingule kohalduvat õigust Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrus nr 593/2008 (edaspidi „Rooma I määrus”), mis kohaldub selle määruse art 28 järgi alates 17. detsembrist 2009 sõlmitud lepingutele – pooltevaheline tööleping on sõlmitud pärast nimetatud kuupäeva. Töölepingule kohalduva õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks art 8, mille lg 1 esimese lause järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 kohaselt valinud, st käesoleval juhul Eesti õigusega. Määruse art 8 lg 1 teise lause kohaselt ei või õiguse valik põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ettenähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppega kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks õiguse valiku puudumisel art 8 lg-te 2–4 alusel – st käesoleval juhul Saksa õiguse imperatiivsete sätetega. Kohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul kohaldatav õigus määrata Rooma I määruse sätete alusel (vt Riigikohtu 16. jaanuari 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 13 esimene lõik). Rooma I määruse art 8 lg 1 järgi kohaldub pooltevahelisele töölepingule Eesti õigus, kuid lisaks ka Saksa õiguse imperatiivsed sätted töötaja kaitseks.
17.Saksa õiguse kohaldamise ulatust võimaldab selgitada Euroopa Parlamendi ja nõukogu
16.detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (EÜT 1997, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431, edaspidi „direktiiv 96/71) art 3 lg 1, mis näeb ette milliste töötingimuste osas tuleb liikmesriigil olenemata töösuhte suhtes kohaldatavatest õigusaktidest tagada, et direktiivi art 1 lg-s 1 nimetatud ettevõtjad kindlustavad oma territooriumile lähetatud töötajatele töötingimused, mille liikmesriik, milles töö tehakse, on sätestanud õigusnormidega ja/või lg 8 tähenduses üldiselt kohaldatavaks 4 (8)
2-12-29583 tunnistatud kollektiivlepingutega või vahekohtu otsustega, niivõrd kuivõrd need käsitlevad direktiivi lisas nimetatud toiminguid. Direktiivi 96/71 art 3 lg 1 teise taande punkti c järgi kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse ka töötasu miinimummäärad, kaasa arvatud ületunnitöötasud, mis kooskõlas art 3 lg 1 teise lausega tuleb määratleda vastavalt selle liikmesriigi siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele, mille territooriumile töötaja lähetatakse. Eelnevast tuleneb, et kui Saksa õiguses on reguleeritud hageja tööle vastava palga alammäär, mis on suurem pooltevahelises töölepingus kokkulepitust, ja direktiiv 96/71 on selles osas Saksa õigusesse üle võetud, siis tuleb hageja töötasu leida Saksamaal kehtestatud vastava töötaja tasu alammäära järgi.
18.Saksa õiguses sätestab Saksamaa Liitvabariiki lähetatud töötajate töötingimuste raamistiku Gesetz über zwingende Arbeitsbedingungen bei grenzüberschreitenden Dienstleistungen (piiriüleste teenuste osutamisel kohustuslike töötingimuste seadus, edaspidi „AEntG”, väljavõtte ja osalise tõlkena I kd tlk 185–188), mille § 2 loetleb kohustuslike töötingimuste rakendusala, p 1 järgi kuulub nende hulka ka töötasu alammäär. AEntG § 3 kohaselt tuleb lähetatud töötajate puhul muu hulgas järgida kollektiivlepingute tingimusi, mis jäävad sama seaduse § 2 loetelu piiridesse. AEntG § 4 piirab § 3 kohaldamisala §-s 4 loetletud valdkonna kollektiivlepingutele. Hageja on soovinud tugineda puhastusteenuse valdkonna (Gebäudereinigung) kollektiivlepingule, mis on lähetatud töötajatele kohalduv AEntG § 4 p 2 järgi ning § 7 lg-te 1, 2 ja 4 volitusnormi alusel antud Bundesministerium für Arbeit und Soziale (töö- ja sotsiaalministeerium, edaspidi „BMAS”) 21. detsembri 2011. aasta määruse Dritte Verordnung über zwingende Arbeitsbedingungen in der Gebäudereinigung (kehtis enne
1.novembrit 2013) alusel. Alates 1. jaanuarist 2012 üldkohalduva 28. juuni 2011. aasta Rahmentarifvertrag für die gewerblichen Beschäftigten in der Gebäudereinigung (puhastusteenuse valdkonna kollektiivleping), 23. augusti 2011 Tarifvertrag zur Regelung der Mindestlöhne für gewerbliche Arbeitnehmer in der Gebäudereinigung im Gebiet der Bundesrepublik Deutschland ja eelviidatud määruse kohaselt olid puhastusteenuse valdkonna töötasu alammäärad muu hulgas Bayerni liidumaal, kus asuvad nii Weilheim kui ka Müncheni linn, 2012. aastal 8,82 eurot (1. palgaaste) – 11,33 eurot (6. palgaaste) tunnis.
