2-12-29583/100 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

1.Hageja esitas töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse, milles palus kostjalt välja mõista 2012.a jaanuari kuni mai eest täiendava töötasu. TVK rahuldas 05.07.2012.a otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-2/1165 avalduse osaliselt so summas 6776,36 eurot ning tunnistas otsuse summas 2845,91 eurot viivitamata täidetavaks. Kostja ei nõustunud TVK otsusega ja esitas kohtule taotluse vaadata TVK-le esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras. Kohus kohustas hagejat esitama kohtule TVK-le esitatud avalduse hagiavaldusele ettenähtud vormis. 23.08.2012.a esitas hageja kohtule hagiavalduse. Peale nõude korduvat täpsustamist palus hageja mõista kostjalt välja täiendav töötasu 9918,47 eurot ja kasutamata puhkuse hüvitis 1000,17 eurot, kokku 10 918,64 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures tööle Saksamaal abi vajavate vanurite hooldajana. Hageja töö seisnes muu hulgas hooldatavale abi osutamises igapäevasel kehahooldusel, söögi võtmisel ja tualetis käimisel, samuti osutas hageja hooldatavale abi liikumisel, psühholoogilist abi ja võttis enda peale koduste tööde tegemise. Hageja tööaeg oli kohati kuni 24 tundi ööpäevas ja moodustas perioodil 09.01.2012.a (töölepingu järgi tööle asumine) kuni 04.05.2012.a (viimane tööpäev) kokku 110 päeva ehk 1542 tundi. Osa hageja töötundidest olid ületunnitöö, mille osas poolte kokkulepet saab järeldada hageja tööülesannetest ja hageja elamisest hooldatava isiku juures. Hagejal on õigus nõuda tasu Saksamaal hooldajale ette nähtud miinimumtasu määras, mis töö tegemise perioodil oli 8,75 eurot, või puhastusteenistuse valdkonna töötaja minimaalse tasu määras 8,82 eurot. Hageja nõuab tasu väiksema tunnitasu määra järgi, nimelt 8 eurot tunnis, seega oli hagejal õigus saada kokku töötasu 12 336 eurot ( = 1542 × 8). Hageja ei kasutanud töötamise ajal põhipuhkust ja saamata jäi 9 päeva puhkust, mis tuleb hüvitada summas 1000,17 eurot, sest keskmine päevatasu on 111,13 eurot. Kostja tasus hagejale 2417,53 eurot, mis sisaldab töötasu ja kasutamata puhkuse hüvitist, st hageja nõuab veel 10 918,64 euro maksmist ( = 12 336 + 1000,17 - 2417,53). Kostja vastuväited

3.Maakohus tegi 31.01.2014.a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja 3455,73 eurot. Ülejäänud osas, so 7462,91 euro saamise nõudes jättis kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks. − pooled sõlmisid 04.01.2012.a Tallinnas tähtajatu töölepingu (TVK tlk 18–19) mille kohaselt hageja kui töötaja asus kostja kui tööandja juures koduabilisena tööle alates 09.01.2012.a tööajaga 40 tundi nädalas. Töölepingu p-s 4.1 leppisid pooled töötasuks „kehtiv EV minimaalne palgamäär+lisatasu”; − lisaks allkirjastas hageja töölepingu lisa, mis sisaldas töötaja ametinimetusega „Hooldusabiline/Koduabiline” kohustuste loetelu (I kd tlk 117); − hageja alustas tööülesannete täitmist 10.01.2012.a sel viisil, et sõitis tööandja korraldusel Saksamaa Liitvabariiki Münchenisse, kuhu saabus 11.01.2012.a (TVK tlk 20), ja tema viimane tööpäev samas kohas oli 04.05.2012.a, mis oli ka töösuhte kehtivuse viimane päev. Suurema osa töötatud ajast töötas hageja pr MW juures Münchenis, ta elas töötamise ajal pr W-i korteris. Hageja naasis Tallinna bussiga, mis väljus Münchenist 05.05.2012.a (TVK tlk 22); − kostja maksis hagejale töötatud aja eest 2417,53 eurot (netosumma, TVK tlk 23, 26, 53), mis sisaldas tasu töö eest ja kasutamata põhipuhkuse (9 päeva) hüvitist. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli töölepinguline suhe, millest tulenevaid õigused ja kohustusi ei olnud kolmandale isikule osaliselt üle antud, st tegemist ei olnud renditööga. Nimelt pole pooled selgelt esile toonud ega tõendanud, kellele oleks kostja andnud üle osa tööandja õigustest, eelkõige igapäevase töö andmise ja kontrollimise osas. Kostja väidab, et tööülesandeid andis OL, kelle ütlused (II kd, tlk 133 jj, tõlge lk 147 jj) seda põhimõtteliselt ka kinnitavad. OL tegutsemine tööandja huvides hageja tööülesannete täitmise kontrollimisel nähtub ka ESDE Senioren- und Krankenbetreuung kirjadest (I kd tlk 12 ja 17, tõlked vastavalt lk 11 ja 18). Pooled vaidlevad sisuliselt selle üle, mitme töötunni eest tuli kostjal hagejale palka maksta ja millise määra alusel tuli töötasu arvestada. Esimese nõude (töötasu nõue) juures on mõlemad pooled lähtunud sisuliselt sellest, et töötatud aja ja palgamäära korrutisena saadakse palgasumma, mida hagejal on õigus nõuda. Kasutamata põhipuhkuse hüvitise nõude osas ei ole vaidlust, et hüvitada tuli üheksa päeva, aga esimese nõude lahendamise tulemusest sõltub ühe päeva kohta arvestatud hüvitis. Hageja nõuete õiguslik alus sõltub sellest, millise riigi õiguse järgi tuleb vaidlus lahendada. Töölepingu p-s 6.1 on pooled leppinud kokku Eesti õiguse ja kollektiivlepingust tulenevate kokkulepete kohaldamises. Kohaldatava õiguse määramine on mõeldav Eesti õiguse või Euroopa Liidu õiguse järgi. Eesti õiguses näeb rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 1 ette selle seaduse kohaldamise, kui õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega. REÕS § 32 lg 1 järgi kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud. Töölepingu puhul ei tohi õiguse valik REÕS § 35 lg 1 kohaselt viia selleni, et töötajalt võetakse kaitse, mis talle on tagatud selle riigi õiguse imperatiivsete sätetega, mis kuuluksid kohaldamisele õiguse valiku puudumisel vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi tööd Saksamaal, st REÕS § 35 lg 2 p 1 järgne õigus on Saksamaa Liitvabariigi õigus (edaspidi „Saksa õigus”). Tulenevalt REÕS §-st 31 ei saa Saksa õiguse

Tsiviilasi nr: 2-12-29583 kohaldamine võtta töötajalt omakorda kaitset, mis on tagatud Eesti õiguse imperatiivsete sätetega. Euroopa Liidu õiguses reguleerib töölepingule kohalduvat õigust Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17.06.2008.a määrus nr 593/2008 (edaspidi „Rooma I määrus”), mis kohaldub selle määruse art 28 järgi alates 17.12.2009.a sõlmitud lepingutele – pooltevaheline tööleping on sõlmitud pärast nimetatud kuupäeva. Töölepingule kohalduva õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks art 8, mille lg 1 esimese lause järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 kohaselt valinud, st käesoleval juhul Eesti õigusega. Määruse art 8 lg 1 teise lause kohaselt ei või õiguse valik põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ettenähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppega kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks õiguse valiku puudumisel art 8 lg-te 2–4 alusel – st käesoleval juhul Saksa õiguse imperatiivsete sätetega. Kohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul kohaldatav õigus määrata Rooma I määruse sätete alusel (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-179-12, p 13 esimene lõik). Rooma I määruse art 8 lg 1 järgi kohaldub pooltevahelisele töölepingule Eesti õigus, kuid lisaks ka Saksa õiguse imperatiivsed sätted töötaja kaitseks. Saksa õiguse kohaldamise ulatust võimaldab selgitada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.1996.a direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (EÜT 1997, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431, edaspidi „direktiiv 96/71“) art 3 lg 1, mis näeb ette, milliste töötingimuste osas tuleb liikmesriigil olenemata töösuhte osas kohaldatavatest õigusaktidest tagada, et direktiivi art 1 lg-s 1 nimetatud ettevõtjad kindlustavad oma territooriumile lähetatud töötajatele töötingimused, mille liikmesriik, milles töö tehakse, on sätestanud õigusnormidega ja/või lg 8 tähenduses üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingutega või vahekohtu otsustega, niivõrd, kuivõrd need käsitlevad direktiivi lisas nimetatud toiminguid. Direktiivi 96/71 art 3 lg 1 teise taande punkti c järgi kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse ka töötasu miinimummäärad, k.a ületunnitöötasud, mis kooskõlas art 3 lg 1 teise lausega