Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-20-12 Tartu, 3. aprill 2012. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve Edvin Rajamäe hagi Keila linna ja Raivo Piirla vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-39762 Keila linna kassatsioonkaebus 1595 eurot Hageja Edvin Rajamäe (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik Kostja Keila linn (Keila Linnavalitsuse kaudu), esindajad vandeadvokaadid Indrek Leppik ja Triin Raudsepp Kostja Raivo Piirla (isikukood xxxxxxxxxxx) 12. märts 2012. a Hageja Edvin Rajamäe esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik ning kostja Keila linna esindajad vandeadvokaadid Indrek Leppik ja Triin Raudsepp
RESOLUTSIOON
1.Jätta 12. oktoobril 2011 tsiviilasjas nr 2-09-39762 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
2.Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Arvata Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ poolt 11. novembril 2011 Keila linna eest tasutud kassatsioonikautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Edvin Rajamäe (hageja) esitas 12. augustil 2009 Harju Maakohtule hagi Keila linna (kostja I) ja Raivo Piirla (kostja II) vastu. Hageja palus mõista kostjalt I välja sissenõutavaks muutunud ja veel sissenõutavaks muutumata hüvitise kohtu määratud suuruses koos sissenõutavaks muutumise tähtaegade määramisega kahju eest, mille kostja I on tekitanud Osaühingule (OÜ) Heliri:
2.jaanuaril 1995 Keila linna ja OÜ Heliri õiguseellase Aktsiaseltsi (AS) Harves vahel sõlmitud rendilepingu täitmata jätmisega 19. juunist 1997 kuni 31. detsembrini 2009 või perioodil, mille eest kahjuhüvitise nõue ei ole aegunud, ning sama rendilepingu rikkumisega, mille tõttu OÜ Heliri kaotas rendilepingu p-s 5.2 näidatud õiguse. Lisaks palus hageja mõista kostjalt I välja viivise 1. juulist 2002 lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuetelt võlgnetava summa mittetähtaegsel tasumisel võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud määras kuni nõude kohase täitmiseni. Kui kohus jätab nõude kostja I vastu täielikult või osaliselt rahuldamata seetõttu, et nõue aegus ajal, mil OÜ Heliri pankrotihalduriks oli kostja II, palus hageja mõista sellele osale vastav kahjuhüvitis ja viivis välja kostjalt II OÜ-le Heliri tekitatud kahju hüvitisena. Hageja palus teha ka vaheotsuse, millega tunnustada kostja I vastu esitatud nõuete
põhjendatust ja asjaolu, et need nõuded ei ole aegunud, ning kui kohus otsustab, et need nõuded on osaliselt või täielikult aegunud ajal, mil kostja II oli OÜ Heliri pankrotihaldur, tuvastada kostja II vastu esitatava alternatiivse nõude põhjendatus ja asjaolu, et nõue ei ole aegunud. Hagiavalduse järgi pidi AS Harves (ümber kujundatud OÜ-ks Heliri) (rentnik) hakkama korraldama Keila linnas veevarustuse- ja kanalisatsioonisüsteemi arendamist ja korrahoidu ning osutama elanikele vastavaid teenuseid. Rentnik ja kostja I sõlmisid selleks 2. jaanuaril 1995 müügilepingu, millega rentnik omandas Keila linnas vee- ja kanalisatsiooniteenuste osutamiseks vajaliku kostjale I kuulunud vallasvara (müügileping). Samal päeval sõlmiti rendileping, millega rentnik võttis 15 aastaks (tähtajaga kuni 1. jaanuarini 2010) rendile teed ja rajatised ning suurema osa vee- ja kanalisatsioonitrassidest (rendileping). 12. juunil 1997 lõpetas kostja I korraldusega rendilepingu ning tunnistas kehtetuks müügilepingu (kohus tunnistas toimingud hiljem ebaseaduslikeks). 19. juunil 1997 hõivas kostja I Harju Kaitseliidu maleva abiga lepingute alusel soetatud ja renditud vara. Alates sellest ajast valdavad ja opereerivad lepingute esemeks olevat vara ja saavad sellelt tulu kostja I ja Aktsiaselts (AS) Keila Vesi. Harju Maakohtu 23. oktoobri 1998. a otsusega, mis jõustus 11. märtsil 1999, tunnustati rentniku õigusi ning kohustati kostjat I täitma müügilepingust ja rendilepingust tulenevaid kohustusi, kuid kostja I kohtuotsust ei täitnud ja vara valdust tagasi ei antud.
