Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.01.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-09-39762
Tsiviilasi
E. R. hagi Keila linna vastu kahju hüvitamiseks
800 000 eurot Tsiviilasja hind maakohtus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Keila linna apellatsioonkaebus 80 000 eurot E. R. apellatsioonkaebus 539 723 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.05.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Keila linna ja E. R. apellatsioonkaebused
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja E. R. (isikukood XXXXXX, elukoht XXXXXX), esindajad vandeadvokaadid Heidi RajamäeParik ja Jüri Leppik Apellant/kostja Keila linn (aadress Keskväljak 11, Keila), esindajad vandeadvokaadid Triin Biesinger-Jussmann ja Ain Alvin
Kohtuistungi toimumise aeg
20.11.2013
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 03.05.2013 otsus tühistada väljamõistetud hüvitise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta otsus muutmata. Tühistatud osas teha uus otsus, mille rahuldada hagi osaliselt ja jaotada uuesti menetluskulud.
2.Otsuse resolutsiooni kehtiv redaktsioon: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Mõista Keila linnalt välja E. R. kasuks kahjuhüvitis 200 000 eurot ja seisuga 28.01.2014 sissenõutavaks muutunud viivis 48 160 eurot;
3) Mõista Keila linnalt välja E. R. kasuks tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis 3% aastas põhivõlalt alates 29.01.2014 kuni põhivõla 200 000 eurot täieliku tasumiseni; 4) Jätta läbi vaatamata E. R. hagi Keila linna vastu AS-i Harves ja Keila linna vahel 02.01.1995 sõlmitud rendilepingu punktis 5.2 sätestatud õiguse kaotamisest tulenenud kahju hüvitamiseks; 5) Maa- ja apellatsioonikohtus kantud menetluskulud jätta 75% ulatuses E. R. ja 25% ulatuses Keila linna kanda; 6) Mõista E. R. välja riigituludesse täiendav riigilõiv 4785 eurot; 7) Mõista Keila linnalt välja riigituludesse täiendav riigilõiv 1595 eurot; 8) Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi kontole nr XXXXXX SEB-s või nr XXXXXX Swedbankis või nr XXXXXX Danske Bank AS Eesti filiaalis või nr XXXXXX Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis, viitenumber 2900078512; 9) Riigilõivu tasumisega viivitamisel tuleb tasuda viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.Keila linna apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.E. R. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Menetluse käik
1.12.08.2009 esitas E. R. (hageja) Harju Maakohtule hagi Keila linna (kostja) ja OÜ Heliri (kustutatud) pankrotihalduri R. P. vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks. 21.02.2011 määrusega jättis maakohus hagi R. P. vastu läbi vaatamata. Sama kuupäeva otsusega jättis maakohus hagi Keila Linna vastu aegumise tõttu rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19.04.2011 määrusega maakohtu 21.02.2011 määruse ja saatis tsiviilasja tühistatud osas menetluse jätkamiseks esimese astme kohtule. 12.10.2011 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu 21.02.2011 otsuse ja saatis tsiviilasja menetlemiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus leidis, et hagi ei ole aegunud. Riigikohus jättis 03.04.2012 otsusega ringkonnakohtu 12.10.2011 otsuse resolutsiooni muutmata. 08.11.2012 määrusega lõpetas maakohus menetluse R. P. vastu.
Asjaolud ja hageja nõue
2.AS Harves rentnikuna ja Keila linn rendile andjana sõlmisid 02.01.1995 rendilepingu, millega AS Harves võttis 15 aastaks rendile linnale kuulunud teed ja rajatised, mis olid enamikus vee- ja kanalisatsioonitrassid. Samal päeval sõlmitud müügilepinguga omandas AS Harves linnale kuulunud vallasvara, milline oli vajalik linnas vee- ja kanalisatsiooniteenuste osutamiseks. Müügileping ja rendileping olid sõlmitud eesmärgiga, et AS Harves korraldab järgmised 15 aastat linnas veevarustuse- ja kanalisatsioonisüsteemide arendust ning korrashoidu ja osutab linna elanikele vastavaid teenuseid. 12.06.1997 lõpetas rendile andja rendilepingu ja tunnistas kehtetuks müügilepingu. 19.06.1997 hõivas linn 02.01.1995 lepingute objektiks olnud vara. Sellest ajast alates valdab ja opereerib Keila linna veevärki AS Keila Vesi.
3.Harju Maakohtu 23.10.1998 otsusega tsiviilasjas nr 2/1-238/98 kohustati Keila linna lepingutest tulenevaid kohustusi täitma. Linn kohtuotsust ei täitnud. 26.10.1999 kuulutati välja AS-i Harves õigusjärglase OÜ Heliri pankrot, halduriks määrati R. P. . 19.05.2001 esitas OÜ Heliri (pankrotis) hagi Keila linna ja AS-i Keila Vesi vastu vara väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest (tsiviilasi nr 2/1-1862/01/03). Harju Maakohtu 19.09.2003 määrusega kinnitati menetlusosaliste kokkulepe, mille kohaselt jäi lepingute esemeks olnud vara kostjatele, kuid viimased võtsid endale kohustuse teha kõik endast olenev, mis on seotud võimalike kahjude hüvitamisega OÜ-le Heliri (pankrotis) seoses varadest ilma jäämisega. 22.06.2009 korraldatud pankrotivara enampakkumisel omandas hageja nõudeõigused Keila linna vastu.
4.OÜ Heliri õiguseellasele AS-ile Harves tekitati kahju sellega, et linna tegevuse tulemusel seiskus äriühingu majandustegevus. Saamata jäi tulu, mida oleks võinud saada vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamisest rendilepingu kestuse jooksul, seega perioodil lepingu rikkumisest 19.06.1997 kuni selle esialgselt kokkulepitud tähtajal lõppemiseni 01.01.2010. Kahju suurus tuleneb rendilepingu lisas 3 toodud Keila linna ühisveevärgi ja kanalisatsiooni hinnakujunduse põhimõttest. Selle kohaselt on rentniku fikseeritud kasumiks 10% teenuse hinnast, seega 10% Keila linna vee-ettevõtlusega tegelemisel saadud/saadavast käibest lepingurikkumise aja jooksul.
5.Täpsustatud hagiavalduse kohaselt palus hageja 22.06.2012 kostjalt välja mõista hüvitise 800 000 eurot kahju eest, mille kostja tekitas OÜ-le Heliri perioodil 19.06.1997– 31.12.2009 rendilepingu täitmata jätmisega. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivise seaduses sätestatud määras alates kohustuse rikkumisest kuni nõude kohase täitmiseni. 05.09.2012 täpsustas hageja veelkord oma hagi, paludes välja mõista kahjuhüvitisena 619 723 eurot koos viivisega seaduses sätestatud määras alates 01.01.1998 kuni nõude kohase täitmiseni. Kostja vastuväited
6.Kostja hagi ei tunnistanud ja palub jätta selle rahuldamata. AS-i Harves õigus saada tulu rendiobjektiks oleva vara kasutamisest on reguleeritud kostja ja AS-i Harves vahel 07.07.1994 sõlmitud koostöölepingus (punkt 4.7). Sellest lepingust tulenevaid nõudeid hageja pankrotivara enampakkumisel ei omandanud. Hageja omandas küll võimalikud nõuded seoses rendilepinguga, ent rendilepinguga ei reguleeritud rentniku õigust saada tulu rendiobjekti kasutamisest. Seega ei omandanud hageja ka rentniku võimalikke nõudeid seoses rendiobjekti kasutamisest saamata jäänud tuluga. Hageja on menetluses omaks võtnud, et koostööleping omab olulisust kahju suuruse arvestamisel.
7.Hageja on arvestanud saamata jäänud tulu ebamõistlikult pika perioodi kohta. Alternatiivsete käsitluste kohaselt saab kahju tekkimise perioodiks lugeda kas: (a)
perioodi, mis rentnikul mõistlikult võttes pidi kuluma selleks, et alustada peale vara hõivamist tegevust mujal; või (b) perioodi, mis mõistlikult võttes oleks kulunud rendilepingu seaduspäraseks lõpetamiseks 1997. aastal, kuna rendile antud vee- ja kanalisatsioonivõrk oli väga halvas olukorras ja vajas koheseid investeeringuid, milleks kohustus oli AS-il Harves, kuid milleks tal ei olnud võimekust ega soovi; või (c) kahju tekkimise periood ei saa ületada 07.03.2000, kuna OÜ Heliri võlausaldajad otsustasid tol päeval toimunud üldkoosolekul äriühingu majandustegevuse lõpetada, seega ei oleks OÜ Heliri saanud peale seda kuupäeva vee-ettevõtjana igal juhul edasi tegutseda; või (d) kahju tekkimise periood ei saa ületada 31.12.2001, kuna seoses ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseaduse (ÜVKS) jõustumisega kuulunuks rendileping lõpetamisele hiljemalt 31.12.2001, sest seaduse § 16 lõige 3 nägi ette, et kõik enne seaduse jõustumist sõlmitud lepingud kehtivad niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus ÜVKS-ga, AS-ga Harves sõlmitud rendilepingu ja koostöölepingu sätted ei vastanud vee ja kanalisatsiooni hindade kehtestamise osas ÜVKS-ile; või (e) kahju tekkimise periood ei saa ületada 19.09.2003, kuna rendileping tuleb lugeda lõppenuks sel kuupäeval toimunud kompromissi kinnitamisega kohtu poolt.
8.Hageja on arvestanud saamata jäänud tulu ebaõigetel alustel. Eriteadmistega isiku A.V. arvamust ei saa aluseks võtta. A.V. poolt aluseks võetud rendilepingus sisalduvad valemid on vigased ega ole absurdse majandusliku sisu tõttu kohaldatavad. Samuti ei sätestanud rendileping AS-i Harves õigust kasumile ning sealt ei saa tuletada, kas ja millistel alustel toimus tulu arvestamine. AS-i Harves õigus kasumile on reguleeritud üksnes koostöölepingus, mille kohaselt moodustab AS-i Harves saadava tulu suurus kuni 10% tarbija poolt makstava vee hinnast, kuid ekspert ei ole koostöölepingut ja selles sisalduvat kasumi arvestamise kokkulepet arvesse võtnud. Koostööleping ei anna mingit võimalust tõlgenduseks, et rentniku tulu on arvestatav protsendina ärikuludest ega ka selleks, et lähtuda saaks ettevõtte analoogia meetodist ja määrata analoogia korras kasumimarginaaliks 10% teise ettevõtte tulemuste pinnal arvestatud ärikuludest. Ebaõige on saamata jäänud tulu hindamisel lähtuda AS-i Keila Vesi tegelikest majandustulemustest ka seetõttu, et AS Keila Vesi sai tagastamatut abiraha. Abiraha saamise eelduseks oli vee-ettevõtja kuulumine kostjale. OÜ Heliri ei oleks sellist abi saanud.
9.Lisaks näitavad koostöölepingu punktile 4.7 tuginevad arvutused, et AS-il Harves ei oleks olnud vaidlusalustel aastatel üldse õigust kasumit saada. Nimelt oli kasumi saamise eelduseks see, et ekspluatatsioonikulud tuleb hoida madalamal tasemel, kui on vee müügist saadav sissetulek. Tegelikult ületasid eeldatavad ekspluatatsioonikulud igal aastal vee müügist saadavat tulu. A.V. arvamuses ei ole arvestatud, et kui AS Harves oleks vaidlusalust vara edasi opereerinud ning ise vee- ja kanalisatsiooniteenust osutanud, siis oleks olnud välistatud märkimisväärsete investeeringute tegemine, mis oluliselt vähendab ärikulusid. Lisaks tuleb saamata jäänud tulust maha arvata renditasu.
10.Kui kohus peab kahjunõuet põhjendatuks, siis tuleb kahjuhüvitist vähendada, kuna hüvitise väljamõistmine kostjalt on ebamõistlik ja koormav. Kuna hageja põhinõue muutus sissenõutavaks tsiviilkoodeksi (TsK) kehtivuse ajal, tuleb viivisenõudele kohaldada tolleaegset viivisemäära. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikest 2 tulenevalt saab hageja viivist nõuda alles rahaliselt väljendatud haginõude esitamisest. Kuna viivisenõue on ebaproportsionaalselt suur, kuulub see vähendamisele.
Esimese astme kohtu otsus
11.Harju Maakohus rahuldas 03.05.2013 otsusega osaliselt hagi AS-i Harves ja kostja vahel 02.01.1995 sõlmitud rendilepingu täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 80 000 eurot, viivise 03.05.2013 seisuga 36 808.77 eurot, viivise 3% aastas põhivõla tasumata osalt alates 04.05.2013 kuni põhivõla tasumiseni. Kohus jättis läbi vaatamata hagi AS-i Harves ja kostja vahel 02.01.1995 sõlmitud rendilepingu punktis 5.2 sätestatud õiguse kaotamisest tuleneva kahju hüvitamiseks. Kohus mõistis välja riigituludesse hagejalt tasumata riigilõivu 5060 eurot ja kostjalt 1320 eurot. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lõike 1 alusel ja arvestades asja lahendamise tulemust 89% ulatuses hageja ja 11% ulatuses kostja kanda.