tuleb määratleda vastavalt selle liikmesriigi siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele, mille territooriumile töötaja lähetatakse. Eelnevast tuleneb, et kui Saksa õiguses on reguleeritud hageja tööle vastava palga alammäär, mis on suurem pooltevahelises töölepingus kokkulepitust, ja direktiiv 96/71 on selles osas Saksa õigusesse üle võetud, siis tuleb hageja töötasu leida Saksamaal kehtestatud vastava töötaja tasu alammäära järgi. Saksa õiguses sätestab Saksamaa Liitvabariiki lähetatud töötajate töötingimuste raamistiku Gesetz über zwingende Arbeitsbedingungen bei grenzüberschreitenden Dienstleistungen (piiriüleste teenuste osutamisel kohustuslike töötingimuste seadus, edaspidi „AEntG”, väljavõtte ja osalise tõlkena I kd tlk 185–188), mille § 2 loetleb kohustuslike töötingimuste rakendusala, p 1 järgi kuulub nende hulka ka töötasu alammäär. AEntG § 3 kohaselt tuleb lähetatud töötajate puhul muu hulgas järgida kollektiivlepingute tingimusi, mis jäävad sama seaduse § 2 loetelu piiridesse. AEntG § 4 piirab § 3 kohaldamisala §-s 4 loetletud valdkonna kollektiivlepingutele. Hageja on soovinud tugineda puhastusteenuse valdkonna (Gebäudereinigung) kollektiivlepingule, mis on lähetatud töötajatele kohalduv AEntG § 4 p 2 järgi ning § 7 lg-te 1, 2 ja 4 volitusnormi alusel antud Bundesministerium für Arbeit und Soziale (töö- ja sotsiaalministeerium, edaspidi „BMAS”) 21.12.2011.a määruse Dritte Verordnung über zwingende Arbeitsbedingungen in der Gebäudereinigung (kehtis enne 01.11.2013.a) alusel. Alates 01.01.2012.a üldkohalduva 28.06.2011.a Rahmentarifvertrag für die gewerblichen Beschäftigten in der Gebäudereinigung (puhastusteenuse valdkonna kollektiivleping), 23.08.2011.a Tarifvertrag zur Regelung der Mindestlöhne für gewerbliche Arbeitnehmer in der Gebäudereinigung im Gebiet der Bundesrepublik Deutschland ja eelviidatud määruse kohaselt olid puhastusteenuse valdkonna töötasu alammäärad muu hulgas Bayerni liidumaal, kus asuvad

Tsiviilasi nr: 2-12-29583 nii Weilheim kui ka Müncheni linn, 2012.a 8,82 eurot (1. palgaaste) – 11,33 eurot (6. palgaaste) tunnis. Teise võimalusena soovib hageja tugineda hooldusteenuste valdkonna (Pflegebranche) kollektiivlepingule, mis ei sisaldu AEntG § 4 loetelus, aga mille osas AEntG § d 10–13 sätestavad erinormid. Viidatud erinormide kohaselt on BMAS pädev määrama, kas ja millises ulatuses on hooldusteenuste valdkonna kollektiivleping kohaldatav lähetatud töötajatele. Vastavalt BMAS 15.07.2010.a määruse Verordnung über zwingende Arbeitsbedingungen für die Pflegebranche § 2 lg 1 teise taande järgi kehtis muu hulgas Bayerni liidumaal, kus asuvad nii Weilheim kui ka Müncheni linn, 2012.a hooldusteenuste valdkonnas ühtne töötasu alammäär 8,75 eurot tunnis (I kd tlk 24 ja 29, väljavõte tõlge lk 23 ja 28). Hageja esimese nõude õiguslik alus on eelneva põhjal ja poolte kokkuleppest tulenevalt Eesti õiguse vastav norm ehk töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1 teine lause koosmõjus sama seaduse § 28 lg 2 p-ga 2. Pooled ei vaidle selle üle, et töölepingus kokku lepitud palga on hageja kätte saanud. Järelikult tuleb esimese nõude kontrollimisel kohtul tuvastada, kas hageja töötasule kohaldub mõni eespool p-des 18 ja 19 viidatud kollektiivlepingu tingimus. Hageja esiletoodust tulenevalt on võimalik kas puhastus- või hooldusteenuse valdkonna kollektiiv-lepingu tingimuste kohaldamine, mõlemal juhul on kollektiivlepingu järgne töötasu alammäär suurem hageja nõutud 8 euro suurusest tunnitasust. Mõlema kollektiivlepingu puhul saab nende kohaldamise eelduseid kontrollida kollektiivlepingus ja nende üldkohaldatavuse määrustes sisalduvate kohaldamisala tingimuste järgi. Hagejal tuli kohtus esile tuua ja tõendada, et ta vastab nii hariduse kui töö poolest vastava kollektiivlepingu isikulise kohaldamisala tingimustele. Puhastusteenuse valdkonnas arvestas kohus muu hulgas erinevate palgaastmete loetelus sisalduvate tööde ja teenustega. Kohus ei tuvastanud, et hageja märgitud töised tegevused, sh tema