10.novembril 1999 kuulutati välja rentniku pankrot, pankrotihalduriks määrati kostja II. 19. mail 2001 esitas rentnik hagi kostja I ja AS Keila Vesi vastu vara väljanõudmiseks. 19. septembri 2003. a määrusega kinnitas kohus kokkuleppe, millega vara jäi kostjale I ja AS-le Keila Vesi, kuid nad võtsid kohustuse teha kõik endast olenev, mis on seotud rentniku kahjuga seoses vara jäämisega nende valdusse. Hageja omandas rentniku nõuded 22. juunil 2009 toimunud enampakkumisel. Rendilepingut ei ole lõpetatud ja kostja I rikub seda jätkuvalt. Kohtuliku kokkuleppega ei loobunud rentnik kahju hüvitamise nõudest. See kohustus on deklaratiivne võlatunnistus. Kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 222, alates 1. juulist 2002 võlaõigusseadus. Rentnikule tekitati kahju sellega, et kostja I tegevusega seiskus tema majandustegevus ja talt võeti ära tema ettevõtte (Keila linna veevarustuse- ja kanalisatsioonisüsteem ja selle opereerimist võimaldavad rajatised ja ehitised) valdus. Kostjal I oli kohustus hoiduda rentniku valduse rikkumisest. Saamata jäi tulu, mida rentnik oleks saanud lepingu kestuse jooksul, alates lepingu rikkumisest 19. juunil 1997 kuni 1. jaanuarini 2010. Kahju suurus tuleneb rendilepingu lisas 3 toodud Keila ühisveevärgi ja kanalisatsiooni hinnakujunduse põhimõttest, mille järgi oli rentniku fikseeritud kasumiks 10% teenuse hinnast, s.o 10% vee-ettevõtlusega tegelemisel saadud/saadavast käibest lepingurikkumise aja jooksul. Lisaks tuleb hagejale hüvitada rentnikule tekkinud kahju tulenevalt rendilepingu p 5.2 järgsest lepingu pikendamise õiguse kaotamisest. Hageja palus kahju suuruse määrata kohtul, kuna kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg-st 1 võib kahju hüvitamise hagi esitada nõudesummat märkimata, paludes see määrata kohtul. Samuti tuleb kostjalt I välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 järgses määras VÕS § 113 lg 2 alusel. Hageja nõuded ei ole aegunud. Rentnikul tekkis kostja I vastu kahju hüvitamise nõue 19. juunil 1997,
see aegus enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS(1994)) alusel kümne aasta jooksul päevade kaupa. 1. juulist 2002 kohaldub hageja nõude aegumisele kehtiv tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS). Kostja I on rendilepingust tulenevaid kohustusi tahtlikult rikkunud - valduse jõuga äravõtmine on tahtlik ja vastuolus heade kommetega. 3. septembril 2003 tunnistas kostja I kokkuleppega kahju hüvitamise kohustust ja aegumistähtaeg algas uuesti.
31.detsembril 2008 esitas rentnik kohtusse hagiavalduse kostja I vastu. Kui nõue kostja I vastu on täielikult või osaliselt aegunud, palus hageja mõista kahjuhüvitise välja kostjalt II, kui nõue aegus ajal, mil kostja II oli rentniku pankrotihaldur. Kostja II tekitas sel juhul rentnikule kahju nõude või selle osa õigeaegse esitamata jätmisega. Kostja II vabastati rentniku pankrotihalduri ametist kohtu 15. detsembri 2006. a määrusega, mis jõustus 12. septembril 2007. Kostja II rikkus oma kohustusi tahtlikult, rentniku juhatuse liige tuletas talle korduvalt meelde kahjunõude esitamise kohustust.