12.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sõlmisid AS Harves ja kostja 07.07.1994 lepingu, millega otsustasid teha koostööd veevarustuse- ja kanalisatsioonisüsteemide, rajatiste ning puhastusseadmete ekspluatatsiooni ning arendamise valdkonnas. 02.01.1995 sõlmisid AS Harves ja kostja ostu-müügilepingu, millega AS Harves omandas Keila linnas vee- ja kanalisatsiooniteenuste osutamiseks vajaliku vallasvara. Samal päeval sõlmisid AS Harves ja kostja rendilepingu, millega AS Harves võttis 15 aastaks rendile teed ja rajatised (enamikus vee- ja kanalisatsioonitrassid). Poolte vahel puudub vaidlus, et 12.06.1997 lõpetas Keila linnavalitsus korraldusega nr 157 rendilepingu ning tunnistas kehtetuks ostumüügilepingu. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et 19.06.1997 hõivas Keila linn 02.01.1995 lepingute alusel soetatud ja renditud vara. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et OÜ Heliri on AS-i Harves üldõigusjärglane. Harju Maakohtu 23.10.1998 otsusega tsiviilasjas nr 2/1-238/98 tunnustati OÜ Heliri õigusi 02.01.1995 sõlmitud ostumüügilepingule ja rendilepingule ning kohustati kostjat nendest lepingutest tulenevaid kohustusi täitma. Harju Maakohtu 26.10.1999 otsusega kuulutati välja OÜ Heliri pankrot. 19.09.2003 määrusega tsiviilasjas nr 2/1-1862/01/03 kinnitati OÜ Heliri (pankrotis), kostja ja AS-i Keila Vesi vahel kokkuleppe, millega rendilepingu esemeks ja müügilepingu esemeks olnud vara valdus jäi kostjale ja AS-ile Keila Vesi ning kostja ja AS Keila Vesi kohustusid tegema kõik endast oleneva, mis on seotud võimalike kahjudega OÜ-le Heliri seoses vara jäämisega nende valdusesse.
13.OÜ Heliri (pankrotis) pankrotivara enampakkumisel 22.06.2009 omandas hageja järgnevad nõuded: • kõik OÜ Heliri ja kostja vahel 02.01.1995 sõlmitud ostu-müügilepingust otseselt või kaudselt tulenevad seni täitmata OÜ Heliri nõuded (sealhulgas kõrvalnõuded ja õigused); • kõik OÜ Heliri ja Keila linna vahel 02.01.1995 sõlmitud rendilepingust otseselt või kaudselt tulenevad seni täitmata OÜ Heliri nõuded (sealhulgas kõrvalnõuded ja õigused); • kõik Harju Maakohtu 23.10.1998 otsusest tsiviilasjas nr 2/1-238/98 tulenevad seni täitmata OÜ Heliri nõuded kostja vastu (sealhulgas kõrvalnõuded ja õigused); • kõik Harju Maakohtu 19.09.2003 määrusest ja sellega kinnitatud kompromisslepingust tsiviilasjas nr 2/1-1862/01/03 tulenevad seni täitmata OÜ Heliri nõuded kostja ja AS-i Keila Vesi vastu (sealhulgas kõrvalnõuded ja õigused); • OÜ Heliri nõude omandi ja valduse rikkumisega ning majandustegevuse seiskamisega tekitatud kahju hüvitamiseks ning vara võõrast valdusest väljanõudmiseks kostja ja AS-i Keila Vesi vastu (Harju Maakohtu menetluses olnud tsiviilasi nr 2-08-91882).
14.Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lõike 2 teine lause sätestab, et kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Rendiseaduse (RS) § 7 lõike 1 kohaselt on rendile
andja kohustatud rendile antud vara rentnikule üle andma lepingus ettenähtud või vara otstarbele vastavas seisundis. Tulenevalt rendilepingu punktidest 2.1 ja 5.1 kohustus kostja andma lepingu eseme AS-i Harves kasutusse 15 aastaks. Kuna kostja võttis 19.06.1997 AS-ilt Harves ära renditud vara valduse, siis rikkus kostja rendilepingust tulenevat rendileandja kohustust mitte takistada rentnikku kasutusse antud vara valdamisel.
15.Rendilepingu punkt 6.3 sätestas, et pooled kannavad täielikku materiaalset vastutust lepingu tingimuste täitmata jätmise ja mittekohase täitmisega teisele poolele tekitatud kahju eest. RS § 24 lõike 1 teise lause kohaselt on rentnikul õigus renditud vara välja nõuda mistahes ebaseaduslikust valdusest, nõuda takistuste kõrvaldamist vara kasutamisel ja kahju hüvitamist, mida on varale tekitanud teised isikud, sealhulgas rendile andja. TsK § 222 lõige 1 sätestas, et kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahju. Tulenevalt TsK § 222 lõikest 2 mõistetakse kahju all ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustist täitnud.
16.Rendilepingu lisa 3 (hinnakujunduse valem) kohaselt oli rentnikul õigus saada fikseeritud kasumit, milleks oli 10% vee- ja kanalisatsiooniteenuse pakkumiseks vajalikest ärikuludest. Kuna rendilepingu rikkumise tõttu kaotas rentnik võimaluse saada lepingust loodetud tulu, siis on rentnikule tekitatud kahju saamata jäänud tulu näol. Seda kinnitab ka asjaolu, et rentniku 1996. majandusaasta (viimane aasta enne rendilepingu rikkumist rendileandja poolt) aruande kohaselt teenis rentnik kasumit.
17.Pooled vaidlevad selle üle, mis on kahju tekkimise periood. Kohus leidis, et kostja poolt rendilepingu rikkumisega kahju tekitamise perioodiks tuleb lugeda 19.06.1997– 19.09.2003. 19.09.2003 kohtumäärusega kinnitati kokkulepe, millega rendilepingu esemeks olnud vara valdus jäi kostjale ja AS-ile Keila Vesi ning kostja ja AS Keila Vesi kohustusid tegema kõik endast oleneva, mis on seotud võimalike kahjudega OÜ-le Heliri (pankrotis) seoses vara jäämisega nende valdusesse. Kohtu hinnangul saab seda kokkulepet käsitleda rendilepingu lõpetamise kokkuleppena. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 12.10.2011 otsuses asunud seisukohale, et see tehing sisaldab kokkulepet lepingu lõpetamise kohta.
18.19.09.2003 kokkuleppes on kostja ja AS Keila Vesi võtnud kohustuse hüvitada kahjud, mis on OÜ-le Heliri tekkinud seoses rendilepingu esemeks olnud vara jäämisega nende valdusesse. Kuna 19.09.2003 kokkuleppega rendileping lõpetati, siis sellega lõppes ka ajavahemik, mil kostja rendilepingut rikkus. Tulenevalt TsK § 222 lõikest 1 peab võlgnik hüvitama kohustise rikkumisega tekitatud kahju. Seega peab kostja hüvitama kahju, mis tekkis rentnikule lepingu rikkumise perioodi jooksul. Selleks, et rentnik saaks nõuda rendileandjalt rahalist hüvitist lepingu lõpetamisele järgneva perioodi eest, peaks vastav kokkulepe, kohtu hinnangul, selgelt nähtuma rendilepingu lõpetamise kokkuleppest. Antud juhul sellist sõnaselget kokkulepet ei ole. Ka on Riigikohus 03.04.2012 otsuses möönnud, et on võimalik, et rendilepingu kokkuleppel lõpetamisel on hageja kahju hüvitamise nõuded piiratud üksnes kokkuleppe-eelse ajaga.
19.Kohus ei nõustunud kostjaga, et kahju tekitamise periood lõppes enne 19.09.2003, kuna kostjal oli võimalus juba eelnevalt rendileping lõpetada. Kohtu hinnangul ei oma tähtsust, kas kostjal oli enne 19.09.2003 rendilepingu lõpetamise võimalus või mitte, kuna ta ei teinud seda.
20.Kohus ei nõustunud kostjaga ka selles, et kahju tekitamise perioodiks saab lugeda perioodi, mil rentnikul mõistlikult tegutsedes pidi kuluma selleks, et alustada oma tegevust
mujal. AS-i Harves põhitegevusalaks oli vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamine Keila linnas. Kostja ei ole tõendanud, et AS-il Harves oli võimalus asendada Keila linnas kaotatud vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamise võimalus sama tegevusalaga mingis muus omavalitsuses.
21.Kostja on väitnud, et hageja ei omandanud rentniku nõudeid seoses rendiobjekti kasutamisest saamata jäänud tuluga, kuna AS-i Harves õigus saada tulu rendiobjektiks oleva vara kasutamisest on reguleeritud 07.07.1994 sõlmitud koostöölepingus. Kohus kostjaga ei nõustunud. Kahju, mis rentnikule tekib seoses rendiobjekti kasutamise võimatusega, on rendilepingu iseloomu arvestades selle lepingu kaitsealas. Rendilepingust tulenevad rentniku nõuded on hageja omandanud.
22.Hageja on esitanud kahju tõendamiseks eriteadmistega isiku A.V. 05.09.2012 arvamuse, mille kohaselt oleks OÜ Heliri hinnanguline tulu alates 01.07.1997 kuni 31.12.2009 olnud ligikaudu 620 000 eurot. Arvamuse kohaselt on rendilepingu lisana 3 esitatud hinnakujunduse valem mõneti vigane, kuna selle kohaselt rakendatakse 10% kasumimarginaali kõikidele investeeringutele. Eriteadmistega isiku hinnangul on aga ebamõistlik eeldada, et kostja kooskõlastaks suuremahulised investeeringud tingimusel, et need lülitatakse vee baastariifi ning neile lisatakse ka kasumimarginaal 10%. Samuti puudub valemis tööjõukulude muutuse komponent, selle asemel on märgitud tarbijahinnaindeks. Lisaks on kulukomponentide muutused ekslikult summeeritud. Sellest tulenevalt on eriteadmistega isik valemi mõtteks eeldanud, et baastariifi muutus leitakse kõikide kulukomponentide ja investeeringute summa protsentuaalse muutuse korrutamisel vana ja uue realiseeritava (vee)koguse jagatisega. Lõplik tariif kujuneb seejärel 10% kasumimarginaali lisamisel uuele baastariifile. A.V. arvamuses on OÜ Heliri saamata jäänud tulu leidmisel eeldusliku kulubaasi hindamisel võetud aluseks AS-i Keila Vesi tegelikud ärikulud, mis on seotud veeteenuse osutamisega.
23.Kohus leidis, et A.V. arvamust ei saa võtta aluseks saamata jäänud tulu hindamisel. Nimelt sõltus OÜ Heliri kasum veeteenusega seotud kulude (sealhulgas amortisatsiooni- ja remondikulu) suurusest ning investeeringute eeldatavast suurusest rendilepingu kehtivusperioodi jooksul. Kohtu hinnangul oleks aga OÜ Heliri veeteenusega seotud kulud ja investeeringute eeldatav suurus olnud oluliselt väiksemad AS-i Keila Vesi veeteenusega seotud kuludest ja investeeringute suurusest. Tunnistaja V. K. (AS-i Keila Vesi endine juhatuse liige) ütluste kohaselt oli aastaks 2011 veemajandusse investeeritud 203 miljonit krooni. Ajavahemikul 1997–2001 investeeriti veevärki 96 miljonit krooni. Raha saadi selleks riiklikust investeerimisprogrammist, Euroopa Liidu Phare programmist, Soome ja Taani toetustest ning NEFCO laenust. Tunnistaja ütluste kohaselt oli investeerimisprojekti läbiviimise eelduseks, et linnal on kontroll vee-ettevõtte üle. Põhjamaade keskkonnainvesteeringute korporatsiooni (NEFCO) esindaja 11.01.2013 ekirja kohaselt ei saanud projekti iseloomust tulenevalt laenuvõtjaks olla eraõiguslik juriidiline isik, vaid kohustuslik oli omavalitsuse kaasamine. 28.11.1997 kostja, AS-i Keila Vesi ja NEFCO vahel sõlmitud investeerimislepingu ning samal päeval kostja ja NEFCO vahel sõlmitud laenulepingu kohaselt nõustus NEFCO andma kostjale laenu juhul, kui kostja panustab laenu AS-i Keila Vesi omakapitali. Kohus nõustus kostjaga, et selline panustamine oli võimalik üksnes juhul, kui vee-ettevõte kuulus omavalitsusele. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul tõendatud, et OÜ Heliri ei oleks suutnud samaväärselt oma tegevust rahastada ega oleks seetõttu olnud võimeline investeerima veemajandusse selliseid summasid, nagu suutis seda teha kostja omandis olev AS Keila Vesi. Sellest tulenevalt oleksid ka OÜ Heliri veeteenusega seotud kulud olnud väiksemad kui AS-il Keila Vesi. Eeltoodust järeldub, et OÜ Heliri tõenäoline kasum oleks olnud oluliselt väiksem, kui A.V. arvamuses leitud.