ametikirjelduses loetletud (I kd tlk 117) vastaks puhastusteenuse valdkonna tunnustele. Seega ei saa hageja edukalt nõuda töötasu maksmist selle valdkonna kollektiivlepingu ega Dritte Verordnung über zwingende Arbeitsbedingungen in der Gebäudereinigung alusel. Hooldusteenuse valdkonna osas tuleb kontrollida, kas hageja tööst moodustas valdava osa põhihooldus (Grundpflege) Sozialgesetzbuch’i (sotsiaalseadustik) XI raamatu (edaspidi „SGB XI”) § 14 lg 4 p-de 1–3 tähenduses (I kd tlk 27, osaline tõlge tlk 26). Viidatud normid koosmõjus sama paragrahvi esimese lõikega näevad ette, et hooldusvajadusega isikuks loetakse isikut, kes vajab igapäevast ja korralist abi muu hulgas pesemisel, hammaste puhastamisel, kammimisel, soole- või põie tühjendamisel, kohase toidu valmistamisel või söömisel, voodisse heitmisel ja sealt tõusmisel, riietumisel, käimisel ja elukohta tagasi-pöördumisel. Hageja ametikirjeldusest ja tunnistajate ütlustest tuvastas kohus, et hageja töö-ülesanded vastasid sellise isiku eest hoolitsemise ülesannetele, kes on hooldust vajav isik SGB XI § 14 lg 1 tähenduses. Ametikirjelduse (I kd tlk 117) järgi oli hageja ülesandeks muu hulgas hooldatavale abi osutamine ratastoolist, voodist või tugitoolist tõusmisel, voodisse heitmisel, tugitooli või ratastooli istumisel, hügieenitoimingute tegemisel, tualettruumi minekul, riietumisel, söömisel ja liikumisel, samuti arsti ja meditsiinipersonali poolt määratud ette-kirjutuste täitmine. Tunnistaja ESK ütlustest nähtub, et pr W sai ainult osaliselt ise juua ja süüa. Ta ei saanud ennast ise riidesse panna ja ennast pesta. Ravimeid ei saanud ta ise võtta. Majapidamistöid ei saanud ta iseseisvalt teha. Kui talle pandi ravimid valmis, vastavas doseeringus, siis oleks ta olnud võimeline neid võtma. Aga ta ei olnud intellektuaalselt võimeline iseseisvalt valima, missuguseid ravimeid ta kasutab. Sohvalt ratas-tooli oli ta võimeline iseseisvalt minema, voodist aga mitte. Ta ei olnud võimeline samuti iseseisvalt voodisse minema (II kd tlk 67 jj, tõlge lk 122 jj). Tunnistaja OL ütlustest nähtub, et hageja valmistas pr W-ile hommikusööki ja

Tsiviilasi nr: 2-12-29583 aitas teda toitmisel, kuigi vahel oli pr W võimeline ka ise sööma; pr W istus ratastoolis ja ta kasutas uriinikotti; pr W vajas abi nt lifti minekul. Dr W kinnitusest (I kd tlk 183) nähtub koosmõjus eelviidatud tõenditega, et hageja töötas isiku juures, kes ei olnud võimeline ise sööma, jooma, ennast pesema ega käima. Ka kostja töökuulutse (I kd tlk 180) järgi otsis ta töötajat eakate inimeste abistamiseks, mitte üksnes koduabiliseks. Seega vastas hageja Saksamaal töötamise ajal Verordnung über zwingende Arbeitsbedingungen für die Pflegebranche kohaldamise tingimustele ja tal on õigus kostjalt nõuda töötasu kuni 8,75 eurot tunnis, millest hageja nõuab 8 euro maksmist. Järgmiseks kontrollis kohus, mitme töötunni eest võib hageja tasu nõuda. Selleks tuvastas kohus esmalt, milline oli hageja tööaeg vastavalt töölepingus kokku lepitud tööajanormile. Töölepingu p 3.1 järgi leppisid pooled kokku tööajanormis 40 tundi nädalas. Töölepingu kohaselt algas töö 09.01.2012.a ja pooled on üksmeelsed, et viimane tööpäev oli 04.05.2012.a. Kõnealuse perioodi pikkus on 17 töönädalat. Sellest järeldas kohus, et hageja töötatud aeg vastavalt kokku lepitud tööajanormile oli 680 tundi ( = 17 × 40). Kuna tööaeg lepiti kokku nädala kohta, siis ei ole vajalik tuvastada tööajanormi järgset aega päevade kaupa. Hageja nõuab lisaks tasu ületunnitöö eest TLS § 44 lg 1 tähenduses. Viidatud normi kohaselt eeldab ületunnitöö tegemine (ja tasustamine) poolte vastavat kokkulepet, mille tõendamine käesolevas asjas oli hageja kohustus. Kostja vaidles sellise kokkuleppe olemasolule vastu. Hageja väitel saab ületunnitöö kokkuleppena käsitleda hageja ametikohustuste loetelu (I kd tlk 117) ja hageja töö korraldamist sel viisil, et ta elas hooldatava juures. Kohus hageja käsitlusega ei nõustunud. Viidatud loetelust ei tulene, et töötamiseks tuli kulutada enam kui kokku lepitud 40 