2.Kostja I palus jätta hagi läbi vaatamata või teha vaheotsus nõude aegumise kohta ja kui kohus asub seisukohale, et nõue ei ole aegunud, ka põhjendatuse kohta ning jätta hagi rahuldamata. Kostja I väitel tuleb hagi jätta läbi vaatamata, kuna asi allub halduskohtule, tegemist on avalikõigusliku vaidlusega. Hageja nõuded on ebaselged ega vasta TsMS § 363 lg 1 p 1 nõuetele. Hüvitise summa saab jätta märkimata üksnes mittevaralise kahju hüvitamise hagi puhul. Kahju hüvitamise nõue on ka põhjendamata ja tõendamata. Rendileping on lõpetatud hiljemalt 19. septembril 2003 kinnitatud kokkuleppega. Kui hageja on majandustegevuse lõpetanud, ei saa tal olla tekkinud ka kahju vara jäämisest kostja I valdusse. Hageja ega tema õiguseellased ei saanud alates 19. juunist 2007 renditud vara kasutada, mistõttu ei saanud nad osutada ka vee-ettevõtja teenust. Lisaks ei olnud rentnik 19. juunist 2007 enam Keila linnas vee-ettevõtja, sest ühisveevärgi- ja -kanalisatsiooniteenuse võttis enda kätte kohalik omavalitsus. Hageja ei ole esitanud ka ühtki rentniku võlausaldajate koosolekute otsust, millest nähtuks kostja I kohustused seoses vara valdusega, nagu näeb ette kohtuliku kokkuleppe p 4. Lisaks on hageja nõuded aegunud. Rentnik sai juba 19. juunil 1997 vara valduse kaotamisel teada nii vara valduse kaotusest kui ka selle tõttu tekkinud kahjust. Isegi kui kostja I rikkus vara valduse ülevõtmisel rendilepingut tahtlikult, on ka selles osas nõue aegunud, sest hagi võinuks esitada kuni
19.juunini 2007. Kohtuliku kokkuleppega ei tunnistanud kostja I võlgnevust hagejale ja seetõttu ei katkenud ka aegumine. Hageja käsitlus heade kommete vastasest tahtlikust käitumisest on asjakohatu. Isegi kui rentnikule sai alles 3. septembril 2003 teatavaks, et vara valdus jääb kostjale I ja AS-le Keila Vesi, sai rentnik hiljemalt nimetatud päevast teada kahjust, mis on tekkinud rendilepingu rikkumisel. Alguses palus kostja jätta hagi läbi vaatamata ka põhjusel, kuna sama eseme kohta samal alusel on hagi kohtumenetluses, kuid loobus sellest taotlusest hiljem.
3.Kostja II hagi ei tunnistanud ning palus kohustada hagejat tasuma täiendavat riigilõivu ja kui hageja seda ei tee, jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata. Kostja II leidis, et haginõue ei ole selge, arusaamatu on, miks nõude suurus on määramata. Tasumata on ettenähtud riigilõiv. Haginõue on põhjendamata ja tõendamata. Hagejal ei ole kostja II vastu nõude
esitamiseks õiguslikku alust.
4.Harju Maakohus jättis 1. juuni 2010. a määrusega rahuldamata kostja I taotluse jätta hagi läbi vaatamata kohtu pädevuse puudumise tõttu. Määruse järgi on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, mille lahendamine allub maakohtule.
5.Hageja teatas 8. septembril 2010 esitatud menetlusdokumendis, et kitsendab oma põhinõuet ning jätab sellest välja nõude mõista kostjalt I välja hüvitis kahju eest, mille kostja I on tekitanud rentnikule rendilepingu rikkumisega, mille tõttu rentnik kaotas rendilepingu p-s 5.2 näidatud õiguse (I kd, tl 172).