24.Lisaks ei ole A.V. arvamuses saamata jäänud tulu arvestuses arvesse võetud rendikulu. Tulenevalt rendilepingu punktist 3.1 arvestab rentnik rendileandjale arvestuslikult renti, mis vastab renditud vara amortisatsioonisummale ning renditasu tuli kasutada vara parandamiseks. Ka see vähendab OÜ Heliri saamata jäänud tulu. Asjaolu, et renditasu ei makstud rendileandjale rahas, vaid seda pidi kasutama vara parandamiseks, ei tähenda, et rendikulu ei tule tulust maha arvata. Kostja on kohtule esitanud eriteadmistega isiku J. J. 18.02.2013 arvamuse, milles on välja arvutatud renditud vara amortisatsioonisummale vastav rendikulu. Samas on ka selles arvamuses tuginetud AS-i Keila Vesi põhivara kulumile. Arvestades, et AS Keila Vesi tegi olulisi investeeringuid, mida OÜ Heliri ei oleks suutnud teha, siis ei ole AS Keila Vesi põhivara kulumist OÜ Heliri võimalik rendikulu tuletatav. Seda aga, et rendikulu ei oleks rentniku kasumi nullini vähendanud, kinnitab see, et 1996. Aastal, see on viimasel aastal enne rendilepingu rikkumist rendile andja poolt, sai rentnik kasumit.
25.Kostja on leidnud, et saamata jäänud tulu arvestamisel tuleb lähtuda 07.07.1994 koostöölepingu punktist 4.7, mis sätestab, et AS-i Harves tulu suurus moodustab kuni 10% tarbija poolt makstava vee hinnast. Kohus sellega ei nõustunud. Kuna rendileping on sõlmitud pärast koostöölepingut ja seal sisaldub uus kasumi arvestamise metoodika, siis tuleb saamata jäänud tulu arvestamisel lähtuda rendilepingust. Sellest tulenevalt ei saa kahju suuruse arvestamisel arvesse võtta J. J. arvamuses sisalduvat koostöölepingu punktile 4.7 tuginevat kasumi arvestust.
26.Tuginedes eeltoodule asus kohus seisukohale, et kohtule esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik välja arvutada rentnikule tekitatud kahju täpset suurust. Tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lõikele 1 ning arvestades kõiki asjaolusid, leidis kohus, et ajavahemikul 19.06.1997–19.09.2003 rentnikule tekitatud kahju suuruseks on 80 000 eurot.
27.Kohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. 19.09.2003 kinnitatud kohtulikus kokkuleppes tunnistas kostja kahju hüvitamise nõuet ning see katkestas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 alusel aegumise. Kohustuse tunnistamisest alates hakkas uuesti kulgema TsÜS § 164 lõikes 4 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg. Hageja esitas hagi enne aegumistähtaja möödumist.
28.Kuna kostja on viivitanud kahjuhüvitise tasumisega, siis on hagejal õigus nõuda viivist. Kohtu hinnangul muutus rendilepingu kestva rikkumise algusega rentniku kahjuhüvitise nõue sissenõutavaks ning seda ka tulevikus tekkiva ettenähtava kahju osas. Hagis nõutav kahju oli rendile andja jaoks ettenähtav kahju. Hageja nõuab viivist alates 01.01.1998 kuni võlgnevuse tasumiseni. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-99-11 leidnud, et kui nõue muutus sissenõutavaks enne võlaõigusseaduse jõustumist, siis kuulub kohaldamisele TsK 231 lõige 1. Nimetatud sätte kohaselt oli rahalise kohustuse täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitatud aja eest aastas 3% viivitatud summalt. Seega on ajavahemiku 01.01.1998–03.05.2013 eest viivise suuruseks 36 808.77 eurot.
29.Ebaõige on kostja seisukoht, et rakendamisele kuulub VÕS § 113 lõige 2, millest tulenevalt saab hageja viivist nõuda alles rahaliselt väljendatud haginõude esitamisest. Kuna nõue muutus sissenõutavaks TsK kehtivuse ajal, siis ei kuulu viivise arvestamisel VÕS kohaldamisele. Samuti puuduvad alused kahjuhüvitise ja viivise vähendamiseks.
30.Ülaltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue rendilepingu täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg
80 000 eurot ja viivis 03.05.2013 seisuga 36 808.77 eurot. TsMS §-st 367 tulenevalt tuleb kostjalt täiendavalt hageja kasuks välja mõista viivis 3% aastas põhivõla tasumata osalt alates 04.05.2013 kuni põhivõla tasumiseni.
31.Kohus leidis, et hageja on tasunud vähem riigilõivu. TsMS § 123 sätestab, et tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi esitamise aeg. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 133 lõike 1 redaktsiooni järgi arvutatakse hagihind põhinõude järgi. Hageja esialgne summaliselt määratletud põhinõue oli 800 000 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 järgi tuli selliselt hagihinnalt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867.47 eurot. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.2012 otsusega kohtuasjas nr 3-4-1-10-12 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks RLS § 57 lõike 1 koostoimes lisa 1 viimase lausega osas, milles tsiviilasja hinna puhul üle 639 116.48 eurot tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867.47 eurot. Riigikohtu üldkogu 29.11.2011 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-22-11 lähtuti proportsionaalse riigilõivu määramisel enne 01.01.2009 kehtinud lõivumääradest. Eeltoodust tulenevalt lähtus ka maakohus riigilõivu määramisel enne 01.01.2009 kehtinud riigilõivu määradest. Selle järgi oli tsiviilasja hinna puhul üle 11 500 000 krooni (734 983.96 euro) riigilõivu täismäär 1,5% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 750 000 krooni. Seega määras maakohus vaidlusaluselt hagiavalduselt tasuda tulnud riigilõivu suuruseks 12 000 eurot. Asjaolu, et hageja hiljem põhinõuet vähendas, ei muuda hagi esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu suurust. Hageja on tasunud riigilõivu 5620 eurot. Seega on hageja maksnud vähem riigilõivu 6380 eurot.
32.Arvestades menetluskulude jaotust ning asjaolu, et hageja on tasunud riigilõivu 5620 eurot, siis tuleb TsMS § 179 lõike 1 alusel riigituludesse hagejalt välja mõista riigilõiv 5060 eurot ning kostjalt riigilõiv 1320 eurot. TsMS § 179 lõike 5 alusel tuleb pooltel tasuda riigilõiv riigituludesse 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kostja apellatsioonkaebus ja seisukoht hageja apellatsioonkaebuse osas
33.Kostja palub 03.06.2013 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, millega hagi osaliselt rahuldati, menetluskulud jäeti 11% ulatuses kostja kanda ning kostjalt mõisteti riigituludesse välja riigilõiv 1320 eurot. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
34.Kohus hindas tõendeid vääralt ja ühekülgselt, jättes mitmed tõendid üldse tähelepanuta, rikkudes seeläbi TsMS § 232 lõiget 1 ja § 442 lõiget 8. Ka on kohus jätnud mitmed kostja väited tähelepanuta, seejuures põhjendamata, miks ta kostja väidetega ei nõustu, rikkudes TsMS § 442 lõiget 8. Eeltoodu on viinud kohtu ebaõigete järeldusteni faktiliste asjaolude tuvastamisel ja õiguslike järelduste tegemisel.
35.Kohus on jätnud põhjendamatult kostja ja OÜ Heliri vahel 07.07.1994 sõlmitud koostöölepingu kui peamise alusdokumendi tõendina sisuliselt arvesse võtmata. Kohus on vääralt tõlgendanud ja hinnanud rendilepingu ja koostöölepingu sisu ning nendest tulenevaid rentniku õigusi ja kohustusi. Sel põhjusel on kohus jõudnud ebaõigele järeldusele, et OÜ Heliri õigus saada renditud vara kaudu tulu tulenes rendilepingu lisast 3 (hinnakujunduse valem), mitte aga koostöölepingust. Kohus jättis tähelepanuta, et rendileping ei reguleerinud rentniku õigust saada tulu vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamise eest, seega ei saa selle rikkumisest tuleneda ka rentnikule saamata jäänud tulu. AS-i Harves ja kostja vahelisi suhteid vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamisel reguleeris koostööleping (selle punkt 4.7). Tegemist oli pooltevaheliste õigussuhete ja koostöö
raamlepinguga, rendileping oli sõlmitud selle täitmiseks, reguleerides ühte konkreetset osa kostja ja rentniku vahelistest õigussuhetest – renditud vara kasutamist.
36.Kohus on vääralt tuvastanud, et kuna rendileping sõlmiti hiljem, siis sisaldub selle lisas 3 uus kasumi arvestamise metoodika ning just sel põhjusel tuleb saamata jäänud tulu arvestamisel lähtuda rendilepingust. Rendileping ei asendanud koostöölepingut rentniku tulu suuruse arvestamise aluste osas. Rendilepingu lisas 3 sisalduv, mida kohus ilmselt peab uue kasumi arvestamise metoodikaks, saaks teoreetiliselt üksnes sel juhul olla käsitletav uue metoodikana, kui varasemalt ei oleks sellist metoodikat pooltevahelistes lepingutes sisaldunud ning kui pooled oleksid leppinud kokku võrreldes varasemaga mingis muudatuses. Koostööleping sisaldas rendilepingu lisaga nr 3 identset lisa ning erikokkulepe rentniku osutatava teenuse eest saadava kasumi osas sisaldus mitte nimetatud lisas, vaid koostöölepingu punktis 4.7, mida rendilepinguga ei muudetud. Seega ei ole võimalik omistada rendilepingu lisale 3 sellist tähendust, et sellest oleks tuletatav koostöölepingu punktist 4.7 erinev regulatsioon ning uus poolte erikokkulepe rentniku poolt vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamisest saadava tulu osas. Kohus asus vastupidisele seisukohale seetõttu, et ei hinnanud terviklikult ja igakülgselt tõendeid ning kostja vastuväiteid. Kohus eiras seejuures hageja poolt protsessis omaksvõetut, et rendilepingu sõlmimine ei lõpetanud koostöölepingust tulenevaid suhteid. Hageja on selgelt eristanud nimetatud lepinguid ning tunnustanud, et koostööleping omab olulisust kahju suuruse arvestamisel (30.10.2009 menetlusdokumendi punkt 1.5). Kuna kahju suurus sõltub just sellest, milline oli poolte kokkulepe rentniku poolt saadava tulu arvestamise aluste osas, siis on hageja omaks võtnud, et just koostöölepingust tuleb lähtuda rentniku eeldatava tulu suuruse arvestamisel. Kostja ei andnud nõusolekut omaksvõtu tagasivõtmiseks.
37.Kohus on jätnud põhjendamatult tuvastamata, et hageja ei ole enampakkumisel omandanud koostöölepingust tulenevaid õigusi ning ainuüksi seetõttu oleks tulnud jätta hagi tervikuna rahuldamata. Seega ei ole ta ka omandanud rentniku võimalikke nõudeid seoses rendiobjekti kaudu vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamisest saadava või saamata jääva tuluga. Lähtudes enampakkumise aktist, omandas hageja küll rendilepingust tulenevad nõuded, ent sellest ega selle kaudu ei saa tuletada teisest lepingust tulenevate nõuete üleminekut. Kostja jääb nõude üleminekuga seonduvate vastuväidete osas varasemate seisukohtade juurde. Kostja poolt rendilepingu rikkumine ja valduse äravõtmine on varasemates vaidluse etappides tuvastatud, ent ainuüksi sellest teost ei saanud tekkida hageja väidetud kahju. Kahju oleks saanud tekkida koostöölepingu rikkumisest, ent sellest tulenevaid nõudeid ei ole hageja esitanud.