tundi nädalas. Ka tunnistajate ütlustest nähtub, et pr W ei vajanud ööpäevaringset hoolt selles tähenduses, et kogu tema juures viibitud aeg tuleks lugeda tööajaks. Tunnistaja ESK ütlustest nähtub, et pr W-ile osutasid hooldus-teenust, sh meditsiinilist teenust ka teised isikud, ning hageja töine tegevus ei hõlmanud kogu pr W-i juures oldud aega. Seetõttu tuvastas kohus, et pooltel puudus ületunnitöö kokkulepe. Esimese nõude osas on hageja järelikult õigustatud nõudma töötasu normtööaja eest 680 tundi ja kohus tuvastas, et hageja nõutud tunnitasu 8 eurot on põhjendatud. Seega tuli kostjal maksta hagejale töötasu 5440 eurot ( = 680 × 8). Hageja teise nõude õiguslik alus on TLS § 71. Hageja väidab, et tal jäi kasutatama üheksa kalendripäeva puhkust ja sellele väitele ei ole kostja vastu vaielnud. Kasutamata puhkuse hüvitiseks arvutas kohus keskmise kalendripäeva tasu lähtudes esimese nõude lahendamisel leitud summast 5440 eurot. Hageja töötamise periood vältas 116 päeva (09.01 – 04.05.2012.a, mõlemad k.a). Hageja töötamise kohas, Saksamaal Bayerni liidumaal olid sel ajal riiklikud pühad kolm päeva (6. ja 9. aprill ning 1. mai), st keskmine kalendripäeva tasu tuleb arvutada 113 päeva järgi ja selleks kujuneb 48,14 eurot ( ≈ 5440 / 113). Kasutamata põhipuhkuse hüvitisena tuli kostjal maksta hagejale 433,26 eurot ( = 48,14 × 9). Lõpuks otsustas kohus, kui suures osas on hageja rahaline kogunõue kostja vastu põhjendatud, arvestades juba makstud tasusid ja hüvitisi. Pooled ei vaidle kostja makstud summa, 2417,53 eurot, üle. Maksu- ja Tolliameti väljavõtetest (TVK tlk 27–29) tuvastas kohus, et kostja ei pidanud hagejale makstud summadelt kinni tulumaksu ega töötuskindlustusmakset, see nähtub ka kostja arvutusest (TVK tlk 53). Järelikult on sama summa ühtlasi arvesse võetav töötasu brutosumma, sellest on lähtunud ka pooled menetluse kestel. Kui hageja on ise kogu talle makstud summa lahutanud töötasu nõudest, siis puudub kohtul TsMS § 436 lg 4 teisest lausest tulenevalt alus hinnata, kas kogu väljamakse moodustas töötasu. Kohus leidis, et hagejal tuli

Tsiviilasi nr: 2-12-29583 kostjale maksta 5873,26 eurot ( = 5440 + 433,26). Arvestades sellest maha juba tasutud summa, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 3455,73 eurot ( = 5873,26 - 2417,53). Selle summa osas rahuldas kohus hagi ja ülejäänud nõue 7462,91 euro ( = 10 918,64 - 3455,73) saamiseks jäi rahuldamata. Hageja avalduse alusel lahendas osa hageja nõudest TVK, kes tunnistas oma otsuse osaliselt viivitamata täidetavaks (I kd tlk 34) ja mõlema poole kinnituste kohaselt on kõnealune otsuse osa ka täidetud. Kuna kostja kohtusse pöördumise tõttu TVK otsus ei jõustu, siis märkis kohus otsuse selguse ja täidetavuse huvides TVK otsuse alusel juba täidetud summa ka resolutsioonis. Kui poolte kinnitused TVK otsuse täitmise ulatuse kohta täiteasjas nr 007/2012/86806 (I kd tlk 31–32) on õiged, siis tuleb kostjal käesoleva otsuse jõustumisel hagejale täiendavalt tasuda brutosumma 609,82 eurot ( = 3455,73 - 2845,91). TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jättis kohus otsuse tegemisel arvestamata ESDE Senioren- und Krankenbetreuung 07.05.2012.a kirjale lisatud fotod (I kd tlk 13–16), käskkirja nr 01-5-12 (I kd tlk 21–22), hageja CV (I kd tlk 79–81), EM kirjalikud seletused (I kd tlk 122, TVK tlk 32– 33), poolte e-kirjad (I kd tlk 123), Sotsiaalkindlustusameti e-kirja (I kd tlk 181-182), kostja põhikirja (I kd tlk 184) ja majapidamisrahade arvestuse (TVK tlk 55–56), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Kohus ei uurinud eraldi kostja 02.08.2012.a tagamise taotluse lisasid osas, milles need kattuvad mujal esitatud dokumentaalsete tõenditega. Tunnistaja ESK esitatud dokumendid (II kd tlk 72–117) jättis kohus tähelepanuta, sest tunnistajal puudub TsMS järgi tõendite esitamise õigus. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, siis jäid menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kohus võttis siinjuures arvesse, et otsus ei vasta kummagi poole kompromissettepanekule. Kuigi hagi jääb suuremas osas rahuldamata, siis jätaks kohus sõltumata hagi rahuldamise tulemusest kostja kanda avalduse tagamise taotlusega seonduvad kulud, mis kohtu hinnangul tervikuna annab samasuguse tulemuse nagu kulude jätmine kummagi poole enda kanda. Apellatsioonkaebus