6.Harju Maakohus jättis 21. veebruari 2011. a määrusega läbi vaatamata hagi kostja II vastu. Seejuures viitas maakohus TsMS § 423 lg 2 p-le 2, leides, et rentniku võimalik nõudeõigus kostja II vastu ei ole hagejale üle läinud, st hageja ei omandanud seda enampakkumisel. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19. aprilli 2011. a määrusega hageja määruskaebuse alusel maakohtu määruse ja saatis asja tühistatud osas menetluse jätkamiseks maakohtule tagasi. Ringkonnakohtu arvates tuleb kostja II vastu esitatud nõude üleminekut hagejale uuesti hinnata.
7.Harju Maakohus võttis 21. veebruari 2011. a otsusega vastu hageja osalise loobumise nõudest ja lõpetas menetluse haginõudes kostja I vastu hüvitise väljamõistmiseks kahju eest, mille kostja I on tekitanud rentnikule rendilepingu rikkumisega, mille tõttu rentnik kaotas rendilepingu p-s 5.2 näidatud õiguse. Muus osas jättis maakohus hagi aegumise tõttu rahuldamata. Otsuse põhjenduste järgi seisnes kostja I rendilepingu rikkumine selles, et ta võttis 19. juunil 1997 ära rentnikult renditud vara valduse ning valduse rikkumise tagajärjel jäi rentnikul saamata rendilepingust loodetud tulu. Ekslik on hageja seisukoht, et kahju hüvitamise nõude algust tuleb nõude osadele arvestada päevade või aastate kaupa kuni rendilepingu tähtaja möödumiseni. Saamata jäänud tulu hüvitamise nõude aegumise tähtaeg kümme aastat oleks TsÜS(1994) § 113 lg 1 järgi lõppenud 19. juunil 2007. Enne aegumistähtaja lõppemist 1. juuli 2002 jõustunud TsÜS § 146 lg 1 kehtestas tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat. TsÜS § 146 lg 4 järgne pikem aegumistähtaeg ei kohaldu. Valduse äravõtmine ei olnud suunatud valduse rikkumisest hoidumise kohustuse tahtlikule rikkumisele, vaid kostja teostas oma oletatavat õigust saada lepingu lõpetamise järel tagasi lepingu alusel üleantu. Kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 2 järgi 1. juulil 2005. Isegi kui aegumine katkes ja algas uuesti 3. septembril 2003 kokkuleppe sõlmimisega (või selle kohtus kinnitamisega 19. märtsil 2003), oleks nõue aegunud
3.septembril 2006 (või 19. märtsil 2006). Seetõttu ei analüüsinud maakohus põhjalikumalt poolte väiteid selle kohta, kas see kokkulepe on käsitatav kohustuse tunnistamisena. Koos põhinõude aegumisega aegub TsÜS § 144 järgi ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Seega on hageja nõuded kostja I vastu aegunud ja lõppotsusega jääb hagi nõude aegumise tõttu rahuldamata. Hageja osaline nõudest loobumine tuleb vastu võtta ja asja menetlus selles osas lõpetada.
8.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha vaheotsus, millega tunnustada, et kostja I vastu esitatud nõuded ei ole aegunud.