38.Kohus on vääralt tuvastanud kahjuperioodi pikkuse. Kostja nõustub küll kohtuga, et rendileping tuleb igal juhul lugeda lõppenuks hiljemalt 19.09.2003, ent kohus on põhjendamatult jätnud arvesse võtmata kostja poolt esile toodud asjaolud, mis kinnitavad, et kui rikkumist ei oleks esinenud, oleks rendileping ja koostööleping lõppenud niikuinii oluliselt varem. Kohtu hinnangul ei oma tähtsust, kas kostjal oli enne 19.09.2003 rendilepingu lõpetamise võimalus või mitte, kuna ta seda ei teinud. Selline hinnang on vastuolus nii TsK-s kui VÕS-is sisalduvate saamata jäänud tulu hüvitamise aluspõhimõtetega ning ka kohtupraktikas rõhutatuga ega arvesta käesoleva vaidluse asjaolusid. Kahju arvestamise perioodi juures on oluline hinnata, millises olukorras oleks rentnik olnud, kui valduse õigusvastast äravõtmist ei oleks toimunud. Varasemalt tuvastatud asjaolu, et rendilepingu lõpetamine valduse äravõtmisega toimus 1997. aasta ebaseaduslikult, ei tähenda, et kostjal ei oleks üldse olnud õigust rendilepingut enne tähtaega lõpetada ja et OÜ Heliri oleks saanud kuni 2010. aastani Keila linnas vee- ja kanalisatsiooniteenust osutada. Saamata jäänud tulu ajaperioodi eest, mil rendi- ja
koostööleping oleksid niikuinii olnud lõpetatud või lõppenud alternatiivsel alusel, ei ole põhjuslikus seoses kostja rikkumisega ega saa olla hüvitatav. Oluline on Riigikohtu poolt (muuhulgas lahendis nr 3-2-1-64-05) sedastatu, et valduse rikkumisega seotud kahju puhul tuleb muuhulgas hinnata kasutuse tähtaega, sealhulgas rendilepingu lõpetamise võimalusi. Seega ei ole antud asjas kahjuperioodi arvestamisel otsustava tähendusega mitte niivõrd küsimus, kas ja millal rendileping reaalselt lõpetati, vaid just küsimus sellest, mis aja seisuga saab lugeda lepingu lõppenuks ja/või mis ajal oleks olnud võimalik kostjal lepingut lõpetada, kui õigusvastast valduse äravõtmist ei oleks 1997. aastal aset leidnud. Kohane ei ole kohtu etteheide, et kostja ei ole tõendanud, et AS-il Harves oli võimalus tegeleda sama tegevusalaga mujal.
39.Kohus on leidnud õigesti, et saamata jäänud tulu arvestamisel tuleb tulust maha arvata rendilepingujärgne rendikulu. Samas on kohus tõendeid (eeskätt OÜ Heliri 1996. aasta majandusaasta aruannet) valesti hinnates jõudnud ebaõigele järeldusele, et rentnikul oli õigus saada kasumit ja et rendikulu ei oleks rentniku kasumit nullini vähendanud. Kõnealuses majandusaasta aruandes on rendilepingu alusel arvestatud rendi suurus küll välja toodud, ent kasumiaruandest nähtuvalt ei ole nimetatud summat kulu poolel tulust maha arvestatud. Juhul, kui vastav kulu oleks maha arvestatud, oleks 1996. aasta raamatupidamislik kasum olnud minimaalne. Kui kohus pidas vajalikuks tugineda 1996. aasta majandusaasta aruandele, oleks kohane välja tuua ka OÜ Heliri 1995. aasta majandusaasta aruanne (t III kd lk 55–80), mille kasumiaruandest nähtuvalt on renditud vara kulum 218 976 krooni sel aastal tuludest maha arvestatud ning seega oli OÜ Heliri tegevus 1995. aastal kahjumis 60 223 krooniga. Seega, kui kohus oleks hinnanud tõendeid kogumis, ei oleks kohtul olnud alust järeldada, et rentniku tegevus oli kasumlik. OÜ Heliri majandusaasta aruannetes toodud kasumit/kahjumit ei ole kostja arvates võimalik võrdsustada rentniku poolt vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamise eest kokkulepitud kasumiga, mistõttu oli kohtu poolt majandusaasta aruannetele tuginemine kohatu.
40.Kohus on rikkunud lahendi tegemisel ka menetlusnorme. Kohus on teostanud diskretsiooniõigust kahju väljamõistmisel puudulikult, jättes väljamõistetava kahju suuruse täielikult põhjendamata. Riigikohtu praktika kohaselt (lahend nr 3-2-1-81-02) on kohtul tõenäosuse piires sellise kahju suuruse hindamisel diskretsiooniõigus ja -kohustus. Antud juhul ei ole kohtu otsustus kontrollitav ega sisuliselt mõistetav. Jättes kõrvale kõik kostja vastuväited hagile, on pisut enam kui 6 aasta eest 80 000 euro väljamõistmine põhjendamatu. Ükski tõend ei kinnita, et OÜ-l Heliri oleks olnud võimalik või tõenäoline sellises suuruses kasumi teenimine, kui rikkumist ei oleks esinenud.
41.Ka on kohus jätnud tähelepanuta kostja vastuväite, et 2003. aasta kompromissileping seadis sõnaselgelt kahjunõude suuruse ja selle esitamise sõltuvusse OÜ Heliri (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku otsustest. Sellist otsust ei tehtudki, mistõttu ei ole kahjunõude esitamise eeldused täidetud.
42.Kohus on jätnud täielikult analüüsimata kostja vastuväited seoses kahjunõude ja viivise vähendamisega, rikkudes seeläbi TsMS § 442 lõiget 8. Kostja jääb oma vastavate vastuväidete juurde.
43.Kostja ei nõustu menetluskulude jaotuse ja kostjalt riigilõivu väljamõistmisega, kuna kostja ei nõustu hagi osalise rahuldamisega ning seega ka vastavas proportsioonis kulude kandmisega. Kostja ei nõustu menetluskulude jaotuse ja riigilõivu väljamõistmisega ka proportsioonis 11% vs 89%, kuna kohus jättis ühe hageja nõuetest läbi vaatamata, mistõttu oleks kohus pidanud vastavas osas jätma kulud hageja kanda. Kohus rikkus menetluskulude jaotamisel TsMS § 168 lõiget 2.
44.Kostja palub kaevatava otsuse viivise väljamõistmise osas täielikult tühistada seoses viivisenõude aegumisega. Kohtud oma otsustes (Harju Maakohus 21.02.2011, Tallinna Ringkonnakohus 12.10.2011 ja Riigikohus 03.04.2012) andsid hinnangu ainult kahjunõude, aga mitte viivisenõude aegumisele. Kohtud ei ole järeldanud, et kahjunõude tunnustamisega katkes aegumine ka viivisenõude osas. Kostja ei ole kunagi tunnustanud (ka mitte 2003. aasta kompromissiga) viivisenõuet, mistõttu selle nõude aegumine ei ole katkenud. Kostja viitab TsÜS-i kommenteeritud väljaandes toodule, mille kohaselt ei laiene põhinõude (antud juhul kahjunõude) katkemise alused ja asjaolud kõrvalnõude aegumisele (TsÜS komm vlj, 2010, lk 460). Kuna kohtud on lugenud kogu kahjunõude sissenõutavaks muutunuks 19.06.2007, siis on viivisenõue aegunud hiljemalt 19.06.2010.
45.Hageja apellatsioonkaebusele vaidleb kostja vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebus ja seisukoht kostja apellatsioonkaebuse osas
46.Hageja palub 03.06.2013 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata põhinõude ning rahuldada hagi ka ülejäänud 539 723 euro osas; samuti osas, milles jäi rahuldamata viivisenõue ja mõista kostjalt välja viivis põhinõude tasumisega viivitatud eest alates 01.01.1998 kuni 03.06.2013 summas 285 975 eurot ning alates 03.06.2013 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni; põhinõude osalt 205 620 eurot määras 3% aastas ja põhinõude osalt 414 104 eurot VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras.
47.Hageja palub tühistada ka kaevatava otsuse resolutsiooni punktid 6 ja 8 ning punktis 5 määratud menetluskulude jaotuse sõltumata apellatsiooni rahuldamisest. Hageja palub määrata menetluskulude jaotuse, mille kohaselt jäävad aegumise vastuväite ja vaheotsuse tegemisega seotud I, II ja III kohtuastme menetluskulud sõltumata apellatsiooni rahuldamisest ning järgnenud I ja II kohtuastme menetluskulud kostja kanda.
48.Kohus jättis ebaõigesti rahuldamata kahjunõude perioodi 19.09.2003–31.12.2009 osas. Ringkonnakohtu ja Riigikohtu lahenditest ei tulene, et kahjunõue peale 19.09.2003 lepingut oleks põhjendamatu. Maakohus ei saa põhistada oma seisukohta kõrgema astme kohtute võimalike seisukohtadega. Seetõttu on otsuses jäetud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 29. Maakohus pidanuks põhjendama miks ja milliste tõendite alusel tuleks 19.09.2003 lepingut tõlgendada selliselt, et poolte ühine tahe oli vabastada kostja ülejäänud osas kahju hüvitamisest. Antud lepingu sõlmimise asjaolude kohta ei ole esitatud muid tõendeid peale lepingu enda. Seega tulnuks kohtul põhjendada, mis lepingu sõnastuses toetab antud tõlgendust.
49.Maakohtu järeldus rendilepingust, et kuna 19.09.2003 kokkuleppega leping lõpetati, siis sellega lõppes ka ajavahemik, mil kostja rendilepingut rikkus, on väär. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 28 lõikes 1 sätestatud lepingu tasulisuse eelduse. Vastupidiselt kohtu järeldusele peab lepingus olema sõnaselgelt nimetatud kahjunõudest mingis osas loobumine ja selle puudumisel ei saa loobumist eeldada. 19.09.2003 kompromissileping oli ilmselgelt vastastikune leping, millega rentnik loobus valduse üleandmise nõudest kahju hüvitamise nõude vastu. Kostja ei ole tõendanud ega põhistanud, et antud leping oleks sõlmitud ka juhul, kui kostja lepingut ei oleks rikkunud. Seega, kuivõrd kostja ei tõendanud vastupidist, tuleb eeldada, et lepinguga ei piiratud kahjuhüvitise perioodi. Riigikohtu praktikas korduvalt näidatult (lahendid nr 3-2-1-10910, nr 3-2-1-173-12) ei olene kasutuseelise kaotamise puhul kahjuhüvitis lepingu lõppemise või lõpetamise ajast.
50.Kohus on lepingu tõlgendamisel jätnud kohaldamata VÕS §-s 29 sätestatud põhimõtted. On tõsi, et käesolevas asjas tehtud 12.10.2011 ringkonnakohtu otsuses on asutud seisukohale, et 19.09.2003 lepinguga lõpetati rendileping. Samas on ringkonnakohus tõlgendanud (otsuse lk 11 viimane lõik), et 2003. aastal tsiviilasja lõpetamisel on menetlusosalised lepingu lõpetamist möönnud, kusjuures kostjad on võtnud endale kohustuse tekkinud kahju hüvitada. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-109-10 leidnud, et milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lõike 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Lepingust enesest tekstiliselt kahju hüvitamise perioodi lühendamist ei nähtu ja seda ei saa ka eeldada. Seega pidanuks kostja, kes tugines kahjuperioodi lühendamisele, lepingupoolte sellist ühist tahet tõendama. Kostja ei ole seda teinud. Järelikult tulnuks kohtul rakendada VÕS § 29 lõiget 4. Kostja ei ole kunagi eelnevalt käsitlenud lepingut kahjuperioodi lühendavana, antud argumendi tõi menetluses esmakordselt välja Riigikohus, märkides oma otsuse punktis 31, et on võimalik, et rendilepingu kokkuleppel lõpetamisel on hageja kahju hüvitamise nõuded piiratud üksnes kokkuleppe-eelse ajaga. Hageja arvates, kui kostja oleks lepingut nii tõlgendanud, oleks see tõlgendus esitatud kohtule koheselt vastuses hagile, mitte 3 aasta möödudes ja sedagi kohtu poolt väljapakutu ajendil. Hageja hinnangul lepingupooltega sarnane mõistlik isik ei tõlgendaks lepingut selliselt, et sellega lühendati kahjuperioodi.
51.Ringkonnakohus järeldas vaheotsuses, et 19.09.2003 kohtuliku kompromissi sõlminud isikutel (AS-il Keila Vesi ja kostjal) oli tahe hüvitada OÜ-le Heliri tekitatud kahju. Ka Riigikohus nõustus eeltoodud järeldusega, et kostja on tunnustanud kahjunõuet (lahendi nr 3-2-1-20-12 punkt 34). Kahjuperioodi lühendamine läheb sellega vastuollu, kuivõrd kumbki kohus ei viidanud sellele, et kostja oleks tunnustanud kahjunõuet antud lepingu järgi ainult teatud ulatuses. TsMS § 436 lõike 1 järgi ei või kohtuotsus olla vastuoluline.
52.Lepingu sõlminud endine menetlusosaline R. P. on kohtuasjas väljendanud selgelt, et tema ei loobunud kahjunõudest. Vastupidiselt maakohtu järeldustele tuleb lugeda ja eeldada, et lepingu sõlmimise ajal oli OÜ-l Heliri (pankrotis) kahjunõue olemas kogu lepinguperioodi osas. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-137-05 punktis 13 toodu kohaselt saab kaotatud kasutuseelise hüvitamist nõuda ajani, mil valdus oleks kestnud, kui seda ei oleks rikutud. 19.09.2003 lepingus ei sisaldu ühelgi viisil sellest õigusest loobumist. 19.09.2003 kompromissis on märgitud lepingu täitmise võimatusena OÜ Heliri (pankrotis) võimetus võrke opereerida. See oli kohtuasjas tõendatult põhjustatud kostja poolt. Kahju tekitanud tegu ning selle teo tõttu toimunu ei saa olla ühtaegu kahju hüvitamist välistavaks asjaoluks.