Tsiviilasi nr: 2-12-29583 mõningaid abistavaid ülesandeid, mis on seotud hooldamisega, siiski täidetakse, kuid need ei saa olla ülekaalukad. Kõnealuse määruse osas tuleb silmas pidada, et selle kohaldamiseks peab olema täidetud nii sisuline kui ka isikuline kehtivusala. Seetõttu tuleb kontrollida, kas on kohaldatav PflegeArbbV § 1 lg 2, mille järgi nimetatud määrus kehtib hoolekandeettevõtete kohta, st ettevõtete ja ettevõtete iseseisvate osakondade kohta, kes osutavad peamiselt ambulatoorseid, osaliselt statsionaarseid või statsionaarseid hooldamisteenuseid (Pflegedienstleistungen) hooldamist vajavatele isikutele. Peale selle tuleb kontrollida, mil määral eksisteerib isikuline kohaldatavus PflegeArbbV § 1 lg 3 kohaselt, mis sisaldab kahte piirangut: esiteks peab tegemist olema peamiselt hooldava tegevusega ning teiseks tegevustega, mis on loetletud SGB XI § 14 lg 4 pdes 1–3. Käesoleval juhul ei ole mõlemad eeldused täidetud: 1) tööandja ei ole niisugune ettevõte, kes osutab hooldamisteenust; 2) töötaja ei teinud ülekaalukalt niisuguseid töid, mis on loetletud SGB § 14 lg 4 p-des 1–3. Maakohus on kaevatavas otsuses lähtunud üksnes isikulisest kehtivusalast, väites, et töötaja tegi ülekaalukalt niisugust tegevust, mis on liigitatavad SGB § 14 lg 4 p-de 1–3 alla. Seejuures ei ole kohus arvesse võtnud, kas tööandja on niisugune juriidiline isik, kelle ülekaalukaks tegevusalaks on hooldamisteenuse (Pflegedienstleistung) osutamine – kostja selline äriühing ei ole. Lisaks eelnevale ei nähtu ei töötaja tööülesannete kirjeldusest ega ka tunnistajate ütlustest, et töötaja ülekaalukalt täitis isiku hooldamisega (Pflege) seotud ülesandeid. Kuna mõlemad eelmainitud kriteeriumid on täitmata, ei saa kohus jõuda järeldusele, et hagejal on õigus saada minimaalset töötasu vastavalt Saksamaa Liitvabariigi õigusele, mis näevad ette minimaalsed töötasu määrad hooldustöötajatele. Sellest tulenevalt on maakohus vääralt kohaldanud Saksamaa Liitvabariigi õigust ning jõudnud sisuliselt ebaõige otsuseni. Kuna töötaja suhtes ei kuulu kohaldamisele Saksamaa Liitvabariigis kehtivad miinimumtöötasu määrad hooldustöötajatele, on töötajal õigus saada töötasu töölepingus kokku lepitud määrades. Töötajale on välja makstud kõik temal saadaolevad summad ning seega puudub töötajal õigus saada muid summasid temaga sõlmitud töölepingu alusel. Vastustaja seisukoht

8.Apellant märkis õigesti, et miinimumtöötasu on kehtestatud PflegeArbbV § 1 lg 2 järgi hooldusettevõtete suhtes. Apellandi hinnangul ei saa kostjat, JT AgentuurOÜ-d, pidada hooldusettevõtteks PflegeArbbV § 1 lg 2 tähenduses. Viidatud määruse sätte kohaselt on hooldusettevõteteks ettevõtted ja iseseisvad ettevõtete osakonnad, mis osutavad ülekaalukalt ambulatoorseid, osastatsionaarseid või statsionaarseid hooldusteenuseid hooldust vajavatele isikutele. Apellandi väidete kohaselt ei saa kostjat selliseks ettevõtteks pidada. Ringkonnakohus sellise väitega ei nõustu. Maakohus leidis käesoleva tsiviilasja raames õigesti, et hagejat ei rakendatud renditöötajana. See tähendab, et hageja allus kostja juhistele ja korraldustele ning kostja kontrollis Saksamaal kohapeal hagejapoolset tööülesannete täitmist. Seega osutas kostja Saksamaal, pr W-i korteris neid teenuseid, mida hageja kostja töötajana sooritas. Ringkonnakohtule ei ole teada, millega veel täiendavalt JT Agentuur OÜ tegeleb, kuid konkreetsel juhul tuleb õigusliku hinnangu andmisel asuda seisukohale, et JT Agentuur OÜ-l oli Saksamaal, pr W-i korteris iseseisev osakond, mille tegevuseks oli pr W-ile statsionaarsete hooldusteenuste osutamine. Pr W-i korteris tegeleti üksnes pr W-i suhtes teenuste osutamisega. Alljärgnevalt käsitleb ringkonnakohus seda, et osutatud