Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamisega Keila linnas lepingu kestuse jooksul (alates lepingu rikkumisest 19.06.1997 kuni 01.01.2010). Kahju suurus tuleneb rendilepingu lisas 3 toodud Keila ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni hinnakujunduse põhimõttest, mille kohaselt on OÜ Heliri fikseeritud kasumiks 10 % teenuse hinnast, s.o 10 % Keila linna vee-ettevõtlusega tegelemisel saadud/saadavast käibest lepingurikkumise aja jooksul. Lisaks esitas hageja nõude Keila linna vastu lepingu uuendamise eesõiguse kaotamisega tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks, kuid sellest nõudest hageja 08.09.2010 loobus. Kuivõrd hagejale on teada, et kostja esitab hagile aegumise vastuväite, siis andis hageja ka oma seisukoha perioodil 19.06.1997 kuni 31.12.2009 tekkinud/tekkiva kahju hüvitamise nõude aegumise osas ning taotles aegumise küsimuse lahendamist vaheotsusega. Kuni 30.06.2002 tekitatud kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks peab hageja TsK § 222 lg 1 ja lg 2 ning AÕS § 45 lg 1, kahjuks on OÜ-lt Heliri valduse äravõtmise tagajärjel rendilepingust saamata jäänud tulu: kostja rikkus rendilepingust tulenevat kohustust hoiduda valduse rikkumisest. Aegumistähtaja alguseks on seega valduse kaotamise hetk 19.06.1997, mil OÜ-l Heliri tekkis õigus nõuda Keila linnalt kahjuhüvitist TsK § 222 alusel. Hageja on seisukohal, et aegumise tähtaeg on sellel ajal kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi on 10 aastat alates päevast, mil kohustust rikuti. Võlaõigusseaduse ja uue tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumisega 01.07.2002 hakkas kulgema TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Nõude aegumine katkes ja algas uuesti 03.09.2003 kokkuleppega, milles Keila linn tunnistas kahju tekitamist ja kohustust kahju hüvitada. Kohaldada tuleb TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastast aegumistähtaega, kuna Keila linn rikkus valdust ja lepingulisi kohustusi tahtlikult. Juhul, kui kohus kohaldab TsÜS § 146 lg 1 järgi 3-aastast aegumistähtaega ega loe aegumistähtaega katkenuks 03.09.2003 kokkuleppes sisalduva võlgnevuse tunnistamise tõttu, on perioodil 19.06.1997 kuni 30.06.2002 lepingu rikkumisega tekitatud kahju aegunud. Kui kohus ei loe aegumist katkenuks 03.09.2003 võlgnevuse tunnistamisega, kuid kohaldab 10-aastast aegumistähtaega, siis on kahjuhüvitise nõue aegunud perioodil 19.06.1997 kuni 30.12.1998 tekitatud kahju osas, kuid aegumata on perioodil 31.12.1998 kuni 30.06.2002 tekitatud kahjuhüvitamise nõue. Kui kohus loeb aegumise katkenuks 03.09.2003 ja kohaldab 10-aastast aegumistähtaega, siis ei ole perioodil 19.06.1997 kuni 30.06.2002 lepingu rikkumisega tekitatud kahju nõue aegunud. Alates 01.07.2002 lepingurikkumisega tekitatud/tekitatava kahju hüvitamise nõuetele kohalduvad VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt alates 01.07.2002 kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse Ja võlaõigusseaduse sätteid. 01.07.2002 oli Keila linna poolne lepingu rikkumine jätkuv. Kuivõrd otstarbekas on kahju hüvitamine perioodiliste, ühe aasta eest arvutatavate maksetena ning kahju hüvitamise mõistlikuks tähtajaks tuleb lugeda 1,5 aastat alates lepingu rikkumise aasta lõppemisest, siis rendilepingus sisalduva kahjuhüvitamise kohustuse ja TsÜS § 147 lg 1 ning VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 alusel algas 2002. a tekitatud kahju suhtes aegumine kulgema alates 01.07.2004. Samadel põhjendustel hakkas järgmistel perioodidel tekitatud kahju hüvitamise nõude osas aegumise tähtaeg kulgema järgmiselt: 2003. a tekitatud kahju osas 01.07.2005; 2004. a tekitatud kahju osas 01.07.2006; 2005.a tekitatud kahju osas 01.07.2007; 2006.a. tekitatud kahju osas 01.07.2008. OÜ Heliri esitas 31.12.2008 hagiavalduse rendilepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks (tsiviilasi nr 2-08-91882) ning aegumine peatus TsÜS § 160 lg 1 alusel. Juhul, kui kohus kohaldab TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 3-aastast aegumistähtaega, on käesoleva hagi esitamise seisuga (12.08.2009) nõuded perioodil 01.07.2002 kuni 31.12.2003 aegunud. Sel juhul on aegumata alates 01.01.2004 kuni 31.12.2009 tekitatud kahju hüvitamise nõue. TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10aastase aegumistähtaja puhul ei ole nõue 01.07.2002 - 31.12.2009 eest aegunud.