Kostja I palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja II teatas, et on avaldanud oma seisukohad maakohtu istungitel ja midagi täiendavat tal esitada ei ole. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 12. oktoobri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse ning tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja menetluse jätkamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõude suhtes aegumise kohaldamiseks ei ole alust. Aegumine ei alga osade kaupa „perioodilise" valduse rikkumisena, nagu väidab hageja. TsÜS(1994) §-de 113 ja 116 järgi hakkas saamata jäänud tulu hüvitamise nõude aegumistähtaeg kulgema hetkest, kui rentnik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest, s.o 19. juunil 1997. Kümneaastane tähtaeg oleks möödunud 19. juunil 2007. Alates 1. juulist 2002 tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg-st 4 tulenevat kümneaastast tähtaega, mis on sama varem kehtinud tähtajaga ja nõue oleks aegunud samuti 19. juunil 2007. Lepingu lõpetamise asjaolud kogumis tõendavad, et kostja kahjustas hagejat tahtlikult. Kostja I väljaantud haldusakt ei õigusta tema järgnevaid toiminguid. Haldusakti andmisele järgnes renditud vara valduse rentnikult jõuga ülevõtmine, mille tulemusel katkes rentniku majandustegevus. Aegumine tuleb lugeda 19. septembril 2003 katkenuks TsÜS § 158 alusel ning seejärel uuesti alanuks. Menetlusosalised möönsid 19. septembril 2003 kinnitatud kokkuleppes lepingu lõpetamist, kusjuures kostjad võtsid endale kohustuse tekitatud kahju hüvitada. Kostja I kinnitus on sarnane deklaratiivsele võlatunnistusele, kuna selle eesmärgiks ei olnud luua uut kohustust, vaid kinnitada olemasolevat kohustust. Kokkuleppe sõlminud isikute tahe oli hüvitada rentnikule kahju. TsÜS § 146 lg 4 järgne aegumistähtaeg ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kostja I palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsioonkaebuse järgi on ringkonnakohus aegumise küsimuse lahendanud valesti ja otsuse õiguslik põhjendus on puudulik. Ebaõigesti on kohaldatud TsÜS § 146 lg-t 4. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud, kas rahaline kohustus jäeti täitmata tahtlikult, ning ei ole tuvastatud, et kostja I jättis kahju eest hüvitise maksmata tahtlikult. Hageja ei ole tõendanud, et lepingut lõpetades olid kostja I kavatsused suunatud sellele, et hagejal jääksid õigusvastaselt saamata lepingu järgi tasumisele kuuluvad summad. Ringkonnakohus on alusetult lugenud aegumise katkenuks 19. septembril 2003. Sel kuupäeval sõlmitud kokkuleppega ei ole kohustatud isik kohustust tunnustanud. Isegi kui aegumine katkes ja algas uuesti 3. septembri 2003 kokkuleppe sõlmimisega, oleks nõue aegunud
3.septembril 2006, seega enne hagiavalduse esitamist 12. augustil 2009.
11.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
12.Kostja II teatas, et tal ei ole midagi lisada alama astme kohtutes esitatud seisukohtadele.
13.Riigikohtu istungil jäid pooled varem esitatud seisukohtade juurde.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid TsMS § 691
p 5 ja § 692 lg 2 alusel tuleb muuta otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
15.Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuete lubatavust ja asja menetlemist ning teeb menetluslikud otsustused (I). Seejärel käsitleb kolleegium nõuete materiaalõiguslikku alust ja aegumist (II). I
16.Hageja nõudis kostjalt I rendilepingu rikkumisega põhjustatud ja tulevikus tekkiva kahju hüvitamist, kuid kahjusummat ta haginõudes ei nimetanud, paludes mõista hüvitis välja kohtu määratud suuruses ajavahemiku eest 19. juunist 1997 kuni 31. detsembrini 2009 või perioodi eest, mille eest kahju hüvitise nõue ei ole aegunud, samuti viivis seadusjärgses määras alates 1. juulist 2002 kuni nõude täitmiseni. Kui kohus peaks leidma, et nõue kostja I vastu on aegunud, palus ta aegumise ulatuses nõuda kahjuhüvitis välja kostjalt kui rentniku pankrotihaldurilt, kui nõue aegus tema pankrotihalduriks olemise ajal.
17.Hagiavalduses märgitakse TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi mh hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese) ning sellest nõudest lähtudes hagi TsMS § 5 lg 1 järgi ka menetletakse. Hageja on esitanud sooritusnõuded, st palunud kostjailt midagi välja mõista. Sooritusnõue peab aga olema selline, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust ka täita, st haginõudele esitatakse samad kriteeriumid mis kohtuotsuse resolutsioonile. Otsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue. Hageja esitatud haginõuded kolleegiumi arvates neile tingimustele ei vasta ja kohtud on hagi ebaõigesti menetlenud.