teenustest ülekaalukas osa moodustasid hooldusteenused. Pr W-it tuleb pidada hooldust vajavaks isikuks. Kostja ei ole esile toonud, et pr W-i korteris oleks kostja majandustegevus hõlmanud veel millegi muu sooritamist, kui pr W-i suhtes teenuste osutamine. Seega, kuivõrd kostja rakendas hagejat kui oma töötajat ise ning hagejat ei rakendatud renditöötajana, tuleb hageja poolt sooritatud teenuseid käsitleda kostja tegevusena. Vähemalt see kostja majandustegevuse haru (ettevõte või üksus ehk nö osakond) tegeles just hooldusteenuse osutamisega. Ei ole välistatud, et kostjal võib olla ka teisi tegevusalasid, kuid see ei muuda selle tegevuse olemust ja iseloomu, mida kostja viis hageja kaudu läbi pr W-i korteris.

Tsiviilasi nr: 2-12-29583 vajadusel voodist, ratastoolist või tugitoolist püsti ja vastupidi. Abi tuli osutada hügieenitoimingute tegemisel. Abi osutamine tualeti kasutamisel. Hageja tööülesandeks oli pr W-i riietamine, jalatsite jalga panemine. Hageja ülesandeks oli pr W-i söötmine. Hageja pidi aitama pr W-il korteris liikuda ning hagejal tuli viia pr W värske õhu kätte. Sellele lisaks oli kohustusena eraldi esile toodud, et öisel ajal tuli hagejal aidata pr W-it voodis ühe külje pealt teisele küljele keerata. Pr W-i perearsti kinnitusest (t I kd lk 183) nähtub, et pr W-i puhul oli tegemist raskelt haige patsiendiga, kelle kehaline liikumine oli takistatud ning kes ei saanud iseseisvalt üldse süüa, juua, ennast pesta ega liikuda. Perearst leidis, et pr W-i tervislik seisund oli selline, et ta vajas ööpäevaringset hooldamist. Seda, millises seisundis pr W oli ning millist hooldamist pr W vajas ning milliseid hooldusülesandeid üks eelmisi hooldajaid pidi tegema selleks, et pr W-i tervislik seisund ei halveneks, tuleb tuvastada eelmise hooldaja, pr EM ekirja alusel (vt t I kd lk 122). Vastavast tõendist nähtub, et kogu selle aja vältel, mil pr M pidi pr W-i juures elama, ei tulnud kõne allagi, et pr M oleks saanud pr W-i koju üksi jätta. Pr M kirjast nähtub, et poodi minekuks võeti pr W sinna ratastooliga kaasa ning öösiti oli pr M vahepeal pr W-i toas, sest kogu aeg oli tegemist ning teise tuppa ei olnud mõtet minna. Jälgida tuli kateedrit, et uriinis verd ei oleks, mõõta tuli vererõhku, pr W-it tuli keerata ühelt küljelt teisele, et ei tekiks lamatisi jne. Eelmise hooldaja jaoks oli seetõttu tööd 24 tundi ööpäevas. Eelmine hooldaja märkis, et magamata öid oli palju. Ka eelmise hooldaja puhul käis teine ettevõte (K) hommikuti kohal ning iga nädal käidi veel hooldusteenuseid osutamas. Eelmise hooldaja poolt antud töö kirjeldus sarnaneb olulisel määral hageja poolt kohtu ette toodud faktiväidetega. Kuigi kostja väitis, et pr EM ei ole kunagi JT Agentuur OÜ-s töötanud, ei ole ringkonnakohtul siiski alust järeldada, et eelmise hooldaja töökorraldus oleks erinenud hageja töökorraldusest. Tegemist oli sama hooldatavaga, töö toimus samas korteris, ning et hageja töötamise ajal oleks veel täiendavaid hooldajaid olnud, võrreldes ajaga, kui pr W-i eest hoolitses pr M, ei ole kostja usutavaks muutnud. Ringkonnakohus arutas küsimust, kas hageja töökorralduse ja tööülesannete tõendamiseks saab kasutada pr M e- kirja, 03.10.2014.a kohtuistungil. Selliseid asjaolusid, et töökorraldus oleks oluliselt muutunud, või et hagejal oleks olnud täiendavat abi, ei ole menetlusosalised kohtu ette toonud. Eespool toodust järeldab ringkonnakohus, et hageja pidi osutama ööpäevaringset abi patsiendi toitmisel, jootmisel, riietamisel, väljaheidete eest hoolitsemisel, terviseseisundi jälgimisel vererõhu mõõtmisel kateeri jälgimisel, hooldatava püsti, pikali, ratastooli ja sealt ära aitamisel, riietamisel, jalanõude jalga aitamisel, pööramisel ja muude lamatiste ärahoidmiseks vajalike meetmete rakendamisel, rohtude andmisel, hügieenitoimingute tegemisel, patsiendi ratastooliga transportimisel jne. Ringkonnakohus loeb perearsti ütlustega ja eelmise hooldaja kirjaga tõendatuks, et pr W ei suutnud vastavaid toiminguid ise teha ja tagatud pidi olema ööpäevaringne abi.