Kostjate vastuväited Keila linn esitas hagile aegumise vastuväite ning taotles selles osas vaheotsuse tegemist. AS Harves sai juba 19.06.1997 renditud vara valduse kaotamisel teada nii vara valduse kaotusest kui ka sellega seoses tekkinud kahjust. Seega oli AS-l Harves ja tema õigusjärglastel võimalik hagi esitada alates sellest ajast. Isegi juhul kui asuda seisukohale, et Keila linn on vara valduse ülevõtmisel rendilepingut tahtlikult rikkunud, siis on ka selles osas hagi aegunud, sest sel juhul oleks hagi esitamine olnud võimalik kuni 19.06.2007. Käesoleval juhul on hagi esitatud 2009. a. Hageja käsitlus heade kommete vastasest tahtlikust käitumisest on asjakohatu. TsÜS § 146 lg 4 näeb 10-aastase hagi aegumise ette tahtliku lepingu rikkumise korral ehk teisisõnu on seadusandja ette näinud tavalisest 3-aastasest tehingulisest aegumistähtajast pikema, 10-aastase aegumise tähtaja süü teatud vormi korral, mitte aga seostades seda hea usu põhimõtetega. Eeltoodu tõttu peab kostja asjakohatuteks ka hageja poolt esitatud uusi täiendavaid tõendeid. Hagi aegumise küsimuse lahendamisel ei saa lähtuda Harju Maakohtu 19.09.2003 kinnitatud kokkuleppest, sest selles ei ole kostja tunnistanud võlgnevust ning tegemist ei ole deklaratiivse võlatunnistusega. Kokkuleppes on pooled üksnes nentinud, et vara valdus jääb kostjatele ja et ei ole mõttekas rendilepingu järgse vara eristamine ning seoses hageja majandustegevuse lõpetamise ja äriühingu likvideerimisega ei ole põhjendatud vara üleandmine. Isegi juhul, kui OÜ-le Heliri (pankrotis) sai alles 03.09.2003 teatavaks, et vara valdus jääb Keila linnale ja AS-le Keila Vesi, siis hiljemalt nimetatud kuupäevast sai OÜ Heliri (pankrotis) teadlikuks kahjust, mis talle on tekkinud seoses rendilepingu rikkumisega. Seega on kahjuhüvitamise nõue esitatud vähemalt 7 aastat pärast kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada saamist. Lähtuvalt eeltoodust taotles kostja hageja nõudele aegumise kohaldamist. Kostja Raivo Piirla pidas tema vastu esitatud nõuet põhjendamatuks. Hagejal puudub tema vastu nõude esitamiseks õiguslik alus, viide 01.01.2004 kehtinud PankrS § 34 lg-le 3 ei ole asjakohane. Esimese astme kohtu lahend Maakohus võttis vastu hageja hagist osalise loobumise ja lõpetas menetluse Edvin Rajamäe hagis Keila linna vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks, mis tulenes Keila linna ja OÜ Heliri õiguseellase AS Harves vahel 02.01.1995 sõlmitud rendilepingu punkti 5.2 rikkumisest (rendilepingu Keila linna poolse rikkumise tagajärjel kaotas OÜ Heliri lepingu uuendamise eesõiguse ehk lepingu pikendamise õiguse). Hageja loobus sellest nõudest 08.09.2010 ning kohus lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel ja tulenevalt TsMS § 429 lg-st 1 menetluse. Ülejäänud osas jättis kohus hagi Keila linna vastu aegumise tõttu rahuldamata. Eraldi lahendiga (21.02.2011 määrusega) jättis maakohus hagi Raivo Piirla vastu TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest leidis, et hagi ei ole esitatud hageja seadustega kaitstud õiguste ega huvide kaitseks. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Keila linna poolne rendilepingu rikkumine seisneb selles, et ta võttis 19.06.1997 ära AS-ilt Harves renditud vara valduse ning valduse rikkumise tagajärjel jäi OÜ-l Heliri saamata rendilepingust loodetud tulu. Hageja ja Keila linn vaidlevad nõude aegumise algustähtaja, kohaldatava aegumistähtaja pikkuse ning aegumistähtaja 03.09.2003 kokkuleppe sõlmimisega katkemise üle. Hageja leiab, et kahju saamata jäänud tulu näol tekkis alates 19.06.1997 jätkuvalt igapäevaselt kuni rendilepingu tähtaja lõppemiseni 01.01.2010; lepingu tahtliku rikkumise korral kohalduvat 10aastast aegumistähtaega tuleb kuni 01.07.2002 tekkinud kahju osas arvestada igapäevaselt ja alates 01.07.2002 aasta kaupa, lisaks katkes aegumistähtaeg ja hakkas uuesti kulgema 03.09.2003 kokkuleppe sõlmimisega. Kostja leiab, et saamata jäänud tulu näol kahju hüvitamise nõude esitamise õigus tekkis hagejal 19.06.1997, nõude aegumise tähtaeg hakkas kulgema hiljemalt

03.09.2003, mil hageja ja kostja sõlmisid kokkuleppe, millega vaidlusalune vara jäi kostja ja AS Keila Vesi valdusesse. Vaidlust ei ole, et lepingurikkumine, mille tõttu jäi hagejal saamata tulu, leidis aset 19.06.1997. Vastavalt 01.07.2002 jõustunud VÕSRS §-le 11 tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda tsiviilkoodeksi ja kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS (1994) sätetest. Tuginedes Riigikohtu lahendile 3-2-1-56-02 asus maakohus seisukohale, et saamata jäänud tulu kuulub TsK § 222 lg 2 kohaselt kahju mõiste alla, mis võib kuuluda hüvitamisele. Saamata jäänud tulu näol on tegemist oletusliku tuluga, mida kohtul on võimalik hinnata vaid ligilähedaselt. Saamata jäänud tuluks on kasu, mida kahjustatud lepingupool oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui lepingut ei oleks rikutud. Seetõttu tuleb