18.Rahaline nõue tuleb kolleegiumi arvates kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult ning üksnes seaduses ettenähtud juhul on hagejal võimalik jätta taotletava raha suurus kindlaks määramata. Sellise erandi näeb ette TsMS § 366, mis lubab mittevaralise kahju hüvitamise hagis nõutava hüvitise summa hagis märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Viivisenõude võib TsMS § 367 esimese lause järgi koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Erandlikult võib hageja rahalise nõude summalise kindlaksmääramise edasi lükata vastaspoolelt nõude kindlaksmääramiseks vajalike andmete saamiseni TsMS § 364 lg 4 järgi, kuid ka sel juhul tuleb konkreetne hüvitissumma lõpuks kindlaks määrata. Seadus ei võimalda jätta varalise kahju eest nõutava hüvitise suurust rahaliselt määramata ja menetluslikult ei tulene seda võimalust ka summa kindlaksmääramist kohtu diskretsiooniotsusega võimaldava materiaalõiguse normi (nt VÕS § 127 lg 6) alusel. Rahalise nõude suurust ei võimalda määramata jätta ka TsMS § 369, mille järgi võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida kohustust õigel ajal. Kuigi TsMS § 449 võimaldab taotleda vaheotsuse tegemist nõude põhjendatuse või aegumise kohta, ei anna ka see säte alust esitada määramata suurusega rahalise nõudega hagi. Pealegi peatub TsÜS § 160 lg 1 järgi nõude aegumine üksnes selles osas, mille kohta on kohtule haginõue esitatud (vt Riigikohtu 29. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, p 12; 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18).
19.Kolleegiumi arvates ei olnud hagejal ka olulisi raskusi nõude rahalise määramisega (vähemalt suurusjärguna). Hagis märkis ta, et kahju seisneb saamata jäänud tulus, mida rentnik oleks saanud rendilepingu kestuse jooksul alates lepingu rikkumisest 19. juunil 1997 kuni 2009. a lõpuni, ning kahjuks on 10% vee-ettevõtlusega tegelemisel saadud/saadavast käibest lepingurikkumise aja jooksul (I kd, tl 13-14).
20.Kolleegiumi arvates on kohtud lisaks ekslikult menetlenud selgelt rahalise nõudega hagi mittevaralisena ja määranud asja hinnaks 1595 eurot (25 000 krooni), arvestamata mh sellega, et hageja on esitanud nõuded erinevate kostjate vastu. Seetõttu on ilmselgelt tasumata ka ettenähtud riigilõiv. Riigikohus on leidnud, et varalise nõude "rüütamist" riigilõivu tasumata jätmise eesmärgil mittevaraliseks tuleb lugeda tsiviilkohtumenetluse eesmärkidega vastuolus olevaks ja taunitavaks ning sellist poole toimimist tuleb kohtul tõkestada (vt nt Riigikohtu 14. septembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-06, p 11). Kolleegium ei pea siiski vajalikuks ise asja hinda muuta, kuna selleks tuleks hageja nõuet täiendavalt hinnata ja lasta pooltel seisukohti esitada, ja jätab asja hinnaks ka kassatsioonimenetluses 1595 eurot, kuid võimaldab maakohtul pärast nõuetekohaste nõuete esitamist täpsustada asja hinda mõlema kostja vastu esitatud haginõuete osas.
21.Eelneva põhjal oleks õige alama astme kohtute otsused tühistada ja saata asi menetlemise otsustamiseks uuesti maakohtusse. Kuna ringkonnakohus on aga juba maakohtu otsuse tühistanud ja saatnud nii nõuded kostja I kui ka kostja II vastu maakohtule, piisab ringkonnakohtu otsuse põhjenduste täiendamisest Riigikohtu põhjendustega. Maakohtul tuleb TsMS § 3401 lg 1 alusel anda hagejale tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks, st nõuetekohase haginõude esitamiseks ja hagi hinnale vastava riigilõivu tasumiseks. Kui hageja kohtu nõudmist ei täida, tuleb hagi jätta läbi vaatamata.