11.Ringkonnakohus leiab, et tunnistajate ütluste alusel ei saa teha apellandi poolt soovitud järeldust, et hageja hooldamisega seotud tööülesannete hulk ei olnud selline, mille tõttu saaks hagejat lugeda hooldustöötajaks PflegeArbbV § 1 lg 3 tähenduses. T II kd lk 69 olevast tunnistaja pr K-i ütlustest nähtub, et lisaks tunnistaja K-i enda tööpäevahommikustele külastustele, käis pr W-it veel täiendavalt hooldamas kord nädalas 4 tunni jooksul muu spetsialist ja siis veel 4 tunni jooksul igal nädalal viibis pr K-i juures med õde. Muul ajal pidi pr W-i eest hoolitsema hageja. Tunnistaja väitis, et kuigi hageja oleks saanud endale vaba aega küsida, ei oleks ta saanud laupäeviti ja pühapäeviti lihtsalt patsiendi juurest lahkuda. Kuigi tunnistaja esitas ülekuulamisel ka oma järelduse, et tema hinnangul ei olnud hagejal vaja rohkem kui 8 tundi päevas pr W-i eest hoolitsemisega tegeleda, ei esitanud tunnistaja ülekuulamisel asjaolusid, mille alusel saaks sellise järelduse teha, vaid esitas üksnes oma järelduse. Veelgi enam, tunnistaja ei esitanud järeldust sellest, millise osa ajast võttis enda alla pr W-i hooldamine ja millise osa ajast majapidamistööde tegemine. Kuigi tunnistaja K väitis, et pr W magas täiesti normaalselt, ning et pr W ei vajanud sellisel määral hoolitsemist, et hageja ei oleks saanud täiesti normaalselt magada, ei selgu tunnistaja ütlustest, mille alusel tunnistaja sellised järeldused tegi. Tegemist on tunnistaja enda järeldustega, mille paikapidavuse või õigsuse veenmiseks ei ole esitanud mitte ühtegi asjaolu ega viidet. Tunnistaja K-i ütlused lähevad vastuollu pr W-i eelmise hooldaja poolt antud kirjeldusega ning eelmise hooldaja poolt selgitatud asjaoludega, mis kinnitavad vastupidist. Ringkonnakohus leiab, et eelmise hooldaja, ehk inimese, kes mitme kuu jooksul isiklikult ja vahetult pr W-i hooldamist koges, selgitusi ja kirjeldust tuleb eelistada tunnistaja K-i järeldustele, millest ei nähtu, mille alusel sellised väited on esitatud. Kuid isegi tunnistaja K märkis, et pr W ei saanud ise riietumisega hakkama ning suutis liikuda vaid kõrvalise abi olemasolul ratastooliga. Ka pesemisega ei saanud pr W tunnistaja K ́i ütluste kohaselt ise hakkama. Ka tunnistaja K kinnitas, et patsient ei suutnud ise otsustada, milliseid rohtusid võtta. Tunnistaja kinnitas samuti, et hagejal tuli uriinikotti tühjendada ning mähkmeid vahetada. Eespool toodust tulenevalt järeldab ringkonnakohus, et ka tunnistaja ütluste alusel, mis ei ole muude tõenditega vastuolus, tuleb järeldada, et valdav osa hageja ööpäevast kulus just pr W-i suhtes hooldusteenuse osutamisele. Sellist järeldust võimaldavad tunnistaja ütlused on kooskõlas ka eespool käsitletud tõenditega.