53.Kohtu järeldused investeerimiskohustuse osas põhinevad tõendite ebaõigel hindamisel. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta arvab, et rendilepingu järgi oli OÜ-l Heliri võõrasse varasse investeerimise kohustus. OÜ-l Heliri ei olnud investeerimise kohustust. Rentniku kohustus investeerida piirdus tariifidest saadavast tulust tehtavate investeeringutega ja ei ole mingit alust väita, et rentnik seda teha ei soovinud või selleks võimeline ei olnud. Maakohus ei ole arvesse võtnud, vaid on ainult viidanud, et OÜ-l Heliri lasus investeerimiskohustus ja et kostja ei saanuks laenu, kui operaatoriks oleks olnud OÜ Heliri. On absurdne väita, et OÜ Heliri pidanuks investeerima võõrasse varasse sadu miljoneid kroone oma vahendeid. 15-aastase lepinguperioodi jooksul olukorras, kus isegi käive ei ulatu antud summa lähedale, on nimetatud tõlgendus ilmselgelt vale.
54.Seega tuleb vaadelda, kas kostja on tõendanud, et tema ise ei oleks saanud investeerimislaenu, kui operaatoriks oleks olnud OÜ Heliri. Kostja ei ole nimetatut tõendanud. Hageja on seisukohal, et NEFCO laen oleks antud linnale ka juhul, kui opereerijaks oleks olnud OÜ Heliri. Kohtu tõlgendus NEFCO esindaja T. A. 11.01.2013 e-
kirjale on väär. Viidatud e-kirjast nähtub, et laenu ei oleks antud ka AS-ile Keila Vesi hoolimata sellest, et see oli kostja omandis. Laenu oleks antud kostjale ilma tagatisteta, sest tema oli kohalik omavalitsus ja rajatiste omanik. Kostja oli andnud rajatised AS-ile Keila Vesi, mistõttu oleks loomulikuks laenusaajaks olnud AS Keila Vesi kui rajatiste omanik. Kostja aga ei saanud tagada AS-i Keila Vesi poolt võetavat laenu, seega oli laenusaajaks kostja, kes laenuraha omakorda AS-ile Keila Vesi andis. Järelikult AS-i Keila Vesi ei muutnud nö kõlbulikuks laenusaajaks see, et tema aktsiad kuulusid linnale, vaid AS Keila Vesi ei saanud üldse NEFCO-lt laenu, laenusaajaks oli kostja. Üheski kohas ei mainita, et kostja pidanuks omama kontrolli vee-ettevõtte üle. NEFCO nõudmiseks oli, et kostja osaleb laenulepingus. Seega saab ainsana järeldada, et AS-i Harves operaatoriks olek iseenesest nende postulaatide juures ei oleks häirinud kostjat kui kohalikku omavalitsust ja rajatiste omanikku NEFCO-lt investeeringute tarbeks laenu võtmast. Rendilepingu ajal oli kostja kõigi rajatiste omanik, mistõttu on ainuvõimalik järeldada, et kostja oleks saanud laenu NEFCO-lt rajatistesse investeerimiseks, isegi ilma lisatagatisteta. Maakohus ei ole kaevatavas lahendis eeltoodut arvesse võtnud.
55.Kostja ei tõendanud, et ta ei oleks saanud investeerida tariifist, oma vahenditest või muude laenude/toetuste abil, kui opereerijaks oleks olnud OÜ Heliri. Puudub alus eeldada, et kostja ainus võimalus laenu saada oli NEFCO. Asjas esitatud tõendid ei tõenda, et vee- ja kanalisatsiooniteenuse edasi toimimiseks olid vajalikud hiigelinvesteeringud, mida ei oleks saanud katta vee- ja kanalisatsioonitariifidest. Kostja on jätnud oma väite nn hädavajalikest investeeringutest sisustamata ja tõendamata. Kostja ei ole tõendanud ka investeerimisvajaduse täpset sisu ja suurust. Tunnistaja V. K. ütlustest ei saa teha järeldust, et OÜ Heliri operaatoriks olemisel oleks investeerimisvõimalused puudunud. Hageja hinnangul ei ole tunnistaja ka erapooletu ega tema ütlused usaldusväärsed. Kostja väited veemajanduse halva seisukorra kohta ei saa olla tõesed. Kostja ei toonud esile nõudeid, millele väidetavalt linna vee- ja kanalisatsioonivõrk ei vastanud. Kohtul ei ole võimalik sellist väidet seega üldse hinnata. Kostja 18.02.2013 menetlusdokumendile lisatud twinning-kokkulepe ei tõenda, et linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni olukord oli kehv. Antud kokkuleppe punktis 3 on toodud, et ühisveevärgi vesi vastab nõuetele. Ka kostja 18.02.2013 menetlusdokumendi lisana 5 esitatud sihtfinantseerimise lepingu täitmise aruanded ei tõenda, et neid programme oleks saanud vaid juhul, kui opereerijaks ei olnud OÜ Heliri. Viidatud keskkonnaprogrammist oli õigustatud toetust taotlema peale vee-ettevõtte, kes kuulub kohalikule omavalitsusele, ka kohalik omavalitsus ise.
56.Kohus kohaldas vääralt VÕS § 127 lõiget 6 määrates kahjuhüvitise diskretsiooni alusel, mitte A.V. arvamuse põhjal. Käesolevas asjas ei esine olukorda, et hüvitise suurust ei ole võimalik kindlaks teha. Eelkõige peab kahju olema tõendatud tõenditega, mitte määratud kohtu diskretsiooni alusel. A.V. arvutas OÜ Heliri saamata jäänud tulu õigesti rendilepingu lisas 3 toodud põhimõtte järgi, võttes arvutuskäiguks 10% selle eeldatavatest (mitte AS-i Keila Vesi) ärikuludest. Õige ei ole kostja seisukoht, et saamata jäänud tulu tulnuks arvutada 10% käibest. Kohus on vääralt leidnud, et eksperdi hinnang on arvesse võtnud investeeringuid või jätnud arvestamata rendi tasumise kohustuse.
57.Vastupidiselt kohtu poolt järeldatule arvestas ekspert rendimaksetega. Kohus ei ole rendilepingu majanduslikku sisu õigesti käsitlenud. Renditasu maksti tariifide alusel laekuvast käibest, nagu nähtub rendilepingu lisas 3 toodud hinnavalemist, mis sisaldab amortisatsioonisummat lahusoleva komponendina fikseeritud kasumist. Käivet hagis ei nõuta, nõutakse vaid osa käibest, mis oleks olnud ettevõtte puhastulu. A.V. on eelnevat arvesse võtnud. Vastupidiselt kohtu tõlgendusele ei olnud eksperdi kahjuarvestus otseses ja suures sõltuvuses investeeringutest. Ekspert ei eeldanud, et AS-i Keila Vesi poolt kajastatud investeerimisvahendid, mis ületavad amortisatsiooni, arvatakse vee tariifi
hulka. Rendilepingu lisas 3 toodud tariifid ja OÜ Heliri kasumi arvestamise aluseks võetavad kulud sisaldasid ärikulusid ehk ekspluatatsioonikulusid, sealhulgas amortisatsiooni. Kostja esitatud riiklikult tunnustatud eksperdi J. J. hinnangu punktis 6 (lk 15–16) on vastatud küsimusele lepinguperioodi ekspluatatsiooni kuludest. Kumulatiivseks ekspluatatsioonikuluks on J. J. saanud 7 330 486 eurot. See arvamus toetab A.V. hinnangut, sest 10% sellest kulust oleks olnud 733 048 eurot, mis on suurem hagis nõutust. Seega ka J. J. on hinnanud ärikuludeks järgmised komponendid: materjal ja teenused, mitmesugused tegevuskulud, tööjõukulud, põhivara kulum, muud ärikulud. Kahe eksperdi arvamuse erinevus seisneb selles, et A.V. on hinnangus maha arvanud võimalikud muude teenuste kulud, mille ta leidis muude teenuste tulude baasil. Rendilepingus ettenähtud valem (lisa 3) võimaldas tariifi sisse arvestada peale olemasolevate investeeringute amortisatsiooni ka investeerimisvahendid, mis on tähistatud valemis I-tähega, amortisatsioon aga A-tähega. A.V. võttis eelduseks, et investeeringud kaetakse muust kui veetariifist. See mõjub kasumimarginaalile vähendavalt. J. J. on oma arvamuses toonud ka kokkuvõtlikult välja, milles seisnes A.V. poolt valemi tõlgendamine, leides, et A.V. on valemist eemaldanud investeeringukomponendi. Ka J. J. on lepinguliste tasude arvestamisel pidanud põhjendatuks lähtuda just AS-i Keila Vesi andmetest (tuues allmärkuses välja, et tegemist on sama eeldusega, mida kasutas A.V. oma hinnangus). Seega on tegelikult kaks riiklikult tunnustatud eksperti pidanud võimalikuks ja põhjendatuks lähtuda AS-i Keila Vesi majanduslikest näitajatest. A.V. on aga andmeid oluliselt vähendanud majanduslikult põhjendatud ulatuses, arvestades, et osa AS-i Keila Vesi ärikuludest ei olnud seotud veeteenusega, J. J. aga mitte. A.V. poolt investeeringute amortisatsiooni arvestamine ärikuludes on igati põhjendatud, kuivõrd investeeringutega tehtud ehitised pidid lepingu järgi igal juhul tulema rentniku hallatavateks. Kohus jättis otsuses ka tähelepanuta, et A.V. kasutas oma hinnangus peale lepingulise valemi kasutamise meetodi ka alternatiivset elukallidusindeksil põhinevat hindamismeetodit, mille kasutamine kinnitas esialgsete arvutuste õigsust.
58.Juhul, kui VÕS § 127 lõige 6 kuulunuks kohaldamisele, on seda kohaldatud ebaõigesti. Kui lugeda, et A.V. arvamus ei kajasta kahju täpset suurust, oleks kohus pidanud diskretsiooni korras hüvitise suuruse määramisel sellest vähemalt lähtuma. Kui arvutada saamata jäänud tulu vastavalt lepingus kokkulepitule, tuleb marginaali sisse arvestada ka marginaal põhivarade amortisatsioonilt. Kui ringkonnakohus leiab, et investeeringuid ei võinuks põhivara kulumina kahjuarvestuses arvesse võtta, siis on kahju suurus või vähemalt suurusjärk ikkagi selgelt välja arvutatav. Hageja esitab kaebuse lisana arvestuse, milles ta on eemaldanud ärikuludest kogu põhivara kulumi ehk amortisatsiooni. Selle komponendi eemaldamisel on kindel, et investeeringud ei mõjuta mingilgi määral ärikulusid. Tabelis on toodud, et AS-i Harves ärikulud olid sarnased AS-i Keila Vesi ärikuludega ning kui täielikult eemaldada ärikuludest põhivara kulumi komponent, on saamata jäänud tulu kokku 460 977 eurot. Sarnases ulatuses on hageja teinud novembris 2012 ka kompromissiettepaneku. Kohtu diskretsiooni alusel määratav summa peaks jääma vähemalt samasse suurusjärku ja arvestama tõenditega.
59.Kohus on rahuldanud viivisenõude ebaõigesti. Kohus leidis, et rendilepingu kestva rikkumise algusega muutus rentniku kahjuhüvitise nõue sissenõutavaks ning seda ka tulevikus tekkiva ettenähtava kahju osas. Kohus leidis seega, et kogu nõudele kuulub kohaldamisele TsK §-s 231 sätestatud viivisemäär 3% aastas ning seda alates 01.01.1998. Hageja arvates ei ole Riigikohus käesolevas asjas tehtud otsuses leidnud, et kogu nõue muutus sissenõutavaks ühekorraga, vaid hoopis seda, et aegumist (mitte viivisearvestust) tuleb arvestada alates 19.06.1997 ning et sel ajal saadi teada kahjust. 1994. aasta TsÜS-i kohaselt ei sõltunud aegumistähtaja algus mitte nõude sissenõutavaks muutumisest, vaid kahju teadasaamisest. Riigikohtu lahendi punktis 30 on kohus viidanud sissenõutavaks
muutumisele ekslikult. Hageja viitab TsK §-le 176 ja leiab, et kahjuhüvitise olemusest tuleneb, et seda pidanuks maksma periooditi, mitte ühekorraga. Seetõttu on õige igaaastase kahju sissenõutavaks muutumine. Tuginedes VÕSRS § 12 lõikele 1 leiab hageja, et nõuetelt, mis muutusid sissenõutavaks enne VÕS-i jõustumist, tuleb kuni tänaseni arvestada viivist 3% aastas, ning nõuetelt, mis muutusid sissenõutavaks peale VÕS-i jõustumist, tuleb viivist arvestada VÕS-is sätestatud määras. Hageja on korrigeerinud arvestust kaebuse lisas 15 ja palub mõista välja viivise kogusummas 322 784 eurot (seisuga 03.06.2013).