22.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus eksis TsMS § 651 lg 1 vastu, kui tühistas maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus võttis vastu hageja osalise loobumise haginõudest kostja I vastu ja lõpetas selles osas menetluse (vt otsuse p-d 5 ja 7). Sisuliselt hageja selles osas maakohtu otsust ei vaidlustanud ja selles osas maakohtu otsuse tühistamise kohta ei ole ringkonnakohtu otsuses põhjendusi. Kolleegium ei tühista siiski ringkonnakohtu otsust ka selles osas, kuna asi on saadetud maakohtule, kes saab loobumise asemel jätta nõude ebaselguse või riigilõivu tasumatajätmise tõttu ka läbi vaatamata (vt otsuse p 21).
23.Lisaks nõude suuruse määramata jätmisele on küsitav ka hageja soov mõista kostjalt II raha välja ulatuses, milles nõue jääb aegumise tõttu rahuldamata kostja I vastu. Kolleegiumi arvates on siiski põhimõtteliselt võimalik kostjat II hageda, st esitada tema vastu erandlikult haginõue tingimuslikult. Kolleegium näeb võimalust kohaldada analoogselt TsMS § 369 tulevase nõude esitamise kohta ja § 370 lg-t 2 alternatiivsete nõuete kohta. Ka sel juhul tuleb aga esitada konkreetse suurusega rahaline nõue, mille lahendamist taotletakse tingimuslikult. Hagihinna määramisel saab aga lähtuda TsMS § 134 lg 1 teisest lausest, st määrata hind suurema nõude järgi. Sellest tulenevalt oleks kummagi kostja vastu esitatud haginõuete n-ö ühine hind eelduslikult kostjalt
I nõutav rahasumma.
24.Kolleegium märgib, et kostjad osalevad (sarnaselt solidaarvõlgnikele) menetluses TsMS § 207 lg 2 mõttes iseseisvalt, st kostja I toimingud (sh kaebused) ei mõjuta kostja II menetluslikku seisundit.
25.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi arvata riigituludesse.
26.Menetluskulud määratakse asja läbivaatamisel maakohtus, sõltuvalt selle tulemustest. II
27.Kuigi kolleegiumi arvates on haginõudeid menetletud lubamatult, peab kolleegium vajalikuks peatuda ka kostja I vastu esitatud nõuete materiaalõiguslikul alusel ja aegumisel, millest tuleb juhinduda hageja nõuete menetlemise korral.
28.Hageja väitel on kostja I tekitanud rentnikule rendilepingu rikkumisega kahju, mille hüvitamise nõue on loovutatud hagejale. Väidetav lepingurikkumine seisnes rendile antud vara valduse rentnikult äravõtmises ja sellega tema majandustegevuse seiskamises. Rentniku kahju seisnes hageja väitel saamata jäänud tulus, mida rentnik oleks võinud rendilepingu tähtaja möödumiseni teenida. Kolleegiumi arvates võis selline kahju rendilepingu iseloomu arvestades olla lepingu kaitsealas. Rendileping oli sõlmitud enne 1. juulit 2002 ja ka renditud vara võeti ära enne seda. Rendileping on kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes, millele kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 1 järgi alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut.
29.Rendilepingu esemeks olnud vara rentnikult äravõtmisega võis kostja I rikkuda rendilepingust tulenevat rendileandja kohustust mitte takistada rentnikku kasutusse antud vara valdamast. Selle kohustuse rikkumise korral enne 1. juulit 2002 võis rentnik nõude eelduste täitmisel nõuda mh rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist Eesti Vabariigi rendiseaduse § 24 lg 1 teise lause ja TsK § 222 lg 1 järgi. Takistus rendilepingu järgi üleantud vara valdamisel ja kasutamisel on jätkuv rendilepingu rikkumine, mis kestab kogu lepingu kehtivuse aja. Tulenevalt VÕSRS § 12 lg-st 1 kohalduvad pärast 1. juulit 2002 toimunud rendilepingu rikkumisele mh VÕS § 115 lg 1, § 276 lg 1 ja § 278 p 3, mis võimaldavad nõuda sama kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. See kehtib tulenevalt VÕS §-st 341 sõltumata sellest, kas lepingut hinnata võlaõigusseaduse järgi üüri- või rendilepinguna.