19.Teise võimalusena soovib hageja tugineda hooldusteenuste valdkonna (Pflegebranche) kollektiivlepingule, mis ei sisaldu AEntG § 4 loetelus, aga mille osas AEntG §-d 10–13 sätestavad erinormid. Viidatud erinormide kohaselt on BMAS pädev määrama, kas ja millises ulatuses on hooldusteenuste valdkonna kollektiivleping kohaldatav lähetatud töötajatele. Vastavalt BMAS 15. juuli 2010. aasta määruse Verordnung über zwingende Arbeitsbedingungen für die Pflegebranche § 2 lg 1 teise taande järgi kehtis muu hulgas Bayerni liidumaal, kus asuvad nii Weilheim kui ka Müncheni linn, 2012. aastal hooldusteenuste valdkonnas ühtne töötasu alammäär 8,75 eurot tunnis (I kd tlk 24 ja 29, väljavõte tõlge lk 23 ja 28).
20.Hageja esimese nõude õiguslik alus on eelneva põhjal ja poolte kokkuleppest tulenevalt Eesti õiguse vastav norm ehk töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1 teine lause koosmõjus sama seaduse § 28 lg 2 p-ga 2. Pooled ei vaidle selle üle, et töölepingus kokku lepitud palga on hageja kätte saanud. Järelikult tuleb esimese nõude kontrollimisel kohtul tuvastada, kas hageja töötasule kohaldub mõni eespool p-des 18 ja 19 viidatud kollektiivlepingu tingimus. Hageja esiletoodust tulenevalt on võimalik kas puhastusteenuse või hooldusteenuse valdkonna kollektiivlepingu tingimuste kohaldamine, mõlemal juhul on kollektiivlepingu järgne töötasu alammäär suurem hageja nõutud 8 euro suurusest tunnitasust. Mõlema kollektiivlepingu puhul saab nende kohaldamise eelduseid kontrollida kollektiivlepingus ja nende üldkohaldatavuse määrustes sisalduvate kohaldamisala tingimuste järgi. Hagejal tuli kohtus esile tuua ja tõendada, et ta vastab nii hariduse kui töö poolest vastava kollektiivlepingu isikulise kohaldamisala tingimustele.
5 (8)
2-12-29583
21.Puhastusteenuse valdkonnas arvestab kohus muu hulgas erinevate palgaastmete loetelus sisalduvate tööde ja teenustega. Kohus ei tuvasta, et hageja märgitud töised tegevused, sh tema ametikirjelduses loetletud (I kd tlk 117) vastaks puhastusteenuse valdkonna tunnustele. Seega ei saa hageja edukalt nõuda töötasu maksmist selle valdkonna kollektiivlepingu ega Dritte Verordnung über zwingende Arbeitsbedingungen in der Gebäudereinigung alusel.
22.Hooldusteenuse valdkonna osas tuleb kontrollida, kas hageja tööst moodustas valdava osa põhihooldus (Grundpflege) Sozialgesetzbuch’i (sotsiaalseadustik) XI raamatu (edaspidi „SGB XI”) § 14 lg 4 p-de 1–3 tähenduses (I kd tlk 27, osaline tõlge tlk 26). Viidatud normid koosmõjus sama paragrahvi esimese lõikega näevad ette, et hooldusvajadusega isikuks loetakse isikut, kes vajab igapäevast ja korralist abi muu hulgas pesemisel, hammaste puhastamisel, kammimisel, soole- või põie tühjendamisel, kohase toidu valmistamisel või söömisel, voodisse heitmisel ja sealt tõusmisel, riietumisel, käimisel ja elukohta tagasipöördumisel. Hageja ametikirjeldusest ja tunnistajate ütlustest tuvastab kohus, et hageja tööülesanded vastasid sellise isiku eest hoolitsemise ülesannetele, kes on hooldust vajav isik SGB XI § 14 lg 1 tähenduses. Ametikirjelduse (I kd tlk 117) järgi oli hageja ülesandeks muu hulgas hooldatavale abi osutamine ratastoolist, voodist või tugitoolist tõusmisel, voodisse heitmisel, tugitooli või ratastooli istumisel, hügieenitoimingute tegemisel, tualettruumi minekul, riietumisel, söömisel ja liikumisel, samuti