60.Maakohus määras valesti esimese kohtuastme riigilõivu enne 2009. aastat kehtinud RLS-i alusel. Kohaldamisele kuulub riigilõivumäär, mis kehtib alates 01.07.2012.
61.Maakohus määras menetluskulude jaotuse ebaõigesti nõude rahuldatud osa järgi. Juhul, kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise kohta jõusse, palub hageja otsust muuta menetluskulude jaotuse osas. Kohtu kohaldatud TsMS § 163 lõike 1 kohaselt on hagi osalise rahuldamise korral kohtul kolm võimalust. Seejuures peab kohus muude otsuste tegemiseks põhjenduste puudumisel eelkõige jätma menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades. Teisiti jaotamisel tuleb kohtul oma valikut põhjendada. Kohus ei ole oma valikut ja diskretsiooni teostamist põhjendanud. Kohtul tulnuks järgida õiguse üldpõhimõtteid (õiglus, proportsionaalsus, loogiline põhjendatus), milliste rakendamine pidanuks seostuma tekkinud menetluskuludega, mitte üksnes hagi rahuldamise ulatusega. Käesoleval juhul ei põhjustanud menetluskulusid vaidlus mitte niivõrd nõude suuruse üle, kuivõrd vaidlused hagi põhjendatuse üle. Kohus pidanuks kohaldama TsMs § 169 lõiget 3, seega tulnuks aegumise vastuväite ja vaheotsustega seotud kulud jätta kostja kanda. Sellist jaotust toetavad ka TsMS § 162 lõikes 4 ja VÕS § 128 lõikes 3 toodud põhimõtted. Alternatiivselt pidanuks kohus määrama menetluskulude jaotuse, mille kohaselt pooled kannavad kulud võrdselt või mõlema poole menetluskulud jäävad poole enda kanda. Arvestada tuleks ka hageja poolt kostjale tehtud mitmeid kompromissettepanekuid.
62.Kostja apellatsioonkaebusele vaidleb hageja vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
63.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus asja lahendamisel osaliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas osaliselt ebaõigesti materiaalõigusnorme, mistõttu kuulub vaidlustatud otsus osaliselt tühistamisele. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, mille tulemusena muutub hagi rahuldamise ulatus ja menetluskulude jaotus. Mõlemad apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt.
64.TsMS § 651 lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega kohus jättis läbi vaatamata hageja nõude 02.01.1995 rendilepingu punktis 2.5 sätestatud õiguse kaotamisest tuleneva kahju hüvitamiseks. Seega selles osas on maakohtu otsus jõustunud ja käesolevas lahendis sellega seotud asjaolusid ei käsitleta.
65.Esmalt võtab kolleegium seisukoha kostja väidete osas, milliste kohaselt saaks rentniku õigus saada tulu vara kasutamisest tuleneda mitte 02.01.1995 rendilepingust, vaid 07.07.1994 samade poolte vahel sõlmitud koostöölepingust, kuid sellest lepingust tulenevaid rentniku õigusi hageja ei omandanud. Kolleegium kostja käsitlusega ei nõustu. Puudub vaidlus, et 22.06.2009 omandas hageja OÜ Heliri pankrotimenetluses toimunud enampakkumisel muuhulgas kõik OÜ Heliri ja Keila linna vahel 02.01.1995 sõlmitud
rendilepingust otseselt või kaudselt tulenevad seni täitmata OÜ Heliri (AS-i Harves üldõigusjärglase) nõuded Keila linna vastu (sealhulgas kõrvalnõuded ja õigused), samuti kõik Harju Maakohtu 19.09.2003 määrusest ja sellega kinnitatud kompromissilepingust tsiviilasjas nr 2/1-1862/01/03 tulenevad seni täitmata sama osaühingu nõuded Keila linna ja AS-i Keila Vesi vastu (sealhulgas kõrvalnõuded ja õigused). Käesolevas kohtuasjas on eelnevalt Riigikohtu otsusega tuvastatud, et viidatud kohtulikus kokkuleppes tunnustas kostja OÜ Heliri (pankrotis) kahju hüvitamise nõuet (otsuse punkt 34). Samuti on tuvastatud, et hageja poolt väidetud lepingurikkumisega, mis seisnes rendile antud vara valduse rentnikult äravõtmises ja sellega tema majandustegevuse seiskamises, kahju tekitamine saamata jäänud tulu näol võis olla rendilepingu iseloomu arvestades lepingu kaitsealas (otsuse punkt 28). Rendilepingu (t I kd lk 26-32) punkti 1.1 kohaselt reguleeris leping poolte suhteid Keila linna munitsipaalomanduses olevate ehitiste, rajatiste ja seadmete rendil. Lepingupunkti 1.2 kohaselt juhindusid lepingupooled omavahelistes suhetes lisaks riigi ja kohaliku omavalitsuse õigusaktidest ka koostöölepingust. Sellega muutusid koostöölepingu sätted rendilepingu osaks ja kolleegium ei saa siinkohal nõustuda maakohtu seisukohaga, nagu ei saaks koostöölepingut käesoleva vaidluse lahendamisel arvesse võtta, kuna rendileping oli sõlmitud hiljem. Samas nõustub kolleegium hagejaga, et käesolevas vaidluses nimetatud asjaolu olulist tähtsust ei oma, sest kostja on ise kaebuses möönnud, et rendilepingu punktis 4.4.3 ja lisas 3 ning koostöölepingu punktis 4.7 (kaebuses ekslikult märgitud punkt 2.2.4) ja lisas 4 (t IV kd lk 1) sisaldunud hinnakujundamise põhimõtted olid identsed ehk lepingute sisu oli täpselt sama. Seega isegi kui nõustuda kostjaga, et saamata jäänud tulu suuruse hindamisel ei saa lähtuda rendilepingu lisast 3, vaid tuleb lähtuda koostöölepingu punktist 4.7, ei avalda see asjaolu mõju hageja hagemisõigusele. Ka ei katkesta see põhjusliku seose ahelat, nagu leidis kostja (t II kd lk 178). Saamata jäänud tulu suuruse arvestamise põhimõtete osas võtab kolleegium seisukoha allpool.
66.Ringkonnakohus ei tuvastanud kaebustes esiletoodud rikkumisi maakohtu poolt kahju arvestamise perioodi arvestamisel ja nõustub, et hagejal on õigus saada kahjuhüvitist perioodi 19.06.1997 kuni 19.09.2003 eest. 19.06.1997 võttis kostja hageja eriõiguseellaselt AS-ilt Harves ära renditud vara valduse ja rikkus sellega rendilepingust tulenevat kohustust mitte takistada rentnikul kasutusse saadud vara valdamist ja kasutamist. Käesolevas asjas tehtud otsuses sedastas Riigikohus, et takistus rendilepingu järgi üleantud vara valdamisel ja kasutamisel on jätkuv lepingu rikkumine, mis kestab kogu lepingu kehtivuse aja (punkt 29). 19.09.2003 lõpetasid pooled kokkuleppel rendilepingu. Sõltumata asjaolust, et lepingu lõpetamine toimus kohtuvaidluse käigus ja vormistati kohtumäärusega kompromissi kinnitamise vormis, lõppes sellega lepingu kehtivus ja ühtlasi rendile andja kohustus mitte tegema takistusi rendile antud vara valdamisel ja kasutamisel. Poolte kokkulepe lõpetab võlasuhte VÕS § 186 punkti 4 ja § 207 tähenduses. Käesolevas asjas rentnik loobus edasisest lepingu täitmise nõudest ja rendile andja nõustus sellega. VÕS § 127 lõike 3 kohaselt peab lepingut rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal. Rendile andja pidi ette nägema, et kui ta takistab rendile antud asjade kasutamist, tekib rentnikul kahju, kuid seda pidi ta ette nägema ainult rendilepingu kehtivuse ajal. Kui pooled lepingut lõpetades ei leppinud kokku, et lepingurikkujal on kohustus maksta kahjuhüvitist ka lõpetamisele järgneva aja eest kuni lepingu sõlmimisel kokkulepitud kehtivuse aja lõpuni, puudub kannatanud poolel õigus seda nõuda, sest sellist tagajärge rikkumisele rikkuja ette nägema ei pidanud. Eeltoodu alusel nõustub kolleegium maakohtuga, et kuna lõpetamise kokkuleppes ei olnud sõnaselget kokkulepet kahju hüvitamise kohta lepingu kehtivusele järgneval perioodil, puudub rendile andjal kohustus aja eest alates 20.09.2003 kahjuhüvitist maksta. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et kompromissi tuleb tõlgendada selliselt, et kostja
peab kahju hüvitama vaid juhul, kui OÜ Heliri (pankrotis) võlausaldajad võtavad vastu vastavasisulise otsuse. Pankrotimenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et Keila linn oli ise menetluses suurimaks võlausaldajaks (t V kd lk 77), mistõttu oleks sellise otsuse vastuvõtmine sõltunud suurel määral kahju tekitajast endast. Ka ei ole kahju saaja nimel kompromissi sõlminud R.P. sellist poolte tahet kordagi kinnitanud. VÕS § 29 lõike 1 kohaselt tuleb lepingut tõlgendada eelkõige selle sõlminud isikute tegelikust tahtest tulenevalt.
67.Kolleegiumi arvates ei anna alust teistsugusele seisukohale asuda hageja ega kostja apellatsioonkaebustes toodud põhjendused. Puudub vaidlus, et OÜ Heliri tolleaegne pankrotihaldur ei loobunud kokkulepet sõlmides kahjuhüvitise nõudest. Samas ei anna esitatud tõendid ka alust tõlgendada kokkulepet selliselt, et vaatamata lepingu lõppemisele kahjuhüvitise arvestamise periood jätkub. VÕS § 29 lõike 1 kohaselt tuleb tehingut tõlgendada lähtudes lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kostja esindajad on menetluses esile toonud, et sellist kokkulepet ei oleks allkirjastatud, kui võimaliku kahjuna oleks käsitletud ka tulevikus tekkivat kahju. Vaheotsuse menetlemisel tehtud kohtulahenditest ei saa kuidagi järeldada, nagu oleksid kohtud pidanud „kahjunõude tunnustamise“ all silmas nõuet kogu hageja poolt hagetud perioodi kestel. Ka ei ole kohtud kasutanud otsuste põhjendustes väljendit „kogu kahjunõue“, nagu on esile toonud hageja oma kaebuse punktis 1.1. Kahjunõude aegumise tähtaja tuvastamine ei välista kuidagi hilisemas menetluses lepingu rikkumise perioodi tuvastamist. 19.09.2003 kokkulepe oli tasuline ja vastastikune – rentnik ei nõua varade valdust ja rendile andja kohustub tegema kõik võimalike kahjude hüvitamiseks. OÜ Heliri poolt lepingu täitmisest loobumist ei saa sellises olukorras kuidagi määratleda lepingulisest õigusest tasuta loobumisena.
68.Iseenesest asjakohane on kostja väide, et kahju arvestamine perioodi eest, mil rendileping oleks niikuinii olnud lõpetatud või lõppenud, ei ole põhjuslikus seoses kostja rikkumisega. Seetõttu on ebatäpne maakohtu seisukoht, nagu ei peaks käesolevas vaidluses hindama, kas rendile andjal oleks olnud seaduslikke aluseid lepingu lõpetamiseks juba enne 2003. aastat ja seda põhjusel, et faktiliselt lepingut enne ei lõpetatud. Küll aga nõustub kolleegium hagejaga selles, et kostja poolt esiletoodud võimalikud alused rendilepingu lõpetamiseks ei leidnud veenvat tõendamist. Seda, et aastal 1997 seaduslikud võimalused lepingu lõpetamiseks puudusid, tõendab kõige veenvamalt vaidluse all mitteolev asjaolu, et kostja otsustas lepingu lõpetada ja lõpetaski ebaseaduslikult. Sellist tegevust ei saa hinnata teisiti, kui et rendile andja jaoks ei olnud aastal 1997 ühtki väidetavat lepingu ennetähtaegse (erakorralise) lõpetamise alust, millised kostja esindajad tõid välja 18.02.2013 menetlusdokumendis (t II kd lk 180-183). Ka ei nähtu kasvõi ühe rikkumise esiletoomist kostja tolleaegse esindaja (linnapea) poolt pooltevahelisi suhteid aastatel 1996-1997 kajastavatest tõenditest (artiklid kohalikus ajalehes, kiri AS-i Harves aktsionäridele; t I kd lk 175-179, V kd lk 82). Viidatud tõenditest nähtub, et pooled pidasid läbirääkimisi AS-i Harves ümberkujundamiseks 50% osas kostja osalusega äriühinguks või osaluse ostmiseks linna poolt, et oleks tagatud laenu saamine linna veevärgi ümberkujundamiseks, kuid mingil ajahetkel võttis kostja vastu põhimõttelise ja teadliku otsuse tegutseda, andes samal ajal aru, et võimalikud on hilisemad kohtuvaidlused - „kuid meil on aega kohtus käia, me oleme sellega arvestanud“. Lepingu täitmise võimatuse ilmnemisel, juhul kui selle oleks tinginud asjaolu, mille eest lepingupool ei vastutanud, oleks olnud rendile andjal seaduslik võimalus leping lõpetada TsK § 240 alusel ka juhul, kui pooled ei oleks lepingu lõpetamiseks kokkulepet TsK § 238 mõttes saavutanud.