30.Lepingulise kahju hüvitamise nõue hakkab kolleegiumi arvates vähemalt üldjuhul aeguma tervikuna sellise kahju osas, mille hüvitamist võib nõuda ehk mis on sissenõutavaks muutunud, seega ka tulevikus tekkiva ettenähtava kahju osas See kehtib kahju hüvitamise nõude aegumise algusaja määramisel nii TsÜS § 147 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi kui ka TsÜS(1994) § 116 esimese lause järgi. Hageja positsioonist võib järeldada, et ta nõuab rendilepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist, mis seisneb lepingu järgi saamata jäänud tulus. Kuna hageja enda väitel on ta loobunud rendilepingu täitmise nõudest, nõuab ta seega lepingu täitmist asendava kahju hüvitamist.
31.Kolleegiumi arvates hakkab lepingu põhikohustuse kestva rikkumise algusega kõigi sellest
tulenevate ja ettenähtavate nõuete aegumine. Samas on võimalik, et rendilepingu kokkuleppel lõpetamisel on hageja kahju hüvitamise nõuded piiratud üksnes kokkuleppe eelse ajaga. Kolleegium ei nõustu eelneva põhjal hagejaga, et tema kahju hüvitamise nõuded aeguvad perioodiliselt vastavalt kahju tekkimisele lepingu tähtaja möödumiseni. Seega nõustub kolleegium kohtutega, et kostja I vastu esitatud hageja kahju hüvitamise nõuete aegumist tuleb arvestada alates ajast, kui kostja I võttis ära vara valduse (lepingu rikkumisest), st 19. juunil 1997, millal hageja sai ühtlasi rikkumisest teada.
32.Hageja kostja I vastu esitatud nõuded pidanuks aegumise kulgemise algusajal kehtinud TsÜS(1994) § 113 lg 1 ja § 116 esimese lause järgi aeguma kümne aasta jooksul õiguse rikkumisest teadasaamisest 19. juunil 1997, st TsÜS(1994) § 106 lg-st 1 lähtudes 19. juunil 2007. Põhinõuete aegumisega pidanuks TsÜS(1994) § 117 järgi aeguma ka viivisenõuded kui kõrvalnõuded. Lähtudes VÕSRS § 9 lg 1 esimesest lausest, tuleb aegumisele alates 1. juulist 2002 kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Lähtudes VÕSRS § 9 lg-st 2, arvestatakse seda 1. juulist 2002, st hageja nõuded aegunuks TsÜS § 136 lg 2 järgi 1. juulil 2005 (vt ka nt Riigikohtu 14. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-07, p 15).
33.Tehingulise nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 4 järgi aga kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kostja I rendilepingu rikkumine oli tuvastatud asjaoludel tahtlik TsÜS § 146 lg 4 tähenduses. Rendilepingu alusel rentniku valdusse antud vara jõuga äravõtmist ja rentnikul vara kasutamise edasist teadlikku takistamist ei saa hinnata teisiti. Oluline ei ole, kas kostja I tahtlus oli suunatud ka rentnikule kahju tekitamisele või kahjuhüvitise väljamaksmisest keeldumisele. Riigikohus on leidnud, et kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (vt Riigikohtu 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Sellest tulenevalt ja lähtudes VÕSRS § 9 lg-test 1-3 (nende koostoimes) lähtudes aegunuks hageja nõuded kostja vastu samal ajal kui TsÜS(1994) järgi, st 19. juunil 2007, nagu leidis ka ringkonnakohus.
34.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et 19. septembril 2003 kinnitatud kohtulikku kokkulepet (I kd, tl 59) p 4 saab hinnata kostja I poolse kahju hüvitamise nõude tunnustamisena TsÜS § 158 mõttes, mis katkestas aegumise. Seega nõustub kolleegium ka sellega, et aegumine tuleb lugeda viidatud sätte alusel 19. septembril 2003 katkenuks ja uuesti alanuks. Kolleegiumi arvates hakkas uuesti kulgema TsÜS § 146 lg 4 järgne kümneaastane aegumistähtaeg. Alust ei ole väita, et nõude tunnustamisega hakkaks kulgema lühem aegumistähtaeg, kui pooled selliselt kokku ei leppinud. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.