saamata jäänud tulu nõude puhul hinnata just tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kohustusi oleks nõuetekohaselt täidetud. Saamata jäänud tulu hüvitamise nõude eelduseks on lepingu rikkumise tuvastamine. Seega saamata jäänud tulu kui kahju hüvitamise nõude esitamise aegumistähtaja kulgema hakkamine ei sõltunud perioodi, mille eest loodetud tulu jäi saamata, möödumisest. Maakohus pidas ekslikuks hageja seisukohta, et kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja algust tuleb nõude osadele arvestada igapäevaselt või aastakaupa kuni rendilepingu tähtaja lõppemiseni. VÕSRS § 9 lg-le 1 kohaldatakse TsÜS-is ja VÕS-is aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002. Vaidlusaluse lepingu sõlmimise ja kahju tekitanud teo toimumise ajal kehtinud TsÜS (1994) § 116 kohaselt aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Seaduses võib sätestada hagemisõiguse tekkimise muu aja. Lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete osas hagemisõiguse tekkimise muud aega seaduses ei sätestatud. TsÜS (1994) § 113 lg 1 kehtestas hagi korras õiguste kaitse üldiseks aegumistähtajaks 10 aastat. Eeltoodust tulenevalt algas käesoleval juhul saamata jäänud tulu hüvitamiseks nõude esitamise tähtaeg kulgema hetkest, kui OÜ Heliri (pankrotis) oma õiguste rikkumisest teada sai või pidi saama, s.o rendilepingu ja ostumüügilepingu esemeks olnud vara valduse äravõtmisest 19.06.1997. TsÜS (1994) § 113 lg-s 1 ettenähtud hagi aegumise 10-aastane tähtaeg oleks lõppenud 19.06.2007, seega 12.08.2009 esitatud hagiavaldus oleks esitatud pärast aegumistähtaja lõppemist ning nõue oleks aegunud. Enne aegumistähtaja lõppemist, 01.07.2002 jõustunud uue TsÜS § 146 lg 1 kehtestas tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat. TsÜS § 146 lg 4 järgi on nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Selleks, et hagejal oleks õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist kümne aasta jooksul, peab kostja olema kohustust rikkunud tahtlikult. VÕS §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Eeltoodust järeldub, et kohustuse mistahes rikkumine ei ole automaatselt kvalifitseeritav tahtlusena jätta oma kohustused täitmata. Süü, s.h tahtluse olemasolu eeldab lisaks rikkumise tuvastamisele eraldi tuvastamist. Tahtlus kohustuse rikkumisel on sisustatud VÕS § 104 lg-s 5. Seega pidanuks hageja tõendama, et lepingut sõlmides, täites või lõpetades olid kostja kavatsused suunatud sellele, et hagejal õigusvastaselt jääksid saamata lepingu järgi tasumisele kuuluvad summad. Vastavalt TsÜS (1994) § 108 lg-tele 1 ja 2 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil. Samuti

siis, kui õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Tahtlik kohustuste rikkumine oleks ilmses vastuolus hea usu põhimõttega, kuid kostja pahauskset käitumist tuleks hagejal tõendada. Hageja seda teinud ei ole. Õige on hageja väide, et valduse jõuga äravõtmine saab toimuda ainult tahtlikult. Pikema aegumistähtaja kohaldamiseks ei piisa valduse äravõtmise tahtluse tuvastamisest. Vaidlusalusel juhul eelnes kostja poolt vee- ja kanalisatsiooni rajatiste valduse hageja õiguseellaselt äravõtmisele lepingu ülesütlemine. Seega ei ole alust väita, et valduse äravõtmine oli suunatud rendilepingust tuleneva valduse rikkumisest hoidumise kohustuse tahtlikule rikkumisele, nagu leiab hageja, vaid kostja teostas oma oletatavat õigust saada lepingu lõpetamise järel tagasi lepingu alusel üleantu. Lepingu haldusaktiga ühepoolselt lõpetamise õigusvastasuse tuvastas kohus 09.10.1998 kohtuotsusega. Üksnes lepingu lõpetamise (ülesütlemise) õigusvastasuse tuvastamine ei tõenda, et kostja soovis lepingu lõpetamisel mingisuguse õigusvastase tagajärje saabumist. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud pikem aegumistähtaeg ei kuulu praegusel juhul kohaldamisele. VÕSRS § 9 lg 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud üldine 3-aastane aegumistähtaeg lõppes 01.07.2005, s.o rohkem, kui neli aastat enne käesoleva hagi esitamist. Hageja leiab, et aegumine katkes ja hakkas uuesti kulgema 03.09.2003 Keila Linnavalitsuse, AS Keila Vesi ja OÜ Heliri vahel kokkuleppe sõlmimisega. VÕSRS § 2 ja § 9 lg 1 teise lause kohaselt tuleb käesoleval juhul aegumise peatumisele ja katkemisele kohaldada 01.07.2002 jõustunud TsÜSi sätteid. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Isegi juhul, kui aegumine katkes ja algas uuesti 03.09.2003 kokkuleppe sõlmimisega (või selle kohtu poolt kinnitamisega 19.03.2003), oleks nõue aegunud 03.09.2006 (või 19.03.2006), s.o enne hagiavalduse esitamist 12.08.2009. Seetõttu jättis maakohus põhjalikumalt analüüsimata poolte väiteid selle kohta, kas eelnimetatud kokkulepe on käsitatav kostja poolt kahju hüvitamise kohustuse olemasolu tunnistamisena. Koos põhinõude aegumisega aegub TsÜS § 144 kohaselt ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Eeltoodu alusel on hageja kahju hüvitamise ja viivise nõue kostja vastu esitatud pärast aegumistähtaja lõppemist. TsMS § 449 lg 3 kolmanda lause kohaselt teeb kohus Keila linna vastu esitatud hagi suhtes lõppotsuse, millega jätab hagi aegumise tõttu rahuldamata. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Hageja vaidlustas maakohtu otsuse, paludes selle tühistada, teha asjas vaheotsuse, millega tunnustada, et Keila linna vastu esitatud nõuded ei ole aegunud. Hageja palub määrata menetluskulude jaotuse, mille kohaselt jäävad menetluskulud kostja kanda. Tuginedes Riigikohtu lahendi 3-2-1-168-10 p-le 13 hageja ei nõustu, et kahjunõue aegus 01.07.2005. Tulevikunõude kohtusse esitamise võimalus ei käivita aegumistähtaega. Maakohtu otsuse kohaselt tekib hagemisõigus, kui on teada tulevikus tekkiva nõudeõiguse teke ja selle suurust on võimalik umbmääraselt määrata. Selline seisukoht ei põhine ühelgi õigusnormil. Aastal 1997 ei sätestanud tsiviilprotsessiseadustik tulevikus tekkiva nõude esitamise kohustust. Samuti ei sätesta sellist kohustust kehtiva TsMS § 369. Riigikohtu lahendi 3-2-1-76-08 valguses on oluline, et tulevikus tekkiva nõude võib kohtusse esitada, kuid see ei oma aegumise kulgemise seisukohast tähtsust. Kaevatavas lahendis on ebaõigesti kohaldatud 1994. a TsÜS § 116, kuna tulevikukahjust

väidetav/arvatav teadasaamine on võrdsustatud oma õiguste rikkumisest teadasaamisega ja aegumistähtaega on arvestatud sellest kuupäevast. Oma õiguste rikkumisest ei saa teada saada enne, kui asjas on rikutud tsiviilõigust. Õiguse kohaldamisel ei saa lasta ennast eksitada asjaolust, et valdus võeti korraga ära ühel päeval, s.o 19.06.1997. Kahju tekitavat tegevust tuleb käesoleval juhul vaadelda mitte kui ühel päeval toimunud sündmust, vaid perioodiliselt valduse rikkumisest hoidumise kohustuse rikkumist ca 12 aasta jooksul. Rikkumine kestis kuni lepingu lõppemiseni 01.01.2010. Kaevatavas lahendis on vääralt kohaldatud diferentsihüpoteesi (TsK § 222 lg 2 ja VÕS § 127 lg 1). Diferentsihüpoteesi (sõnastatud TsK § 222 lg 2 ja VÕS § 127 lg 1) kohaselt oleks saamata jäänud tulu tekkinud igakuiselt. Kohtu viidatud saamata jäänud tulu „oletuslikkus“ sissenõutavuse määramisena ei vasta tsiviilõiguse üldpõhimõtetele ka selles, et see on ebatäpne. On suur vahe, kas eksperdid hindavad aastal 1997 kahju, mis tekib aastatel 1997-2010 või hindavad nad kahju reaalajas igal aastal, kui on teada vee hind, tarbimine, vee-ettevõtjaid puudutavad õigusnormid jne. Samuti ei saa ette näha, kas kostja 1 on tulevikus püsivas lepingurikkumises või otsustab hakata kohustust täitma. Kohus on kaevatavas lahendis jätnud võtmata seisukoha küsimuses, kas tegemist oli lepingulise või lepinguvälise kahjuga; kas ja kui, siis millal rendileping lõppes. Asjaolu, et kostja 1 poolt eseme valduse äraandmisega kolmandale isikule (AS-ile Keila Vesi) lõppes AS-i Harves/OÜ Heliri õigus nõuda valdust (TsK § 225), ei tähendanud lepingu lõppemist. OÜ Heliri ja kostja 1 (ja AS Keila Vesi) sõlmisid 03.09.2003 kokkuleppe, mille kohaselt vara valdus jäi AS-ile Keila Vesi. Antud lepinguga loobus OÜ Heliri seega lepingus sisalduva valduse rikkumisest hoidumise täitmise nõudest. 03.09.2003 kokkuleppes ei sisaldu kahjunõudest loobumist või kokkulepet lepingu lõpetamise kohta. Tulenevalt TsK §-st 240 ka täitmise võimatus ei too kaasa kohustise lõppemist, sest on võlgniku enda põhjustatud. Samas ei mõjutaks lepingu lõppemine kahju hüvitamise perioodilisi tähtaegu ja aegumistähtaegade algusi, sest kahju hüvitamise kohustus saab lõppeda vaid selle täitmisega (TsK § 233). Lepingu lõppemine ei oma tähtsust ja lähtuda tuleb diferentsihüpoteesist (Riigikohtu lahend 3-2-1-64-05). Rikkudes õigusvastaselt hageja kasutusõigust, tuleb hüvitada kasutusõiguse väärtus, mis hagejal oleks olnud kostja rikkumisteta. Seejuures tuleb tähelepanuta jätta, kas ja millal rendileping vara kasutuskõlbmatuks muutumise tõttu lõppes. Kahju hüvitamise kohustus oli ette nähtud lepingus. Rendilepingu punkti 6.3. kohaselt kannavad pooled täielikku materiaalset vastutust lepingu tingimuste täitmata jätmise või mittekohase täitmisega teisele poolele tekitatud kahju eest. Seega on kahju hüvitamise kohustus käesoleval juhul ette nähtud ka lepingus, mistõttu kuulub kohaldamisele TsK 173 lg 1. Kui kohus otsustas, et kahju tuli hüvitada ühekordse maksena 19.06.1997, siis oleks pidanud lahendis sisalduma ka põhjendus selle kohta, miks kohus arvas, et pooltevaheline kokkulepe kahju hüvitamise kohta nägi ette sellise kahju hüvitamise tähtaja. TsK § 173 lg 1 viitab otseselt, et kui tähtaega pole kindlaks määratud, siis lähtutakse „tavaliselt esitatavatest nõuetest“. Seega oleks kohus pidanud põhistama, miks ühekordse maksena 12,5 aasta etteulatuva kahju tasumine vastaks tavaliselt kahju hüvitamisele esitatavatele nõuetele (mõistlikkuse põhimõttele). 1994. a TsÜS § 118 sätestas, et kui kohustus kuulub täitmisele ositi, aegub iga osa täitmise nõue eraldi. TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 146 lg 4 ettenähtud 10-aastane aegumistähtaeg tahtliku kohustuse rikkumise puhul on siiski erisäte TsÜS § 154 suhtes ja seda olenemata TsÜS § 152 lg-s 2 toodud nõuete konkurentsi regulatsioonist. TsÜS § 146 lg 4 kohaldub ka neil juhtudel, kui tehingulisele nõudele on seaduses sätestatud TsÜS § 146 lg-st 1 erinev aegumistähtaeg, see on