69.Ka ei nähtu kostja poolt esile toodud ÜVVKS § 16 lõikest 3 linna kohustust rendilepingu lõpetamiseks juhul, kui nimetatud seaduse jõustumiseni 23.03.1999 oleksid pooled lepingut täitnud. Viidatud sätte kohaselt kehtisid enne seaduse jõustumist sõlmitud lepingud niivõrd, kuivõrd need ei olnud vastuolus kehtima hakanud seadusega ning kooskõlla viimine tuli lõpetada hiljemalt 31.12.2002. Puuduvad asjaolud, mille alusel saaks asuda tõsikindlalt seisukohale, et kui pooled oleksid täitnud rendilepingut kuni ÜVVKS-i kehtima hakkamiseni, ei oleks nad suutnud vajadusel lepingu tingimusi viia kooskõlla seadusega. TsÜS § 138 lõike 1 (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioonis § 108 lõige 1) kohaselt tuli tsiviilõiguste teostamisel ja –kohustuste täitmisel toimida heas usus. Seega saab ja tuleb heas usus tegutsemist eeldada ka konkreetsetelt lepingupooltelt eelpool kirjeldatud hüpoteetilises olukorras peale ÜVVKS-i kehtima hakkamist. Alates 01.07.2005 (hageja poolt ekslikult märgitud 01.08.2002) kehtima hakanud redaktsiooni § 7 lõige 4 nägi aga ette, et kuni seaduses ettenähtud viisil vee-ettevõtja ja tema tegevuspiirkonna määramiseni oli seni ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni abil veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuseid osutanud ettevõtja kohustatud jätkama oma tegevust lepinguga määratud ajani. Seega ei välistanud seadus senise vee-ettevõtja poolt lepingu täitmise jätkumist, vaid nägi ette vajadusel lepingutingimuste muutmise.
70.Iseenesest on põhjendatud kostja seisukoht, et kahju hüvitamisel tuleb muuhulgas tuvastada, kas AS-il Harves oli võimalus mõistliku aja jooksul oma tegevuse selliseks ümberkujundamiseks, et oleks olnud võimalik jätkata tegevust ja saada tulu mujal, kas siis sama või muud teenust osutades. Siinkohal aga ei ole kindlasti tähtis asjaolu, et vaidlusalust rendilepingut ei sõlmitud konkursi korras. Tegemist oli kehtiva lepinguga ja kostja ei lõpetanud seda seaduslikult. Ka ei oma tähtsust AS-i Harves võimalikud muu lepingu alusel tekkinud võlgnevused. Asjaolu, et AS Harves (ümberkujundatud OÜ-ks Heliri) püüdis edasi tegutseda, nähtub tema 1997. majandusaasta aruandest (III kd lk 105), mille kohaselt jätkati vee- ja kanalisatsiooniteenuste osutamist Tutermaa asulas ja samas püüti (läbi erinevate kohtuvaidluste) taastada oma õigusi ka Keila linnas. Tutermaa asulas teenuste osutamine ei olnud nn asendustegevus, vaid see toimus samaaegselt rendilepingu täitmisega. Hageja on seisukohal, et AS-il Harves puudusid võimalused leida samal tegevusalal asendustegevust ja seda eelkõige põhjusel, et kogu vastava ala professionaalse tööjõu võttis ära AS Keila Vesi. Kostja vastupidist ei tõendanud. 1995-1997. aasta majandustegevuse aruannetest (t III kd lk 55-107) nähtub, et Keila linna haldusterritooriumil tarbijaskonna joogiveega varustamine, tekkiva heitvee ärajuhtimine ja puhastamine oli AS-i Harves põhitegevuseks. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus äriühingult võetakse ootamatult ühe päeva jooksul ära võimalus tegeleda oma põhitegevusega, milline oli õigustatult planeeritud toimuma veel vähemalt 9,5 aastat, lisaks lahkus oluline osa töötajatest ja toimus oluline tulude vähenemine (raamatupidaja kiri 13.03.1998 maksuametile koos lisadega; t III kd lk 117-119), ei saa eeldada, et äriühing leiab endale 6 kuu jooksul (nagu on kostja seisukoht) sellise asendustegevuse, mis korvab tekkinud kahju. On üldiselt teadaolev, et täiesti teisel alal tegutsema hakkamine nõuab äritegevuse ümberkujundamist ja selleks on vajalikud investeeringud, mille saamist reeglina ei saa eeldada lühema ajaperioodi kui aasta kuni kahe jooksul. 26.10.1999 kuulutati aga juba välja AS Harves (uue nimega OÜ Heliri) pankrot.
71.Ringkonnakohus nõustub menetlusosaliste seisukohaga, et hüvitamisele kuuluva kahju suuruse tuvastamisel rikkus maakohus diskretsioonipiire, kui jättis põhjendamata väljamõistetud hüvitise suuruse. Kolleegium on analüüsitud tõendite alusel seisukohal, et käesolevas asjas ei ole vajalik kasutada VÕS § 127 lõikes 6 kohtule antud kaalutlusõigust otsustada kahjuhüvise suurust, vaid hüvitise suuruse hindamisel on põhjendatud ja mõistlik lähtuda A.V. 05.09.2012 alternatiivsest hinnangust (t II kd lk 183-185). Kaalutlusõigust on kohus õigustatud kasutama vaid erandjuhtudel, kui kohtumenetluses on
tekkinud ilmselged tõenduslikud raskused. Seejuures on asjakohane hageja viide Riigikohtu seisukohale lahendis nr 3-2-1-55-11. Maakohtu etteheited A.V. arvamusele seoses rendimaksete mitte arvestamisega on kolleegiumi arvates ümber lükatud eksperdi selgitusega 31.05.2013 (t V kd lk 169). Investeeringute suuruste osas OÜ Heliri ja AS-i Keila Vesi vastavate võimaluste võrreldamatuse tõttu on kolleegium põhimõtteliselt nõus maakohtuga. Sõltumata sellest, kas ja kui palju olid pooled koostöö- ja rendilepingute alusel kohustatud ja õigustatud linna varasse investeerima, puudus rentnikul iseseisev otsustusõigus uute investeeringute osas. Ei saa lugeda tõenäoliseks, et juhul, kui linna veevärki oleks opereerinud kõik vaidlusalused aastad linnale kuuluva ettevõtte asemel eraõiguslik äriühing, mille tegevuse üle puudunuks linnal sisuline otsustusõigus, oleks linn samal tasemel laene võtnud ja seda sellise äriühingu omakapitali panustanud. See võis nii toimuda, aga ei pruukinud, ja tõsikindlalt ei ole võimalik asuda ei ühele ega teisele seisukohale. Sama nentis arvamuses ka A.V. (t II kd lk 179). Eeltoodust tulenevalt ongi põhjendatud võtta hüvitise määramisel aluseks A.V. alternatiivne arvamus, mille aluseks on AS-i Keila Vesi poolt AS Harves äritegevuse ülevõtmisele järgnenud 1997. ja 1998. aastate tegelikud veeteenuste osutamisega seotud ärikulud ja nende kasv võrdses tempos üldise inflatsiooniga, arvestamata hilisemaid investeeringuprogramme ja nende võimalikku mõju. Seega jäävad kõrvale oletatavad investeeringud, kuid võetakse aluseks sellise äriühingu, kes asus nö üks-üheselt tegutsema AS-i Harves asemel, tegelik tegevus. Asjaolu, et ilma AS-i Keila Vesi majandusnäitajateta ei ole käesolevas vaidluses võimalik saamata jäänud tulu arvestamine, tuleneb mõlema eriteadmistega isiku arvamusest. Puudub vaidlus, et kostja asutas aastal 1997 AS-i Keila Vesi nimelt selleks, et selle kaudu opereerida linna veevärki, mida senini tegi ja oleks kuni lepingu lõppemiseni teinud rendilepingu alusel AS Harves. Nimetatud asjaolu nähtub ka AS-i Keila Vesi majandusaasta aruandes kirjeldatust (t III kd lk 23).
72.Kolleegiumi arvates omistab kostja liigset tähelepanu A.V. hinnangus sisalduvale rendilepingu järgsele hinnakujundamise valemile ja selle tõlgendamisele asjatundja poolt. Mõlemad eksperdid on möönnud, et rendilepingu lisas 3 kajastatud hinnakujundusvalem on vigane, annab otsese rakenduse korral absurdse tulemuse ega ole seetõttu otseselt kasutatav (A.V. t II kd lk 178; J. J. t IV kd lk 6, 7-8). Selles kontekstis oli vajalik, et ekspert läbi rendilepingu majandusliku sisu ja eesmärgi teatud määral valemit tõlgendas. Ka J. J. tõdes, et A.V. püüdis anda valemile majanduslikku sisu omavat tõlgendust. Samas on J. J. ka sedastanud, et tegelikkuses A.V. kõnealust valemit saamata jäänud tulu arvestamisel ei kasutanud, vaid lähtus sisuliselt ettevõtte analoogia meetodist ning eeldas, et AS Harves kasumi arvestamise aluseks olevad kulud, sealhulgas amortisatsioon) oleksid kujunenud selliseks, nagu need olid AS-il Keila Vesi. Seega ei olnud A.V. hinnangu andmisel reaalset vajadust kasutada valemist vee ja kanalisatsiooni hinna muutuste prognoosimiseks, vajalikud näitajad sai võtta AS-i Keila vesi aruannetest (t IV kd lk 10).
73.Ka J. J. on riiklikult tunnustatud finantsala ekspertide nimekirja kuuluv vastava ala spetsialist, kelle asjatundlikkuses kohus ei kahtle, kuid tema hinnangut (t IV kd lk 3-21) ei pea kolleegium võimalikuks aluseks võtta ja seda põhjusel, et kostja ei esitanud oma eksperdile konkreetset küsimust AS-i Harves saamata jäänud tulu kindlaks tegemiseks, vaid esitas küsimusi teise eksperdi arvamuses vigade leidmiseks (mille kohta on J. J. möönnud, et tegemist on üldjoontes korrektse analüüsiga; t IV kd lk 6), samuti palus tuvastada üksikuid saamata jäänud tulu kindlakstegemiseks (rendilepingu lisast 3 tuleneva hinnakujunduse) vajalikke komponente. J. J. poolt tuvastatu alusel teeb kostja järelduse, et AS Harves oleks AS-i Keila Vesi asemel tegutsedes kandnud kahjumit. Kolleegium, sarnaselt maakohtuga, kostjaga ei nõustu. Asjaolu, et AS Harves sai oma tegevuses aastal 1996 kasumit, nähtub lisaks maakohtu poolt viidatud majandusaasta aruandest ka kostja enda kinnitusest 04.02.1998 sõlmitud neljapoolses twinning-kokkuleppes. Nimelt on selle
punktis 1.2 toodud esile, et „Kogu Harves ́e tulu oli 1996. aastal 6 miljonit EEK ning tegutsemis- ja hooldamiskulud 4,3 miljonit EEK“ (t IV kd lk 24, tõlge lk 196). Sellega on ka tõendatud, et kannatanul olid võimalused väidetavat kasu tõenäoliselt saada ka edaspidi kogu rendilepingu kehtivuse jooksul.
74.Kostja on esitanud taotluse väljamõistetava kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 ja § 140 alusel. Nõustuda tuleb kostjaga selles, et maakohtu otsus on taotluse lahendamise osas põhjendamata. Maakohus on küll tõdenud, et puuduvad alused hüvitise vähendamiseks, kuid milliste asjaolude alusel ja millistest õigusaktidest lähtudes maakohus sellisele järeldusele jõudis, otsusest ei nähtu. Ringkonnakohus saab ka selles osas teha ise uue otsuse.
75.VÕS § 139 sätestab kahjuhüvitise ulatuse määramise regulatsiooni juhuks, kui kahju tekkimine oli osaliselt põhjustatud kahjustatud isiku enda poolt. Sätte mõtte kohaselt ei tohi kahjustatud isik, kelle võimuses oleks omapoolsete mõistlike pingutustega kahju tekkimist vältida või vähemalt kahju suurust vähendada, jääda kahju tekkimise või suurenemise ohu korral tegevusetult kahju tekkimist või suurenemist ootama. VÕS § 140 lõike 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu, kusjuures arvestada tuleb kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda.