arsti ja meditsiinipersonali poolt määratud ettekirjutuste täitmine. Tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et pr XXX sai ainult osaliselt ise juua ja süüa. Ta ei saanud ennast ise riidesse panna ja ennast pesta. Ravimeid ei saanud ta ise võtta. Majapidamistöid ei saanud ta iseseisvalt teha. Kui talle pandi ravimid valmis, vastavas doseeringus, siis oleks ta olnud võimeline neid võtma. Aga ta ei olnud intellektuaalselt võimeline, iseseisvalt valima, missuguseid ravimeid ta kasutab. Sohvalt ratastooli oli ta võimeline iseseisvalt minema, voodist aga mitte. Ta ei olnud võimeline samuti iseseisvalt voodisse minema (II kd tlk 67 jj, tõlge lk 122 jj). Tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et hageja valmistas pr XXX hommikusööki ja aitas teda toitmisel, kuigi vahel oli pr XXX võimeline ka ise sööma; pr XXX istus ratastoolis ja ta kasutas uriinikotti; pr XXX vajas abi nt lifti minekul. Dr XXX kinnitusest (I kd tlk 183) nähtub koosmõjus eelviidatud tõenditega, et hageja töötas isiku juures, kes ei olnud võimeline ise sööma, jooma, ennast pesema ega käima. Ka kostja töökuulutse (I kd tlk 180) järgi otsis ta töötajat eakate inimeste abistamiseks, mitte üksnes koduabiliseks. Seega vastas hageja Saksamaal töötamise ajal Verordnung über zwingende Arbeitsbedingungen für die Pflegebranche kohaldamise tingimustele ja tal on õigus kostjalt nõuda töötasu kuni 8,75 eurot tunnis, millest hageja nõuab 8 euro maksmist.
23.Järgmiseks kontrollib kohus, mitme töötunni eest võib hageja tasu nõuda. Selleks tuvastab kohus esmalt, milline oli hageja tööaeg vastavalt töölepingus kokku lepitud tööajanormile. Töölepingu p 3.1 järgi leppisid pooled kokku tööajanormis 40 tundi nädalas. Töölepingu kohaselt algas töö 9. jaanuaril 2012 ja pooled on üksmeelsed, et viimane tööpäev oli 4. mai 2012. Kõnealuse perioodi pikkus on 17 töönädalat. Sellest järeldab kohus, et hageja töötatud aeg vastavalt kokku lepitud tööajanormile oli 680 tundi ( = 17 × 40). Kuna tööaeg lepiti kokku nädala koha, siis ei ole vajalik tuvastada tööajanormi järgset aega päevade kaupa.
24.Hageja nõuab lisaks tasu ületunnitöö eest TLS § 44 lg 1 tähenduses. Viidatud normi kohaselt eeldab ületunnitöö tegemine (ja tasustamine) poolte vastavat kokkulepet, mille tõendamine on käesolevas asjas oli hageja kohustus. Kostja vaidles sellise kokkuleppe olemasolu väitele vastu. Hageja väitel saab ületunnitöö kokkuleppena käsitleda hageja ametikohustuste loetelu (I kd tlk 117) ja hageja töö korraldamist sel viisil, et ta elas hooldatava juures. Kohus hageja käsitlusega ei nõustu. Viidatud loetelust ei tulene, et töötamiseks tuli kulutada enam kui kokku lepitud 40 tundi nädalas. Ka tunnistajate ütlustest nähtub, et pr XXX ei vajanud ööpäevaringset hoolt selles tähenduses, et kogu tema juures viibitud aeg tuleks lugeda tööajaks. Tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et pr XXX osutasid hooldusteenust, sh meditsiinilist teenust ka teised isikud, ning hageja töine tegevus ei 6 (8)
2-12-29583 hõlmanud kogu pr XXX juures oldud aega. Seetõttu tuvastab kohus, et pooltel puudus ületunnitöö kokkulepe.
25.Esimese nõude osas on hageja järelikult õigustatud nõudma töötasu normtööaja eest 680 tundi ja kohus tuvastas, et hageja nõutud tunnitasu 8 eurot on põhjendatud. Seega tuli kostjal maksta hagejale töötasu 5 440 eurot ( = 680 × 8).