lühem lg-s 4 sätestatud aegumistähtajast ja puudub erisäte tahtliku rikkumise puhuks (Riigikohtu otsus 3-2-1-83-08 p 13). Kohus nimetatud sätteid kaevatavas lahendis ei kohaldanud, kuigi oleks pidanud kohaldama. Nagu nähtub Harju Maakohtu 23.10.1998 otsusest 2/1-238/98, oli kostja 1 välja toonud lepingu lõpetamise põhjuseks asjaolu, et kostja 1 arvas, et rendileping on TsÜS § 66 lg 2 alusel seadusega vastuolus ja seetõttu tühine ning kehtetu algusest peale, mistõttu ei peagi kostja 1 seda täitma. Seetõttu esitas hageja kohtule tõendid ja põhistuse 08.09.2010. Neile tõenditele ega põhistusele ei ole kohus hinnangut andnud. Kostja 1 tahtlus ja teo heade kommete vastasus on tõendatud. Kohus on määranud ebaõigesti tõendamiseseme ja jätnud ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 146 lg 4 ettenähtud aegumistähtaja. Tahtlus ja teo heade kommetega vastasus TsÜS § 146 lg 4 mõttes ei pea olema suunatud kahju tekkimisele kannatanul. Piisab kahju tekke möönmisest, kui see on õigusvastaselt, tahtlikult ja heade kommete vastaselt toimepandud teo vältimatu tagajärg. Valduse äravõtmine jõuga on eelduslikult heade kommete vastane tahtlik tegu. Omakasu motiiv ei välista õigusvastase tagajärje soovimist õigusrikkumisel. Tõendatud on, et kostjat 1 nõustasid enne õigusrikkumise toimepanemist juristid. Kostjat 1 (kohalik omavalitsus) tuleb lugeda isikuks, kellel on kõrgemad teadmised riigi seadustest. Teadliku õigusrikkumise ja omakasu motiivil tegutsemises väljendub kostja 1 soov õigusvastase tagajärje tekkimiseks teisel lepingupoolel või vähemalt selle teadlik möönmine. Asjaolu, et kostja 1 ei kasutanud oma oletatava õiguse teostamiseks (valduse saamiseks) seaduslikku moodust, tõendab, et kostja 1 mitte ainult ei möönnud vaid ka soovis õigusvastase tagajärje tekkimist AS-ile Harves. Siiski piisab TsÜS § 146 lg 4 mõttes tahtlikuks ja heade kommete vastaseks teoks kvalifitseerimisel ka sellest, kui isik teadlikult möönab õigusvastase tagajärje tekkimist teisel isikul, kui selline möönmine on ainsas sõltuvuses tema poolt õiguslikest asjaoludest arusaamisest ja isik pidi aru saama, et tema tegevus on õigusvastane. Kostja 1 pidi kohaliku omavalitsusena antud juhul aru saama, et valduse äravõtmine omaabiga oli nii asjaõigusseaduse kui kriminaalkoodeksiga keelatud. Tulenevalt TsMS § 153 lg-st 1, TsMS § 153 lg-st 2, TsMS § 154 lg 1 p-st 4 ja TsMS § 156 lg-st 1 oli kostjal 1 oma kujuteldavate õiguste kaitseks võimalus taotleda kohtult lepingueseme valdust hagi tagamise alusel kiirendatud korras. Asjaolu, et kostja 1 ei kasutanud sellist seaduses sätestatud võimalust valduse saamiseks, näitab, et kostja 1 tegutses pahausklikult ja heade kommete vastaselt. Riigikohus on võtnud seisukoha jõuga valduse äravõtmises. Kaevatavas lahendis on seisukohta eiratud leides, et kostja 1 tahtlus oli suunatud oma oletatava õiguse teostamiseks. Hageja tugineb Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-123-05 punktis 30 toodule, mille kohaselt võib valdaja esitada lepinguvälise kahju hüvitamise nõude valduse rikkuja vastu ka siis, kui tema valdus on õigusliku aluseta. Hageja esitatud tõendite tõendamisesemeks oli kostja 1 teo tahtlus ja vastuolu heade kommetega. Kohus tugines vaid ühele tõendile (23.10.1998. a kohtuotsuse), mille kohaselt kostja 1 tahe oli suunatud oma oletatava õiguse teostamisele, mitte vee-ettevõtjal kahju tekkimisele. Nimetatud tõendist nähtuvalt oli see üksnes kostja 1 väide, mitte isegi kohtu poolt tuvastatud asjaolu. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-tes 1 ja 2, § 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut. 08.09.2010 menetlusdokumendi punktis 3.3 põhistas hageja, et soovib kohtule tõendada lisatud tõenditega, et kostja 1 motiiviks vee-ettevõtte valduse äravõtmisel oli omakasu. Vee-ettevõtte valduse äravõtmine toimus põhjusel, et kostja 1 ei saavutanud soovitud kokkulepet AS-iga Harves osaluse saamiseks. Samuti oli tõendatud, et Keila linn oli arvestanud, seega möönnud, et tema tegevus võib olla õigusvastane ja kohus võib selle üle otsustada. Kohtuotsuses ei leidu tõendite hindamist ega põhistust, miks antud tõendid ei tõenda seda, mida hageja väitis. TsÜS § 146 lg-s 4 on sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg, kui võlgnik rikkus oma kohustusi tahtlikult, kus tegevus on minevikuvormis. Seega kui valduse rikkumisest hoidumise kohustust rikuti tahtlikult, siis sellele kohustusele vastavale täitmisnõudele, aga ka asendusnõudele (kahju) tuleb kohaldada 10-aastast aegumistähtaega vastavalt TsÜS § 146 lg-le 4.