76.Kostja on esitanud taotluse põhistamiseks järgmised asjaolud (t III kd lk 187-188): nõutavas ulatuses hüvitis on linnale äärmiselt ebaõiglane ja koormav; rendileping vee- ja kanalisatsioonitrasside kasutamiseks ei sõlmitud tavapäraste läbirääkimiste tulemusena, rääkimata mõistlikest konkurentsitingimustest; AS Harves hakkas vara kasutama juba 1993 ja aastatel 1994 ning 1995 sõlmitud lepingud olid püüd seadustada faktilist olukorda; AS Harves ei kandnud seoses rendiobjektiga märkimisväärseid kulusid; vaidlusaluseks varaks oli avalikkuse hüvanguks kasutatav trass ja valduse äravõtmine oli tingitud avalikest huvidest, et viia ellu veemajanduses hädavajalikud investeeringud; nende tegemata jätmine oleks viinud linnaelanike huvide kahjustamiseni, kuna tagatud ei oleks olnud nõuetekohase joogivee ega kanalisatsiooniteenuse pakkumine; linn ja AS Harves pidasid 1997. aastal läbirääkimisi, kuid lahenduseni ei jõudnud.
77.Kolleegium nõustub kostjaga osaliselt. Kohus lähtub muuhulgas sellest, et kahju hüvitamise eesmärgiks ei saa olla kohustust rikkunud poole karistamine. Ei saa olla vaidlust, et Keila linna tolleaegsed esindajad (linnapea, volikogu) eirasid tahtlikult seadust, tehes 19.06.1997 AS-il Harves rendilepingu edasise täitmise võimatuks. Samas ei ole kahju hüvitamise eesmärgiks kohustust rikkunud poole karistamine. Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud. Hageja füüsilise isikuna ei olnud ebaseaduslikult lõpetatud rendilepingu pooleks ega vahetuks kahju saajaks. Hageja omandas nõude (ühena 5-st nõudest) kostja vastu 800 000 krooni eest OÜ Heliri pankrotimenetluses toimunud enampakkumisel 22.06.2009 (t I kd lk 52). Kindlasti ei tohi kahju hüvitamine olla kannatanule rikastumise allikaks. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et pooled pidasid tõepoolest enne 19.06.1997 läbirääkimisi, et muuta rentniku omanike ringi selliselt, et linn omandaks kasvõi pooles osas kontrolli vee- ja kanalisatsioonitrasside haldaja tegevuse üle. Selline tahe olukorras, kus linnal (või tema osavõtul) oli võimalik saada laenu linnaelanike huvides, on kohtule arusaadav. Üldiselt teadaolevalt on läbirääkimiste õnnestumiseks vajalik kõigi osalejate hea tahe ja kompromissivalmidus.
78.Arvestades kahju tekkimise perioodiks 19.06.1997 kuni 19.09.2003, oleks kostjalt tulnud hageja kasuks välja mõista AS-i Harves saamata jäänud kasu hüvitamiseks põhivõlgnevusena 251 357.23 eurot. Seejuures arvestab kohus A.V. poolt alternatiivse arvamuse tabeli (t II kd lk 184) viimases veerus puhastulu 2003. aasta eest proportsionaalselt 260 päevaga, seega 545 305.56 krooni ja kogutuluks 3 931 097.56 krooni, mis vastab 251 242.93 eurole. Eelpool esitatud põhjenduste alusel aga vähendab kohus hüvitamisele kuuluvat põhivõlgnevust 200 000 euroni.
79.Kostja esitas apellatsioonkaebuses aegumise vastuväite viivisenõudele. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-134-13 asunud seisukohale, et poolel on õigus nõuda aegumise kohaldamist ringkonnakohtus ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei nõudnud. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et vaheotsuse menetluses ei võetud seisukohta viivisenõude võimaliku aegumise osas. Kostja menetlusdokumentidest enne vaheotsuse tegemist nähtub, et aegumise vastuväide esitati ainult kahjunõudele. Samas hageja oli esitanud ka viivisenõude (t I kd lk 23). Võimalik aegumine tuleb tuvastada iga nõude osas eraldi. Hageja viide Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-41-07 väljendatud teistsugusele seisukohale ei ole asjakohane, sest kõrgem kohus muutis lahendites nr 3-2-1-57-08 ja nr 32-1-95-08 oma praktikat.
80.Kolleegium on seisukohal, et hageja viivisenõue on aegunud osaliselt. Lepingu rikkumisega muutusid sissenõutavaks kõik sellest tulenevad ja ettenähtavad nõuded. 1997. aastal kehtinud TsK § 231 sätestas rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgniku kohustuse maksta viivitamisaja eest 3% viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei olnud kindlaks määratud teistsugust määra. Lepingu tahtlikul rikkumisel pidi kostja nägema ette, et kahjunõudele võib kaasneda viivisenõue. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜSi redaktsioon ei sätestanud erisätteid kõrvalnõuete aegumisele, vaid vastavalt §-le 117 pidanuks viivisenõue aeguma koos põhinõudega. Jõustunud Riigikohtu otsusega on tuvastatud, et põhinõue oleks TsÜS-i eelmise redaktsiooni alusel aegunud 19.06.2007. Alates 2002 kehtiv TsÜS-i redaktsioon kehtestas uued aegumise tähtajad, muuhulgas kehtestas § 154 korduvate kohustuste, olenemata nende õiguslikust alusest, täitmisele suunatud nõude aegumise tähtajaks kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Viivise tasumise kohustus on korduv kohustus nimetatud sätte mõttes. Kuna 19.09.2003 kokkulepe ei kajasta viivisenõude tunnustamist ja vastavat tahet ei ole pooled ega R. P. menetluses ka esile toonud, tuleb kompromissi tõlgendada selliselt, et võimalikus viivisenõudes pooled kokkulepet ei sõlminud. Seega algab viivisenõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks ja nõue aegub kolme aasta jooksul. Järelikult on aegunud viivis, milline oli muutunud sissenõutavaks enne 01.01.2006.
81.Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt rakendatud viivisemäära arvestamise põhimõtetega. Asjakohane on seejuures ka viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-99-11, mille punktis 13 kohus selgitas, et viivist saab VÕS § 113 lõike 1 järgses suuruses nõuda üksnes siis, kui põhinõue muutus sissenõutavaks pärast 01.07.2002. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et hageja põhinõue muutus sissenõutavaks rendile andja poolt lepingu rikkumise päevast 19.06.1997. Seega rakendas maakohus asjakohaselt viivisemäära 3% aastas. Kahjunõude sissenõutavaks muutumist iseloomustab kahju ühtsuse põhimõte ehk kahjunõude tekkimisega muutub sissenõutavaks kogu tulevikus tekkiv ja ajas suurenev kahju. Kahju hüvitamise kohustus ei ole korduv kohustus ja seetõttu ei saa nõustuda hageja poolt esitatud viivise arvestusega (t VI kd lk 190).
82.Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja viivisenõue perioodi 01.01.2006 kuni 28.01.2014 (8 aasta ja 28 päeva) eest määras 3% aastas, seega kokku 48 160 eurot (8,08 x 3= 24,08% 200 000 eurost).
83.Kostja esitas VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 alusel taotluse väljamõistetava viivise vähendamiseks. Nõustuda tuleb kostjaga selles, et maakohtu otsus on selle taotluse lahendamise osas põhjendamata. Maakohus on küll tõdenud, et puuduvad alused viivise vähendamiseks, kuid milliste asjaolude alusel ja millistest õigusaktidest lähtudes maakohus sellisele järeldusele jõudis, otsusest ei nähtu. Ringkonnakohus saab ka selles osas teha ise uue otsuse. Hageja põhjendas taotlust järgmiste asjaoludega (t III kd lk 189): hageja tasus enampakkumisel nõude eest 800 000 krooni, kuid hageb kahju enam kui 10kordses suuruses; raha maksmisega viivitamisest ei ole ta mingit kahju saanud; viivisenõue esitati alles 12 aastat peale rikkumist; hageja venitas nõude esitamisega ebamõistlikult kaua.
84.Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et hageja esiletoodud asjaolud ei anna alust viivise vähendamiseks. VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 koostoimes kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus tasumisele kuuluvat viivist vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust kohustatud isiku poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leidis eelnevalt, et hagejal on õigus saada viivist perioodi eest alates 01.01.2006, mitte alates 19.06.1997. Sellega vähenes väljamõistetud viivise summa enam kui poole võrra. Kostja ei ole esile toonud, mis takistas tal peale 2003. aastal kompromissi sõlmimist võimaliku kahju suuruse kindlakstegemisega ja hüvitamisega aktiivselt tegelema hakata, et kasvõi osaliselt hageja nõuet rahuldada. Heas usus tegutsedes ei saanud kostja esindajad loota, et osaledes võlausaldajana OÜ Heliri pankrotimenetluses, on neil õigus läbi üldkoosoleku otsuse (või täpsemalt läbi selle puudumise) vabaneda kohtu poolt kinnitatud kompromissi täitmisest.
85.Ringkonnakohus on seisukohal, et TsMS § 137 lõike 11 alusel tuleb muuta maakohtu poolt määratud hagihinda. Lahendi sissejuhatavas osas märgib maakohus hagihinnaks 619 723 eurot. Samas märgib maakohus ka ise otsuse 11. leheküljel, et hageja määratles oma esialgse põhinõude summas 800 000 eurot. Sama nähtub ka hagiavaldusest (t II kd lk 158159). Asjaolu, et hageja hiljem nõuet maakohtus (samas lk 171-172) ja ringkonnakohtus vähendas, ei muuda hagihinda, sest TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitasime aeg. Küll aga nõustub kolleegium maakohtu poolt määratud hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu suurusega. Maakohus lähtus seejuures asjakohaselt Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-22-11 antud juhisest. Hagiavaldus esitati 12.08.2009 ja kuna tol ajal kehtinud riigilõivu on Riigikohus tunnustanud põhiseadusega vastuolus olevaks, oleks saanud tekkinud seaduselünga täita eelmise kehtiva RLS-i redaktsiooni (kehtis kuni 31.12.2008) rakendamisega. Sarnaselt lahendas tekkinud olukorra Riigikohus ka lahendis nr 3-2-1-67-11. Puuduvad alused asuda käesolevas asjas teistsugusele seisukohale.
86.Kuna ringkonnakohus muudab hagi rahuldamise proportsioone, tuleb uuesti jaotada ka maakohtus kantud menetluskulud. Järgnev jaotus ei kajasta neid menetluskulusid, millised on hageja kohustatud kandma Harju Maakohtu 08.11.2012 määruse alusel, millega kohus lõpetas menetluse R. P. vastu ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitamiseks 2262 eurot (t III kd lk 152-153). Ülejäänud menetluskulude jaotamisel arvestab kolleegium, et hageja 3-st nõudest jättis maakohus ühe läbi vaatamata, et põhivõlgnevuse nõue kuulub rahuldamisele 25% ulatuses (800 000-st 200 000) ning et ringkonnakohtu istungi ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõue kuulub rahuldamisele
u 4% ulatuses (hageja arvestus t VI lk 190). Hagi läbivaatamata jäämisel jäävad menetluskulud TsMS § 168 lõike 2 alusel hageja kanda. Hagi osalisel rahuldamisel kannavad pooled kulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota neid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta kulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega jätab kolleegium maakohtus kantud menetluskuludest 25% kostja ja 75% hageja kanda.
87.Apellatsiooniastmes kantud kulude jaotamisel arvestab kolleegium, et mõlemad kaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Aga samuti asjaolu, et poolte vahel peetud läbirääkimistes pakkus kostja hagejale kompromissina rahasumma, mis jääb samasse suurusjärku hagi rahuldamise ulatusega. Poolte esindajate e-kirjavahetusest nähtub, et kostja pakkus 250 000 eurot (t VI kd lk 221). Eeltoodu alusel peab kolleegium õiglaseks ja mõistlikuks jätta hageja apellatsioonimenetluses kantud kulud osaliselt tema enda kanda. TsMS § 163 lõike 2 alusel jätab kolleegium ka apellatsioonimenetluse kulud 25% ulatuses kostja ja 75% ulatuses hageja kanda.
88.Hagi rahuldamise proportsioonide muutumisel tuleb uuesti määrata ka pooltelt väljamõistetav riigituludesse tasumisele kuuluv maakohtus vähemtasutud riigilõiv. Maakohus tuvastas asjakohaselt, et riigituludesse on vähem tasutud 6380 eurot. Tulenevalt menetluskulude jaotusest, tuleb seega hagejal tasuda riigile täiendavalt 4785 eurot ja kostjal 1595 eurot.
Ülle Jänes
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.