26.Hageja teise nõude õiguslik alus on TLS § 71, mis sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Hageja väidab, et tal jäi kasutatama üheksa kalendripäeva puhkust ja sellele väitele ei ole kostja vastu vaielnud. Kasutamata puhkuse hüvitiseks arvutab kohus keskmise kalendripäevatasu lähtudes esimese nõude lahendamisel leitud summast 5 440 eurot. Hageja töötamise periood vältas 116 päeva (9. jaanuar – 4. mai 2012, mõlemad kaasa arvatud). Hageja töötamise kohas, Saksamaal Bayerni liidumaal olid sel ajal riiklikud pühad kolm päeva (6. ja 9. aprill ning 1. mai), st keskmine kalendripäeva tasu tuleb arvutada 113 päeva järgi ja selleks kujuneb 48,14 euro ( ≈ 5440 / 113). Kasutamata põhipuhkuse hüvitisena tuli kostjal maksta hagejale 433,26 eurot ( = 48,14 × 9).
27.Lõpuks otsustab kohus, kui suures osas on hageja rahaline kogunõue kostja vastu põhjendatud arvestades juba makstud tasusid ja hüvitisi. Pooled ei vaidle kostja makstud summa 2 417,53 eurot üle. Maksu- ja Tolliameti väljavõtetest (TVK tlk 27–29) tuvastab kohus, et kostja ei pidanud hagejale makstud summadelt kinni tulumaksu ega töötuskindlustusmakset, see nähtub ka kostja arvutusest (TVK tlk 53). Järelikult on sama summa ühtlasi arvesse võetav töötasu brutosumma, sellest on lähtunud ka pooled menetluse kestel. Kui hageja on ise kogu talle makstud summa lahutanud töötasu nõudest, siis puudub kohtul TsMS § 436 lg 4 teisest lausest tulenevalt alus hinnata, kas kogu väljamakse moodustas töötasu. Kohus leidis, et hagejal tuli kostjale maksta 5 873,26 eurot ( = 5440 + 433,26). Arvestades sellest maha juba tasutud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 3 455,73 eurot ( = 5873,26 – 2417,53). Selle summa osas rahuldab kohus hagi ja ülejäänud haginõue 7 462,91 euro ( = 10918,64– 3455,73) saamiseks jääb rahuldamata.
28.Hageja avalduse alusel lahendas osa hageja nõudest TVK, kes tunnistas oma otsuse osaliselt viivitamata täidetavaks (I kd tlk 34) ja mõlema poole kinnituste kohaselt on kõnealune otsuse osa ka täidetud. Kuna kostja kohtusse pöördumise tõttu TVK otsus ei jõustu, siis märgib kohus otsuse selguse ja täidetavuse huvides TVK otsuse alusel juba täidetud summa ka resolutsioonis. Kui poolte kinnitused TVK otsuse täitmise ulatuse kohta täiteasjas nr 007/2012/86806 (I kd tlk 31–32) on õiged, siis tuleb kostjal käesoleva otsuse jõustumisel hagejale täiendavalt tasuda brutosumma 609,82 eurot ( = 3455,73 – 2845,91).
29.TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata ESDE Seniorenund Krankenbetreuung 7. mai 2012 kirjale lisatud fotod (I kd tlk 13–16), käskkirja nr 01-5-12 (I kd tlk 21–22), hageja CV (I kd tlk 79–81), XXXkirjalikud seletused (I kd tlk 122, TVK tlk 32–33), poolte e-kirjad (I kd tlk 123), Sotsiaalkindlustusameti e-kirja (I kd tlk 181-182), kostja põhikirja (I kd tlk 184) ja majapidamisrahade arvestuse (TVK tlk 55–56), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Kohus ei uuri eraldi kostja 2. augusti 2012 tagamise taotluse lisasid osas, milles need kattuvad mujal esitatud dokumentaalsete tõenditega. Tunnistaja XXX esitatud dokumendid (II kd tlk 72–117) jätab kohus tähelepanuta, sest tunnistajal puudub TsMS järgi tõendite esitamise õigus.
30.Tsiviilasja hind on TsMS § 124 lg 1 ja § 134 lg 1 alusel hageja nõuete summa ehk 10 918,64 eurot. Tulenevalt TsMS § 147 lg-st 4 suurenes nõude suurendamisel ka hagihind.
31.Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, siis jäävad menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kohus võtab siinjuures arvesse, et otsus ei vasta kummagi poole kompromissettepanekule. Kuigi hagi jääb suuremas osas rahuldamata, siis jätaks kohus 7 (8)
2-12-29583 sõltumata hagi rahuldamise tulemusest kostja kanda avalduse tagamise taotlusega seonduvad kulud, mis kohtu hinnangul tervikuna annab samasuguse tulemuse nagu kulude jätmine kummagi poole enda kanda. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.