Kaevatavas lahendis ei ole seisukohta võetud 19.09.2003. a kohtumääruse ja 23.10.1998. a otsuse mõjust aegumisele. Kohus on jätnud kohaldamata TsÜS (1994) § 123 lg 1; TsÜS § 157 lg 1, 2 ja 4; § 160 lg 1. 11.03.1999. a jõustus Harju Maakohtu 23.10.1998. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2/1238/98, millega kohus tunnustas OÜ Heliri õigusi ostu-müügi ja rendilepingule ning kohustas Keila linna lepingutest tulenevaid kohustusi täitma. 29.09.2003. a jõustus Harju Maakohtu 19.09.2003. a määrus tsiviilasjas 2/1-1862/01/03, millega kinnitati AS Keila Vesi, kostja 1 ja hageja õiguseelneja OÜ Heliri vaheline kompromiss. Kompromissi esimese punktina Keila Linnavalitsus ja AS Keila Vesi kinnitavad, et tunnistavad Harju Maakohtu 23.10.1998 otsust tsiviilasjas nr 2/1-238/98, milles leiti, et OÜ Heliri ja Keila Linnavalitsuse vahel sõlmitud lepingut tuleb tunnustada ja millega kohustati Keila linna täitma 22.01.1995. a sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi. Samas võtsid kostja 1 ja AS Keila Vesi lepingu punktis 4 endale kohustuse teha kõik endast olenev, mis on seotud võimalike kahjudega OÜ-le Heliri seoses vara jäämisega nende valdusesse. Eelnimetatud lahenditega tunnustas kohus OÜ Heliri rendilepingu järgseid õigusi, s.h õigust kahju hüvitamisele. Samuti kohustas kohus 23.10.1998 otsusega Keila linna täitma rendilepingust tulenevaid kohustusi. 19.09.2003 määrusega kinnitatud kompromissis tunnistas kostja 1 sellise kohustuse olemasolu. Harju Maakohtu 19.09.2003 määrusest tulenevalt ja TsÜS § 157 lg-te 1, 2 ja 4 alusel oli kostja 1 vastu esitatavate nõuete aegumistähtaeg 30 aastat alates selle määruse jõustumisest, kuid mitte enne iga ositi täitmisele kuuluva kohustuse tähtaega. 23.10.1998. a kohtuotsuse mõju aegumisele omab tähtsust, kui kohus leiab, et eelnevalt märgitud viisil ei saa aegumist tõlgendada. Nii TsÜS (1994) § 123 lg 1 kui ka kehtiva TsÜS § 157 lg 1 mõtteks on, et õigusi tunnustav või täitmiseks kohustav kohtulahend katkestab selle nõude aegumistähtaja ja algab uus pikem aegumistähtaeg (vastavalt kas 10 või 30 aastat), mille jooksul on võimalik esitada sooritushagi. Tulenevalt Harju Maakohtu 23.10.1998 otsusest oli nõuete aegumistähtaeg 10 aastat ja algas kohtuotsuse jõustumisest 11.03.1999, kuid mitte varem, kui iga ositi täitmisele kuuluva hüvitise tähtaeg. TsÜS § 160 lg 1 alusel peatus hagi aegumine 31.12.2008 OÜ Heliri poolt hagi esitamisega ja pole uuesti alanud. Hagi esitamise tähtaeg katkes alates AS-i Harves poolt kohtusse pöördumisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni ja algas uus pikem aegumistähtaeg. TsÜS (1994) § 121 lg 1 p 1 kohaselt hagi aegumistähtaeg katkeb hagi esitamisega, § 121 lg 3 kohaselt kuni aegumistähtaja katkemiseni möödunud aega uuesti alanud aegumistähtaja hulka ei arvata. Menetluse kohtuotsusega lõppemisel arvestatakse hagi aegumist alates kohtuotsuse jõustumisest uuesti (TsÜS § 123 lg 1). Kohus ei ole andnud hinnangut nende sätete kohalduvusele. OÜ Heliri poolt hagi esitamisega aegumise tähtaeg katkes 31.12.2008. a ja ei ole uuesti alanud. Kohus on lahendis võtnud seisukoha, et aegumine katkes hagi esitamisega 12.08.2009. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. OÜ Heliri esitas 31.12.2008 hagiavalduse kostja 1 vastu käesolevas kohtuasjas esitatud nõude rahuldamiseks (kohtuasi nr 2-08-91882). Nimetatud kohtuasja menetlus lõppes hiljem kui algas käesoleva kohtuasja menetlus, mistõttu ei ole aegumistähtaeg uuesti alanud. Seega on kohus jätnud kohaldamata TsÜS § 160 lg 1 OÜ Heliri 31.12.2008 kohtusse pöördumise osas. Kohus ei ole lahendis andnud hinnangut ka sellele, kas aegumine oli katkenud võlgnevuse tunnustamisega ja on ebaõigesti jätnud kohaldamata TsÜS § 158 lg-d 1 ja 2. 03.09.2003 kohtuliku kokkuleppe punktides 1 ja 4 sisalduv kostja 1 kahju hüvitamise kohustuse tunnistamise kui deklaratiivse avaldusega – võlatunnistusega - katkesid kogu selle päevani tekitatud lepingurikkumisest tulenevate kahju hüvitamise nõuete aegumistähtajad ja algasid uuesti. 03.09.2003 sõlmitud kohtulikus kokkuleppes on kostja 1 võlgnevust - kahju hüvitamise kohustust tunnistanud. Seda nii kokkuleppe esimeses punktis, milles tunnustab rendilepingu kohustuse kehtivust ning neljandas punktis, milles lubab kahjunõuded tasuda või vähemalt tunnustab selliste kohustuste täitmise kohustust.

