Muud › Muud seaduses hagita asjana sätestatud tsiviilasjad

nõuetele ning ei esine PankrS §-s 14 ja TsMS §-s 371 sätestatud menetlusse võtmisest keeldumise aluseid. Esimese astme kohtu määrus Harju Maakohus kohustas 13.01.2014 määrusega võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks kohtu deposiiti 1 500 eurot seitsme päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. Pankrotiseaduse (PankrS) § 11 alusel võib kohus määrusega kohustada pankrotiavalduse esitanud võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks kohtu deposiiti kohtu määratud rahasumma, kui on alust eeldada, et pankrotivara selleks ei jätku. Kohus asus seisukohale, et kuivõrd pankrotiavalduse kohaselt ei ole võlgnik suutnud oma võlgnevust võlausaldaja ees likvideerida ning võlausaldaja on kohtule avaldanud, et võlgniku vara ei kata tema olemasolevaid kohustusi, on alust eeldada, et pankrotivarast ei pruugi jätkuda võimalike pankrotimenetluse kulude katmiseks. Seega kohustas kohus võlausaldajat tasuma PankrS § 11 alusel ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks Rahandusministeeriumi deposiitarvele 1 500 eurot. Eeltoodust tulenevalt andis kohus võlausaldajale tähtaja ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiiti tasumiseks hiljemalt 7 päeva jooksul käesoleva määruse kättesaamisest. Tulenevalt PankrS § 15 lg 3 p 5 kohus ajutist haldurit ei nimeta, kui võlausaldaja jätab kohtu nõude, 1500 eurot ajutise halduri tasu deposiiti maksmise, tähtajaks täitmata. Määruskaebus 15.01.2014 esitatud määruskaebuses palub võlausaldaja tühistada Harju Maakohtu 13.01.2014 määruse ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks kohtu deposiiti 1 500 euro nõudmise kohta ja saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Maakohtu määrus ei ole kooskõlas kohtumääruse põhjendatuse nõudega (TsMS 465 lg 2 p 8), mille rikkumine viis ebaõige lahendi tegemiseni. PankrS § 11 lg 1 kohaselt võib kohus kohustada pankrotiavalduse esitanud võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks kohtu deposiiti kohtu määratud rahasumma, kui on alust eeldada, et pankrotivara selleks ei jätku. Vaidlusaluses kohtumääruses on kohus asunud oletuslikule seisukohale ning PankrS § 11 lg 1 kohaldamist põhjendanud sisuliselt ainult sellega, et võlgnik ei ole suutnud oma võlgnevust võlausaldaja ees likvideerida ning võlausaldaja on kohtule avaldanud, et võlgniku vara ei kata tema olemasolevaid kohustusi. Kohtu seisukoht ei ole võlausaldaja hinnangul millegagi põhjendatud, sest pankrotiavalduse esitamise ajendiks ongi võlgniku püsiv maksejõuetus ehk olukord, kus võlgniku vara ei kata tema olemasolevaid kohustusi. Samas ei tähenda võlgniku maksejõuetus a priori seda, et võlgniku varast ei jätku võimalike pankrotimenetluse kulude katteks. PankrS § 11 lg 1 kohaldamise eelduseks on aga üksnes asjaolu, et pankrotivara ei ole eelduslikult piisav pankrotimenetluse kulude kandmiseks. Kohus ei ole põhjendanud, miks kohus ei arvestanud asjaolu, et võlgnikule kuulub kolm korteriomandit Tallinnas asuvas kortermajas. Kohus on jätnud tähelepanuta, et vaatamata sellele, et kõnealused korteriomandid on koormatud hüpoteegiga, võimaldab PankrS § 153 lg 2 pandieseme müügist saadud rahast maha arvata sh. pankrotimenetluse kulud, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Arvestades eeltoodut on võlausaldaja seisukohal, et kohus ei ole põhjendanud PankrS § 11 lg 1 kohaldamist ja kohtumäärus on seetõttu olulises ulatuses motiveerimata. Praeguses menetlusstaadiumis, kus on tuvastamata võlgnikule kuuluva kinnisvara väärtus,

arvelduskonto(de)l olevate rahaliste vahendite olemasolu, samuti eeldatavate pankrotimenetluse kulude suurus, puudub alus väita, et pankrotivara ei jätku pankrotimenetluse kulude tasumiseks. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kohus leidis, et kuigi võlgnikule kuulub kinnisvara, on see ühisomandis ja koormatud hüpoteekidega. Ei ole teada, milline osa ühisvarast jääks selle jagamise korral võlgnikule. Samuti ei ole teada, milline on võõrandamise korral selle ühisomandi osa väärtus. Sellest tulenevalt ei saa kohus kindel olla, et pankroti väljakuulutamise korral saaks ajutine haldur oma tasu ja kulud hüvitatud pankrotivara arvelt. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 13.01.2014 määrus tuleb tühistada ja määruskaebus rahuldada, tsiviilasi tuleb saata menetlemise jätkamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega, et vaidlustatud maakohtu määrus ei ole põhjendatud. Maakohtu poolt kohaldatud pankrotiseaduse (PankrS) § 11 lg-st 1 nähtub, et kohus ei või nõuda igalt pankrotiavalduse esitanud võlausaldajalt sättes loetletud kulutuste katteks raha maksmist kohtu deposiitarvele, vaid võib seda teha siis, kui pankrotivarast nende kulutuste katmiseks eelduslikult ei piisa. Seega peab kohus võlausaldajalt raha deposiiti maksmist nõudes kaaluma, kas ajutise halduri tasu ja kulutused on võimalik katta pankrotivara arvel või mitte. PankrS § 3 lg 2 lause 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 465 lg 2 p 8 kohaselt peab põhjendus, millest taoline kaalumine nähtub, sisalduma ka kohtumääruses. Maakohus on määruses PankrS § 11 lg-le 1 tuginedes üksnes märkinud, et kuivõrd pankrotiavalduse kohaselt ei ole võlgnik suutnud oma võlgnevust võlausaldaja ees likvideerida ning võlausaldaja on kohtule avaldanud, et võlgniku vara ei kata tema olemasolevaid kohustusi, on alust eeldada, et pankrotivarast ei pruugi jätkuda võimalike pankrotimenetluse kulude katmiseks. Maakohtu määrusest ei selgu, millistel põhjendustel kohus leidis, et pankrotivarast ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks ei piisa. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu määrus põhjendamata ja seetõttu ka ebaõige.

Reet Allikvere Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.