Vastus apellatsioonkaebusele Kostja 1 vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Kostja 2 teatab, et on oma seisukohad andnud maakohtu kohtuistungitel ja midagi täiendavat lisada ei ole. Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tühistada, jätta Keila linna taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata ning saata tsiviilasi menetluse jätkamiseks samale maakohtule (TsMS § 449 lg 3). Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja nõude suhtes aegumise kohaldamiseks ei ole alust. Pooled ei vaielnud selle üle, et hagejale kahju põhjustanud lepingurikkumine leidis aset 19.06.1997. Vastavalt VÕSRS §-le 11 tuli vaidluse lahendamisel lähtuda tsiviilkoodeksi ja kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (1994) sätetest. Maakohus asus õigele seisukohale, et saamata jäänud tulu kuulub TsK § 222 lg 2 kohaselt kahju mõiste alla, mis võib kuuluda hüvitamisele: saamata jäänud tulu näol on tegemist oletusliku tuluga, mida kohtul on võimalik hinnata vaid ligilähedaselt, hinnates tõenäosust, millises ulatuses oleks tulu saadud, kui kohustusi oleks nõuetekohaselt täidetud. Saamata jäänud tulu hüvitamise nõude eelduseks on lepingu rikkumise tuvastamine, kusjuures kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja kulgemise algus ei sõltu perioodist, mille eest jäi tulu väidetavalt saamata. Sellise nõude puhul ei saa arvestada aegumistähtaja algust eraldi nõude osade viisi (igapäevaselt või aastakaupa) rendilepingu tähtaja lõppemiseni. Ringkonnakohtu hinnangul on apellatsioonkaebuses sisalduv käsitlus valduse „perioodilisest“ rikkumisest ebaõige. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et hageja ei saa tugineda rendilepingu p-s 6.3 sisalduvale kahju hüvitamise kohustusele kui lepingulisele kohustusele. Nimetatud sätte puhul on siiski tegemist viitega seadusest tulenevale õigusele kasutada teatud juhtudel õiguskaitsevahendeid (TsK § 222 lg 1). Seaduse mõttega ega rendilepingu olemusega ei oleks kooskõlas pidada nimetatud kohustust rendilepingu järgseks kohustuseks, mille rikkumise korral saaks kohaldada lepingurikkumise puhuks ettenähtud õiguskaitsevahendeid. Maakohus leidis õigesti, et rendilepingu rikkumine seisnes antud juhul selles, et Keila linn võttis AS-lt Harves ära renditud vara valduse, mille tulemusel jäi rentnikul saamata rendilepingust loodetud tulu. Eelnevast nähtuvalt on ebaõige ka kaebuses sisalduv märkus, nagu ei oleks kohus võtnud seisukohta küsimuses, kas tegemist on lepingulise või lepinguvälise kahjuga. TsÜS (1994) § 116 kohaselt algab aegumistähtaja kulg üldjuhul päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. TsÜS (1994) § 113 lg 1 kehtestas hagi korras õiguste kaitse üldiseks aegumistähtajaks 10 aastat. Seetõttu algas käesoleval juhul saamata jäänud tulu hüvitamiseks nõude esitamise tähtaeg kulgema hetkest, kui OÜ Heliri (või AS Harves) sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest, s.o 19.06.1997. Kõnealune 10-aastane tähtaeg oleks möödunud 19.06.2007, kuid kuna 01.07.2002 jõustunud TsÜS § 146 kehtestas uued aegumistähtajad, siis tuli neid arvestada. Selleks, et hagejal oleks õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist 10 aasta jooksul, peab kostja olema kohustust rikkunud tahtlikult (TsÜS § 146 lg 4). Seega juhul, kui tuvastatakse, et kostja on kohustust tahtlikult rikkunud ja kohaldamisele kuuluks TsÜS § 146 lg-st 4 tulenev 10-aastane tähtaeg, siis kohalduks varasem tähtaeg (VÕSRS § 9 lg 3) ja hagi oleks aegunud 19.06.2007. VÕS §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. Tahtlus kohustuse rikkumisel on sisustatud VÕS § 104 lg-s 5. Nimetatud sätte

kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Praeguses vaidluses on hageja tuginenud asjaolule, et lepingu lõpetamine valduse jõuga äravõtmise teel oli kostja poolt lepingu tahtlik rikkumine. Maakohus pidas küll õigeks hageja väidet, et valduse jõuga äravõtmine sai toimuda vaid tahtlikult, kuid leidis samas, et pikema aegumistähtaja kohaldamiseks ei piisa valduse äravõtmise tahtluse tuvastamisest. Kuna vaidlusalusel juhul eelnes valduse äravõtmisele lepingu ülesütlemine, leidis kohus, et valduse äravõtmine ei olnud suunatud rendilepingust tuleneva valduse rikkumisest hoidumise kohustuse tahtlikule rikkumisele, vaid et kostja teostas oma oletatavat õigust saada lepingu lõpetamise järel tagasi lepingu alusel üleantu. Ringkonnakohus ei nõustu sellise hinnanguga. Et lepingu ühepoolselt lõpetamise õigusvastasus tuvastati 09.10.1998 kohtuotsusega, ei tõenda iseenesest, et lepingu lõpetamisel oleks kostja soovinud õigusvastase tagajärje saabumist, nagu märkis õigesti ka maakohus, kuid kindlasti tõendavad lepingu lõpetamise asjaolud kogumis, et hageja õigusvastane kahjustamine oli kostja poolt tahtlik. Asjaolu, et lepingu lõpetamisele eelnes vastava haldusakti väljaandmine, ei ole hinnatav kohtuotsuses märgitud viisil. Keila linna poolt väljaantud haldusakt (Linnavalitsuse 12.06.1997 korraldus nr 157) ei õigusta tema järgnevaid, lepingu lõpetamisele suunatud toiminguid. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et vastava haldusakti andmisele järgnes renditud vara valduse rentnikult jõuga (Kaitseliidu abil) ülevõtmine, mille tulemusel katkes rentniku majandustegevus. Seega kuuluks alates 01.07.2002 kohaldamisele TsÜS § 146 lg-st 4 tulenev 10-aastane tähtaeg, mis on samane varemkehtinud tähtajaga. Harju Maakohtu 23.10.1998 otsusega (tl 60-64, I köide) tunnustati rendilepingust tulenevaid OÜ Heliri õigusi ning kohustati Keila linna lepingut täitma. Järgnevas OÜ Heliri (pankrotis) hagis Keila linna ja AS Keila Vesi vastu vara võõrast ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks (tsiviilasi nr 2/1-1862/01/03) sõlmisid pooled kokkuleppe, mille Harju Maakohus 19.09.2003 määrusega kinnitas (tl 59, I köide). Selles kokkuleppes tunnustasid kostjad muuhulgas Harju Maakohtu 23.10.1998 otsust tsiviilasjas nr 2/1-238/98 ning kinnitasid, et kohustuvad tegema kõik endast oleneva, mis on seotud hagejale võimalike kahjude põhjustamisega seoses varade jäämisega kostja valdusse (kuna OÜ Heliri võlausaldajad otsustasid äriühingu likvideerida, siis konstateeriti, et varasid hagejale üle ei anta). Kuna käesolevas asjas on maakohus leidnud, et isegi juhul, kui aegumine katkes ja hakkas uuesti kulgema kolmepoolse kokkuleppe sõlmimisest 03.09.2003 (või selle kinnitamisest 19.09.2003 kohtumäärusega), oli hageja nõue hagi esitamise ajaks aegunud, ei pidanud ta vajalikuks analüüsida poolte väiteid selle kohta, kas kõnealune kokkulepe on käsitatav kostja poolt kahju hüvitamise kohustuse tunnistamisena. Vastavalt varemmärgitule vajavad seetõttu hinnangut ka need menetlusosaliste väited, mis käsitlevad Harju Maakohtu 19.09.2003 määrusega kinnitatud kokkulepet. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, mida korratakse ka apellatsioonkaebuses, et viidatud kokkulepe ei sisalda kokkulepet lepingu lõpetamise kohta (vastava määruse resolutsiooni punkt 1 selle lausa välistavat). Kõnealuse kohtulahendi (resolutsiooni) sisust tervikuna võib teha vastupidise järelduse. Antud tsiviilasja lõpetamisel on menetlusosalised lepingu lõpetamist möönnud, kusjuures kostjad on võtnud endale kohustuse tekitatud kahju hüvitada. Seetõttu ei pea ringkonnakohus õigeks Keila linna väidet, mida esindaja kordas ka ringkonnakohtu istungil, et kohtumääruse resolutsiooni punkti 4 puhul on tegemist vaid deklaratsiooniga, millest ei saa nõuet tekkida. Samal istungil kinnitas ka Raivo Piirla, kes osales kokkuleppe sõlmimisel OÜ Heliri esindajana pankrotihaldurina, et selles punktis peeti silmas just kahju hüvitamist. Eeltoodust võib seetõttu teha järelduse, et Keila linna kinnitus on sarnane deklaratiivsele võlatunnistusele, kuna selle eesmärgiks ei olnud luua uut kohustust, vaid võlgnik kinnitas sellega olemasolevat kohustust. Kindlasti ei ole tegemist abstraktse lubadusega, sest kokkuleppe sõnastusest võib järeldada, et

nõude suurus vajas täpsustamist. Asjaolu, et kohustuse konkreetset rahalist suurust kinnitus ei sisalda, ei muuda kostja võetud kohustuse olemust. TsÜS § 158 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega (lg 1), kusjuures nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos (lg 2). Nõude tunnustamine nimetatud sätte tähenduses väljendub tahteavalduses, millest järeldub tahe nõude olemasolu tunnistada, hõlmates igasuguseid faktilisi tegusid, millest ilmneb võlgniku võla tunnustamise tahe. Kohtupraktikas on hinnatud nõude tunnustamisena ka järelduslikku käitumist, teoreetiliselt võib kõne alla tulla isegi vaikimine. Kohtulik kokkulepe on oma olemuselt tehing. Antud juhul oli selle sõlminud isikutel tahe hüvitada OÜ-le Heliri tekitatud kahju. Seega tuleb lugeda aegumine 19.09.2003 katkenuks TsÜS § 158 alusel ning seejärel uuesti alanuks. TsÜS § 146 lg-st 4 tulenev aegumise tähtaeg ei olnud käesoleva hagi esitamise ajaks möödunud. Seetõttu ei ole alust hageja nõude suhtes aegumist kohaldada. Menetluskulud jaotatakse vaidluse lõplikul lahendamisel esimese astme kohtus.

Ü. Jänes

M. Merimaa

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.